Eestikeelne Piibel 1968
1. Saamueli 16 Ja Jehoova ütles Saamuelile: "Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud! Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga!"Aga Saamuel ütles: "Kuidas ma võin minna? Kui Saul kuuleb, siis ta tapab mu!" Ja Jehoova vastas: "Võta üks õhvake enesega ühes ja ütle: ma tulin Jehoovale ohverdama!
Kutsu siis Iisai ohvrile ja mina õpetan sind, mida sa pead tegema; siis võia mulle see, keda ma sulle nimetan!"
Ja Saamuel tegi, nagu Jehoova oli öelnud, ja läks Petlemma. Aga linna vanemad tulid värisedes temale vastu ja küsisid: "Kas tuled rahuga?"
Ja ta vastas: "Rahuga! Ma tulen Jehoovale ohverdama; pühitsege endid ja tulge ühes minuga ohvrile!" Siis ta pühitses Iisait ja tema poegi ning kutsus nad ohvrile.
Ja kui nad tulid, siis ta nägi Eliabi ja mõtles: "Küllap on nüüd Jehoova ees tema võitu!"
Aga Jehoova ütles Saamuelile: "Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!"
Siis Iisai kutsus Abinadabi ja laskis tema Saamueli eest mööda minna; aga ta ütles: "Jehoova ei ole ka teda valinud!"
Siis Iisai laskis Sanuna mööda minna, aga ta ütles: "Jehoova ei ole ka teda valinud!"
Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile: "Jehoova ei ole neid valinud!"
Ja Saamuel küsis Iisailt: "Kas poisid on kõik siin?" Ja Iisai vastas: "Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid!" Siis ütles Saamuel Iisaile: "Läkita järele ja too ta siia, sest me ei istu lauda enne kui ta siia tuleb!"
Ja ta läkitas järele ning laskis tema tuua; ta oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Jehoova ütles: "Tõuse ja võia teda, sest tema on see!"
Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Jehoova vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi. Ja Saamuel tõusis ning läks Raamasse.
Aga Jehoova vaim lahkus Saulist ja üks kuri vaim Jehoovalt kohutas teda.
Siis ütlesid Saulile tema sulased: "Vaata ometi, kuri vaim Jumalalt kohutab sind!
Käskigu nüüd meie isand oma sulaseid, kes on su ees, otsida mees, kes oskab kannelt lüüa, et ta siis, kui su peal on Jumala kuri vaim, mängiks oma käega ja sul oleks siis parem olla!"
Ja Saul ütles oma sulastele: "Vaadake siis mulle üks mees, kes hästi mängib, ja tooge mu juurde!"
Ja üks noortest meestest kostis ning ütles: "Vaata, ma olen näinud petlemlase Iisai poega, kes oskab mängida; ta on vapper kangelane, sõjamees ja osav sõnas; ta on nägus mees ja Jehoova on temaga."
Siis läkitas Saul käskjalad Iisai juurde, et nad ütleksid: "Saada minu juurde oma poeg Taavet, kes on lambus!"
Ja Iisai võttis eesli, leiba, nahklähkri viina ja ühe sikutalle ning läkitas oma poja Taavetiga Saulile.
Nii tuli Taavet Sauli juurde ja astus tema teenistusse; Saul armastas teda väga ja ta sai tema sõjariistade kandjaks.
Ja Saul läkitas Iisaile ütlema: "Lase Taavet jääda mu teenistusse, sest ta on minu silmis armu leidnud!"
Ja kui vaim Jumalalt oli Sauli peal, võttis Taavet kandle ja mängis oma käega; siis Saul sai hingata ja temal oli parem olla ning kuri vaim lahkus ta pealt.
1. Saamueli 17 Ja vilistid kogusid oma sõjaväed võitluseks; nad kogunesid Sookosse, mis kuulus Juudale, ning lõid leeri üles Sooko ja Aseka vahele, Efes-Dammimi.
Ka Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid leeri üles Tammeorgu ning seadsid endid tapluseks vilistide vastu.
Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe peal, ja nende vahel oli org.
Siis tuli vilistide leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi, Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks.
Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske.
Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal.
Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots vaagis kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja.
Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlusridadele ning ütles neile: "Mispärast tulite välja ja seadsite endid tapluseks? Eks ole mina vilist ja teie Sauli sulased? Valige enestele üks mees ja las ta tuleb alla minu juurde.
Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima!"
Ja vilist jätkas: "Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu! Andke mulle üks mees, et me võiksime teineteisega võidelda!"
Saul ja kogu Iisrael kuulsid neid vilisti sõnu ja nad kohkusid ning kartsid väga.
Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast, kelle nimi oli Iisai ja kellel oli kaheksa poega; mees ise oli Sauli päevil vana, et minna meeste hulka.
Kuid Iisai kolm vanemat poega olid läinud ja Saulile sõtta järgnenud; ta kolme sõtta läinud poja nimed olid: esmasündinu Eliab, teine Abinadab ja kolmas Samma.
Taavet oli kõige noorem; kolm vanemat olid Saulile järgnenud.
Taavet oli Sauli juurest läinud tagasi Petlemma oma isa lambaid hoidma.
Vilist ligines hommikuti ja õhtuti, astudes välja neljakümnel päeval.
Iisai ütles oma pojale Taavetile: "Võta nüüd oma vendade jaoks see pool vakka kõrvetatud teri ja need kümme leiba ja vii joostes leeri oma vendadele.
Ja need kümme piimajuustu vii tuhandepealikule ja vaata järele, kas su vendade käsi käib hästi, ja võta neilt tõend!"
Ja Saul ning nemad ja kõik Iisraeli mehed olid Tammeorus vilistide vastu sõdimas.
Ja Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad hoidja hooleks, võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud; ta jõudis vankriteleeri, kui sõjavägi sõjakisa tõstes läks välja võitlusrindele.
Ja Iisrael ja vilistid seadsid endid võitluseks valmis, rinne rinde vastu.
Siis jättis Taavet asjad, mida ta kandis, varahoidja kätte ja jooksis rindele; ja jõudnud sinna, küsis ta oma vendade käekäigu järele.
Ja kui ta nendega rääkis, vaata, siis tuli kahevõitleja vilist Gatist, Koljat nimi, vilistide ridadest üles ja rääkis neidsamu sõnu; ja Taavet kuulis pealt.
Ja kui Iisraeli mehed nägid seda meest, siis nad põgenesid kõik tema eest ja kartsid väga.
Ja üks Iisraeli mees ütles: "Kas näete seda meest, kes üles tuleb? Ta tuleb muidugi Iisraeli teotama. Aga selle mehe, kes lööb tema maha, lubab kuningas teha väga rikkaks; ta annab temale oma tütre ning vabastab maksust ta isakoja Iisraelis."
Ja Taavet küsis meestelt, kes seisid ta juures, öeldes: "Mida saab see mees, kes lööb selle vilisti maha ja kustutab teotuse Iisraeli pealt? Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?"
Ja rahvas rääkis temale, mis oli kõneldud, ja ütles, mida saab mees, kes lööb selle maha.
Aga Eliab, tema vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: "Mispärast sa tulid siia? Ja kelle juurde sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid muidugi selleks, et näha taplust!"
Aga Taavet vastas: "Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud ju ainult kõnelus?"
Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama; ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.
Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist Saulile ja ta laskis tema tuua.
Ja Taavet ütles Saulile: "Ärgu lasku keegi tema pärast oma julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga!"
Aga Saul ütles Taavetile: "Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema aga on noorest põlvest peale sõjamees!"
Siis ütles Taavet Saulile: "Su sulane oli oma isa pudulojuste karjane. Kui tuli lõukoer või karu ja viis lamba karjast ära,
siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin tema.
Su sulane on niihästi lõukoera kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamata, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki!"
Ja Taavet ütles: "Küllap Jehoova, kes mind on päästnud lõukoera ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!" Siis ütles Saul Taavetile: "Mine, ja Jehoova olgu sinuga!"
Psalm 67 Laulujuhatajale: keelpillil mängida, lauluviis ja laul.
Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, sela,
et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Rõõmustagu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal! Sela.
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Maa on andnud oma vilja! Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid!
Johannese 15 "Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik.
Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, tema kõrvaldab ja igaüht, mis kannab vilja, tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja.
Teie olete juba puhtad selle sõna pärast, mis mina teile olen rääkinud!
Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse.
Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!
Kui keegi ei jää minusse, siis ta heidetakse välja nagu viinapuu oks ning kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja heidetakse tulle ning põletatakse ära.
Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile!
Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute minu jüngriteks.
Otsekui minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse.
Kui te peate minu käsusõnu, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään tema armastusse.
Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks.
See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud!
Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!
Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin.
Ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud.
Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks ja Isa teile annaks, mida te iganes palute minu nimel.
Seda ma käsin teid, et te armastaksite üksteist!
Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud.
Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!
Pidage meeles seda sõna, mis ma teile olen öelnud: ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga. On nad pidanud minu sõna, siis nad peavad teiegi sõna.
Aga seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes mind on läkitanud.
Kui ma ei oleks tulnud ega oleks neile rääkinud, siis ei oleks neil pattu. Aga nüüd ei ole neil oma pattu millegagi vabandada.
Kes vihkab mind, see vihkab mu Isa!
Kui ma ei oleks nende keskel teinud neid tegusid, mida ükski muu ei ole teinud, ei oleks neil pattu; aga nüüd on nad näinud ja vihanud niihästi mind kui mu Isa.
Aga see on sündinud, et läheks täide sõna, mis on kirjutatud nende käsuõpetuses: nad on mind vihanud ilmaasjata!
Aga kui Trööstija tuleb, kelle mina teile läkitan Isalt, tõe Vaim, kes lähtub Isast, see tunnistab minust.
Ja teiegi tunnistate, sest te olete algusest peale olnud ühes minuga!
Johannese 16 Seda ma olen teile rääkinud, et te ei taganeks.
Nad heidavad teid kogudusest välja ja tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab au andvat Jumalale.
Ja seda nad teevad, sellepärast et nad ei tunne Isa ega mind.
Aga seda ma olen teile rääkinud, et kui tuleb see aeg, te mõtleksite sellele, et mina teile seda olen öelnud. Ent seda ma ei ole teile öelnud algusest, sest ma olin ühes teiega.