Eestikeelne Piibel 1968
1. Moosese 27 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: Mu poeg!" Ja see vastas temale: "Siin ma olen!"Ja ta ütles: "Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom.
Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren."
Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: "Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Jehoova ees õnnistan enne kui ma suren.
Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!"
Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: "Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!
Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!"
Aga ta ema ütles talle: "Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!"
Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
Ja see läks oma isa juurde ning ütles: "Mu isa!" Ja tema vastas: "Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?"
Ja Jaakob ütles oma isale: "Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
Aga Iisak küsis oma pojalt: "Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja tema vastas: "Jehoova, sinu Jumal, saatis mulle ette!"
Siis Iisak ütles Jaakobile: "Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?"
Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: "Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!"
Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
Ta küsis veel kord: "Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?" Ja ta vastas: "Olen!"
Siis ta ütles: "Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!" Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.
Seejärel ütles ta isa Iisak temale: "Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!"
Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: "Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Jehoova on õnnistanud!
Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!
Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!"
Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.
Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: "Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
Aga tema isa Iisak küsis temalt: "Kes sa oled?" Ja ta vastas: "Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!"
Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: "Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!"
Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: "Õnnista ka mind, mu isa!"
Aga ta vastas: "Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!"
Siis ta ütles: "Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!" Ja ta küsis: "Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?"
Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: "Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?"
Ja Eesav ütles oma isale: "Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!" Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.
Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: "Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!
Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!"
Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: "Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!
Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: "Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab!
Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse
ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,
kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?"
Ja Rebeka ütles Iisakile: "Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?"
1. Moosese 28 Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: "Ära võta naist kaananlaste tütreist!
Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.
Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!
Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole ühes sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!"
Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.
Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: "Ära võta naist kaananlaste tütreist!"
ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,
siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,
ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.
Jaakob aga väljus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.
Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.
Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla!
Ja vaata, Jehoova seisis tema ees ning ütles: "Mina olen Jehoova, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole!
Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad!
Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!"
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: "Jehoova on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!"
Ja ta kartis ning ütles: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!"
Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.
Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.
Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: "Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,
ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Jehoova mulle Jumalaks,
ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks! Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist!"
Psalm 9 Laulujuhatajale: viisil "Sure poja eest!"; Taaveti laul.
Ma tänan Jehoovat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid!
Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust su nimele, sa Kõigekõrgem!
Sest mu vaenlased taanduvad, nad komistavad ning hävivad su palge eest!
Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;
sa sõitlesid paganrahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks!
Matteuse 10 Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas.
Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!
Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale; ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!
Sest ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga;
ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed.
Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt,
ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt.
Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.
Kes teid vastu võtab, võtab mind vastu; ja kes mind vastu võtab, võtab vastu selle, kes mind on läkitanud.
Kes prohveti vastu võtab ta prohvetinime tõttu, saab prohveti palga; ja kes õige vastu võtab õige inimese nime tõttu, see saab õige inimese palga.
Ja kes iganes üht neist vähemaist joodab karikatäie külma veega ta jüngri nime tõttu, tõesti ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast!"
Matteuse 11 Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud käskude andmise oma kaheteistkümnele jüngrile, et ta läks sealt eemale õpetama ja jutlustama nende linnades.
Aga kui Johannes vangihoones olles kuulis Kristuse tegudest, läkitas ta oma jüngrite kaudu
temale ütlema: "Kas oled sina see, kes tuleb, või peame teist ootama?"
Ja Jeesus vastas ning ütles neile: "Minge ja teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete:
pimedad saavad nägijaiks ja jalutud käivad, pidalitõbised tehakse puhtaks ja kurdid kuulevad, ja surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi,
ja õnnis on, kes iganes minust ei pahandu!"
Aga kui need ära läksid, hakkas Jeesus rahvale rääkima Johannesest: "Mida te olete läinud välja kõrbe vaatama? Kas pilliroogu, mida tuul kõigutab?
Või mida te olete välja läinud vaatama? Kas inimest, kes on riietatud peente riietega? Vaata, kes kannavad peeni riideid, need on kuningate kodades.
Või mida te olete välja läinud vaatama? Kas prohvetit? Tõesti, ma ütlen teile, et ta on enamgi kui prohvet.
Tema on see, kellest on kirjutatud: vaata, mina läkitan sinu palge eele oma ingli, kes sulle tee valmistab sinu ees!
Tõesti, ma ütlen teile, ei ole naistest sündinute seast tõusnud suuremat kui Ristija Johannes, aga väiksem taevariigis on suurem temast!
Ent Ristija Johannese päevist siiamaani rünnatakse taevariiki ja kes seda ründavad, kisuvad ta endile.
Ja kõik prohvetid ja käsuõpetus on ennustanud Johanneseni,
ja kui te tahate seda tõeks võtta: tema on Eelija, kes pidi tulema.
Kellel kõrvad on, see kuulgu!