Eestikeelne Piibel 1968
1. Kuningate 8 Siis astus Saalomon Jehoova altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poolening ütles: "Jehoova, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal, kes pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,
kes oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale olid lubanud! Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud!
Ja nüüd, Jehoova, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale tõotasid, öeldes: ei puudu sul mees minu palge ees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad peavad oma teed, käies mu ees, nõnda nagu sina oled käinud mu ees!
Ja nüüd, Iisraeli Jumal, saagu ometi tõeks su sõnad, mis sa oled kõnelnud oma sulasele, mu isale Taavetile!
Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevad ja taevaste taevad ei mahuta sind, saati siis see koda, mille ma olen ehitanud!
Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Jehoova, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane täna palvetab sinu ees,
et su silmad oleksid lahti ööd ja päevad selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud: seal peab olema minu nimi!, et sa kuuleksid palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole!
Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad, taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!
Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja paneb tema peale vande, teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta,
siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele, mõistes süüdlase süüdi, pannes tema teod ta pea peale, õige aga mõistes õigeks, andes temale ta õigust mööda!
Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad tagasi su juurde ja kiidavad sinu nime, palvetavad su poole ja anuvad sind selles kojas,
siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt ja too nad tagasi maale, mille sa oled andnud nende vanematele!
Kui taevas on suletud ja vihma pole, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid oled alandanud,
siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled andnud pärisosaks oma rahvale!
Kui maale tuleb nälg, kui tuleb katk, kui tulevad viljakõrvetus või -rooste, rohutirtsud ja mardikad, kui ta vaenlane teda rõhub ta väravatemaal, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus,
kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole,
siis kuule sina taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant, sest sina üksi tunned kõigi inimlaste südameid,
et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!
Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu nime pärast,
- sest nad kuulevad sinu suurest nimest, sinu vägevast käest ja sinu väljasirutatud käsivarrest - ja ta tuleb ning palvetab selle koja poole,
kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!
Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlase vastu, teekonnale, kuhu sa nad läkitad, ja nad palvetavad Jehoova poole selle linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele,
siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust!
Kui nad sinu vastu pattu teevad - sest pole inimest, kes pattu ei tee - ja sina vihastud nende peale ning annad nad vaenlase kätte, nõnda et nad viiakse vangi vaenlase maale, kaugemale või lähemale,
aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, öeldes: me oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasteks!
ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest oma vaenlaste maal, kes on nad vangi viinud, ja paluvad sind oma maa suunas, mille sa oled andnud nende vanematele, linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele,
siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist, tee neile õigust
ja anna andeks oma rahvale, milles nad sinu vastu on pattu teinud, ja kõik nende vastuhakkamised, millega nad sulle on vastu hakanud, ja lase nad leida halastust oma vangiviijate ees, et need halastaksid nende peale!
Sest nad on sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa ära tõid Egiptusest, rauasulatusahjust!
Olgu su silmad lahti su sulase anumise ja su Iisraeli rahva anumise poole, et sa neid kuuleksid kõiges, mille pärast nad sind hüüavad!
Sest sina oled nad eraldanud enesele pärisosaks kõigi maa rahvaste hulgast, nõnda nagu sa rääkisid oma sulase Moosese läbi, kui sa meie vanemad ära tõid Egiptusest, oh Issand Jehoova!"
Ja kui Saalomon oli lõpetanud palvetamise Jehoova poole, kõik need palved ja anumised, siis ta tõusis üles Jehoova altari eest, kus ta oli põlvitanud, käed sirutatuina taeva poole,
ja astus ette ning õnnistas kogu Iisraeli kogudust, öeldes valju häälega:
"Kiidetud olgu Jehoova, kes on andnud rahu oma Iisraeli rahvale, nõnda nagu ta on öelnud! Ainustki sõna ei ole langenud tühja kõigist ta häist sõnadest, mis ta oma sulase Moosese läbi on rääkinud!
Olgu Jehoova, meie Jumal, meiega, nõnda nagu ta on olnud meie vanematega; tema ärgu jätku meid maha ja ärgu loobugu meist,
vaid ta pööraku meie südamed enese poole, et käiksime kõigil ta teedel ja peaksime ta käske, seadlusi ja kohtuseadusi, nagu ta meie vanemaid on käskinud!
Ja olgu need minu sõnad, millega ma olen anunud Jehoova ees, Jehoova, meie Jumala juures päevad ja ööd, et ta teeks õigust oma sulasele ja oma Iisraeli rahvale, nagu iga päev on tarvis,
nõnda et kõik maa rahvad saaksid teada, et Jehoova on Jumal, aga mitte keegi teine!
Ja teie süda olgu siiras Jehoova, meie Jumala vastu, et te käiksite tema seadluste järgi ja peaksite tema käske nagu täna!"
Siis ohverdas kuningas, ja kogu Iisrael ühes temaga, Jehoova ees tapaohvreid.
Saalomon ohverdas tänuohvriks, mida ta Jehoovale ohverdas, kakskümmend kaks tuhat veist ja sada kakskümmend tuhat pudulojust. Nõnda pühitsesid kuningas ja kõik Iisraeli lapsed Jehoova koja.
Selsamal päeval pühitses kuningas Jehoova koja ees oleva õue keskpaiga, sest ta ohverdas seal põletusohvri ja roaohvri ning tänuohvri rasvu, kuna vaskaltar Jehoova ees oli liiga pisuke, et mahutada põletus- ja roaohvrit ning tänuohvri rasvu.
Nõnda pidas Saalomon sel ajal Jehoova, meie Jumala ees püha, ja kogu Iisrael ühes temaga - üks suur kogudus Hamati teelahkmest kuni Egiptuseojani - seitse päeva ja seitse päeva, see on neliteist päeva.
Kaheksandal päeval saatis ta rahva ära; nad õnnistasid kuningat ja läksid oma telkide juurde rõõmsatena ja heas meeleolus selle hea pärast, mida Jehoova oli teinud oma sulasele Taavetile ja oma Iisraeli rahvale.
1. Kuningate 9 Kui Saalomon oli teostanud Jehoova koja ja kuningakoja ehitamise ja kõik Saalomoni südamesoovid, mis ta igatses teoks teha,
siis ilmutas Jehoova ennast Saalomonile teist korda, nagu ta oli ennast ilmutanud temale Gibeonis.
Ja Jehoova ütles temale: "Ma olen kuulnud su palvet ja anumist, mis sa oled saatnud minu poole! Ma olen pühitsenud selle koja, mille sa ehitasid, et ma sinna võiksin panna oma nime igaveseks ajaks! Mu silmad ja mu süda on alati seal!
Kui sa käid minu palge ees, nõnda nagu käis su isa Taavet, vaga ja õiglase südamega tehes kõike, mida ma sind käsin, ja pead mu seadlusi ja kohtuseadusi,
siis ma kinnitan igaveseks su kuningriigi aujärje Iisraelis, nõnda nagu ma olen rääkinud su isale Taavetile, öeldes: sul ei puudu mees Iisraeli aujärjel!
Aga kui te taganete minu järelt, teie ja teie lapsed, ega pea mu käske ja seadlusi, mis ma teile olen andnud, vaid lähete ning teenite teisi jumalaid ja kummardate neid,
siis ma hävitan Iisraeli sellelt maalt, mille ma neile olen andnud, ja koja, mille ma olen pühitsenud oma nimele, ma tõukan ära oma palge eest! Ja Iisrael saab kõnekäänuks ja pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel!
Ja kui kõrge see koda ka oli, ometi kohkub igaüks, kes sellest mööda läheb, ja vilistab! Ja kui küsitakse: mispärast talitas Jehoova nõnda selle maa ja selle kojaga?
siis vastatakse: sellepärast et nad jätsid maha Jehoova, oma Jumala, kes nende vanemad ära tõi Egiptusemaalt, ja haarasid teiste jumalate järele ning kummardasid ja teenisid neid. Sellepärast on Jehoova lasknud nende peale tulla kogu selle õnnetuse!"
Õpetussõnad 15 Surmavald ja kadupaik on lahti Jehoova ees, saati siis inimlaste südamed!
Pilkaja ei armasta, et teda noomitakse, tarkade juurde ta ei lähe!
Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks!
Mõistlik süda otsib tunnetust, aga alpide suu leiab toitu rumalusest!
Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu!
Parem pisut Jehoova kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures!
Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine!
Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu!
Laisa tee on nagu kibuvitsaaed, aga õigete rada on sillutatud!
Tark poeg rõõmustab isa, aga alp inimene põlgab ema!
Apostlite 14 Ja Lüstras istus mees, võimetu seisma, oma emaihust jalutu, kes ei olnud elades kõndinud.
See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada,
ütles ta suure häälega: "Tõuse püsti oma jalgele!" Ja ta kargas üles ja kõndis.
Aga kui rahvas nägi, mis Paulus oli teinud, siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid lükaoonia keeli: "Jumalad on inimeste sarnastena alla tulnud meie juurde!"
Ja nad nimetasid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema oli see, kes kõneles.
Ja Zeusi preester linna aguli templist tõi härgi ja lillepärgi värava ette ja tahtis ohverdada ühes rahvaga.
Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, rebestasid nad oma riided, kargasid hüüdes rahva sekka
ning ütlesid: "Mehed, miks te seda teete? Meie oleme niisamasugused nõdrad inimesed nagu teiegi ja kuulutame teile evangeeliumi, et te tühjest asjust pöörduksite elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
kes endisel põlvel on lasknud kõik rahvad käia omi teid,
ja siiski ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!"
Nii kõneldes nad vaevalt vaigistasid rahva, et see neile ei ohverdaks.
Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need meelitasid hulga eneste poole ja viskasid Paulust kividega ning vedasid ta linnast välja, arvates, et ta on surnud.
Aga kui jüngrid olid tema ümber tulnud, tõusis ta üles ja läks linna. Ja järgmisel päeval ta läks ühes Barnabasega Derbesse.
Ja kui nad selles linnas olid kuulutanud evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse ning
kinnitasid jüngrite hingi, manitsedes neid jääma ususse ning seletades, et meil mitme viletsuse kaudu tuleb minna Jumala riiki.
Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks, kellesse need nüüd uskusid.
Siis nad käisid läbi Pisiidiamaa ja saabusid Pamfüüliasse.
Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad Ataaliasse.
Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kust nad olid väljunud Jumala armu hooleks antuina sellele tööle, mille nad olid lõpetanud.
Ja kui nad olid saabunud, kogusid nad koguduse kokku ja kuulutasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega, ja et ta oli avanud paganaile usu ukse.
Ja nad viibisid seal kauemat aega jüngrite juures.