Eestikeelne Piibel 1968
1. Kuningate 2 Aga Adonija, Haggiti poeg, tuli Saalomoni ema Batseba juurde. Ja Batseba küsis: "Kas tood rahu?" Ja ta vastas: "Rahu!"Siis ta ütles: "Mul on sulle midagi rääkida!" Ja Batseba vastas: "Räägi!"
Ja ta rääkis: "Sa tead, et kuningriik oli minu ja et kogu Iisrael oli pööranud oma silmad minu poole, et mina saaksin kuningaks. Aga kuningriik on läinud mu vennale, sest ta sai selle Jehoovalt!
Ja nüüd on üksainus palve, mida ma sinult palun. Ära tõuka mind ära!" Ja Batseba vastas temale: "Räägi!"
Siis ta ütles: "Räägi ometi kuningas Saalomoniga, sest sind ta ei tõuka ära, et ta annaks mulle naiseks suunemlanna Abisagi!"
Ja Batseba vastas: "Hea küll! Ma räägin su pärast kuningaga!"
Ja Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele.
Siis ta ütles: "Mul on sinult paluda üksainus pisuke palve, ära tõuka mind ära!" Ja kuningas ütles temale: "Palu, mu ema, sest sind ma ei tõuka ära!"
Ja Batseba ütles: "Antagu suunemlanna Abisag naiseks su vennale Adonijale!"
Aga kuningas Saalomon kostis ja ütles oma emale: "Mispärast sa palud Adonijale ainult suunemlannat Abisagi? Palu temale ka kuningriiki, sest ta on mu vanem vend, temale ja preester Ebjatarile ja Joabile, Seruja pojale!"
Ja kuningas Saalomon vandus Jehoova juures, öeldes: "Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui Adonija ei ole seda rääkinud oma hinge hinnaga!
Ja nüüd, nii tõesti kui Jehoova elab, kes mind on kinnitanud ja pannud mu isa Taaveti aujärjele, ja kes mulle on teinud koja, nagu ta lubas: Adonija tuleb täna surmata!"
Ja kuningas Saalomon läkitas Benaja, Joojada poja, kes tungis temale kallale, nõnda et ta suri.
Preester Ebjatarile aga ütles kuningas: "Mine Anatotti oma põllule, sest sa oled surmaväärt! Aga täna ma ei taha sind surmata, sest sa oled kandnud Issanda Jehoova laegast mu isa Taaveti ees ja oled kannatanud kõike, mida mu isa kannatas!"
Nõnda ajas Saalomon Ebjatari ära ega lasknud teda olla Jehoova preester, et läheks täide Jehoova sõna, mis ta Siilos oli rääkinud Eeli soo kohta.
Kui kuuldus sellest jõudis Joabini, sest Joab oli hoidnud Adonija poole, kuigi ta ei olnud hoidnud Absalomi poole, siis põgenes Joab Jehoova telgi juurde ja haaras kinni altari sarvedest.
Ja kui kuningas Saalomonile teatati, et Joab oli põgenenud Jehoova telgi juurde, ja et vaata, ta on altari ääres, siis läkitas Saalomon Benaja, Joojada poja, öeldes: "Mine tungi temale kallale!"
Ja kui Benaja jõudis Jehoova telgi juurde, siis ta ütles temale: "Nõnda ütleb kuningas: tule ära!" Aga ta vastas: "Ei, sest ma tahan siin surra!" Ja Benaja viis kuningale vastuse, öeldes: "Nõnda rääkis Joab ja nõnda vastas ta mulle!"
Ja kuningas ütles temale: "Tee, nagu ta ütles, tungi temale kallale ja mata ta, et sa kõrvaldaksid minult ja mu isakojalt selle süütu vere, mille Joab on valanud!
Jehoova lasku tema veri tulla tagasi ta enese pea peale, sellepärast et ta tungis kallale kahele mehele, kes olid õiglasemad ja paremad temast, ja tappis need mõõgaga, ilma et mu isa Taavet seda oleks teadnud: Abneri, Neeri poja, Iisraeli väepealiku, ja Amaasa, Jeteri poja, Juuda väepealiku.
Nende veri tulgu igavesti Joabi pea peale ja tema soo pea peale! Aga Taavetile ja tema soole ja kojale ja aujärjele tulgu Jehoovalt igavesti rahu!"
Siis läks Benaja, Joojada poeg, ja tungis temale kallale ning surmas tema; ja ta maeti oma kotta kõrbe.
Ja kuningas pani Benaja, Joojada poja, tema asemele sõjaväe ülemaks; ja Ebjatari asemele pani kuningas preester Saadoki.
Ja kuningas läkitas järele ja kutsus Simei ning ütles temale: "Ehita enesele koda Jeruusalemma ja ela seal, aga ära mine sealt välja, ei sinna ega tänna!
Sest sel päeval, mil sa välja lähed ja ületad Kiidroni jõe, olgu sul hästi teada, et sa pead surema, su veri tuleb su oma pea peale!"
Ja Simei ütles kuningale: "See on hea kõne! Nõnda nagu mu isand kuningas on rääkinud, nõnda su sulane teeb!" Ja Simei elas Jeruusalemmas kaua aega.
Aga kolme aasta pärast juhtus, et kaks Simei sulast kargasid Gati kuninga Maaka poja Aakise juurde. Ja Simeile teatati ning öeldi: "Vaata, su sulased on Gatis!"
Siis Simei võttis kätte, saduldas oma eesli ja läks Gatti Aakise juurde otsima oma sulaseid. Nõnda läks Simei ja tõi oma sulased Gatist ära.
Aga kui Saalomonile teatati, et Simei oli Jeruusalemmast Gatti läinud ja tagasi tulnud,
siis kuningas läkitas järele ja kutsus Simei ning ütles temale: "Kas ma ei ole sind Jehoova juures vannutanud ja hoiatanud, öeldes: sel päeval, mil sa lähed välja ja käid seal ning teal, olgu sul hästi teada, et sa pead surema!? Ja sa ütlesid mulle: see on hea kõne, ma kuulan!
Mispärast sa ei ole siis teinud Jehoova vande ja keelu kohaselt, mille ma sulle andsin?"
Ja kuningas ütles veel Simeile: "Sina tead ise oma südames kõike seda kurja, mis sa oled teinud mu isale Taavetile. Sellepärast Jehoova laseb su kurjuse tagasi tulla su oma pea peale!
Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Jehoova ees igavesti kindel!"
Siis kuningas andis käsu Benajale, Joojada pojale, ja too läks välja ning tungis temale kallale, nõnda et ta suri. Ja kuningriik jäi kindlalt Saalomoni kätte.
1. Kuningate 3 Ja Saalomon sai vaaraoga, Egiptuse kuningaga, languks: ta võttis vaarao tütre ja viis selle Taaveti linna, seniks kui ta valmis oli ehitanud oma koja, Jehoova koja ja müüri ümber Jeruusalemma.
Aga rahvas ohverdas alles ohvriküngastel, sest Jehoova nimele ei olnud kuni selle ajani koda ehitatud.
Saalomon armastas küll Jehoovat, käies oma isa Taaveti seadluste järgi, aga ta ohverdas ja suitsutas alles ohvriküngastel.
Nõnda läks kuningas Gibeoni, et seal ohverdada, sest see oli suur ohvripaik; tuhat põletusohvrit ohverdas Saalomon sealsel altaril.
Gibeonis ilmutas Jehoova ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: "Palu, mida ma sulle peaksin andma!"
Ja Saalomon vastas: "Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi!
Ja nüüd, Jehoova, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss - ei mõista minna ega tulla!
Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud - suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast!
Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?"
Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea.
Ja Jumal ütles temale: "Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on,
siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind!
Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane!
Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu seadlusi ja käske, nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi!"
Ja Saalomon ärkas, ja vaata, see oli olnud unenägu! Kui ta tuli Jeruusalemma, siis ta astus Issanda seaduselaeka ette, ohverdas põletusohvreid ja valmistas tänuohvreid ning tegi kõigile oma sulaseile joomaaja.
Õpetussõnad 15 Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha!
Tarkade keel tilgutab tarkust, aga alpide suu laseb voolata rumalust!
Jehoova silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid!
Keele mahedus on elupuu, aga selle valelikkus murrab vaimu!
Meeletu laidab oma isa õpetust, aga kes noomimist tähele paneb, teeb targasti!
Õige kojas on palju vara, aga õela saak jääb tarvitamata!
Tarkade huuled külvavad teadmisi, aga alpide süda ei tee nõnda!
Õelate ohver on Jehoovale jäle, aga õigete palve on temale meelepärast!
Õela tee on Jehoova meelest hirmus, aga ta armastab õiguse nõudjat!
Rajalt lahkuja karistus on kuri, noomimise vihkaja peab surema!
Apostlite 11 Aga need, kes olid hajutatud viletsuse läbi, mis oli tekkinud Stefanose pärast, käisid maad läbi Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani ega kuulutanud sõna kellelegi muule kui ainult juutidele.
Aga nende hulgas olid mõned Küprose ja Küreene mehed; need läksid Antiookiasse ning rääkisid ka kreeklastele, jutlustades Issandat Jeesust.
Ja Issanda käsi oli nendega ning suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole.
Aga teade neist kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu, ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.
Kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde;
sest ta oli õige mees, täis Püha Vaimu ning usku, ja palju rahvast koguti Issandale.
Siis ta läks Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta tema leidis, tõi ta tema Antiookiasse.
Ja nemad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suure hulga rahvast. Ja Antiookias hakati kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks.
Noil päevil tuli Jeruusalemmast prohveteid Antiookiasse.
Ja üks neist, Aagabus nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg oli tulemas üle kogu maailma. Ja see tuligi keiser Klaudiuse ajal.
Siis jüngrid võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal.
Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi.
Apostlite 12 Aga sel ajal pistis kuningas Heroodes käe mõnede külge kogudusest, et neile paha teha.
Ja ta tappis mõõgaga Jakoobuse, Johannese venna.
Ja nähes, et see oli juutidele meelt mööda, võttis ta ette vangistada ka Peetruse. Sel ajal olid parajasti hapnemata leibade pühad.
Ta võttis tema kinni ja heitis ta vangitorni ning andis tema nelja neljamehelise sõjameeste salga kätte hoida, kavatsedes teda pärast paasapüha tuua rahva ette.
Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus tegi väsimata palvet Jumala poole tema eest.
Aga kui Heroodes tahtis teda tuua kohtu ette, magas Peetrus sel ööl kahe sõjamehe vahel kahe ahelaga seotult, ja vahid ukse ees valvasid vangihoonet.
Ja vaata, Issanda ingel seisis seal ja valgus paistis seal toas! Ja ingel tõukas Peetruse külge, äratas ta üles ning ütles: "Tõuse usinasti üles!" Ja ta ahelad langesid käte ümbert maha.
Ja ingel ütles talle: "Pane vöö vööle ja kingad jalga!" Tema tegi nõnda. Veel ta ütles talle: "Pane kuub selga ja tule mu järel!"
Ja ta tuli välja ja läks ta järele ega teadnud, et on ilmsi see, mis sünnib ingli kaudu, vaid mõtles nägevat nägemust.
Aga kui nad jõudsid mööda esimesest ja teisest vahist, tulid nad raudvärava ette, mis viis linna. See läks iseenesest neile lahti ja nad tulid välja ja läksid edasi üht tänavat mööda. Ja ingel lahkus äkitselt temast.
Kui siis Peetrus teadlikuks sai, ütles ta: "Nüüd ma tean tõesti, et Issand on läkitanud oma ingli ja on mind päästnud Heroodese käest ja kõigest, mida juuda rahvas ootas!"
Ja märgates, kus ta on, tuli ta Maarja, Johannese, teise nimega Markuse ema maja juurde, kuhu mitmed olid kokku tulnud palvetama.
Ent kui Peetrus koputas jalgväravale, tuli tüdruk, nimega Roode, välja kuulatama.
Kui ta Peetruse hääle ära tundis, ei teinud ta väravat lahti rõõmu pärast, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus värava taga seisvat.
Nemad ütlesid talle: "Sa jampsid!" Aga tema tunnistas kindlasti, et see on nõnda. Nad ütlesid: "See on tema ingel!"
Aga Peetrus jäi veel koputama. Ja kui nad avasid, nägid nad teda ja ehmusid.
Siis ta viitas käega neile, et nad jääksid vait, ja jutustas neile, kuidas Issand ta oli vangihoonest välja viinud, ning ütles: "Kuulutage seda Jakoobusele ja vendadele!" Ja ta väljus ning läks teise paika.
Aga kui valgeks läks, ei olnud sõjameestel pisut muret sellest, mis Peetrusega oli sündinud.
Ja kui Heroodes teda otsis ega leidnud, laskis ta valvuritele kohut mõista ja käskis nad ära hukata. Ise ta läks siis Juudamaalt Kaisareasse ja viibis seal.