Eestikeelne Piibel 1968
1. Kuningate 22 Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juurde.
Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: "Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!"
Ja ta küsis Joosafatilt: "Kas tuled ühes minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?" Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: "Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused!"
Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: "Küsi ometi enne Jehoova sõna!"
Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: "Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?" Ja nad vastasid: "Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!"
Aga Joosafat küsis: "Kas ei ole siin veel mõnda Jehoova prohvetit, et saaksime temalt küsida?"
Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: "On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Jehoova nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg!" Aga Joosafat ütles: "Kuningas ärgu rääkigu nõnda!"
Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: "Kähku siia Miika, Jimla poeg!"
Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: "Nõnda ütleb Jehoova: nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!"
Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: "Mine Gileadi Raamotisse ja sul õnnestub, sest Jehoova annab selle kuninga kätte."
Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: "Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!"
Aga Miika vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, mina räägin, mis Jehoova mulle ütleb!"
Ja kui ta tuli kuninga juurde, siis ütles kuningas temale: "Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?" Ja ta vastas temale: "Mine, ja sul õnnestub, sest Jehoova annab selle kuninga kätte!"
Aga kuningas ütles temale: "Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Jehoova nimel?"
Siis ta ütles: "Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast! Ja Jehoova ütles: neil pole isandaid! Igaüks pöördugu rahuga koju!"
Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: "Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!"
Aga Miika ütles: "Seepärast kuule Jehoova sõna! Ma nägin Jehoovat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool.
Ja Jehoova ütles: kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
Aga üks vaim tuli ja seisis Jehoova ees ning ütles: mina ahvatlen teda! Ja Jehoova küsis temalt: kuidas?
Ja ta vastas: ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus! Siis ütles Jehoova: sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad! Mine ja tee nõnda!
Ja nüüd, vaata, Jehoova on pannud valevaimu kõigi nende sinu prohvetite suhu ja Jehoova on kuulutanud sulle halba!"
Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: "Missugust teed on Jehoova vaim minust läinud sinusse rääkima?"
Ja Miika vastas: "Vaata, sa näed seda päeval, mil sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!"
Siis ütles Iisraeli kuningas: "Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealiku Aamoni ja kuningapoja Joase juurde
ning ütle: nõnda ütleb kuningas: pange ta vangikotta ja toitke teda hädapärast leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!"
Aga Miika ütles: "Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Jehoova minu läbi rääkinud!" Ja ta ütles veel: "Kuulge, kõik rahvad!"
Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse.
Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: "Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna omi riideid." Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: "Ärge tapelge mitte ühegi muu vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!"
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: "See on kindlasti Iisraeli kuningas!" Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõitjale: "Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!"
Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja.
Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: "Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!"
Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid endid selles, nagu oli olnud Jehoova sõna, mis ta oli öelnud.
Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.
Joosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga Ahabi neljandal aastal.
Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar.
Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Jehoova silmis.
Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.
Ja mis veel tuleks öelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Ja viimased pühamu pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid alles jäänud, pühkis ta maalt.
Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.
Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.
Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: "Lase minu sulased lähevad ühes sinu sulastega laevadesse." Aga Joosafat ei tahtnud.
Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.
Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat.
Tema tegi kurja Jehoova silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
Õpetussõnad 15 Kõrv, mis kuulab eluks vajalikku noomimist, jääb tarkade seltsi!
Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge, aga kes kuulab noomimist, saab targa südame!
Jehoova kartus on tarkuse õpetus, aga enne au on alandus!
Õpetussõnad 16 Inimesel on küll südamesoovid, aga Jehoovalt tuleb, mida keel peab kostma!
Kõik mehe teed on ta enese silmis selged, aga Jehoova katsub vaimud läbi!
Veereta oma tööd Jehoova peale, siis su kavatsused lähevad korda!
Jehoova on kõik teinud otstarbekohaselt, nõnda ka õela õnnetuspäeva jaoks!
Iga südamest ülbe on Jehoova meelest hirmus, käsi selle peale - seesugune ei jää karistuseta!
Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Jehoova kartuse tõttu hoidutakse kurjast!
Kui mehe teed meeldivad Jehoovale, siis ta paneb tema vaenlasedki temaga rahu tegema!
Apostlite 19 Ja need olid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega, kes seda tegid.
Ent kuri vaim vastas ning ütles neile: "Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?"
Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas nende kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nõnda et nad alasti ja haavatult põgenesid sellest kojast.
Ja see sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses. Ja hirm tuli nende kõikide peale, ja Issanda Jeesuse nime ülistati väga.
Ja paljud neist, kes olid usklikuks saanud, tulid ning tunnistasid ja andsid üles oma teod.
Aga mitmed neist, kes olid tegemist teinud nõiakunstiga, tõid kokku oma raamatud ja põletasid need ära kõikide nähes. Ja kui nende hind kokku arvati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõbetükki.
Nii võimsasti kasvas Issanda sõna ja avaldas oma väge.
Kui see kõik oli sündinud, võttis Paulus vaimus ette minna Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ning ütles: "Kui ma seal olen ära käinud, pean ma näha saama ka Rooma linna!"
Ja ta läkitas kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, Makedooniasse ja jäi ise veel mõneks ajaks Aasiasse.
Sel ajal tekkis suur tüli õpetuse pärast.
Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi hõbedast Artemise templeid ja saatis sellega ametimeestele palju kasu.
Need ta kogus kokku ja teisi, kes seda tööd tegid, ning ütles: "Mehed, te teate, et meil sellest tööst on hea tulu,
ja te näete ning kuulete, et see Paulus mitte ainult Efesoses, vaid ka peaaegu kogu Aasias palju rahvast ära meelitab ja eksitab, öeldes, et need ei olevat jumalad, mis kätega tehakse.
Ent mitte ükspäinis seda meie tööstust ei ähvarda halvakspanu, vaid ka suure jumalanna Artemise templit, nii et seda mikski ei panda ja et kaob ka jumalanna suur au, keda kummardavad kogu Aasia ja kõik maailm!"
Kui nad seda kuulsid, said nad täis viha, kisendasid ning ütlesid: "Suur on efeslaste Artemis!"
Ja kõik linn sai täis kära ja nad tormasid ühel meelel teatrisse ja vedasid ühes sinna Gaajuse ja Aristarhose, kaks makedoonlast, kes olid Pauluse matkakaaslased.
Ent kui Paulus tahtis rahva sekka minna, ei lasknud jüngrid teda mitte.
Ka mõned Aasiamaa ülemad, kes olid tema sõbrad, läkitasid tema juurde ning palusid teda, et ta ei läheks teatriväljakule.
Seal kisendasid ühed seda, teised teist; sest rahvakogu oli segaduses ja suurem hulk ei teadnud, misjaoks nad olid kokku tulnud.
Siis toodi rahva seast esile Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viitas käega, märku andes, et ta tahab pidada kaitsekõnet rahva ees.
Aga kui nad märkasid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi aega: "Suur on efeslaste Artemis!"
Viimaks linnakirjutaja vaigistas rahva ning ütles: "Efesose mehed, kas on ühtki inimest, kes ei teaks, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?
Et nüüd ükski sellele ei saa vastu rääkida, siis tuleb teil jääda vait ega tule midagi ette võtta uisapäisa.
Sest te olete toonud siia need mehed, kes ei ole templi rüüstajad ega teie jumalanna teotajad.
Kui nüüd Demeetriosel ja temaga ühes olevail ametimeestel on kellegi peale midagi kaebamist, siis on selleks kohtupäevi ja maavalitsejaid; kaevaku nad üksteist kohtusse.
Ja kui teil on veel mingit muud nõudmist, siis seletatagu asi korrapärase rahvakogu ees.
Sest meil tuleb tänase kära pärast karta, et meie peale kaebus tõstetakse, ilma et meil oleks mingit põhjust, millega seda rahva kokkujooksu õigustada!" Kui ta seda oli öelnud, saatis ta rahvakogu laiali.