Eestikeelne Piibel 1968
1. Kuningate 14 Aga Rehabeam, Saalomoni poeg, valitses Juudas: Rehabeam oli kuningaks saades nelikümmend üks aastat vana ja ta valitses seitseteist aastat Jeruusalemmas, linnas, mille Jehoova oli valinud kõigilt Iisraeli suguharudelt, et sinna panna oma nime; ta ema oli ammonlanna, nimega Naama.Ja Juuda tegi kurja Jehoova silmis; nad vihastasid teda oma pattudega, mida nad tegid, rohkem kui nende vanemad olid teinud.
Nad tegid endile ka ohvrikünkaid, sambaid ja viljakustulpi igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla.
Ja maal oli ka pühamu pordumehi. Nad tegid järele kõigi nende rahvaste jäledusi, keda Jehoova oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
Aga kuningas Rehabeami viiendal aastal tuli Egiptuse kuningas Siisak Jeruusalemma vastu
ja võttis ära Jehoova koja varandused ja kuningakoja varandused; ta võttis kõik ära. Ta võttis ära ka kõik kuldkilbid, mis Saalomon oli teinud.
Siis tegi kuningas Rehabeam nende asemele vaskkilbid ja andis need ihukaitsepealikute hooleks, kes valvasid kuningakoja ust.
Ja iga kord, kui kuningas läks Jehoova kotta, kandsid ihukaitsjad neid ja viisid need siis jälle tagasi ihukaitse ruumi.
Ja mis veel tuleks öelda Rehabeamist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Rehabeami ja Jerobeami vahel oli kogu aeg sõda.
Siis Rehabeam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna; ta ema oli ammonlanna, nimega Naama. Ja tema poeg Abijam sai tema asemel kuningaks.
1. Kuningate 15 Ja kuningas Jerobeami, Nebati poja kaheksateistkümnendal aastal sai Juuda kuningaks Abijam.
Tema valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar.
Tema käis kõigis oma isa pattudes, mis too enne teda oli teinud; tema süda ei olnud siiras Jehoova, oma Jumala vastu, nagu oli olnud ta isa Taaveti süda.
Aga Taaveti pärast andis Jehoova, tema Jumal, temale Jeruusalemmas lambi, tõstes ta järglaseks tema poja ja jättes Jeruusalemma püsima,
sest Taavet oli teinud, mis õige oli Jehoova silmis ega olnud kogu oma eluaja lahkunud kõigest sellest, mis ta temale oli käskinud, välja arvatud hetiit Uurija lugu.
Rehabeami ja Jerobeami vaheline sõda kestis ka veel kogu ta eluaja.
Ja mis veel tuleks öelda Abijamist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? Abijami ja Jerobeami vahel oli sõda.
Ja Abijam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks.
Iisraeli kuninga Jerobeami kahekümnendal aastal sai Juuda kuningaks Aasa.
Tema valitses Jeruusalemmas nelikümmend üks aastat; ta ema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar.
Aasa tegi, mis õige oli Jehoova silmis, nõnda nagu ta isa Taavet,
ja ta kaotas maalt pühamu pordumehed ning kõrvaldas kõik ebajumalad, mis ta vanemad olid teinud.
Tema kõrvaldas isegi oma ema kui valitsejanna, sellepärast et too oli teinud võika Ashera kuju; Aasa hävitas tema kuju ja põletas selle Kiidroni orus.
Aga ohvrikünkaid ei kaotatud; ometi oli Aasa süda siiras Jehoova vastu kogu ta eluaja.
Ja ta viis Jehoova kotta, mis ta isa oli pühitsenud ja mis ta ise pühitses: hõbeda, kulla ja riistad.
Aga Aasa ja Iisraeli kuninga Baesa vahel oli sõda kogu nende eluaja.
Iisraeli kuningas Baesa tuli Juuda vastu ja kindlustas Raama, et Juuda kuningas Aasal ei oleks välja- ja sissepääsu.
Siis võttis Aasa kõik hõbeda ja kulla, mis oli järele jäänud Jehoova koja varanduste hulgast ja kuningakoja varanduste hulgast, ja andis selle oma sulaste kätte; ja kuningas Aasa läkitas need Ben-Hadadi juurde, kes oli Hesjoni poja Tabrimmoni poeg, Süüria kuningas, kes elas Damaskuses, öeldes:
"Minu ja sinu vahel olgu leping, nagu oli minu isa ja sinu isa vahel. Vaata, ma läkitan sulle anniks hõbedat ja kulda! Mine, tühista oma leping Iisraeli kuningas Baesaga, et ta läheks ära minu kallalt!"
Ja Ben-Hadad kuulas kuningas Aasat ning läkitas oma sõjaväepealikud Iisraeli linnade vastu ja vallutas Ijjoni, Daani ja Aabel-Beet-Maaka ja kogu Kinneroti ühes kogu Naftali maaga.
Kui Baesa seda kuulis, siis ta loobus Raamat kindlustamast ja jäi Tirsasse.
Aga kuningas Aasa kutsus kokku kogu Juuda, kedagi ei vabastatud, ja nad viisid Raamast ära kivid ja puud, millega Baesa seda oli kindlustanud; ja kuningas Aasa kindlustas nendega Benjamini Geba ja Mispa.
Ja kõigest, mis veel tuleks öelda Aasast, kõigist ta vägitegudest ja kõigest, mis ta tegi, ja linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? Aga oma vanas eas ta põdes jalgu.
Siis Aasa läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Joosafat sai tema asemel kuningaks.
Ja Naadab, Jerobeami poeg, sai Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Aasa teisel aastal; tema valitses Iisraeli üle kaks aastat.
Tema tegi kurja Jehoova silmis ja käis oma isa teedel ning tema patus, millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
Aga Baesa, Ahija poeg, Issaskari soost, pidas vandenõu tema vastu ja Baesa tappis tema Gibbetoni juures, mis oli vilistide päralt, sest Naadab ja kogu Iisrael piirasid Gibbetoni.
Baesa surmas tema Juuda kuninga Aasa kolmandal aastal ja sai ise tema asemel kuningaks.
Ja kui ta oli kuningaks saanud, siis ta lõi maha kogu Jerobeami soo, ta ei jätnud Jerobeamile ühtki hingelist, kuni ta oli tema hävitanud Jehoova sõna kohaselt, mis too oli rääkinud oma sulase, siilolase Ahija läbi
Jerobeami pattude pärast, mis ta oli teinud ja millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema, sügava haavamise pärast, millega ta oli haavanud Jehoovat, Iisraeli Jumalat.
Ja mis veel tuleks öelda Naadabist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Aasa ja Iisraeli kuninga Baesa vahel oli sõda kogu nende eluaja.
Juuda kuninga Aasa kolmandal aastal sai Ahija poeg Baesa Tirsas kuningaks kogu Iisraeli üle ja ta valitses kakskümmend neli aastat.
Tema tegi kurja Jehoova silmis ja käis Jerobeami teedel ning tema patus, millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
1. Kuningate 16 Ja Jehule, Hanani pojale tuli Baesa kohta Jehoova sõna, kes ütles:
"Hoolimata sellest, et ma sind olen põrmust üles tõstnud ja pannud vürstiks oma Iisraeli rahvale, käid sina Jerobeami teed ja saadad mu Iisraeli rahva pattu tegema, nõnda et nad vihastavad mind oma pattudega,
vaata, sellepärast ma siis pühin ära Baesa ja tema soo! Ja ma talitan sinu sooga nõnda nagu Nebati poja Jerobeami sooga!
Kes Baesa omadest sureb linnas, selle söövad koerad, ja kes tal sureb väljal, selle söövad taeva linnud!"
Ja mis veel tuleks öelda Baesast ja mis ta tegi ja tema vägitegudest, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Baesa läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Tirsasse; ja tema poeg Eela sai tema asemel kuningaks.
Oli ju tulnud Jehoova sõna prohvet Jehu, Hanani poja läbi Baesa ja tema soo kohta kõige selle kurja pärast, mis ta oli teinud Jehoova silmis, vihastades teda oma kätetööga ja saades nõnda Jerobeami soo sarnaseks, ja sellepärast et ta selle oli surmanud.
Õpetussõnad 15 Rumalus on rõõmuks sellele, kel aru puudub, aga mõistlik mees käib otse!
Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga!
Inimesel on rõõm, kui ta suu oskab vastata, ja sõna õigel ajal - küll see on hea!
Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all!
Jehoova kisub maha kõrkide koja, aga ta kinnitab lesknaise raja!
Kurjad kavatsused on Jehoova meelest hirmsad, aga heatahtlikud sõnad on armsad!
Kes ahnitseb kasu, teeb oma koja võimatuks, aga kes vihkab meelehead, jääb elama!
Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust!
Jehoova on õelatest kaugel, aga ta kuuleb õigete palveid!
Silmade särast rõõmustub süda, hea sõnum karastab luid-konte!
Apostlite 16 Aga sündis, kui me läksime palvusele, et meile tuli vastu tüdruk, kellel oli lausuja vaim. See tõi oma isandaile palju kasu lausumisega.
Tema tuli Paulusele ja meile järele, kisendas ning ütles: "Need inimesed on kõige kõrgema Jumala sulased, kes teile kuulutavad õndsuse teed!"
Ja seda ta tegi mitu päeva. Aga Paulusel oli sellepärast meel haige, ja ta pöördus ümber ning ütles vaimule: "Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel välja minna tema seest!" Ja vaim läks välja samal tunnil.
Aga kui tüdruku isandad nägid, et nende kasu lootus oli lõppenud, võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ja vedasid nad turule ülemate juurde.
Ja nad viisid nad pealikute ette ning ütlesid: "Need inimesed teevad meie linna rahutuks ja nad on juudid!
Nad kuulutavad kombeid, mida meil kui roomlasil ei sünni vastu võtta ega täita!"
Ja rahvas tõusis nende vastu. Ja pealikud käskisid kiskuda nende riided seljast ja neid vitstega peksta.
Ja kui nad neile olid palju hoope andnud, viskasid nad nemad vanglasse ja käskisid vangihoidjal neid hoolsasti valvata.
Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta nad kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku.
Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid.
Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla!
Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud.
Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: "Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!"
Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,
tõi nad ka välja ning ütles: "Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?"
Aga nemad ütlesid: "Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!"
Ja nad kuulutasid temale Issanda sõna ja kõigile, kes olid tema kojas.
Tema võttis nad sel öötunnil enese juurde ja pesi nende haavad. Ja ta ristiti sedamaid ja kõik tema pere.
Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et ta kogu oma perega oli saanud usklikuks Jumalasse.
Kui valgeks läks, läkitasid pealikud kohtusulased ütlema: "Lase need inimesed lahti!"
Siis vangihoidja teatas need sõnad Paulusele, öeldes: "Pealikud on siia läkitanud sõna, et teid tuleb lahti lasta; seepärast väljuge nüüd ja minge rahuga!"
Aga Paulus ütles neile: "Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ja me oleme Rooma kodanikud; nad on meid heitnud vangitorni ja nüüd nad tahavad meid salaja välja lükata. Nõnda ei tohi olla! Vaid tulgu nad ise ja saatku meid välja!"
Kohtusulased teatasid need sõnad pealikuile. Need lõid kartma, kui nad kuulsid neid Rooma kodanikud olevat.
Ja nad tulid ning rääkisid nendega lahkesti, tõid nad välja vangist ja palusid neid linnast ära minna.
Siis nad tulid vanglast välja ja läksid Lüüdia juurde. Ja kui nad olid vendi näinud, siis nad kinnitasid neid ja läksid ära.