Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 68 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.Jumal tõuseb! Ta vaenlased hajuvad ja ta vihkajad põgenevad tema palge eest.
Nagu suits haihtub, nõnda sa nad hajutad; nagu vaha tule paistel sulab, nõnda hukkuvad õelad Jumala palge ees.
Kuid õiged rõõmutsevad ja hõiskavad Jumala palge ees ning ilutsevad rõõmu pärast.
Laulge Jumalale, mängige, kiites tema nime, tehke teed temale, kes sõidab kõrbetes! Tema nimi on Issand, hõisake rõõmu pärast tema ees!
Ta on vaeslaste isa ja lesknaiste asjaajaja, Jumal oma pühas elamus.
Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib välja vangid jõukale elujärjele; aga kangekaelsed jäävad elama põlenud maale.
Jumal, kui sa läksid välja oma rahva ees, kui sa sammusid kõrbeteed, sela,
siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees, Siinai värises Jumala ees, Iisraeli Jumala ees!
Rikkalikku vihma kallad sina, Jumal, oma pärisosale ja sa kosutad närbunut.
Sinu loomad asuvad seal; sina, Jumal, kinnitad oma headusega viletsat.
Issand annab sõnumi; heade sõnumite kuulutajaid on suur vägi.
Sõjavägede kuningad põgenevad, nad põgenevad ja pereema jagab saagi.
Kas tahate jääda puhkama sadulakorvide vahele? Seal on tuvi, tiivad hõbedaga karratud ja hoosuled vahajaskollase kullaga.
Kui Kõigeväeline seal pillutas kuningaid, sadas Salmonil lund.
Baasani mägi on Jumala mägi, Baasani mägi on kühmuline mägi.
Mispärast te, kühmulised mäed, vaatate kadedusega sellele mäele, mida Jumal on ihaldanud enesele eluasemeks? Tõesti, Issand tahab seal elada igavesti.
Jumala sõjavankreid oli musttuhandeid ja tuhat korda tuhandeid, kui Issand tuli Siinailt pühamusse.
Sa läksid üles kõrgesse ja võtsid vangihulga saagiks, said ande inimeste seast, isegi tõrkujate seast, sa Issand Jumal kõrgustes.
Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste. Sela.
Jesaja 26 Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud.
Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu - me kiidame üksnes sind, sinu nime.
Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.
Sina oled lisanud rahvast, Issand, oled lisanud rahvast, oled näidanud oma au, oled laiendanud kõik maa piirid.
Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.
Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.
2. Korintose 5 Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas,
sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse,
et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.
Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.
See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.
Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest;
sest me käime usus, mitte nägemises,
ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.
Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil,
sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.
Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik.
Me ei hakka end taas teile soovitama, vaid anname teile alust kiidelda meist, et teil oleks midagi öelda nende vastu, kes võivad kiidelda sellega, mis on silma ees, ent mitte sellega, mis on südames.
Sest kui me oleme olnud arust ära, siis on see Jumalale, kui oleme selge aruga, siis teile.
Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud;
ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.
Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda.
Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti;
kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.
Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!
Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.