Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 5 Ja seejärel Mooses ja Aaron tulid ning ütlesid vaaraole: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Lase mu rahvas minna, et nad kõrbes peaksid mulle püha!”Aga vaarao vastas: „Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!”
Siis nad ütlesid: „Heebrealaste Jumal tuli meile vastu. Lase meid minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, meie Jumalale, et tema meid ei tabaks katku või mõõgaga!”
Aga Egiptuse kuningas vastas neile: „Mooses ja Aaron, mispärast tahate rahva tööst vabastada? Minge oma töökohustuste juurde!”
Vaarao mõtles: „Vaata, arvukas on nüüd maa rahvas, ja teie tahate nad töökohustusest vabastada!”
Ja vaarao käskis selsamal päeval rahva sundijaid ja ülevaatajaid, öeldes:
„Ärge koguge ega andke enam rahvale õlgi telliskivide tegemiseks nagu varem. Nad mingu ja korjaku ise endile õlgi!
Ja telliskivide määr, mis nad tänini on teinud, pange neile peale, ärge seda vähendage, sest nad on laisad! Sellepärast nad kisendavad ja ütlevad: Me tahame minna oma Jumalale ohverdama!
Saagu orjus meestele raskemaks, et neil oleks sellega tegemist ega kuulataks valekõnesid!”
Siis Iisraeli laste ülevaatajad nägid endid olevat täbaras olukorras, kui neile öeldi: „Te ei tohi ühelgi päeval vähendada oma telliskivide päevaosa!”
Ja kui nad vaarao juurest tulid, siis nad kohtasid Moosest ja Aaronit, kes olid neid oodanud,
ja ütlesid neile: „Issand karistagu teid ja mõistku kohut, sest te olete meid viinud halba kuulsusesse vaarao ja tema sulaste silmis ja neile mõõga meie tapmiseks kätte andnud!”
Siis Mooses pöördus jälle Issanda poole ning ütles: „Issand, mispärast sa oled sellele rahvale kurja teinud? Milleks sa siis mind oled läkitanud?
Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!”
2. Moosese 6 Ja Issand ütles Moosesele: „Nüüd sa saad näha, mida ma vaaraole teen; sest vägeva käe sunnil ta laseb nad minna ja vägeva käe sunnil ta ajab nad ära oma maalt.”
Psalm 128 Palveteekonna laul. Õnnis on igaüks, kes kardab Issandat, kes käib tema teedel.
Sa sööd siis oma käte vaevast, sa oled õnnis ja su käsi käib hästi.
Su naine on nagu viljakas viinapuu su maja nurgas; su pojad on nagu õlipuu võsud su laua ümber.
Vaata, nõnda õnnistatakse tõesti meest, kes kardab Issandat!
Issand õnnistagu sind Siionist ja saagu sa näha Jeruusalemma head põlve kogu oma eluaja!
Ja saagu sa näha oma laste lapsi! Rahu Iisraelile!
Psalm 129 Palveteekonna laul. Palju on mind rõhutud mu noorpõlvest peale - nõnda ütelgu Iisrael -,
palju on mind rõhutud mu noorpõlvest peale: ometi ei ole minust jagu saadud.
Mu selja peal on kündjad kündnud, nad on ajanud pikki vagusid.
Issand on õiglane, ta on õelate köied katki lõiganud.
Jäägu häbisse ja taganegu kõik, kes vihkavad Siionit!
Nad olgu nagu rohi katustel, mis kuivab, enne kui see kitkutakse,
millest lõikaja ei saa endale peotäit ega siduja sületäit
ja möödaminejad ei ütle: „Issanda õnnistus olgu teiega! Me õnnistame teid Issanda nimega!”
1. Korintose 15 Nüüd aga küsib mõni: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?”
Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.
Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.