Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 23 Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Johannese 6 Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.
Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.
Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval.
See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.”
Rooma 6 Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.
Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega,
teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.
Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.
Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga,
teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,
Saalomoni tark. 4 Õige aga saab rahu, kuigi ta varakult sureb.
Sest austatav vanus ei ole sama mis pikk iga, ja seda ei mõõdeta aastate arvu järgi,
vaid tarkus on inimesele hallideks juusteks, ja laitmatu elu on tõeline vanaduspõlv.
Jumal armastas teda, sellepärast et ta meeldis Jumalale, ja ta võeti ära, sellepärast et ta elas patuste keskel.
Ta viidi ära, et kurjus tema mõistust ei muudaks ja kavalus tema hinge ei eksitaks.
Sest kurja veetlevus varjab hea, ja himu hullus väänab vaga meele.
Olles varakult küpsenud, saavutas ta pika eluea.
Et tema hing oli Issandale meelepärane, siis tõttas see ära kurjuse keskelt. Inimesed näevad seda küll, aga ei saa aru ega võta südamesse,
et tema valituile on arm ja halastus ja tema vagade eest kantakse hoolt.