Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 34 Ja oma valitsemise kaheksateistkümnendal aastal, kui ta maa ja koja oli puhastanud, läkitas ta Saafani, Asalja poja, ja linnapealiku Maaseja ja usaldusmehe Joahi, Jooahase poja, kohendama Issanda, oma Jumala koda.Ja need tulid ülempreester Hilkija juurde ja andsid üle raha, mis oli toodud Jumala kotta, mida leviidid, lävehoidjad, olid kogunud Manassest, Efraimist ja kogu ülejäänud Iisraelist ja kogu Juudast ja Benjaminist ja Jeruusalemma elanikelt.
Ja nad andsid selle tööjuhatajate kätte, kelle hooleks oli Issanda koda, et need annaksid seda töötegijaile, kes töötasid Issanda kojas koja parandamiseks ja kohendamiseks.
Ja need andsid seda meistritele ja ehitustöölistele, et nad ostaksid tahutud kive ja puitu aampalkideks ning nende kodade katmiseks, mis Juuda kuningad olid lasknud laguneda.
Ja need mehed tegid ustavalt tööd. Neil olid ülevaatajaiks leviidid Jahat ja Obadja Merari poegadest, Sakarja ja Mesullam Kehati poegadest, et neid juhatada; ja leviidid, kõik, kes oskasid mänguriistu käsitseda,
olid ülevaatajaiks kandjaile ja juhatasid kõiki töötegijaid mitmesugustel töödel. Ja leviitidest olid kirjutajad, ametnikud ja väravahoidjad.
Ja kui nad võtsid välja raha, mis Issanda kotta oli toodud, siis leidis preester Hilkija Issanda Seaduse raamatu, mis Moosese läbi oli antud.
Ja Hilkija võttis sõna ning ütles kirjutaja Saafanile: „Ma leidsin Issanda kojast Seaduse raamatu.” Ja Hilkija andis raamatu Saafanile.
Ja Saafan viis raamatu kuningale ja tõi kuningale ka veel sõna, öeldes: „Su sulased on teinud kõik, mis nende kätte oli antud.
Raha, mis leidus Issanda kojas, on toodud ja antud ülevaatajaile ning töötegijaile.”
Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: „Preester Hilkija andis mulle raamatu.” Ja Saafan luges sellest kuningale ette.
Aga kui kuningas kuulis Seaduse sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki.
Ja kuningas andis käsu Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Abdonile, Miika pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes:
„Minge küsitlege Issandat minu ning Iisraelist ja Juudast ülejäänute nimel leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis meie peale on valatud, sellepärast et meie vanemad ei ole tähele pannud Issanda sõna ega ole teinud kõike nõnda, nagu selles raamatus on kirjutatud!”
Sefanja 1 Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: „Issand ei tee ei head ega kurja!”
2. Tessaloonika 2 Meil tuleb aga alati tänada Jumalat teie eest, Issandale armsad vennad, et Jumal on teid valinud uudseviljana päästeks Vaimu pühitsuse läbi ja tõe usu varal.
Selleks on ta kutsunud teid meie evangeeliumi kaudu meie Issanda Jeesuse Kristuse kirkuse saamiseks.
Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu.
Aga meie Issand Jeesus Kristus ise ja Jumal, meie Isa, kes meid on armastanud ja armust meile andnud igavese julgustuse ja hea lootuse,
julgustagu teie südant ja kinnitagu teid igasuguses heas teos ja sõnas!
Ilmutuse 3 Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki - ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -,
siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.
Siiraki 24 Tarkus ülistab ennast ja kiidab end oma rahva keskel.
Kõigekõrgema koguduses avab ta suu ja kiidab end tema väe ees:
„Mina tulin Kõigekõrgema suust ja katsin maad otsekui udu.
Ma elasin kõrgustes ja minu iste oli pilvesambas.
Mina üksi ringlesin taevakaartel ja käisin kuristike sügavustes.
Mere laineil ja kogu maal, kõigi rahvaste ja rahvuste üle oli mul meelevald.
Kõigi nende juures otsisin ma rahupaika: kelle pärisossa ma võiksin jääda?
Siis kõige Looja käskis mind, tema, kes minu on loonud, andis rahu minu telgile ja ütles: „Jaakobis löö üles oma telk ja Iisraelis võta enesele pärisosa!”
Alguses, enne aegade arvestust, on ta minu loonud ja iialgi ei lakka ma olemast.
Pühas telgis teenisin ma tema ees, ja nõnda kinnistati mind Siionisse.
Nõnda laskis ta mind rahu leida armsas linnas, minu valitsus on Jeruusalemmas.
Ma juurdusin austatud rahvas, Issanda omandis, tema pärisosas.
Ma kasvasin kõrgeks nagu seeder Liibanonil ja küpress Hermoni mäestikus.
Ma kasvasin kõrgeks nagu palmipuu Een-Gedis ja roosipõõsad Jeerikos, nagu ilus õlipuu väljal. Ma kasvasin kõrgeks nagu plataan.
Ma lõhnasin hästi nagu kaneel ja palsam, andsin meeldivat lõhna nagu valitud mürr, nagu galban ja oonüks ja stakte, nagu suitsutusrohu suits telgis.
Ma laiutasin oma oksi nagu terebint, minu oksad olid ilusad ja armsad.
Ma ajasin toredaid võrseid nagu viinapuu ja minu õitest tuli kaunis ning rikkalik vili.
Tulge minu juurde, kes te ihaldate mind, ja küllastuge minu viljast!
Sest mälestus minust on magusam kui mesi ja pärida mind on parem kui meevaha.
Kes minust söövad, soovivad veelgi, ja kes minust joovad, janunevad üha.
Kes mind kuulda võtab, ei jää häbisse, ja kes minu pärast vaeva näevad, ei tee pattu.”
See kõik on öeldud Kõigekõrgema Jumala lepinguraamatu kohta, Seaduse kohta, mille Mooses meile andis pärisosaks Jaakobi kogudustele.
Ta laseb voolata tarkusel, mis on nagu Piison ja Tigris kevadisel ajal,
ta tekitab mõistuse tulva, mis on nagu Eufrat ja Jordan lõikuse päevil,
ta ilmutab õpetuse valgust, mis on nagu Giihon viinamarjakoristuse ajal.
Ei õppinud esimene teda täiesti tundma, ja nõnda ka viimane ei mõista teda.
Sest ta mõte on suurem kui meri ja nõu sügavam kui tohutu kuristik.