Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Rm 8:18-25; Ps 126:1bc-2ab,2bc-3,4-5,6; Lk 13:18-21
(18 vastet, leht 1 1-st)
Psalm 126Palveteekonna laul. Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad. 
Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist, siis öeldi paganarahvaste seas: „Issand on neile suuri asju teinud!” 
Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad. 
Issand, too tagasi meie vangid, nagu veeojad Lõunamaal! 
Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. 
Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke. 
Luuka 13Siis ta ütles: „Mille sarnane on Jumala riik ja millega ma teda võrdleksin? 
Ta on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma aeda. See kasvas ja sai puuks ja taeva linnud pesitsesid tema okstes.” 
Ja Jeesus ütles taas: „Millega ma võrdleksin Jumala riiki? 
See on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.” 
Rooma 8Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. 
Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. 
Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, 
et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. 
Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; 
ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. 
Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? 
Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.