Eestikeelne Piibel 1997
Nehemja 1 Nehemja, Hakalja poja sõnad. „Ja see sündis kahekümnenda aasta kislevikuus, et ma olin Suusani palees. + 'Kahekümnendal aastal' viitab kuningas Artakserkses I (Artahsasta) valitsemisajale, 465-424 eKr, vrd 2:1. Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta.
Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.”
Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.
Ja ma ütlesin: „Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad!
Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.
Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid.
Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka,
aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele.
Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega.
Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!”Mina olin nimelt kuninga joogikallajate ülem.
Nehemja 2 Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma kartsin üliväga
ja ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?”
Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?” Aga mina palusin taeva Jumalat
ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada!”
Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: „Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.
Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun.” Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.
Siis ma tulin maavalitsejate juurde teisele poole Frati jõge ja andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli koos minuga läkitanud väepealikuid ja ratsanikke.
Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane, seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele.
Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui see, kellega ma ise ratsutasin.
Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
Aga nüüd ma ütlesin neile: „Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks!”
Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad ütlesid: „Võtkem kätte ja ehitagem!” Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: „Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?”
Siis ma vastasin ja ütlesin neile: „Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!”
Nehemja 3 Siis ülempreester Eljasib ja tema vennad preestrid võtsid kätte ja ehitasid Lambavärava; nad pühitsesid selle ja panid sellele väravad ette, ja pühitsesid kuni Sajatornini ja kuni Hananeli tornini.
Ja nende kõrval ehitasid Jeeriko mehed; nende kõrval ehitas Sakkur, Imri poeg.
Ja Kalavärava ehitasid Senaa pojad; nemad raiusid selle palkidest ja panid sellele ette väravad, lukud ja riivid.
Ja nende kõrval parandas Meremot, Hakkosi poja Uurija poeg; nende kõrval parandas Mesullam, Mesesabeli poja Berekja poeg; nende kõrval parandas Saadek, Baana poeg.
Ja nende kõrval parandasid tekoalased; aga nende suurnikud ei painutanud oma kaela oma isanda teenistusse.
Ja Vanavärava parandasid Joojada, Paaseahi poeg, ja Mesullam, Besodja poeg; nemad raiusid selle palkidest ja panid sellele ette väravad, lukud ja riivid.
Ja nende kõrval parandasid Melatja, gibeonlane, ja Jaadon, meeronotlane, Gibeoni ja Mispa mehed Frati-taguse maavalitseja piirkonnast.
Nende kõrval parandas Ussiel, Harhaja poeg, kullassepp; tema kõrval parandas Hananja, salvisegaja; nemad taastasid Jeruusalemma müüri kuni laia müürini.
Ja nende kõrval parandas Refaja, Huuri poeg, Jeruusalemma piirkonna ühe poole ülem.
Ja tema kõrval parandas Jedaja, Harumafi poeg, oma koja kohal; tema kõrval parandas Hattus, Hasabneja poeg.
Järgmist lõiku parandasid Malkija, Haarimi poeg, ja Hassub, Pahat-Moabi poeg, kuni Ahjutornini.
Ja nende kõrval parandas Sallum, Halloohesi poeg, Jeruusalemma piirkonna teise poole ülem, tema ise ja ta tütred.
Oruvärava parandasid Haanun ja Saanoahi elanikud; nemad ehitasid selle ja panid sellele ette väravad, lukud ja riivid; ja veel tuhat küünart müüri kuni Sõnnikuväravani.
Ja Sõnnikuvärava parandas Malkija, Reekabi poeg, Beet-Keremi piirkonna ülem; ta ehitas selle ja pani sellele ette väravad, lukud ja riivid.
Ja Allikavärava parandas Sallun, Kol-Hose poeg, Mispa piirkonna ülem; tema ehitas selle, tegi sellele katuse ja pani sellele ette väravad, lukud ja riivid; ja veel parandas ta Veejuhtmetiigi müüri kuninga rohuaia juures kuni astmeteni, mis Taaveti linnast alla viivad.
Tema järel parandas Nehemja, Asbuki poeg, Beet-Suuri piirkonna ühe poole ülem, kuni Taaveti haudade kohani ja kaevatud tiigi ning sõjameeste hooneni.
Tema järel parandasid leviidid: Rehum, Baani poeg; tema kõrval parandas Hasabja, Keila piirkonna ühe poole ülem, oma piirkonna eest.
Tema järel parandasid nende vennad: Bavvai, Heenadadi poeg, Keila piirkonna teise poole ülem.
Ja tema kõrval parandas Eeser, Jeesua poeg, Mispa ülem, kahekordset osa selle koha vastas, kust nurgal olevasse lattu üles minnakse.
Tema järel parandas agarasti Baaruk, Sabbai poeg, järgmist lõiku nurgast alates kuni ülempreester Eljasibi koja ukseni.
Tema järel parandas Meremot, Hakkosi poja Uurija poeg, järgmist lõiku Eljasibi koja uksest Eljasibi koja otsani.
Ja tema järel parandasid preestrid, ümbruskonna mehed.
Nende järel parandasid Benjamin ja Hassub oma koja kohal; nende järel parandas Ananja poja Maaseja poeg Asarja oma koja kõrval.
Tema järel parandas Binnui, Heenadadi poeg, järgmist lõiku Asarja kojast kuni nurgani ja kuni käänakuni.
Paalal, Uusai poeg, parandas Nurga- ja Ülatorni kohal, mis kuningakojast välja ulatub vahtkonnaõue juures; tema järel Pedaja, Parosi poeg, -
ja Ofelil elavad templisulased - idapoolse Veevärava ja väljaulatuva torni kohal.
Tema järel parandasid tekoalased järgmist lõiku suure väljaulatuva torni kohalt kuni templikünka müürini.
Ülalpool Hobuväravat parandasid preestrid, igaüks oma koja kohal.
Nende järel parandas Saadok, Immeri poeg, oma koja kohal; ja tema järel parandas Semaja, Sekanja poeg, Idavärava valvur.
Tema järel parandasid Hananja, Selemja poeg, ja Haanun, Salafi kuues poeg, järgmist lõiku; nende järel parandas Mesullam, Berekja poeg, oma kambri kohal.
Tema järel parandas Malkija, kullassepp, templisulaste ja kaupmeeste kojani, Ülevaatusevärava kohal ja kuni nurgarõduni.
Ja nurgarõdu ning Lambavärava vahel parandasid kullassepad ja kaupmehed.
Aga kui Sanballat kuulis, et me müüri ehitame, siis ta vihastus ja oli väga pahane; ta pilkas juute
ja rääkis oma vendade ja Samaaria sõjaväe ees ning ütles: „Mida need väetid juudid teevad? Kas see peaks neile jääma? Kas nad hakkavad ohverdama? Kas nad juba täna saavad valmis? Kas nad tahavad põlenud kivid rusuhunnikust teha kõlblikuks?”
Ja tema kõrval oli ammonlane Toobija, kes ütles: „Ehitagu aga! Kui rebane peaks minema nende kivimüüri peale, ta kisuks selle maha!”
Kuule, meie Jumal, kuidas meid põlastatakse! Pööra nende teotus nende endi pähe ja anna nad riisutavaiks vangistusemaal!
Ära kata kinni nende süütegu ja ära lase kustuda nende pattu oma palge eest, sest nad on ehitajaid pahandanud!
Aga me ehitasime müüri ja kogu müür sai valmis pooles kõrguses. Ja rahvas oli südamega töö juures.
Nehemja 4 Aga kui Sanballat ja Toobija, araablased, ammonlased ja asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga.
Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma vastu sõdima ja temale tüli tegema.
Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.
Juudas öeldi: „Kandja ramm raugeb, prügi on palju - meil pole jaksu ehitada müüri.”
Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad, tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”
Kui juudid, kes elasid nende naabruses, tulid ja ütlesid meile vähemalt kümme korda, et kõigist paigust, kus nad elavad, tullakse meile kallale,
siis ma panin mehi madalamatesse paikadesse müüri taha, lahtistele kohtadele, ja seadsin rahva üles suguvõsade kaupa mõõkade, piikide ja ambudega.
Siis ma vaatasin ja võtsin kätte ning ütlesin suurnikele ja ülemaile ning muule rahvale: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale ja võidelge oma vendade, poegade ja tütarde, naiste ja kodade eest!”
Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi müüri juurde, igaüks oma tööle.
Ja sellest päevast alates tegid tööd ainult pooled minu noortest meestest ja pooled kandsid piike, kilpe, ambusid ja soomusrüüsid; ja vürstid seisid kogu Juuda soo taga,
kes müüri ehitas. Ja koormakandjad kandsid, tehes ühe käega tööd ja hoides teisega viskoda.
Ja ehitajail oli ehitades igaühel oma mõõk vööle seotud; ja minu kõrval oli sarvepuhuja.
Ja ma ütlesin suurnikele, ülemaile ja muule rahvale: „Töö on suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel.
Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie juurde! Meie Jumal sõdib meie eest.”
Nõnda me siis tegime tööd, aga pooled hoidsid piike, koiduajast kuni tähtede ilmumiseni.
Sel ajal ma ütlesin ka rahvale, et igaüks jääks oma sulasega ööseks Jeruusalemma, et nad oleksid meil öösel valves ja päeval töös.
Ja meie, ei mina ega mu vennad, ei mu sulased ega vahimehed, kes mulle järgnesid, ei võtnud endil riideid seljast; igaüks võttis end lahti ainult vette minnes.
Nehemja 5 Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.
Oli neid, kes ütlesid: „Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!”
Ja oli neid, kes ütlesid: „Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.”
Ja oli neid, kes ütlesid: „Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.
On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.”
Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.
Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: „Te võtate üksteiselt liigkasu!” Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse
ja ütlesin neile: „Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!” Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.
Ja ma ütlesin: „See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?
Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!
Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te neile olete laenanud!”
Ja nad vastasid: „Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.” Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.
Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: „Nõnda puistaku Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!” Ja terve kogudus ütles: „Aamen!” ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.
Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.
Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.
Ka võtsin ma ise osa sellest müüritööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.
Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas.
Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg, kuus valitud lammast ja linnud - neidki valmistati mulle - ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust veini, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.
Meenuta minu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!
Nehemja 6 Aga kui Sanballat ja Toobija ja araablane Gesem ja meie muud vaenlased said kuulda, et mina olin ehitanud müüri ja et sellesse ei olnud enam jäänud pragugi, kuigi ma selle ajani veel ei olnud väravaile uksi ette pannud,
siis läkitasid Sanballat ja Gesem mulle ütlema: „Tule, saame üksteisega kokku mõnes külas Oono orus!” Aga nad mõtlesid teha mulle kurja.
Ma läkitasin nende juurde käskjalad, et need ütleksid: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla. Töö jääks seisma, kui ma selle jätan ja teie juurde tulen.”
Nad läkitasid sel viisil mu juurde neli korda, kuid ma andsin neile sellesama vastuse.
Siis läkitas Sanballat sel viisil viiendat korda oma sulase mu juurde, ja sel oli käes lahtine kiri,
milles oli kirjutatud: „Rahvaste hulgas on saanud teatavaks, ja Gesem ütleb, et sina ja juudid kavatsete mässu. Seepärast sa ehitad müüri ja sa ise tahad saada neile kuningaks, nagu räägitakse.
Sa oled seadnud isegi prohveteid, et nad Jeruusalemmas sinust kuulutaksid ja ütleksid: Juudal on kuningas! Nüüd saab kuningas sellest kuulda. Tule siis ja peame üheskoos nõu!”
Aga ma läkitasin temale ütlema: „Ei ole sündinud midagi sellesarnast, millest sa räägid, vaid sa ise oled selle välja mõelnud.”
Sest nad kõik tahtsid meid hirmutada, mõeldes: „Nende käed muutuvad töö jaoks lõdvaks ja see jääb tegemata.” Aga kinnita nüüd sina, Jumal, minu käsi!
Ja kui ma läksin Mehetabeli poja Delaja poja Semaja kotta - tema ise oli takistatud -, siis ta ütles: „Kogunegem Jumala kotta, templi sisemusse, ja sulgegem templi uksed, sest nad tulevad sind tapma! Öösel tullakse sind tapma!”
Aga mina vastasin: „Kas mees nagu mina peaks põgenema? Või kes minutaolistest võiks minna templisse ja jääda ellu? Mina ei lähe.”
Sest vaata, ma sain aru, et Jumal ei olnud teda läkitanud, kuigi ta kõneles mu vastu prohvetisõna, vaid Toobija ja Sanballat olid teda palganud:
ta oli palgatud selleks, et ma hakkaksin kartma ja teeksin nõnda ning patustaksin; see oleks toonud mulle halva kuulsuse, millega nad oleksid saanud mind teotada.
Pea meeles, mu Jumal, Toobijat ja Sanballatit nende tegude pärast, samuti ka naisprohvet Nooadjat ja teisi prohveteid, kes tahtsid mind hirmutada!
Nõnda sai müür valmis elulikuu kahekümne viiendal päeval viiekümne kahe päevaga.
Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja langesid väga eneste silmis, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga.
Neil päevil saatsid Juuda suurnikud Toobijale palju kirju, ja Toobijalt tuli neile.
Sest Juudas olid paljud tema vandeseltslased, kuna ta oli Sakanja, Aarahi poja väimees ja tema poeg Joohanan oli võtnud naiseks Berekja poja Mesullami tütre.
Mullegi räägiti tema kohta kuuldusi ja minu sõnad viidi temale; aga Toobija läkitas kirju, et mind hirmutada.
Nehemja 7 Kui müür oli üles ehitatud ja ma olin väravad ette pannud, siis seati väravahoidjad, lauljad ja leviidid kohtadele.
Ja ma andsin käsutuse Jeruusalemma üle Hananile, oma vennale, ja Hananjale, paleeülemale, kes oli ustav mees ja kartis Jumalat enam kui paljud teised.
Ja ma ütlesin neile: „Jeruusalemma väravaid ei tohi lahti teha enne, kui päike palavasti paistab. Ja kui veel seistakse, suletagu ja riivistatagu väravad! Ja Jeruusalemma elanikest pandagu vahte, igaüks oma vahipostile ja igaüks oma koja kohale!”
Linn oli kõikepidi lai ja suur, aga rahvast oli selles vähe ja kojad ei olnud üles ehitatud.
Siis pani mu Jumal mulle südamele, et ma koguksin ülikud, peamehed ja rahva suguvõsakirja kandmiseks. Ma leidsin nende suguvõsakirja, kes esimestena olid tulnud, ja leidsin selles olevat kirjutatud:
Need on maa pojad, kes neist asumisele viidud vangidest teele läksid, keda Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, oli asumisele viinud ja kes tagasi pöördusid Jeruusalemma ja Juudamaale igaüks oma linna,
need, kes tulid koos Serubbaabeliga, Jeesuaga, Nehemjaga, Asarjaga, Raamjaga, Nahamaniga, Mordokaiga, Bilsaniga, Misperetiga, Bigvaiga, Nehumiga ja Baanaga; Iisraeli rahva meeste arv oli:
Parosi poegi kaks tuhat ükssada seitsekümmend kaks;
Sefatja poegi kolmsada seitsekümmend kaks;
Aarahi poegi kuussada viiskümmend kaks;
Pahat-Moabi poegi, Jeesua ja Joabi poegadest, kaks tuhat kaheksasada kaheksateist;
Eelami poegi tuhat kakssada viiskümmend neli;
Sattu poegi kaheksasada nelikümmend viis;
Sakkai poegi seitsesada kuuskümmend;
Binnui poegi kuussada nelikümmend kaheksa;
Beebai poegi kuussada kakskümmend kaheksa;
Asgadi poegi kaks tuhat kolmsada kakskümmend kaks;
Adonikami poegi kuussada kuuskümmend seitse;
Bigvai poegi kaks tuhat kuuskümmend seitse;
Aadini poegi kuussada viiskümmend viis;
Aateri poegi, Hiskija harust, üheksakümmend kaheksa;
Haasumi poegi kolmsada kakskümmend kaheksa;
Beesai poegi kolmsada kakskümmend neli;
Haarifi poegi sada kaksteist;
Gibeoni mehi üheksakümmend viis;
Petlemma ja Netofa mehi sada kaheksakümmend kaheksa;
Anatoti mehi sada kakskümmend kaheksa;
Beet-Asmaveti mehi nelikümmend kaks;
Kirjat-Jearimi, Kefiira ja Beeroti mehi seitsesada nelikümmend kolm;
Raama ja Geba mehi kuussada kakskümmend üks;
Mikmasi mehi sada kakskümmend kaks;
Peeteli ja Ai mehi sada kakskümmend kolm;
teise Nebo mehi viiskümmend kaks;
teise Eelami poegi tuhat kakssada viiskümmend neli;
Haarimi poegi kolmsada kakskümmend;
Jeeriko poegi kolmsada nelikümmend viis;
Loodi, Haadidi ja Oono mehi seitsesada kakskümmend üks;
Senaa poegi kolm tuhat üheksasada kolmkümmend.
Preestreid oli: Jedaja poegi, Jeesua soost, üheksasada seitsekümmend kolm;
Immeri poegi tuhat viiskümmend kaks;
Pashuri poegi tuhat kakssada nelikümmend seitse;
Haarimi poegi tuhat seitseteist.
Leviite oli: Jeesua poegi Kadmielist, Hoodavja poegadest seitsekümmend neli.
Lauljaid oli: Aasafi poegi sada nelikümmend kaheksa.
Väravahoidjaid oli: Sallumi poegi, Aateri poegi, Talmoni poegi, Akkubi poegi, Hatita poegi, Soobai poegi - sada kolmkümmend kaheksa.
Templisulased olid: Siiha pojad, Hasuufa pojad, Tabbaoti pojad;
Keerosi pojad, Siia pojad, Paadoni pojad;
Lebana pojad, Hagaba pojad, Salmai pojad;
Haanani pojad, Giddeli pojad, Gehari pojad;
Reaja pojad, Resini pojad, Nekooda pojad;
Gessami pojad, Ussa pojad, Paaseahi pojad;
Beesai pojad, meunlaste pojad, nefuslaste pojad;
Bakbuki pojad, Hakufa pojad, Harhuuri pojad;
Basluti pojad, Mehiida pojad, Harsa pojad;
Barkosi pojad, Siisera pojad, Taamahi pojad;
Nesiahi pojad, Hatiifi pojad.
Saalomoni orjade pojad olid: Sootai pojad, Soofereti pojad, Periida pojad;
Jaala pojad, Darkoni pojad, Giddeli pojad;
Sefatja pojad, Hattili pojad, Pokeret-Hassebaimi pojad, Aamoni pojad.
Templisulaseid ja Saalomoni orjade poegi oli kokku kolmsada üheksakümmend kaks.
Ja need olid teeleminejad Tel-Melahist, Tel-Harsast, Kerubist, Addonist ja Immerist, kes ei suutnud selgeks teha, kas nende vanemate kodu ja sugu pärines Iisraelist:
Delaja pojad, Toobija pojad, Nekooda pojad - kuussada nelikümmend kaks.
Ja preestreist olid: Habaja pojad, Hakkosi pojad, Barsillai pojad; Barsillai oli naise võtnud gileadlase Barsillai tütreist ja teda nimetati selle nimega, -
need, kes otsisid oma suguvõsakirja, aga ei leidnud, ja nad vabastati kui kõlbmatud preestriametist.
Ja maavalitseja keelas neid söömast kõige pühamat, enne kui uurimi ja tummimi jaoks on taas preester.
Terve kogudus kokku oli nelikümmend kaks tuhat kolmsada kuuskümmend hinge;
peale selle nende sulased ja teenijad, keda oli seitse tuhat kolmsada kolmkümmend seitse; ja neil oli kakssada nelikümmend viis mees- ja naislauljat;
kaameleid oli nelisada kolmkümmend viis, eesleid kuus tuhat seitsesada kakskümmend.”
Ja perekondade peameestest annetasid mõned töö tarvis. Maavalitseja andis alusvaraks tuhat kulddrahmi + Vt Esr 2:69 seletust. , viiskümmend piserdusnõu ja viissada kolmkümmend preestrikuube.
Ja perekondade peameestest annetasid mõned alusvaraks kakskümmend tuhat kulddrahmi ja kaks tuhat kakssada hõbemiini.
Ja mis muu rahvas andis, oli kakskümmend tuhat kulddrahmi, kaks tuhat hõbemiini ja kuuskümmend seitse preestrikuube.
Ja preestrid, leviidid, väravahoidjad, lauljad ning muu rahvas ja templisulased, kogu Iisrael, asusid oma linnadesse.Ja kui seitsmes kuu kätte jõudis, olid Iisraeli lapsed oma linnades.
Nehemja 8 Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule, ja nad ütlesid kirjatundjale Esrale, et ta tooks Moosese Seaduse raamatu, mille Issand Iisraelile oli andnud.
Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata, seitsmenda kuu esimesel päeval.
Ja ta luges seda Veevärava esisel väljakul koidust keskpäevani meeste ja naiste ning arusaajate ees; ja kogu rahva tähelepanu oli suunatud Seaduse raamatule.
Ja Esra, kirjatundja, seisis puust laval, mis selleks oli ehitatud, ja tema kõrval seisid Mattitja, Sema, Anaja, Uurija, Hilkija ja Maaseja paremal pool, ja Pedaja, Miisael, Malkija, Haasum, Hasbaddana, Sakarja ja Mesullam vasakul pool.
Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti.
Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!” Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha.
Ja Jeesua, Baani, Seerebja, Jaamin, Akkub, Sabbetai, Hoodija, Maaseja, Keliita, Asarja, Joosabad, Haanan, Pelaja, leviidid, õpetasid rahvale Seadust ja rahvas seisis püsti.
Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.
Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!” Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.
Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!”
Ja leviidid vaigistasid rahvakogu, öeldes: „Rahunege, sest see päev on püha! Ja ärge kurvastage!”
Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma, läkitama teistelegi osa ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.
Ja teisel päeval tulid kokku kogu rahva perekondade peamehed, preestrid ja leviidid kirjatundja Esra juurde Seaduse sõnu tundma õppima.
Ja nad leidsid Seaduses, mille Issand Moosese läbi oli andnud, kirjutatud olevat, et Iisraeli lapsed pidid pühade ajal seitsmendas kuus elama lehtmajades,
ja et kõigis nende linnades ja Jeruusalemmas pidi kuulutatama ja hüütama, öeldes: „Minge mägedele ja tooge õlipuu või metsõlipuu oksi ja mürdi, palmi või muu leherikka puu oksi lehtmajade tegemiseks, nagu on kirjutatud!”
Ja rahvas läks ja tõi ning tegi enesele lehtmaju, igaüks oma katusele ja õue ja Jumala koja õuedesse, Veevärava väljakule ja Efraimi värava väljakule.
Ja terve kogudus, kes vangist oli tagasi tulnud, tegi lehtmaju ja elas lehtmajades, sest Joosua, Nuuni poja päevist selle päevani ei olnud Iisraeli lapsed nõnda teinud. Ja rõõm oli väga suur.
Ja Jumala Seaduse raamatut loeti iga päev, esimesest päevast viimase päevani. Ja nad pidasid püha seitse päeva, ja kaheksandal päeval oli lõpetuspüha seatud viisi järgi.
Nehemja 9 Ja sellesama kuu kahekümne neljandal päeval kogunesid Iisraeli lapsed paastuma, kotiriided seljas ja mulda pea peal.
Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.
Siis nad tõusid oma kohal püsti ja lugesid Issanda, oma Jumala Seaduse raamatut kolm tundi; ja kolm tundi tunnistasid nad patte ning kummardasid Issandat, oma Jumalat.
Ja Jeesua, Baani, Kadmiel, Sebanja, Bunni, Seerebja, Baani ja Kenani läksid üles leviitide lavale ja hüüdsid suure häälega Issanda, oma Jumala poole.
Ja leviidid Jeesua, Kadmiel, Baani, Hasabneja, Seerebja, Hoodija, Sebanja ja Petahja ütlesid: „Tõuske üles ja kiitke Issandat, oma Jumalat, igavesest ajast igavesti, ja õnnistage tema aulist nime, mis on ülem kui kõik kiitus ja ülistus!
Sina üksi oled Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis neis on. Sina annad neile kõigile elu ja taevavägi kummardab sind.
Sina, Issand, oled Jumal, kes valis Aabrami ja tõi tema kaldealaste Uurist ning pani temale nimeks Aabraham.
Sina leidsid tema südame sinu ees ustava olevat ja sa tegid temaga lepingu, et sa annad tema soole kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, jebuuslaste ja girgaaslaste maa. Ja sa pidasid oma sõna, sest sina oled õige.
Sina nägid meie vanemate viletsust Egiptuses ja kuulsid nende kisendamist Kõrkjamere ääres.
Sina tegid tunnustähti ja imetegusid vaarao ja kõigi tema sulaste ja kogu tema maa rahva kallal, sest sa teadsid, et nad nende vastu ülbed olid olnud, ja sa tegid enesele nime, nagu see tänapäevalgi on.
Sina lõhestasid nende ees mere ja nad läksid kuiva mööda mere keskelt läbi; aga nende tagaajajad sa viskasid sügavustesse otsekui kivi võimsasse vette.
Sina juhtisid neid pilvesambas päeval ja tulesambas öösel, et valgustada neile teed, mida nad pidid käima.
Ja sa tulid alla Siinai mäele ja rääkisid nendega taevast ning andsid neile õiged seadlused, tõsised õpetused, head määrused ja käsud.
Sina tegid neile teatavaks oma püha hingamispäeva ja sa andsid neile käsud, määrused ja Seaduse oma sulase Moosese läbi.
Sina andsid neile taevast leiba, kui neil oli nälg, ja lasksid neile kaljust vett voolata, kui neil oli janu. Ja sa käskisid neid minna pärima maad, mille sa kätt tõstes olid lubanud neile anda.
Aga nemad, meie vanemad, läksid ülbeks, olid kangekaelsed ega kuulnud su käske.
Nad tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde sinu imetegusid, mis sa neile olid teinud, vaid olid kangekaelsed ja oma tõrksuses võtsid nad pähe oma orjapõlve tagasi minna. Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei jätnud neid maha.
Kuigi nad tegid endile valatud vasika ja ütlesid: „See on su jumal, kes sind Egiptusest välja tõi!” ja kuigi nad suuri teotusi korda saatsid,
ei jätnud sina siiski neid kõrbes maha oma suure halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida nad käisid.
Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil oli janu.
Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad.
Ja sa andsid neile kuningriigid ja rahvad ning jagasid need jaokaupa: nõnda pärisid nad Siihoni maa, Hesboni kuninga maa, ja Oogi, Baasani kuninga maa.
Ja sa tegid nende lapsed paljuks nagu taevatähed ja viisid nad maale, mille kohta sa nende vanemaile olid öelnud, et nad lähevad seda pärima.
Ja lapsed tulid ning pärisid maa, ja sina alandasid nende ees maa elanikud, kaananlased, ja andsid nad nende kätte, nende kuningad ja maa rahvad, et nad talitaksid nendega, nagu neile meeldib.
Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse tõttu.
Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu Seaduse selja taha ja tapsid sinu prohvetid, kes neid manitsesid sinu juurde tagasi pöörduma; ja nad saatsid korda suuri teotusi.
Seepärast sa andsid nad nende vaenlaste kätte ja need rõhusid neid. Aga sel ajal, kui neil kitsas käes oli, kisendasid nad sinu poole ja sina kuulsid taevast ning andsid neile oma suure halastuse pärast päästjaid, kes päästsid nad nende vaenlaste käest.
Aga kui nad said hingata, siis nad tegid jälle kurja sinu ees. Ja sina jätsid nad nende vaenlaste kätte, et need valitseksid nende üle. Aga kui nad jälle sind hüüdsid, siis sa kuulsid taevast ja päästsid nad oma halastuse pärast palju kordi.
Ja sa manitsesid neid tagasi pöörduma sinu Seaduse juurde, aga nemad olid ülbed ega kuulnud su käske, vaid patustasid su seadluste vastu, mida inimene peab täitma, et ellu jääda, ja pöörasid tõrksalt selja ning olid kangekaelsed ega kuulnud mitte.
Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma Vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele; seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte.
Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal!
Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kartustäratav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust, mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid, meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate päevist kuni tänapäevani!
Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad.
Jah, meie kuningad, meie vürstid, meie preestrid ja meie vanemad ei ole teinud su Seaduse järgi, ei ole tähele pannud su käske ja manitsusi, millega sa neid manitsesid.
Nad ei teeninud sind oma kuningriigis, hoolimata sinu suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja rammusast maast, mille sa neile olid andnud, ega pöördunud oma kurjadest tegudest.
Vaata, me oleme nüüd sulased. Maal, mille sa andsid meie vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja häid asju, vaata, seal me oleme sulased.
Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.”
Nehemja 10 Selle kõige tõttu me teeme ja kirjutame kindla lepingu, ja meie vürstid, meie leviidid ja meie preestrid kinnitavad seda pitseriga.
Ja pitseriga kinnitajad on: maavalitseja Nehemja, Hakalja poeg, ja Sidkija,
Seraja, Asarja, Jeremija,
Pashur, Amarja, Malkija,
Hattus, Sebanja, Malluk,
Haarim, Meremot, Obadja,
Taaniel, Ginneton, Baaruk,
Mesullam, Abija, Mijamin,
Maasja, Bilgai, Semaja - need on preestrid.
Ja leviidid on: Jeesua, Asanja poeg, Binnui, Heenadadi poegadest, Kadmiel,
ja nende vennad Sebanja, Hoodija, Keliita, Pelaja, Haanan,
Miika, Rehob, Hasabja,
Sakkur, Seerebja, Sebanja,
Hoodija, Baani, Beniinu.
Rahva peamehed on: Paros, Pahat-Moab, Eelam, Sattu, Baani,
Bunni, Asgad, Beebai,
Adonija, Bigvai, Aadin,
Aater, Hiskija, Assur,
Hoodija, Haasum, Beesai,
Haarif, Anatot, Neebai,
Magpias, Mesullam, Heesir,
Mesesabel, Saadok, Jaddua,
Pelatja, Haanan, Anaja,
Hoosea, Hananja, Hassub,
Halloohes, Pilha, Soobek,
Rehum, Hasabna, Maaseja,
Ahija, Haanan, Aanan,
Malluk, Haarim, Baana.
Ja ülejäänud rahvas, preestrid, leviidid, väravahoidjad, lauljad, templisulased ja kõik, kes olid end lahti öelnud teiste maade rahvaist Jumala Seaduse kasuks, nende naised, nende pojad ja tütred, kõik, kes olid võimelised aru saama,
need liitusid oma vägevamate vendadega ja võtsid needuse ja vande kinnitusel endile kohustuse käia Jumala Seaduse järgi, mis Jumala sulase Moosese läbi oli antud, ja tähele panna ning täita kõiki Issanda, meie Jumala käske, tema seadlusi ja määrusi:
„Me ei anna oma tütreid maa rahvaile ega võta nende tütreid oma poegadele.
Ja kui maa rahvad toovad hingamispäeval müügiks kaupa ja kõiksugu vilja, siis me ei võta neilt seda hingamispäeval ega muul pühal päeval. Me loobume seitsmenda aasta saagist ja igasugusest võlanõudest.
Me võtame endile kohustuse anda kolmandik seeklit aastas meie Jumala koja teenistuse tarvis:
ohvrileibadeks, alaliseks roaohvriks ja alaliseks põletusohvriks, ohvreiks hingamispäevil, noorkuupäevil ja pühadel, pühadeks asjadeks, patuohvriks, et toimetada Iisraelile lepitust, ja igaks tegevuseks meie Jumala kojas.
Meie, preestrid, leviidid ja rahvas, oleme heitnud liisku puude muretsemiseks, nende toomiseks meie perekondade kaupa oma Jumala kojale igal aastal kindlaksmääratud ajal, põletamiseks Issanda, meie Jumala altaril, nagu Seaduses on kirjutatud.
Me kohustume tooma Jumala kotta igal aastal uudsevilja oma põldudelt ja uudsevilja kõigist puudest,
ja esmasündinud oma poegadest ja kariloomadest, nagu Seaduses on kirjutatud; ja kohustume tooma oma veiste ning lammaste ja kitsede esmasündinuid oma Jumala kotta preestritele, kes teenivad meie Jumala kojas.
Me toome ka parimat oma taignast ja oma tõstelõivudest, kõiksugu puude vilja, värsket veini ja õli preestritele meie Jumala koja kambrites; ja oma põldude kümnist leviitidele, neile leviitidele, kes koguvad kümnist kõigis meie põllutöölinnades.
Ja üks preester, Aaroni poegadest, olgu koos leviitidega, kui leviidid koguvad kümnist, ja leviidid peavad viima kümnise kümnisest meie Jumala kotta varaaida kambritesse.
Sest neisse kambritesse peavad Iisraeli lapsed ja Leevi lapsed viima vilja, värske veini ja õli tõstelõivu; seal on ka pühamu riistad ja teenivad preestrid, väravahoidjad ja lauljad. Me ei jäta maha oma Jumala koda.”
Nehemja 11 Ja rahva vürstid asusid Jeruusalemma, aga muu rahvas heitis liisku, et üks kümnest läheks elama Jeruusalemma, pühasse linna, ja üheksa teistesse linnadesse.
Ja rahvas õnnistas kõiki neid mehi, kes vabatahtlikult läksid elama Jeruusalemma.
Ja need olid maa peamehed, kes elasid Jeruusalemmas; aga Juuda linnades elas igaüks oma pärandiosas, neile kuuluvais linnades: iisraellased, preestrid ja leviidid, templisulased ja Saalomoni orjade pojad.
Jeruusalemmas elas Juuda ja Benjamini poegi. Juuda poegadest: Ataja, Ussija poeg, kes oli Sakarja poeg, kes oli Amarja poeg, kes oli Sefatja poeg, kes oli Mahalaleli poeg Peretsi poegadest,
ja Maaseja, Baaruki poeg, kes oli Kol-Hose poeg, kes oli Hasaja poeg, kes oli Joojaribi poeg, kes oli Sakarja poeg, kes oli seelalase poeg.
Kõiki Jeruusalemmas elavaid Peretsi poegi oli nelisada kuuskümmend kaheksa vahvat meest.
Ja need olid Benjamini pojad: Sallu, Mesullami poeg, kes oli Joedi poeg, kes oli Pedaja poeg, kes oli Koolaja poeg, kes oli Maaseja poeg, kes oli Iitieli poeg, kes oli Jesaja poeg,
ja tema järel Gabbai ja Sallai - üheksasada kakskümmend kaheksa.
Ja Joel, Sikri poeg, oli nende ülevaataja, ja Juuda, Hassenua poeg, oli teine linnaülem.
Preestritest: Jedaja, Joojaribi poeg, Jaakin,
Seraja, Hilkija poeg, kes oli Mesullami poeg, kes oli Saadoki poeg, kes oli Merajoti poeg, kes oli Ahituubi poeg, Jumala koja eestseisja,
ja nende vennad, kes toimetasid templiteenistust - kaheksasada kakskümmend kaks; ja Adaja, Jerohami poeg, kes oli Pelalja poeg, kes oli Amsi poeg, kes oli Sakarja poeg, kes oli Pashuri poeg, kes oli Malkija poeg,
ja tema vennad, perekondade peamehed - kakssada nelikümmend kaks; ja Amassai, Asareli poeg, kes oli Ahsai poeg, kes oli Mesillemoti poeg, kes oli Immeri poeg,
ja nende vennad, vahvad mehed - sada kakskümmend kaheksa; nende ülevaataja oli Sabdiel, Gedolimi poeg.
Ja leviitidest: Semaja, Hassubi poeg, kes oli Asrikami poeg, kes oli Hasabja poeg, kes oli Bunni poeg;
Sabtai ja Joosabad, leviitide peameestest, kes olid Jumala koja välistööde ülevaatajad;
Mattanja, Miika poeg, kes oli Sabdi poeg, kes oli palvusel tänulaulu alustava laulujuhataja Aasafi poeg, ja Bakbukja, tema vendade hulgas teisel kohal olija, ja Abda, Sammua poeg, kes oli Gaalali poeg, kes oli Jedutuuni poeg.
Kõiki leviite pühas linnas oli kakssada kaheksakümmend neli.
Ja väravahoidjad olid: Akkub, Talmon ja nende vennad, kes valvasid väravaid - sada seitsekümmend kaks.
Ja ülejäänud Iisrael, preestrid ja leviidid olid kõigis Juuda linnades, igaüks oma pärisosas.
Ja templisulased elasid künkal; Siiha ja Gispa olid templisulaste ülemad.
Ja leviitide ülevaataja Jeruusalemmas oli Ussi, Baani poeg, kes oli Hasabja poeg, kes oli Mattanja poeg, kes oli Miika poeg Aasafi poegadest, kes laulsid Jumala koja teenistusel.
Sest nende kohta oli kuninga käsk ja kindel korraldus, kes nimelt iga päev pidid laulma.
Ja Petahja, Mesesabeli poeg, Serahi, Juuda poja poegadest, oli kuninga volinik kõiges, mis rahvasse puutus.
Ja nende põldude juures olevais asulais elas Juuda poegi Kirjat-Arbas ja selle tütarlinnades, Diibonis ja selle tütarlinnades, Jekabseelis ja selle külades,
Jeesuas, Mooladas, Beet-Peletis,
Hasar-Suualis, Beer-Sebas ja selle tütarlinnades,
Siklagis, Mekonas ja selle tütarlinnades,
Een-Rimmonis, Soras, Jarmutis,
Saanoahis, Adullamis ja nende külades, Laakises ja selle väljadel, Asekas ja selle tütarlinnades; nad lõid leeri üles Beer-Sebast Hinnomi oruni.
Ja Benjamini pojad asusid alates Gebast, Mikmasis, Ajjas, Peetelis ja selle tütarlinnades,
Anatotis, Noobis, Ananjas,
Haasoris, Raamas, Gittaimis,
Haadidis, Seboimis, Neballatis,
Loodis ja Oonos, Sepaorus.
Ja Juuda leviitide rühmad olid ka Benjamini maal.
Nehemja 12 Ja need olid preestrid ja leviidid, kes tulid tagasi koos Serubbaabeliga, Sealtieli pojaga, ja Jeesuaga: Seraja, Jeremija, Esra,
Amarja, Malluk, Hattus,
Sekanja, Rehum, Meremot,
Iddo, Ginnetoi, Abija,
Miijamin, Maadja, Bilga,
Semaja, Joojarib, Jedaja,
Sallu, Aamok, Hilkija, Jedaja; need olid preestrite ja nende vendade peamehed Jeesua päevil.
Ja leviidid olid: Jeesua, Binnui, Kadmiel, Seerebja, Juuda ja Mattanja, kes koos oma vendadega juhatas tänulaulu,
kuna Bakbukja ja Unni ning nende vennad teenistusel nendega vastamisi seisid.
Ja Jeesuale sündis Joojakim, ja Joojakimile sündis Eljasib, ja Eljasibile sündis Joojada,
ja Joojadale sündis Joonatan, ja Joonatanile sündis Jaddua.
Ja Joojakimi päevil olid need preestrid perekondade peameesteks: Serajal Meraja, Jeremijal Hananja,
Esral Mesullam, Amarjal Joohanan,
Mallukil Joonatan, Sebanjal Joosep,
Haarimil Adna, Merajotil Helkai,
Iddol Sakarja, Ginnetonil Mesullam,
Abijal Sikri, Minjaminil, Moadjal Piltai,
Bilgal Sammua, Semajal Joonatan,
Joojaribil Mattenai, Jedajal Ussi,
Sallail Kallai, Aamokil Eeber,
Hilkijal Hasabja, Jedajal Netaneel.
Leviidid: Eljasibi, Joojada, Joohanani ja Jaddua päevil on perekondade peamehed kirja pandud, nõndasamuti preestrid, kuni pärslase Daarjavese valitsemisajani.
Leevi pojad, perekondade peamehed, on ajaraamatusse kirja pandud Joohanani, Eljasibi poja päevini.
Ja leviitide peamehed olid: Hasabja, Seerebja ja Jeesua, Kadmieli poeg, ja nende vennad, kes olid nendega vastamisi kiitmas ja tänamas jumalamehe Taaveti käsu kohaselt, rühm vastavalt rühmale.
Mattanja, Bakbukja, Obadja, Mesullam, Talmon ja Akkub olid väravahoidjad, kes valvasid väravate varakambreid.
Need elasid Joojakimi, Joosadaki poja Jeesua päevil ja maavalitseja Nehemja ja preestri ning kirjatundja Esra päevil.
Ja kui Jeruusalemma müüri pühitseti, siis otsiti leviidid üles kõigist nende asupaikadest ja toodi Jeruusalemma, et pidada rõõmsat pühitsuspidu tänulaulude, simblite, naablite ja kanneldega.
Ja lauljate pojad kogunesid Jeruusalemma ümberkaudsest piirkonnast ja netofalaste küladest,
Beet-Gilgalist ja Geba ja Asmaveti väljadelt, sest lauljad olid endile ehitanud külasid ümber Jeruusalemma.
Preestrid ja leviidid puhastasid endid, nõndasamuti puhastasid nad rahva ning väravad ja müüri.
Siis ma käskisin Juuda vürste minna müüri peale, ja ma moodustasin kaks suurt laulukoori ja rongkäiku müüril paremale poole Sõnnikuvärava suunas,
ja nende järel käisid Hoosaja ning pooled Juuda vürstidest,
ja Asarja, Esra, Mesullam,
Juuda, Benjamin, Semaja ja Jeremija,
ja mõned preestrite pojad pasunatega: Sakarja, Joonatani poeg, kes oli Semaja poeg, kes oli Mattanja poeg, kes oli Miikaja poeg, kes oli Sakkuri poeg, kes oli Aasafi poeg,
ja tema vennad Semaja, Asarel, Milalai, Gilalai, Maai, Netaneel, Juuda ja Hananai jumalamees Taaveti mänguriistadega; ja Esra, kirjatundja, käis nende ees.
Ja nad läksid Allikaväravast mööda, tõusid otseteed Taaveti linna astmeid pidi üles, mööda müürile viivat treppi ülalpool Taaveti koda, kuni Veeväravani ida pool.
Ja teine laulukoor, ja selle järel mina ja pool rahvast, läks müüril vastassuunas, Ahjutornist mööda kuni laia müürini,
Efraimi väravast mööda ja üle Vanavärava, Kalavärava, Hananeli torni ja Sajatorni Lambaväravani; nad peatusid Vahtkonnaväravas.
Siis asetusid mõlemad laulukoorid Jumala kotta, ka mina ja pooled ülemaist, kes koos minuga olid,
ja preestrid Eljakim, Maaseja, Minjamin, Miikaja, Eljoenai, Sakarja ja Hananja pasunatega,
ja Maaseja, Semaja, Eleasar, Ussi, Joohanan, Malkija, Eelam ja Eser. Lauljad laulsid ja Jisrahja oli juhatajaks.
Ja nad ohverdasid sel päeval suuri ohvreid ning olid rõõmsad, sest Jumal oli neile suure rõõmu valmistanud; ka naised ja lapsed rõõmustasid, ja Jeruusalemma rõõm oli kaugele kuuldav.
Sel päeval määrati mehed varakambrite ülemaiks; varakambrid olid tõstelõivude, uudsevilja ja kümniste jaoks, et nad neisse koguksid linnade põldudelt preestritele ja leviitidele kuuluvad seaduspärased osad, sest Juudal oli rõõm teenivaist preestreist ja leviitidest.
Nemad toimetasid nende Jumala teenistust ja puhastusteenistust, nõndasamuti lauljad ja väravahoidjad, nagu Taavet ja tema poeg Saalomon olid käskinud.
Sest juba muiste, Taaveti ja Aasafi päevil, oli lauljail juhataja, ja oli olemas kiitus- ja tänulaule Jumalale.
Ja kogu Iisrael andis Serubbaabeli päevil ja Nehemja päevil lauljaile ja väravahoidjaile neile kuuluva igapäevase osa; pühitsetud annid anti leviitidele ja leviidid andsid pühitsetud annid Aaroni poegadele.
Nehemja 13 Sel päeval loeti rahva kuuldes Moosese raamatut ja selles leiti olevat kirjutatud, et ammonlane ja moab ei tohtinud iialgi tulla Jumala kogudusse,
sellepärast et nad ei olnud Iisraeli lastele vastu tulnud leiva ja veega, vaid palkasid Bileami neid needma; meie Jumal aga muutis needmise õnnistamiseks.
Ja kui nad Seadust olid kuulnud, siis nad lahutasid kõik segarahva Iisraelist.
Aga enne seda oli preester Eljasib, Toobija sugulane, kes oli pandud meie Jumala koja kambrite ülemaks,
sisustanud temale suure kambri, kuhu varem oli pandud roaohvreid, viirukit, riistu ning vilja-, veini- ja õlikümnist, mis oli määratud leviitidele, lauljatele ja väravahoidjatele, ja preestrite tõstelõive.
Ma ei olnud Jeruusalemmas, kui see kõik juhtus, sest Artahsasta, Paabeli kuninga kolmekümne teisel aastal olin ma läinud kuninga juurde. Aga mõne aja pärast palusin ma kuningalt luba
ja tulin Jeruusalemma. Ja kui ma märkasin, missuguse pahateo Eljasib Toobija pärast oli teinud, sisustades temale kambri Jumala koja õues,
siis ma sain väga pahaseks ja viskasin kõik Toobija koja asjad sellest kambrist välja.
Ja ma käskisin kambrid puhtaks teha ning viisin sinna tagasi Jumala koja riistad, roaohvrid ja viiruki.
Siis ma sain teada, et leviitidele ei olnud antud nende osa ja seepärast olid leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, põgenenud igaüks oma põllule.
Ja ma riidlesin ülematega ning ütlesin: „Mispärast on Jumala koda maha jäetud?” Ja ma kogusin nad kokku ning panin nad nende ametisse.
Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse.
Ja ma määrasin varaaitade ülemaiks preester Selemja ja kirjatundja Saadoki, ja leviitide hulgast Pedaja, ja neile abiliseks Haanani, Mattanja poja Sakkuri poja; sest neid peeti ustavaiks ja nende kohus oli jagada oma vendadele.
Mõtle, mu Jumal, minu peale selle pärast! Ära kustuta mu häid tegusid, mis ma olen teinud oma Jumala koja ja selle teenistuse heaks!
Neil päevil nägin ma Juudamaal mõningaid, kes hingamispäeval surutõrsi sõtkusid ja kes viljakoormaid tõid ja eeslite selga panid, nõndasamuti ka veini, viinamarju, viigimarju ja igasuguseid koormaid hingamispäeval Jeruusalemma tõid; ja ma manitsesin neid, et nad sel päeval toiduaineid müüsid.
Seal elas ka tüüroslasi, kes tõid kala ja igasugust kaupa ning müüsid hingamispäeval juutidele Jeruusalemmas.
Siis ma riidlesin Juuda suurnikega ja ütlesin neile: „Mis kõlvatu tegu see on, mida te teete, et te hingamispäeva teotate?
Eks teinud teie vanemad nõndasamuti ja eks lasknud meie Jumal tulla kogu selle õnnetuse meie ja selle linna peale? Ja hingamispäeva teotades te suurendate veelgi viha Iisraeli vastu.”
Ja niipea kui Jeruusalemma väravais hingamispäeva eel oli läinud pimedaks, käskisin ma väravad sulgeda ja lubasin need avada alles pärast hingamispäeva; ja ma seadsin mõned oma sulastest väravate juurde, et hingamispäeval ükski koorem sisse ei tuleks.
Siis jäid kaupmehed ja igasuguse kauba müüjad kord või kaks väljapoole Jeruusalemma.
Ja ma manitsesin neid ning ütlesin neile: „Miks jääte ööseks müüri taha? Kui te seda veel kord teete, siis ma pistan oma käe teie külge!” Sellest ajast ei tulnud nad enam hingamispäeval.
Ja ma käskisin leviite, et nad endid puhastaksid ja tuleksid väravaid valvama, et hingamispäeva pühitsetaks. Mõtle minu peale, mu Jumal, sellegi pärast, ja ole mulle armuline oma rohke helduse pärast!
Neil päevil nägin ma ka juute, kes olid naiseks võtnud asdodlasi, ammonlasi ja moabe.
Ja nende lastest rääkisid pooled asdodi keelt või mõne muu rahva keelt, aga juudi keelt nad ei osanud rääkida.
Siis ma riidlesin nendega ja sajatasin neid, peksin neist mõningaid mehi ja katkusin neilt karvu; ja ma vannutasin neid Jumala nimel: „Te ei tohi anda oma tütreid nende poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele või iseendile!
Eks ole Saalomon, Iisraeli kuningas, selle läbi pattu teinud? Paljude rahvaste hulgas ei olnud tema sarnast kuningat; ta oli oma Jumalale armas ja Jumal pani tema kuningaks kogu Iisraelile, aga tedagi saatsid võõramaa naised pattu tegema.
Kas me siis peame kuulma teistki, et teete samasugust suurt pahategu, võttes võõramaa naisi ja murdes nõnda meie Jumalale truudust?”
Ja üks ülempreester Eljasibi poja Joojada poegadest oli hooronlase Sanballati väimees, aga ma ajasin ta enese juurest ära.
Mu Jumal, pea neid meeles, et nad on rüvetanud preestriametit ning preestrite ja leviitide lepingut!
Nõnda ma puhastasin neid kõigest võõrast ja seadsin teenistuskorrad preestritele ja leviitidele, igaühele tema töö,
ning puude ja uudsevilja toomiseks määratud ajad. Meenuta, mu Jumal, seda minu heaks!”
Ester 1 Ja see sündis Ahasverose ajal, selle Ahasverose, kes valitses Indiast Etioopiani - sada kahtkümmend seitset maad -,
neil päevil, kui kuningas Ahasveros istus oma kuninglikul aujärjel Suusani palees.
Oma valitsemise kolmandal aastal tegi ta võõruspeo kõigile oma vürstidele ja sulastele; Pärsia ja Meedia võimukandjad, ülikud ja maavalitsejad olid tema juures.
Ta näitas oma kuningriigi määratut rikkust ja oma võimu toredat hiilgust palju päevi - sada kaheksakümmend päeva.
Ja kui need päevad olid möödunud, tegi kuningas seitsmepäevase peo kogu Suusani palees olevale rahvale, niihästi suurtele kui väikestele, kuningliku palee rohuaia väljakul.
Peened valged ja sinised kangad olid kinnitatud valgete ja purpurpunaste nööridega hõberõngaste ja marmorsammaste külge; kullast ja hõbedast lamamisasemed olid alabastrist ja marmorist, klaasjaist ja kirjudest kividest ruudulisel põrandal.
Juua anti kuldkarikaist, karikaid oli mitmesuguseid, ja kuninglikku veini oli palju, kuninga kohaselt.
Aga joomisel kehtis korraldus, et sundust ei ole, sest kuningas oli seda kinnitanud kõigile oma kojaülemaile, et igaüks võib teha, nagu temale meeldib.
Kuninganna Vasti tegi peo ka naistele kuningas Ahasverose kuninglikus kojas.
Seitsmendal päeval, kui kuninga süda oli veinirõõmus, käskis ta Mehumani, Bistat, Harbonat, Bigtat, Abagtat, Seetarit ja Karkast, seitset eunuhhi, kes kuningas Ahasverost teenisid,
tuua kuninganna Vasti kuninga ette koos kuningliku krooniga, et näidata rahvaile ja vürstidele tema ilu, sest ta oli ilusa välimusega.
Aga kuninganna Vasti keeldus tulemast kuninga käsu peale, mis eunuhhide kaudu oli antud; siis raevutses kuningas väga ja viha süttis temas põlema.
Ja kuningas küsis tarkadelt, kes aegu mõistsid, sest oli viisiks panna kuninga käsk kõigi seaduse- ja õigusetundjate ette,
ja temale lähemad olid Karsena, Seetar, Admata, Tarsis, Meres, Marsena ja Memukan, seitse Pärsia ja Meedia vürsti, kes nägid kuninga palet ja istusid kuningriigis esimesel kohal:
„Mida tuleks seaduse järgi teha kuninganna Vastiga, sellepärast et ta ei ole täitnud kuninga käsku, mis eunuhhide kaudu oli antud?”
Siis vastas Memukan kuninga ja vürstide ees: „Mitte ainult kuninga vastu ei ole kuninganna Vasti eksinud, vaid ka kõigi vürstide ja kõigi rahvaste vastu kuningas Ahasverose kõigis maades.
Kui kuninganna tegu saab teatavaks kõigile naistele, siis nad hakkavad põlgusega vaatama oma meestele, öeldes: Kuningas Ahasveros käskis tuua kuninganna Vasti enese ette, aga tema ei tulnud.
Juba täna võivad Pärsia ja Meedia vürstinnad, kes sellest kuninganna teost kuulevad, kõigile kuninga vürstidele nõnda vastata, ja sellest tuleb palju põlgust ning viha.
Kui kuningas heaks arvab, siis tulgu temalt kuninglik käsk ja see kirjutatagu muutmatuna Pärsia ja Meedia seaduste hulka, et Vasti ei tohi tulla kuningas Ahasverose ette ja et kuningas annab tema kuningliku au teisele, kes on temast parem!
Ja kui kuninga otsus, mille ta teeb, saab teatavaks kogu tema kuningriigis, mis on ju suur, siis austavad kõik naised oma mehi, niihästi suured kui väikesed.”
See kõne oli kuninga ja vürstide silmis hea, ja kuningas tegi Memukani sõna järgi.
Ja ta läkitas kirjad kõigisse kuninga maadesse, igale maale tema oma kirjaviisis ja igale rahvale tema oma keeles, et iga mees olgu valitseja oma kojas ja rääkigu oma rahva keelt!
Ester 2 Pärast neid sündmusi, kui kuningas Ahasverose viha oli jahtunud, mõtles ta Vastile ja sellele, mis ta oli teinud ning mis tema kohta oli otsustatud.
Siis ütlesid kuninga sulased, kes teda teenisid: „Otsitagu kuningale noori neitseid, kes on ilusa välimusega.
Kuningas pangu ametnikke kõigisse oma kuningriigi maadesse, et need koguksid kõik ilusa välimusega noored neitsid Suusani palee naistemajasse eunuhhi Heegai, kuninga naistevalvaja käe alla, ja et neile antaks vajalikku iluravi.
Ja tütarlaps, kes kuningale meeldib, saagu Vasti asemel kuningannaks.” See kõne oli kuninga meelest hea ja ta tegi nõnda.
Suusani palees oli Juuda mees, Mordokai nimi, Jairi poeg, kes oli Simei poeg, kes oli benjaminlase Kiisi poeg.
Tema oli Jeruusalemmast vangi viidud koos nende vangidega, kes vangistati koos Juuda kuninga Jekonjaga, kelle Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli vangi viinud.
Tema oli oma sugulase tütre Hadassa, see on Estri kasvataja, sest temal ei olnud ei isa ega ema; see tütarlaps oli ilusa jume ja kauni välimusega; ja et ta isa ja ema olid surnud, siis oli Mordokai võtnud tema enesele tütreks.
Ja kui nüüd kuninga käsk ja seadus said teatavaks ja palju tütarlapsi koguti Suusani paleesse Heegai käe alla, siis võeti ka Ester kuningakotta Heegai käe alla, kes oli naistevalvaja.
Tütarlaps meeldis temale ja leidis armu tema ees; ja ta tõttas temale andma iluravivahendeid ja kohast toitu, andis temale seitse valitud teenijat kuningakojast ning määras temale ja ta teenijaile parima paiga naistemajas.
Ester ei teatanud oma rahvust ja päritolu, sest Mordokai oli teda keelanud seda teatamast.
Ja Mordokai kõndis iga päev naistemaja õue ees, et teada saada, kuidas Estri käsi käib ja mis temaga juhtub.
Kui igale tütarlapsele jõudis kätte kord, et tal tuli minna kuningas Ahasverose juurde pärast kaheteistkümne kuu möödumist, nagu naistele oli määratud - sest nõnda kaua kestsid nende iluravipäevad: kuus kuud mürriõliga ja kuus kuud palsamite ning muude naiste iluravivahenditega -,
siis võis tütarlaps minna kuninga juurde ja temale anti naistemajast kuningakotta minnes kaasa kõik, mida ta soovis.
Ta läks õhtul ja tuli hommikul tagasi teise naistemajasse eunuhhi Saasgase, kuninga liignaistevalvaja käe alla; ta ei läinud enam kuninga juurde, olgu siis, et ta kuningale meeldis ja teda nimeliselt kutsuti.
Kui nüüd Estril, Mordokai sugulase Abihaili tütrel, kelle Mordokai oli võtnud enesele tütreks, tuli minna kuninga juurde, siis ei palunud ta midagi muud kui seda, mida eunuhh Heegai, kuninga naistevalvaja, soovitas; aga Ester leidis armu kõigi silmis, kes teda nägid.
Ja Ester viidi kuningas Ahasverose juurde tema kuninglikku kotta kümnendas kuus, see on teebetikuus, tema seitsmendal valitsemisaastal.
Ja kuningas armastas Estrit enam kui kõiki teisi naisi, ja Ester leidis tema ees armu ja heldust enam kui kõik teised neitsid; ta pani temale kuningliku krooni pähe ja tegi ta Vasti asemel kuningannaks.
Ja kuningas tegi suure võõruspeo kõigile oma vürstidele ja sulastele, võõruspeo Estri auks; ta alandas maade makse ja jagas kuningakohaseid kingitusi.
Kui teist korda neitseid koguti ja Mordokai istus kuninga väravas -
Ester ei olnud teatanud oma päritolu ja rahvust, nagu Mordokai teda oli keelanud, ja Ester tegi Mordokai käsu järgi nagu siis, kui ta oli tema kasvandik -,
siis neilsamul päevil, kui Mordokai istus kuninga väravas, vihastasid Bigtan ja Teres, kaks eunuhhi kuninga lävehoidjate hulgast, ja tahtsid pista kätt kuningas Ahasverose külge.
Aga Mordokai sai sellest teada ja ta jutustas sellest kuninganna Estrile, ja Ester rääkis seda kuningale Mordokai nimel.
Ja kui asja uuriti ning leiti nõnda olevat, siis poodi nad mõlemad puusse; ja see kirjutati kuninga jaoks ajaraamatusse.
Ester 3 Pärast neid sündmusi ülendas kuningas Ahasveros agaglase Haamani, Hammedata poja, edutas teda ja pani ta istme ülemale kõigist vürstidest, kes ta juures olid.
Ja kõik kuninga sulased, kes olid kuninga väravas, pidid heitma põlvili ja kummardama Haamanit, sest nõnda oli kuningas tema suhtes käskinud; aga Mordokai ei põlvitanud ega kummardanud.
Siis ütlesid kuninga sulased, kes olid kuninga väravas, Mordokaile: „Miks sa kuninga käsust üle astud?”
Ja kui nad seda temale iga päev olid öelnud, aga tema neid kuulda ei võtnud, siis teatasid nad sellest Haamanile, et näha, kas Mordokai põhjus on küllaldane, kuna ta neile oli öelnud enese juudi olevat.
Kui Haaman nägi, et Mordokai ei põlvitanud ja teda ei kummardanud, siis täitus Haaman vihaga.
Aga sellest oli tema silmis vähe, et pista kätt üksnes Mordokai külge - sest temale oli Mordokai rahvus teatavaks tehtud -, ja nõnda püüdis Haaman hävitada kõiki juute, kes olid kogu Ahasverose kuningriigis.
Esimeses kuus, see on niisanikuus, kuningas Ahasverose kaheteistkümnendal aastal, heideti Haamani ees päevast päeva puuri, see on liisku; nõnda kuust kuusse kaheteistkümnendani, see on adarikuuni.
Ja Haaman ütles kuningas Ahasverosele: „Üks rahvas on hajutatuna ja eraldatuna rahvaste keskel sinu kuningriigi kõigis maades; nende seadused on teistsugused kui kõigil muudel rahvastel ja nad ei tee kuninga seaduste järgi; seepärast ei ole kuningal kasulik neid sallida.
Kui kuningas heaks arvab, siis käskigu ta kirjutada, et nad tuleb hukata; mina vaen siis kümme tuhat talenti hõbedat ametnike kätte, et see viidaks kuninga varaaitadesse.”
Siis võttis kuningas oma pitserisõrmuse sõrmest ja andis selle agaglasele Haamanile, Hammedata pojale, juutide vaenlasele.
Ja kuningas ütles Haamanile: „Hõbe olgu antud sulle, nõndasamuti rahvas, et sa temaga talitaksid, nagu su meelest hea on!”
Ja esimese kuu kolmeteistkümnendal päeval kutsuti kuninga kirjutajad ning lasti kirjutada kõik, mida Haaman käskis, kuninga asehaldureile ja maavalitsejaile, kes olid iga maa üle, ja iga rahva vürstidele, igale maale tema kirjaviisis ja igale rahvale tema keeles; seda kirjutati kuningas Ahasverose nimel ja see kinnitati kuninga pitserisõrmusega.
Siis läkitati jooksjatega kirjad kõigisse kuninga maadesse, et tuleb hävitada, tappa ja hukata kõik juudid, noored ja vanad, lapsed ja naised ühel päeval, kaheteistkümnenda kuu, see on adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, ja et nende varandus tuleb riisuda.
Kirja ärakiri oli antud seadusena igale maale, avaldamiseks kõigile rahvastele, et nad oleksid selleks päevaks valmis.
Jooksjad läksid kuninga käsul rutates välja, kui seadus Suusani palees oli antud; kuningas ja Haaman istusid jooma, aga Suusani linn oli ärevuses.
Ester 4 Kui Mordokai sai teada kõik, mis oli sündinud, siis ta käristas oma riided lõhki, riietus kotiriidesse ja raputas tuhka pea peale, läks linna keskele ning kisendas valjusti ja kibedasti.
Ja ta läks kuninga värava ette, sest kotiriides ei olnud lubatud kuninga väravast sisse minna.
Igal maal, igas paigas, kuhu kuninga käsk ja tema seadus jõudis, oli juutidel suur lein, paast, nutt ja hala; kotiriie ja tuhk olid paljudele asemeks.
Kui Estri teenijad ja eunuhhid tulid ning temale sellest teatasid, siis tundis kuninganna suurt valu ja ta läkitas Mordokaile riideid selga panemiseks, et ta saaks oma kotiriide seljast ära võtta; aga tema ei võtnud neid vastu.
Siis kutsus Ester Hataki, ühe kuninga eunuhhidest, kes oli pandud teda teenima, ja andis temale käsu hankida teateid Mordokai kohta, et mis on ja mispärast see nõnda on.
Ja Hatak läks Mordokai juurde linna väljakule, mis oli kuninga värava ees,
ja Mordokai jutustas talle kõik, mis temaga oli juhtunud, ja andis täpseid andmeid hõbeda kohta, mida Haaman oli lubanud vaagida kuninga varaaitadesse juutide hukkamise eest.
Ja ta andis temale ärakirja seadusekirjast, mis Suusanis oli antud nende hävitamiseks, et ta näitaks seda Estrile ja jutustaks talle, ja käsiks teda minna kuninga juurde temalt armu paluma ja oma rahvale abi otsima.
Ja Hatak tuli ning andis Estrile edasi Mordokai sõnad.
Aga Ester rääkis Hatakiga ja käskis tal Mordokaile öelda:
„Kõik kuninga sulased ja kuninga maade rahvad teavad, et igaühe jaoks, olgu see mees või naine, kes kutsumata läheb kuninga juurde siseõue, on ainult üks seadus: ta peab surema; või olgu siis, kui kuningas sirutab oma kuldkepi tema poole, et ta võib jääda elama. Aga mind ei ole kuninga juurde kutsutud juba kolmkümmend päeva.”
Kui Estri sõnad Mordokaile edasi anti,
siis Mordokai käskis Estrile vastata: „Ära mõtle, et sa kuningakojas paremini pääsed kui kõik muud juudid!
Sest kui sa sel ajal tõesti vaikid, tuleb juutidele abi ja pääste mujalt, aga sina ja su isa pere hukkute! Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?”
Siis Ester käskis Mordokaile vastata:
„Mine kogu kokku kõik Suusanis leiduvad juudid ja paastuge minu pärast; kolm päeva ärge sööge ega jooge ei öösel ega päeval. Minagi paastun oma teenijatega nõnda. Ja siis ma lähen kuninga juurde, kuigi see pole seadusepärane. Aga kui ma hukkun, siis hukkun!”
Siis Mordokai läks ja tegi kõik nõnda, nagu Ester teda oli käskinud.
Ester 5 Ja kolmandal päeval pani Ester selga kuninglikud rõivad ning astus kuningakoja siseõue, mis oli otse kuningakoja vastas; ja kuningas istus oma kuninglikul aujärjel kuninglikus kojas, koja ukse vastas.
Kui kuningas nägi kuninganna Estrit õues seisvat, siis leidis too armu tema silmis ja kuningas sirutas Estri poole kuldkepi, mis tal käes oli; siis Ester astus ligi ja puudutas kepiotsa.
Ja kuningas ütles temale: „Mis sul tarvis on, kuninganna Ester, ja mida sa palud? Kui see oleks ka pool kuningriiki, see antakse sulle!”
Ja Ester vastas: „Kui kuningas heaks arvab, siis tulgu kuningas ja Haaman täna peole, mille ma temale olen korraldanud!”
Kuningas ütles: „Saatke kiiresti Haaman, et saaksime teha, nagu Ester on öelnud!” Ja kuningas ning Haaman tulid peole, mille Ester oli korraldanud.
Ja veini juues ütles kuningas Estrile: „Mida sa palud? See antakse sulle! Ja su soov, olgu see või pool kuningriiki, täidetakse!”
Aga Ester kostis ning ütles: „Mu palve ja soov on:
kui ma kuninga silmis olen armu leidnud ja kui kuningas heaks arvab anda, mida ma palun, ja teha, mida ma soovin, siis tulgu kuningas ja Haaman peole, mille ma neile korraldan; ma teen siis homme, nagu kuningas soovib!”
Ja Haaman läks sel päeval sealt ära rõõmsana ja heas tujus; aga kui Haaman nägi Mordokaid kuninga väravas, et too ei tõusnud püsti ega värisenud tema ees, siis Haaman sai täis tulist viha Mordokai vastu.
Aga Haaman talitses ennast ja läks oma kotta; siis ta läkitas sõna ja laskis tuua oma sõbrad ja oma naise Serese.
Ja Haaman jutustas neile oma suurest rikkusest ja oma paljudest poegadest, ja sellest, kuidas kuningas teda oli ülendanud ja kuidas ta teda oli edutanud kuninga vürstide ja sulaste ees.
Ja Haaman ütles: „Isegi kuninganna Ester ei lasknud kedagi muud kui mind tulla koos kuningaga peole, mille ta korraldas. Ja homsekski on ta mind kutsunud koos kuningaga.
Aga see kõik ei rahulda mind, niikaua kui ma näen juut Mordokaid istumas kuninga väravas!”
Siis ütlesid ta naine Seres ja kõik ta sõbrad temale: „Tehtagu puu, viiskümmend küünart kõrge, ja ütle hommikul kuningale, et Mordokai sinna poodaks. Siis sa võid rõõmsalt koos kuningaga minna peole!” See kõne oli Haamani meelest hea ja ta käskis puu valmis teha.
Ester 6 Sel ööl ei saanud kuningas und; siis käskis ta tuua meelespeetavate sündmuste kirja, ajaraamatu. Ja kui sellest kuningale ette loeti,
siis leiti kirjutatud olevat, kuidas Mordokai oli andnud teateid Bigtani ja Teresi, kuninga kahe eunuhhi kohta lävehoidjate hulgast, et need olid tahtnud pista oma kätt kuningas Ahasverose külge.
Ja kuningas küsis: „Missugune austus ja ülendus on Mordokaile selle eest osaks saanud?” Kuninga sulased, kes teda teenisid, vastasid: „Ta pole midagi saanud.”
Siis küsis kuningas: „Kes on õues?” Haaman oli just tulnud kuningakoja välisõue kuningale ütlema, et Mordokai poodaks puusse, mille ta tema jaoks oli käskinud valmistada.
Ja kuninga sulased vastasid temale: „Vaata, Haaman seisab õues.” Ja kuningas ütles: „Ta tulgu sisse!”
Ja Haaman tuli ning kuningas küsis temalt: „Mida tuleks teha selle mehega, keda kuningas tahab austada?” Siis mõtles Haaman oma südames: „Kellele muule tahab kuningas rohkem austust avaldada kui minule?”
Ja Haaman vastas kuningale: „Mehele, keda kuningas tahab austada,
toodagu kuninglik kuub, millesse kuningas ise on olnud riietatud, ja hobune, kelle seljas kuningas on ratsutanud ja kellele kuninglik peaehe on pähe pandud.
Kuub ja hobune antagu kuninga ühe vürsti kätte ülikute hulgast; ja riietatagu mees, keda kuningas tahab austada, ning sõidutatagu teda hobuse seljas linna väljakule ja hüütagu tema ees: Nõnda tehakse mehega, keda kuningas tahab austada!”
Siis ütles kuningas Haamanile: „Tõtta, võta kuub ja hobune, nagu sa oled öelnud, ja tee nõnda juut Mordokaiga, kes istub kuninga väravas! Ära jäta midagi tegemata kõigest sellest, mis sa oled öelnud!”
Ja Haaman võttis kuue ja hobuse, riietas Mordokai ja sõidutas ta linna väljakule ning hüüdis tema ees: „Nõnda tehakse mehega, keda kuningas tahab austada!”
Seejärel pöördus Mordokai tagasi kuninga väravasse, Haaman aga ruttas oma kotta leinates ja kinnikaetud peaga.
Kui Haaman jutustas Seresele, oma naisele, ja kõigile oma sõpradele kõik, mis temale oli juhtunud, siis ütlesid talle tema targad ja ta naine Seres: „Kui Mordokai, kelle ees sa oled hakanud langema, on juutide soost, siis sa ei suuda tema vastu midagi, vaid sa langed tõesti tema ees.”
Kui nad alles temaga rääkisid, saabusid kuninga eunuhhid ja kiirustasid Haamanit minema sellele peole, mille Ester oli korraldanud.
Ester 7 Kui kuningas ja Haaman olid tulnud kuninganna Estri juurde peole,
siis ütles kuningas veini juues Estrile ka teisel päeval: „Mida sa palud, kuninganna Ester, see antakse sulle! Ja su soov, olgu see või pool kuningriiki, täidetakse!”
Ja kuninganna Ester kostis ning ütles: „Kui ma olen sinu silmis armu leidnud, kuningas, ja kui kuningas heaks arvab, siis kingitagu mulle mu palvel mu elu ja vastavalt mu soovile mu rahvas!
Sest meie, mina ja mu rahvas, oleme müüdud hävitamiseks, tapmiseks ja hukkamiseks. Kui meid oleks müüdud sulaseiks ja teenijaiks, siis ma oleksin vaikinud, sest seesugune õnnetus ei oleks kuninga tülitamiseks küllaldane.”
Siis rääkis kuningas Ahasveros ja küsis kuninganna Estrilt: „Kes see on ja kus see on, kes on julgenud nõnda teha?”
Ja Ester vastas: „Vaenlane ja vihamees on see kuri Haaman!” Siis kohkus Haaman kuninga ja kuninganna ees.
Ja kuningas tõusis vihasena veini joomast ning läks palee rohuaeda, aga Haaman jäi paluma kuninganna Estrit oma elu pärast, sest ta nägi, et kuninga poolt oli tema kohta halba otsustatud.
Kui kuningas tuli palee rohuaiast tagasi kotta, kus veini oli joodud, siis oli Haaman langenud asemele, millel Ester lamas. Ja kuningas ütles: „Kas ta tahab isegi kuningannat mu oma kojas ära naerda?” Vaevalt oli see sõna kuninga suust välja tulnud, kui juba Haamani nägu kaeti.
Ja Harbona, üks kuningat teenivatest eunuhhidest, ütles: „Ennäe, seal on ka puu, mille Haaman laskis valmistada Mordokai jaoks, kes kuninga huvides kõneles. See seisab Haamani koja juures, viiskümmend küünart kõrge.” Ja kuningas ütles: „Pooge ta sinna!”
Ja Haaman poodi puusse, mille ta Mordokai jaoks oli lasknud valmistada; siis lahtus kuninga viha.
Ester 8 Selsamal päeval andis kuningas Ahasveros kuninganna Estrile juutide vaenlase Haamani koja; ja Mordokai võis tulla kuninga ette, sest Ester oli teatanud, kes ta temale oli.
Ja kuningas tõmbas oma pitserisõrmuse, mille ta Haamanilt oli ära võtnud, ja andis selle Mordokaile; ja Ester pani Mordokai Haamani koja üle.
Aga Ester rääkis veel kuninga ees ja heitis tema jalge ette maha, nuttis ja anus teda, et ta keelaks agaglase Haamani kurjuse ja tema kava, mille ta juutide vastu oli sepitsenud.
Siis sirutas kuningas kuldkepi Estri poole ja Ester tõusis ning seisis kuninga ees
ja ütles: „Kui kuningas heaks arvab ja kui ma tema ees olen armu leidnud, kui see asi on kuninga meelest õige ja mina tema silmis vastuvõetav, siis lase kirjutada, et agaglase Haamani, Hammedata poja kirjad kavaga, mis ta kirjutas kõigis kuninga maades olevate juutide hukkamiseks, tagasi võetaks!
Sest kuidas võiksin näha õnnetust, mis mu rahvast tabab, ja kuidas võiksin vaadata oma sugulaste hukkumist?”
Siis ütles kuningas Ahasveros kuninganna Estrile ja juut Mordokaile: „Vaata, ma olen andnud Haamani koja Estrile ja Haaman ise on puusse poodud, sellepärast et ta tahtis pista oma käe juutide külge.
Ja nüüd kirjutage teie ise juutide pärast kuninga nimel, nagu teie meelest hea on, ja kinnitage see kuningliku pitserisõrmusega; sest kirja, mis kuninga nimel on kirjutatud ja kuningliku pitserisõrmusega on kinnitatud, ei saa tagasi võtta!”
Siis kutsuti otsekohe kuninga kirjutajad - see oli kolmandas kuus, siivanikuus, selle kahekümne kolmandal päeval - ja kirjutati kõik, mida Mordokai käskis, juutidele ja asehaldureile, maavalitsejaile ja maade vürstidele Indiast Etioopiani, saja kahekümne seitsmel maal, igale maale tema kirjaviisis ja igale rahvale tema keeles; ka juutidele nende kirjaviisis ja keeles.
Seda kirjutati kuningas Ahasverose nimel ja kinnitati kuninga pitserisõrmusega; ja kirjad läkitati ratsakäskjalgadega, kes ratsutasid kuninglikel hobustel, võidusõiduratsudel.
Kirjas lubas kuningas juutidel igas linnas kokku tulla ja oma elu kaitsta, hävitades, tappes ja hukates iga rahva ja maa kõik relvastatud jõud, kes neile kallale kipuvad, ka lapsed ja naised, ja riisudes nende vara,
ühel ja samal päeval kõigis kuningas Ahasverose maades. See päev oli kaheteistkümnenda kuu, see on adarikuu kolmeteistkümnendal päeval.
Kirja ärakiri oli antud seadusena igale maale, avaldamiseks kõigile rahvastele, et juudid selleks päevaks oleksid valmis oma vaenlastele kätte maksma.
Kuninglikel hobustel ratsutavad käskjalad läksid kuninga käsul kiiresti välja ja ruttasid, niipea kui seadus oli Suusani palees antud.
Ja Mordokai tuli kuninga juurest kuninglikus kuues, sinises ja valges, suure kuldkrooniga ning valge ja purpurpunase mantliga; ja Suusani linn hõiskas ja rõõmustas.
Juutidel oli õnn ja rõõm, õndsus ja au.
Ja igal maal ja igas linnas, igal pool, kuhu kuninga käsk ja tema seadus jõudis, oli juutidel rõõm ja ilutsemine, pidu ja head päevad; ja maa rahvast tunnistasid paljud endid juutideks, sest neid valdas hirm juutide ees.
Ester 9 Ja kaheteistkümnendas kuus, see on adarikuus, selle kolmeteistkümnendal päeval, kui kuninga käsu ja tema seaduse teostamise aeg oli kätte jõudnud, sel päeval, kui juutide vaenlased lootsid saada võimust nende üle, mis oli aga muudetud, nõnda et juudid pidid saama võimust oma vihkajate üle,
tulid juudid kokku oma linnades kõigis kuningas Ahasverose maades, et pista oma käsi nende külge, kes neile kurja olid soovinud; ja ükski ei suutnud neile vastu panna, sest hirm nende ees oli vallanud kõiki rahvaid.
Ja kõik maade vürstid, asehaldurid ja maavalitsejad ning kuninga ametnikud aitasid juute, sest neid oli vallanud hirm Mordokai ees.
Sest Mordokai oli kuningakojas suur, ja kuuldus temast levis kõigisse maadesse; sest see mees, Mordokai, sai üha vägevamaks.
Ja juudid lõid kõiki oma vaenlasi mõõgaga lüües, tappes ja hukates, ja nad talitasid oma vihkajatega, nagu tahtsid.
Suusani palees tapsid ja hukkasid juudid viissada meest;
ja Parsandata, Dalfon, Aspata,
Poorata, Adalja, Aridata,
Parmasta, Arisai, Aridai ja Vajesata,
Haamani, Hammedata poja, juutide vaenlase kümme poega tapeti, aga tema vara külge nad ei pistnud oma kätt.
Selsamal päeval sai Suusani palees tapetute arv kuningale teatavaks.
Ja kuningas ütles kuninganna Estrile: „Suusani palees on juudid tapnud ja hukanud viissada meest ja kümme Haamani poega. Mida nad siis küll muudes kuninga maades on teinud? Mida sa nüüd palud? See antakse sulle! Ja mis su soov veel olekski, see täidetakse!”
Ja Ester ütles: „Kui kuningas heaks arvab, siis lubatagu ka homme juutidel, kes Suusanis on, talitada nagu täna! Ja kümme Haamani poega poodagu puusse!”
Ja kuningas käskis nõnda teha ning Suusanis anti seadus; ja kümme Haamani poega poodi.
Ja Suusani juudid tulid kokku ka adarikuu neljateistkümnendal päeval ning tapsid Suusanis kolmsada meest; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.
Ka muud juudid, kes olid kuninga maades, tulid kokku ja kaitsesid oma elu ja said hingata oma vaenlastest ning tapsid oma vihkajaist seitsekümmend viis tuhat; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.
See sündis adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, aga selle neljateistkümnendal päeval nad puhkasid ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.
Aga Suusani juudid tulid kokku selle kuu kolmeteistkümnendal ja neljateistkümnendal päeval, ja nad puhkasid selle kuu viieteistkümnendal päeval ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.
Seepärast tegid juudi maamehed, kes elasid maal külades, adarikuu neljateistkümnenda päeva endile rõõmu- ja pidupäevaks, heaks päevaks, ja läkitasid üksteisele rooga.
Ja Mordokai kirjutas need sündmused üles; ja ta läkitas kirjad kõigile juutidele kuningas Ahasverose kõigis maades, niihästi ligidal kui kaugel olijaile,
kohustades neid, et nad igal aastal pühitseksid adarikuu neljateistkümnendat ja viieteistkümnendat päeva
kui päevi, mil juudid said rahu oma vaenlastest, ja kuud, mil nende mure muutus rõõmuks ja lein pidupäevaks; nad pidid need tegema pidu- ja rõõmupäevadeks ning läkitama üksteisele rooga ja vaestele ande.
Ja juudid võtsid tavaks, mida nad juba olid hakanud tegema ja millest Mordokai neile kirjutas.
Kuna agaglane Haaman, Hammedata poeg, kõigi juutide vaenlane, oli kavatsenud juute hukata ja oli puuri, see on liisku heitnud nende tagakiusamiseks ja hukkamiseks -
ent kui asi jõudis kuninga ette, oli tema kirjalikult käskinud, et Haamani kuri kavatsus, mille ta juutide vastu oli sepitsenud, tuleks ta enese pea peale ja et tema ja ta pojad puusse poodaks -,
siis nimetasid nad neid päevi puurimiks + Puurim on mitmuse vorm sõnast pur 'liisk'. , sõna „puur” järgi. Seepärast, vastavalt kõigile selle kirja sõnadele ja vastavalt sellele, mida nad ise olid näinud ja mis neile oli juhtunud,
seadsid ja võtsid juudid muutmatuks kohustuseks ja tavaks iseendile ja oma järeltulijaile ja kõigile nendega liitujaile pühitseda igal aastal neid kahte päeva vastavalt eeskirjale ja määratud ajale,
ja et neid päevi meenutaks ja pühitseks iga rahvapõlv ja iga suguvõsa igal maal ja igas linnas, et need puurimipäevad ei kaoks juutide hulgast ja et mälestus neist ei lakkaks nende järeltulijail.
Ja kuninganna Ester, Abihaili tütar, ja juut Mordokai kirjutasid kogu oma mõjujõuga, et kinnitada seda teist puurimikirja.
Ja kirjad läkitati kõigile juutidele Ahasverose kuningriigi saja kahekümne seitsmel maal sõbralike ja usaldusväärsete sõnadega,
et neid puurimipäevi peetaks määratud ajal, nagu juut Mordokai ja kuninganna Ester olid need neile seadnud ja nagu nad ise olid endile ja oma järeltulijaile korraldusi teinud paastu ja kaebehüüu asjus.
Nõnda kinnitas Estri käsk need puurimi eeskirjad, ja need kirjutati raamatusse.
Ester 10 Ja kuningas Ahasveros pani maale ja mere saartele peale töökohustuse.
Ja kõik tema võimsuse ja vägevuse teod ning täpsed andmed Mordokai suurusest, kuidas kuningas teda ülendas - eks need ole kirja pandud Meedia ja Pärsia kuningate Ajaraamatus?
Sest juut Mordokai oli kuningas Ahasverosest järgmine mees, ta oli juutidele suur ja oma paljudele vendadele armas; tema taotles oma rahvale head ja kõneles kogu oma soo hüvanguks.
Iiob 1 Uusimaal oli mees, Iiob nimi. See mees oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast.
Temale sündis seitse poega ja kolm tütart.
Tema karjas oli seitse tuhat lammast ja kitse, kolm tuhat kaamelit, viissada paari härgi, viissada emaeeslit, ja tal oli väga palju peret; see mees oli rikkaim kõigist hommikumaalastest.
Tema pojad käisid ja pidasid pidusid üksteise kodades, igaüks omal päeval; nad läkitasid käskjalad oma kolme õe järele ja kutsusid nad enestega sööma ja jooma.
Aga kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas käskjalad poegade järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: „Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud.” Nõnda tegi Iiob alati.
Ent ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka.
Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan vastas Issandale ning ütles: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.”
Saatan vastas Issandale ning ütles: „Kas Iiob asjata Jumalat kardab?
Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta kari on siginenud maal.
Aga pista ometi käsi tema külge ja puuduta kõike, mis tal on! Kas ta siis õnnistab su palet?”
Siis Issand ütles saatanale: „Vaata, kõik, mis tal on, olgu sinu käes! Ära ainult pista kätt tema enese külge!” Ja saatan läks Issanda juurest ära.
Ja ühel päeval, kui ta pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas,
tuli käskjalg Iiobi juurde ja ütles: „Härjad olid kündmas ja emaeeslid nende kõrval söömas,
aga seebalased tulid kallale ja võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Jumala tuli langes taevast ning süütas lambad, kitsed ja poisid ning põletas nad ära. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Kaldealased tegid kolm salka ja tungisid kaamelite kallale ning võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
Kui ta alles rääkis, tuli veel üks käskjalg ja ütles: „Su pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas.
Vaata, siis tuli kõrbe poolt suur tuul, tõukas koja nelja nurka ja see langes noorte meeste peale, nõnda et nad surid. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas
ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!”
Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega rääkinud Jumala kohta halba.
Iiob 2 Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan vastas Issandale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda ilma põhjuseta hävitama.”
Aga saatan vastas Issandale ning ütles: „Nahk naha vastu, ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Kas ta siis õnnistab su palet?”
Ja Issand ütles saatanale: „Vaata, ta on su käes! Säästa ainult tema hing!”
Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade paisetega jalatallast pealaeni.
Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida; ja ta istus tuha sees.
Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!”
Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.
Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.
Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast tuhka pea peale.
Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur.
Iiob 3 Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
„Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: „Poeglaps on eostunud!”
Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit + Leviatan on mere ürgkoletis, kes vastavalt tollasele uskumusele üles äratatuna neelab või pimendab päikese. äratama!
Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,
kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.”
Iiob 4 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
„Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
„Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?”
Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.
Iiob 5 Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.
Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.
Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,
vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,
kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,
kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,
et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,
et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,
et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.
Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.
Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.
Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.
Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.
Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.
Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.
Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.
Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!”
Iiob 6 Siis vastas Iiob ja ütles:
„Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.
Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.
Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,
siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.
Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.
Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;
veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.
Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.
Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:
oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.
Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.
Kas ma olen öelnud: „Andke mulle kingitusi!” või: „Makske oma varandusest minu eest,
päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!”?
Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?
On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?
Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.
Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!
Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?
Iiob 7 Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?
Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.
Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: „Millal võin tõusta?” ja kui olen üles tõusnud, siis: „Millal tuleb õhtu?” Ma olen koiduni täis rahutust.
Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.
Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.
Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.
Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
Kui ma mõtlen: „Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma”,
siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.”
Iiob 8 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
„Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust?
Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat,
kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks.
Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari.
Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile?
Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta?
Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob.
Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia.
Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda.
Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: „Ma ei ole sind näinudki!”
Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine.
Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest.
Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega.
Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam.”
Iiob 9 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?
Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.
Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?
Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;
tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;
tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;
tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;
tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;
tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.
Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.
Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: „Mis sa teed?”
Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi + Rahab on ürgmere koletis. aitajad.
Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?
Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.
Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.
Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
Ükskõik! Seepärast ma ütlen: „Tema hävitab niihästi õige kui õela.”
Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.
Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?
Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.
Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus”,
siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,
pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.
Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!
Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.
Iiob 10 Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!”
Iiob 11 Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
„Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta või lobisejal olema õigus?
Kas su vada peaks panema mehed vaikima või tohid sa mõnitada, ilma et ükski sind häbistaks?
Sest sa ütled: „Mu õpetus on selge ja ma olen tema silmis puhas.”
Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu
ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.
Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?
Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha? Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?
Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.
Kui tema mööda läheb ja vangistab ning kohtu kokku kutsub, kes teda siis võiks keelata?
Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,
et ka tühipäine mees saab oidu, kui inimene sünnib nagu metseesli varss.
Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole -
kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.
Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele.
Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik.
Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada.
Sa võiksid maha heita, ilma et keegi hirmutaks. Ja paljud tuleksid sind meelitama.
Aga õelate silmad kustuksid, neil kaoks pelgupaik ja nende lootuseks oleks hingeheitmine.”
Iiob 12 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Tõsi, teie olete inimesed ja koos teiega sureb tarkus.
Ka minul on mõistus nagu teil, ma ei jää teist maha. Ja kes ei mõistaks seda kõike?
Naerualuseks ligimesele on saanud, kes hüüab Jumala poole, et see teda kuuleks. Naerualuseks on õige ja vaga.
Ülbe arvates ei ole vaja õnnetusest hoolida, see tabab neid, kelle jalg libastub.
Rahus on rüüstajate telgid ja julgeolek on Jumala ärritajal, sellel, kes Jumalat oma käes kannab.
Aga küsi ometi loomadelt, et need õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada,
või kõnele maale, et ta teeks sind targaks, ja et mere kalad jutustaksid sulle!
Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Issanda käsi,
kelle käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim.
Eks kõrv katsu sõnad läbi ja eks suulagi maitse rooga?
Elatanuil on tarkus ja pikaealistel mõistus.
Jumalal on tarkus ja vägi, temal on nõu ja mõistus.
Mida tema maha kisub, seda ei ehitata üles; keda tema vangistab, seda ei vabastata mitte.
Vaata, kui tema peatab veed, tekib kuivus, ja kui ta need valla päästab, hävitavad need maa.
Temal on tugevus ja tulemus, tema päralt on eksija ja eksitaja.
Tema viib nõuandjad riisutavaks ja teeb kohtumõistjad narriks.
Tema tühistab kuningate karistused ja köidab neile endile köie vööle.
Tema saadab preestrid paljajalu teele ja paiskab ümber vägevate istmed.
Tema riisub usaldusväärsetelt huuled ja võtab vanadelt aru.
Tema valab õilsate peale põlgust ja lõdvendab tugevate vööd.
Tema ilmutab saladused pimedusest ja toob surmavarju valguse kätte.
Tema teeb rahvaid suureks ja hukkab neid, tema laotab rahvaid laiali ja hävitab neid.
Maa rahva peameestelt võtab ta mõistuse ja paneb nad eksima tühjal teeta maal.
Nad kobavad pimeduses valguseta ja ekslevad nagu joobnud.
Iiob 13 Vaata, kõike seda on mu silm näinud, kõrv kuulnud ja tähele pannud.
Mida teie teate, seda tean minagi, ma ei jää teist maha.
Aga ma tahaksin Kõigevägevamaga rääkida ja meeleldi ennast kaitsta Jumala ees.
Sest teie olete valega võõpajad, ebaarstid olete teie kõik!
Oleks küll parem, kui te vaikiksite, siis võiks seda pidada teie tarkuseks.
Kuulge ometi mu manitsust ja pange tähele mu huulte väiteid!
Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida ja tema heaks pettust sõnastada?
Kas tahate olla tema poolt, Jumala kasuks asja ajada?
Ons see hea, kui ta teid läbi katsub? Või tahate teda petta nagu inimest?
Ta karistab teid karmilt, kui te oma poolehoidu osutate salalikult.
Kas tema auväärsus ei teegi teile hirmu ja kartus tema ees ei valda teid?
Teie väited on tuhka kirjutatud, teie kilbid on savikilbid.
Olge vait mu ees ja laske mind rääkida, tulgu siis mu peale mis tahes!
Ma võtan oma ihu hammaste vahele ja panen oma hinge pihku.
Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam! Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed.
Seegi on mulle abiks, et jumalatu ei pääse tema palge ette.
Kuulge hästi mu sõnu ja võtke kõrvu mu seletus!
Vaata ometi, ma olen asunud õigust jalule seadma: ma tean, et mul on õigus.
Kes tahaks mulle vastu vaielda? Siis ma vaikiksin nüüd ja heidaksin hinge.
Ainult kaks asja tee mulle, siis pole mul vaja ennast sinu eest peita:
võta käsi mu pealt ära ja hirm sinu ees ärgu heidutagu mind!
Hüüa siis ja mina vastan, või räägin mina ja sina vasta mulle!
Kui palju on mul süütegusid ja patte? Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!
Miks peidad oma palge ja pead mind oma vaenlaseks?
Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt,
et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju ja lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid,
paned mu jalad pakku, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?
Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsekui koi järatud riie.
Iiob 14 Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.”
Iiob 15 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
„Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,
seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?
Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees.
Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele.
Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su oma huuled kostavad su vastu.
Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?
Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?
Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa.
Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt?
Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,
et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?
Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?
Vaata, tema ei usu oma ingleidki ja tema silmis ei ole taevadki selged,
veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett.
Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,
mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad,
kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.
Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.
Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb: ta on mõõgale määratud.
Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.
Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.
Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega.
Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust
ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks.
Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja tema omand ei kaldu maha.
Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja ta taandub tema suu hinguse ees.
Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib! Sest temale saab tasuks tühjus.
See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam.
Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu.
Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.
Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.”
Iiob 16 Aga Iiob rääkis ja ütles:
„Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,
et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.
Iiob 17 Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.
Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.
Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.
Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.
Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.
Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.
Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.
Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.
Ma hüüan hauale: „Sa oled mu isa!” ja ussikestele: „Mu ema ja õde!”
Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?
Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.”
Iiob 18 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
„Millal sa teed sõnadele lõpu? Mõtle järele, ja rääkigem siis.
Miks peetakse meid loomadeks, oleme rumalad teie silmis?
Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad - kas sinu pärast jäetakse maha maa või nihutatakse kalju oma asemelt?
Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista.
Ta telgis pimeneb valgus ja ta kohal kustub tema lamp.
Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks ja ta oma nõu paiskab ta maha.
Sest ta oma jalad viivad ta võrku ja ta käib püüniste peal.
Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni.
Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus.
Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul.
Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks.
Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed.
Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
Tema telki asub elama see, mis pole tema oma, ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt.
Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata tänaval.
Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära.
Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm.
Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”
Iiob 19 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
Kui te mõtlete: „Me ajame teda taga, asja juur leidub temas”,
siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!”
Iiob 20 Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
„Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.
Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.
Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?
Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: „Kus ta on?”
Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.
Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.
Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.
Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.
Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.
Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.
Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.
Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.
Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.
Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.
Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.
Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.
Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.
Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.
Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.
Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.
Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.
Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.
See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.”
Iiob 21 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
Nad ütlevad Jumalale: „Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?”
Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
reied lihavad ja kondid täis üdi.
Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
Sest te küsite: „Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?”
Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.”
Iiob 22 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
„Kas Jumalal on inimesest kasu? Ei, aga mõistlik mees toob kasu iseenesele.
Kas Kõigevägevamal on head sellest, et sa oled õiglane, või kasu, kui su eluviisid on laitmatud?
Kas ta noomib sind su jumalakartuse pärast, ja läheb sellepärast sinuga kohtusse?
Kas mitte su kurjus pole suur ja su süüteod otsatud?
Sest sa võtsid oma vendadelt panti ilmaaegu ja riisusid alastiolijailt riided.
Sa ei andnud väsinule juua ja keelasid näljasele leiba.
Aga rusikamees - tema päralt oli maa ja ainult armualune võis seal elada.
Sa saatsid lesknaised ära tühje käsi ja vaeslaste käsivarred murti.
Seepärast on nüüd su ümber silmused ja äkiline hirm kohutab sind.
Või on pimedus, sa ei näe enam, ja veetõus katab sind.
Eks ole Jumal kõrgel taevas? Ja vaata ülemaid tähti - kui kõrgel need on!
Seepärast sa mõtled: „Mis teab Jumal? Kas ta võib kohut mõista läbi suure pimeduse?
Pilved on tal varjuks ees, ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil.”
Kas tahad hoida vana teed, mida on käinud pahad inimesed,
need, keda enneaegselt haarati, kelle aluse uhtus vool,
kes Jumalale ütlesid: „Tagane meist!” ja veel: „Mida võiks Kõigevägevam meile teha?”
Ja ometi oli tema täitnud nende kojad õnnistusega ja õelate nõu oli minust kaugel.
Õiglased nägid seda ja rõõmustasid, ja süütu irvitas nende üle:
„Tõesti, meie vastased on hävitatud, ja mis neist järele jäi, selle sõi tuli.”
Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!
Võta ometi tema suust õpetust ja pane tema sõnad oma südamesse!
Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde, sind ehitatakse üles; kui sa saadad ülekohtu oma telgist kaugele,
viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka,
siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks,
sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole.
Kui sa ta poole palvetad, siis ta kuuleb sind, ja sina saad tasuda oma tõotused.
Kui sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda ja sinu teede peale paistab valgus.
Kui kedagi alandatakse, ütleb ta: „Üles!” ja ta aitab neid, kes silmad maha löövad.
Ta päästab selle, kes ei ole süütu, ja ta päästetakse su käte puhtuse pärast.”
Iiob 23 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.
Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!
Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.
Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.
Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.
Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.
Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.
Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.
Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.
Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.
Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.
Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb.
Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju.
Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda.
Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab.
Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?
Iiob 24 Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: „Ükski silm ei näe mind!” ja paneb katte näole.
Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?”
Iiob 25 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
„Valitsus ja hirm on temal, kes oma kõrgustes rahu loob.
Kas on määra tema väehulkadel? Ja kellele tema valgus ei tõuse?
Kuidas võiks siis inimene olla õige Jumala ees? Ja kuidas võiks naisest sündinu olla puhas?
Vaata, isegi kuu ei hiilga ja tähedki pole tema silmis selged,
veel vähem siis inimene, see ussike, inimlaps, see vaglake.”
Iiob 26 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Kuidas sa küll oled aidanud rammetut, toetanud jõuetut käsivart!
Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud ja suurt tarkust õpetanud!
Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid ja kelle vaim on sinust välja tulnud?
Surnute vaimud all värisevad, hirmu täis on veed ja nende elanikud.
Paljas on surmavald Jumala ees ja kadupaigal pole katet.
Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale.
Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei rebenegi nende raskuse all.
Ta peidab oma aujärje, laotab selle üle oma pilve.
Ta joonistab vetepinnale sõõri kuni valguse ja pimeduse piirini.
Taeva sambad kõiguvad ja kohkuvad tema sõitlusest.
Oma rammuga liigutab ta merd ja oma taibukuses peksab ta Rahabit + Vt 9:13 seletust. .
Tema hingusest selgib taevas, tema käsi torkab läbi põgeneva mao.
Vaata, need on ainult tema tee ääred. Ja see on siiski ainult sosin, mida me temast kuuleme. Aga tema vägevuse äikest - kes seda suudaks mõista?”
Iiob 27 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
„Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge;
niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,
ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.
Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.
Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.
Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsekui kurjategijal!
Sest mis lootus on jumalatul, kui Jumal ta ära lõikab, kui ta tema hinge nõuab?
Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui talle kitsas kätte tuleb?
Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta hüüab Jumalat appi igal ajal?
Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga.
Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis lobisete tühja?
See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:
kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglastel ei ole küllalt leiba.
Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta.
Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,
siis varugu; aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda.
Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, hüti sarnaselt, mille vahimees teeb.
Rikas on ta magama heites, kuid mitte kauem; kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi.
Suur hirm saab ta kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris ta kaasa.
Idatuul tõstab ta üles ja ta läheb - see pühib ta ära tema asupaigast.
Tema peale visatakse ilma armuta kive ja ta peab põgenema nende käe eest.
Tema pärast plaksutatakse käsi, ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele.
Iiob 28 Tõesti, hõbedal on leiukoht ja kullal pesemispaik,
raud võetakse mullast ja kivist valatakse vask.
Piir pannakse pimedusele ning viimseni otsitakse üles pimeduse ja sünguse kivi.
Kaevandusi murtakse eluasemeist eemal, paigus, mille on unustanud jalad; nad kõlguvad kõikudes, inimestest kaugel.
Maast kasvab leib, aga maa sügavused pööratakse tulega pahupidi.
Selle kivimid on safiiride asukohaks ja seal on kullatolmu.
Teed sinna ei tea kotkaski ega märka kulli silm.
Seda ei talla uhked metsloomad, seal ei kõnni noor lõvigi.
Ränikivi külge pistetakse käsi, mäed pööratakse juurteni ümber.
Kaljudesse lõhutakse käike ja silm saab näha kõiksugu aardeid.
Vooluste nõrgumiskohad tõkestatakse, ja mis peidetud on, tuuakse valguse kätte.
Aga tarkus - kust seda leitakse? ja kus on arukuse asupaik?
Ei tunne inimene selle hinda ja seda ei leidu elavate maal.
Sügavus ütleb: „Minu sees seda pole.” Ja meri ütleb: „Ei ole minu juures.”
Puhta kulla eestki ei saa seda osta ega hõbedaga selle hinda vaagida.
See pole makstav Oofiri kullaga, ei kalli oonüksi ega safiiriga.
Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas, ka pole see vahetatav kuldriista vastu.
Koralle ja mägikristalli ei maksa mainidagi - omandatud tarkus on enam väärt kui pärlid.
Sellega pole võrreldav Etioopia krüsoliit, puhta kullagagi ei saa selle eest maksta.
Kust tuleb siis tarkus ja kus on arukuse asupaik?
See on varjul kõigi elavate silmade eest, peidetud taeva lindudegi eest.
Kadupaik ja surm ütlevad: „Meie kõrvus on sellest ainult kuuldus.”
Jumal, tema tunneb teed sinna ja tema teab selle asupaika.
Sest tema ulatub vaatama maa äärteni, tema näeb kõike, mis taeva all on.
Kui ta andis tuulele kaalu ja määras mõõduga veed,
kui ta andis vihmale seaduse ja kõuepilvele tee,
siis ta nägi seda ja seletas, valmistas ta ja uuris läbi.
Ja ta ütles inimesele: „Vaata, Issanda kartus - see on tarkus, ja hoidumine kurjast on arukus!””
Iiob 29 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
„Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
Seepärast ma mõtlesin: „Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.”
Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.
Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.
Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.
Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.
Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.
Iiob 30 Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
Ma olen šaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.
Iiob 31 Ma andsin ju oma silmadele seaduse. Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?
Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?
Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?
Eks tema näe mu teed ja loe kõiki mu samme?
Kui ma olen valega kaasas käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole,
vaetagu mind õigetel vaekaussidel - siis saab Jumal teada mu ausust!
Kui mu sammud on kaldunud teelt kõrvale ja mu süda on järgnenud silmadele ja kui mulle on midagi pihku jäänud,
siis söögu keegi teine, mida ma külvan, ja mis mulle võrsub, juuritagu välja!
Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga,
siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!
Sest see oleks olnud häbitegu ja kohut väärt süü,
tuli, mis põletab kadupaigani ja hävitab juurteni kõik mu saagi.
Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja teenija õigust, kui neil oli minuga tüli,
mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?
Eks minu looja ole loonud emaihus ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?
Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?
Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaeslaps oleks saanud sellest süüa?
Sest ta kasvas mu noorusest peale minuga kui oma isaga, ja emaihust alates olen ma teda juhatanud.
Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?
Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
Kui ma olen tõstnud käe vaeslapse vastu, kuna ma väravas nägin enesele abi,
siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!
Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva karistuse ees, ja tema ülevõimu vastu ei oleks ma suutnud püsida.
Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: „Ma usaldan sind!”?
Kas ma rõõmustasin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?
Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,
kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud neile käesuudlusi,
siis oleks seegi olnud kohut väärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal.
Kas ma olen rõõmustanud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?
Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge.
Eks ole inimesed mu telgis öelnud: „Kes ei oleks temalt liha küllalt saanud?”
Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse.
Kas ma oleksin nagu Aadam varjanud oma üleastumisi, oma süütegu põue peites,
sellepärast et pidin kartma suurt rahvahulka ja et mind hirmutas suguvõsa põlgus, nõnda et oleksin pidanud vaikima, ilma uksestki välja minemata?
Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk - Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!
Tõesti, ma tõstaksin selle õlale, paneksin selle enesele krooniks.
Ma teeksin temale teatavaks kõik oma sammud, astuksin tema ette nagu vürst.
Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad,
et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu.” Iiobi sõnad on lõppenud.
Iiob 32 Kui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast et ta oma silmis õige oli,
siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha; ta oli Raami suguvõsast. Ja ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad olid temast vanemad.
Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud vastust, siis ta viha süttis põlema.
Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, rääkis ning ütles: „Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud, sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.
Ma mõtlesin: Kõnelgu päevad ja aastate rohkus õpetagu tarkust.
Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.
Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige.
Seepärast ma ütlen: Kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamust.
Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda, ma kuulatasin teie tarkust, siis kui te otsisite sõnu.
Ma panin siis teid tähele, ja vaata, ükski teist ei kutsunud Iiobit korrale, ükski ei vastanud tema sõnadele.
Ärge seepärast mõtelge: „Meie oleme leidnud tarkuse.” Jumal ajab ta minema, mitte inimene.
Minu vastu ei ole ta oma sõnu seadnud ja teie sõnadega ei taha ma temale vastata.
Nad on ehmunud, nad ei vasta enam, neil on sõnad lõppenud.
Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi, et nad seisavad siin ega vasta enam?
Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa, ma tahan kuulutada ka oma arvamust.
Sest ma olen täis sõnu, vaim mu sees sunnib mind.
Vaata, mu sees on nagu vein, millel puudub väljapääs: otsekui uus nahkastja on see lõhkemas.
Ma pean rääkima, et saada enesele õhku, pean avama huuled ja vastama.
Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada.
Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta.
Iiob 33 Aga kuule nüüd ometi, Iiob, mu kõnet, ja pane tähele kõiki mu sõnu!
Vaata, ma avan nüüd oma suu, keel mu suulaes kõneleb.
Mu sõnad tulevad õiglasest südamest ja mu huuled kuulutavad selgesti seda, mis ma tean.
Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu.
Kui sa suudad, siis vasta mulle, sea ennast valmis, astu ette!
Vaata, Jumala ees olen mina samasugune kui sina: savist olen minagi voolitud.
Vaata, hirm minu ees ei saa kohutada sind ja minu surve ei ole sulle raske.
Tõesti, sa oled kõnelnud mulle kõrvu ja ma olen kuulnud su sõnade kõla:
„Mina olen puhas, mina pole üle astunud, ma olen laitmatu ja mul ei ole süüd.
Vaata, ta leiab mu vastu põhjusi, peab mind oma vaenlaseks.
Ta pistab mu jalad pakku, valvab kõiki mu radu.”
Vaata, selles ei ole sul õigus, vastan ma sulle, sest Jumal on suurem kui inimene!
Mispärast sa riidled temaga, kui ta ei vasta inimesele iga sõna peale?
Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata.
Unenäos, öises nägemuses, kui sügav uni inimest valdab, voodis suikudes -
seal ta avab inimeste kõrvad ja paneb pitseri nende manitsustele,
et inimest pahateost eemal hoida ja mehe kõrkust kinni katta,
et säästa tema hinge hauast ja tema elu oda otsa jooksmast.
Ka manitsetakse teda valu läbi voodis ja kestva vaevusega kontides.
Siis muutub vastikuks ta elule leib ja hingele maiusroog:
ta ihu kõhetub nähtamatuks, ja ta luud, mida näha ei olnud, paljastuvad.
Nõnda ligineb ta hing hauale ja ta elu sellele, mis toob surma.
Aga kui tema jaoks on ingel, eestkostja, üks tuhandest, kes kuulutab inimesele, mis tema kohus on,
siis Jumal halastab tema peale ning ütleb: „Vabasta teda haudaminekust, ma olen lunaraha saanud!”
Siis muutub ta ihu noorusvärskeks, ta pöördub tagasi oma nooruspäevadesse.
Ta palvetab Jumala poole ja sellel on temast hea meel; ta saab hõisates näha tema palet ja tema annab inimesele tagasi ta õiguse.
Ta laulab siis inimeste ees ja ütleb: „Ma tegin pattu ja väänasin õigust, aga selle eest ei tasutud mulle kätte.
Tema lunastas mu hinge haudaminekust ja mu elu saab valgust näha.”
Vaata, seda kõike teeb Jumal inimesele kaks, kolm korda,
et tema hinge hauast tagasi tuua ja valgustada teda elu valgusega.
Pane tähele, Iiob, kuule mind, vaiki, et mina saaksin rääkida!
Kui sul on sõnu, siis vasta mulle, räägi, sest meeleldi annaksin sulle õiguse!
Aga kui mitte, siis kuule sina mind, vaiki, siis ma õpetan sulle tarkust!”
Iiob 34 Ja Eliihu jätkas ning ütles:
„Kuulge mu sõnu, te targad, ja pöörake oma kõrv minu poole, te teadjad!
Sest kõrv katsub sõnad läbi ja suulagi maitseb rooga.
Valigem endile, mis on õige, tunnetagem isekeskis, mis on hea!
Sest Iiob on öelnud: „Ma olen õige, aga Jumal on võtnud minult õiguse.
Kuigi mul on õigus, peetakse mind valetajaks. Mul on parandamatu haav, kuigi ma pole üle astunud.”
Kas on Iiobi sarnast meest, kes pilget joob nagu vett,
kes läheb ülekohtutegijate kilda ja käib koos õelate inimestega?
Sest tema ütleb: „Ei ole inimesel sellest kasu, et tal on sõprus Jumalaga!”
Seepärast kuulge, mõistlikud mehed, mind: kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu.
Sest inimese tegu mööda tasub ta temale, ja nagu on kellegi tee, nõnda temale antakse.
Jah, tõesti, Jumal ei tee ülekohut ja Kõigevägevam ei vääna õigust.
Kes on temale usaldanud maa? Ja kes on loonud kogu maailma?
Kui ta iseenesesse tõmbuks, oma Vaimu ja hingeõhu tagasi võtaks,
siis heidaks kõik liha üheskoos hinge ja inimene saaks jälle põrmuks.
Kui sul nüüd on arukust, siis kuule seda, võta kõrvu mu sõnade kõla!
Kas siis tõesti peaks valitsema õiguse vihkaja? Või tahad sa süüdi mõista õiget ja võimast,
kes ütleb kuningale: „Kõlvatu!”, vürstidele: „Õel!”,
kes ei pea lugu vürstidest ega eelista suursugust viletsale, sest et need kõik on tema kätetöö?
Nad surevad äkitselt keset ööd: inimesed vaaruvad ja lähevad, ja ilma käetagi võetakse ära vägev.
Sest tema silmad on igaühe teede peal ja ta näeb kõiki tema samme.
Ei ole pimedust ega varjulist paika, kuhu ülekohtutegijad saaksid peitu pugeda.
Sest tema ei anna inimesele aega Jumala juurde kohtusse minekuks:
ta peksab vägevad üle kuulamata puruks ja paneb teised nende asemele.
Sellepärast, et ta nende tegusid tunneb, hävitab ta nad öösel ja nad purustatakse.
Ta peksab neid nagu kurjategijaid paigas, kus on nägijaid,
sellepärast et nad taganesid tema järelt ega hoolinud ühestki tema teest.
Nende pärast tõusis viletsate hädakisa tema ette, ja tema kuulis vaeste appihüüdeid.
Kui ta on vait, kes võiks teda süüdistada? Ja kui ta oma palge peidab, kes saaks teda näha? Niihästi rahva kui inimese üle
paneb ta kuningaks jumalavallatu inimese rahva võrgutajate seast.
Kui keegi ütleb Jumalale: „Ma olen eksinud, ma ei tee enam kurja;
mida ma ei mõista, seda õpeta sina mulle, ja kui olen ülekohut teinud, siis ma seda enam ei tee!”,
kas ta siis sinu arust peaks kätte maksma, sellepärast et sina ei ole sellega rahul? Kuid sina pead otsustama, mitte mina, seepärast räägi, mida sa tead!
Mõistlikud inimesed ütlevad mulle, samuti tark mees, kes mind kuuleb:
„Iiob räägib mõistmatult ja tema sõnad pole targad.”
Ah, peaks ometi Iiob pandama lõpuni proovile, kuna ta on vastanud nurjatul viisil!
Sest ta lisab oma patule üleastumise, peksab meie keskel keelt ja räägib palju Jumala vastu.”
Iiob 35 Ja Eliihu jätkas ning ütles:
„Seda sa pead siis õigeks, nimetad oma õiguseks Jumala ees,
et sa küsid: „Mis kasu mul on, mis abi on mul sellest, et ma pattu ei tee?”
Ma annan sõnadega vastuse sulle ja koos sinuga su sõpradele.
Tõsta oma pilk taeva poole ja vaata, pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal!
Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha? Ja kui sinu üleastumisi on palju, mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata?
Kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda? Või mida olekski tal võtta sinu käest?
Su ülekohus mõjutab vaid sinusugust meest ja su õiglus inimlast.
Nad kisendavad küll paljude rõhujate pärast, hüüavad appi vägevate käsivarre vastu,
aga ükski ei küsi: „Kus on Jumal, mu Looja, kes öösiti põhjustab kiituslaule,
kes õpetab meid rohkem kui loomi maa peal ja teeb meid taeva lindudest targemaks?”
Seal nad siis kisendavad, aga tema ei vasta kurjade kõrkuse pärast.
Tõesti asjata, Jumal ei kuule seda ja Kõigevägevam ei vaata sinna.
Kuigi sa ütled, et sa teda ei näe, on asi tema ees, seepärast oota teda!
Aga nüüd, kui ta viha ei karista ja ta ei tahagi nii väga teada ülemeelikusest,
ajab Iiob asjata oma suu pärani ja teeb mõistmatusest palju sõnu.”
Iiob 36 Ja Eliihu jätkas ning ütles:
„Olgu sul minuga pisut kannatust, siis ma õpetan sind, sest mul on veel Jumala heaks sõnu!
Ma tahan tuua oma tarkuse kaugemalt ja anda õiguse oma Loojale.
Sest mu sõnad pole tõesti mitte valed, täiuslik teadja on su ees.
Vaata, Jumal on vägev, kuid ta ei põlga kedagi, vägev on tema südame jõud!
Õelat ei jäta ta elama, aga viletsaile annab ta õiguse.
Ta ei pööra oma silmi ära õigete pealt, vaid paneb need koos kuningatega igaveseks istuma aujärjele, ja nad ülendatakse.
Ja kui nad on pandud ahelaisse, vangistatud viletsuse köidikuisse,
siis ta heidab neile ette nende tegu ja üleastumisi, et nad on olnud ülemeelikud,
ja avab nende kõrvad hoiatuseks ning käsib neid taganeda ülekohtust.
Kui nad siis kuulavad ja teenivad teda, siis nad lõpetavad oma päevad õnnes ja aastad õndsuses.
Aga kui nad ei kuula, siis nad tormavad oda otsa ja heidavad arutuina hinge.
Südamest jumalatud peavad viha, nad ei hüüa appi, kui ta on nad vangistanud.
Nende hing sureb noorelt ja nende elu pordumeeste seas.
Ta päästab viletsa tema viletsuse kaudu ja avab tema kõrva, kui ta on hädas.
Ta meelitaks sindki kitsikuse kurgust piiramata avarusse ja su laud oleks täis rasvast rooga.
Aga sa oled täis õelate kohut, kohus ja õigus tabavad sind.
Hoia, et viha sind liialt ei mõjustaks ja rohke lunaraha sind ei eksitaks!
Kas su õilsus on küllaldane? Ei aita kuld ega kõik su jõupingutused!
Ära igatse ööd, kui rahvad tõusevad oma asemeilt!
Hoidu pöördumast ülekohtu poole, sest seda sa eelistad viletsusele!
Vaata, Jumal toimib võimsalt oma jõus! Kes oleks seesugune õpetaja nagu tema?
Kes on temale määranud ta tee, ja kes julgeks öelda: „Sa oled ülekohut teinud”?
Pea meeles, et sinagi pead ülistama tema tööd, millest inimesed on laulnud!
Kõik inimesed näevad seda - inimene vaatab seda kaugelt.
Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu.
Sest ta tõmbab veepiisad üles: need nõrguvad tema udust vihmaks,
mida pilved kallavad ja tilgutavad paljude inimeste peale.
Tema, kes korraldab ka pilvekihte, oma kojast müristamist,
vaata, ta laotab talle oma valgust ja katab sellega mere põhjad.
Sest sellega ta toidab rahvaid ja annab külluses rooga.
Ta võtab välgu oma kätte ja käsib sellel märki tabada.
Tema mürin kuulutab sellest, loomakarigi kuulutab tõusvat tormi.
Iiob 37 Sellepärast väriseb minugi süda ja hüppab paigast.
Kuulge, kuulge tema hääle mürinat ja kõminat, mis tuleb ta suust!
Selle ta päästab lahti kogu taeva alla ja oma välgu maailma äärteni.
Selle taga möirgab tema hääl: ta müristab oma võimsa häälega ega peata välke, kui tema häält kuuldub.
Jumal müristab oma häälega imepärasel viisil, ta teeb suuri tegusid, mida meie ei mõista.
Sest ta ütleb lumele: „Lange maa peale!” ja vihmasabin ning vihmavaling on tema tugevus.
Ta paneb siis igamehe käe kinni otsekui pitseriga, et kõik inimesed tunneksid ta tegu.
Siis läheb metsloom oma peidupaika ja jääb oma pessa.
Lõunakambrist tuleb tuulispea ja põhjatuulega külm.
Jumala hingusest tekib jää ja tardub veepind.
Ta koormab ka pilvi niiskusega, pilved pilluvad tema välku.
Need rändavad ringi tema juhtimisel, et teha kõike, mida ta neil käsib maailmas ja maa peal,
olgu vitsana, kui ta maale tarvis, olgu armuna, kui ta seda osutab.
Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid!
Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
Kas sa mõistad pilvede sõudu, ülima tarkuse imetegu?
Sina, kellel riided kuumavad, kui ta lõunatuulega suigutab maad,
kas sa koos temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud peeglit?
Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema; pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.
Kas peaks temale jutustatama, et mina tahan rääkida? Kui keegi kõneleb, kas seda siis temale teada antakse?
Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse.
Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus - Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste.
Kõigevägevam - temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust.
Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.”
Iiob 38 Siis vastas Issand Iiobile tormituulest ja ütles:
„Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu?
Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!
Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead. Või kes vedas selle üle mõõdunööri?
Mille peale on selle alussambad paigale pandud? Või kes asetas selle nurgakivi,
kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?
Ja kes sulges ustega mere, kui see esile murdes emaüsast välja tuli,
kui ma panin pilved selle katteks ja pilkase pimeduse mähkmeks,
kui ma sellele lõin korra, panin riivid ja uksed
ning ütlesin: „Siiani sa võid tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!”?
Kas sa oled kunagi oma elupäevil andnud hommikule käsu, määranud koidule tema paiga,
et ta haaraks kinni maa äärtest ja puistaks õelad sealt välja,
et see muutuks nagu savi pitsati all ja jääks seisma otsekui riie,
et õelailt võetaks nende valgus ja tõstetud käsivars murtaks?
Kas sa oled jõudnud mere allikateni ja kõndinud sügavuse põhjas?
Ons sulle ilmutatud surma väravaid, või oled sa näinud pilkase pimeduse väravaid?
Kas sa taipad, kui avar on maa? Jutusta, kui sa kõike seda tead!
Kus on tee valguse asukohta ja kus on pimeduse paik,
et sa võiksid teda viia ta piiridesse ja märkaksid teeradu tema koju?
Sa tead seda, sest olid ju siis juba sündinud ja su päevade arv on suur.
Kas sa oled käinud lumeaitade juures ja näinud raheaitu,
mida ma olen hoidnud hädaaja tarvis, sõja ja võitluse päevaks?
Kus on tee sinna, kus valgus jaguneb, kust idatuul levib üle maa?
Kes on lõhestanud vihmavalingule vao ja kõuepilvele tee,
et see võiks sadada asustamata maale, kõrbe, kus ei ole inimest,
laastatu ja lageda küllastuseks, et lasta tärgata noort rohtu?
Ons vihmal isa, või kes on sünnitanud kastetilgad?
Kelle üsast on välja tulnud jää ja kes on sünnitanud taeva halla,
kui veed tarduvad otsekui kiviks ja sügavuse pinnad tõmbuvad kokku?
Kas sa suudad siduda Sõelatähtede tõrksust või valla päästa Vardatähtede köidikuid?
Kas sa võid Vihmatähti välja saata õigel ajal ja juhatada Vankritähtede kogumit?
Kas sa tunned taeva seadusi? Või kehtestad sina maa peal tema kirja?
Kas sa suudad tõsta oma häält pilvedeni, et veevoolus sind kataks?
Ons sul võimalik saata välke, et need läheksid ja ütleksid sulle: „Vaata, siin me oleme”?
Kes on teinud iibise + Lind iibis oli muinas-Egiptuses tarkuse sümbol, ta teatas Niiluse üleujutuse algusest. Kukk annab teada hommiku tulekust. Muistses Lähis-Idas tuntud uskumuse järgi ennustas kukk ka sügisvihmade algust. targaks või kes on andnud kukele mõistuse?
Kellel oleks osavust lugeda pilvi? Või kes võiks kummutada taevalähkreid,
kui muld on kokku vajunud känkraks ja kamakad on takerdunud üksteise külge?
Kas sina ajad lõvidele saaki ja täidad noorte lõvide isu,
kui need kükitavad pesades, lebavad varitsedes tihnikus?
Kes valmistab kaarnale roa, kui ta pojad karjuvad Jumala poole, toiduta ümber hulkudes?
Iiob 39 Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?
Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad,
kui nad kõveraks tõmbudes vasikaid heites oma ihuviljast vabanevad?
Nende vasikad kosuvad, kasvavad avaral aasal, lähevad ära ega tule tagasi nende juurde.
Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,
kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?
Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.
Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.
Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?
Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?
Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?
Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?
Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?
Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,
unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.
Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.
Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.
Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.
Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?
Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.
Ta kaabib orus ja tunneb rõõmu, ta läheb jõuliselt relvadele vastu.
Ta naerab hirmu, ta ei kohku ega tagane mõõga eest.
Ta kohal kõliseb nooletupp, piigitera ja viskoda.
Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti ega püsi paigal, kui sarv hüüab.
Siis kui puhutakse sarve, hirnub tema: iihahaa! Juba kaugelt haistab ta võitlust, pealikute kisa ja hõikeid.
Kas sinu mõistuse abil lendab kull kõrgele, laotab oma tiibu lõuna poole?
Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse ja teeb oma pesa kõrgele?
Ta elab ja ööbib kalju peal, kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.
Sealt ta luurab saaki ja ta silmad näevad kaugele.
Ta pojad rüübivad verd, ja kus on mahalööduid, seal on temagi.”
Iiob 40 Ja Issand vastas Iiobile ning ütles:
„Kas tahab nuriseja vaielda Kõigevägevamaga? Jumala süüdistaja andku vastus!”
Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
„Vaata, ma olen selleks liiga tühine. Mida peaksin sulle vastama? Ma panen käe suu peale.
Ma olen kord rääkinud ja ma ei vasta enam, koguni kaks korda, ja enam ma seda ei tee.”
Aga Issand vastas Iiobile tormituulest ja ütles:
„Pane nüüd vöö vööle nagu mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
Kas sina tahad minu õigust tühjaks teha, süüdistades mind, et õigustada iseennast?
Ons sul siis käsivars nagu Jumalal, või kas sina oma häälega suudad müristada nagu tema?
Ehi ennast siis uhkuse ja väärikusega, pane enesele ülle hiilgust ja ilu!
Päästa valla oma vihavood, vaata kõigi kõrkide peale ja alanda neid!
Vaata kõigi kõrkide peale, rudju neid, ja rõhu õelad maha otse kohapeal!
Mata nad kõik üheskoos põrmu, sule nende silmnäod salapaika,
siis minagi kiidan sind, et su parem käsi on sind aidanud!
Vaata ometi jõehobu + Algtekstis kasutatakse nime Behemot, mis tähendab ka müütilist ürgkoletist. , kelle ma olen loonud nagu sinugi: ta sööb rohtu nagu veis.
Ent vaata tema ristluude rammu ja kõhulihaste jõudu.
Ta saba on nagu seedritüvi, ta reite kõõlused otsekui põimitud.
Ta luud on nagu vaskputked, ta kondid otsekui raudtalad.
Ta on Jumala töödest parim: kes ta on teinud, toob ta lähedale mõõga.
Jah, toidust toodavad temale mäed, seal, kus kõik metsloomad mängivad.
Ta magab lootospõõsaste all, redutab pilliroos ja mudas.
Lootospõõsad, olles temale varjuks, katavad teda, jõeremmelgad on ta ümber.
Vaata, kui ka jõgi peale surub, ta ei tõtta minema, ta jääb kindlaks, isegi kui Jordan tormaks temale suhu.
Kas saaks tema nähes teda kinni võtta, temale püüniseid ninna torgata?
Kas sa saad krokodilli + Algtekstis kasutatakse nime Leviatan, mis tähendab ka müütilist ürgkoletist; vrd Ii 3:8; Js 27:1; Ps 104:26. õngega välja tõmmata või nööriga köita tema keelt?
Kas sa saad temale kõrkjat ninna pista või ta lõugu oraga läbi torgata?
Kas ta hakkab sind palju anuma või räägib sulle mahedaid sõnu?
Kas ta teeb sinuga lepingu, et sa võtaksid tema alaliseks sulaseks?
Kas sa saad temaga mängida nagu linnuga või teda kinni siduda oma tütarlaste jaoks?
Kas püügiosalised hakkavad tema pärast kauplema, jaotavad teda kaupmeeste vahel?
Kas sa saad tema nahka viskodasid või tema pead kalatuurasid täis tikkida?
Pista aga oma käsi tema külge! Kui mõtled võitlusele, siis sa seda enam ei tee.
Iiob 41 Vaata, niisugune lootuski on petlik: kas teda nähes juba ei olda pikali?
Ükski ei ole nõnda julge, et teda ärritada. Ja kes suudaks siis püsida minu ees?
Kes on esmalt andnud mulle, et peaksin tasuma? Kõik, mis on taeva all, on minu oma.
Ma ei taha vaikida tema liikmeist, ta vägitegude asjast ning ta oleku ilust.
Kes paljastaks tema ta pealmisest kattest? Kes tungiks tema kahekordse soomuse vahele?
Kes avaks tema silmnäo väravad? Ta hambad ajavad hirmu peale.
Ta selg on kilpide rida, tihedalt pitseriga suletud:
üks on teisele nõnda ligi, et tuul ei pääse läbi nende vahelt.
Need on liibunud üksteise külge, seisavad koos ja neid ei saa lahutada.
Tema aevastustest välgub valgust ja ta silmad on nagu koidupuna kiired.
Tema suust käivad otsekui põlevad tõrvikud, kargavad välja tulesädemed.
Tema sõõrmeist tuleb välja suits nagu potist, mille all põlevad kõrkjad.
Tema hingeõhk süütab söed ja tema suust tuleb välja leek.
Tema turjal asub tugevus ja tema ees kargab kartus.
Tema lihav vats on otsekui valatud ta külge, liikumatult paigal.
Tema süda on kõva nagu kivi, otse alumise veskikivi kõvadune.
Kui ta tõuseb, siis kohkuvad vägevadki, tema murdmise tõttu on nad nagu arust ära.
Kui teda tabab mõõk, siis see ei pea vastu, samuti mitte piik, viskoda ega nool.
Ta peab rauda õleks ja vaske pehkinud puuks.
Nool ei aja teda põgenema, lingukivid muutuvad tema vastu kõrteks.
Vemblad on temale nagu kõrred ja ta naerab oda vihinat.
Tal on kõhu all otsekui teravad kivikillud, ta hüpleb nagu pahmavanker mööda muda.
Ta paneb sügavuse keema nagu paja, teeb mere salvipoti sarnaseks.
Enese järel ta jätab läikiva raja, sügavus näib olevat otsekui raugajuuksed.
Ei ole maa peal tema sarnast, ta on kartmatuks loodud.
Kõik, mis kõrge on, kardab teda, tema on kõigi uhkete loomade kuningas.”
Iiob 42 Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
„Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu.
Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista.
Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.
Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.”
Ja pärast seda kui Issand oli rääkinud need sõnad Iiobile, ütles Issand teemanlasele Eliifasele: „Mu viha on süttinud põlema sinu vastu ja su mõlema sõbra vastu, sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!
Võtke siis nüüd seitse härjavärssi ja seitse jäära ning minge mu sulase Iiobi juurde ja ohverdage eneste eest põletusohver, ja mu sulane Iiob palvetagu teie eest; sest ma kuulen ainult tema palvet, et mitte talitada teiega häbistavalt, kuigi te ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!”
Siis läksid teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar ja tegid, nagu Issand neile oli öelnud; ja Issand kuulis Iiobi palvet.
Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.
Ja tema juurde tulid kõik ta vennad ja kõik ta õed ja kõik, kes teda enne olid tundnud, ja võtsid leiba koos temaga ta kojas; ja nad avaldasid temale kaastunnet ja trööstisid teda selle õnnetuse pärast, mis Issand temale oli lasknud tulla; ja igaüks andis temale ühe kaaluühiku raha ja ühe kuldrõnga.
Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit.
Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart.
Ta pani ühele tütrele nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandale Keren-Hapuuk + Nimi Jemiima tähendab 'turteltuvi', Ketsia 'kassiapuu' ja Keren-Hapuuk 'silmavärvikarp'. .
Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel.
Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve.
Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.
Psalm 1 Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,
vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.
Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.
Aga nõnda ei ole õelad; vaid nad on nagu aganad, mida tuul laiali ajab.
Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus ega patused õigete koguduses.
Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.
Psalm 2 Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?
Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu:
„Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!”
Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.
Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma raevus ta teeb neile hirmu:
„Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.”
- „Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.
Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks.
Sa peksad nad puruks raudkepiga, sa lööd nad katki nagu potissepa tehtud astjad.”
Niisiis, teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida!
Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega!
Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad.
Psalm 3 Taaveti laul, kui ta oma poja Absalomi eest põgenes:
Issand, kui palju on mul vaenlasi, palju on neid, kes tõusevad mu vastu.
Paljud ütlevad mu hingele: „Ei ole temal päästet Jumalas!” Sela + Esitusjuhend, mille tähendus on mitmeti tõlgendatav. .
Aga sina, Issand, oled kilbiks mu ees, minu au, sa tõstad mu pea üles.
Oma häälega ma hüüan Issanda poole ja ta vastab minule oma pühalt mäelt. Sela.
Ma heitsin maha ja uinusin; ma ärkasin unest, sest Issand toetab mind.
Ei ma karda rahva musttuhandeid, kes igalt poolt on endid seadnud minu vastu.
Tõuse, Issand, päästa mind, mu Jumal! Sest kõiki mu vaenlasi oled sa löönud vastu lõugu, sa oled murdnud õelate hambad.
Issanda käes on pääste. Su rahvale tulgu sinu õnnistus! Sela.
Psalm 4 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti laul.
Kui ma hüüan, siis vasta mulle, mu õiguse Jumal! Kitsikuses andsid sa mulle avaruse. Ole mulle armuline ja kuule mu palvet!
Te suurtsugu mehed, kauaks jääb mu au teotada? Kui kaua te armastate tühja ja otsite valet? Sela.
Tundke ometi, et Issand kohtleb imeliselt oma vaga, Issand kuuleb, kui ma hüüan ta poole!
Värisege, ärge tehke pattu! Voodis olles mõtisklege oma südames ja vaikige! Sela.
Ohverdage õiguse ohvreid ja lootke Issanda peale!
Paljud ütlevad: „Kes annab meile näha head?” Issand, tõsta meie peale oma palge valgus!
Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu, kui oli neil rohke vilja ja värske veinisaagi ajal.
Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.
Psalm 5 Laulujuhatajale: vilepillidel mängida; Taaveti laul.
Issand, võta kuulda mu sõnu, pane tähele mu ohkamist!
Kuule mu appihüüdu, mu kuningas ja mu Jumal, sest sinu poole ma palvetan!
Issand, sa kuuled vara mu häält, vara ma valmistun sinule ja olen valvel.
Sest sina ei ole Jumal, kellel on hea meel õelusest; paha ei või olla sinu külaliseks.
Hooplejad ei astu su silma ette, sa vihkad kõiki, kes nurjatust teevad.
Sina hukkad vale rääkijad; verejanulised ja kavalad on jäledad Issandale.
Aga mina lähen su kotta sinu suurest heldusest ja kummardan su püha templi poole sinu kartuses.
Issand, juhata mind oma õigluses mu vihameeste pärast, tasanda oma tee minu ees!
Sest nende suus ei ole midagi kindlat, nende südames on hukatus, nende kurk on avatud haud ja libe on nende keel.
Mõista nad süüdi, Jumal! Nad langegu oma sepitsuste tõttu; nende üleastumiste hulga pärast lükka nad ära, sest nad on sinule vastu hakanud!
Aga rõõmsad olgu kõik, kes sinu juures pelgupaika otsivad; igavesti hõisaku nad, sest et sina kaitsed neid; ja ilutsegu sinus need, kes armastavad sinu nime!
Sest sina, Issand, õnnistad õiget; sa ehid teda oma hea meelega kui kaitsevarjuga.
Psalm 6 Laulujuhatajale: keelpillil mängida kaheksandal helil; Taaveti laul.
Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand, sest mu luud-liikmed on jahmunud!
Mu hing on väga jahmunud. Aga sina, Issand, kui kaua veel?
Pöördu, Issand, minu poole, vabasta mu hing, päästa mind oma helduse pärast!
Sest surmas ei meenutata sind. Kes surmavallas tänab sind?
Ma olen väsinud oma ohkamisest, kogu öö ma ujutan pisaratega oma voodit, ma leotan oma silmaveega oma sängi.
Mu silmad on vajunud auku meelekibedusest, nad on läinud vanaks kõigi mu vastaste pärast.
Minge minust eemale kõik, kes teete nurjatust, sest Issand kuuleb mu nutuhäält!
Issand kuuleb mu anumist, Issand võtab vastu mu palve.
Kõik mu vaenlased jäävad häbisse ja kohkuvad hirmsasti, nad pöörduvad tagasi ja järsku nad satuvad häbisse.
Psalm 7 Taaveti palvelaul, mida ta laulis Issandale benjaminlase Kuusi sõnade puhul.
Issand, mu Jumal! Sinu juures ma otsin pelgupaika, päästa mind kõigist mu tagakiusajaist ja kisu mind ära nende käest,
et vaenlane ei rebiks mu hinge nagu lõvi ega murraks, ilma et oleks päästjat!
Issand, mu Jumal! Kui ma olen seda teinud, kui mu käte küljes on ülekohus,
kui ma olen tasunud kurjaga sellele, kes minuga pidas rahu - ma olen ju tahtnud vabastada sedagi, kes põhjuseta mind taga kiusas -,
siis ajagu vaenlane taga mu hinge ja saagu see kätte, tallaku maha mu elu ja vajutagu mu au põrmu! Sela.
Tõuse, Issand, oma vihas, astu üles mu rõhujate raevu vastu ja ärka mulle abiks, kes oled kohtu seadnud!
Rahvahõimude hulk ümbritsegu sind, pöördu nende üle tagasi kõrgele!
Issand mõistab kohut rahvastele. Mõista minule kohut, Issand, mu õigluse järgi ja mu veatust mööda!
Lõppegu ometi õelate kurjus ja kinnita õiget; sest sina oled südamete ja neerude läbikatsuja, sina, õiglane Jumal!
Mu kilp on Jumala käes; ta päästab need, kes on õiglased südamelt.
Jumal on õiglane kohtumõistja ja Jumal, kes iga päev ähvardab.
Kui keegi ei pöördu, siis ta ihub oma mõõga, tõmbab vinna oma ammu ja sihib sellega.
Siis ta seab enesele valmis oma surmarelva ja oma nooled teeb ta leekivaiks.
Vaata, see on lapsevaevas nurjatusega ja rase vaevaga ning toob vale ilmale.
Ta on kaevanud augu, on selle õõnestanud, ja ta kukub iseenese tehtud kaevandisse.
Tema sünnitatud vaev tuleb tagasi ta oma pea peale, ja ta vägivald langeb ta pealaele.
Ma tänan Issandat ta õigluse eest ja laulan kiitust Issanda, Kõigekõrgema nimele.
Psalm 8 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale; Taaveti laul.
Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste.
Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.
Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud,
siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?
Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega.
Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla,
lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad,
taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub.
Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!
Psalm 9 Laulujuhatajale: viisil „Sure poja eest!”; Taaveti laul.
Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid.
Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!
Sest mu vaenlased taganevad, nad komistavad ning hävivad su palge eest.
Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;
sa sõitlesid paganarahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks.
Vaenlased on otsa saanud, rusustatud jäädavalt, ja linnadel, mis sa oled laiali rebinud, on nimedki hävinud koos nendega.
Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks.
Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil.
Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal.
Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!
Laulge kiitust Issandale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!
Sest veresüü kättemaksjana tuletab ta neid meelde; ta ei unusta hädaliste kisendamist.
Ole mulle armuline, Issand! Vaata mu viletsust, mis tuleb mu vihameestelt, sina, kes mind ülendad surma väravaist,
et ma jutustaksin kõike su kiiduväärilisust Siioni tütre väravais ja ilutseksin su abist!
Paganad on vajunud auku, mille nad on teinud; võrku, mille nad salajasse on seadnud, on takerdunud nende jalg.
Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud; oma kätetöö püünisesse jääb kinni õel. Vahemäng. Sela.
Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!
Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks.
Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu; mõistetagu paganaile kohut sinu palge ees!
Issand, aja neile hirm peale! Tundku paganad endid olevat ainult inimesed! Sela.
Psalm 10 Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” - need on kõik tema mõtted.
Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
Ta ütleb oma südames: „Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!”
Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
Ta ütleb oma südames: „Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!”
Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
Psalm 11 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Ma otsin pelgupaika Issanda juures. Kuidas te ütlete mu hingele: „Põgene mägedele nagu lind!”
Sest vaata, õelad tõmbavad ammu vinna, nad asetavad nooled nöörile, et pimedas lasta siirameelsete pihta.
Kui alussambad maha kistakse, mida siis õige saab teha?
Issand on oma pühas templis, Issand, kelle aujärg on taevas; tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi.
Issand katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing.
Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa.
Sest Issand on õiglane, ta armastab õiglust; õiged saavad näha ta palet.
Psalm 12 Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.
Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
kes ütlevad: „Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?”
„Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,” ütleb Issand, „ma toon pääste sellele, kes hingeldab.”
Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.
Psalm 13 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
Psalm 14 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!” Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
Issand vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Issanda poole nad ei hüüa.
Seal valdab neid hirm, sest Jumal on õigete sugupõlve seas.
Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Issand on ta varjupaik.
Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.
Psalm 15 Taaveti laul. Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki? Kes tohib elada su pühal mäel?
See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südames,
kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale,
kelle silmis on jumalatud põlatavad, aga auväärt need, kes Issandat kardavad, kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet,
kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada, ega võta altkäemaksu süütu vastu. Kes nii teeb, see ei kõigu iialgi.
Psalm 16 Taaveti mõistulaul. Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!
Ma ütlesin Issandale: „Sina oled mu Issand, ei mul ole head ilma sinuta.”
Ja pühade kohta maa peal ma ütlesin: „Nemad on need aulised, kellest mul on väga hea meel.”
Palju piina saab neile, kes ruttavad teise jumala järele; ma ei taha valada nende vereohvreid ega võtta nende nimesid oma huultele.
Issand on mu põllu- ja mu karikaosa; sina hoiad alles, mis ma liisu teel olen saanud.
Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale, ka on pärisosa ilus mu meelest.
Ma tänan Issandat, kes mulle on nõu andnud; isegi öösiti manitsevad mind mu neerud.
Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool.
Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada.
Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist.
Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.
Psalm 17 Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.
Psalm 18 Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.
Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu käte puhtust mööda tema silma ees.
Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.
Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.
Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.
Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee.
Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.
Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.
Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad kätte saada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.
Ma tahan nad purustada, nõnda et nad ei saa tõusta, vaid langevad mu jalge alla.
Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud maha mu alla need, kes tõusevad mu vastu.
Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.
Nad hüüavad appi, aga päästjat ei ole; nad hüüavad Issanda poole, aga tema ei vasta neile.
Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu tolmu tuule ees; ma põrmustan nad nagu tänavate pori.
Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.
Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.
Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.
Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!
Sina, kes mind päästad mu vaenlaste käest, sa ülendad mu mulle vastuhakkajate üle ja vabastad mu vägivallameeste käest.
Sellepärast ma tahan, Issand, sind tänada rahvaste seas ja laulda kiitust su nimele.
Sina teed suureks oma kuninga võidud ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!”
Psalm 19 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd.
Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust.
Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks.
Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele.
Ja tema tuleb välja nagu peig oma kambrist, ta on rõõmus nagu kangelane jooksmas oma rada.
Taeva äärel on ta lähtekoht ja selle teisel äärel on ta pöördepunkt, nõnda et midagi ei jää varjule ta kuumuse eest.
Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks.
Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi.
Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged;
need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi.
Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga.
Eksimused - kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks!
Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest.
Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!
Psalm 20 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand vastaku sulle kitsikuse ajal; Jaakobi Jumala nimi varjaku sind!
Ta läkitagu sulle abi pühast paigast ja toetagu sind Siionist!
Ta mõelgu kõigile su roaohvritele ja su põletusohvrit ta arvaku rasvaseks! Sela.
Ta andku sulle, mida su süda kutsub ja lasku täide minna kogu su nõu!
Me tahame hõisata sinu võidust ja oma Jumala nimel lehvitada lippu. Issand täitku kõik su palved!
Nüüd ma tean, et Issand päästab oma võitud mehe; ta vastab temale oma pühast taevast oma parema käe vägeva abiga.
Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime.
Nemad vaaruvad ja langevad; meie aga tõuseme ja seisame püsti.
Issand, aita! Kuningas vastaku meile, kui me hüüame!
Psalm 21 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sinu võimusest rõõmutseb kuningas; kui väga ilutseb ta sinu abist!
Sa andsid temale, mida ta süda himustas, ja tema huulte igatsust sa ei keelanud! Sela.
Sest sa tulid temale vastu heade õnnistustega; sa panid temale pähe kuldkrooni.
Ta palus sinult elu; sina andsid talle pika ea igaveseks ja alatiseks.
Suur on tema au, kui sa tema päästad; hiilguse ja toreduse paned sa tema peale.
Sest sa paned ta õnnistuseks igavesti; sa teed ta õnnelikuks oma palge rõõmuga.
Sest kuningas loodab Issanda peale ja Kõigekõrgema helduses ta ei kõigu.
Sinu käsi leiab kõik su vaenlased, su parem käsi leiab su vihkajad.
Sa paned nad otsekui põlevasse ahju, kui sa oma palet näitad; Issand neelab nad ära oma vihas, ja tuli sööb nad ära.
Nende järeltuleva soo sa hävitad ära maa pealt ja nende seemne inimlaste seast.
Sest nemad püüdsid sulle kurja teha; nad sepitsesid kavalat nõu su vastu, aga nad ei suutnud midagi teha.
Sest sina sunnid nad selga pöörama, oma vibudega sihid sa neile näkku.
Tõuse kõrgele, Issand, oma võimuses: me tahame laulda ja ülistada sinu vägevust!
Psalm 22 Laulujuhatajale: viisil „Koiduaegne emahirv”; Taaveti laul.
Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Psalm 23 Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Psalm 24 Taaveti laul. Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.
Sest tema on selle rajanud merede peale ja on jõgede peale selle kinnitanud.
Kes tohib minna Issanda mäele ja kes tohib seista ta pühas paigas?
See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta ega vannu pettuseks.
Tema saab õnnistuse Issandalt ja õiguse oma Jumalalt, kes on tema pääste.
See on sugupõlv, kes teda nõuab, kes otsib su palet - see on Jaakob. Sela.
Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!
Kes on see aukuningas? See on Issand, tugev ja vägev Issand, vägev sõjas.
Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!
Kes on see aukuningas? Issand Sebaot + Issand Sebaot tähendab 'vägede Issand'. , see on aukuningas! Sela.
Psalm 25 Taaveti laul. Issand, sinu poole ma tõstan oma hinge.
Mu Jumal, sinu peale ma loodan, ärgu ma jäägu häbisse; ära lase mu vaenlasi rõõmust hõisata minu pärast!
Ei jää ju häbisse ükski neist, kes sind ootavad; häbisse jäävad need, kes kerglaselt sinust loobuvad.
Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu!
Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind; sest sina oled mu pääste Jumal, sind ma ootan kogu päeva!
Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!
Ära tuleta meelde mu nooruse patte ega mu üleastumisi; mõtle minule oma heldust mööda, oma headuse pärast, oh Issand!
Hea ja õiglane on Issand; sellepärast ta õpetab patustele õiget teed.
Ta juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele.
Kõik Issanda teerajad on heldus ja tõde neile, kes peavad ta lepingut ja tema tunnistusi.
Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur!
Kes iganes kardab Issandat, seda ta õpetab teele, mis tuleb valida.
Selle hing viibib heas põlves ja ta sugu pärib maa.
Issanda osadus on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu.
Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.
Pöördu mu poole ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets!
Ahastused täidavad mu südame; tõmba mind välja mu kitsikustest!
Vaata mu viletsust ja mu vaeva ja anna andeks kõik mu patud!
Vaata mu vaenlasi, sest neid on palju, ja vägivaldset vihavaenu, millega nad mind vihkavad!
Hoia mu hinge ja kisu mind välja; ärgu ma jäägu häbisse, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!
Laitmatus ja õiglane meel kaitsku mind, sest ma ootan sind!
Vabasta, oh Jumal, Iisrael kõigist tema kitsikustest!
Psalm 26 Taaveti laul. Mõista mulle õigust, Issand, sest ma olen elanud laitmatuses ja olen lootnud Issanda peale ilma kõikumata!
Katsu mind läbi, Issand, ja proovi mind, sulata mu neerud ja mu süda!
Sest sinu heldus on mu silma ees ja ma käin sinu tões.
Ma ei ole istunud koos valelike inimestega ega lähe kaasa salalikega.
Ma vihkan kurjade kogu ega istu õelate kilda.
Ma pesen oma käsi süütuses ja käin sinu altari ümber, Issand,
et kuuldavale tuua tänu ja jutustada kõiki su imeasju.
Issand, ma armastan su koja asukohta ja su auhiilguse asupaika!
Ära korista mu hinge koos patustega ega mu elu koos meestega, kes verd valavad,
kelle kätes on häbitöö ja kelle parem käsi on täis altkäemaksu!
Aga mina tahan käia laitmatuses; lunasta mind ja ole mulle armuline!
Mu jalg seisab tasasel teel. Kogudustes ma kiidan sind, Issand!
Psalm 27 Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?
Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad.
Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale.
Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.
Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule.
Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale!
Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle!
Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
Ära peida oma palet minu eest, ära tõuka enesest vihas oma sulast! Sina olid mu abi, ära lükka mind ära, ja ära hülga mind, mu pääste Jumal!
Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles.
Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast!
Ära anna mind mu rõhujate meelevalda; sest mu vastu on tõusnud valetunnistajad, kes turtsuvad vägivallast!
Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal.
Oota Issandat, ole vahva, ja su süda olgu kindel! Oh, oota Issandat!
Psalm 28 Taaveti laul. Sinu poole, Issand, ma hüüan, mu kalju! Ära pöördu vaikides minust eemale, et ma su vaitolemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!
Kuule mu anumise häält, kui ma kisendan su poole, kui ma tõstan oma käed su pühamu pühima paiga poole!
Ära rebi mind ära koos õelatega ja nurjatuse tegijatega, kes räägivad oma ligimestega rahust, kuigi nende südames on kurjus!
Anna neile nende tegemist mööda ja nende kurje tegusid mööda; nende kätetöö järgi anna neile, tasu neile kätte nende tegu mööda!
Sest nad ei pane tähele Issanda tegemisi ega tema kätetööd. Kiskugu tema nad maha ja ärgu ta ehitagu neid enam üles!
Kiidetud olgu Issand, sest ta on kuulnud mu anumise häält!
Issand on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga.
Issand on neile tugevuseks. Ta on oma võitud mehe võidusaamise kindlustus.
Päästa oma rahvas ja õnnista oma pärisosa; hoia neid nagu karjane ja kanna neid igavesti!
Psalm 29 Taaveti laul. Andke Issandale, te jumalalapsed, andke Issandale au ja võimus!
Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat!
Issanda hääl on vete peal; auhiilguse Jumal müristab; Issand on suurte vete peal.
Issanda hääl kostab võimsasti; Issanda hääl kostab toredasti.
Issanda hääl murrab seedreid, Issand murrab katki Liibanoni seedrid.
Ta paneb Liibanoni karglema nagu vasika ja Sirjoni nagu noore metshärja.
Issanda mürina hääl purskab tuleleeke.
Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema; Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema.
Issanda mürina hääl paneb emahirved poegima, ta laasib metsad paljaks. Ent tema templis ütlevad kõik: „Oh seda auhiilgust!”
Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!
Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.
Psalm 30 Taaveti laul; templi pühitsemise lauluviis.
Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast.
Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.
Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda.
Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust!
Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.
Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi!
Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu.
Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin:
„Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust?
Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!”
Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks,
et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!
Psalm 31 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
Mina ütlesin oma hädas: „Ma olen ära lõigatud su silma eest!” Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!
Psalm 32 Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.
Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.
Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest.
Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.
Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.
Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi.
Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela.
Sina ütled: „Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.”
Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi.
Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus.
Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!
Psalm 33 Hõisake Issandas, te õiged! Õiglastele sobib laulda kiituslaulu!
Tänage Issandat kandlega; kümnekeelse naabliga mängige talle!
Laulge talle uus laul, helistage pillikeeli rõõmuhõisetega!
Sest Issanda sõna on õige, kõik tema tööd on tehtud ustavuses.
Tema armastab õigust ja õiglust; Issanda heldus täidab maa.
Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingusega kõik nende väed.
Ta kogub mere veed nagu paisu taha, ta paneb ürgveed varaaitadesse.
Kartku Issandat kogu ilmamaa, tema ees värisegu kõik maailma elanikud!
Sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile.
Issand ajab nurja paganate nõu, ta teeb tühjaks rahvaste mõtted.
Issanda nõu püsib igavesti, tema südame mõtted põlvest põlve.
Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.
Issand vaatab taevast, ta näeb kõiki inimlapsi.
Oma elamu paigast ta vaatleb kõiki ilmamaa elanikke,
tema, kes valmistab nende südamed, paneb tähele kõiki nende tegusid.
Ei kuningas saa võitu suure sõjaväega, ei pääse kangelane suure rammu abil.
Petlik on sõjaratsule rajatud võidulootus, ta suur jõud ei päästa.
Vaata, Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad,
et tema tõmbaks nende hinge välja surmast ja hoiaks neid elus näljaajal.
Meie hing ootab Issandat, meie abi ja meie kilp on tema.
Sest temas on rõõmus meie süda ja me loodame tema püha nime peale.
Sinu heldus, Issand, olgu meie peal, nõnda nagu me ootame sind!
Psalm 34 Taaveti laul, kui ta teeskles hullumeelsust Abimeleki ees, nii et see tema ära ajas ja ta läks oma teed.
Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus minu suus.
Issandast kiitleb mu hing. Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.
Ülistage Issandat koos minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi!
Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.
Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi.
Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikustest.
Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad.
Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib.
Kartke Issandat, teie, tema pühad! Sest neil, kes teda kardavad, ei ole millestki puudust.
Noored lõvidki väsivad ja on näljas; aga kes Issandat otsivad, neil ei puudu mingit head.
Tulge, lapsed, kuulge mind, ma õpetan teile Issanda kartust!
Kes sa ka oled, kes hea meelega elaksid ja armastad elupäevi, et näha head põlve,
hoia oma keelt kurja eest ja oma huuli pettust rääkimast;
hoidu kurjast ja tee head, otsi rahu ja nõua seda taga!
Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.
Issanda pale on pahategijate vastu, et hävitada maa pealt nende mälestus.
Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.
Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.
Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.
Ta hoiab kõiki tema luid-liikmeid, ükski neist ei murdu.
Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi.
Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes tema juures pelgupaika otsib.
Psalm 35 Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!
Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!
Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: „Mina olen sinu pääste!”
Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!
Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!
Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!
Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!
Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
Kõik mu luud-liikmed öelgu: „Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?”
Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.
Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: „Paras, paras! Me näeme oma silmaga!”
Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
Ärgu nad öelgu oma südames: „Paras! Seda meie hing tahtis!” Ärgu nad öelgu: „Me oleme ta ära neelanud!”
Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: „Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!”
Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!
Psalm 36 Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul.
Üleastumise sõna on õelal tema südame põhjas; ei ole Jumala kartust tema silma ees.
Sest temale meeldib arvata, et ta ülekohut ei leita ega vihata.
Tema suu sõnad on nurjatus ja pettus, ta on lakanud targaks saamast ja head tegemast;
ta mõtleb nurjatust oma voodis, ta jääb seisma teele, mis pole hea, ta ei põlga kurja.
Issand, sinu heldus on taevas ja su ustavus ulatub ülemate pilvedeni.
Sinu õigus on nagu Jumala mäed, su kohtuotsused on nagu suur ürgvesi; Issand, sa päästad inimesi ja loomi.
Kui kallis on su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika su tiibade varju all.
Nad saavad söönuks su koja küllusest, ja sa joodad neid oma rõõmujoovastuse ojast.
Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust.
Säilita oma heldus neile, kes sind tunnevad, ja oma õigus neile, kes on õiglased südamelt!
Ärgu tallaku suurelise jalg mu peal ja õelate käsi ärgu peletagu mind!
Seal on kukkunud, kes teevad nurjatust; nad on maha paisatud ega suuda enam tõusta.
Psalm 37 Taaveti laul. Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut,
sest need niidetakse peagi nagu hein ja nad närtsivad nagu haljas rohi!
Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!
Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!
Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!
Ta toob esile su õiguse nagu valguse ja su õigluse nagu lõuna selguse.
Ole vait Issanda ees ja oota teda; ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub, ega mehest, kes teeb kavalusi!
Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha!
Sest kurjad hävitatakse; aga kes Issandat ootavad, need pärivad maa.
Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vaatad tema aset, aga teda pole kuskil.
Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust.
Õel kavatseb kurja õigele ja kiristab tema peale hambaid.
Issand naerab teda, sest ta näeb tema hukatuse päeva tulevat.
Õelad paljastavad mõõga ja tõmbavad oma ammu vinna, et kukutada viletsat ja vaest ja tappa neid, kes on õigel teel.
Kuid nende mõõk läheb nende eneste südamesse, ja nende ammud murduvad.
Õige inimese pisku on parem kui paljude õelate suur varandus.
Sest õelate käsivarred murduvad; kuid Issand toetab õigeid.
Issand tunneb laitmatute päevi, ja nende pärisosa jääb igavesti.
Nemad ei jää häbisse kurjal ajal, ja nälja päevil on neil küllalt.
Sest õelad hukkuvad ja Issanda vaenlased nagu aasade ilu, nad haihtuvad, suitsuna haihtuvad.
Õel võtab laenuks ega tasu; aga õige on armuline ja annab.
Sest Issanda õnnistatud pärivad maa ja tema poolt neetud hävitatakse ära.
Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.
Kui ta langeb, ei kuku ta maha, sest Issand toetab ta kätt.
Ma olin noor ja olen vanaks saanud; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat.
Kogu päeva on ta armuline ja laenab välja ja ta järeltulev põlv on õnnistuseks.
Pöördu kurjast ja tee head, siis sa jääd oma elukohta igavesti!
Sest Issand armastab õiglust ega hülga oma vagasid; neid hoitakse igavesti; aga õelate seeme hävitatakse.
Õiged pärivad maa ja elavad seal põliselt.
Õige suu kõneleb tarkust ja tema keel räägib õigust;
tema Jumala Seadus on tema südames, tema sammud ei kõigu.
Õel varitseb õiget ja püüab teda tappa.
Issand ei jäta teda tema kätte ega lase teda hukka mõista, kui ta üle kohut mõistetakse.
Oota Issandat ja hoia kinni tema teest, siis ta ülendab sind, et sa pärid maa; ja sa näed, kuidas õelad hävitatakse!
Ma nägin vägivaldset õelat end laiutavat nagu juurest kasvav haljendav puu.
Aga ta kadus, ja vaata, teda polnud enam; ma otsisin teda, kuid teda ei olnud leida.
Hoia, mis laitmatu, ja vaata sellele, mis on õige, sest rahunõudjal mehel on tulevik!
Ent üleastujad kaotatakse täiesti ja õelate tulevik hävib.
Kuid õigete pääste tuleb Issanda käest; tema on nende tugev kaitse kitsikuse ajal.
Issand aitab neid ja päästab nad; ta päästab nad õelate käest ning annab neile abi, sest nad otsivad pelgupaika tema juures.
Psalm 38 Taaveti laul patu tunnistamisel.
Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse ja su käsi vajub mu peale.
Ei ole midagi tervet mu lihas sinu pahameele pärast; ei ole rahu mu kontides mu patu pärast.
Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda.
Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast.
Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.
Sest mu puusad on täis põletikku ega ole midagi tervet mu lihas.
Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.
Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
Mu süda peksleb väga, mu ramm on mu hüljanud ja mu silma selgustki ei ole mul enam.
Mu armsad ja mu sõbrad hoiduvad eemale mu hädast ja mu omaksed seisavad kaugel.
Kes mu hinge püüavad, need seavad mulle võrke, ja kes mulle paha otsivad, need kõnelevad hukatusest, ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!
Sest ma ütlen: Ärgu minust rõõmustagu need, kes mu jala vääratusel suurustasid mu vastu!
Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.
Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast.
Aga mu vaenlased elavad hästi, nad on vägevad, ja palju on neid, kes mind asjata vihkavad
ja kes head tasuvad kurjaga, kes on mu vastased, sellepärast et ma head taga nõuan.
Ära mind hülga, Issand, mu Jumal, ära ole minust kaugel!
Tõtta mulle appi, Issand, sa mu pääste!
Psalm 39 Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!
Psalm 40 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.
Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.
Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole.
Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.
Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud.
Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.”
Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.
Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud - mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse.
Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!
Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!”
Mina olen vilets ja vaene, aga Issand mõtleb mu peale! Sina oled mu abi ja mu päästja! Mu Jumal, ära viivita!
Psalm 41 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest, Issand päästab ta õnnetusepäeval.
Issand hoiab teda ja peab teda elus; teda kiidetakse õndsaks maa peal. Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda.
Issand toetab teda haigevoodis; sina pöörad kogu tema maasolemise, kui ta haigeks jääb.
Ma ütlesin: „Issand, ole mulle armuline, tee terveks mu hing, sest ma olen pattu teinud sinu vastu!”
Minu vaenlased räägivad minust kurja: „Millal ta sureb ja millal hävib ta nimi?”
Ja kui keegi tuleb mind vaatama, siis ta räägib valet; tema süda kogub enesesse nurjatust; ta läheb välja ja räägib seda edasi.
Kõik mu vihamehed sosistavad isekeskis minust, nad mõtlevad kurja minu vastu, öeldes:
„Hukatuse märk on tema küljes, ja see, kes kord on maas, ei tõuse enam!”
Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.
Aga sina, Issand, ole mulle armuline ja aita mind üles, siis ma tasun neile kätte!
Sellest ma tunnen, et olen sulle meeltmööda, kui mu vaenlane ei saa hõisata minu pärast.
Minu laitmatuse pärast sa pead mind ülal ja lased mind jäädavalt seista sinu ees.
Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Aamen ja aamen.
Psalm 42 Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: „Kus on su Jumal?”
Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: „Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?”
Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: „Kus on su Jumal?”
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Psalm 43 Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest!
Sest sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse. Mispärast sa tõukasid mu ära? Miks ma pean ikka kurvalt käima oma vaenlase surve all?
Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse,
et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Psalm 44 Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled sa teinud nende päevil, muistsel ajal.
Sina ajasid paganarahvad ära oma käega, aga nemad sa istutasid asemele; sa purustasid rahvaste hõimud ja kihutasid nad minema.
Sest mitte oma mõõgaga ei omandanud nad maad ja nende käsivars ei aidanud neid, vaid see oli sinu parem käsi, sinu käsivars ja sinu palge valgus, sest sul oli neist hea meel.
Sina, mu Jumal ja mu kuningas, käsuta võit Jaakobile!
Sinuga me paiskame maha oma rõhujad; sinu nimel tallame puruks oma vastased.
Sest ma ei looda oma ammu peale ja mu mõõk ei too mulle võitu;
vaid sina oled andnud meile võidu meie rõhujate üle ning oled saatnud häbisse meie vihamehed.
Kogu päeva me kiidame Jumalat ning tahame su nime tänada igavesti. Sela.
Ometi sa tõukasid ära ning häbistasid meid ega lähe välja meie sõjaväega.
Sa paned meid taganema vaenlase eest ja meie vihamehed rüüstavad meid.
Sina annad meid nende kätte söödaks nagu lambaid ja pillutad meid paganarahvaste sekka.
Sa müüd oma rahva tühise hinna eest ega ole sul kasu nende müügihinnast.
Sina paned meid teotuseks meie naabritele, irvitamiseks ja pilkamiseks meie ümbruskonnale.
Sa teed meid mõistusõnaks paganate suus ja põhjuseks vangutada pead rahvaste seas.
Iga päev on mu teotus mu ees, ja mu palge häbi katab mind
teotajate ja pilkajate sõnade pärast, vaenlaste ja kättemaksuhimuliste pärast.
See kõik on tulnud meie peale, ehkki me ei ole sind unustanud ega sinu lepingut rikkunud.
Meie süda ei ole sinust loobunud ega meie sammud kõrvale kaldunud sinu teerajalt,
et sa meid nii oled maha rõhunud šaakalite asupaigas ning oled meid katnud surmavarjuga.
Kui me oleksime unustanud oma Jumala nime ning laotanud oma käed võõra jumala poole,
eks Jumal oleks märganud seda? Sest tema tunneb ju südame saladusi.
Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks.
Virgu, Issand! Miks sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt!
Miks sa peidad oma palge ja unustad meie viletsuse ja meie häda?
Meie hing on painutatud põrmu, meie ihu on kinni maa küljes.
Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast!
Psalm 45 Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Korahi laste õpetuslaul; laul armastusest.
Häid sõnu voolab mu südamest, kuninga auks on mu laul. Mu keel on nagu usina kirjutaja sulg.
Sa oled kõige kaunim inimlastest, arm on valatud su huultele, seepärast on Jumal sind õnnistanud igavesti.
Pane mõõk vööle, sa kangelane, oma au ja oma hiilgus!
Oma hiilguses tungi edasi! Astu sõjavankrisse tõe eest ja õiguse ning alandlikkuse eest; küll su parem käsi sulle õpetab kardetavaid tegusid!
Su nooled on teravad: rahvad langevad su alla, nooled tungivad kuninga vaenlaste südamesse.
Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp.
Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.
Selgest mürrist ja aaloest ja kassiast lõhnavad kõik su riided, elevandiluust hoonetest rõõmustab sind keelpillimäng.
Kuningate tütreid leidub su kaaslaste seas: kuninganna seisab su paremal käel Oofiri kullas.
Kuule, tütar, ja vaata ning pööra oma kõrv ja unusta oma rahvas ja oma isamaja!
Siis kuningas himustab su ilu; sest ta on su isand; seepärast kummarda teda!
Tüürose tütred tulevad annetustega, kõige rikkamad rahva hulgast panevad särama su palge.
Kuninga tütar on täies auhiilguses oma toas; kuldlõngast on kootud ta rüü.
Kirjudes rõivastes viiakse ta kuninga juurde, neitsid, ta sõbrannad, tuuakse tema järel su juurde.
Nad tuuakse rõõmu ja ilutsemisega, nad lähevad kuninga hoonesse.
Su isade asemele astuvad su pojad, sa sead nad vürstideks kogu maal.
Ma teen su nime kuulsaks põlvest põlve; selle tõttu austavad sind rahvad ikka ja igavesti.
Psalm 46 Laulujuhatajale: Korahi laste laul; neidude häälele.
Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.
Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas.
Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.
Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid.
Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites.
Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid. Kui ta tegi häält, siis vabises maa.
Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks kaitseks. Sela.
Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale,
kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega.
„Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!”
Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks. Sela.
Psalm 47 Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
Plaksutage käsi, kõik rahvad! Hõisake Jumalale rõõmsa häälega!
Sest Issand, Kõigekõrgem, on kardetav, ta on kogu ilmamaa suur kuningas.
Tema heidab rahvad meie alla ja rahvahõimud meie jalge alla.
Tema valib meile meie pärisosa, oma armsa Jaakobi toreduse. Sela.
Jumal on üles läinud rõõmuhõisete saatel, Issand on üles läinud pasunahäälega.
Mängige kiitust Jumalale, mängige kiitust! Mängige kiitust meie kuningale, mängige kiitust!
Sest Jumal on kogu ilmamaa kuningas. Laulge temale kiituslaulu!
Jumal on kuningas rahvaste üle, Jumal istub oma pühal aujärjel.
Rahvaste õilsaimad tulid kokku, Aabrahami Jumala rahva juurde. Tõesti, Jumala omad on ilmamaa kilbid, tema on väga ülendatud.
Psalm 48 Korahi laste laul ja lauluviis.
Suur on Issand ja väga kiidetav meie Jumala linnas tema pühal mäel.
Kaunisti tõuseb kõrgele kogu maa rõõm, Siioni mägi kauges põhjas, see suure kuninga linn.
Jumal on tema kuninglikes kodades tuntud kindla varjupaigana.
Sest vaata, kuningad kogunesid ning läksid üheskoos tema vastu.
Nemad nägid ja tardusid, kohkusid, põgenesid ära.
Värin valdas neid seal, valu, nagu sünnitajal naisel.
Idatuulega sa murrad katki Tarsise laevad.
Nagu me oleme kuulnud, nõnda me näeme seda vägede Issanda linnas, oma Jumala linnas. Jumal lasku teda kindlasti püsida igavesti! Sela.
Me mõtiskleme su heldusest, oh Jumal, keset sinu templit.
Nõnda nagu su nimi, Jumal, ulatub ka sinu ülistus ilmamaa äärteni; su parem käsi on täis õiglust.
Siioni mägi rõõmutseb, Juuda tütred ilutsevad su kohtuotsuste tõttu.
Kõndige ümber Siioni ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid!
Pange hästi tähele ta kindlustust; kõndige läbi ta kuninglikud hooned, et võiksite jutustada neist tulevasele põlvele!
Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.
Psalm 49 Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
Kuulge seda, kõik rahvad! Pange tähele, kõik maailma elanikud,
nii alamad kui ülemad, üheskoos rikas ja vaene!
Mu suu räägib tarkusesõnu ja mu südame mõte sügavat tunnetust.
Ma pööran oma kõrva tähendamissõna poole ja teen kandlega avalikuks oma mõistatuse.
Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod,
kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest?
Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda,
sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks,
et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda.
Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.
Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.
Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.
Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.
Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu. Sela.
Ära karda, kui keegi rikastub, kui tema koja au saab suureks!
Sest oma surma ei võta ta midagi kaasa, tema au ei järgne talle.
Kui tema ka kiidab oma hinge õnnelikuks oma elus ja teised kiidavad sind, et sa teed enesele hea elu,
lähed sa siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust.
Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
Psalm 50 Aasafi laul. Vägev Jumal Issand kõneleb ja hüüab ilmamaale päikese tõusust selle loojakuni.
Siionist, kõige ilu täiusest, hakkab Jumal kiirgama.
Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab tema eel ja tema ümber möllab maru väga.
Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale.
„Koguge mulle kokku mu vagad, kes minuga on teinud lepingu ohvri juures!”
Siis taevad kuulutavad tema õigust, sest Jumal on kohtumõistja. Sela.
„Kuule, mu rahvas, ja ma räägin! Kuule, Iisrael, ma tunnistan su vastu: Jumal, sinu Jumal, olen mina!
Ei ma sind noomi su ohvrite pärast, sest su põletusohvrid on mu ees alati.
Ei ma võta su kojast härjavärsse ega sikke su taradest.
Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel.
Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures.
Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks seda sulle; sest maailm ja selle täius on minu päralt.
Kas ma peaksin sööma härgade liha ja jooma sikkude verd?
Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!
Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!”
Aga õelale ütleb Jumal: „Mis on sul sellest, et sa jutustad mu seadustest ja võtad oma suhu minu lepingu?
Sina ju vihkad õpetust ja heidad mu sõnad oma selja taha.
Kui sa näed varast, siis sa oled meeleldi koos temaga ja sul on osa abielurikkujatega.
Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust.
Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega.
Seda sa tegid, aga mina olin vait. Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!”
Pange siis seda tähele teie, kes unustate Jumala, et ma ei murraks, ilma et keegi päästaks!
Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!
Psalm 51 Laulujuhatajale: Taaveti laul,
kui prohvet Naatan tuli ta juurde, pärast seda kui Taavet oli käinud Batseba juures.
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda!
Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust!
Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees.
Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, et sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises.
Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.
Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad sa mulle tarkust teada.
Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!
Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-liikmed, mis sina oled puruks löönud!
Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod!
Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!
Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!
Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!
Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid.
Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti sinu õiglusest.
Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!
Sest tapaohvrid ei meeldi sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt.
Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.
Tee head Siionile oma head meelt mööda, ehita Jeruusalemma müürid!
Siis hakkavad sulle meeldima õiguse ohvrid, põletusohvrid ja koguohvrid, siis tuuakse härjavärsse su altarile!
Psalm 52 Laulujuhatajale: Taaveti õpetuslaul,
kui edomlane Doeg tuli ja teatas Saulile ning ütles: „Taavet on tulnud Ahimeleki kotta.”
Mis sa kiitled kurjusest, sa vägivaldne mees? Jumala heldus püsib kogu päeva.
Sa kavatsed kadu, su keel on nagu terav habemenuga, sa pettuse tegija.
Sa armastad kurja rohkem kui head, rohkem valetada kui õigust rääkida. Sela.
Sa armastad kõiksugu hukutavaid sõnu, petlikku keelt.
Jumal kisub ka sinu igavesti maha; ta võtab su kinni ning rebib su välja su telgist ja kaotab su juureni ära elavate maalt. Sela.
Õiged näevad seda ja kardavad; ja nad naeravad teda:
„Ennäe seda meest, kes ei pannud Jumalat oma tugevuseks, vaid lootis oma suure rikkuse peale; ta oli tugev oma nurjatuses.”
Mina aga olen nagu haljas õlipuu Jumala kojas, ma loodan Jumala helduse peale ikka ja igavesti.
Ma tänan sind igavesti, et sa nõnda oled teinud, ja ootan su nime, sest su nimi on hea su vagade jaoks.
Psalm 53 Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; Taaveti õpetuslaul.
Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!” Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
Jumal vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Jumala poole nad ei hüüa.
Seal valdab neid hirm, kus ei ole hirmu põhjust, sest Jumal pillab laiali selle luud, kes seab leeri sinu vastu. Sa saadad nad häbisse, sest Jumal on nad hüljanud.
Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Jumal oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.
Psalm 54 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul,
kui Siifi mehed tulid ja ütlesid Saulile: „Eks Taavet ole peidus meie juures.”
Jumal, päästa mind oma nime abil ja aja mu asja oma vägevuse varal!
Jumal, kuule mu palvet, pane tähele mu suu kõnet!
Sest muulased kipuvad mu kallale ja vägivaldsed püüavad mu hinge; nad ei sea Jumalat oma silma ette. Sela.
Vaata, Jumal on mu abimees, Issand on mu hinge tugi.
Lasku ta tulla tagasi õnnetus minu varitsejaile, oma ustavusega hävita nad!
Hea meelega ma toon sulle ohvreid, ma tänan su nime, Issand, sest see on hea.
Sest ta tõmbas mind välja kõigist kitsikustest ja mu silmad parastasid mu vaenlasi.
Psalm 55 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul.
Jumal, pane tähele mu palvet ja ära peida ennast mu anumise eest!
Pane tähele mind ja vasta mulle! Ma ekslen ümber ägades ja jooksen uisapäisa
vaenlase hääle tõttu, õela rõhumise pärast, sest nad veeretavad mu peale nurjatust ja vihas kiusavad nad mind taga.
Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale.
Kartus ja värin tulid mu peale ja õudus kattis mind.
Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama.
Vaata, ma põgeneksin kaugele ja viibiksin kõrbes. Sela.
Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.
Hävita nad, Issand, sega nende keeled, sest ma näen linnas vägivalda ja riidu!
Ööd ja päevad nad käivad piki tema müüre, nurjatus ja vaev on ta keskel.
Kadu on ta keskel ja ta turult ei tagane rõhumine ja pettus.
Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast,
vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav,
kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.
Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda, sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!
Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind.
Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält.
Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.
Jumal kuuleb ja vastab neile, tema, kes istub aujärjel iidsest ajast. Sela. Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.
See mees oli pistnud oma käed nende külge, kes pidasid temaga rahu, ta rikkus oma lepingut.
Pehmem kui või on tema suu, aga südames ta tuleb kallale; libedamad kui õli on tema sõnad, kuid need on siiski nagu paljastatud mõõgad.
Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!
Jah, sina, Jumal, tõukad nad hukatuse auku; mõrtsukad ja petised ei saa oma elupäevi poolegi peale. Aga mina loodan sinu peale!
Psalm 56 Laulujuhatajale: viisil „Kauge tamme tuvi”; Taaveti mõistulaul ajast, kui vilistid võtsid ta kinni Gatis.
Ole mulle armuline, Jumal, sest inimesed tahavad mind rünnata, ühtelugu kipuvad sõjamehed mu kallale!
Mu varitsejad püüavad mind rünnata kogu päeva, sest palju on neid, kes mu vastu kõrgilt sõdivad.
Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale,
Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha?
Kogu päeva nad moonutavad mu sõnu, kõik nende mõtted minu kohta sihivad kurjale.
Nad tulevad kokku ja luuravad ning jälgivad mu samme, sest nad varitsevad mu hinge.
Kas peaks neil olema pääsemist oma nurjatusega? Vihaga tõuka maha rahvad, oh Jumal!
Minu pagulaspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?
Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.
Jumala sõna ma kiidan, Issanda sõna ma kiidan.
Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?
Jumal, minu peal on tõotused, mis ma sinule andsin; ma tasun sulle tänuohvrid.
Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.
Psalm 57 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Psalm 58 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul.
Kas te tõesti räägite õigust, kohtunikud? Kas te õiglaselt mõistate kohut, inimlapsed?
Küll te teete südames ülekohut, oma käte vägivalda te kaalute välja maa peal.
Õelad on loobunud Jumalast lapsekojast alates, valetajad on eksinud sünnist saadik.
Neil on mürki nagu ussi mürk, nagu kurdil rästikul, kes oma kõrvad kinni topib,
et ta ei kuuleks lausujate häält, osava võluri võlumist.
Jumal! Purusta hambad nende suus; kisu välja noorte lõvide hambad, Issand!
Hääbugu nad nagu vesi, mis laiali voolab; lasku ta välja oma nooled, kuid need olgu otsekui teravikuta!
Nagu tigu, kes sulab, nad kadugu, nagu nurisünnitis, mis ei ole näinud päikest!
Enne kui teie pajad saavad tunda kibuvitsa leeki, viigu torm nad laiali, olgu toorelt või kuumalt!
Õige rõõmustab, nähes kättemaksmist; ta peseb oma jalad õela veres.
Ja inimesed ütlevad: „Ometi on õigel kasu; tõesti on olemas Jumal, kes mõistab kohut maa peal.”
Psalm 59 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul ajast, kui Saul läkitas mehed varitsema tema maja ja teda surmama.
Tõmba mind ära mu vaenlaste käest, mu Jumal! Kaitse mind nende eest, kes mulle kallale tungivad!
Kisu mind ära nende käest, kes teevad nurjatust, ja päästa mind verevalajate käest!
Sest vaata, nad varitsevad mu hinge. Võimsad kipuvad mu kallale. Ometi pole mul üleastumisi ega patusüüd, oh Issand!
Ilma et ma oleksin paha teinud, jooksevad nad kokku ning valmistuvad. Virgu mulle vastu tulema ja vaata!
Ja sina, Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, ärka üles nuhtlema kõiki paganaid! Ära heida armu nurjatuile reetjaile! Sela.
Nad tulevad igal õhtul uuesti, uluvad nagu koerad ja käivad mööda linna.
Vaata, nad ajavad kurja välja oma suust, mõõgad on nende huultes, sest nad arvavad: „Kes seda kuuleb?”
Aga sina, Issand, naerad neid, sa pilkad kõiki paganaid.
Mu jõud, ma tahan hoida sinu poole, sest Jumal on mu kindel varjupaik.
Mu helduse Jumal tuleb mulle vastu, Jumal lubab mind parastada mu varitsejaid.
Ära tapa neid, et mu rahvas ei unustaks seda! Pilluta nad laiali oma vägevuse sunnil ja tõuka nad maha, Issand, meie kilp!
Nende suupatu pärast, nende huulte kõne pärast jäägu nad kinni oma kõrkuses ning sajatamise ja vale pärast, mida nad räägivad!
Lõpeta nad ära vihaleegiga; lõpeta nad, et neid ei oleks ja et nad tunneksid Jumala olevat valitseja Jaakobis maailma otsani! Sela.
Siis nad tulgu õhtul uuesti ja ulugu nagu koerad ja käigu mööda linna!
Hulkugu nad ümber, otsides toitu, ja kui nad jäävad söömata, urisegu pealegi!
Aga mina laulan sinu vägevusest ja hõiskan hommikul sinu heldusest; sest sa oled mulle kindlaks kaitsjaks, pelgupaigaks mu kitsikuse päeval.
Mu jõud, sinule ma mängin lauldes kiitust; sest Jumal on mu kindel varjupaik, mu helde Jumal!
Psalm 60 Laulujuhatajale: viisil „Tunnistuse liilia”; Taaveti mõistulaul õpetuseks,
kui ta oli võidelnud Mesopotaamia ja Sooba süürlastega, ja kui Joab tuli tagasi ja oli Soolaorus maha löönud kaksteist tuhat edomlast.
Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles!
Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub!
Sa andsid oma rahvale näha rasket põlve; sa jootsid meid uimastava veiniga.
Sa panid lipu lehvima neile, kes sind kardavad, et nad otsiksid varju ammu eest. Sela.
Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
Jumal on rääkinud oma pühamus: „Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!”
Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära? Ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.
Psalm 61 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti laul.
Kuule, Jumal, mu haledat hüüdmist, pane tähele mu palvet!
Maailma otsast ma hüüan sinu poole oma südame nõrkedes; sa viisid mind kaljule, mis on minule liiga kõrge.
Sest sina olid mulle varjupaigaks ja tugevaks torniks vaenlaste vastu.
Võiksin ma ometi olla külaline su telgis igavesti, otsida pelgupaika su tiibade all. Sela.
Sest sina, Jumal, oled kuulnud mu tõotusi, sa oled minule andnud nende pärandi, kes su nime kardavad.
Lisa päevi kuninga päevadele, tema aastad kestku põlvest põlve!
Tema istugu aujärjel igavesti Jumala ees, sea heldus ja ustavus teda hoidma!
Siis ma mängin alati kiitust sinu nimele, et päevast päeva tasuda, mis ma olen tõotanud.
Psalm 62 Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Taaveti laul.
Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste.
Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.
Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür?
Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela.
Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!
Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.
Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.
Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.
Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!
Kord on Jumal rääkinud; kaks korda ma olen seda kuulnud, et Jumalal on vägi,
ja et sinul, Issand, on heldus; sest sa tasud igaühele ta tegusid mööda.
Psalm 63 Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.
Psalm 64 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!
Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,
kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,
et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.
Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: „Kes meid näeb?”
Nemad mõtlevad jultunud tegudele: „Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!” Sest sügav on mehe sisemus ning süda.
Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.
Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.
Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.
Õige rõõmustab Issandas ja otsib pelgupaika tema juures; ja kõik hõiskavad, kes on õiglased südamelt.
Psalm 65 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused.
Sina kuuled palvet, sinu juurde tuleb kõik liha.
Minu süüteod on minust vägevamad, aga meie üleastumised annad sina andeks.
Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest.
Kardetavate tegudega vastad sa meile õigluses, sa meie pääste Jumal, sa kõige ilmamaa otsade ja kauge mere lootus,
kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega,
kes vaigistad mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu,
nõnda et ilmamaa äärte elanikud kardavad su imetähti. Päikese tõusu ja loojaku maad sa paned rõõmsasti hõiskama.
Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad,
kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku. Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu.
Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.
Rohtla vainud haljendavad ja kingud vöötavad end ilutsemisega,
nurmed rõivastuvad lambakarjadesse ja orud mähkuvad vilja; nad hõiskavad, nad laulavadki.
Psalm 66 Laulujuhatajale: laul ja lauluviis. Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!
Ülistage mängides tema nime au, andke temale au ja kiitust!
Öelge Jumalale: Kui kardetavad on sinu teod! Su suure väe pärast teesklevad su vaenlased su ees,
kõik ilmamaa kummardab sind ja mängib sulle kiitust, ta mängib kiitust su nimele. Sela.
Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures.
Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!
Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks! Sela.
Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus!
Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda.
Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.
Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele.
Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.
Ma lähen su kotta põletusohvritega, ma tasun sinule oma tõotused,
milleks mu huuled avanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses.
Ma toon sulle lihavaid põletusohvreid koos jäärade ohvrisuitsuga; ma valmistan sulle ohvriks veiseid koos sikkudega. Sela.
Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis tema on teinud mu hingele!
Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel.
Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.
Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält.
Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!
Psalm 67 Laulujuhatajale: keelpillil mängida, lauluviis ja laul.
Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, sela,
et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal! Sela.
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Maa on andnud oma vilja; Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid!
Jumal õnnistagu meid ja kõik ilmamaa otsad kartku teda!
Psalm 68 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
Jumal tõuseb! Ta vaenlased hajuvad ja ta vihkajad põgenevad tema palge eest.
Nagu suits haihtub, nõnda sa nad hajutad; nagu vaha tule paistel sulab, nõnda hukkuvad õelad Jumala palge ees.
Kuid õiged rõõmutsevad ja hõiskavad Jumala palge ees ning ilutsevad rõõmu pärast.
Laulge Jumalale, mängige, kiites tema nime, tehke teed temale, kes sõidab kõrbetes! Tema nimi on Issand, hõisake rõõmu pärast tema ees!
Ta on vaeslaste isa ja lesknaiste asjaajaja, Jumal oma pühas elamus.
Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib välja vangid jõukale elujärjele; aga kangekaelsed jäävad elama põlenud maale.
Jumal, kui sa läksid välja oma rahva ees, kui sa sammusid kõrbeteed, sela,
siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees, Siinai värises Jumala ees, Iisraeli Jumala ees!
Rikkalikku vihma kallad sina, Jumal, oma pärisosale ja sa kosutad närbunut.
Sinu loomad asuvad seal; sina, Jumal, kinnitad oma headusega viletsat.
Issand annab sõnumi; heade sõnumite kuulutajaid on suur vägi.
Sõjavägede kuningad põgenevad, nad põgenevad ja pereema jagab saagi.
Kas tahate jääda puhkama sadulakorvide vahele? Seal on tuvi, tiivad hõbedaga karratud ja hoosuled vahajaskollase kullaga.
Kui Kõigeväeline seal pillutas kuningaid, sadas Salmonil lund.
Baasani mägi on Jumala mägi, Baasani mägi on kühmuline mägi.
Mispärast te, kühmulised mäed, vaatate kadedusega sellele mäele, mida Jumal on ihaldanud enesele eluasemeks? Tõesti, Issand tahab seal elada igavesti.
Jumala sõjavankreid oli musttuhandeid ja tuhat korda tuhandeid, kui Issand tuli Siinailt pühamusse.
Sa läksid üles kõrgesse ja võtsid vangihulga saagiks, said ande inimeste seast, isegi tõrkujate seast, sa Issand Jumal kõrgustes.
Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste. Sela.
See Jumal on meie pääste Jumal! Jumal, meie Issand, toob välja surmastki!
Aga Jumal peksab puruks oma vaenlaste pea ja nende karvase pealae, kes oma süütegudes kõnnivad.
Issand on öelnud: „Ma toon nad tagasi Baasanist, ma toon nad tagasi mere sügavustest,
et sa kastaksid oma jala verre ja su koerte keel saaks oma osa su vaenlastest.”
Su pidurongi nähakse, oh Jumal, su pidurongi pühamus, mu Jumal ja mu kuningas!
Ees käivad lauljad, taga keelpillimängijad, keskel trummilööjad neitsid.
Rahvakogudes tänage Jumalat, tänage Issandat, teie, kes olete Iisraeli allikalt!
Seal on Benjamin, noorim, nende juhataja, Juuda peamehed oma hulkadega, Sebuloni peamehed, Naftali peamehed.
Sinu Jumal seadis sulle võimuse. Kinnita, Jumal, mis sa meie heaks oled teinud!
Sinu Jeruusalemma templi pärast toogu kuningad sulle ande!
Taltsuta elajas pilliroos, härgade kari rahvaste vasikate seas, + Loomade all mõeldakse Egiptust ja teisi vaenulikke rahvaid või nende valitsejaid. need, kes alistuvad hõbetükkide pärast! Jumal pillutab rahvad, kes igatsevad lahinguid.
Suured isandad tulevad Egiptusest, Etioopia sirutab rutuga oma käed Jumala poole.
Teie, ilmamaa kuningriigid, laulge Jumalale, mängige Issandale kiitust, sela,
temale, kes sõidab taevaste taevas, mis on muistsest ajast! Ennäe, tema annab kuulda oma häält, võimsat häält.
Andke Jumalale võimus! Tema kõrgus on Iisraeli üle ja tema võimus pilvedes.
Kardetav oled sina, Jumal, oma pühast paigast, Iisraeli Jumal; tema, kes annab võimu ja tugevust rahvale. Tänu olgu Jumalale!
Psalm 69 Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Taaveti laul.
Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees.
Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin kaastunnet, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud.
Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.
Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks!
Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma!
Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!
Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke!
Sest nad jälitavad seda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud.
Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse!
Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja koos õigetega!
Aga mina olen vilets ja täis valu. Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind!
Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda.
See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad.
Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama.
Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange.
Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub!
Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.
Ja tema sulaste järeltulev sugu peab selle saama pärandiks, ja need, kes armastavad tema nime, asuvad sinna elama.
Psalm 70 Laulujuhatajale: Taaveti laul patu tunnistamisel.
Jumal, tõtta mind tõmbama välja hädast, Issand, rutta mulle appi!
Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
Mingu tagasi oma häbi pärast, kes ütlevad: „Paras, paras!”
Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; ja kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Jumal!”
Aga mina olen vilets ja vaene: oh Jumal, tõtta mu juurde! Sina oled mu abi ja mu päästja; Issand, ära viivita!
Psalm 71 Issand, sinu juures otsin ma pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse!
Oma õiglusega tõmba mind välja kitsikusest ja vabasta mind; pööra oma kõrv mu poole ja päästa mind!
Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna! Sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus.
Mu Jumal, vabasta mind õela käest ning ülekohtuse ja vägivaldse pihust!
Sest sina oled mu ootus, Issand Jumal. Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest.
Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates, sinule kõlab aina mu kiitus.
Ma olen saanud paljudele imeasjaks, kuid sina oled mulle tugevaks varjupaigaks.
Minu suu on täis sinu kiitust ja su ülevust kogu päeva.
Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb!
Sest mu vaenlased räägivad mu vastu, ja kes varitsevad mu hinge, peavad üheskoos nõu
ning ütlevad: „Jumal on tema hüljanud, jälitage teda ning võtke ta kinni, sest ei ole, kes ta ära kisuks meie käest!”
Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi!
Jäägu häbisse ja hukkugu minu hinge vastased; olgu häbistusse ja teotusse mähitud need, kes otsivad minu õnnetust!
Aga mina ootan alati ja suurendan kogu su kiidetavust.
Mu suu peab jutustama sinu õiglusest ja su päästetegudest kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu.
Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega, ma tunnistan üksnes sinu õiglust.
Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid.
Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!
Sest su õiglus ulatub kõrgele, oh Jumal, kes oled suuri asju teinud. Jumal, kes on nagu sina?
Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest.
Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!
Ma tahan sind tänada ka naablimänguga sinu ustavuse eest, mu Jumal! Ma tahan sulle lauldes mängida kannelt, sa Iisraeli Püha!
Mu huuled hõiskavad, kui ma sulle lauldes mängin, samuti mu hing, mille sa oled lunastanud.
Minu keelgi kõneleb kogu päeva sinu õiglusest, sest juba häbenesid ja kohmetusid, kes otsisid mu õnnetust.
Psalm 72 Saalomoni laul. Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale!
Ajagu tema su rahva asja õiguses ja su viletsate asja õigluses!
Toogu mäed rahu rahvale ja ka mäekünkad õiguse varal!
Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!
Kestku ta elu niikaua kui päike, ja seni kui kuu on, põlvest põlve!
Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale, nagu vihmapiisad, mis niisutavad maad.
Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud.
Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani.
Tema ees põlvitab kõrbe rahvas ja tema vaenlased lakuvad põrmu.
Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu.
Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!
Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.
Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge.
Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis.
Ja ta elab ning temale antakse Seeba kulda, ja tema eest palvetatakse alati, kogu päev õnnistatakse teda.
Viljarohkus on maa peal, mägede harjadel kahisevad viljapead nagu Liibanoni mets, ja linna elanikke tärkab otsekui maast rohtu.
Ta nimi püsib igavesti; päikese paistel võrsugu ta nimi, õnnistagu nad üksteist sellega! Kiitku teda õndsaks kõik rahvad!
Tänu olgu Issandale, Jumalale, Iisraeli Jumalale, kes ainuüksi teeb imet!
Ja tänu olgu tema aulisele nimele igavesti ning kogu maailm olgu täis tema au! Aamen, aamen!
Taaveti, Iisai poja palved on lõppenud.
Psalm 73 Aasafi laul. Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.
Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
Ja nad ütlevad: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?”
Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.
Psalm 74 Aasafi õpetuslaul. Miks sa, Jumal, oled meid ära heitnud jäädavalt? Miks suitseb su viha su karjamaa lammaste vastu?
Mõtle oma kogudusele, mille sa muiste oled enesele asutanud ja oma pärandi jaoks lunastanud, Siioni mäele, kus sina asud!
Tõsta oma sammud nendele igavestele varemetele, vaenlane on kõik rikkunud pühamus!
Su vastased möirgasid su kohtumishoones, nad on oma tähised pannud tähisteks.
Näis, nagu oleksid nad kirveid kõrgele tõstnud metsarägastikus.
Nii lõid nad puruks kiinide ja haamritega kõik selle nikerdused.
Nad on su pühamu süüdanud tulega põlema, su nime eluaseme on nad reostanud maani.
Nad ütlesid oma südames: „Hävitagem need täielikult!” Nad põletasid maha kõik Jumala kogudusekojad kogu maal.
Oma tähiseid me ei näe, prohvetit ei ole enam, ja meie seas ei ole kedagi, kes teaks, kui kaua.
Kui kaua, oh Jumal, saab tagakiusaja teotada? Kas vaenlane võib sinu nime laimata jäädavalt?
Miks sa tõmbad tagasi oma käe, oma parema käe? Tõmba see välja oma põuest, hävita!
Jumal on muistsest ajast mu kuningas, kes maailmas teostab päästmise.
Sina lõhestasid oma võimusega mere kaheks, sina lõid katki lohede pead vete peal.
Sina purustasid Leviatani pead, sa andsid need söögiks meresõitjale rahvale.
Sina lõhkusid allikad ja jõed, sina tegid voolavad jõed kuivaks.
Sinu päralt on päev ja öögi on sinu päralt, sina oled valmistanud valguse ja päikese.
Sina oled seadnud kõik ilmamaa rajad, suve ja talve oled sina teinud.
Mõtle sellele! Vaenlane teotab Issandat ja jõle rahvas laimab su nime.
Ära anna oma tuvikese hinge kiskjate kätte, ära unusta oma viletsate elu jäädavalt!
Vaata oma lepingule! Sest pimedad maanurgad on täis vägivalda.
Ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku sinu nime!
Tõuse, Jumal, seleta oma riiuasi, mõtle teotamisele, mis kogu päeva tuleb jõledalt mehelt!
Ära unusta oma vastaste kisa, nende möll, kes sulle vastu hakkavad, kohub suuremaks alatasa!
Psalm 75 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Aasafi lugu ja laul.
Me ülistame sind, Jumal, me ülistame sind, sest su nimi on ligi; sinu imeasju jutustatakse!
„Kui ma määran paraja aja, siis ma mõistan kohut õiglaselt.
Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale.” Sela.
Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles!
Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult!
Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist,
vaid Jumal on, kes mõistab kohut; ta alandab ühte ja ülendab teist.
Sest Issanda käes on karikas ja see vahutab veinist; see on täis tembitud jooki. Ja tema kallab sealt seest; isegi selle pära peavad kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani.
Aga mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale.
Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele.
Psalm 76 Keelpillil mängijale laulujuhatajale: Aasafi lugu ja laul.
Jumal on Juuda seas tuttav, Iisraelis on tema nimi suur.
Saalemis on tema elamu ja tema eluase on Siionis.
Seal ta murdis katki välkuvad ammud, kilbi ja mõõga ja sõja. Sela.
Sina oled hiilgav, ülevam igavestest mägedest.
Südidelt kangelastelt riisuti relvad; nad suikusid unne, ja ühegi vahva mehe kätel ei leidunud jõudu.
Sinu sõitlemise pärast, Jaakobi Jumal, olid uimaselt maas nii hobused kui ratsanikud.
Sina, sina oled kardetav; ja kes suudab seista sinu palge ees, kui sa vihastad?
Sina andsid taevast kuulda kohtuotsuse; ilmamaa lõi kartma ning jäi vait,
sest Jumal tõusis kohut mõistma, et päästa kõik hädalised maa peal. Sela.
Sest inimeste vihaleek peab sulle andma tänu; viimsegi vihaleegi jätte sa paned oma vööle.
Tehke tõotusi ja tasuge need Issandale, oma Jumalale; kõik, kes on tema ümber, toogu ande kardetavale!
Tema kärbib vürstide vaimu, tema on kardetav ilmamaa kuningaile.
Psalm 77 Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Aasafi laul.
Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.
Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.
Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sela.
Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida.
Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud.
Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb:
Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt?
Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?
Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Sela.
Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.
Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast
ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.
Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal?
Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas;
sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.
Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid.
Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.
Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värises ja vabises.
Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.
Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.
Psalm 78 Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval. + Vt salmi 67.
Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi
ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.
Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.
Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu.
Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega.
Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.
Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.
Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.
Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi,
ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: „Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?
Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?”
Sellepärast, kui Issand seda kuulis, siis ta raevutses, tuli süttis Jaakobis ja viha tõusis Iisraeli vastu,
sest et nad ei uskunud Jumalasse ega lootnud tema pääste peale.
Siis ta andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed
ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja.
Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai.
Ta tõstis taeva alla idatuule ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule;
ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu ja tiivulisi linde nagu mere liiva,
ning pillutas need nende leeri keskele, ümber nende majade.
Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii ta saatis neile, mida nad himustasid.
Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus,
kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.
Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.
Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.
Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat
ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.
Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.
Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.
Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.
Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.
Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.
Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.
Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.
Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.
Psalm 79 Aasafi laul. Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks.
Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metsloomadele.
Nad on valanud nende verd nagu vett Jeruusalemma ümber ja ei ole olnud matjat.
Me oleme saanud teotuseks oma naabritele, irvituseks ja pilkeks oma ümbruskonnale.
Kui kaua sa, Issand, oled lõpmata vihane ja su püha viha leegitseb nagu tuli?
Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!
Sest nad on söönud ära Jaakobi ja on puupaljaks teinud tema eluaseme.
Ära tuleta meelde meie vastu esivanemate pahategusid; tõtaku meid kohtama sinu halastus, sest me oleme väga kurnatud!
Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepitus meie pattude eest oma nime pärast!
Mispärast peavad paganad ütlema: „Kus on nende Jumal?” Saagu teatavaks paganate seas meie silma all, et kätte makstakse su sulaste veri, mis on valatud!
Lase tulla oma palge ette vangide ägamine; oma käsivarre suurusega jäta ellu surmalapsed
ja tasu meie naabritele seitsmekordselt sülle nende teotamised, millega nad on teotanud sind, Issand!
Aga meie, sinu rahvas ja su karjamaa lambad, täname sind igavesti; me jutustame sinu kiitust põlvest põlve.
Psalm 80 Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Aasafi tunnistus ja laul.
Sina, Iisraeli karjane, võta kuulda! Kes Joosepit juhid nagu lambaid, kes istud keerubite peal, hakka kiirgama!
Ärata oma vägevus Efraimi, Benjamini ja Manasse ees ning tule meid päästma!
Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
Issand, vägede Jumal, kui kaua sa lased suitseda oma viha oma rahva palvest hoolimata?
Sa oled neid söötnud nutuleivaga ja jootnud rohke silmaveega.
Sa oled meid pannud riiuasjaks meie naabritele ja meie vaenlased irvitavad meie üle.
Vägede Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
Sina tõid viinapuu Egiptusest; sina ajasid ära rahvad ja istutasid selle nende asemele.
Sa tasandasid temale koha, ja ta ajas laiali oma juured ning täitis maa.
Tema varjuga kattusid mäed, tema okstega Jumala seedrid.
Tema väädid ulatusid mereni ja ta võsud Frati jõeni.
Miks oled kiskunud maha tema müürid, nõnda et kõik teekäijad tema küljest nopivad?
Metssiga tuustib teda ja loomad väljal on ta paljaks söönud.
Vägede Jumal, pöördu ometi, vaata taevast ja näe ning tule katsuma seda viinapuud
ja istikut, mille su parem käsi on istutanud, võsu, mille sa enesele oled tugevaks kasvatanud!
See on tulega ära põletatud, see on maha lõigatud; nad on su palge sõitlusest hukkunud.
Sinu käsi olgu su parema käe mehe, inimesepoja üle, kelle sa enesele oled tugevaks kasvatanud!
Siis me ei tagane sinust! Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime!
Issand, vägede Jumal, uuenda meie olukord, lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
Psalm 81 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Aasafi laul.
Hõisake Jumalale, kes on meie tugevus, hüüdke rõõmuga Jaakobi Jumala poole!
Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel!
Puhuge pasunat noorel kuul, täiskuu ajal, meie pidupäeval!
Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks.
Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu. Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud.
„Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest.
Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.” Sela.
„Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind!
Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette!
Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!
Aga mu rahvas ei võtnud kuulda mu häält, Iisrael ei tahtnud teha mu meelt mööda.
Siis ma andsin nad nende südame paadumusse ja nad käisid oma arvamiste järgi.
Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel!
Ma alistaksin varsti nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu.”
Kes Issandat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene.
Aga teda ta toidaks nisutuumadega, ja meega kaljust ma söödaksin sind küllaga.
Psalm 82 Aasafi laul. Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas.
Kui kaua te mõistate kohut ülekohtuselt ja hoiate õelate poole? Sela.
Mõistke kohut vaevalisele ja vaeslapsele, mõistke õigust viletsale ja kehvale!
Päästke vaevalised ja vaesed, vabastage nad õelate käest!
Nad ei tea ega saa sellest aru; nad käivad pimeduses; kõikuma on löönud kõik ilmamaa alused.
Mina küll ütlesin: Teie olete jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed.
Siiski te surete kui inimesed ja langete kui kes tahes vürstidest.
Tõuse, Jumal, mõista kohut maailma üle, sest sina pärid kõik rahvad!
Psalm 83 Aasafi laul ja lugu.
Jumal, ära ole nii vait, ära vaiki! Ära jää vagusi, mu Jumal!
Sest vaata, su vaenlased möllavad ja su vihkajad ajavad pea püsti.
Sinu rahva vastu nad sepitsevad kavatsusi ja peavad nõu sinu varju all olijate vastu.
Nad ütlevad: „Lähme ja hävitame nad rahvaste seast, nõnda et Iisraeli nimegi ei mäletata enam!”
Sest nemad on ühel meelel pidanud nõu ja teinud lepingu sinu vastu:
Edomi telgid ja Ismaeli, Moabi ja Hagri rahvas,
Gebal ja Ammon ja Amalek, Vilistimaa ja Tüürose elanikud.
Ka Assur on heitnud nende kilda, nad on Loti lastele käsivarreks. Sela.
Tee neile nõnda, nagu sa tegid Midjanile, nagu Siiserale, nagu Jaabinile Kiisoni jõe ääres!
Nad hävitati Eendoris; nad said sõnnikuks mullale.
Tee nende ülemad Oorebi ja Seebi sarnaseks ja kõik nende maavalitsejad Sebahi ja Salmuna taolisteks,
kes ütlesid: „Me omandame enestele Jumala aasad!”
Mu Jumal, tee nad ohakakera sarnaseiks, nagu põhk tuule kätte!
Nõnda nagu tuli põletab metsa ja leek paneb lõõmama mäed,
nõnda aja neid taga oma marutuulega ja tee neile hirmu oma tuulispeaga!
Täida nende silmad häbistusega, et nad otsiksid sinu nime, Issand!
Häbenegu nad ja ehmugu ikka ja igavesti; jäägu nad häbisse ja mingu hukka
ning tundku, et sina, Issand, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!
Psalm 84 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Korahi laste laul.
Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot!
Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole.
Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa, kuhu ta paneb oma pojad: sinu altarid, Issand Sebaot, mu kuningas ja mu Jumal!
Õndsad on need, kes elavad sinu kojas; nad kiidavad sind alati. Sela.
Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad.
Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega.
Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.
Issand, vägede Jumal, kuule mu palvet, võta kuulda, Jaakobi Jumal! Sela.
Meie kilp, Jumal, vaata siia ja pane tähele oma võitud mehe palet!
Sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat; ma seisan pigemini läve juures oma Jumala kojas, kui viibin õelate majades.
Sest Issand Jumal on päike ja kilp; armu ja au annab Issand ega keela head neile, kes laitmatult elavad.
Issand Sebaot, õnnis on inimene, kes sinu peale loodab.
Psalm 85 Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
Issand, sul on olnud hea meel oma maast, sa oled pööranud Jaakobi vangipõlve.
Sa oled andnud andeks oma rahva pahateo ja oled katnud kinni kõik nende patud. Sela.
Sa oled koristanud kõik oma raevu, sa oled pöördunud oma tulisest vihast.
Taasta meid, meie pääste Jumal, ja lõpeta oma meelepaha meie vastu!
Kas sa oled meie peale tige igavesti ja jätkad oma viha põlvest põlve?
Kas sa meid ei elustaks taas, et su rahvas rõõmustuks sinus?
Issand, näita meile oma heldust ja anna meile oma abi!
Ma tahan kuulda, mida Jumal, Issand, räägib. Sest tema kuulutab rahu oma rahvale ja ütleb oma vagadele, et nad ei pöörduks alpuse poole.
Tõepoolest, tema pääste on ligi neile, kes kardavad teda, et meie maal au elaks,
heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud,
ustavus võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast.
Issand annab head ja meie maa annab oma lõikuse.
Õigus käib tema eel ja järgib tema samme.
Psalm 86 Taaveti palve. Issand, pööra oma kõrv ja kuule mind, sest ma olen vilets ja vaene!
Hoia mu hinge, sest ma olen vaga! Päästa sina, mu Jumal, oma sulane, kes loodab sinu peale!
Ole mulle armuline, Issand, sest ma hüüan su poole kogu päeva!
Rõõmusta oma sulase hinge, sest sinu poole, Issand, ma tõstan oma hinge!
Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.
Võta kuulda, Issand, mu palvet, ja pane tähele mu anumise häält!
Oma ahastuse päeval hüüan ma sind appi, sest sa vastad mulle.
Issand, sinu sarnast ei ole jumalate seas, ega ole niisuguseid tegusid kui sinul.
Kõik rahvad, keda sa oled teinud, tulevad kummardama su ette, Issand, ja annavad au sinu nimele.
Sest sina oled suur ja teed imesid, sina oled Jumal, sina üksi.
Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime!
Ma ülistan sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal, ja austan su nime igavesti.
Sest su heldus on suur minu vastu, ja sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest.
Jumal! Ülbed on tõusnud mu vastu, ja vägivaldsete jõuk püüab mu hinge; kuid sind nad ei pane tähele.
Ent sina, Issand, oled halastaja ja armuline Jumal, pikameelne ning rikas heldusest ja ustavusest.
Kaldu mu poole ja ole mulle armuline; anna oma sulasele oma ramm ja aita oma teenija poega!
Tee mulle tunnustäht mu heaks, et mu vihkajad näeksid ja häbeneksid, et sina, Issand, oled aidanud ja mind trööstinud!
Psalm 87 Korahi laste lugu ja laul. Tema alusmüür on pühadel mägedel -
Issand armastab Siioni väravaid rohkem kui kõiki Jaakobi hooneid.
Auväärseid asju räägitakse sinu sees, sa Jumala linn. Sela.
„Ma nimetan Rahabit + Rahab tähendab Egiptust. Vrd Js 30:7. ja Paabelit minu tundjateks. Vaata, Vilistimaa ja Tüüros koos Etioopiaga - need on seal sündinud.”
Aga Siionist öeldakse: Mees mehelt on nad seal sündinud, ja tema, Kõigekõrgem, asutab seda.
Issand loeb ära, kui ta rahvast kirjutab raamatusse: „See on seal sündinud.” Sela.
Ja lauldes ning ringtantsu tantsides hõisatakse: „Kõik mu allikad on sinus!”
Psalm 88 Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.
Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!
Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!
Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.
Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.
Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.
Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.
Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.
Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?
Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?
Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.
Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?
Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.
Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;
need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.
Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.
Psalm 89 Esralase Eetani õpetuslaul.
Ma laulan Issanda heldusest igavesti, ma kuulutan oma suuga su ustavust põlvest põlve.
Sest ma ütlen: Igaveseks sa ehitasid helduse, taevastesse sa rajasid oma ustavuse.
„Ma olen teinud lepingu oma valituga, ma olen oma sulasele Taavetile vandunud:
Ma kinnitan su soo igaveseks ja ehitan su aujärje põlvest põlve.” Sela.
Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses.
Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas?
Jumal on kohutav pühade salajases kogus, ja ta on kardetav üle kõikide, kes teda ümbritsevad.
Issand, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Issand? Ja sinu ustavus on sinu ümber.
Sina valitsed mere uhkust; kui ta oma lained tõstab, vaigistad sina need.
Sina purustasid Rahabi nagu mahalöödu; oma vägeva käsivarrega sa pillutasid laiali oma vaenlased.
Sinu oma on taevas ja sinu on ka maa; maailmale ja kõigele, mis seda täidab, oled sina rajanud aluse.
Põhja ja lõuna oled sina loonud; Taabor ja Hermon laulavad hõisates sinu nimele.
Sinul on vägev käsivars, tugev on sinu käsi, kõrge su parem käsi.
Õigus ja õiglus on su aujärje alus; heldus ja ustavus käivad su palge ees.
Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad sinu palge valguses, Issand.
Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja sinu õigluses nad ülendatakse.
Sest sina oled nende tugevuse ilu, ja sinu hea meele pärast tõstetakse meie sarv kõrgele.
Sest Issanda hoolel on meie kilp, ja Iisraeli Püha hoolel on meie kuningas.
Kord sa rääkisid nägemuses oma vagadega ning ütlesid: „Ma olen pannud abi sangari kätte, ma olen valitu suureks tõstnud rahva hulgast.
Ma olen leidnud Taaveti, oma sulase, oma püha õliga olen ma tema võidnud.
Teda toetab mu käsi kõvasti ja mu käsivars tugevdab teda.
Vaenlane ei saa teda üllatada ega ülekohtune inimene teda maha rõhuda,
vaid mina taon puruks ta vaenlased ta eest ja löön maha tema vihkajad.
Ja mu ustavus ja mu heldus on temaga, ja tema sarv tõstetakse kõrgele minu nimes.
Ja ma panen tema käe mere peale ja ta parema käe jõgede peale.
Tema hüüab mind: Sina oled minu Isa, mu Jumal, mu päästekalju!
Ent mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa.
Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima.
Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad.
Kui ta lapsed hülgavad mu Seaduse ega käi mu määruste järgi,
kui nad teotavad mu korraldusi ega pea mu käske,
siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega,
kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust.
Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt.
Ma olen korra vandunud oma pühaduse juures; tõesti, ma ei valeta Taavetile.
Tema sugu püsib igavesti ja tema aujärg nagu päike minu ees;
nagu kuu peab ta jääma igavesti kindlaks ja nagu ustav tunnistaja pilvedes!” Sela.
Ja ometi oled sa tema ära tõuganud ja ära põlanud, sa oled saanud täis raevu oma võitud mehe vastu.
Sa oled tühistanud oma sulase lepingu, sa oled maani häbistanud tema krooni.
Sa oled kiskunud maha kõik tema müürid, sa oled tema kindlused teinud varemeiks.
Kõik, kes seda teed mööda käivad, rüüstavad teda, ta on saanud teotuseks oma naabritele.
Sa oled suureks tõstnud tema rõhujate parema käe, sa oled rõõmustanud kõiki tema vaenlasi.
Sa oled tagasi pööranud ka tema mõõgatera ega ole teda püsti hoidnud sõjas.
Sa oled lõpetanud tema hiilguse ja oled lükanud maha tema aujärje.
Sa oled lühendanud tema nooruspäevi ja oled katnud teda häbiga. Sela.
Kui kaua sa, Issand, peidad ennast? Kui kaua su viha peab leegitsema nagu tuli?
Mõtle, kui lühike on mu eluiga! Kui tühisteks sa oled loonud kõik inimlapsed!
Kus on inimene, kes jääb elama ega näe surma, kes päästab oma elu surmavalla käest? Sela.
Kus on su endised heldused, Issand, mis sa vandusid Taavetile oma ustavuses?
Mõtle, Issand, oma sulase teotusele kõigi suurte rahvaste poolt, mida ma kannan oma põues,
millega sinu vaenlased sind, Issand, teotavad, kui nad teotavad su võitud mehe jälgi!
Tänu olgu Issandale igavesti! Aamen ja aamen!
Psalm 90 Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!
Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust!
Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus!
Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!
Psalm 91 Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”
Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest.
Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.
Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.
Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.
Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
„Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.”
Psalm 92 Lugu ja laul hingamispäeval.
Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem,
hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust,
kümnekeelsel pillil ja naablil, kandlel mängides.
Sest sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
Kui suured on sinu teod, Issand! Väga sügavad on su mõtted!
Sõge inimene ei tunne seda ja alp ei saa sellest aru.
Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti.
Aga sina, Issand, oled kõrge igavesti!
Sest vaata, su vaenlased, Issand, sest vaata, su vaenlased saavad hukka, kõik ülekohtutegijad pillutakse laiali.
Aga minu sarve sa oled ülendanud nagu metshärjal, ma olen võitud värske õliga.
Mu silm vaatab alla mu vihameeste peale, mu kõrvad kuulevad rõõmuga kurjade käekäigust, kes mu vastu tõusevad.
Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil.
Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes.
Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad
kuulutama, et Issand on siiras, et minu kaljus ei ole ülekohut.
Psalm 93 Issand on kuningas! Ülevusega on ta riietunud. Issand on riietunud, ta on vöötunud võimusega; ka on ta kinnitanud maailma, et see ei kõiguks.
Sinu aujärg on kinnitatud muistsest ajast, igavikust oled sina.
Jõed tõstsid, Issand, jõed tõstsid oma häält, jõed tõstsid kohinat.
Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Issand ülal kõrgel.
Sinu tunnistused on väga ustavad, sinu kojale on omane pühadus, oh Issand, igaveseks ajaks!
Psalm 94 Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!
Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele!
Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda?
Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad.
Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa.
Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi,
ja mõtlevad: „Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.”
Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?
Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?
Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist?
Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.
Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust,
et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku.
Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa,
vaid kohus taotleb jälle õigust ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt.
Kes seisab minu eest tigedate vastu? Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu?
Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.
Kui ma ütlesin: „Mu jalg vääratab”, siis sinu heldus, Issand, toetas mind.
Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.
Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega, kus tehakse kurja seaduse varju all,
kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale ja mõistetakse hukka vaga veri?
Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin.
Tema tasub neile kätte nende nurjatuse ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast. Issand, meie Jumal, hukkab nad.
Psalm 95 Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!
Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud.
Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa.
Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette!
Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält,
ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes.
„Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd.
Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.
Seepärast ma vandusin oma vihas: Nad ei pääse minu hingamisse!”
Psalm 96 Laulge Issandale uus laul, laulge Issandale, kõik maailm!
Laulge Issandale, kiitke tema nime, kuulutage päevast päeva tema päästet!
Jutustage paganate seas tema au, tema imeasju kõigi rahvaste seas!
Sest Issand on suur ja väga kiidetav ja tema on kardetavam kui kõik muud jumalad.
Sest teiste rahvaste jumalad on ebajumalad, aga Issand on teinud taeva.
Aulikkus ja auhiilgus on tema palge ees, võimsus ja ilu on tema pühamus.
Rahvaste suguvõsad! Andke Issandale, andke Issandale au ja võimus!
Andke Issandale tema nime au, tooge annetusi ja tulge tema õuedesse!
Kummardage Issandat pühas ehtes, kõik maailm värisegu tema palge ees!
Öelge paganate seas: Issand on kuningas! Siis maailm jääb kindlaks, ei see kõigu. Tema mõistab rahvastele õiglast kohut.
Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu, kohisegu meri ja mis seda täidab!
Hõisaku väljad ja kõik, mis seal on! Siis rõkatagu rõõmust kõik metsapuud
Issanda palge ees, sest tema tuleb! Sest ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses.
Psalm 97 Issand on kuningas, maa ilutsegu! Rõõmustagu saarte hulk!
Pilved ja pimedus on tema ümber, õigus ja õiglus on ta aujärje alus.
Tuli käib tema palge ees ja põletab vaenlased tema ümber.
Tema välgud valgustavad maailma, maa näeb ning vabiseb.
Mäed sulavad nagu vaha Issanda ees, kogu ilmamaa Issanda ees.
Taevad kuulutavad tema õigust ja kõik rahvad näevad tema au.
Häbi tunnevad kõik kujude kummardajad, kes kiitlevad ebajumalaist. Kummardage teda, kõik jumalad!
Siion kuuleb seda ja rõõmustab, ja Juuda tütred ilutsevad sinu õiglastest kohtuotsustest, Issand.
Sest sina, Issand, oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa, sa oled väga ülendatud üle kõigi jumalate.
Teie, kes armastate Issandat, vihake kurja! Tema hoiab oma vagade hingi, ta kisub nad ära õelate käest.
Valgus koidab õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt.
Rõõmustage Issandas, te õiged, ja tänage tema püha nime!
Psalm 98 Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars on toonud temale võidu!
Issand on andnud teada oma pääste, tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees.
Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet.
Hõisake Issandale, kogu ilmamaa, tõstke hõisates häält ja mängige temale!
Mängige Issandale kandle, kandle ja laulude häälega!
Trompetite ja pasunate häälega hõisake kuningas Issanda ees!
Kohisegu meri ja mis seda täidab, maailm ja kõik, kes seal elavad!
Jõed plaksutagu käsi, mäed hõisaku üheskoos
Issanda ees! Sest ta tuleb mõistma kohut ilmamaale; ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile õigluses.
Psalm 99 Issand on kuningas! Värisegu rahvad! Ta istub keerubite peal. Vabisegu maa!
Issand on suur Siionis ja ta on kõrge üle kõigi rahvaste.
Andku nad au sinu suurele ja kardetavale nimele: see on püha!
Ja kuninga võimsus on, et ta armastab õiglast kohut. Sina oled kinnitanud õiguskorra, sina oled seadnud õigluse ja õiguse Jaakobisse.
Ülistage Issandat, meie Jumalat, ja kummardage tema jalgade järi ette: tema on püha!
Mooses ja Aaron on tema preestrite seas ja Saamuel nende hulgas, kes hüüavad appi tema nime. Nad hüüavad Issanda poole ja tema vastab neile.
Pilvesambast ta rääkis nendega. Nad hoidsid tema tunnistusi ja määrusi, mis ta neile oli andnud.
Sina, Issand, meie Jumal, vastasid neile; sina olid neile Jumalaks, kes annab andeks, ja maksab neile kätte nende tegude eest.
Ülistage Issandat, meie Jumalat, ja kummardage tema püha mäe ette! Sest püha on Issand, meie Jumal!
Psalm 100 Tänulaul. Hõisake Issandale, kõik ilmamaad!
Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega!
Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme, tema rahvas ja tema karjamaa kari.
Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja andke tänu ta nimele!
Sest Issand on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest põlve.
Psalm 101 Taaveti laul. Ma laulan heldusest ja õigusest ja mängin sinule, Issand.
Ma mõtlen käia laitmatut teed. Millal sina tuled mu juurde? Ma tahan vaga südamega käia oma kojas.
Ei ma sea oma silma ette tühje asju; ma vihkan taganejate tegusid, ei need hakka mu külge.
Pöörane süda olgu kaugel minust, ei ma salli kurja.
Kes salaja laimab oma ligimest, selle ma hävitan; kel ülbed silmad ja hooplev süda, seda ma ei talu.
Mu silmad otsivad ustavaid maa peal, et nad elaksid mu juures. Kes käib laitmatut teed, see peab olema minu teenija.
Ei tohi mu koja keskele astuda see, kes teeb pettust; kes räägib valet, ei jää püsima mu silma ette.
Igal hommikul ma hävitan kõik õelad maa pealt, kaotan Issanda linnast kõik ülekohtutegijad.
Psalm 102 Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.
Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga
sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,
et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,
kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.
Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.
Ma ütlen: „Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!
Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.
Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.
Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.
Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.”
Psalm 103 Taaveti laul. Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!
Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!
Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved.
Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga.
Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal.
Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile, kellele liiga tehakse.
Tema andis Moosesele teada oma teed, Iisraeli lastele oma teod.
Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest.
Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha.
Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda.
Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad.
Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised.
Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.
Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm.
Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal;
kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam.
Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele,
neile, kes peavad tema lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi.
Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki.
Kiitke Issandat, tema inglid, teie, vägevad sangarid, kes täidate tema käske, kuuldes tema sõna häält!
Kiitke Issandat, kõik tema väehulgad, tema teenijad, kes teete tema tahtmist!
Kiitke Issandat, kõik tema tööd kõigis tema valitsuse paigus! Kiida, mu hing, Issandat!
Psalm 104 Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud.
Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba.
Sa võlvid oma ülemad toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel.
Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid.
Sa rajasid maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.
Ulgumerega kui rõivaga sa katsid tema, mägede peal seisid veed.
Sinu sõitluse eest nad põgenevad, sinu äikese hääle eest nad pagevad.
Mäed tõusevad, orud vajuvad alla sinna paika, mille sina neile oled rajanud.
Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.
Sina saadad allikaist ojad jooksma; need voolavad mägede vahel.
Nad joodavad kõiki metsloomi; metseeslid kustutavad seal oma janu.
Taeva linnud asuvad elama nende äärde, okste vahel nad teevad häält.
Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest; sinu tööde viljast toidab ennast maa.
Sa lased tärgata rohu loomadele ja orased inimeste tarbeks, et tuua leiba välja maa seest
ja veini, mis rõõmustab inimese südant; õli, et panna tema pale läikima; ja leiba, et kinnitada inimese südant.
Issanda puud saavad toidust küllalt, Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud,
kus linnud pesitsevad; toonekurgedel on majad küpresside otsas.
Kõrged mäed on kaljukitsedele, kaljud mäkradele varjupaigaks.
Ta on teinud kuu aegade näitajaks, päike teab oma loojakut.
Kui sa teed pimeduse, siis tuleb öö ja kõik metsloomad roomavad välja.
Noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt oma toidust.
Päike tõuseb, nemad koristavad end ja heidavad maha oma asemeile.
Siis väljub inimene oma tööle ja oma tegemistele õhtuni.
Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.
Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri;
seal ujuvad laevad; seal on Leviatan, kelle sa oled valmistanud endale mängima.
Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal.
Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head.
Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu.
Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.
Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustagu oma tegudest,
tema, kes vaatab ilmamaad, nõnda et see vabiseb, kes puudutab mägesid, ja need suitsevad.
Ma tahan laulda Issandale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus.
Olgu mu mõlgutus armas tema meelest; mina rõõmutsen Issandas.
Kadugu patused maa pealt ja õelaid ärgu olgu enam! Kiida, mu hing, Issandat! Halleluuja + 'Halleluuja' on heebreakeelne ülistushüüd. See tähendab 'kiitke Issandat'. !
Psalm 105 Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod!
Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest!
Kiidelge tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes otsivad Issandat!
Nõudke Issandat ja tema võimsust, otsige alati tema palet!
Meenutage tema tehtud imetegusid, tema imetähti ja tema huulte kohtuotsuseid,
te Aabrahami, tema sulase sugu, te Jaakobi, tema valitu lapsed!
Tema, Issand, on meie Jumal, tema kohtuotsused on igal pool maailmas.
Ta peab igavesti meeles oma lepingut, sõna, mille ta on andnud tuhandele põlvele,
lepingut, mille ta on sõlminud Aabrahamiga, ja oma vannet Iisakile.
Ta seadis selle Jaakobile määruseks, Iisraelile igaveseks lepinguks.
Ta ütles: „Sinule ma annan Kaananimaa, see on teie pärisosa!”,
kui neid oli väike hulgake ja nad olid seal ainult pisut aega ning võõrastena elanud.
Ja nad rändasid rahva juurest rahva juurde, ühest riigist teise rahva juurde.
Tema ei lasknud ühtegi inimest neile liiga teha ja ta nuhtles nende pärast kuningaid:
„Minu võituid ärge puudutage ja ärge tehke kurja minu prohvetitele!”
Ja ta kutsus nälja maa peale, lõpetas kõik leivajätku.
Ta läkitas nende eele mehe: Joosep müüdi orjaks.
Tema jalgu vaevati pakus, ta kaelgi pandi raudu,
kuni Issanda sõna läks täide, tema kõne tegi ta puhtaks.
Siis kuningas läkitas ja päästis ta lahti, rahvaste valitseja laskis ta valla.
Ta pani tema isandaks oma koja üle ja kogu oma omandi valitsejaks,
nõnda et ta oma tahtmist mööda võis sundida tema vürste ja õpetada tarkust tema vanemaile.
Nõnda tuli Iisrael Egiptusesse ja Jaakob elas võõrana Haami maal.
Ja Issand suurendas väga oma rahvast ning tegi ta tugevamaks tema rõhujaist.
Ta pani ahistajate südame vihkama oma rahvast, ja salakavalust pidama tema sulaste vastu.
Ta läkitas Moosese, oma sulase, ja Aaroni, kelle ta oli valinud.
Nemad tegid tema tunnustähti ja imetegusid Haami maal.
Ta läkitas pimeduse, tegi maa pimedaks, ja nad ei tõrkunud vastu tema sõnale.
Ta muutis nende veed vereks, ta suretas nende kalad.
Nende maa kubises konnadest, nende kuningate kambriteski oli neid.
Ta käskis, ja siis tuli parme ja sääski kogu nende maadele.
Ta andis neile rahet vihma asemel ja saatis tuleleeke nende maale.
Ta lõi maha nende viinapuud ja viigipuud ning murdis kõik puud nende maal.
Ta käskis, ja tuli lugematul arvul rohutirtse ja söödikuid,
ja need sõid kõik rohu nende maal ja neelasid nende põllu vilja.
Tema lõi maha ka kõik esmasündinud nende maal, kõik nende mehejõu esmikud.
Siis ta viis nad välja koos hõbeda ja kullaga, ega olnud ühtegi, kes oleks komistanud nende suguharude seas.
Egiptus rõõmustas nende ära minnes, sest hirm nende pärast oli teda vallanud.
Tema laotas pilve nende katteks ja tule valgustama ööd.
Nad palusid, ja ta tõi vutte ning söötis nende kõhud täis taeva leivaga.
Ta avas kalju ja vesi jooksis; see jooksis jõena põuasel maal.
Sest tema pidas meeles oma püha sõna ja oma sulast Aabrahami.
Nõnda ta viis välja oma rahva rõõmutsemisega ja oma valitud hõiskamisega.
Ja ta andis neile paganarahvaste maad ning nad pärisid rahvahõimude töövaeva,
et nad peaksid tema määrusi ja hoiaksid tema Seadust. Halleluuja!
Psalm 106 Halleluuja! Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike tema kiitust?
Õndsad on need, kes peavad tema seadusi ja kes teevad õigust igal ajal.
Mõtle minule, Issand, su head meelt mööda oma rahva vastu, tule mind katsuma oma abiga,
et ma näeksin su valitud rahva head põlve ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga, kiitleksin koos sinu pärisosaga!
Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad, me oleme teinud paha ja olnud õelad.
Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest ega pidanud meeles su suurt heldust, vaid tõrkusid su vastu mere ääres, Kõrkjamere ääres.
Aga tema päästis nad oma nime pärast, et ilmutada oma vägevust.
Ta sõitles Kõrkjamerd ja see sai kuivaks, ja ta talutas nad ürgvetest läbi otsekui kõrbet mööda.
Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest.
Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki.
Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.
Kuid varsti nad unustasid tema teod ega jäänud ootama tema nõuandmist.
Suur himu süttis neil kõrbes ja nad kiusasid Jumalat tühjal maal.
Siis andis tema neile, mida nad palusid, aga läkitas tõve nende sekka.
Ja nad kadestasid leeris Moosest ja Aaronit, Issanda pühitsetut.
Aga maa avanes ja neelas Daatani ja mattis kinni Abirami jõugu.
Ja tuli loitis nende jõugus, leek lõõmas õelate kallal.
Nad tegid vasika Hoorebi mäe ääres ning kummardasid valatud kuju.
Nad vahetasid oma Aulise rohtu sööva härja kuju vastu.
Nad unustasid Jumala, oma päästja, kes oli teinud suuri asju Egiptuses,
imetegusid Haami maal, kardetavaid tegusid Kõrkjamere ääres.
Siis ta lubas nad hävitada, kui poleks olnud Moosest, ta valitut, kes astus kaljulõhes ta palge ette, et ära pöörata tema vihaleeki hukatust toomast.
Pärast nad põlgasid ära kalli maa, ei nad uskunud tema sõna.
Siis nad nurisesid oma telkides ega tahtnud kuulda Issanda häält.
Aga tema tõstis oma käe nende vastu, et neid hukutada kõrbes,
ja et nende seeme langeks paganarahvaste sekka ning neid pillutataks mööda maid.
Siis nad astusid liitu Baal-Peoriga ja sõid surnute ohvreid
ja ärritasid teda oma tegudega, ja nii tungis taud nende kallale.
Siis Piinehas astus esile ja pidas kohut, ja taudile pandi piir.
Ja see arvati temale õiguseks põlvest põlve, igavesti.
Nad vihastasid teda Meriba vee ääres, nõnda et Mooseski sai kannatada nende pärast.
Sest nad tegid ta meele väga kibedaks, nõnda et ta huultele tulid mõtlemata sõnad.
Nad ei hävitanud rahvaid, keda Issand oli neid käskinud hävitada,
vaid nad segasid endid paganarahvastega ning õppisid nende tegusid.
Nad teenisid nende ebajumalaid ja need said neile püüniseks.
Nad ohverdasid oma poegi ja tütreid kurjadele vaimudele
ja valasid süüta verd, oma poegade ja tütarde verd, mida nad ohverdasid Kaanani ebajumalaile. Ja maa reostati veresüüga.
Ja nad rüvetusid oma tegudest ning hoorasid oma eluviisidega.
Siis süttis Issanda viha oma rahva vastu ja tema pärisosa sai jäledaks tema meelest;
ja tema andis nad paganarahvaste kätte ning nende vihamehed valitsesid nende üle.
Ja nende vaenlased rõhusid neid ning nad alandati nende käe alla.
Mitu korda ta kiskus nad välja, kuid nad jäid tõrksalt oma nõu juurde ning said jõuetuks oma pahategude tõttu.
Aga ta vaatas nende kitsikusele, ja kui ta kuulis nende halisemist,
siis ta meenutas oma lepingut nendega ja ta kahetses oma suurt heldust mööda
ning laskis neid leida halastust nende kõikide ees, kes nad olid vangi viinud.
Päästa meid, Issand, meie Jumal! Ja kogu meid paganate seast, et saaksime tänada su püha nime ja kiidelda sinu kiitmisega!
Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Ja kõik rahvas öelgu: „Aamen! Halleluuja!”
Psalm 107 Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Nõnda öelgu Issanda lunastatud, keda tema on lunastanud kitsikusest
ja on kogunud võõrailt mailt, hommiku poolt ja õhtu poolt, põhja poolt ja lõuna poolt.
Nad ekslesid kõrbes, tühjal maal, ega leidnud teed linna, kuhu asuda.
Neil oli nälg ja janu, nende hing nõrkes nende sees.
Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema kiskus nad välja nende kitsikustest
ning saatis nad minema õiget teed, et nad jõuaksid linna, kuhu asuda.
Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele,
et ta kosutas janunevat hinge ja täitis nälgiva hinge heaga.
Nad istusid pimeduses ja surmavarjus, olid vangis viletsuses ja raudus,
sest nad olid tõrkunud vastu Jumala sõnadele ja olid põlanud Kõigekõrgema nõuannet.
Siis ta alandas nende südant vaevadega; nad komistasid, ja ei olnud aitajat.
Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.
Ta viis nad välja pimedusest ja surmavarjust ning rebis katki nende köidikud.
Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele!
Sest tema on katki murdnud vaskuksed ja puruks raiunud raudriivid.
Nad olid meeletud oma üleastumise tee tõttu ja nad said näha vaeva oma pahategude pärast.
Iga toit oli neile jäle ja nad olid juba surmaväravate lähedal.
Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.
Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad ning päästis nad haua veerelt.
Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele
ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!
Nad sõitsid laevadega merel ja toimetasid asju suurtel vetel.
Nad nägid Issanda tegusid ja tema imetöid meresügavustes.
Sest ta ütles sõna ning laskis tõusta marutuule ja tõstis merelained kõrgele.
Need tõusid üles taeva poole ja vajusid alla sügavikesse, nende julgus hääbus hädaohus.
Nad taarusid ja tuikusid nagu joobnud ja kogu nende tarkus oli ära neelatud.
Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.
Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka.
Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja ta viis nad igatsetud sadamasse.
Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele
ning ülistagu teda rahvakogus ja kiitku vanemate koosolekul!
Tema tegi jõed kõrbeks ja veelätted kuivaks maaks,
viljamaa soolanõmmeks tema elanike kurjuse pärast.
Tema tegi kõrbe järveks ja põuase maa veelätteks,
ja pani sinna elama näljased, ja need asutasid linna, kus elada.
Ja nad seemendasid põldusid ja istutasid viinamägesid, ja nad said hea viljasaagi.
Ja tema õnnistas neid, ja neid sai väga palju, ka nende loomi ta ei vähendanud.
Aga siis nad vähenesid ja raugesid õnnetuste ja murede läbi.
Kuid tema, kes valab põlgust vürstide peale ja paneb nad eksima tühjal maal, kus ei ole teed,
tema ülendas vaese viletsusest ja pani tema suguvõsa sigima nagu lambakarja.
Õiglased näevad seda ja rõõmustavad, ja kõik ülekohus peab oma suu kinni.
Kes tark on, see pidagu seda meeles, ja Issanda heldust pandagu tähele!
Psalm 108 Taaveti laul ja lugu.
Kindel on mu süda, oh Jumal! Ma tahan laulda ja mängida, samuti mu au.
Virgu, naabel, virgu, kannel, ma äratan üles koidu!
Issand, ma tahan sind tänada rahvaste seas, ja tahan sulle mängida rahvahõimude keskel.
Sest suur kuni taevasteni on sinu heldus ja kuni ülemate pilvedeni sinu ustavus.
Jumal, ülenda ennast üle taevaste ja üle kogu ilmamaa olgu su auhiilgus!
Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
Jumal on rääkinud oma pühamus: Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!
Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära, ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.
Psalm 109 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Mu kiituse Jumal, ära ole vait!
Sest nad on avanud mu vastu õela ja petise suu; nad räägivad minuga valekeelel;
nad on mind piiranud vihkamissõnadega ja võitlevad mu vastu põhjuseta.
Mu armastuse pärast kaebavad nad minu peale, aga mina palvetan.
Nemad tasuvad mulle head kurjaga ja mu armastust vihkamisega.
Sea õel tema vastu ja saatan seisku ta paremal käel!
Kohtust väljugu ta hukkamõistetult ja tema palve saagu patuks!
Tema päevi olgu pisut, ta amet saagu teisele!
Ta lapsed jäägu vaeslasteks ja ta naine leseks!
Ta lapsed hulkugu ümber ja kerjaku ning otsigu toitu kaugel oma varemeist!
Liigkasuvõtja võtku kõik, mis tal on, ja muulased rüüstaku ta töövaeva!
Ärgu olgu tal kedagi, kes osutab heldust ta vastu, ja ärgu olgu kedagi, kes annaks armu tema vaeslastele!
Tema järglased saagu otsa, teises põlves kustugu tema nimi!
Tema esiisade pahateod seisku Issandal meeles ja tema ema pattu ärgu kustutatagu!
Olgu need Issanda ees alati, ja ta kaotagu maa pealt nende mälestus!
Sest see mees ei mõelnud teha head, vaid kiusas viletsat ja vaest ja meeleheitel olevat, et teda surmata.
Ta armastas needmist - see tabagu teda! Temale ei meeldinud õnnistamine - see jäägu temast kaugele!
Ta riietas end needmisega nagu kuuega - see tungigu nagu vesi tema sisemusse ja nagu õli ta kontidesse!
Olgu see temale nagu riie, millesse ta ennast mähib, ja nagu vöö, millega ta alati ennast vöötab!
Niisugune olgu mu pealekaebajate palk Issanda käest ja nende palk, kes räägivad kurja minu hinge vastu!
Aga sina, Issand, mu Jumal, tee minuga oma nime kohaselt, sest sinu heldus on hea: kisu mind välja!
Sest mina olen vilets ja vaene, ja mu süda on läbi torgatud mu sees.
Ma kaon nagu vari, mis pikemaks venib, mind raputatakse maha nagu rohutirtse.
Mu põlved nõrkevad paastumisest ja mu liha kõhnub rasvatuks.
Ma olen saanud neile teotuseks, mind nähes nad vangutavad pead.
Aita mind, Issand, mu Jumal! Päästa mind oma heldust mööda!
Tundku nad, et see on sinu käsi, et sina, Issand, oled seda teinud!
Kui nad neavad, siis sina õnnista! Kui nad kipuvad kallale, siis jäägu nad häbisse, aga sinu sulane rõõmustagu!
Mu vastased riietugu teotusega ja mähkigu end oma häbisse nagu ülekuube!
Ma tahan Issandat väga tänada oma suuga ja paljude seas teda kiita,
sest tema seisab vaese paremal käel, et päästa tema hing hukkamõistjate käest.
Psalm 110 Taaveti laul. Issand ütles minu Issandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!”
Sinu võimuse valitsuskepi läkitab Issand Siionist. Valitse keset oma vaenlasi!
Su rahvas on meeleldi valmis su sõttamineku päeval; pühas ehtes ilmub su ette su noorte sõdijate vägi nagu kaste koidu üsast.
Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!”
Issand on su paremal käel, ta purustab kuningad oma viha päeval.
Ta mõistab kohut rahvaste seas ta täidab kõik laipadega, ta purustab päid laial maal.
Ta joob jõest tee ääres, seepärast ta tõstab oma pea üles.
Psalm 111 Halleluuja! Ma tänan Issandat kõigest südamest õiglaste osaduses ja koguduses!
Suured on Issanda teod, uuritavad kõigile, kellel neist on hea meel.
Aulised ja ülevad on tema tööd ja tema õigus kestab igavesti.
Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele. Halastaja ja armuline on Issand.
Ta annab toidust neile, kes teda kardavad, ta peab igavesti meeles oma lepingut.
Ta on ilmutanud oma tegude vägevust oma rahvale, et neile anda paganate pärusmaa.
Tema kätetööd on tõde ja õigus; usaldatavad on kõik ta seadmised.
Need on toetatud ikka ja igavesti, need on tehtud tões ja õiguses.
Ta läkitas lunastuse oma rahvale, ta kinnitas oma lepingu igaveseks, püha ja kardetav on tema nimi.
Issanda kartus on tarkuse algus; hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda; tema kiitus kestab igavesti.
Psalm 112 Halleluuja! Õnnis on mees, kes kardab Issandat, kellele väga meeldivad ta käsud.
Võimsaks saab tema seeme maa peal, õiglaste sugu õnnistatakse.
Vara ja rikkus on tema kojas ja tema õigus püsib ikka.
Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja halastav ja õige.
Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses.
Sest ta ei kõigu iialgi; igaveseks mälestuseks jääb õige.
Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale.
Tema süda on toetatud, ta ei karda, kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi.
Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees.
Õel näeb seda ja saab pahaseks, ta kiristab hambaid ja nõrkeb. Õelate igatsused lähevad tühja.
Psalm 113 Halleluuja! Kiitke, Issanda sulased, kiitke Issanda nime!
Issanda nimi olgu tänatud nüüd ja igavesti!
Päikesetõusust loojakuni olgu kiidetud Issanda nimi!
Issand on kõrge üle kõigi rahvaste, tema auhiilgus on üle taevaste.
Kes on nagu Issand, meie Jumal, kes kõrgel istub,
kes alandub vaatama, mis taevas ja maa peal on,
kes tõstab põrmust üles vaevase ja tuhaasemelt viletsa,
pannes tema istuma õilsate kõrvale, oma rahva õilsate kõrvale,
kes paneb sigimatu, kel polnud maja, elama poegade rõõmsa emana? Halleluuja!
Psalm 114 Kui Iisrael läks välja Egiptusest ja Jaakobi sugu umbkeelse rahva juurest,
siis sai Juuda tema pühamuks ja Iisrael tema valitsusalaks.
Meri nägi ja põgenes, Jordan pöördus tagasi.
Mäed hüplesid otsekui jäärad, kingud nagu lambatalled.
Mis sul oli, meri, et sa põgenesid, Jordan, et sa pöördusid tagasi,
mäed, et te hüplesite otsekui jäärad, ja teie, kingud, nagu lambatalled?
Issanda palge ees värise, maa, Jaakobi Jumala palge ees,
kes muudab kalju veejärveks, ränikivi veeallikaks!
Psalm 115 Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au oma helduse pärast, oma ustavuse pärast!
Mispärast peaksid paganad ütlema: „Kus on nüüd nende Jumal?”
Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.
Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.
Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe;
kõrvad neil on, aga nad ei kuule; nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
käed neil on, aga nad ei katsu; jalad neil on, aga nad ei kõnni; nende kurk ei kõnele.
Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.
Iisrael, looda Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
Teie, Aaroni sugu, lootke Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!
Issand mõtleb meile, tema õnnistab: ta õnnistab Iisraeli sugu, ta õnnistab Aaroni sugu,
ta õnnistab neid, kes kardavad Issandat, nii pisikesi kui suuri.
Issand lisagu teile veel õnnistust, teile ja teie lastele!
Teie olete Issanda õnnistatud, selle, kes on teinud taeva ja maa!
Taevas on Issanda taevas ja maa on ta andnud inimlastele.
Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse.
Aga meie, me täname Issandat nüüd ja igavesti. Halleluuja!
Psalm 116 Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!”
Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas.
Ma ütlesin oma kohmetuses: „Kõik inimesed on valelikud!”
Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?
Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.
Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.
Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes
Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!
Psalm 117 Kiitke Issandat, kõik paganad, ülistage teda, kõik rahvahõimud!
Sest võimsaks on saanud tema heldus meie üle ja Issanda ustavus kestab igavesti. Halleluuja!
Psalm 118 Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Öelgu nüüd Iisrael, et tema heldus kestab igavesti!
Öelgu nüüd Aaroni sugu, et tema heldus kestab igavesti!
Öelgu nüüd, kes Issandat kardavad, et tema heldus kestab igavesti!
Kitsikuses ma hüüdsin appi Issandat, Issand vastas mulle, asetas mind avarusse.
Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha?
Issand on mulle abimeheks, seepärast ma saan parastada vihkajaid.
Parem on pelgupaika otsida Issanda juures kui loota inimeste peale.
Parem on pelgupaika otsida Issanda juures kui loota õilsate peale.
Kõik paganad piirasid mind, Issanda nimel tõrjusin ma nad tõesti tagasi.
Nad piirasid mind, küll nad piirasid mind, Issanda nimel tõrjusin ma nad tõesti tagasi.
Nad piirasid mind nagu mesilased - nad kustusid nagu tuli kibuvitstes. Issanda nimel tõrjusin ma nad tõesti tagasi.
Mind tõugati kõvasti, et ma langeksin, kuid Issand aitas mind.
Issand on mu tugevus ja mu kiituslaul, ja tema oli mulle päästjaks.
Hõiske- ja päästehääl kostab õigete telkidest: „Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!
Issanda parem käsi on tõusnud kõrgele, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!”
Ei ma sure, vaid jään elama, ja jutustan Issanda tegusid.
Issand karistas mind rängasti, aga ta ei andnud mind surmale.
Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tänan Issandat.
See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse.
Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks!
Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks.
Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis.
See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!
Oh Issand, aita nüüd! Oh Issand, lase hästi korda minna!
Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast.
Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni!
Sina oled mu Jumal ja sind ma tänan! Mu Jumal, sind ma ülistan!
Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Psalm 119 Õndsad on need, kelle elutee on laitmatu, kes käivad Issanda Seaduse järgi!
Õndsad on need, kes peavad tema tunnistusi ja nõuavad teda kõigest südamest,
kes ei tee ka ülekohut, vaid käivad tema teedel!
Sina oled käskinud oma korraldusi hästi pidada.
Oh, et mu elutee oleks kindel, et ma peaksin su määrusi.
Siis ma ei jää häbisse, pannes tähele kõiki su käske.
Ma tahan sind tänada õiglasest südamest, õppides su õiguse seadusi.
Ma tahan pidada su määrusi, ära mind hülga päriselt!
Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge? Kui ta seda peab sinu sõna järgi.
Ma nõuan sind kõigest oma südamest, ära saada mind kõrvale oma käskudest!
Ma panen su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu sinu vastu.
Tänu olgu sulle, Issand! Õpeta mulle oma määrusi!
Oma huultega ma loen üles kõik sinu suu seadused.
Sinu tunnistuste teedel ma rõõmutsen enam kui kogu rikkusest.
Ma mõlgutan mõtteid sinu korralduste üle ja vaatlen sinu teeradu.
Sinu määrustest ma tunnen head meelt, ma ei unusta sinu sõna.
Tee head oma sulasele, et ma elaksin ja hoiaksin sinu sõna!
Ava mu silmad nägema su Seaduse imesid!
Ma olen võõras maa peal, ära peida mu eest oma käske!
Mu hing nõrkeb igatsusest su seaduste järele igal ajal.
Sa sõitlesid ülbeid, äraneetuid, kes eksivad eemale su käskudest.
Veereta mu pealt ära teotus ja häbistus, sest ma pean sinu tunnistusi!
Vürstidki istuvad ja kõnelevad isekeskis minu vastu, aga sinu sulane mõtiskleb sinu määrustest.
On ju sinu tunnistused mu rõõmustajad ja mu nõumehed.
Mu hing on põrmu küljes kinni, elusta mind oma sõna järgi!
Sinule ma jutustan oma teid ja sa vastad mulle; õpeta mulle oma määrusi!
Oma korralduste teedest lase mind aru saada, ja ma tahan meelt mõlgutada su imeasjade üle.
Mu hing valab pisaraid meelehärmist - tõsta mind üles oma sõna järgi!
Vale tee hoia minust eemal ja kingi mulle armust oma Seadus!
Ma olen valinud ustavuse tee, ma olen pannud enese ette sinu seadused.
Ma pean kinni su tunnistustest, Issand. Ära lase mind sattuda häbisse!
Ma jooksen su käskude teed, sest sina teed mu südame avaraks.
Õpeta mulle, Issand, oma määruste teed, et ma seda otsani peaksin!
Anna mulle arusaamist panna tähele su Seadust ja seda pidada kõigest südamest!
Lase mind käia sinu käskude jalgrajal, sest see meeldib mulle!
Pööra mu süda oma tunnistuste poole, aga mitte ahnuse poole!
Eemalda mu silmad tühja vaatamast, elusta mind oma teedel!
Kinnita oma sulasele oma sõna, mis saadab sind kartma!
Eemalda mu teotus, mida ma kardan, sest sinu seadused on head!
Näe, ma igatsen su korraldusi, elusta mind oma õiguse läbi!
Tulgu mulle sinu heldus, Issand, ja su pääste su ütluse järgi,
et ma vastaksin oma teotajaile; sest ma loodan sinu sõna peale!
Ära kisu ilmaski mu suust ära tõesõna, sest ma loodan su seaduste peale!
Ma tahan hoida su Seadust alati, ikka ja igavesti,
ja avaruses käia, sest ma nõuan sinu korraldusi.
Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda.
Ma tahan ennast rõõmustada sinu käskudega, mida ma armastan.
Ma tõstan oma käed su käskude poole, mida ma armastan, ja mõlgutan meelt su määruste üle.
Tuleta meelde sõna oma sulase kohta, mille peale sa mind oled pannud lootma!
See on mulle troostiks mu viletsuses, et su ütlus mind elustab.
Ülbed pilkavad mind väga; ometi ma ei pöördunud kõrvale su Seadusest.
Mul seisid meeles, Issand, su seadused muistsest ajast ja ma sain troosti.
Tuline viha on mind haaranud õelate pärast, kes hülgavad su Seaduse.
Su määrused on mu kiituslauluks mu võõraspõlve majas.
Mulle meenub öösel su nimi, Issand, ja ma hoian su Seadust.
See sai mulle osaks sellepärast, et ma pidasin su korraldusi.
Issand on mu osa; ma olen öelnud, et ma pean sinu sõnu.
Ma püüan kõigest südamest leevendada su palet, ole mulle armuline oma ütlust mööda!
Ma uurin oma teid ja pööran oma jalad jälle su tunnistuste poole.
Ma tõttan aega viitmata pidama sinu käske.
Õelate köidikud punusid end mu ümber; aga mina ei unusta su Seadust.
Südaööl ma tõusen üles sind tänama su õiguse seaduste eest.
Mina olen kõigi nende kaaslane, kes sind kardavad ja peavad sinu korraldusi.
Ilmamaa on täis sinu heldust, Issand; õpeta mulle oma määrusi!
Sina, Issand, oled teinud head oma sulasele oma sõna järgi.
Head arusaamist ja tundmist õpeta mulle, sest ma usun su käske!
Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi.
Sina oled hea ja teed head; õpeta mulle oma määrusi!
Ülbed sepitsevad mu peale valejutte, aga mina pean kõigest südamest sinu korraldusi.
Nende süda on tuim nagu rasv, aga mina tunnen rõõmu sinu Seadusest.
Mulle on hea, et mind vaevati, et ma õpiksin su määrusi.
Seadus su huultelt on mulle kallim kui tuhanded kulda ja hõbedat.
Sinu käed on mind teinud ja valmistanud, anna mulle arusaamist, et ma õpiksin sinu käske!
Kes sind kardavad, näevad mind ja rõõmustavad, et ma loodan sinu sõna peale.
Ma tean, Issand, et su seadused on õiged ja et sa ustavuses mind oled vaevanud.
Olgu nüüd su heldus mulle troostiks, nõnda nagu sa oled ütelnud oma sulasele!
Tulgu su halastused minu peale, et ma elaksin, sest sinu Seadus on minu rõõm!
Jäägu häbisse ülbed, et nad mind valega on ära eksitanud! Mina mõlgutan meeles sinu korraldusi.
Pöördugu minu juurde need, kes sind kardavad ja tunnevad su tunnistusi!
Olgu mu süda laitmatu su määrustes, et ma ei jääks häbisse!
Mu hing on lõppemas, oodates su abi, ma loodan sinu sõna peale.
Mu silmad on lõppemas, igatsedes su ütlust; ma küsin: „Millal sa trööstid mind?”
Sest ma olen nagu nahkastja suitsus; sinu määrusi ma ei ole aga unustanud.
Kui palju päevi on veel su sulasel? Millal saadad täide kohtuotsuse mu tagakiusajate kallal?
Ülbed on kaevanud mulle auke, need, kes ei ela su Seaduse järgi.
Kõik su käsud on tõde; valega kiusatakse mind taga. Aita mind!
Peaaegu oleksid nad lõpetanud minu elu maa peal. Mina aga ei ole hüljanud su korraldusi.
Oma heldust mööda elusta mind, siis ma hoian sinu suu tunnistust!
Igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas.
Põlvest põlve kestab su ustavus. Sina oled kinnitanud maa ja see seisab.
Sinu seaduste kohaselt nad püsivad tänapäev, sest need kõik on sinu sulased.
Kui sinu Seadus ei oleks olnud mu rõõm, siis ma oleksin hukkunud oma viletsuses.
Ma ei unusta iialgi su korraldusi, sest nendega sa oled mind elustanud.
Sinu oma olen mina, päästa mind, sest ma nõuan taga su korraldusi!
Õelad lootsid mind hukata; mina panen tähele sinu tunnistusi.
Ma olen näinud, et ka kõige täiuslikumal asjal on lõpp, kuid sinu käsk on väga avar.
Kuidas ma armastan sinu Seadust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda.
Sinu käsud teevad mind targemaks mu vaenlastest, sest nad on minu päralt igavesti.
Ma olen mõistlikum kui kõik mu õpetajad, sest ma olen mõlgutanud mõttes su tunnistusi.
Ma olen arukam kui vanad, sest ma panen tähele su korraldusi.
Ma hoian oma jalad eemale kõigilt kurjadelt teedelt, et pidada sinu sõna.
Ma ei tagane sinu seadustest, sest sina õpetad mind.
Kui mahe on su ütlus mu suulaele, enam kui mesi mu suule.
Su korraldustest ma olen saanud arukaks, sellepärast ma vihkan kõiki vale teeradu.
Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Ma olen vandunud ja täidan seda, et ma pean sinu õiguse seadusi.
Ma olen väga vaevatud. Issand, elusta mind oma sõna järgi!
Minu suu vabatahtlikud ohvrid olgu su meelt mööda, Issand, ja õpeta mulle oma seadusi!
Mu hing on alati mu pihus ja sinu Seadust ma ei unusta.
Õelad on mulle pannud püüdepaela, kuid mina ei eksi ära sinu korraldustest.
Su tunnistused ma olen saanud pärandiks igavesti, sest nad on mu südame rõõm.
Ma pöörasin oma südame tegema su määruste järgi alaliselt ja otsani.
Ma vihkan kahepaikseid mõtteid, aga sinu Seadust ma armastan.
Sina oled mu kaitse ja kilp; sinu sõna peale ma loodan.
Taganege minust, te kurjategijad, ja ma pean oma Jumala käske!
Kinnita mind oma ütluse järgi, et ma elaksin, ja ära lase mind sattuda häbisse mu lootuses!
Toeta mind, et ma pääseksin, siis ma vaatlen alati su määrusi!
Sa ei pane mikski neid, kes eksivad eemale sinu määrustest, sest nende kavalus on asjatu.
Sa koristad ära kõik õelad maa pealt kui räbu, sellepärast ma armastan sinu tunnistusi.
Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi.
Ma olen toiminud seadust ja õigust mööda, ära jäta mind mu rõhujate kätte!
Kosta oma sulase eest tema heaks, ärgu rõhugu mind ülbed!
Mu silmad on lõppenud ootamast su abi ja su õiguse tõotust.
Tee oma sulasega oma heldust mööda ja õpeta mulle oma määrusi!
Mina olen su sulane; anna mulle arusaamist, et ma tunnetaksin su tunnistusi!
Aeg on Issandal tegutseda; on ju tehtud tühjaks su Seadus.
Seepärast ma armastan su käske enam kui kulda ja selgemat kulda;
seepärast ma pean kõiki su korraldusi täiesti õigeks, ma vihkan iga valeteed.
Imelised on sinu tunnistused, sellepärast hoiab neid minu hing.
Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi.
Ma avan oma suu ja ahmin, sest ma ihaldan su käske.
Kaldu minu poole ja ole mulle armuline, see on nende õigus, kes armastavad sinu nime.
Kinnita mu samme oma ütlusega ja ära lase ühtki nurjatust saada meelevalda minu üle!
Lunasta mind inimeste rõhumisest, siis ma pean su korraldusi!
Lase oma pale paista oma sulase peale ja õpeta mulle oma määrusi!
Veeojad voolavad mu silmist nende pärast, kes ei pea su Seadust.
Sina oled õige, Issand, ja su seadused on õiglased.
Sa oled seadnud oma tunnistused õiguses ja väga suures ustavuses.
Minu kiivus on mind kulutanud, sest mu rõhujad on unustanud sinu sõnad.
Mis sa oled öelnud, on sulatatud väga selgeks, ja su sulane armastab seda.
Ma olen vähene ja halvaks pandud, kuid ma ei unusta sinu korraldusi.
Su õigus on õigus igaveseks ja su Seadus on tõde.
Kitsikus ja ahastus on mind tabanud, aga su käsud on mu rõõm.
Su tunnistuste õigus jääb igavesti; anna mulle arusaamist, et ma elaksin!
Ma hüüan kõigest südamest, kosta mulle, Issand! Ma tahan pidada su määrusi.
Ma hüüan sinu poole, päästa mind, et ma peaksin su tunnistusi!
Ma jõudsin koidust ette ja hüüdsin. Sinu sõna peale ma loodan.
Mu silmad jõuavad ette vahikordadest, et mõlgutada mõttes su ütlust.
Kuule mu häält oma helduse pärast! Issand, elusta mind oma seadusi mööda!
Mulle lähenesid ilguste toimepanijad; nemad on sinu Seadusest kaugel.
Sina oled ligi, Issand, ja kõik su käsud on tõde.
Ammu ma teadsin sinu tunnistustest, et sa need oled rajanud igavesti.
Vaata mu viletsust ja vabasta mind, sest ma ei unusta su Seadust!
Aja mu tüliasja ja lunasta mind, elusta mind oma ütlust mööda!
Õelaist on pääste kaugel, sest nad ei hooli su määrustest.
Sinu halastus, Issand, on suur. Elusta mind oma seadusi mööda!
Palju on mu tagakiusajaid ja rõhujaid, kuid mina ei pöördu kõrvale su tunnistustest.
Ma nägin äraandjaid ja tundsin tülgastust, sest nemad ei hooli sinu ütlustest.
Vaata, kuidas ma armastan sinu korraldusi, Issand! Elusta mind oma heldust mööda!
Sinu sõna sisu on tõde ja kõik su õiguse seadused jäävad igavesti.
Vürstid kiusavad mind taga põhjuseta, aga minu süda tunneb hirmu sinu sõna ees.
Ma rõõmutsen su ütlusest nagu see, kes leiab palju saaki.
Ma vihkan valet ja see on mu meelest jäle, ent sinu Seadust ma armastan.
Seitse korda päevas ma kiidan sind su õiguse seaduste eest.
Sinu Seaduse armastajail on suur rahu ja nad ei komista.
Ma ootan päästet sinult, Issand, ja teen su käske mööda.
Mu hing hoiab su tunnistusi ja ma armastan neid väga.
Ma pean su korraldusi ja su tunnistusi, sest kõik mu teed on sinu ees.
Jõudku mu halamine su palge ette, Issand! Anna mulle arusaamist oma sõna mööda!
Tulgu mu anumine su palge ette, päästa mind oma ütlust mööda!
Mu huuled lasku hoovata kiitust, sest sa õpetad mulle oma määrusi!
Mu keel kuulutagu sinu ütlusi, sest kõik su käsud on õigus!
Olgu su käsi mind aitamas, sest ma olen valinud su korraldused!
Ma igatsen päästet sinult, Issand, ja sinu Seadus on mu rõõm.
Elagu mu hing, et ta sind kiidaks, ja su seadused aidaku mind!
Ma olen eksinud nagu kadunud lammas. Otsi oma sulast, sest ma ei unusta su käske!
Psalm 120 Palveteekonna laul. Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle.
Issand, vabasta mu hing valetajaist huultest ja petisest keelest!
Mida anda sulle, mida lisada sulle, petis keel?
Sangari teravaid nooli koos leetpõõsa tuliste sütega.
Häda mulle, et ma võõrana elan Mesekis, et ma viibin Keedari telkide keskel!
Juba kaua on mu hing elanud nende juures, kes vihkavad rahu.
Mina tahan rahu! Aga kui ma räägin, on nemad valmis sõjaks.
Psalm 121 Palveteekonna laul. Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi?
Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.
Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku.
Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab.
Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel.
Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel.
Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge.
Issand hoiab su minemist ja su tulemist nüüd ja igavesti.
Psalm 122 Palveteekonna laul Taavetilt. Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!”
Meie jalad seisid su väravais, Jeruusalemm.
Jeruusalemm, kes oled ehitatud nagu hästi kokkuliidetud linn,
kuhu läksid üles suguharud, Issanda suguharud tunnistuseks Iisraelile tänama Issanda nime.
Sest sinna on seatud aujärjed kohtumõistmiseks, aujärjed Taaveti kojale.
Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!
Rahu olgu su müüride vahel, hea käekäik su kuninglikes kodades!
Oma vendade ja oma sõprade pärast tahan ma nüüd öelda: Rahu sinule!
Issanda, meie Jumala koja pärast tahan ma otsida sulle head.
Psalm 123 Palveteekonna laul. Ma tõstan oma silmad sinu poole, kes istud taevas.
Vaata, otsekui sulaste silmad vaatavad oma isandate käte peale, otsekui teenija silmad vaatavad oma emanda käte peale, nõnda vaatavad meie silmad Issanda, meie Jumala peale, kuni tema meile armu annab.
Anna meile armu, Issand! Anna meile armu, sest meil on enam kui küllalt põlgusest!
Meie hing on küllalt saanud tunda jultunute irvitust ja uhkete põlgust.
Psalm 124 Palveteekonna laul Taavetilt. Kui Issand ei oleks olnud meiega - nii ütelgu Iisrael -,
kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale,
siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu;
siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge;
siis oleksid ülbed veed läinud üle meie hinge.
Tänu olgu Issandale, kes ei andnud meid nende hammaste saagiks!
Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära.
Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa.
Psalm 125 Palveteekonna laul. Kes loodavad Issanda peale, on nagu Siioni mägi, mis ei kõigu, vaid püsib igavesti.
Jeruusalemma ümber on mäed ja Issand on oma rahva ümber nüüd ja igavesti.
Sest õela valitsuskepp ei jää paigale õigete liisuosal, et õiged oma käsi ei sirutaks ülekohtu järele.
Issand, tee head neile, kes on head, ja neile, kes on õiglased oma südames!
Aga kes käänduvad oma kõveraile teedele, need saatku Issand hukka ühes nurjatusetegijatega! Rahu Iisraelile!
Psalm 126 Palveteekonna laul. Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad.
Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist, siis öeldi paganarahvaste seas: „Issand on neile suuri asju teinud!”
Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad.
Issand, too tagasi meie vangid, nagu veeojad Lõunamaal!
Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega.
Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.
Psalm 127 Palveteekonna laul Saalomonilt. Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.
Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga. Nii see on: Issand annab oma armsatele unes!
Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu temalt.
Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad.
Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud. Ei jää nad häbisse, kui nad vaenlastega kõnelevad väravas.
Psalm 128 Palveteekonna laul. Õnnis on igaüks, kes kardab Issandat, kes käib tema teedel.
Sa sööd siis oma käte vaevast, sa oled õnnis ja su käsi käib hästi.
Su naine on nagu viljakas viinapuu su maja nurgas; su pojad on nagu õlipuu võsud su laua ümber.
Vaata, nõnda õnnistatakse tõesti meest, kes kardab Issandat!
Issand õnnistagu sind Siionist ja saagu sa näha Jeruusalemma head põlve kogu oma eluaja!
Ja saagu sa näha oma laste lapsi! Rahu Iisraelile!
Psalm 129 Palveteekonna laul. Palju on mind rõhutud mu noorpõlvest peale - nõnda ütelgu Iisrael -,
palju on mind rõhutud mu noorpõlvest peale: ometi ei ole minust jagu saadud.
Mu selja peal on kündjad kündnud, nad on ajanud pikki vagusid.
Issand on õiglane, ta on õelate köied katki lõiganud.
Jäägu häbisse ja taganegu kõik, kes vihkavad Siionit!
Nad olgu nagu rohi katustel, mis kuivab, enne kui see kitkutakse,
millest lõikaja ei saa endale peotäit ega siduja sületäit
ja möödaminejad ei ütle: „Issanda õnnistus olgu teiega! Me õnnistame teid Issanda nimega!”
Psalm 130 Palveteekonna laul. Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!
Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!
Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?
Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.
Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale.
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.
Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus!
Ja tema lunastab Iisraeli kõigist tema pahategudest.
Psalm 131 Palveteekonna laul Taavetilt. Issand, mu süda ei ole kõrk ega ole mu silmad uhked, ja ma ei nõua asju, mis mulle on liiga suured ja imelised.
Eks ma ole oma hinge taltsutanud ja vaigistanud? Otsekui võõrutatud laps ema juures, otsekui võõrutatud laps on mu hing minus.
Iisrael, looda Issanda peale nüüd ja igavesti!
Psalm 132 Palveteekonna laul. Issand, meenuta kõiki vaevu, mis on Taavetil,
kes vandus Issandale, tõotas Jaakobi Vägevale:
„Ei ma lähe oma maja ulualla ega heida oma magamisasemele,
ei ma anna und oma silmadele ega suikumist oma laugudele,
kuni ma leian paiga Issandale, eluaseme Jaakobi Vägevale!”
Vaata, me kuulsime sellest Efratas, me leidsime selle Jaari väljadelt.
Mingem nüüd ta eluasemeisse, kummardugem tema jalgade järi ette!
Tõuse, Issand, minema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas!
Sinu preestrid ehtigu endid õigusega ja su vagad hõisaku!
Oma sulase Taaveti pärast ära lükka tagasi oma võitud mehe palet!
Issand on vandunud Taavetile, tõesti, ta ei tagane sellest: „Sinu ihu soost panen ma ühe su aujärjele!
Kui su pojad peavad minu lepingut ja mu tunnistusi, mis ma neile õpetan, siis ka nende pojad peavad istuma igavesti sinu aujärjel!”
Sest Issand on valinud Siioni ja himustanud teda enesele eluasemeks.
„See on mu hingamispaik igavesti; siia ma jään, sest ma olen himustanud seda.
Ma tahan rohkesti õnnistada tema toidust, tema vaesed täita leivaga.
Ja tema preestrid ma riietan päästega, ja tema vagad hakkavad valjusti hõiskama.
Seal ma lasen tärgata sarve Taavetile, ma valmistan lambi oma võitud mehele.
Tema vaenlased ma riietan häbiga, aga tema peas peab ta peaehe särama!”
Psalm 133 Palveteekonna laul Taavetilt. Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad!
See on nagu kallis õli pea peal, mis nõrgub alla habemesse, Aaroni habemesse, mis nõrgub alla tema rõivaste palistusse,
ja nagu Hermoni kaste, mis langeb maha Siioni mägedele. Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse, elu igaveseks ajaks.
Psalm 134 Palveteekonna laul. Ennäe, tänage Issandat, kõik Issanda sulased, kes öösel seisate Issanda kojas!
Tõstke oma käed pühamu poole ja tänage Issandat!
Õnnistagu Issand sind Siionist, tema, kes on teinud taeva ja maa!
Psalm 135 Halleluuja! Kiitke Issanda nime, kiitke teie, Issanda sulased,
kes seisate Issanda kojas, meie Jumala koja õuedel!
Kiitke Issandat, sest Issand on hea; mängige tema nimele, sest see on kaunis!
Sest Issand on valinud enesele Jaakobi, omandiks võtnud Iisraeli.
Sest mina tean, et Issand on suur ja meie Issand on suurem kui kõik jumalad.
Kõik, mis Issandale meeldib, teeb ta taevas ja maa peal, meredes ja kõigis mere sügavikes.
Tema tõstab pilved maa otsast; tema teeb välgud vihmaks, ta toob tuule välja oma aitadest.
Ta lõi maha egiptlaste esmasündinud, nii inimeste kui loomade omad.
Ta saatis tunnustähti ja imesid sinu sekka, Egiptus, vaarao peale ja kõigi ta sulaste peale.
Ta lõi maha palju paganarahvaid ja tappis ära vägevad kuningad,
Siihoni, emorlaste kuninga, Oogi, Baasani kuninga, ja kõik Kaanani kuningriigid,
ja andis nende maa pärisosaks, pärisosaks oma rahvale Iisraelile.
Issand, su nimi püsib igavesti, Issand, su mälestus põlvest põlve!
Sest Issand mõistab kohut oma rahvale ja halastab oma sulaste peale.
Paganate ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.
Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe.
Kõrvad neil on, aga nad ei pane tähele; ei ole ka hingeõhku nende suus.
Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.
Iisraeli sugu, tänage Issandat! Aaroni sugu, tänage Issandat!
Leevi sugu, tänage Issandat! Teie, kes kardate Issandat, tänage Issandat!
Olgu tänatud Issand Siionist, tema, kes elab Jeruusalemmas! Halleluuja!
Psalm 136 Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage jumalate Jumalat, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage isandate Isandat, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes üksi teeb suuri imetegusid, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes arukusega on teinud taeva, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes on laotanud maa üle vee, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes on teinud suured valgused, sest tema heldus kestab igavesti;
- päikese pannud valitsema päevaajal, sest tema heldus kestab igavesti;
- kuu ja tähed valitsema öösel, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes lõi surnuks Egiptuse esmasündinud, sest tema heldus kestab igavesti;
ja tõi Iisraeli nende keskelt välja, sest tema heldus kestab igavesti;
vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes lõhestas Kõrkjamere kaheks, sest tema heldus kestab igavesti;
ja laskis Iisraeli minna sealt läbi, sest tema heldus kestab igavesti;
ja puistas vaarao ja tema väe Kõrkjamerre, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes juhtis oma rahvast kõrbes, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes lõi surnuks vägevad kuningad, sest tema heldus kestab igavesti;
ja lõi maha suurtsugu kuningad, sest tema heldus kestab igavesti,
Siihoni, emorlaste kuninga, sest tema heldus kestab igavesti,
ja Oogi, Baasani kuninga, sest tema heldus kestab igavesti,
ja andis nende maa pärisosaks, sest tema heldus kestab igavesti,
pärisosaks oma sulasele Iisraelile, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes meid meelde tuletas meie alanduses, sest tema heldus kestab igavesti,
ja vabastas meid meie vaenlaste käest, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes annab kõigele lihale roa, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage taeva Jumalat, sest tema heldus kestab igavesti!
Psalm 137 Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!”
Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: „Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!”
Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.
Psalm 138 Taaveti laul. Ma tänan sind kõigest oma südamest, jumalate ees ma mängin sulle!
Ma kummardan su püha templi poole ja tänan su nime su helduse ja ustavuse pärast; sest suuremaks, kui on kõik su kuulsus, oled sa teinud oma tõotuse.
Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus.
Sind, Issand, tänavad kõik ilmamaa kuningad, kui nad kuulevad sinu suu tõotusi,
ja nad laulavad Issanda teedel, et suur on Issanda au.
Sest Issand on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära.
Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind.
Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!
Psalm 139 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.
Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.
See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.
Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.
Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.
Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.
Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.
Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!
Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures.
Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad,
kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased!
Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu?
Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks.
Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!
Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!
Psalm 140 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Vabasta mind, Issand, kurjade inimeste käest, varja mind vägivaldsete meeste eest,
kes mõtlevad kurja oma südames ja iga päev õhutavad võitlusi!
Nemad teritavad oma keelt nagu madu; rästikumürk on nende huulte all. Sela.
Hoia mind, Issand, õela käte eest, varja mind vägivaldsete meeste eest, kes mõtlevad mu samme peatada!
Uhked on mulle salajasse pannud paelad ja köied, nad on laotanud võrgud tee peale ja on mulle seadnud püünised. Sela.
Ma ütlesin Issandale: Sina oled mu Jumal! Kuule, Issand, mu anumise häält!
Issand Jumal, sa mu võimas abi! Sina kaitsed mu pead tapluse päeval.
Issand, ära sa täida õela himustust! Ära lase õnnestuda tema kavatsust, muidu nad suurustavad! Sela.
Nende sapp, kes mind ümber piiravad, nende huulte vaev katku neid endid!
Tuliseid süsi sadagu nende peale, kukuta nad sügavatesse aukudesse, kust nad ei saa üles tõusta!
Keelekandja mees ärgu püsigu maa peal, vägivaldsel mehel olgu õnnetusi; need ajagu teda järjest taga!
Ma tean, et Issand ajab viletsa kohtuasja ja teeb vaesele õige otsuse.
Tõesti, õiged tänavad su nime, õiglased jäävad elama su palge ette.
Psalm 141 Taaveti laul. Issand, ma hüüan sind appi, tõtta mu juurde; kuule mu häält, kui ma hüüan su poole!
Olgu mu palve suitsutusohvriks su palge ees, ja mu käte tõstmine olgu õhtuseks roaohvriks!
Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!
Ära lase mu südant pöörduda paha asja poole, et ma üleannetult teeksin ülekohtu tegusid õeluses koos meestega, kes teevad nurjatust, ega sööks nende maiuspalasid!
Õige löögu mind; see on heldus! Ja ta nuhelgu mind; see on õli mu pea peale! Ärgu mu pea keeldugu sellest! Sest veel pisut aega, ja minu palve läheb täide nende õnnetustes!
Kui nende valitsejad tõugatakse kaljudelt, siis kõik mõistavad, kui õiged on minu sõnad.
Nagu maad oleks küntud ja lõhestatud, nõnda pillutatakse nende luud surmavalla suhu.
Sest mu silmad, Issand Jumal, vaatavad sinule. Sinu juures ma otsin pelgupaika, ära lase mu hinge hukka minna!
Hoia mind paela eest, mis mulle on pandud, ja nurjatusetegijate püünise eest!
Õelad langegu üheskoos oma võrkudesse, kuni mina neist mööda lähen!
Psalm 142 Taaveti õpetuslaul; palve, kui ta oli koopas.
Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat.
Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse.
Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised.
Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest.
Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal!
Pane tähele mu halisemist, sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad!
Vii välja mu hing vangist tänama sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui sina mulle head teed.
Psalm 143 Taaveti laul. Issand, kuule mu palvet, pane tähele mu anumist! Oma ustavuses vasta mulle, oma õiguses!
Ja ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige sinu palge ees!
Sest vaenlane jälitab mu hinge, ta rõhub maha mu elu, ta paneb mind istuma pimedusse nagu need, kes on ammugi surnud.
Mu vaim nõrkeb mu sees ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.
Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid.
Ma laotan oma käed laiali sinu poole, mu hing himustab su järele nagu janunev maa. Sela.
Vasta mulle peatselt, Issand! Mu vaim on lõppemas! Ära pane oma palet mu eest varjule, et ma ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!
Anna mulle vara kuulda oma heldust, sest ma loodan sinu peale! Anna mulle teada tee, mida pean käima, sest sinu poole ma tõstan oma hinge!
Kisu mind ära, Issand, mu vaenlaste käest; sinu kaitse alla ma kipun!
Õpeta mind tegema sinu meelt mööda, sest sina oled mu Jumal! Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal!
Issand, elusta mind oma nime pärast, vii välja mu hing kitsikusest oma õiguse pärast!
Ja hävita mu vaenlased oma helduse pärast, ja kaota ära kõik, kes mu hinge rõhuvad, sest ma olen sinu sulane!
Psalm 144 Taaveti laul. Tänatud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks,
tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.
Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele?
Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.
Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!
Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid!
Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,
kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!
Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,
kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest.
Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,
et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,
et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,
et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel!
Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.
Psalm 145 Taaveti kiituslaul. Ma tõstan sind kõrgeks, mu Jumal, sa kuningas! Ja ma tänan su nime ikka ja igavesti!
Iga päev ma tänan sind ja kiidan su nime ikka ja igavesti!
Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu!
Rahvapõlv ülistab rahvapõlvele sinu tegusid, ja nad kuulutavad sinu suurt vägevust.
Sinu võimsuse toredat hiilgust ja su imeasju tahan ma meeles mõlgutada.
Sinu kardetavast jõust räägitagu ja ma jutustan sinu suurtest töödest.
Su suure headuse mälestust kuulutatagu ja su õiguse üle hõisatagu!
Armuline ja halastaja on Issand, pika meelega ja suur helduselt.
Hea on Issand kõigile ja tema halastus on üle kõigi tema tegude.
Sind ülistavad, Issand, kõik sinu teod, ja su vagad tänavad sind.
Nemad kõnelevad sinu riigi auhiilgusest ja nad räägivad su vägevusest,
et teada anda inimlastele tema vägevust ja tema riigi auhiilguse ilu.
Sinu riik on kõigi ajastute riik ja sinu valitsus kestab rahvapõlvest rahvapõlve.
Issand toetab kõiki, kes on langemas, ja tema tõstab püsti kõik, kes on küüru vajutatud.
Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal;
sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.
Õige on Issand kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes.
Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad.
Tema teeb nende meele järgi, kes teda kardavad, ja ta kuuleb nende kisendamist ning aitab neid.
Issand hoiab kõiki, kes teda armastavad, ja hävitab kõik õelad.
Issanda kiitust rääkigu mu suu ja kõik liha andku tänu tema pühale nimele ikka ja igavesti!
Psalm 146 Halleluuja! Kiida, mu hing, Issandat!
Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on!
Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!
Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused.
Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale,
kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes on ustav igavesti,
kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse, kes annab leiba näljastele. Issand päästab lahti, kes on kinni seotud.
Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid.
Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja.
Issand on kuningas igavesti, sinu Jumal, Siion, põlvest põlve! Halleluuja!
Psalm 147 Halleluuja! Jah, hea on mängida meie Jumalale; jah, kaunis ja kohane on kiituslaul.
Issand ehitab Jeruusalemma, tema kogub Iisraeli hajutatud.
Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.
Tema määrab tähtede arvu ja nimetab neid kõiki nimepidi.
Meie Issand on suur ja vägev rammult; tema mõistus on määratu.
Issand peab ülal viletsaid, aga õelad alandab maani.
Laulge Issandale tänuga, mängige kandlel kiitust meie Jumalale,
kes katab taeva paksude pilvedega, kes valmistab maale vihma, kes laseb tärgata rohu mägedele,
ta annab loomadele nende toidu ja kaarnapoegadele, kes teda hüüavad.
Temale ei meeldi hobusevägi ega ole tal head meelt jalameeste säärtest.
Issandal on hea meel neist, kes teda kardavad, kes loodavad tema helduse peale.
Ülista, Jeruusalemm, Issandat! Siion, kiida oma Jumalat!
Sest tema on teinud tugevaks su väravate riivid, tema õnnistab su lapsi sinu sees.
Ta annab rahu su piirile, ta küllastab su tuumaka nisuga.
Ta läkitab oma ütlused maa peale, rutusti jookseb tema sõna.
Ta annab lund nagu villa, ta külvab halla nagu tuhka.
Ta viskab oma jääd nagu palukesi: kes võib püsida tema külma ees?
Ta läkitab oma sõna ja sulatab nad; ta laseb oma tuult puhuda ja veed vulisevad.
Ta annab teada oma sõna Jaakobile ja Iisraelile oma määrused ja seadused.
Nõnda ei ole tema teinud ühelegi paganarahvale, ja tema seadusi ei ole nad tundnud. Halleluuja!
Psalm 148 Halleluuja! Kiitke Issandat taevastest, kiitke teda ülal kõrgustes!
Kiitke teda, kõik tema inglid! Kiitke teda, kõik tema väehulgad!
Kiitke teda, päike ja kuu! Kiitke teda, kõik valguse tähed!
Kiitke teda, taevaste taevad, ja kõik veed taevaste peal!
Kiitku nad Issanda nime, sest kui tema käskis, siis nad loodi!
Ja ta püstitas nad alatiseks ja igaveseks; tema andis määruse, ja sellest nad ei astu üle.
Kiitke Issandat maa pealt, mereloomad ja kõik mere sügavused,
tuli ja rahe, lumi ja udu, marutuul, kes teeb tema sõna järgi,
mäed ja kõik kingud, viljapuud ja kõik seedrid;
metsloomad ja kõik koduloomad, roomajad ja tiivulised linnud;
ilmamaa kuningad ja kõik rahvahõimud, vürstid ja kõik ilmamaa kohtumõistjad;
ka noored mehed ja neitsid, vanad koos noortega!
Kiitku nad Issanda nime, sest tema nimi üksi on kõrge; tema aulisus ulatub üle maa ja taeva!
Ja tema on tõstnud kõrgele sarve oma rahvale, kõigile oma vagadele, kiituslauluks Iisraeli lastele, rahvale, kes on tema lähedal. Halleluuja!
Psalm 149 Halleluuja! Laulge Issandale uus laul, tema kiituslaul vagade koguduses!
Iisrael rõõmustagu oma tegijast! Siioni lapsed ilutsegu oma kuningast!
Nad kiitku ringtantsus tema nime, trummide ja kanneldega mängigu nad temale!
Sest Issandal on hea meel oma rahvast, ta ehib viletsad päästega.
Vagad ilutsegu au sees, nad hõisaku oma voodites!
Neil olgu suus Jumala ülistus ja käes kaheterane mõõk,
et valmistada kättemaks paganarahvaile ja nuhtlus rahvahõimudele,
et siduda nende kuningad ahelaisse ja panna jalaraudu nende auväärsed mehed,
et saata täide nende kohta kirja pandud kohtuotsus! See on auks kõigile tema vagadele. Halleluuja!
Psalm 150 Halleluuja! Kiitke Jumalat tema pühamus! Kiitke teda tema võimsas taevalaotuses!
Kiitke teda tema vägevate tegude pärast! Kiitke teda tema määratut suurust mööda!
Kiitke teda pasuna helidega! Kiitke teda naabli ja kandlega!
Kiitke teda trummide ja ringtantsudega! Kiitke teda keelpillide ja viledega!
Kiitke teda helisevate simblitega! Kiitke teda kumisevate simblitega!
Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat! Halleluuja!
Õpetussõnad 1 Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad
tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks,
et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks,
et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet -
kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse
õpetus- ja tähendamissõnade, tarkade meeste ütluste ja nende mõistatuste mõistmiseks.
Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.
Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust,
sest need on su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks!
Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu!
Kui nad ütlevad: „Tule meiega! Varitseme verd, luurame süütut ilma põhjuseta,
neelame neid otsekui surmavald, elusalt ja tervelt nagu haudaminejaid,
küllap me siis leiame kõiksugust kallist vara ja täidame oma kojad saagiga.
Heida liisku meie keskel ja meil kõigil olgu ühine kukkur!” -
siis, mu poeg, ära mine nendega seda teed, hoia oma jalg nende radadelt!
Sest nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad verd valama.
Ent asjatu on võrku laotada kõigi tiivuliste nähes:
sest nad varitsevad omaenese verd, luuravad omaenese hinge.
Niisugune tee on igaühel, kes ahnitseb kasu: selle omanikult võetakse hing.
Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel,
kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus:
„Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?
Pöörduge minu noomimise alla! Vaata, ma lasen teile voolata oma vaimu, teen teile teatavaks oma sõnad.
Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud,
ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist,
siis naeran minagi teie õnnetust, pilkan, kui teie kohkumine tuleb,
kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad.
Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia.
Sellepärast et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Issanda kartust,
et nad ei ole hoolinud minu nõust, vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi,
peavad nad siis sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsustest.
Sest rumalaid tapab nende taganemine ja alpe hukkab nende hooletus.
Aga kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.”
Õpetussõnad 2 Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad,
lased oma kõrva tarkust tähele panna, pöörad südame arukuse poole,
jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks,
kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust,
siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse.
Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.
Tema talletab õigetele edu, on kilbiks neile, kes elavad laitmatult,
kaitstes õiguse radu ja valvates oma vagade teed.
Siis sa mõistad õiglust ja õigust, ja seda, mis õige on - kõiki häid teid.
Sest siis tuleb tarkus su südamesse ja tunnetus hakkab meeldima su hingele.
Otsustusvõime valvab su üle, arukus kaitseb sind,
päästes sind kurjalt teelt, meeste käest, kes räägivad pööraselt,
kes hülgavad sirged rajad, et käia pimedatel teedel,
kes rõõmustavad kurja tehes, hõiskavad pööraste roimade juures,
kelle rajad on kõverad ja kelle teed on eksiteed.
See hoiab sind ka võõra naise eest, muulasest naise eest, kes räägib meelitavaid sõnu,
kes on hüljanud oma noorpõlve sõbra ja on unustanud oma Jumala seaduse.
Sest tema koda vajub alla surma poole ja tema teed varjuderiiki.
Ükski, kes tema juurde sisse läheb, ei tule tagasi ega jõua taas eluradadele.
See on siis selleks, et sa võiksid käia heade teel ja hoida õigete radu,
sest õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda,
aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära.
Õpetussõnad 3 Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud,
sest need lisavad sulle pikka iga, eluaastaid ja rahu!
Heldus ja tõde ärgu jätku sind maha! Seo need enesele ümber kaela, kirjuta need oma südamelauale,
siis sa leiad armu ja heakskiitu Jumala ja inimeste silmis!
Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!
Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!
Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast!
See on su ihule terviseks ja luudele-liikmetele kosutuseks.
Austa Issandat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist,
siis su aidad täituvad küllusega ja veiniaamid ajavad üle!
Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine,
sest keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab!
Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele,
sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast.
See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav.
Selle paremal käel on pikk iga ja vasakul käel rikkus ning au.
Selle teed on armsad teed ja kõik selle rajad on rahu.
See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad, õnnis, kes seda suudab hoida.
Issand on tarkusega rajanud maa, arukusega valmistanud taeva.
Tema teadmisel lõhkevad sügavused ja pilved tilguvad kastet.
Mu poeg, ära kaota neid silmist: säilita arukus ja otsustusvõime,
siis on need su hingele eluks ja kaela ümber kaunistuseks.
Siis sa võid käia oma teed julgesti, su jalg ei tarvitse komistada.
Kui sa heidad puhkama, siis pole sul vaja karta, vaid sa saad magada ja su uni on magus.
Ei sa siis karda äkilist hirmutust ega õelate õnnetust, kui see tuleb.
Sest Issand on kõigil su teedel ja hoiab su jalga püünise eest.
Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!
Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!
Ära kavatse kurja oma ligimese vastu, kui ta elab usaldavalt su juures!
Ära riidle ühegi inimesega põhjuseta, kui ta ei ole sulle kurja teinud!
Ära ole kade mehele, kes on vägivaldne, ja ära vali ühtegi tema teedest,
sest pöörane on Issanda meelest jäle, aga õigetega on tema osadus!
Issanda needus on õela kojas, aga ta õnnistab õiglase eluaset.
Pilkajaile on temagi pilkaja, aga alandlikele annab ta armu.
Targad pärivad au, aga albid kannavad häbi.
Õpetussõnad 4 Kuulge, pojad, isa manitsust, ja pange tähele, et õpiksite arukust!
Sest ma annan teile hea õpetuse, ärge hüljake mu juhatust!
Kui ma alles olin oma isa poeg, õrn ja ainus oma ema hoole all,
siis õpetas mind mu isa ja ütles mulle: Su süda hoidku minu sõnu, pea mu käske, siis sa jääd elama!
Taotle tarkust, taotle arukust - ära seda unusta - ära kaldu kõrvale mu suu sõnadest!
Ära seda hülga, siis see hoiab sind; armasta seda, siis see kaitseb sind!
Tarkuse algus on see: taotle tarkust ja taotle arukust kogu oma varanduse hinnaga.
Pea seda kõrgeks, siis see ülendab sind, kui sa seda süleled, siis see austab sind!
See paneb sulle pähe ilupärja, kingib sulle kauni krooni.
Kuula, mu poeg, ja võta vastu mu sõnad, siis saab sulle palju eluaastaid!
Ma õpetan sulle tarkuseteed, ma juhin sind õigeisse rööpaisse.
Kui sa seal käid, siis on su samm vaba, ja kui sa jooksed, siis sa ei komista.
Haara kinni õpetusest, ära lase lahti, hoia seda, sest see on su elu!
Ära mine õelate rajale ja ära astu kurjade teele!
Jäta see, ära käi seal, hoidu sellest ja mine mööda!
Sest nad ei saa magada, enne kui nad kurja on teinud; neilt võetakse uni, kui nad kedagi ei ole saanud panna komistama.
Sest nad söövad õeluse leiba ja joovad vägivalla veini.
Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.
Õelate tee on nagu pilkane pimedus: nad ei tea, mille peale nad komistavad.
Mu poeg, pane tähele mu sõnu, pööra oma kõrv mu kõnede poole!
Ära kaota neid enesel silmist, hoia need oma südames;
sest need on eluks sellele, kes need leiab, ja terviseks kogu ta ihule!
Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!
Saada enesest ära valelik suu ja hoidu huulte väärusest!
Su silmad vaadaku otse ja su pilk olgu suunatud ettepoole!
Pane tähele oma jala suunda, siis on kõik su teed kindlad!
Ära kaldu paremale ega vasakule, hoia oma jalga kurjast!
Õpetussõnad 5 Mu poeg, pane tähele mu tarkust, pööra oma kõrv minu arusaamise poole,
et tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse!
Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk.
Ta jalad lähevad alla surma, ta sammud veavad põrguhaua poole.
Ta ei pea silmas elurada, ta jäljed ekslevad, ilma et ta märkakski.
Seepärast, mu pojad, kuulake mind, ja ärge lahkuge mu suu sõnadest!
Hoia oma tee temast kaugel ja ära mine tema koja ukse ligi,
et sa ei annaks oma au mitte teistele ega oma aastaid armutule,
et võõrad ei küllastuks sinu varast ja su töövaev ei läheks muulase kotta,
et sa viimaks ei hakkaks vinguma, kui su liha ja ihu on lõppenud,
ega ütleks: „Miks ma küll vihkasin õpetust ja miks mu süda põlgas noomitust?
Miks ma ei kuulanud juhatajate häält ega pööranud kõrva õpetajate poole?
Peagi oleksin sattunud lausa õnnetusse keset kogukonda ja kogudust!”
Joo vett oma kaevust, voolavat vett oma allikast!
Kas peaksid su lätted valguma tänavale, su veeojad turgudele?
Kuulugu need ainult sinule, aga mitte koos sinuga võõraile!
Olgu õnnistatud su allikas ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest,
kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits - ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse.
Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?
Sest mehe teed on Issanda silme ees ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi.
Õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega.
Ta sureb õpetuse puudusest ja läheb eksiteele suurest rumalusest.
Õpetussõnad 6 Mu poeg, kui oled hakanud käendajaks oma ligimesele, kui oled löönud kätt võõra heaks,
kui oled oma suu sõnade pärast võrku mässitud, oma suu sõnade pärast kinni püütud,
siis tee ometi, mu poeg, enese päästmiseks nõnda, sest sa oled ju sattunud oma ligimese võimusesse: mine, alanda ennast ja anu oma ligimest!
Ära anna und oma silmadele ega suikumist laugudele!
Päästa end gasellina lõksu eest või otsekui lind püüdja käest!
Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!
Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat,
valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse.
Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest?
Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,
siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.
Kõlvatu inimene, nurjatu mees, käib, vale suus,
pilgutab silmi, annab jalaga märku, viitab sõrmedega,
tal on kavalus südames, ta kavatseb kurja, ta külvab alati riidu.
Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole.
Neid kuut asja vihkab Issand, jah, seitse on tema hingele jäledad:
ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd,
süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole,
valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes külvab riidu vendade vahel.
Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!
Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!
Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!
Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,
et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest.
Ära himusta oma südames tema ilu ja ära lase ennast kütkestada tema silmalaugudest!
Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast, aga teise mehe naine püüab kallist hinge.
Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid?
Kas keegi võib käia tuliste süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?
Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ei jää karistamata ükski, kes puutub temasse!
Eks põlata varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?
Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse.
Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.
Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida.
Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval.
Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi.
Õpetussõnad 7 Mu poeg, hoia mu sõnu ja pane mu käsud enesele tallele!
Pea mu käske, et sa jääksid elama, hoia mu õpetust kui oma silmatera!
Seo need enesele sõrmede ümber, kirjuta need oma südamelauale!
Ütle tarkusele: „Sa oled mu õde!” ja hüüa arukust sugulaseks,
et see hoiaks sind võõra naise eest, võõramaa naise eest, kes räägib libedaid sõnu.
Sest oma koja aknast, aknaavast ma vaatasin
ja nägin kogenematute seas, märkasin poiste hulgas arutut noormeest:
ta käis mööda tänavat kuni selle nurgani ja sammus siis naise koja poole,
videvikus, kui päev jõudis õhtule, südaööl ja pimedas.
Ja vaata, naine tuli temale vastu, hooraehtes ja kavala südamega.
Ta oli rahutu ja isemeelne, ta jalad ei püsinud kodus:
mõnikord oli ta tänaval, mõnikord turgudel, ja ta varitses iga nurga juures.
Ta haaras temast kinni, suudles teda ja ütles temale häbitu näoga:
„Ma pidin viima tänuohvreid ja ma tasusin täna oma tõotused.
Seepärast ma tulin välja sulle vastu, sind otsima, ja ma leidsin su.
Ma katsin oma voodi vaipadega, kirju Egiptuse lõuendiga.
Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli.
Tule, joobume kallistustest hommikuni, tundkem rõõmu armastusest!
Sest mu mees ei ole kodus, ta läks pikale teekonnale.
Ta võttis rahakukru kaasa, ta tuleb koju alles täiskuu ajaks.”
Ta võrgutas teda paljude meelitussõnadega, ahvatles oma libedate huultega.
Äkitselt läks mees temale järele, nagu härg, keda viiakse tappa, otsekui jalarauad meeletu karistuseks,
nagu lind, kes tõttab võrku ega tea, et see maksab tema hinge, kuni nool lõhestab ta maksa.
Ja nüüd, pojad, kuulge mind, ja pange tähele mu suu sõnu!
Ärgu pöördugu su süda tema teedele, ära eksi tema radadele!
Sest palju on mahalööduid, keda tema on viinud langusele, rohkesti on neid, keda tema on tapnud.
Tema koda on põrgutee - see viib alla surma kambritesse.
Õpetussõnad 8 Eks hüüa tarkus, eks tõsta arukus häält?
Küngastel tee ääres, teelahkmetel, on ta võtnud aset.
Väravate kõrval, linna sissekäigus, seal, kus ustest sisse minnakse, kisendab ta:
„Teile, mehed, ma hüüan, ja mu hääl kõlab inimlastele!
Õppige, rumalad, mõistlikkust, ja albid, hakake aru saama!
Kuulge, sest ma räägin tõtt ja mu huuled on avatud õigeks asjaks!
Jah, mu suulagi toob kuuldavale tõe, aga õelus on mu huultele jäle.
Kõik mu suu sõnad on siirad, neis pole midagi kavalat ega väära.
Need kõik on selged arukale ja õiged neile, kes on leidnud tunnetuse.
Võtke vastu mu õpetus, aga mitte hõbedat, pigem teadlikkus kui valitud kuld!
Sest tarkus on parem kui pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellega võrdne.
Mina, tarkus, olen mõistlikkuse naaber, ja ma leian tunnetuse ning targa nõu.
Issanda kartus on kurja vihkamine. Ma vihkan kõrkust ja ülbust, halbu eluviise ja pöörast suud.
Mul on nõu ja kordaminek, ma olen mõistus, mul on võimus.
Minu abiga valitsevad kuningad ja võimukandjad korraldavad õiglust.
Minu abiga valitsevad vürstid ja suursugused, kõik õiged kohtumõistjad.
Mina armastan neid, kes armastavad mind, ja kes otsivad mind, need leiavad minu.
Minu juures on rikkus ja au, jääv varandus ja hüvang.
Minu vili on kullast parem, parem koguni kui puhas kuld, ja mu saak on parem kui valitud hõbe.
Ma jäin õigluse rajale, keset õiguse jalgteid,
et anda jõukust neile, kes mind armastavad, ja et täita nende varakambreid.
Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal.
Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust.
Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad.
Veel enne kui mäed paigale pandi, enne künkaid sündisin mina,
kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki.
Kui tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas sõõri sügavuse pinnale,
kui ta kinnitas pilved ülal, kui said jõuliseks sügavuse allikad,
kui ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust, kui ta kinnitas maa alused,
siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees,
mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest.
Ja nüüd, pojad, kuulge mind! Õndsad on need, kes hoiavad minu teed.
Kuulge õpetust ja saage targaks, ärge jätke seda tähele panemata!
Õnnis on inimene, kes kuulab mind, kes päevast päeva valvab mu ustel, on vahiks mu uksepiitade juures.
Sest kes leiab minu, leiab elu ja saab Issanda hea meele osaliseks.
Aga kes ei taba mind, teeb kahju oma hingele; kõik, kes vihkavad mind, armastavad surma.”
Õpetussõnad 9 Tarkus ehitas enesele koja, raius oma seitse sammast.
Ta tappis tapaloomad, segas veini, kattis lauagi valmis.
Ta läkitas oma teenijad, laskis hüüda linna küngastel:
„Kes on kogenematu, pöördugu siia!” Napiarulisele ta ütles:
„Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud veini!
Jätke maha rumalus, et jääksite elama, ja käige arukuse teel!”
Kes õpetab pilkajat, toob iseenesele häbi, ja kes noomib õelat, sellele jääb külge halb märk.
Ära noomi pilkajat, et ta sind ei vihkaks, noomi tarka, ja ta armastab sind!
Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
Sest minu läbi saavad su päevad paljuks ja su eluaastad jätkuvad.
Kui oled tark, siis oled tark iseenese jaoks; ja kui oled pilkaja, siis pead sedagi üksinda kandma.
Meeletusenaine on rahutu, rumalus ei tunne midagi.
Ta istub oma koja uksel, istme peal linna küngastel,
kutsudes möödaminejaid, neid, kes käivad otseradu:
„Kes on kogenematu, pöördugu siia!” Ja napiarulisele ta ütleb:
„Varastatud vesi on magus ja salajas söödud leib on hõrk.”
Aga teine ei teagi, et seal on kadunud hinged, et tema kutsutud on põrgu sügavustes.
Õpetussõnad 10 Saalomoni õpetussõnad: Tark poeg rõõmustab isa, aga alp poeg on emale meelehärmiks.
Ülekohtuselt saadud varandustest pole kasu, aga õiglus päästab surmast.
Issand ei lase nälgida õiget hinge, aga ta tõrjub tagasi õelate himu.
Laisk käsi toob vaesuse, aga virgad käed teevad rikkaks.
Taibukas poeg kogub suvel, aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.
Õige pea peale tulevad õnnistused, aga õelate suus peitub vägivald.
Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb.
Kes on südamelt tark, võtab käsud vastu, aga huultelt meeletu libastub.
Kes elab laitmatult, elab julgesti, aga kelle teed on kõverad, selle käsi käib halvasti.
Kes pilgutab silmi, põhjustab valu, ja huultelt meeletu libastub.
Õiglase suu on eluallikas, aga õelate suus peitub vägivald.
Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised.
Mõistliku huultel leidub tarkust, aga meeletu seljale on vitsa vaja.
Targad panevad tallele, mida teavad, aga rumala suu toob hukatuse lähedale.
Rikka varandus on tema tugev linn, vaestele on nende vaesus hukatuseks.
Õige inimese töötasu on eluks, õela tulu on patuks.
Kes hoiab õpetust, on elurajal, aga kes põlgab noomimist, eksib ära.
Kes peab salaviha, selle huuled on valelikud, ja kes ajab laimujuttu, on alp.
Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik.
Õiglase keel on valitud hõbe, õelate süda on vähe väärt.
Õiglase huuled kosutavad paljusid, aga rumalad surevad arunappuse pärast.
See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde.
Albile meeldib teha häbitegusid, aga mõistlikule mehele meeldib tarkus.
Mida õel kardab, see tabab teda, aga õigete igatsus rahuldatakse.
Kui torm üle käib, siis pole enam õelat, aga õigel on igavene alus.
Nagu äädikas hammastele ja suits silmadele, nõnda on laisk sellele, kes tema läkitab.
Issanda kartus jätkab elupäevi, aga õelate aastaid lühendatakse.
Õigete ootus on rõõm, aga õelate lootus hukkub.
Issanda tee on kindluseks laitmatule, aga kurjategijaile on ta hukatuseks.
Õige ei kõigu iialgi, aga õelad ei jää maale elama.
Õiglase suu edendab tarkust, aga valelik keel hävitatakse.
Õiglase huuled teavad, mis on meelepärane, aga õelate suu on pöörane.
Õpetussõnad 11 Valed kaalud on Issanda meelest jäledus, aga õigest vihist on tal hea meel.
Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus.
Ausus juhib õiglasi, aga valelikkus hävitab truudusemurdjad.
Varandusest pole kasu vihapäeval, aga õiglus päästab surmast.
Õiglus tasandab vagale tema tee, aga õel langeb oma õeluse läbi.
Õigete õiglus päästab neid, aga truudusemurdjaid vangistab nende oma himu.
Kui õel inimene sureb, siis ta lootus hävib, ja rumalate ootus kaob.
Õige päästetakse hädast, aga õel satub sinna tema asemel.
Suuga hävitab jumalatu oma ligimese, aga õiged pääsevad teadlikkuse läbi.
Õigete õnnest hõiskab linn ja õelate hukkumisest tuntakse rõõmu.
Õigete õnnistusest kerkib linn, aga õelate suu kisub selle maha.
Napiaruline on, kes halvustab oma ligimest, aga arukas mees on vait.
Kes käib keelekandjana, reedab saladusi, aga kes on ustava vaimuga, varjab neid.
Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi.
Kes asub käendajaks võõrale, selle käsi käib halvasti, aga kes käendamist ei salli, võib olla muretu.
Veetlev naine saavutab au ja virgad saavutavad rikkuse.
Kes osutab halastust, teeb head iseenesele, aga kalk teeb valu oma ihule.
Õel teenib petise palga, aga õigluse külvaja tõelise tasu.
Kes püsib õigluses, jääb elama, aga kes taotleb kurja, saab surma.
Need, kel valelik süda, on Issanda meelest jäledad, aga tal on hea meel neist, kelle tee on laitmatu.
Käsi selle peale! Kuri ei jää karistuseta, aga õigete sugu pääseb.
Otsekui kuldrõngas sea kärsas on ilus naine, kel puudub peenetundelisus.
Õigete igatsuseks on ainult hea, õelate ootuseks viha.
Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes.
Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.
Kes keelab vilja, seda sajatab rahvas, aga müüja peale tuleb õnnistus.
Kes taotleb head, leiab tunnustuse, aga kes kavatseb kurja, seda ennast see tabab.
Kes loodab oma rikkuse peale, langeb, aga õiged haljendavad nagu lehed.
Kes oma koja hooletusse jätab, lõikab tuult, ja rumal saab targale sulaseks.
Õiglase vili on elupuu, aga tark saab hinged.
Vaata, õigele tasutakse maa peal, saati siis õelale ja patusele.
Õpetussõnad 12 Kes armastab hoiatust, armastab teadlikkust, aga kes vihkab noomimist, on juhm.
Hea inimene saab Issandalt tunnustuse, aga kurja nõuga mehe ta mõistab hukka.
Õeluse pärast ei jää inimene püsima, aga õigete juur on kõikumatu.
Tubli naine on oma mehe kroon, aga häbitu on otsekui mädanik tema luudes.
Õiglaste mõtted on õiged, õelate nõuanne on pettus.
Õelate sõnad varitsevad verd, aga ausate suu päästab varitsetavad.
Õelad kummutatakse ja neid ei ole enam, aga õigete koda jääb püsima.
Meest kiidetakse tema mõistuse pärast, aga meelesegane on põlatud.
Parem on olla tähtsusetu, kel ometi on ori, kui ennast laiutada ja olla leivata.
Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.
Kes oma põldu harib, sel on leiba küllalt, aga kes tühja taga ajab, on meeletu.
Õel himustab kurjade saaki, aga õigete juur kinnitatakse.
Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast.
Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele.
Rumala tee on ta enese silmis õige, aga tark võtab nõu kuulda.
Rumala pahameel saab kohe teatavaks, aga tark katab solvangu kinni.
Tõe kõneleja kuulutab õigust, aga valetunnistaja pettust.
Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks.
Tõehuuled kestavad igavesti, aga valelik keel on üürikeseks.
Kes kavatsevad kurja, neil on pettus südames, aga kes annavad rahu nõu, võivad rõõmu tunda.
Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust.
Valelikud huuled on Issanda meelest jäledad, aga ustavad on temale meelepärased.
Tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust.
Kärmete käsi valitseb, aga laisk peab orjama.
Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu.
Õige hoiab eemale halvast, aga õelaid eksitab nende oma tee.
Laisk ei saa küpsetada jahisaaki, aga inimese kallis vara on virkus.
Õigluse rajal on elu, ja sillutatud teel ei ole surma.
Õpetussõnad 13 Tark poeg kuulab isa õpetust, aga pilkaja ei kuula sõitlustki.
Oma suu viljast sööb mees head, aga autute igatsuseks on vägivald.
Kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus.
Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub.
Õige vihkab valelikkust, aga õel toimib vastikult ja häbiväärselt.
Õigus kaitseb seda, kelle tee on laitmatu, aga õelus kukutab patuse.
Üks näib rikkana, aga tal ei ole midagi, teine näib vaesena, aga tal on palju vara.
Mehe hinge lunahind on tema rikkus, aga vaesel pole vaja sõitlust kuulda.
Õigete valgus paistab rõõmsasti, aga õelate lamp kustub ära.
Ülbusest tõuseb riid, aga kes nõu kuulda võtavad, on targad.
Hõlpsalt saadud varandus kahaneb, aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda.
Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu.
Kes põlgab sõna, teeb enesele kahju, aga kes kardab käsku, saab tasu.
Targa õpetus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.
Peenetundelisus toob poolehoidu, aga hoolimatute tee on hukatus.
Taibukas teeb kõike teadlikult, aga alp näitab oma rumalust.
Õel käskjalg toob õnnetuse, aga ustav saadik toob tervise.
Vaesus ja häbi on sellel, kes ei hooli õpetusest, aga kes noomimist tähele paneb, seda austatakse.
Täideläinud igatsus on hingele armas, kurjast hoidumine on alpide meelest hirmus.
Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti.
Õnnetus ajab taga patuseid, aga õiged saavad palgaks õnne.
Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi, aga patuse vara talletatakse õigele.
Kehvade uudismaa annab palju leiba, aga mõni hukkub ülekohtu tõttu.
Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.
Õige sööb nii palju, kui ta süda kutsub, aga õelate kõht on tühi.
Õpetussõnad 14 Tark naine ehitab enesele koja, aga rumalus kisub selle maha oma kätega.
Ausasti elab, kes Issandat kardab, aga eksiteedel käib, kes teda põlgab.
Rumala suus on vits ta uhkusele, aga tarku kaitsevad nende huuled.
Kus pole härgi, seal puudub vili, aga härja rammuga saab palju saaki.
Tõetruu tunnistaja ei valeta, aga valetunnistaja sepitseb valesid.
Pilkaja otsib tarkust ilmaaegu, aga arukale on tunnetus kerge.
Mine ära albi mehe juurest, sest seal sa ei märka teadlikke huuli.
Mõistliku mehe tarkus on tunda oma teed, aga alpide rumalus eksitab.
Rumalad pilkavad süüohvrit, aga õigete keskel on hea meel.
Süda tunneb omaenese kibedust ja võõras ei saa segada tema rõõmu.
Õelate koda hävitatakse, aga õigete telk haljendab.
Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm.
Truudusetu süda küllastub oma viisidest, aga hea mees oma tegudest.
Lihtsameelne usub iga sõna, aga taiplik paneb tähele oma samme.
Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp on jultunud ja enesekindel.
Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, salasepitsejat meest vihatakse.
Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais.
Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud.
Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju.
Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks.
Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab.
Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele.
Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.
Rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk.
Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.
Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes.
Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.
Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik.
Mõistliku südames hingab tarkus, aga alpide sees pole seda tunda.
Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.
Kuningal on hea meel targast sulasest, aga tema viha tabab häbiväärselt toimijat.
Õpetussõnad 15 Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha.
Tarkade keel teeb tundmise heaks, aga alpide suu laseb voolata rumalust.
Issanda silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid.
Keele mahedus on elupuu, aga selle valelikkus murrab vaimu.
Meeletu laidab oma isa õpetust, aga kes noomimist tähele paneb, teeb targasti.
Õige kojas on palju vara, aga õela saak jääb tarvitamata.
Tarkade huuled külvavad teadmisi, aga alpide süda ei tee nõnda.
Õelate ohver on Issandale jäle, aga õigete palve on temale meelepärane.
Õela tee on Issanda meelest jäle, aga ta armastab õigusenõudjat.
Rajalt lahkuja karistus on karm, noomimise vihkaja peab surema.
Surmavald ja kadupaik on lahti Issanda ees, saati siis inimlaste südamed.
Pilkaja ei armasta, et teda noomitakse, tarkade juurde ta ei lähe.
Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks.
Mõistlik süda otsib tunnetust, aga alpide suu leiab toitu rumalusest.
Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.
Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures.
Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine.
Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu.
Laisa tee on nagu kibuvitsahekk, aga õigete rada on sillutatud.
Tark poeg rõõmustab isa, aga alp inimene põlgab ema.
Rumalus on rõõmuks sellele, kel puudub aru, aga arukas mees käib otse.
Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga.
Inimesel on rõõm, kui ta suu oskab vastata, ja sõna õigel ajal - küll see on hea.
Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all.
Issand kisub maha kõrkide koja, aga ta kinnitab lesknaise raja.
Kurjad kavatsused on Issandale jäledad, aga heatahtlikud sõnad on puhtad.
Kes ahnitseb kasu, jätab oma koja hooletusse, aga kes vihkab meelehead, jääb elama.
Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.
Issand on õelatest kaugel, aga ta kuuleb õigete palveid.
Silmade särast rõõmustab süda, hea sõnum kosutab luid-liikmeid.
Kõrv, mis kuulab eluks vajalikku noomimist, jääb tarkade seltsi.
Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge, aga kes kuulab noomimist, saab targa südame.
Issanda kartus on tarkuse kool, aga enne au on alandus.
Õpetussõnad 16 Inimesel on küll südamesoovid, aga Issandalt tuleb, mida keel peab kostma.
Kõik mehe teed on ta enese silmis selged, aga Issand katsub vaimud läbi.
Veereta oma tööd Issanda peale, siis su kavatsused lähevad korda.
Issand on kõik teinud otstarbekohaselt, nõnda ka õela õnnetuspäeva jaoks.
Iga südamelt ülbe on Issanda meelest jäle, käsi selle peale - seesugune ei jää karistuseta!
Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Issanda kartuse tõttu hoidutakse kurjast.
Kui mehe teed meeldivad Issandale, siis ta paneb tema vaenlasedki temaga rahu tegema.
Parem pisut õiglusega kui palju tulu ülekohtuga.
Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu.
Otsus on kuninga huultel: kohut mõistes tema suu ei eksi.
Õige margapuu ja vaekausid on Issanda päralt, kõik vihid kukrus on tema tehtud.
Ülekohut teha on kuningate meelest jäle, sest aujärg kinnitatakse õigluses.
Õiglased huuled on kuningale meelepärased ja ta armastab seda, kes õigust kõneleb.
Kuninga viha on surma käskjalg, aga tark mees püüab seda lepitada.
Kuninga lahke nägu tähendab elu ja tema poolehoid on otsekui kevadine vihmapilv.
Kui palju parem on hankida tarkust kui kulda, ja arukuse hankimine on hõbedast olulisem.
Õigete tee on hoidumine kurjast; oma hinge hoiab, kes oma teed tähele paneb.
Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.
Parem olla koos vaestega alandlik kui kõrkidega saaki jagada.
Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis.
Kel tark süda, seda nimetatakse mõistlikuks, ja mahedad huuled edendavad õpetust.
Mõistus on omanikule eluallikaks, aga rumalus on rumalatele karistuseks.
Targa süda teeb tema suu targaks ja edendab ta huultel õpetust.
Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele.
Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
Nälg aitab töömeest töös, sest ta oma suu sunnib teda.
Kõlvatu mees kaevab hukatuseaugu ja tema huultel on otsekui kõrvetav tuli.
Salakaval mees tõstab riidu ja keelepeksja lahutab sõbrad.
Mees, kes kasutab vägivalda, ahvatleb oma ligimest ja viib ta teele, mis ei ole hea.
Kes silmi pilgutab, see mõtleb riukaid; kes huuled kokku pigistab, sel on pahategu otsustatud.
Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel.
Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja.
Liisku heidetakse kuuehõlmas, aga selle otsus on Issandalt.
Õpetussõnad 17 Parem kuiv paluke rahus kui kojatäis ohvriliha riiuga.
Tark sulane valitseb häbitu perepoja üle ning jagab pärisosa nagu üks vendadest.
Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi.
Kurjategija paneb tähele nurjatuid huuli, petis kuulab kurjakuulutavat keelt.
Kes kehva pilkab, teotab tema Loojat, ei jää karistuseta, kes tunneb rõõmu teise õnnetusest.
Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad.
Selge jutt ei sobi rumalale, veel vähem siis vale kõne vürstile.
Meelehea on andja silmis nagu võlukivi: kuhu ta iganes pöördub, seal on tal edu.
Kes üleastumise kinni katab, otsib armastust, aga kes seda meelde tuletab, lahutab ennast sõbrast.
Noomitus mõjub arukale rohkem kui sada hoopi albile.
Õel inimene püüab aina vastu hakata, ent temale läkitatakse kallale julm käskjalg.
Pigemini tulgu mehele vastu karu, kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega.
Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus.
Kes alustab tüli, päästab otsekui vee valla: seepärast jäta järele, enne kui puhkeb riid!
Õela õigeks- ja õige hukkamõistja - need mõlemad on Issanda meelest jäledad.
Mis kasu on rahast albi käes, kui tal ei ole soovi omandada tarkust?
Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend.
Arutu on inimene, kes kätt lööb, kes hakkab käendajaks oma ligimese ees.
Kes armastab tüli, armastab üleastumist; kes teeb oma ukse kõrgeks, otsib hukatust.
Kel valelik süda, ei leia õnne, ja kes oma keelega keerutab, langeb õnnetusse.
Alp on meelehärmiks oma sünnitajale ja rumala isa ei tunne rõõmu.
Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.
Õel võtab põuest vastu meelehead, et teha kõveraks õiguse teid.
Arukal on tarkus näo ees, aga albi silmad sihivad maailma otsa.
Alp poeg on kurvastuseks isale ja meelekibeduseks oma sünnitajale.
Ei ole hea karistada õiget ega peksta õilsat tema õigluse pärast.
Kes oma sõnu peatab, on arukas, ja mõistlik mees on külmavereline.
Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab.
Õpetussõnad 18 Kes end eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige jõuga tülitseb ta.
Albil pole head meelt arukusest, küll aga oma arvamuste avaldamisest.
Kui tuleb ülekohtune, tuleb ka põlgus ja koos häbiga teotus.
Sõnad mehe suust on sügav vesi, tarkuseallikas on vulisev oja.
Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata.
Albi huuled toovad riidu ja tema suu kutsub lööke.
Albi suu on hukatuseks temale enesele ja ta huuled on püüdepaelaks ta hingele.
Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse.
Isegi see, kes oma töös on loid, on hävitaja vend.
Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju.
Rikka varandus on tema tugev linn ja ta enese kujutluses kõrge müüri sarnane.
Enne langust läheb inimese süda ülbeks, aga enne au on alandus.
Kui keegi vastab enne ärakuulamist, siis on see tema rumalus ja häbi.
Mehine meel talub haigust, aga kes võiks kannatada rusutud vaimu?
Mõistliku süda hangib teadlikkust ja tarkade kõrv otsib teadmisi.
And avab inimesele tee ja viib teda suurte ette.
Oma riiuasjas on esimesel õigus, kuni tuleb teine ja teda läbi katsub.
Liisk lõpetab tülid ja otsustab vägevate vahel.
Petetud venda on raskem võita kui tugevat linna, ja tülid on otsekui kindluse riiv.
Oma suu viljast saab mehe kõht täis, ta küllastub oma huulte saagist.
Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja.
Kes leiab naise, leiab õnne ja saab Issanda hea meele osaliseks.
Kehv kõneleb anudes, aga rikas vastab karmilt.
On sõpru, kes üksteist maha löövad, aga mõni sõber on ustavam kui vend.
Õpetussõnad 19 Parem vaene, kes elab vagaduses, kui see, kel valelikud huuled ja ise on alp.
Arutu agarus pole hea, ja kelle jalgadel on kiire, eksib ära.
Inimese teed eksitab tema oma rumalus, aga ta süda kibestub Issanda vastu.
Varandus toob palju sõpru, aga vaene peab sõbrast lahkuma.
Valetunnistaja ei jää karistuseta, ja kes sepitseb valesid, ei pääse.
Paljud lipitsevad ülemuse ees ja andja sõbrad on kõik.
Vaest vihkavad kõik ta vennad, veel enam hoiduvad sõbrad temast eemale; ajab ta taga sõnu, siis neid ei ole.
Kes hangib enesele tarkust, armastab oma hinge; kes hoiab arukust, leiab õnne.
Valetunnistaja ei jää karistuseta, ja kes sepitseb valesid, hukkub.
Ei sobi albil nautida elu, veel vähem siis sulasel valitseda vürstide üle.
Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.
Kuninga viha on nagu noore lõvi möirgamine, aga tema lembus on otsekui kaste rohu peal.
Alp poeg on oma isale õnnetuseks, ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine.
Koda ja vara on isade pärand, aga arukas naine on Issandalt.
Laiskus langetab sügavasse unne ja hooletu hing näeb nälga.
Kes peab käsku, hoiab oma hinge; kes sellest ei hooli, peab surema.
Kes halastab kehva peale, laenab Issandale ja tema tasub talle ta heateo.
Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
Kelle viha on suur, peab kandma karistust, sest kui sa ta sellest vabastad, siis tuleb sul teha seda korduvalt.
Kuule nõu ja võta õpetust, et sa tulevikus oleksid targem!
Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.
Inimesele on kasuks ta heldus, ja parem on olla vaene kui valelik mees.
Issanda kartus on eluks: siis võib magada rahulikult, ilma et õnnetus tabaks.
Laisk pistab käe kaussi, aga ei vii tagasi suu juurde.
Peksa pilkajat, siis saab kohtlane targaks, ja manitse mõistlikku, siis ta saab teadlikuks!
Kes kohtleb halvasti oma isa, ajab ära oma ema, see on häbitu ja häbematu poeg.
Loobu, mu poeg, õpetust kuulmast, kui tahad eemale eksida tarkuse sõnadest!
Kõlvatu tunnistaja pilkab õigust ja õelate suu ajab välja nurjatust.
Pilkajate jaoks on valmis kohtuotsused ja alpide seljale hoobid.
Õpetussõnad 20 Vein paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark.
Kuninga ähvardus on otsekui noore lõvi möirgamine: kes teda vihastab, teeb pattu oma hinge vastu.
Mehele on auks hoiduda riiust, aga kõik meeletud hakkavad peale.
Laisk ei künna sügisel: lõikusajal ta ootab asjata.
Nõu on mehe südames nagu sügav vesi, aga arukas mees oskab seda ammutada.
Paljud inimesed kuulutavad omaenese headust, aga kes leiaks ühe ustava mehe?
Õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda.
Kuningas, kes istub kohtujärjel, hajutab oma silmadega kõik kurja.
Kes võiks öelda: „Ma olen oma südame puhtaks teinud, ma olen oma patust puhas”?
Kahesugune kaaluviht ja kahesugune vakk - ka need mõlemad on Issanda meelest jäledad.
Juba poisikese tegudest tuntakse, kas ta loomus on puhas ja õige.
Kuulja kõrva ja nägija silma - ka need mõlemad on Issand teinud.
Ära armasta und, et sa ei jääks vaeseks; hoia silmad lahti, siis saad leiba küllalt!
„Halb, halb!” ütleb ostja, aga ära minnes ta kiitleb.
Olgu kulda ja palju pärleid, aga teadlikud huuled on veel kallimad.
Võta kuub sellelt, kes on hakanud käendajaks võõrale, muulaste pärast võta temalt pant!
Valega saadud leib on mõnele magus, aga pärast on ta suu täis sõmerat.
Nõu pidades lähevad kavatsused korda, ja ainult targal juhtimisel pea sõda.
Kes käib keelekandjana, paljastab saladusi: seepärast ära seltsi lobisejaga!
Kes neab oma isa ja ema, selle lamp kustub pilkases pimeduses.
Pärand, millega esmalt on kiire, ei too lõpuks õnnistust.
Ära ütle: „Ma tasun kätte kurja eest!” Oota Issandat, küll tema aitab sind!
Kahesugune kaaluviht on Issanda meelest jäle, ja vale kaal ei ole hea.
Mehe sammud on Issandalt: kuidas võiks siis inimene tunda oma teed?
Inimesele on püüdepaelaks kergemeelne ütlus: „See on pühitsetud!” ja alles pärast tõotusi hakata järele mõtlema.
Tark kuningas puistab õelaid ja laseb ratta neist üle käia.
Inimese vaim on Issanda lamp: see uurib läbi kõik südamesopid.
Armastus ja ustavus hoiavad kuningat, ja ta toetab helduse läbi oma aujärge.
Noorte meeste uhkuseks on jõud, aga vanade ehteks on hallid juuksed.
Haavaarmid on kurja kasimiseks ja hoobid ihu soppide jaoks.
Õpetussõnad 21 Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab.
Kõik mehe teed on ta enese silmis õiged, aga Issand katsub südamed läbi.
Teha, mis õige ja kohus - see on Issandale olulisem kui ohver.
Ülbed silmad ja hooplev süda, õelate lamp, on patt.
Virga kavatsused toovad küll kasu, aga kõik ruttajad saavad ometi kahju.
Valeliku keelega varanduste soetamine on surma otsijate hajuv tuulevine.
Õelate vägivald viib ära neid endid, sest nad ei taha õigust teha.
Süüdlase tee on kõver, aga süütu eluviis on õige.
Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas.
Õela hing ihaldab kurja, ligimene ei leia armu tema silmis.
Kui pilkajat karistatakse, saab kohtlane targaks, ja kui tarka õpetatakse, võtab ta õpetust.
Õige pidagu silmas õela koda: õelad tõugatakse õnnetusse.
Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata.
Salajane and vaigistab viha ja kingitus põue - tugeva raevu.
Õigele on rõõmuks, kui tehakse õigust, aga kurjategijaile on see ehmatuseks.
Inimene, kes eksib tarkuse teelt, peab minema puhkama surnute seltsi.
Kes armastab lõbu, jääb vaeseks meheks; kes armastab veini ja õli, ei saa rikkaks.
Õel jääb lunahinnaks õige eest ja ausate asemele jääb autu.
Parem on elada kõrbemaal kui riiaka ja pahura naisega.
Targa kodus on kallist vara ja õli, aga alp inimene neelab need.
Kes taotleb õiglust ja headust, leiab elu, õiguse ja au.
Tark tõuseb vägevate linna ja kisub maha kantsi, mille peale nad lootsid.
Kes valvab oma suud ja keelt, hoiab oma hinge hädade eest.
Pilkaja on selle ülbe upsaka nimi, kes teeb oma tegusid määratus ülbuses.
Laisale on ta ihkamine surmaks, sest ta käed ei taha tööd teha.
Päev otsa himustab ta aina saada, aga õiglane annab ega keela.
Õelate ohver on jäledus, eriti kui seda tuuakse häbiteo eest.
Valetunnistaja hukkub, aga mees, kes midagi on kuulnud, võib alati rääkida.
Õel mees näitab jultunud nägu, aga õige kinnitab oma teid.
Issanda vastu ei aita tarkus, mõistus ega nõu.
Hobune seatakse valmis tapluse päevaks, aga võit on Issanda käes.
Õpetussõnad 22 Aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld.
Rikas ja vaene kohtuvad, Issand on loonud need mõlemad.
Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda.
Alandlikkuse ja Issanda kartuse tasu on rikkus, au ja elu.
Okkad ja paelad on valeliku teel: kes jääb neist eemale, hoiab oma hinge.
Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!
Rikas valitseb vaeste üle ja laenaja on laenuandja ori.
Kes külvab ülekohut, lõikab viletsust ja tema viha vits saab otsa.
Kes on helde, seda õnnistatakse, sest ta annab oma leivast kehvale.
Aja pilkaja ära, siis lakkab riid, lõpeb tüli ning teotus!
Kes armastab südamepuhtust ja kelle huuled on armsad, selle sõber on kuningas.
Issanda silmad valvavad tunnetust, aga ta kummutab petise sõnad.
Laisk ütleb: „Väljas on lõvi. Tapab mind viimaks keset turgu.”
Võõraste naiste suu on sügav haud: keda Issand on hukka mõistnud, see langeb sinna.
Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele.
Kes rõhub viletsat, et rikkaks saada, ja kes annab rikkale, sellele tuleb vaesus.
Pööra kõrv ja kuule tarkade sõnu ja pangu su süda tähele minu tundmist:
sest see on armas, kui sa neid eneses säilitad, kui need kõik su huultel on valmis.
Et Issand võiks olla su lootus, selleks ma õpetan täna sind, just sind.
Kas ma ei ole sulle kirjutanud kolm korda nõuandeid ja teadmisi,
et õpetada sulle tõde, tõe sõnu, et võiksid vastata oma läkitajale tõe sõnu?
Ära riisu viletsat, sellepärast et ta on vilets, ja ära rõhu vaest väravas,
sest Issand lahendab nende asja ja röövib nende röövijailt hinge.
Ära pea sõprust vihastujaga ja ära käi läbi raevutseva mehega,
et sa ei harjuks tema viisidega ega valmistaks püüdepaela oma hingele.
Ära ole nende seas, kes kätt löövad, kes hakkavad käendajaks võlgade eest!
Kui sul ei ole, millega maksta, miks peaks võetama su voodi su alt?
Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!
Kui näed meest, kes oma töös on tubli, siis on ta koht kuningate, mitte alama rahva teenistuses.
Õpetussõnad 23 Kui sa istud valitsejaga leiba võtma, siis pane hästi tähele, mis sul ees on,
ja pane nuga kõri juurde, kui sa oled himukas.
Ära ihalda tema maiuspalu, sest see on petlik leib!
Ära näe vaeva rikkaks saamiseks, ära kuluta selleks oma mõistust:
kui sa pöörad oma pilgu selle peale, siis ei ole seda enam, sest rikkus saab enesele tiivad otsekui kotkas ja lendab ära taeva poole.
Ära söö kadeda leiba ja ära ihalda tema maiuspalu,
sest ta on selline, kes arvestab oma hinges: „Söö ja joo!” ütleb ta sulle, aga ta süda ei ole sinuga.
Sa pead söödud palukese välja oksendama ja su ilusad sõnad osutuvad raisatuks.
Ära räägi albi kuuldes, sest ta põlgab su mõistlikke sõnu!
Ära nihuta igivana piirimärki ja ära mine vaeslaste põldudele,
sest nende lunastaja on vägev, tema lahendab nende riiuasja sinu vastu!
Pööra oma süda õpetuse ja kõrvad tarkussõnade juurde!
Ära hoidu poissi karistamast: kui sa teda vitsaga peksad, siis tal ei tule surra!
Sa peksad teda küll vitsaga, aga päästad tema hinge põrgust.
Mu poeg! Kui su süda saab targaks, siis rõõmustab minugi süda
ja mu neerud hõiskavad, kui su huuled räägivad õigust.
Su süda ärgu kadestagu patuseid, vaid karda alati Issandat,
sest siis on sul tõesti tulevik ja su lootus ei kao.
Kuule, mu poeg, ja saa targaks ning juhi oma süda õigele teele!
Ära viibi veinijoojate ega lihaõgijate killas,
sest joodik ja õgija jäävad vaeseks ja uimane olek sunnib riietuma räbalaisse!
Kuule oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!
Osta tõtt ja ära seda müü, osta tarkust, õpetust ja arukust!
Õiglase isa võib tõesti hõisata, kes targa on sünnitanud, võib temast rõõmu tunda.
Olgu su isal ja emal rõõm, kes sinu on sünnitanud, hõisaku!
Anna, mu poeg, oma süda mulle ja su silmad tundku head meelt mu teest!
Sest hoor on sügav haud ja võõras naine on kitsas kaev.
Jah, ta varitseb otsekui röövel ja rohkendab truudusetuid inimeste seas.
Kellel on häda? Kellel on halb? Kellel on tüli? Kellel on kaebus? Kellel on haavad põhjuseta? Kellel on tuhmid silmad?
Neil, kes viibivad veini juures, kes lähevad maitsma segatud veini.
Ära vaata veini, kuidas see punetab, kuidas see karikas sädeleb, hõlpsasti sisse läheb:
see salvab viimaks maona ja mürgitab otsekui rästik!
Su silmad näevad siis imelikke asju ja su süda räägib pöörasusi.
Sa nagu lamaksid keset merd ja magaksid masti tipus.
„Mind löödi, aga ma ei saanud haiget, mind peksti, aga ma ei tundnudki! Millal ma ärkan? Ma tahan veelgi otsida sedasama.”
Õpetussõnad 24 Ära kadesta kurje inimesi ja ära ihalda olla nende juures,
sest nende süda kavatseb vägivalda ja nende huuled räägivad paha!
Tarkusega ehitatakse koda ja arukusega kinnitatakse,
tunnetusega täidetakse kambrid igasuguse kalli ja kauni varaga.
Tark mees on tugev ja teadja mees tugevdab oma jõudu.
Sest targal juhtimisel sa võid pidada sõda, ja võit on seal, kus on rohkesti nõuandjaid.
Tarkus on rumalale kõrge - ta ei tee väravas oma suud lahti.
Kes kavatseb kurja, seda hüütakse salasepitsejaks.
Meeletu tegu on patt ja pilkaja on inimeste meelest jäle.
Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene.
Päästa need, keda viiakse surma, ja peata, kes vanguvad tapmisele!
Kui sa ütled: „Vaata, me ei teadnud seda”, kas siis südamete läbikatsuja ei saa sellest aru? Su hinge hoidja teab seda ja tasub inimesele ta tegu mööda.
Söö, mu poeg, mett, sest see on hea, ja kärjemesi on su suulaele magus!
Tea, et nõnda on ka tarkus su hingele: kui sa selle leiad, siis on sul tulevik ja su lootus ei kao!
Ära varitse, õel, õige eluaset, ära hävita tema puhkepaika!
Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles, aga õelad komistavad õnnetusse.
Ära tunne rõõmu oma vihamehe langusest ja ärgu hõisaku su süda, kui ta komistab,
et see ei oleks paha Issanda silmis, kui ta seda näeb, ja et ta ei pööraks oma viha tema pealt!
Ära ärritu kurjade pärast, ära kadesta õelaid,
sest kurjal ei ole tulevikku, õelate lamp kustub!
Mu poeg, karda Issandat ja kuningat, ära seltsi mässajatega, nendega, kes mõtlevad teisiti!
Sest äkitselt kerkib nendelt hukatus ja kes teab nende mõlema õnnetust?
Needki on tarkade sõnad: Erapoolikus kohtus ei ole hea.
Kes ütleb õelale: „Sa oled õige”, seda neavad inimesed, sajatavad rahvahulgad;
aga neil, kes noomivad, käib käsi hästi ning neile tuleb õnn ja õnnistus.
Õige vastus on otsekui suudlus huultele.
Tee enne oma tööd väljas ja hari oma põldu, siis alles ehita enesele koda!
Ära ole põhjuseta tunnistajaks oma ligimese vastu, või tahad sa ometi petta oma huultega?
Ära ütle: „Nõnda nagu tema tegi minule, nõnda teen mina temale, ma tasun mehele ta tegu mööda.”
Ma läksin mööda laisa põllust ja arutu inimese viinamäest,
ja vaata, see oli üleni kasvanud umbrohtu, selle pinda katsid nõgesed ja kiviaed oli maha kistud.
Kui ma seda nägin, siis panin südamesse, vaatasin ja võtsin õpetust:
veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,
siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.
Õpetussõnad 25 Needki on Saalomoni õpetussõnad, mis Juuda kuninga Hiskija mehed on edasi andnud:
Jumala au on asja salajas hoida, aga kuningate au on asja uurida.
Taeva kõrgus, maa sügavus ja kuningate süda on uurimatud.
Eralda räbu hõbedast, siis tuleb sellest riist hõbesepa käes!
Eemalda õel kuninga eest, siis kinnitub ta aujärg õigluses!
Ära tee ennast tähtsaks kuninga ees ja ära asu suurte kohale,
sest on parem, kui sulle öeldakse: „Tule siia üles!”, kui et sind alandatakse ülema ees, keda su silmad on näinud.
Ära mine kiiresti kohtu ette, sest mis sa siis viimaks teed, kui su ligimene sind häbistab?
Lahenda oma riiuasi ligimesega, aga teise saladust ära ilmuta,
et kuulja sind ei laimaks ja sulle ei jääks halba kuulsust!
Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail.
Otsekui kuldrõngas või kuldehe on tark noomija kuuljale kõrvale.
Otsekui lume külmus lõikusajal on ustav käskjalg oma läkitajale: ta jahutab oma isanda hinge.
Otsekui pilved ja tuul, mis ei too vihma, on mees, kes kiitleb annist, mis on ainult pettus.
Kannatlikkusega saab veenda valitsejat ja mahe keel murrab luud.
Kui sa leiad mett, siis söö mõõdukalt, et sa sellest ei küllastuks ja seda välja ei oksendaks!
Astugu su jalg harva su sõbra kotta, et ta sinust ei tüdineks ega hakkaks sind vihkama!
Mees, kes valet tunnistab oma ligimese vastu, on otsekui vasar, mõõk ja terav nool.
Otsekui haige hammas või lonkav jalg on usaldus kelmi vastu hädaajal.
Otsekui kisuks külmal päeval kuue seljast, või nagu äädikas leelise peale, on laulude laulmine kurvale südamele.
Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua,
sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Issand tasub sinule selle eest!
Põhjatuul sünnitab saju ja salalik keel vihaseid nägusid.
Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas.
Otsekui külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt.
Otsekui sogaseks tehtud allikas või rikutud kaev on õela ees vankuv õige.
Palju mett süüa ei ole hea ega ole auväärne otsida oma au.
Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt.
Õpetussõnad 26 Nagu lumi suvel ja vihm lõikusajal, nõnda ei sobi albile au.
Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke, nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide.
Hobusele piits, eeslile valjad ja alpide seljale vits.
Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes, et sinagi ei saaks tema sarnaseks!
Vasta albile ta rumaluse peale, et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!
Kes albiga sõna saadab, raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda.
Nagu lonkuri jalgade kõikumine on õpetussõna alpide suus.
Otsekui asetaks kivi lingule, nõnda on albile au andmine.
Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits on õpetussõna alpide suus.
Nagu kütt, kes haavab kõiki, on see, kes palkab albi või palkab möödujaid.
Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer on oma rumalust kordav alp.
Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark, siis on albil enam lootust kui temal.
Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal! Kiskja keset turgu!
Uks pöörleb hingedel, laisk oma asemel.
Laisk pistab käe kaussi, aga ei viitsi seda suu juurde viia.
Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat.
Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist.
Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli,
on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb: Ma teen ju ainult nalja.
Puude puudusel kustub tuli, ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli.
Mida söed hõõgusele ja puud tulele, seda on riiakas mees tüli õhutamisel.
Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja need lähevad otse sisikonna soppidesse.
Põlevad huuled ja kuri süda on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk.
Vihkaja teeskleb huultega, aga südames ta haub pettust:
kui ta teeb oma hääle mahedaks, siis ära usu teda, sest tal on seitse jäledust südames.
Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks.
Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse, ja kes paneb kivi veerema, selle peale see veereb tagasi.
Valelik keel vihkab oma ohvreid, ja meelitaja suu valmistab hukatuse.
Õpetussõnad 27 Ära kiitle homsest päevast, sest sa ei tea, mida see päev toob!
Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu, keegi võõras, aga mitte su oma huuled.
Kivil on raskus ja liival kaal, aga arulageda viha on rängem neist mõlemast.
Raev võib olla julm ja viha otsekui uputus, aga kes suudaks seista armukadeduse ees?
Parem avalik noomitus kui salalik armastus.
Sõbra löögid on mõeldud siiralt, aga vihamehe suudlused on võltsid.
Kelle kõht on täis, see tallab kärjemee, aga näljasele on kõik kibegi magus.
Nagu pesast pagev lind on mees, kes põgeneb oma kodukohast.
Õli ja suitsutusrohi rõõmustavad südant, aga sõbra magusus tuleb südamlikust nõuandest.
Ära hülga oma sõpra ja oma isa sõpra; ära mine oma venna kotta, kui sul on viletsuseaeg; parem naaber ligidal kui vend kaugel!
Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!
Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda.
Võta kuub sellelt, kes on hakanud käendajaks võõrale, muulaste pärast võta temalt pant!
Kes vara hommikul oma ligimest valju häälega õnnistab, sellele loetakse see sajatamiseks.
Katuse alaline läbitilkumine saju ajal ja riiakas naine on ühesugused:
teda varjata on otsekui varjaks tuult või kahmaks õli oma parema käega.
Raud ihub rauda ja inimene ihub teist.
Kes hoolitseb viigipuu eest, saab süüa selle vilja, ja kes teenib oma isandat, seda austatakse.
Otsekui vees pale peegeldab palet, nõnda vastab inimsüda inimesele.
Surmavald ja kadupaik ei saa iialgi täis, samuti ei küllastu ka inimese silmad.
Hõbeda jaoks on sulatuspott ja kulla jaoks ahi, ja meest hinnatakse tema kuulsuse järgi.
Isegi kui sa rumalat tambiksid nuiaga uhmris terade seas, ei lahkuks temast rumalus.
Pane tähele oma lammaste seisukorda, tee karjad oma südameasjaks,
sest varandus ei kesta igavesti, või kas kroongi püsib põlvest põlve?
Kui rohi on kadunud ja ädal on tulnud nähtavale, kui mägedelt on hein korjatud,
siis on sul tallesid riietuseks ja sikke ostuhinnaks põllu eest.
Ja sul enesel on küllalt kitsepiima toiduks, toiduks su perele ja elatiseks su teenijaile.
Õpetussõnad 28 Õel põgeneb, kuigi ei ole tagaajajat, aga õige on julge nagu noor lõvi.
Üleastumise ajal on maal palju valitsejaid, aga mõistliku ja targa mehe puhul püsib kindel kord kaua.
Kehv mees, kes rõhub viletsaid, on otsekui vihm, mis uhub ega jäta leiba.
Seaduse hülgajad kiidavad õelaid, aga Seaduse täitjad võitlevad nende vastu.
Kurjad inimesed ei mõista, mis on õige, aga kes Issandat otsivad, mõistavad täiesti.
Parem vaene, kes elab vagaduses, kui rikas, kelle teed on kõverad.
Kes peab Seadust, on mõistlik poeg, aga kes seltsib kergemeelsetega, teeb oma isale häbi.
Kes suurendab oma varandust rendi ja kasu läbi, kogub seda sellele, kes halastab vaeste peale.
Kes pöörab oma kõrva ära Seadust kuulmast, selle palvegi on jäledus.
Kes eksitab õigeid kurjale teele, langeb omaenese auku, aga vagad saavad hea pärisosa.
Rikas mees on iseenese silmis tark, aga arusaaja vaene näeb teda läbi.
Kui õiged hõiskavad, on kõik suurepärane, aga kui õelad tõusevad, peavad inimesed peitu pugema.
Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu.
Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse.
Otsekui möirgav lõvi või kallale kargav karu on vaese rahva õel valitseja.
Vürst, kel puudub arukus, on suur rõhuja, aga kes vihkab ahnust, pikendab oma päevi.
Inimene, keda rõhub veresüü, olgu põgenik kuni hauani, ükski ärgu aidaku teda!
Kes elab laitmatult, päästetakse, aga kes käib kõveraid teid, ükskord langeb.
Kes oma maad harib, saab külluses leiba, aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust.
Ustav mees saab suure õnnistuse, aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta.
Ei ole hea olla erapoolik, ent leivapalukese pärast saab mõnigi üleastujaks.
Kade mees tahab kiiresti saada rikkaks, aga ta ei tea, et temale tuleb kätte puudus.
Kes teist inimest noomib, leiab lõpuks enam tänu kui libekeelne.
Kes oma isalt ja emalt riisub ja ütleb: „See pole üleastumine”, on röövlite seltsimees.
Ablas hing õhutab riidu, aga kes loodab Issanda peale, kosub.
Kes loodab oma südame peale, on alp, aga kes käib tarkuses, pääseb.
Kes annab kehvale, sellele ei tule puudust, aga kes oma silmad suleb, saab palju sajatusi.
Kui õelad tõusevad, poevad inimesed peitu, aga kui nad hukkuvad, rohkeneb õigete hulk.
Õpetussõnad 29 Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.
Õigete rohkusest rahvas rõõmustab, aga õela valitsedes rahvas ägab.
Tarkuse armastaja rõõmustab oma isa, aga kes hooradega seltsib, raiskab varanduse.
Kuningas kindlustab maad õiguse abil, aga pistisevõtja laostab selle.
Mees, kes oma ligimese vastu on libekeelne, laotab tema jalgadele võrgu.
Kurja inimese üleastumised on talle püüniseks, aga õige hõiskab ja rõõmustab.
Õiglane tunneb viletsate kohtuasja, aga õel ei taha sellest aru saada.
Pilkajad kihutavad linna mässama, aga targad vaigistavad viha.
Kui tark mees rumalaga kohut käib, siis too kas vihastab või naerab, aga rahu ei saa.
Verejanulised vihkavad vaga, aga ausameelsed püüavad hoida tema hinge.
Alp paiskab välja kogu oma viha, aga tark mees vaigistab teda lõpuks.
Kui valitseja paneb tähele valekõnesid, siis on kõik ta teenrid õelad.
Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi.
Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab, on aujärg igavesti kindel.
Vits ja noomimine annavad tarkust, aga omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale.
Kui õelaid saab palju, siis on ka üleastumisi palju, aga õiged saavad näha nende hukkumist.
Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!
Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks, aga Seadust pidades on ta õnnis.
Sõnadega ei saa sulast õpetada, sest kuigi ta mõistab, ei võta ta kuulda.
Kas näed nobeda kõnega meest? Ennem võib loota albile kui temale.
Kui sulast noorelt hellitatakse, siis on ta viimaks tüliks.
Viha pidav inimene õhutab riidu ja raevutsejal on palju üleastumisi.
Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au.
Kes vargaga jagab, vihkab oma hinge: ta kuuleb küll needmist, aga ei avalda midagi.
Inimeste kartmine paneb püünise, aga kes loodab Issanda peale, on kaitstud.
Paljud otsivad valitseja poolehoidu, aga Issandalt tuleb igaühele õigus.
Õigete meelest on jäle ülekohtune mees, aga õelate meelest on jäle õigel teel käija.
Õpetussõnad 30 Massalase Aguri, Jake poja sõnad; nõnda ütleb see mees Iitielile, Iitielile ja Uukalile:
„Kui ma olen ka rumalam meestest ja mul ei ole inimmõistust
ja ma ei ole õppinud tarkust, aga pühade teadmist ma tean.
Kes on läinud taevasse ja on sealt alla tulnud? Kes on kogunud tuule oma pihkudesse? Kes on mähkinud vee vaibasse? Kes on paigale pannud kõik maaääred? Mis on ta nimi ja mis on ta poja nimi? Küllap sa tead!
Jumala iga sõna on selge, tema on kilbiks neile, kes otsivad kaitset temalt.
Ära lisa midagi tema sõnadele, et ta ei võtaks sind vastutusele ja sina ei jääks valelikuks!
Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren:
pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga,
et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Issand?” või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.
Ära laima sulast ta isandale, et ta ei kiruks sind ja sina ei jääks süüdlaseks!
On neid, kes neavad oma isa ega õnnista oma ema.
On neid, kes iseenese silmis on puhtad, kuid ei ole oma saastast puhtaks pestud.
On neid - ah, kui ülbed on nende silmad ja kui kõrgele on tõstetud nende silmalaud.
On neid, kelle hambad on mõõgad ja lõualuud noad, et süüa viletsaid maalt ja vaeseid inimeste hulgast.
Verekaanil on kaks tütart: „Anna! Anna!” Kolm asja on, mis ei saa täis, neli, mis ei ütle: „Küllalt!”:
surmavald, viljatu üsk, maa, mis ei saa küllaldaselt vett, ja tuli, mis iialgi ei ütle: „Aitab!”
Silma, mis irvitab isa ja põlgab ema sõna kuulamist, peavad kaarnad jõe ääres välja nokkima ja kotka pojad sööma.
Kolm asja on mulle väga imelised, jah, neli on, mida ma ei mõista:
kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd ja mehe tee neitsi juurde.
Niisugune on abielurikkuja naise tee: ta sööb ja pühib suu puhtaks ning ütleb: „Ma pole kurja teinud!”
Kolme asja all väriseb maa, jah, nelja all, mida see ei suuda taluda:
sulase all, kui ta saab kuningaks, ja jõleda all, kui tal on külluses leiba,
vihatud naise all, kui ta saab mehele, ja teenija all, kui ta kõrvale tõrjub oma emanda.
Need neli on küll kõige pisemad maa peal, aga ometi on nad targemad kui targad:
sipelgad on väeti hulk, ometi valmistavad nad suvel oma leiva;
kaljumägrad on jõuetu hulk, ometi teevad nad oma kodud kaljusse;
rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja;
sisalikku võib püüda kätega, ometi leidub teda kuninga paleedes.
Neid on kolm, kelle astumine on rühikas, jah, neljal on rühikas käik:
lõvi, kangelane loomade seas, kes ei tagane kellegi eest;
uhkeldav kukk või sikk, ja kuningas, kes sammub oma rahva ees.
Kui sa oled hoobeldes rumal olnud, siis mõtle järele, käsi suu peal!
Sest piima kirnumisest saab võid, nina nuuskamisest tuleb verd ja viha õhutamisest puhkeb riid.”
Õpetussõnad 31 Lemueli, Massa kuninga sõnad, millega ta ema teda õpetas:
„Mis oleks mul sulle öelda, mu poeg, mu üsa poeg, mu tõotuste poeg?
Ära anna oma rammu naistele, oma teid nende hooleks, kes hävitavad kuningaid!
Ei sünni kuningail, Lemuel, ei sünni kuningail juua veini ega vürstidel himustada vägijooki,
et nad juues ei unustaks seadust ega väänaks kõigi vaeste õigust.
Andke vägijooki norutajale ja veini sellele, kelle hing on kibestunud,
et ta jooks ja unustaks oma vaesuse ega mõtleks enam oma vaevale!
Ava oma suu keeletu heaks, õiguse tegemiseks kõigile põlatuile!
Ava oma suu, mõista õiglast kohut, tee õigust viletsale ja vaesele!
Tubli naine on palju enam väärt kui pärlid. Kes leiab tema?
Ta mehe süda loodab tema peale ja tulust ei ole tal puudust.
Kogu oma eluaja teeb ta mehele head ja mitte kurja.
Ta muretseb villu ja linu ning töötab virkade kätega.
Ta on kaupmehe laevade sarnane: ta toob oma leiva kaugelt.
Ta tõuseb, kui on alles öö, ja annab oma perele rooga ja määratud osa oma teenijaile.
Ta soovib põldu ja hangib selle, oma käte viljast ta istutab viinamäe.
Ta paneb enesele vöö kõvasti vööle ja teeb oma käsivarred tugevaks.
Ta märkab, et ta tulemused on head: ei kustu öösel ta lamp.
Ta paneb oma käed koonlapuu külge ja ta pihud hoiavad kedervart.
Ta avab oma pihu viletsale ja sirutab vaestele mõlemad käed.
Ei ta karda lund oma pere pärast, sest kogu ta perel on kahekordsed riided.
Ta valmistab enesele vaipu, ta riietus on linane ja purpurpunane.
Ta mees on tuntud väravais, kui ta istub maa vanemate hulgas.
Ta valmistab ja müüb särke ning annab kaupmeestele vöösid.
Ta riided on tugevad ja ilusad ja ta vaatab rõõmsalt tulevikku.
Ta avab oma suu targasti ja tema keelel on sõbralik õpetus.
Ta valvab tegevust kojas ega söö laiskuse leiba.
Ta pojad tõusevad ja nimetavad teda õnnelikuks, ja ta mees ülistab teda:
„Palju on tütarlapsi, kes töös on tublid, aga sina ületad nad kõik!”
Võluvus on petlik ja ilu on tühine, aga naine, kes Issandat kardab, on kiiduväärt.
Andke temale ta käte vilja ja tema teod ülistagu teda väravais!”
Koguja 1 Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.
„Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!”
Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?
Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.
Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb.
Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku.
Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.
Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all.
Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.
Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas.
Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.
Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole.
Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi.
Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine.
Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.
Koguja 2 Ma mõtlesin südames: Olgu, ma teen katset rõõmuga ja naudin seda, mis on hea. Aga vaata, seegi oli tühi töö!
Ma ütlesin naerule: „Hull!” ja rõõmule: „Mis sellest kasu on?”
Ma võtsin südames nõuks virgutada oma ihu veiniga - ometi nõnda, et mu süda mind targu juhiks - ja haarata kinni rumalusest, kuni ma näen, mis inimlastel on kasulik teha oma üürikesil elupäevil taeva all.
Ma tegin suuri tegusid: ma ehitasin enesele kodasid, istutasin enesele viinamägesid;
ma tegin enesele rohu- ja iluaedu ning istutasin neisse kõiksugu viljapuid.
Ma tegin enesele veetiike kasvavate metsapuude kastmiseks.
Ma ostsin sulaseid ja teenijaid, ja mul oli oma peres sündinuid; samuti oli mul veiste, lammaste ja kitsede kari, suurem kui kõigil neil, kes enne mind olid Jeruusalemmas olnud.
Ma kogusin enesele ka hõbedat ja kulda ning kuningate ja maade varandusi; ma hankisin enesele lauljaid ja lauljannasid, samuti, mis inimlastele on naudinguks: palju naisi.
Ma sain suureks ja ületasin kõik, kes enne mind olid Jeruusalemmas olnud; mulle jäi ka mu tarkus.
Ja mida mu silmad iganes himustasid, seda ma ei keelanud neile; ma ei hoidnud oma südant tagasi ühestki rõõmust, sest mu süda tundis rõõmu kogu mu vaevast, ja see oli mu tasu kogu mu vaeva eest.
Aga kui ma vaatasin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud, ja vaeva, mida ma neid tehes olin näinud, vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Millestki pole kasu päikese all.
Kui ma pöördusin vaatama tarkust ning meeletust ja sõgedust - sest mida muud teeb see inimene, kes tuleb pärast kuningat, kui sedasama, mida ikka on tehtud -,
siis ma nägin, et tarkus on kasulikum kui meeletus, nõnda nagu valgus on pimedusest kasulikum.
Targal on silmad peas, aga alp käib pimeduses. Aga ma mõistsin ka, et see, mis juhtub ühele, juhtub neile kõigile.
Siis ma mõtlesin südames: See, mis juhtub albile, juhtub ka minule. Aga milleks siis mina olen saanud targemaks kui teised? Ja ma mõtlesin südames, et ka see on tühi töö.
Sest niihästi targast kui albist ei jää igavest mälestust, kuna tulevasil päevil on kõik juba ammu unustatud. Jah, eks sure tark nagu alpki.
Siis ma vihkasin elu, sest see, mida päikese all tehakse, oli mu meelest halb. Sest see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
Ja ma vihkasin kogu oma vaeva, mida ma olin näinud päikese all, sellepärast et ma selle pean jätma inimesele, kes tuleb pärast mind.
Ja kes teabki, on ta tark või alp, aga ta hakkab valitsema kõige üle, milleks mina olen vaeva näinud ja tarkust tarvitanud päikese all. Seegi on tühi töö!
Siis ma mõtlesin ümber ja olin südames meeleheitel kogu selle vaeva pärast, mida ma olin näinud päikese all,
sest inimene näeb vaeva tarkuse ja teadmiste ning tubliduse abil, kuid peab ometi kõik jätma osaks inimesele, kes selle kallal ei ole vaeva näinud. Seegi on tühi töö ja väga paha!
Sest mis on inimesel kogu oma vaevast ja püüdeist, millega ta ennast vaevab päikese all?
On ju kõik ta päevad täis valu ja ta töö meelepahanduseks, ta süda ei maga isegi mitte öösel. Seegi on tühi töö!
Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta hingel rahuldust tunda oma vaevas. Ma nägin, et seegi on Jumala käest.
Sest kes võiks süüa ja kes võiks juua ilma temata?
Sest tema annab inimesele, kes temale meeldib, tarkust ja tunnetust ning rõõmu; aga patusele ta annab ülesandeks korjata ja koguda, et seda siis anda sellele, kes Jumalale meeldib. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine.
Koguja 3 Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul.
Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb?
Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad sellega endid vaevaksid.
Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.
Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida.
On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast.
Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.
Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja.
Ja veel nägin ma päikese all kohtupaika, kus oli ülekohus, ja õiglusepaika, kus oli üleastumine.
Ma mõtlesin südames: Jumal mõistab kohut õigele ja õelale, sest igal asjal ja igal teol on oma aeg.
Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad.
Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega - neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine.
Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks.
Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?
Ja nõnda ma nägin, et ei ole midagi paremat, kui et inimene on oma töö juures rõõmus, kuna see on tema osa. Sest kes toob teda nägema seda, mis on pärast teda?
Koguja 4 Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida pandi toime päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat.
Siis ma kiitsin surnuid, kes olid ammu surnud, õnnelikumaks kui elavaid, kes veel tänini elavad,
ja et parem kui neil kummalgi on sellel, keda veel ei ole olemas, kes veel ei ole näinud seda kurja tööd, mida päikese all tehakse.
Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust ligimese vastu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!
Alp paneb käed risti ja sööb omaenese ihu.
Parem üks peotäis rahuga kui kaks peotäit vaeva ja vaimunärimisega.
Ja taas nägin ma tühja tööd päikese all:
seal on keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda, kuid ometi pole otsa kogu ta vaeval ja ta silmad ei saa rikkusest küllalt. Aga kelle pärast ma siis ennast vaevan ja keelan oma hingele head nautimast? Seegi on tühi ja õnnetu töö!
Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk:
kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles. Aga häda sellele, kes üksik on, kui ta langeb, ega ole teist, kes ta üles tõstaks!
Nõndasamuti: kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; aga kuidas üksik sooja saab?
Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti.
Parem on vaene, aga tark nooruk kui vana ja alp kuningas, kes enam ei taipa hoiatust tähele panna.
Sest too tuli vangikojast valitsema, kuigi oli sündinud vaesena tema kuningriigis.
Ma nägin kõiki elavaid, kes liiguvad päikese all, olevat tolle teise, nooruki poolt, kes pidi astuma tema asemele.
Ei olnud lõppu kogu sellel rahval, neil kõigil, kelle eesotsas ta oli; ometi ei tunne järeltulijad temast rõõmu. Sest seegi on tühi töö ja vaimunärimine.
Hoia oma jalga, kui sa lähed Jumala kotta! Kuulamaminek on parem kui alpide ohvriand, sest need ei tea, et nad teevad kurja.
Koguja 5 Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!
Sest suurest tööst tuleb uni ja paljudest sõnadest kostab albi hääl.
Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast, sest albid ei ole temale meelepärased. Täida, mida tõotad!
Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida.
Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema, ja ära ütle Jumala käskjala + 'Jumala käskjalg' tähendab siin templiametnikku, kes nõudis sisse Jumalale tõotatud annid ja maksud. Vrd Ml 2:7. ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle pärast vihastama ja su kätetööd hävitama?
Sest kus on palju unenägusid ja palju sõnu, seal on ka palju tühisust. Aga sina karda Jumalat!
Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus kistakse käest, siis ära selle üle imesta; sest ülemuse üle valvab ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid.
Aga maale on kindlasti kasulik, et viljeldavatel põldudel oleks kuningas.
Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö!
Kui varandust saab palju, siis on ka selle sööjaid palju; ja mis muud kasu on selle omanikul, kui et ta silmad seda näevad.
Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka üliküllus ei lase teda magada.
Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on omanikule enesele õnnetuseks.
Kui see rikkus õnnetusjuhtumi läbi kaob, temale oli aga sündinud poeg, siis ei jää selle kätte midagi.
Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia.
Raske õnnetus on siis seegi: nagu ta oli tulnud, nõnda ta läheb, ja mis kasu on temal, et ta vaev on tuulde läinud?
Ta veedab kõik oma päevad pimeduses ning tunneb palju tuska, haigust ja meelepaha.
Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast, millega keegi ennast vaevab päikese all oma üürikesil elupäevil, mis Jumal temale on andnud - sest see on tema osa.
Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus olla oma vaeva viljast.
Sest siis ta ei mõtle nii palju oma elupäevadele, kuna Jumal paneb teda tegelema tema südame rõõmuga.
Koguja 6 On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal:
Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras. See on tühi töö ja tõsine kannatus!
Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma hüvest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema.
Sest see tuleb olematusest ja läheb pimedusse, ja pimedus peidab ta nime.
Ta pole päikest näinud ega tundnud, ja temale ei saa osaks isegi mitte matust - ometi on tal rohkem rahu kui tollel.
Isegi kui ta elaks kaks korda tuhat aastat, head ta siiski ei näe - jah, eks kõik lähe ühte paika!
Kogu inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu täis!
Sest mis kasu on albiga võrreldes targal, ja mis on kannatajal sellest, et ta oskab elada elavate ees?
Parem on see, mis silmaga on näha, kui rahuldamata himu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!
Mis sünnib, on juba ammu määratud; ja on teada, et ta on inimene, ja ei suuda vaielda sellega, kes on temast vägevam.
Sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust. Mis kasu on inimesel sellest?
Sest kes teab, mis on inimesele hea siin elus, tema tühise elu üürikesil päevil, mida ta veedab varjuna? Sest kes ütleb inimesele, mis pärast teda sünnib päikese all?
Koguja 7 Aus nimi on parem kui kallis võideõli ja surmapäev on parem kui sünnipäev.
Parem on minna leinakotta kui pidukotta, sest seal on kõigi inimeste lõpp, ja kes elab, võtku see südamesse!
Parem on meelehärm kui naer, sest kurb nägu on südamele hea.
Tarkade süda on leinakojas, aga alpide süda on rõõmukojas.
Parem on kuulata targa sõitlust kui alpide laulu.
Sest otsekui kibuvitste praksumine paja all on albi naer. Seegi on tühi töö.
Tõesti, rõhumine teeb targa rumalaks ja pistis rikub südant.
Asja lõpp on parem kui selle algus; kannatlikkus on parem kui ülbus.
Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks, sest pahameel asub alpide põues!
Ära ütle: „Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?” Sest seda sa ei küsi targasti.
Tarkus on niisama hea kui pärisosa, ja kasuks neile, kes päikest näevad.
Sest tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku.
Vaata Jumala tööd: sest kes suudaks õgvendada, mida tema on teinud kõveraks?
Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab.
Kõike olen ma näinud oma tühiseil päevil: õiglane hukkub oma õigluses ja õel elab kaua oma kurjuses.
Ära ole liiga õiglane ja ära pea ennast väga targaks: miks peaksid ennast hävitama?
Ära ole liiga õel ja ära ole alp: miks tahad enneaegu surra?
Hea on, kui sa ühest kinni pead ja ka teisest oma kätt lahti ei lase, sest kes Jumalat kardab, pääseb neist kõigist.
Tarkus annab targale rohkem kindlust kui kümme valitsejat linnas.
Sest ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu.
Ära pane tähele ka mitte kõiki sõnu, mida räägitakse, et sa ei kuuleks, kui su sulane sind sajatab.
Sest su süda ju teab, et ka sina oled palju kordi sajatanud teisi.
Seda kõike ma olen tarkusega läbi katsunud. Ma ütlesin: „Ma saan targemaks”, aga see jäi minust kaugele.
See, mis on, on kauge ja sügav, väga sügav. Kes selle leiab?
Ma pöörasin ka oma südame tunnetama ja uurima ning otsima tarkust ja põhjust, ja tunnetama õeluse alpust ja sõgeduse meeletust.
Ja ma leidsin, mis on kibedam surmast: naine! Ta on otsekui püünis: ta süda on nagu võrk, ta käed on nagu ahelad. Kes Jumalale meeldib, see pääseb temast, aga patuse püüab ta kinni.
Vaata, seda ma olen leidnud, ütleb Koguja, ühte teisega võrreldes, et leida lahendust,
mida mu hing veel otsib ega ole leidnud: ma leidsin tuhande hulgast ühe mehe, aga naist ei ole ma nende kõigi hulgast leidnud.
Vaata, ma olen leidnud ainult seda, et Jumal on inimesed loonud ausaks, aga nad ise leiutavad rohkesti riukaid.
Koguja 8 Kes on nagu tark, ja kes oskab asja seletada? Inimese tarkus valgustab ta nägu ja ta näo karmus muutub.
Mina ütlen: Pea kuninga käsku Jumalale antud vande pärast!
Ära tõtta tema palge eest ära, et sa ei satuks halva asja sisse, sest tema teeb kõik, mida ta tahab!
Sest kuninga sõnal on meelevald, ja kes võiks temale öelda: „Mis sa teed?”
Käsu täitjale ei sünni kurja, ning targa süda teab aega ja kohut.
Sest igal asjal on aeg ja kohus. Kuid inimesele on suureks õnnetuseks,
et ta ei tea, mis tuleb, sest kes ütleb temale, missugusel viisil see tuleb?
Ei ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle; sõjast ei ole pääsu ja ülekohus ei päästa seda, kes ülekohut teeb.
Seda kõike ma nägin, kui ma tähele panin kõike tööd, mida tehakse päikese all: on aeg, mil inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha.
Siis ma nägin, kuidas õelad maeti maha, ja tuldi ning kõnniti pühast paigast välja; aga linnas unustati need, kes olid õigesti teinud. Seegi on tühi töö!
Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha.
Ehk küll patune teeb sada korda kurja ja pikendab oma päevi, tean ma siiski, et neil, kes Jumalat kardavad, käib käsi hästi, sellepärast et nad tema palet kardavad,
kuna õela käsi ei käi hästi ja tema ei pikenda oma varjusarnaseid päevi, sellepärast et ta Jumala palet ei karda.
Mõttetus on seegi, mis maa peal sünnib, et on õigeid, kelle käsi käib, nagu oleksid nad teinud õelate tegusid, ja et on õelaid, kelle käsi käib, nagu oleksid nad teinud õigete tegusid. Ma ütlen: Seegi on tühi töö!
Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!
Kui ma pühendasin oma südame sellele, et õppida tarkust ja vaadata tegusid, mis maa peal tehakse päeval ja ööl ilma undki silmi saamata,
siis ma nägin kõigist Jumala tegudest, et inimene ei suuda mõista, mis sünnib päikese all; kuigi inimene näeb otsides vaeva, ei mõista ta ometi. Jah, isegi kui tark ütleks, et tema teab, ei suudaks ta siiski mõista.
Koguja 9 Jah, seda kõike ma võtsin oma südamesse ja seda kõike ma selgitasin, et õiged ja targad ning nende teod on Jumala käes, nõndasamuti armastus ja vihkamine; inimesed ei tea midagi, neile võib kõike juhtuda.
Kõik on ühine kõigile: sama juhtub õigele ja õelale, heale ja kurjale, puhtale ja roojasele, ohverdajale ja sellele, kes ei ohverda; nagu heale, nõnda patusele, nagu vandeandjale, nõnda vandekartjale.
See on õnnetuseks kõigele, mis päikese all sünnib; kõigil on ju sama osa. Inimlaste süda on täis kurjust ja neil on nende eluajal südames meeletus, ja siis - surnute juurde!
Kuid sellel, kes alles seltsib kõigi elavatega, on veel lootust. Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi.
Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb.
Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.
Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini, sest Jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud!
Su riided olgu alati valged ja ärgu puudugu õli su pea peal!
Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all - kõigil oma tühiseil päevil, sest see on su osa elus ja vaevas, mida sa näed päikese all!
Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!
Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki.
Sest inimene ju ei tea oma aega nagu kaladki, keda püütakse kurja võrguga, või nagu paelaga püütavad linnud; nagu neid, nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab.
Sedagi tarkust ma nägin päikese all, ja see oli minu meelest suur:
oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid.
Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele.
Siis ma ütlesin: Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.
Tarkade sõnad, mida rahulikult kuuldakse, on paremad kui valitseja karjumine alpide seas.
Tarkus on parem kui sõjariistad, aga üksainus patune rikub palju head.
Koguja 10 Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.
Targa süda hoiab paremale ja albi süda pahemale.
Teed käieski puudub albil mõistus, ja igaühele ilmneb, et ta on alp.
Kui valitseja viha tõuseb sinu vastu, siis ära jäta maha oma kohta, sest kannatlikkus hoiab ära suuri patte.
Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see, kui eksitus tuleb võimukandja poolt:
rumalus pannakse kõrgele kohale, suured ja rikkad aga istuvad madalal.
Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja vürste käivat maas otsekui sulased.
Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse, ja kes müüri maha kisub, seda salvab madu.
Kes kive kangutab, teeb enesele häda, kes puid lõhub, ohustab ennast.
Kui raud on nüri ja tera ei ihuta, siis tuleb jõudu pingutada; aga tulemuseks on tarkus tarvilik.
Kui madu salvab, enne kui on lausutud, siis pole lausujast mingit kasu.
Sõnad targa suust toovad poolehoidu, aga albi neelavad ta oma huuled:
tema kõne algus on alpimine ja tema kõne lõpp on kurjakuulutav meeletus.
Alp teeb palju sõnu, ent ükski inimene ei tea, mis tuleb, ja kes ütleks temale, mis sünnib pärast teda?
Albi vaev väsitab seda, kes linnateed ei tunne.
Häda sulle, maa, kui su kuningaks on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul!
Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud!
Suure laiskuse pärast vajuvad sarikad, ja kui käsi süles peetakse, tilgub koda läbi.
Mõnu pärast valmistatakse rooga, vein teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike.
Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!
Koguja 11 Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!
Anna osa seitsmele, jah, kaheksalegi, sest sa ei tea, milline õnnetus maa peal võib juhtuda!
Kui pilved on täis vihma, siis nad valavad seda maa peale; ja langegu puu lõuna või põhja poole, aga puu jääb oma langemise paika.
Kes valvab tuult, ei saa külvata, ja kes vaatleb pilvi, ei saa lõigata.
Nõnda nagu sa ei tunne tuule teed või luude-liikmete tekkimist raseda ihus, nõnda sa ei tunne Jumala tööd. Tema teeb kõike seda.
Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!
Valgus on magus, ja silmadele on hea päikest näha.
Jah, kui inimene elab palju aastaid, siis tundku ta neist kõigist rõõmu; aga ta mõelgu ka pimeduse päevadele, sest neidki saab palju! Kõik, mis tuleb, on tühisus!
Rõõmusta, noor mees, noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi, aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige pärast!
Saada siis tusk ära oma südamest ja hoia paha eemal oma ihust, sest lapsepõlv ja noorus on kaduvad!
Koguja 12 Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle! -
enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed, ja vihma järel tulevad taas pilved -
siis kui koja valvurid värisevad ja kanged mehed kisuvad küüru; kui jahvatajad on jõude, sest neid on vähe järele jäänud, ja aknaist vaatajad jäävad pimedaks;
kui välisuksed sulguvad, kui veski mürin vaibub, kui üles tõustakse juba linnuhääle peale, kui kõik lauluviisid lakkavad;
kui küngastki kardetakse ja teed käies on hirm; kui mandlipuu õitseb, rohutirts vaevu liigub ja kapparipung puhkeb - sest inimene läheb oma igavese koja poole ja tänaval käivad leinajad ringi -,
enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb,
sest põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.
„Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „kõik on tühine!”
Lisaks sellele, et Koguja oli tark, õpetas ta ka rahvale tarkust, kaalus, uuris ja kujundas palju õpetussõnu.
Koguja püüdis leida sobivaid sõnu ja siiralt kirjapandud tõesõnu.
Tarkade sõnad on otsekui astlad ja nende kogumik sissetaotud naelte sarnane. Need on antud ühe ja sama Karjase poolt. + Üldiselt kasutati piltlikku nimetust 'karjane' kuninga kohta.
Ja peale selle: „Mu poeg, võta kuulda manitsust! Suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu.”
Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!
Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.”
Ülemlaul 1 Saalomoni ilusaim laul.
„Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein!
Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi - seepärast armastavad sind neitsid.
Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini! Õigusega armastatakse sind!
Jeruusalemma tütred! Mina olen tõmmu, ometi nägus, otsekui Keedari telgid, otsekui Saalomoni telgiriided.
Ärge vaadake mind, et ma olen nii tõmmu, et päike mind on pruunistanud! Mu ema pojad turtsusid mu vastu, mind pandi viinamägede vahiks - aga omaenese viinamäge pole ma saanud valvata.
Ütle mulle, sina, keda mu hing armastab: Kus sa karja hoiad, kus sa seda lõunaajal lased lebada? Sest miks peaksin minema nagu looritatu su sõprade karjade juurde?”
„Kui sa seda ei tea, sa ilusaim naistest, siis mine lammaste jälgi mööda ja karjata oma kitsetallekesi karjaste telkide juures!
Ma võrdlen sind, mu kullake, vaarao vankrihobusega.
Kaunid on su põsed palmikuis, kael merikarbikeedes.
Me teeme sulle kuldehted, hõbedaga tipitud.”
„Niikaua kui kuningas on lauas, lõhnab mu nardiõli.
Mu kallim on mulle mürrikimbukeseks, mis lebab mu rindade vahel.
Mu kallim on mulle hennapõõsa õisikuks Een-Gedi viinamägedelt.”
„Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad on tuvid.”
„Vaata, sa oled ilus, mu kallim, tõesti hurmav! Haljas on isegi meie säng:
meie koja seinteks on seedrid, meie sarikaiks küpressid.”
Ülemlaul 2 „Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke.”
„Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.”
„Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda on mu kallim noorte meeste keskel. Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.
Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.
Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige!
Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!
Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.
Mu kallim räägib ja ütleb mulle: „Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!”
Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.
Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!”
„Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!
Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.
Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!”
Ülemlaul 3 „Ma otsisin öösiti oma voodis teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud.
Ma tõusen nüüd ja uitan linnas tänavail ja turgudel, otsin teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud.
Vahid, kes uitavad linnas, leidsid minu. „Kas olete näinud teda, keda mu hing armastab?”
Vaevalt olin neist möödunud, kui ma leidsin tema, keda mu hing armastab. Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti, kuni olin ta viinud oma ema kotta, selle kambrisse, kes mind oma ihus oli kandnud.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!”
„Mis see on, mis kõrbest üles tuleb suitsusammaste kujul, suitsutus mürrist ja viirukist, kaupmehe mitmesugustest vürtsidest?
Vaata, Saalomoni kandetool! Selle ümber on kuuskümmend kangelast Iisraeli kangelastest.
Nad kõik kannavad mõõka, nad on õpetatud sõdima; igaühel on oma mõõk puusal öiste hädaohtude pärast.
Kuningas Saalomon oli teinud enesele kandetooli Liibanoni puudest.
Selle sambad olid tehtud hõbedast, seljatugi kullast, iste purpurist; selle sisemus oli armastusega sisustatud Jeruusalemma tütarde poolt.
Tulge välja ja vaadake, Siioni tütred, kuningas Saalomoni krooniga, millega ta ema teda on ehtinud ta pulmapäeval, ta südame rõõmupäeval.”
Ülemlaul 4 „Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad su loori taga on tuvid. Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadi mäelt.
Su hambad on nagu kari pügatud lambaid, kes pesemiselt tulevad: neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
Su huuled on nagu punane pael ja su kõne on armas. Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
Su kael on nagu Taaveti torn, mis kivikihtidena on ehitatud; tuhat kilpi ripub selle küljes, need kõik on kangelaste kilbid.
Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.
Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tahan ma minna mürrimäele ja viirukikünkale.
Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!
Tule minuga Liibanonilt, pruut, tule minuga Liibanonilt! Astu alla Amana tipust, Seniiri ja Hermoni tipust, lõvide koobastest, pantrite mägedelt!
Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest.
Ah, kui magus on su armastus, mu õeke, mu pruut! Su armastus on parem kui vein, kõigist palsameist parem on su õlide lõhn!
Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut, sul on keele all mesi ja piim, ja su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn!
Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut! Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas.
Su väänded on granaatõunapuude aed valitud viljaga, hennapõõsaste ja nardidega -
nard ja safran, kalmus ja kaneel koos igasugu viirukipuudega, mürr ja aaloe koos kõige paremate palsamitega.
Rohuaedade allikas on elava vee kaev, mis Liibanonilt voolab.”
„Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul! Puhu läbi mu rohuaia, et selle palsamilõhnad hoovaksid! Mu kallim tulgu oma rohuaeda ja söögu selle valitud vilja.”
Ülemlaul 5 „Ma tulen oma rohuaeda, mu õeke, mu pruut! Ma nopin oma mürri ja palsamit, ma söön oma kärgi ja mett, ma joon oma veini ja piima. Sööge, sõbrad, jooge, ja joobuge armastusest!”
„Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel. Kuule! Mu kallim koputab: „Ava mulle, mu õeke, mu kullake, mu tuvike, mu süütuke! Sest mu pea on täis kastet, täis ööpiisku mu kiharad.”
Ma olen oma rüü seljast võtnud, kas peaksin jälle riietuma? Ma olen oma jalad pesnud, kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?
Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.
Ma tõusin, et oma kallimale avada. Mu käed tilgutasid mürri ja mu sõrmed sula mürri riivi õnarasse.
Ma avasin oma kallimale, aga mu kallim oli pöördunud ja läinud. Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast. Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.
Vahid, kes uitavad linnas, leidsid mu, peksid mind, haavasid mind; nad võtsid minult hõlsti, need müüride vahid.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: kui te leiate mu kallima, mida te siis temale ütlete? Et ma olen armastusest haige.”
„Mispoolest on su kallim teistest parem, sa ilusaim naistest? Mispoolest on su kallim teistest parem, et sa meid nõnda vannutad?”
„Minu kallim on priske ja jumekas, silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!
Tema pea on puhtaim kuld, tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.
Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres, piimas pestud, taradel istumas.
Tema põsed on nagu palsamipeenar, vürtside laekad; tema huuled on liiliad, millelt nõrgub sula mürri.
Tema käsivarred on kullakangid, täis krüsoliidikive; tema kõht on elevandiluukilp, safiiridega kaetud.
Tema sääred on marmorsambad, asetatud puhtast kullast aluseile; tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid.
Tema suulagi on väga magus, ta on läbi ja läbi armas. Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber, Jeruusalemma tütred.”
Ülemlaul 6 „Kuhu su kallim on läinud, sa ilusaim naistest? Kuhu su kallim põikas, et koos sinuga teda otsida?”
„Mu kallim läks alla oma rohuaeda, palsamipeenarde juurde, rohuaedadesse karja hoidma ja lillekesi noppima.
Mina kuulun oma kallimale ja mu kallim on minu, tema, kes lillekeste keskel karja hoiab.”
„Sa oled ilus nagu Tirsa, mu kullake, kaunis nagu Jeruusalemm, kardetav nagu väehulk lippudega.
Pööra oma silmad ära mu pealt, sest need teevad mind rahutuks! Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadilt.
Su hambad on nagu kari emalambaid, kes pesemiselt tulevad; neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
Kuuskümmend on kuningannasid, kaheksakümmend on liignaisi ja neitseid on arvutult.
Aga üksainus on mu tuvike, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik. Tüdrukud näevad teda ja kiidavad õndsaks, ka kuningannad ja liignaised, ja nad ülistavad teda:
„Kes see on, kes koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega?””
„Ma läksin alla pähkliaeda vaatama pungi orus, vaatama, kas viinapuu on pakatanud, kas granaatõunapuud õitsevad.
Ma ei teadnud, et mu hing pani mind Ammi-Nadibi vankritele.”
Ülemlaul 7 „Tule tagasi, tule tagasi, suulamlanna! Tule tagasi, tule tagasi, sest tahame sind näha!” „Miks tahate näha suulamlannat? Et ta tantsiks tantsijate ridade vahel?”
„Ah, kui kaunid on su sammud sandaalides, sa suursugune tütarlaps! Su puusade kaared on nagu ehted, kunstniku kätetöö!
Su naba on ümmargune kausike, milles segatud vein ei puudu! Su kõht on nisuhunnik, mis lillekestega on ümbritsetud!
Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut!
Su kael on nagu elevandiluust torn, su silmad nagu Hesboni tiigid Bat-Rabbimi värava juures! Su nina on nagu Liibanoni torn, vaatluseks Damaskuse suunas!
Pea on sul otsekui Karmel ja su lehvivad juuksed purpurikarva! Kuningas on köidetud kiharate külge!
Ah, kui ilus, ah, kui kaunis oled sa, armastus, hellituste tütar!
Sul on rüht nagu palmipuul ja su rinnad on kobarate sarnased!
Mina ütlesin: Ma lähen palmipuu otsa, võtan kinni ta pööristest! Su rinnad on ju viinapuukobarate sarnased ja su hingeõhk on nagu õunte lõhn!
Sinu suulagi on nagu parim vein, mis varmalt läheb mu kallima sisse, ja mida voolavad uinuvad huuled!”
„Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.
Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures!
Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!
Lemmemarjad lõhnavad meile ja meie uste ees on kõiksugu valitud vilju, niihästi uusi kui vanu, mis ma sinule, kallim, olen talletanud.”
Ülemlaul 8 „Ah, oleksid sa mu vend, kes on imenud mu ema rinda! Siis kohates sind õues ma suudleksin sind ja keegi ei paneks mulle pahaks.
Ma saadaksin sind, viiksin su oma ema kotta. Tema õpetaks mind. Ma annaksin sulle juua vürtsitatud veini, oma granaatõunte mahla.
Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: miks eksitate ja äratate armastust, enne kui see ise tahab?”
„Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?” „Õunapuu all äratasin ma sinu, seal, kus su ema tõi su valuga ilmale, kus su valuga ilmale tõi su sünnitaja.
Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.
Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne!”
„Meil on väike õde ja tal ei ole rindu. Mida peaksime tegema oma õe heaks, siis kui temast juttu tuleb?”
„Kui ta on müür, ehitame selle peale hõbesakme; aga kui ta on uks, suleme selle seedrilauaga.”
„Mina olen müür, ja mu rinnad on nagu tornid - seepärast ma sain ta silmis otse rahutoojaks.”
„Saalomonil oli viinamägi Baal-Haamonis; selle viinamäe andis ta vahtide hooleks. Igaüks oleks selle viljaga teeninud tuhat hõbeseeklit.
Minu viinamägi, mulle kuuluv, on siin mu ees. See tuhat jäägu sulle, Saalomon, ja veel kakssada viljavahtidele.”
„Sina, rohuaedade elanik, sõbrad kuulevad su häält: luba ka mind seda kuulda!”
„Rutta, mu kallim, ja ole nagu gasell või noor hirv palsamimägedel!”
Jesaja 1 Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil:
Kuule, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb: Mina kasvatasin lapsi ja lasksin neil sirguda suureks, aga nemad astusid üles mu vastu.
Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.
Häda patusele rahvale, süüga koormatud rahvale, kurjategijate soole, kõlvatuile lastele! Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud talle selja.
Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu.
Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja värsked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.
Teie maa on laastatud, linnad tulega põletatud, võõrad söövad teie põllud tühjaks otse teie silme all. Kõik on laastatud otsekui segipaisatud Soodom.
Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn.
Kui vägede Issand ei oleks meile jätnud pääsenuid, olgugi pisut, oleksime olnud nagu Soodom, Gomorra sarnased.
Kuulge Issanda sõna, Soodoma pealikud, pane tähele meie Jumala õpetust, Gomorra rahvas!
Milleks mulle teie tapaohvrite hulk? ütleb Issand. Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast. Härjavärsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle.
Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt mu õuede tallamist?
Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt. Noorkuu ja hingamispäev, koguduse kokkukutsumine - ma ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu.
Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast.
Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd!
Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast!
Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!
Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.
Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja.
Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk. Jah, Issanda suu on kõnelnud.
Kuidas küll sai hooraks ustav linn? Ta oli täis õigust, õiglus asus seal. Aga nüüd - tapjad!
Su hõbe on muutunud räbuks, su vein on veega lahjendatud.
Su vürstid on tõrksad ja varaste seltsimehed: igaüks armastab meelehead ja himustab kingitusi. Vaeslapsele ei tee nad õigust ja lesknaise kohtuasi ei jõua nende ette.
Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, Iisraeli Vägev: Ma tunnen rõõmu oma vastastest ja maksan kätte oma vaenlastele.
Ma pööran su vastu oma käe ja puhastan su räbu otsekui leelisega ning eraldan sinust kõik tina.
Siis ma annan sulle taas kohtumõistjaid nagu muistegi, ja nõuandjaid, nagu oli alguses. Seejärel hüütakse sind õigluse linnaks, ustavaks linnaks.
Siion lunastatakse kohtu ja tema pöördunud õigluse läbi.
Aga üleastujate ja patuste langus tuleb ühekorraga, ja need, kes hülgavad Issanda, hukkuvad.
Sest te peate häbenema tammede pärast, mida te ihaldasite, ja tundma piinlikkust rohuaedade pärast, mis te valisite.
Sest te saate tamme sarnaseks, mille lehed närtsivad, ja olete otsekui rohuaed, millel ei ole vett.
Tugev saab takuks ja tema tegu sädemeks: mõlemad põlevad üheskoos, aga kustutajat ei ole.
Jesaja 2 Kõne Jesaja, Aamotsi poja nägemusest Juuda ja Jeruusalemma kohta:
Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde.
Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!”
Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.
Jaakobi sugu, tulge, käigem Issanda valguses!
Kuid sa oled hüljanud oma rahva, Jaakobi soo, sest nad on täis idamaa kombeid ja nõiuvad vilistite sarnaselt, nad löövad kätt võõramaa lastega.
Nende maa on täis hõbedat ja kulda, nende varandustel ei ole lõppu; nende maa on täis hobuseid ja nende sõjavankreid on otsatult.
Nende maa on täis ebajumalaid, nad kummardavad oma kätetööd, seda, mis nende sõrmed on teinud.
Aga inimene painutatakse ja mees heidetakse maha. Ära anna neile andeks!
Poe kalju sisse ja peida ennast põrmu Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest!
Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge.
Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada,
kõigi Liibanoni kõrgete ja uhkete seedrite jaoks ja kõigi Baasani tammede jaoks,
kõigi kõrgete mägede jaoks ja kõigi kõrgemate küngaste jaoks,
kõigi kõrgete tornide jaoks ja kõigi tugevate müüride jaoks,
kõigi Tarsise laevade jaoks, kõigi toredate laevade jaoks.
Siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge.
Ebajumalad aga kaovad täiesti.
Siis poetakse kaljulõhedesse ja muldkoobastesse Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.
Sel päeval viskavad inimesed oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja nahkhiirtele,
et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivilõhedesse Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.
Seepärast lakake lootmast inimestele, kellel on ainult hingeõhk ninas, sest neid ei saa ju panna mikski!
Jesaja 3 Sest vaata, Jumal, vägede Issand, võtab Jeruusalemmalt ja Juudalt toe ja toetuse, kõik leiva- ja veetoed,
sangari ja sõjamehe, kohtumõistja ja prohveti, ennustaja ja vanema,
viiekümnepealiku ja lugupeetud mehe, nõuniku, osava meistri ja lausuda oskaja.
Ja ma panen poisid neile vürstideks ning lapsed valitsevad nende üle.
Siis hakkab rahvas isekeskis rõhuma, üks ühte ja teine teist, noor tõuseb vana vastu ja vääritu auväärse vastu.
Kui vend haarab oma isakojas vennast: „Sul on kuub, ole meile juhiks ja võta see rusuhunnik oma käe alla!”,
siis tõstab too selsamal päeval häält, öeldes: „Ei ole minust haavasidujat, mu kojas ei ole leiba ega kuube: ärge pange mind rahva juhiks!”
Sest Jeruusalemm komistab ja Juuda langeb, kuna nende keel ja teod on Issanda vastu, et trotsida Aulise silme ees.
Nende näoilme tunnistab nende endi vastu, nad kuulutavad oma pattu salgamata otsekui Soodom. Häda nende hingedele! Sest nad teevad iseendile kurja.
Öelge õigele, et tema käsi käib hästi, sest nad saavad süüa oma tegude vilja!
Häda õelale! Tema käsi käib halvasti, sest ta kätetöö tasutakse talle.
Mu rahva sundijaks on laps ja teda valitsevad naised. Mu rahvas! Su juhid on eksitajad, nad muudavad valeks su radade suuna.
Issand tõuseb nõutama õigust, ta asub kohut mõistma rahvastele.
Issand läheb kohtusse oma rahva vanemate ja vürstidega: Te olete laastanud viinamäed ja teie kodades on vaestelt röövitu.
Mida te ometi mõtlete, tallates mu rahvast ja rutjudes vaeste nägu? küsib Jumal, vägede Issand.
Ja Issand ütleb: Sellepärast et Siioni tütred on upsakad, käivad kange kaelaga ja pööritavad silmi, käies astuvad tippamisi ja kliristavad jalarõngaid,
teeb Issand Siioni tütarde pealae kärnaseks ja Issand paljastab nende häbeme.
Sel päeval võtab Issand ära toredad jalarõngad, laubaehted ja kaelakeed,
kõrvarõngad, käevõrud ja loorid,
peamähised, sammuahelakesed, rinnavööd, lõhnatoosid ja amuletid,
sõrmused ja ninarõngad,
riided, pealisrüüd, suurrätikud ja kukrud,
peeglid, särgid, peakatted ja hõlstid.
Ja siis sünnib, et palsamilõhna asemel on kõdunemise lehk, vöö asemel nöör, palmitud juuste asemel paljas pea, peene lõuendi asemel kotiriidest kate, ilu asemel põletusmärk.
Su mehed langevad mõõga läbi ja su sangarid sõjas.
Siis kurvastavad ja leinavad ta väravad, ta istub maa peal tühjaks tehtuna.
Jesaja 4 Sel päeval haaravad seitse naist kinni ühest mehest, öeldes: „Me sööme omaenese leiba ja kanname omaenese riideid, kui meid ainult hüütaks sinu nime järgi. Võta ära meie teotus!”
Sel päeval on Issanda võsu iluks ja auks, ning maa vili on uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääsenuile.
Ja kes Siionis alles jääb ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaühte, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud,
siis kui Issand on ära pesnud Siioni tütarde saasta ja uhtunud Jeruusalemmast ta veresüü kohtu- ning põletusvaimuga.
Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks.
Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.
Jesaja 5 Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul.
Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis.
Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel!
Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid?
Aga nüüd tahan ma ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb laastatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks.
Nõnda ma hävitan ta. Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid ja ma keelan pilvi temale vihma andmast.
Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik. Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata, tuli hädakisa.
Häda neile, kes reastavad koja kõrvale koja ja lisavad põllule põllu, kuni enam ei jää üle paikagi, vaid üksnes teie elate maal!
Mu kõrvus on: Vägede Issand, tõesti, paljud kojad jäävad tühjaks, suured ja kaunid elanikest lagedaks.
Sest kümme adramaad viinamäge annab ainult üheksa kannu ja viiest vakast seemnest saab pool vakka.
Häda neile, kes tõusevad hommikul vara, et jahtida vägijooki, kes viidavad aega hilja ööni, kuni vein paneb nad õhetama.
Kandled ja naablid, trummid ja viled ja vein on nende joominguil, aga Issanda tegusid nad ei märka ja tema kätetööd nad ei näe.
Sellepärast läheb mu rahvas ootamatult vangi, tema auväärsed mehed näevad nälga ja ta rahvahulgad närbuvad janust.
Sellepärast avab ennast surmavald ja ajab oma suu otsatult pärani: alla peab astuma niihästi hiilgus kui rüsin, niihästi lärm kui rõõmurõkatus.
Inimene painutatakse ja mees heidetakse maha ning suureliste silmad alandatakse.
Aga vägede Issand on kohtus kõrge ja Püha Jumal osutub pühaks õigluses.
Ja seal käivad talled karjas kui oma karjamaal ja rusude vahel söövad võõrad.
Häda neile, kes nööridega tõmbavad enese peale süüd ja otse vankriköitega pattu,
kes ütlevad: „Tõtaku tema, tehku kiiresti, et me saaksime näha, ja liginegu ning tulgu Iisraeli Püha nõu, et me saaksime teada!”
Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!
Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad!
Häda neile, kes on vägevad veini jooma ja vahvad mehed vägijooki segama,
kes meelehea eest annavad õiguse süüdlastele ja võtavad õiguse õigetelt!
Sellepärast - nagu tulekeel sööb kõrsi ja kuluhein vajub kokku leegis, nõnda kõduneb nende juur ja nende õied muutuvad tolmuks, sest nad on hüljanud vägede Issanda Seaduse ja on põlanud Iisraeli Püha sõna.
Sellepärast on Issanda viha süttinud põlema oma rahva vastu: ta sirutas oma käe tema kohale ja lõi teda, nõnda et mäed vabisesid ja nende laibad olid otsekui sõnnik keset tänavaid. Selle kõige juures ei ole ta viha ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Ja ta tõstab lipu kaugele rahvale, vilistab teda maa äärest, ja vaata, see tuleb kiiresti tõtates.
Keegi neist ei ole väsinud ja keegi ei komista, ei tuku ega maga; kellelgi ei vallandu vöö vöölt ega katke jalatsipael.
Nende nooled on teritatud ja kõik nende ammud on vinnas; nende hobuste kabjad on nagu tulekivi ja nende rattad nagu tuulispea.
Nende möirgamine on otsekui emalõvi möirgamine, nad möirgavad nagu noored lõvid; nad urisevad ja haaravad saagi ning viivad oma teed, ja päästjat ei ole.
Ja sel päeval on tema kohal mürin otsekui meremüha, ja kui vaadata maale, ennäe, siis on seal ahastuse pimedus ja pilv pimendab valguse.
Jesaja 6 Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.
Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas.
Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!”
Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.”
Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.
Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.”
Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!”
Ja tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa!
Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!”
Aga mina küsisin: „Kui kauaks, Issand?” Ja tema vastas: „Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks
ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad.
Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest langedes jääb järele känd. Aga ta känd on püha seeme.”
Jesaja 7 Ja neil päevil, kui Juudas oli kuningaks Aahas, kes oli Ussija poja Jootami poeg, sündis, et Süüria kuningas Retsin ja Iisraeli kuningas Pekah, Remalja poeg, tulid sõdima Jeruusalemma vastu; aga nad ei suutnud seda vallutada.
Kui Taaveti kojale anti teada ja öeldi, et Süüria on liidus Efraimiga + Nimi Efraim tähendab sageli põhjariiki Iisraeli, vastandina Juuda riigile. , siis vabises ta enese ja ta rahva süda, otsekui vabiseksid metsapuud tuule käes.
Ja Issand ütles Jesajale: „Mine ometi Aahasele vastu, sina ja su poeg Sear-Jaasub + Nimi Sear-Jaasub tähendab 'jääk pöördub tagasi'. , Ülatiigi veejuhtme otsa juurde, Vanutajavälja maanteele,
ja ütle temale: Hoia ennast ja ole rahulik, ära karda ja su süda ärgu mingu araks nende kahe suitseva tukiotsakese pärast - Süüria Retsini ja Remalja poja vihapalangu pärast!
Sellepärast et Süüria, Efraim ja Remalja poeg on pidanud sinu vastu kurja nõu, öeldes:
„Läki üles Juuda vastu, tükeldagem see ja vallutagem endile ning tõstkem seal Taabali poeg kuningaks!” -
ütleb Issand Jumal nõnda: See ei lähe korda ega sünni!
Sest Süüria pea on Damaskus ja Damaskuse pea on Retsin. Ja veel kuuskümmend viis aastat - siis on Efraim kui rahvas purustatud.
Efraimi pea on Samaaria ja Samaaria pea on Remalja poeg. Kui te ei usu, siis te ei püsi!”
Ja Issand käskis öelda Aahasele veel seda:
„Küsi enesele Issandalt, oma Jumalalt, tunnustäht sügavusest või kõrgusest!”
Aga Aahas vastas: „Ma ei küsi ega kiusa Issandat!”
Siis Jesaja ütles: „Kuulge ometi, Taaveti sugu! Ons teil veel vähe inimeste vaevamisest, et te ka mu Jumalat vaevate?
Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi + Tõlge 'neitsi' põhineb Septuagintal. Heebreakeelse originaali alma tähendab 'noor naine'. jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel + Nimi Immaanuel tähendab 'Jumal on meiega'. .
Ta sööb võid ja mett, kuni ta mõistab põlata halba ja valida head.
Sest enne kui poeglaps mõistab põlata halba ja valida head, laastatakse see maa, mille kahe kuninga ees sa tunned hirmu.
Issand laseb tulla sinule ja su rahvale ning su isa soole Assuri kuninga läbi päevi, milliseid ei ole olnud Efraimi Juudast lahkumise ajast.
Sel päeval vilistab Issand kärbseid Egiptuse jõgede lähteilt ja mesilasi Assuri maalt,
ja need kõik tulevad ning laskuvad järskudesse orgudesse ja kaljulõhedesse, kõigisse kibuvitsapõõsastesse ja kõigisse jootmispaikadesse.
Sel päeval lõikab Issand noaga, mis on palgatud teiselt poolt jõge, Assuri kuninga kaudu - teie pea- ja häbemekarvad maha ning rebib habemedki ära.
Sel päeval saab igaüks pidada ainult ühe noore lehma ja paar lammast,
ja nende piimaanni rohkuse tõttu on süüa võid, sest võid ja mett söövad kõik, kes maale alles jäävad.
Sel päeval jääb iga paik, kus oli tuhat viinapuud, tuhat hõbeseeklit väärt, kibuvitstele ja ohakaile.
Sinna minnakse noolte ja ambudega, sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
Ja mitte ühelegi mäele, mida nüüd kõplaga rohitakse, ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast: need jäävad härgade uitepaigaks ja lammaste tallermaaks.”
Jesaja 8 Ja Issand ütles mulle: „Võta enesele suur tahvel ja kirjuta selle peale tavalise krihvliga: Maher-Saalal, Haas-Bas + Nimi Maher-Saalal, Haas-Bas tähendab 'põgene, saak, röövija läheneb'. !
Ja ma võtan endale usaldusväärsed tunnistajad, preester Uurija ja Jeberekja poja Sakarja.”
Siis ma läksin prohveti naise juurde, ja tema jäi lapseootele ning tõi poja ilmale. Ja Issand ütles mulle: „Pane temale nimeks Maher-Saalal, Haas-Bas!
Sest enne kui poiss oskab hüüda isa ja ema, viiakse Damaskuse varandus ja Samaaria saak Assuri kuninga ette.”
Ja Issand rääkis minuga veelgi, öeldes:
„Sellepärast et see rahvas põlgab Siiloahi hiljukesi voolavaid vesi ning pelgab Retsinit ja Remalja poega,
vaata, sellepärast lasebki Issand tulla nende peale Frati jõe võimsad ja suured veed - Assuri kuninga ja kogu ta hiilguse -, mis tõuseb välja kõigist lammidest ja voolab üle kõigist kallastest,
tungib Juudasse, tulvab ja ujutab üle, kuni see ulatub kaelani. Ja tema tiibade sirutus täidab su maa kogu selle laiuses, Immaanuel + Vt 7:14 seletust. .”
Möllake, rahvad, ja värisege, ja kuulge, kõik kauged maad: Varustuge sõjaks ja värisege! Varustuge sõjaks ja värisege!
Pidage nõu, aga see läheb tühja, kõnelge sõna, aga see ei täitu, sest Jumal on meiega!
Sest nõnda rääkis minuga Issand, kui ta käsi haaras mind ja hoiatas mind käimast selle rahva teed, öeldes:
„Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu!
Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm!
Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks ja pahanduskaljuks mõlemale Iisraeli kojale, lõksuks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele.
Paljud neist komistavad, kukuvad ja vigastavad endid, püütakse kinni ja võetakse vangi.
Seo kinni tunnistus, sulge pitseriga õpetus mu õpilastes!”
Mina aga ootan Issandat, kes peidab oma palge Jaakobi soo eest, ja loodan tema peale.
Vaata, mina ja lapsed, keda Issand mulle on andnud, oleme tunnustähtedeks ja endemärkideks Iisraelis vägede Issandalt, kes elab Siioni mäel.
Ja kui teile öeldakse: Küsitlege surnute vaime ja ennustajaid, kes sosistavad ja pomisevad, siis vastake: Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas tuleb elavate pärast küsitleda surnuid?
Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu.
Seal nad siis uitavad, vaevatud ja näljased. Aga nälga tundes nad vihastavad ja neavad oma kuningat ja Jumalat. Ja kui nad tõstavad pilgu üles
või vaatavad maha, siis - näe, on kitsikus ja pimedus, ahistuse süngus. Ollakse tõugatud pilkasesse pimedusse.
Aga ei jää pimedusse maa, kus on ahastus. Otsekui Jumal endisel ajal põlgas Sebulonimaad ja Naftalimaad, nõnda austab ta tulevikus mereäärset teed, Jordani-tagust maad, paganate Galilead.
Jesaja 9 Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.
Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse.
Sest tema koorma ikke ja tema õla kepi, tema sundija vitsa sa murrad nagu Midjani päevil.
Sest iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres vettinud vammus põletatakse tuleroaks.
Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.
Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda.
Issand läkitab sõna Jaakobisse ja see langeb Iisraeli peale.
Seda saab tunda kogu rahvas, Efraim ja Samaaria elanikud, kes ütlevad upsakusest ja südame ülbusest:
„Telliskivid on varisenud, aga meie ehitame tahutud kividest; metsviigipuud on maha raiutud, aga me paneme seedrid asemele.”
Ent Issand teeb tugevaks Retsini, ta vastase, ja kihutab üles ta vaenlased:
süürlased idast ja vilistid läänest, ja need söövad Iisraeli täie suuga. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Sest rahvas ei ole pöördunud oma peksja poole ega ole nad otsinud vägede Issandat.
Seepärast lõikab Issand Iisraelilt ühel päeval pea ja saba, võrse ja varre.
Vana ja austatu on pea, aga valet õpetav prohvet on saba.
Selle rahva juhid on eksitajad ja nende poolt juhitavad on viidud segadusse.
Seepärast ei tunne Issand rõõmu ta noortest meestest ega halasta vaeslaste ja lesknaiste peale; sest kõik on jumalavallatud ja kurjategijad ja iga suu räägib jõledust. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Sest ülekohus põleb otsekui tuli, mis põletab kibuvitsu ja ohakaid ning süütab metsarägastikud kerkiva suitsuna haihtuma.
Vägede Issanda raevust on maa kõrbenud ja rahvas on otsekui tuleroog: üks ei halasta teise peale.
Ahmivad paremalt, aga on näljased, söövad vasakult, ometi ei saa kõht täis. Igaüks sööb oma käsivarre liha:
Manasse Efraimi ja Efraim Manasset, mõlemad on üheskoos Juuda vastu. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Jesaja 10 Häda neile, kes annavad nurjatuid seadusi, ja kirjutajaile, kes kirjutavad vääri otsuseid,
et väänata abitute õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!
Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse?
Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp!
Tema ma läkitan jumalavallatu rahva vastu ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast võtta noosi ja riisuda saaki ja tallata teda nagu tänavapori.
Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja hukata rahvaid, ja mitte väheseid,
sest ta ütleb: „Kas pole mu pealikud kõik kuningad?
Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel, eks Hamatil nagu Arpadil, eks Samaarial nagu Damaskusel?
Kuna mu käsi ulatus ebajumalate kuningriikideni, kus nikerdatud kujusid oli rohkem kui Jeruusalemmal ja Samaarial,
eks ma või siis talitada ka Jeruusalemma ja selle kujudega nõnda, nagu ma talitasin Samaaria ja selle ebajumalatega?”
Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ta nuhtleb Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja ta suureliste silmade kõrkuse pärast.
Sest too ütleb: „Ma tegin seda oma käe rammuga ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas. Ma nihutasin rahvaste piire, riisusin, mis kuulus neile. Oma vägevuses tõukasin ma valitsejaid troonilt.
Mu käsi leidis rahvaste vara otsekui linnupesa; ja nagu korjatakse mahajäetud mune, nõnda ma korjasin ära kõik maad, ja ei olnud kedagi, kes oleks lehvitanud tiibu või teinud noka lahti ja piiksatanud.”
Kas kiitleb kirves selle ees, kes temaga raiub, või suurustab saag saagija ees? Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat, või nagu kergitaks kepp seda, kes ei ole puu.
Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand, tema priskete sekka kõhetustõve, ja tema toreduse all lahvatab tuli.
Iisraeli valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühel päeval põletab ja neelab ta ohakad ja kibuvitsad.
Ja ta lõpetab tema metsa ja viljapuuaia toreduse koos ihu ja hingega. See on otsekui põdeja kidunemine.
Vähe jääb siis üle ta metsapuudest: poisike võib need kirja panna.
Ja sel päeval sünnib, et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsenu ei toetu enam oma peksjale, vaid toetub ustavalt Issandale, Iisraeli Pühale.
Jääk pöördub, Jaakobi jääk, vägeva Jumala poole.
Sest kuigi su rahvast, Iisrael, oleks otsekui mereliiva, pöördub sellest ainult jääk. Hävitus on otsustatud, õiglus ujutab üle.
Sest hävituse ja otsuse teeb Jumal, vägede Issand, teoks kogu maal.
Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, nõnda: Mu rahvas, kes sa elad Siionis, ära karda Assurit, kui ta peksab vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su kohale oma kepi!
Sest veel pisut-pisut, siis on mu sajatusel lõpp ja mu viha pöördub neid hävitama.
Siis keerutab vägede Issand ta kohal piitsa otsekui Midjani löömisel Oorebi kaljul, ja oma kepi, mis kord oli mere kohal, tõstab ta üles nagu tol korral Egiptuses.
Ja sel päeval sünnib, et tema koorem võetakse su õlgadelt ja tema ike su kaela pealt. Ta tuleb üles Samaariast,
Tungib Ajjatisse, läbib Migroni, Mikmassi ta jätab oma varustuse.
Nad läbivad kuru: „Gebas on meie öömaja!” Raama väriseb, Sauli Gibea põgeneb.
Hüüa kilavalt, Gallimi tütar! Kuulata, Laisa! Vasta, Anatot!
Madmena põgeneb, Geebimi elanikud poevad peitu.
Juba täna peatub ta Noobis, viibutab kätt Siioni tütre mäe, Jeruusalemma künka poole.
Vaata, Jumal, vägede Issand, laasib oksad vägeval jõul. Kõrgeks kasvanud raiutakse maha: kõrged peavad saama madalaks!
Metsarägastik laastatakse raudkirvega ja Liibanon langeb vägeva läbi.
Jesaja 11 Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.
Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim.
Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi,
vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses; ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela.
Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel.
Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.
Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.
Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki, kes on järele jäänud Assurist ja Egiptusest, Patrosest, Etioopiast, Eelamist, Sinearist, Hamatist ja mere saartelt.
Ta tõstab rahvastele lipu, kogub Iisraeli hajutatud ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest.
Siis lakkab Efraimi kadestamine ja hävitatakse Juuda rõhujad. Efraim ei kadesta Juudat ja Juuda ei rõhu Efraimi.
Nad tormavad siis vilistite maale läände, nad riisuvad üheskoos idamaa poegi. Edom ja Moab on neile käealuseks, ammonlased on nende alamad.
Ja Issand lõhestab Egiptuse merelahe ning viipab käega, oma tugeva tuulega, üle Frati jõe ja lööb selle seitsmeks ojaks, et kuivijalu saab läbi minna.
Siis on maantee tema rahva jäägile, kes Assurist alles jääb, otsekui Iisraelil oli ta Egiptusemaalt tuleku päeval.
Jesaja 12 Sel päeval sa ütled: „Ma tänan sind, Issand! Sa olid küll vihane minule, aga su viha pöördus ja sa trööstisid mind.
Vaata, Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda, sest Issand Jumal on mu tugevus ja kiituslaul, ja tema oli mu päästja.”
Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist.
Ja sel päeval te ütlete: „Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge!
Ülistage Issandat, sest tema on teinud suuri asju, saagu see teatavaks kogu maal!
Hõiska ja rõkata rõõmust, Siioni elanik, sest Iisraeli Püha on teie keskel suur!”
Jesaja 13 Ennustus Paabeli kohta, Jesaja, Aamotsi poja poolt nähtud:
Tõstke lipp lagedale mäele, hüüdke neile valjusti, viibake käega, et nad läheksid sisse suurte isandate väravaist!
Ma olen andnud käsu oma pühitsetuile, olen juba oma vihale appi kutsunud sangarid, kes võivad suurustada minu suurusest.
Kuule! Mägedes on mürin, rahvahulkade kõmin. Kuule! Kuningriikide, kogunenud paganate lärm. Vägede Issand vaatab üle sõjaväge.
Nad tulevad kaugelt maalt, taevarannalt, Issand ja tema sajatuse relvad, hävitama kogu maad.
Ulguge, sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt!
Seepärast lõtvuvad kõik käed ja kõik inimsüdamed löövad araks.
Nad kohkuvad. Vaevused ja valud haaravad neid, nad vaevlevad otsekui sünnitaja. Üks vaatab teisele jahmunult otsa, nende palged on tulipunased.
Vaata, Issanda päev tuleb hirmsana, raevu ja tulise vihaga, et tühjendada maa ja hävitada sealt patused.
Sest taevatähed, nende hulgas Vardatähed, ei kiirga enam valgust, päike on tõustes pime ja kuu ei anna oma valget.
Mina tasun ilmamaale ta kurjuse ja õelatele nende süü, mina lõpetan ülbete kõrkuse ja alandan võimutsejate upsakuse.
Mina teen inimesed kallimaks puhtast kullast, inimlapse kallimaks Oofiri kullast.
Seepärast ma panen taevad vankuma ja maa vappub paigast vägede Issanda raevus tema tulise viha päeval.
Ja otsekui peletatud gasell või kari, keda keegi ei aja kokku, pöördub igaüks oma rahva juurde ja põgeneb igaüks oma maale.
Kõik, keda leitakse, torgatakse läbi, ja iga põgenik langeb mõõga ees.
Nende lapsed rebitakse tükkideks nende eneste nähes, nende kojad rüüstatakse, nende naised teotatakse.
Vaata, ma kihutan nende vastu meedlased, kes ei hooli hõbedast ega himusta kulda.
Nende ammud purustavad poisse, neil ei ole halastust ihuvilja vastu, laste pärast nende silm ei kurvasta.
Ja Paabel, kuningriikide ehe, kaldealaste kõrk toredus, saab Soodoma ja Gomorra sarnaseks, mis Jumal segi paiskas.
Seda ei asustata enam iialgi ega elata seal põlvest põlve; ei löö sinna araablane telki üles ega puhka seal karjased karja.
Vaid seal lebavad kurjad vaimud ja nende kojad on täis öökulle; seal asuvad jaanalinnud ja karglevad sikujalgsed paharetid.
Ta tornides uluvad kurjad vaimud ja lusthooneis šaakalid. Tema aeg on liginemas ja tema päevi ei pikendata.
Jesaja 14 Issand halastab Jaakobi peale, valib taas Iisraeli ja asustab nad nende oma maale; võõradki seltsivad nendega ja liituvad Jaakobi sooga.
Ja rahvad võtavad nad ning toovad nad nende pärispaika; aga Iisraeli sugu teeb nad Issanda pinnal enesele sulaseiks ja teenijaiks: nad võtavad vangi oma vangistajad ja valitsevad oma rõhujate üle.
Ja sel päeval, kui Issand annab sulle rahu vaevast ja ahistusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema,
hakkad sa laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast ja ütled: Kuidas on siis nüüd kallaletung lakanud, rõhumisele lõpp tulnud?
Issand on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa,
mis lõi rahvaid raevus lõppemata löökidega, mis rahvusi valitses vihas lakkamatu jälitusega.
Kogu maa tõmbab hinge, puhkab, nad rõkatavad rõõmust.
Sinust tunnevad rõõmu ka küpressid ja Liibanoni seedrid: „Sest ajast, kui sa lamad maas, ei tule keegi meid raiuma!”
Surmavald all on liikvel sinu pärast, et võtta vastu su tulekut: ta äratab sinu pärast surnute vaimud, kõik maa juhid, laseb nende aujärgedelt tõusta kõik rahvaste kuningad.
Need kõik kostavad ja ütlevad sulle: „Sinagi oled jäänud jõuetuks nagu meie, oled saanud meie sarnaseks!”
Alla surmavalda on tõugatud su kõrkus, su naablite helinad; su alla on laotatud ussikesi ja sind katavad vaglad.
Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja?
Sina ütlesid oma südames: „Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal.
Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.”
Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda.
Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatavad sind üksisilmi: „Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema,
kes tegi ilmamaa kõrbe sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes ei lasknud oma vange koju?”
Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks oma hauakambris,
sina aga oled nagu põlatud oks, eemale heidetud oma hauast, kaetud tapetutega, mõõgaga läbipistetutega, kes paisatakse alla kivimurdu purukstallatud laibana.
Sina ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva. Iialgi enam ei nimetata kurjategijate sugu.
Valmistage tema laste jaoks tapapink nende vanemate süü pärast, et nad ei tõuseks ega vallutaks maad ega täidaks ilmamaad linnadega.
Mina tõusen nende vastu, ütleb vägede Issand, ja ma kaotan Paabeli nime ja jäägi, järglased ja järelkasvu, ütleb Issand.
Ma teen ta siilide omandiks ja roolaugasteks, ja ma pühin ta ära hävitusluuaga, ütleb vägede Issand.
Vägede Issand on vandunud, öeldes: Tõesti, nagu ma olen mõelnud, nõnda sünnib, ja see, mida ma olen kavatsenud, läheb korda:
ma murran Assuri oma maal ja tallan teda oma mägedel; siis on nad tema ikkest lahti ja tema koorem võetakse nende õlgadelt.
See on nõu, peetud kogu maa kohta, ja see on käsi, sirutatud kõigi rahvaste kohale.
Sest vägede Issand on võtnud nõuks, kes teeb selle tühjaks? Tema käsi on välja sirutatud, kes pöörab selle tagasi?
Kuningas Aahase surma-aastal sündis see ennustus:
Ära rõõmusta, sina Vilistimaa, et murtud on vits, mis sind lõi! Sest mao juure seest tuleb välja rästik ja tema vili on lendav madu.
Siis karjatatakse viletsate esmikuid ja vaesed magavad muretult; aga sinu juure ma suretan näljaga ja su jääk tapetakse.
Ulu, värav, kisenda, linn! Vabise, kogu Vilistimaa, sest põhja poolt tuleb suits ja keegi tema väehulkades ei jää teistest maha.
Ja mida vastata paganate saadikuile? Seda, et Issand on rajanud Siioni ja seal leiavad varju tema rahva vaevatud.
Jesaja 15 Ennustus Moabi kohta: Tõesti, ühel ööl on Moabi Aar hävitatud, vaikima pandud. Tõesti, ühel ööl on Moabi Kiir hävitatud, vaikima pandud.
Ka Diibon läheb üles templisse, ohvriküngastele nutma, Nebol ja Meedebal ulub Moab. Kõigil on pead pöetud ja kõik habemed on ära aetud.
Tänavail pannakse kotiriie selga, katustel ja turgudel uluvad kõik, upuvad pisaraisse.
Hesbon ja Elaale kisendavad appi, Jahaseni kostab nende hääl; seepärast lõdisevad Moabi niuded, väriseb ta hing.
Mu süda kisendab Moabi pärast. Ta põgenikud põgenevad Soarini, Eglat-Selisijani. Jah, mööda Luuhiti tõusuteed minnakse nuttes üles, jah, Hooronaimi teel tõstetakse hädakisa hävingu pärast.
Sest Nimrimi veed muutuvad kõrbeks; jah, rohi kuivab, taimkate kaob, haljust ei ole enam.
Seepärast nad viivad oma kogutud vara ja nende poolt tallelepandu üle Remmelgajõe.
Jah, appihüüd kajab Moabimaal; ta hädakisa kostab Eglaimini, ta hädakisa kostab Beer-Eelimini.
Jah, Diimoni veed on täis verd. Aga veel muudki ma saadan Diimonile: lõvi Moabi pääsenute ja maale jäänute kallale.
Jesaja 16 Lähetage maavalitseja jäärad Selast kõrbe kaudu Siioni tütre mäele!
Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil.
Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku!
Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja ees! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt,
siis rajatakse armastuses aujärg ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses.
Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe; tema upsakusest ja uhkustamisest ning tema tühist hooplemist.
Seepärast ulub moab moabi pärast, kõik uluvad. Te leinate Kiir-Hareseti rosinakakkude pärast täiesti lööduina.
Sest rüüstatud on Hesbon, kolletanud Sibma viinapuud, rahvaste isandad on peksnud maha nende vääriskobarad. Need ulatusid Jaaserini, laiusid kõrbes, nende väädid lokkasid, tungisid üle mere.
Seepärast ma nutan koos Jaaseri nutuga Sibma viinapuude pärast; ma kastan sind oma silmaveega, Hesbon ja Elaale. Sest sinu suve ja lõikuse kohal on kõlanud vaenuhüüd.
Rõõm ja ilutsemine on võetud viljapuuaiast ja viinamägedes ei ole hõiskamist ega rõõmuhüüdeid. Veini surutõrtes ei sõtku tallaja, tööhõiked ma lõpetasin.
Seetõttu kaebleb mu hing otsekui kannel Moabi pärast, ja mu süda Kiir-Hareseti pärast.
Ja kui nüüd Moab ennast näitab, kui ta ennast ohvrikünkal väsitab ja läheb oma pühamusse palvetama, siis ta ei suuda midagi.
See on sõna, mis Issand Moabi kohta varem oli öelnud.
Aga nüüd kõneleb Issand ning ütleb: „Kolme aasta pärast, palgalise aastate sarnaselt, muutub Moabi hiilgus koos kogu tema suure hulgaga väärtusetuks, ja jääk on pisike, tähtsusetu ja jõuetu.”
Jesaja 17 Ennustus Damaskuse kohta: Vaata, Damaskus lakkab olemast linn ja muutub varemeks.
Aroeri linnad jäetakse maha, jäävad karjadele, kes seal lebavad, ilma et ükski neid peletaks.
Efraimist kaob kindel linn ja Damaskusest kuningriik; ja Süüria jäägiga sünnib nagu Iisraeli laste hiilgusegagi, ütleb vägede Issand.
Sel päeval jääb väikseks Jaakobi hiilgus ja lahjub tema ihu lihavus,
otsekui lõikaja lõikaks kasvavat vilja ja tema käsivars koristaks viljapäid, otsekui nopitaks viljapäid Refaimi orus.
Jääb ainult järelkoristus, otsekui õlipuud raputades: kaks, kolm marja ülal ladvas, neli, viis viljapuu okstel, ütleb Issand, Iisraeli Jumal.
Sel päeval vaatab inimene oma Looja peale ja ta silmad näevad Iisraeli Püha.
Ta ei vaata altareile, oma kätetööle, ega näe seda, mis ta sõrmed on teinud, ei viljakustulpi ega suitsutusaltareid.
Sel päeval on tema tugevad linnad otsekui mahajäetud metsad ja mäetipud, mis Iisraeli laste pärast maha jäeti, ja tühjus võtab maad.
Sest sa unustasid oma Pääste-Jumala ega tuletanud meelde oma kindlat kaljut. Seepärast sa siis istutad Adonise aedu ja juurutad võõraid pistikuid.
Istutamispäeval sa paned nad kasvama ja viid hommikuks oma külvi õitsema, kuid lõikus kaob tõve ja vaigistamatu valu päeval.
Häda! Paljude rahvaste möll. Need mühavad, otsekui mühaks meri. Rahvahõimude märatsus. Need kohavad, otsekui kohaksid võimsad veed.
Rahvahõimud kohavad, otsekui kohaksid suured veed. Aga tema sõitleb neid ja nad põgenevad kaugele ning neid aetakse taga, otsekui tuul puhub mägedel aganaid, otsekui torm keerutab tolmu.
Õhtul, vaata, on kabuhirm, hommiku tulles ei ole neid enam. See on meie rüüstajate osa ja meie riisujate liisk.
Jesaja 18 Häda tiivuliste ritsikate maale, mis on teisel pool Etioopia jõgesid,
kes läkitab saadikuid merele, pilliroopaatides üle vee. Minge, kiired käskjalad, pikakasvulise ja siledanahkse rahva juurde, rahva juurde, keda kardetakse ligidal ja kaugel, rahvas, kes on vägev ja vallutaja, kelle maad jõed uhuvad.
Kõik ilmamaa elanikud ja maa asustajad, vaadake, millal lipp tõstetakse mägedele, ja kuulge, kui puhutakse sarve.
Sest Issand on mulle öelnud nõnda: „Mina olen vagusi ja vaatlen oma asupaigast otsekui kuumavirvendus päikesepaistel, otsekui kastepilv lõikusaja palavuses.”
Sest enne lõikust, kui õitsemine on lõppenud ja õied on valminud küpsevaiks marjadeks, lõigatakse sirpidega väädid ja kõrvaldatakse kitkudes lokkavad kasvud.
Need jäetakse üheskoos maha mägede röövlindudele ja maa loomadele; suviti on nende peal röövlinnud ja talviti kõik maa loomad.
Sel ajal tuuakse ande vägede Issandale pikakasvulise ja siledanahkse rahva poolt, rahva poolt, keda kardetakse ligidal ja kaugel, rahvas, kes on vägev ja vallutaja, kelle maad jõed uhuvad - vägede Issanda nime asupaika Siioni mäel.
Jesaja 19 Ennustus Egiptuse kohta: Vaata, Issand sõidab nobedal pilvel ja tuleb Egiptusesse. Siis vabisevad tema ees Egiptuse ebajumalad ja egiptlaste süda lööb araks.
Mina kihutan egiptlased egiptlaste vastu ja nad sõdivad isekeskis, sõber sõbra vastu, linn linna vastu, kuningriik kuningriigi vastu.
Egiptuse vaim satub segadusse ja ma eksitan tema nõu; siis nad küsitlevad ebajumalaid ja lausujaid, surnute vaime ja ennustajaid.
Ma annan egiptlased karmi isanda kätte ja nende üle hakkab valitsema kõvakäeline kuningas, ütleb Jumal, vägede Issand.
Veed lõpevad Niilusest, jõgi taheneb ja kuivab.
Jõed hakkavad haisema, kanalid kahanevad ja jäävad kuivaks, pilliroog ja kõrkjad närbuvad.
Kaislad Niiluse kaldal, Niiluse suudmes, ja kõik Niiluse külvimaad kuivavad, puhutakse laiali ja neid ei ole enam.
Kalamehed kurvastavad ja leinavad; kõik, kes heidavad õnge jõkke ja lasevad võrke vette, on rammetud.
Häbisse jäävad, kes lõugutavad linu, ja kudujad kahvatavad.
Ta kangrud lüüakse maha, kõigi palgatööliste meel on nukker.
Tõesti, Soani vürstid on meeletud, vaarao targad nõuandjad annavad rumalat nõu. Kuidas te võite öelda vaaraole: „Mina olen tarkade poeg, muistsete kuningate järeltulija”?
Kus su targad siis on? Las nad nüüd jutustavad sulle, kui nad teavad, mida vägede Issand on otsustanud Egiptuse kohta.
Soani vürstid on muutunud juhmiks, Noofi vürste on narritud ja Egiptuse on pannud taaruma tema enese suguharude juhid.
Issand on seganud tema sekka pöörituse vaimu ja nad panevad Egiptuse taaruma kõigis ta tegudes, otsekui joobnu, kes taarub oma okses.
Ei lähe korda Egiptuse töö, tehku seda pea või saba, võrse või vars.
Sel päeval on egiptlased otsekui naised ning nad vabisevad ja värisevad vägede Issanda viibutava käe ees, mida ta viibutab nende kohal.
Ja Juudamaa saab Egiptusele häbistuseks; iga kord, kui temale seda meelde tuletatakse, väriseb ta vägede Issanda nõu ees, mida too on pidanud tema vastu.
Sel päeval on Egiptusemaal viis linna, kes räägivad kaanani keelt ja annavad vande vägede Issandale; ühte hüütakse Päikeselinnaks.
Sel päeval on Issanda altar keset Egiptusemaad ja selle piiri ääres on Issanda sammas,
märgiks ja tunnistuseks vägede Issandale Egiptusemaal. Kui nad rõhujate pärast kisendavad Issanda poole, siis läkitab tema neile päästja, kes nende eest võitleb ja nad vabastab.
Ja Issand ilmutab ennast egiptlastele ja egiptlased õpivad sel päeval Issandat tundma ja teenivad teda tapa- ja roaohvritega, ja nad annavad Issandale tõotusi ning viivad need täide.
Ja Issand lööb egiptlasi, lööb ja ravib; nad pöörduvad siis Issanda poole ja tema kuuleb nende palveid ning teeb nad terveks.
Sel päeval on maantee Egiptusest Assurisse: assüürlased tulevad Egiptusesse ja egiptlased Assurisse, ja egiptlased peavad jumalateenistust koos assüürlastega.
Sel päeval on Iisrael kolmandana Egiptuse ja Assuri kõrval, õnnistus on keset maad,
mida vägede Issand õnnistab, öeldes: „Õnnistatud olgu Egiptus, mu rahvas, Assur, mu kätetöö, ja Iisrael, mu pärisosa!”
Jesaja 20 Sel aastal kui väejuht, kelle Assuri kuningas Sargon läkitas, tuli Asdodi ja taples Asdodi vastu ning vallutas selle -
sel ajal kõneles Issand Jesaja, Aamotsi poja läbi, öeldes: „Mine päästa kotiriie oma niudeilt valla ja võta jalatsid jalast!” Ja ta tegi nõnda: käis alasti ja paljajalu.
Siis ütles Issand: „Otsekui mu sulane Jesaja on kolm aastat käinud alasti ja paljajalu, märgiks ja endeks Egiptusele ja Etioopiale,
nõnda ajab Assuri kuningas Egiptuse vange ja Etioopia asumiselesaadetuid, noori ja vanu, alasti ja paljajalu, istmik paljas, egiptlastele häbiks.
Siis nad ehmuvad ja häbenevad Etioopia pärast, kes oli nende lootus, ja Egiptuse pärast, kes oli nende uhkus.
Ja sel päeval ütlevad selle ranna elanikud: „Vaata, nõnda läks meie lootusega, kuhu me põgenesime abi saama, et pääseda Assuri kuninga eest. Kuidas me nüüd pääseme?””
Jesaja 21 Ennustus mereäärse kõrbe kohta: Otsekui Lõunamaal tormavad tuulehood, nõnda tuleb see kõrbest, kardetavalt maalt.
Mulle on ilmutatud karm nägemus: petis petab ja rüüstaja rüüstab. Mine üles, Eelam! Asu piirama, Meedia! Mina lõpetan kõik ohkamised.
Seepärast on mu niuded täis valu: mind on haaranud vaevused otsekui tuhud sünnitajat. Ma olen kuuldust segaduses, ma olen nähtust jahmunud.
Mu süda väriseb, lõdisemine kohutab mind, puhteaeg, mida igatsesin, sai mulle ängiks.
Lauda kaetakse, istejärjestust seatakse, süüakse, juuakse. Tõuske, vürstid, võidke kilpi!
Sest Issand on mulle öelnud nõnda: „Mine, pane vahimees välja! Mida ta näeb, seda teatagu!
Kui ta näeb karavani, ratsanikke paarikaupa, eeslite rodu, kaamelite rodu, siis ta pangu hästi tähele, pangu hoolsasti tähele!”
Ja ta hüüdiski: „Nägija vahitornis! Issand, ma seisan päevad läbi ja olen valves igal ööl.
Jah, vaata, sealt tuleb meeste rodu, ratsanikke paarikaupa.” Siis ta kostis ning ütles: „Langenud, langenud on Paabel, ja kõik ta ebajumalate kujud on maha puruks löödud.”
Mu rehena pekstud ja tallatud rahvas! Mida ma kuulsin vägede Issandalt, Iisraeli Jumalalt, seda ma kuulutan teile!
Ennustus Duuma kohta: Mulle hüütakse Seirist: „Vahimees, ons palju veel ööd? Vahimees, ons palju veel ööd?”
Vahimees vastab: „Hommik tuleb, aga öö tuleb ka! Kui tahate küsida, küsige, tulge uuesti tagasi!”
Ennustus Araabia kohta: Ööbige Araabia tihnikuis, dedanlaste karavan!
Minge vastu janustele, viige neile vett! Teemamaa elanikud, astuge oma leivaga põgenike ligi!
Sest nad põgenevad mõõkade eest, paljastatud mõõga eest, vinnastatud ammu eest ja sõja raskuste eest.
Sest Issand ütles mulle nõnda: „Veel aasta, palgalise aastate sarnaselt, ja kõik Keedari hiilgus on kadunud.
Jääk ammumeeste arvust, Keedari kangelaste arvust jääb väheseks. Jah, Issand, Iisraeli Jumal, on rääkinud.”
Jesaja 22 Ennustus Nägemuseoru kohta: Mis sul siis nüüd on, et oled tervenisti läinud katustele,
sa kärarikas, rahutu linn, ülemeelik linnake? Su tapetuid ei tapeta mõõgaga ega sure nad sõjas.
Kõik su juhid põgenevad üheskoos, võetakse vangi ammutagi. Kõik, kes su omadest leitakse, võetakse üheskoos vangi, kuigi põgenevad kaugele.
Seepärast ma ütlen: Ärge vaadake mind, ma nutan kibedasti; ärge kippuge mind trööstima mu rahva tütre julma kohtlemise pärast!
Sest Jumalal, vägede Issandal, on Nägemuseorus jahmatuse, tallamise ja segaduse päev: müüride murdmine ja hädakisa mägedeni.
Eelam võtab nooletupe, sõjavankrite vooris on mehed ja ratsanikud, ja Kiir vabastab kilbi kattest.
Su ilusad orud täituvad vankritega ja ratsanikud asuvad otse väravate vastas.
Ta võtab ära Juuda kaitse ja sel päeval sa vaatad relvade poole Metsakojas.
Te näete, et Taaveti linnas on palju müürimurde, ja te kogute Alatiiki vett.
Te loete üle Jeruusalemma kojad ja kisute kodasid maha, et kindlustada müüri.
Ja te teete müüride vahele mahuti Vanatiigi vee jaoks. Aga te ei vaata selle poole, kes seda teeb, ega näe, kes seda ammu valmistas.
Jah, Jumal, vägede Issand, kutsub sel päeval nutma ja leinama, pead pügama ja kotiriiet ülle võtma.
Aga vaata, siis on lust ja rõõm: härgade tapp ja lammaste veristus, süüakse liha ja juuakse veini. „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!”
Kuid vägede Issand on mulle kõrva ilmutanud: Tõesti, seda süüd ei lepitata teile surmani, ütleb Jumal, vägede Issand.
Nõnda ütleb Jumal, vägede Issand: Tule, mine selle valitseja juurde, Sebna juurde, kes on kojaülemaks, ja ütle:
„Mis sul siin asja on ja kes sul siin on, et sa siin raiud enesele hauda, raiud oma haua kõrgele, uuristad enesele elamu kaljusse?
Vaata, Issand viskab sind kaares kaugele vägeva mehe viskega, ja haarates sinust kõvasti kinni,
mässib ta sind koguni keraks ning virutab kui palli igati laiale maale: seal sa sured ja sinna jäävad su toredad vankrid, sina, oma isanda koja häbi.”
Mina tõukan sinu su ametist, ja sind aetakse ära su kohalt.
Ja sel päeval kutsun ma oma sulase Eljakimi, Hilkija poja,
panen temale selga sinu kuue, kinnitan talle vööle sinu vöö ja annan tema kätte sinu valitsuse: tema saab siis isandaks Jeruusalemma elanikele ja Juuda soole.
Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava.
Mina löön ta nagu varna kindlasse kohta ja ta saab aujärjeks oma isa soole.
Tema külge riputatakse kogu ta isa soo koorem: võrsed ja lehed, kõik väiksed asjadki, kausikestest kuni igasuguste kruusideni.
Siis, ütleb vägede Issand, annab järele kindlasse kohta löödud varn: see murdub ja langeb, ja koorem, mis selle küljes oli, puruneb. Jah, Issand on rääkinud.
Jesaja 23 Ennustus Tüürose kohta: Ulguge, Tarsise laevad, sest teie varjupaik hävitatakse! Kui nad tulevad kittide maalt, saab see neile teatavaks.
Vaikima peab rannarahvas, Siidoni kaupmees, kelle saadik sõidab merd.
Suurtel vetel oli Siihori külv ja Niiluse lõikus, temast sai rahvaste turg.
Häbene, Siidon, sa tugev linn, sest meri kõneleb: „Ma pole olnud lapsevaevas ega ole sünnitanud; ma pole kasvatanud noori mehi ega ole lasknud sirguda neitseid.”
Kui Egiptuses sellest kuuldakse, siis nad värisevad nagu kuuldusest Tüürosegi kohta.
Tõtake Tarsisesse! Ulguge, rannarahvas!
On see teie rõõmus linn, mille algus on muistses ajas, keda jalad kandsid kaugele võõrana elama?
Kes on seda otsustanud kroonide jagaja Tüürose kohta, kelle kaupmehed on vürstid, kelle kaubitsejad on kõige auväärsemad maa peal?
Vägede Issand on otsustanud teotada kogu toreduse kõrkust, alandada kõiki auväärseid maal.
Käi oma maa läbi, Tarsise tütar, otsekui Niilus! Vööd ei ole enam!
Tema sirutab käe mere kohale, paneb kuningriigid värisema - Issand annab käsu Kaanani kohta ta kindluste hävitamiseks.
Ta ütleb: „Ära ole enam ülemeelik, kurjasti koheldud neitsi, Siidoni tütar! Tõuse, siirdu kittide juurde, aga sealgi ei ole sul rahu!”
Vaata kittide maad! See on rahvas, keda ei olnud olemas, kes on siidonlaste rajatud: nemad püstitasid tema vahitornid, linnad ja paleed - tema teeb selle varemeiks.
Ulguge, Tarsise laevad, sest teie kindlus on hävitatud!
Ja sel ajal unustatakse Tüüros seitsmekümneks aastaks, ühe kuninga elupäevadeks. Seitsmekümne aasta pärast sünnib Tüürosega nagu hoora laulus:
„Võta kannel, käi linnas ringi, sa unustatud hoor! Mängi ilusasti, laula usinasti, et sind meelde tuletataks!”
Seitsmekümne aasta pärast katsub Issand Tüürost ja see saab jälle hoorapalgale ning teeb hooratööd kõigi maailma kuningriikidega maa peal.
Aga tema tulu ja hoorapalk on pühitsetud Issandale; seda ei kuhjata ega talletata, sest see tulu saab neile, kes elavad Issanda ees, külluslikuks toiduseks ja kauneiks kehakatteiks.”
Jesaja 24 Vaata, Issand laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud.
Ja nagu rahvaga, nõnda sünnib preestriga, nagu sulasega, nõnda ta isandaga, nagu teenijaga, nõnda ta emandaga, nagu ostjaga, nõnda müüjaga, nagu laenuandjaga, nõnda laenajaga, nagu võlausaldajaga, nõnda võlgnikuga.
Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootuks, sest Issand on öelnud selle sõna.
Maa leinab, laostub, ilmamaa närbub, laostub, maa rahva ülikud rammestuvad.
Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud Seadusest, muutnud seadlusi, murdnud igavese lepingu.
Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud peavad kandma oma süüd; seepärast kahaneb maa elanike hulk ja vähe inimesi jääb järele.
Vein leinab, viinapuu kuivab, ägavad kõik, kes olid südamest rõõmsad.
Lõpeb trummide lõbu, lakkab hõiskajate lärm, kaob kandle rõõm.
Enam ei jooda lauldes veini, vägijook on joojale kibe.
Tühi linn purustatakse, kõik kojad suletakse, sissepääsu ei ole.
Tänavail karjutakse veini järele, kõik rõõm kaob, maa lust lahkub.
Linna jääb häving ja värav taotakse puruks.
Sest nõnda peab sündima keset maad, rahvaste keskel, otsekui õlipuu raputus, otsekui järelnoppimine pärast viinamarjalõikuse lõppu.
Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust, Issanda ülevuse tõttu hõiskavad lääne poolt:
„Seepärast austage ka ida pool Issandat, mere saartel Issanda, Iisraeli Jumala nime.”
Maa äärest kuuleme kiituslaule: „Austus õigele!” Aga mina ütlen: Kadu mulle, kadu mulle! Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kombel!
Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, maa elanik.
Kes siis põgeneb peletushüüu eest, langeb püügiauku; aga kes tuleb püügiaugust välja, selle püüab püüdepael. Sest kõrguse luugid avanevad ja maa alused vappuvad.
Maa põrub põrmuks, maa lõheneb lõhki, maa kõigub kõvasti.
Maa vaarub tugevasti, joobnu sarnaselt, ja vangub otsekui vahionn. Tema üleastumine lasub raskesti ta peal, ta langeb ega tõuse enam.
Sel päeval nuhtleb Issand kõrguse väehulki kõrgel ja maa kuningaid maa peal.
Need kogutakse kokku, kogutakse vangidena auku, suletakse vangitorni ja hulga aja pärast nuheldakse neid.
Siis on kuul häbi ja päike häbeneb, sest vägede Issand on kuningas Siioni mäel ja Jeruusalemmas, ja tema vanemate ees paistab auhiilgus.
Jesaja 25 Issand, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet, su otsused muistsest ajast on õiged ja kindlad.
Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles.
Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind.
Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest; on ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri,
otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus vaikib julmade võidulaul.
Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.
Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid.
Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!
Ja sel päeval öeldakse: „Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest,
sest Issanda käsi viibib sellel mäel.” Aga Moab tallatakse maha ta omas paigas, otsekui tallataks õlekubu virtsalompi.
Ja kui ta selle sees sirutab oma käsi otsekui ujuja ujudes, alandatakse ta suurelisus ikkagi, hoolimata ta käte kunstist.
Jah, kindel linn, ta laseb langeda su kaitsvad müürid, alandab, paiskab maha põrmu.
Jesaja 26 Sel päeval lauldakse Juudamaal seda laulu: Meil on tugev linn, pääste on pandud müürideks ja kaitsevalliks.
Avage väravad, et saaks sisse minna õige rahvas, kes püsib usus!
Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.
Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju.
Sest tema langetab need, kes elavad kõrgel, ligipääsmatu linna; ta alandab seda, alandab maani, paiskab põrmu.
Seda tallab jalg, õnnetute jalad, viletsate sammud.
Õigete tee on tasane, sina sillutad siledaks õigete raja.
Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust.
Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.
Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.
Issand, sinu käsi on tõstetud kõrgele, aga nad ei näe seda. Nähku nad siis su püha viha rahva pärast ja häbenegu! Jah, neelaku neid tuli kui sinu vaenlasi!
Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud.
Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu - me kiidame üksnes sind, sinu nime.
Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.
Sina oled lisanud rahvast, Issand, oled lisanud rahvast, oled näidanud oma au, oled laiendanud kõik maa piirid.
Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.
Otsekui lapseootel olija, kel sünnitus ligineb, vaevleb ja kisendab oma valudes, nõnda olime meiegi sinu ees, Issand.
Me olime lapseootel, vaevlesime, aga otsekui oleksime sünnitanud tuult: päästet me maale ei toonud ja ilmamaa elanikke ei sündinud.
Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.
Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese tagant, peitu üürikeseks ajaks, kuni raev möödub.
Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast. Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.
Jesaja 27 Sel päeval nuhtleb Issand oma terava, suure ja tugeva mõõgaga Leviatanit, põgenevat madu, ja Leviatanit, keerdunud madu, ja tapab meres oleva lohe.
Selsamal päeval öeldakse: „Tore viinamägi, laulge sellest vastastikku!”
Mina, Issand, olen selle valvur, ma kastan seda igal hetkel, ma valvan öösel ja päeval, et sellele kahju ei tehtaks.
Viha mul enam ei ole. Ent oleks mul tarvis võidelda kibuvitste ja ohakatega, ma astuksin neile vastu, süütaksin kõik põlema.
Või olgu siis, et haaratakse kinni minu kaitsest, tehakse minuga rahu - jah, minuga tehakse rahu.
Tulevasil päevil juurdub Jaakob, Iisrael õitseb ning haljendab ja maailm on täis vilja.
Ons ta teda löönud, nõnda nagu ta lõi tema lööjat, või teda tapnud, nõnda nagu tapeti tema tapjad?
Mõõt mõõdu vastu! Ta lahendas temaga asja teda maapakku saates: ta pühkis ta ära oma tugeva rajuiiliga idatuule päeval.
Seepärast lepitatakse Jaakobi süü nõnda, ja niisugune olgu tema patukustutuse täielik vili: ta peab tegema kõik altarikivid pihustatud lubjakivide sarnaseks; ei tohi tõusta viljakustulpi ega suitsutussambaid.
Jah, kindel linn jääb üksi, tühjaks ja mahajäetud karjamaaks, kõrbe sarnaseks. Seal käib vasikas karjas, lebab seal ja näsib paljaks selle raod.
Kui selle oksad on kuivanud, siis murtakse need; naised tulevad, teevad nendega tuld. Sest see ei ole mõistlik rahvas: seepärast ta Looja ei halasta tema peale ja ta kujundaja ei anna temale armu.
Ja sel päeval sünnib, et Issand rabab viljapäid Frati jõest Egiptuseojani, ja teid, Iisraeli lapsed, korjatakse ükshaaval kokku.
Sel päeval puhutakse suurt sarve ja niihästi need, kes olid kadunud Assurimaale, kui ka need, kes olid pillutatud Egiptusemaale, tulevad ja kummardavad Issandat Jeruusalemmas pühal mäel.
Jesaja 28 Häda Efraimi joomarite toredale kroonile ja tema hiilgava ilu närtsinud õiele künkal keset veinist roidunute lopsakat orgu!
Vaata, Issandal on keegi vägev ja võimas, otsekui rahesadu, hävitav torm, võimsalt voolava veetulva sarnane, kes paiskab jõuga jalust.
Jalge alla tallatakse Efraimi joomarite tore kroon
ja tema hiilgava ilu närtsinud õiel, mis on künkal keset lopsakat orgu, käib käsi nagu varakult, enne lõikust küpsenud viigimarjal: kes seda iganes näeb, neelab selle alla, kui saab selle pihku.
Sel päeval on vägede Issand ilusaks krooniks ja kauniks pärjaks oma rahva jäägile
ja õiguse vaimuks kohtus istujale ning rammuks neile, kes tõrjuvad tapluse tagasi väravasse.
Aga needki siin vaaruvad veinist ja tuiguvad vägijoogist: preester ja prohvet vaaruvad vägijoogist, on segased veinist, tuiguvad vägijoogist, eksivad nägemuses, kõiguvad otsuses.
Sest kõik lauad on täis okset ja rooja, puhast paika ei olegi.
Kellele ta tahab õpetada tarkust ja kellele seletada ilmutust? Kas piimast võõrutatuile, rinnalt võetuile?
Sest see on: käsk käsu peale, käsu peale käsk, mõõdunöör mõõdunööri peale, mõõdunööri peale mõõdunöör, pisut siin, pisut seal.
Tõesti, kogelevate huultega ja võõras keeles kõneleb ta sellele rahvale,
tema, kes neile ütles: „See on hingamispaik, laske väsinud hingata, see on kosutuskoht!” Ometi nad ei tahtnud kuulda.
Seepärast on Issanda sõna neile: Käsk käsu peale, käsu peale käsk, mõõdunöör mõõdunööri peale, mõõdunööri peale mõõdunöör, pisut siin, pisut seal, et nad läheksid ja kukuksid selili, vigastaksid endid ning laseksid endid püüda ja vangi võtta.
Seepärast kuulge Issanda sõna, te hooplejad mehed, pilkajad selle rahva hulgas, kes asub Jeruusalemmas,
sest te ütlete: „Me oleme sõlminud surmaga lepingu ja loonud põrguhauaga liidu - tulgu või uputusetulv, meieni see ei ulatu, sest me valisime oma varjupaigaks vale ja pugesime pelgu pettusesse.”
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse: kes usub, see ei tunne rahutust.
Mina panen õiguse mõõdunööriks ja õigluse loodiks. Rahe hävitab vale varjupaiga ja veed uhuvad ulualuse.
Teie leping surmaga lõpeb ja teie liit põrguhauaga ei püsi: kui uputusetulv teist üle käib, muutute selle tallermaaks.
Alati, kui see üle käib, haarab see teid, sest see tuleb igal hommikul, päeval ja ööl, ja ilmutuse mõistmine muutub lausa hirmuks.
Sest voodi on sirutuseks lühike ja vaip katteks kitsas.
Sest nagu Peratsimi mäel tõuseb Issand; ta vihastab nagu Gibeoni orus, et teha oma tööd - hämmastav on tema töö! - ja et toimetada oma tegu - võõristav on tema tegu.
Nüüd aga ärge enam hoobelge, et teie kütked jääksid pingutamata, sest ma olen kuulnud Jumalalt, vägede Issandalt, otsusest ja hävitusest, mis tabab kogu maad.
Kuulatage ja kuulge mu häält, pange tähele ja kuulge mu kõnet!
Kas kündja kogu päeva külvi tarvis künnab, kobestab ja äestab oma põllumaad?
Eks ole nõnda: kui ta on pinna tasandanud, siis ta puistab tilli ja riputab köömneid, paneb paika nisu, hirsi ja odra ning äärele okasnisu?
Nõnda on temale juhatatud õige viis, tema Jumal õpetab teda.
Tilli ju ei peksta pahmareega ja köömnete peal ei veeretata vankriratast, vaid tilli klopitakse kepiga ja köömneid vitsaga.
Leivavili jahvatatakse peeneks, aga iial ei peksta seda lõpmata: pannakse liikuma oma vankriratas ja hobused, aga seda ei peksta puruks.
Ka see on tulnud vägede Issandalt; tema nõu on imeline ja tema tarkus suur.
Jesaja 29 Häda sulle, Ariel + Heebrea sõna ariel tähendab 'ohvrialtar'; siin on sõna piltlikult kasutatud Jeruusalemma kohta. , Ariel, linn, kus Taavet leeri üles lõi! Lisandugu aastale aasta, tehku seatud pühad oma ringkäiku,
mina rõhun Arieli: tuleb kurbus ja kurvastus ja ta muutub mulle otsekui ohvrialtariks.
Ma löön su vastu üles ringikujulise leeri, ümbritsen sind valvega ja püstitan su vastu piiramisseadmed.
Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu.
Su vaenlaste hulk on otsekui peenike tolm, rõhujate jõuk lendlevate aganate sarnane. Sest silmapilkselt, äkitselt sünnib,
et vägede Issandalt tuleb sulle katsumine äikese, maavärisemise ja suure mürinaga, tuulispea ja marutuulega ning hävitava tuleleegiga.
Ja nagu unenägu, öine nägemus, on kõigi Arieli vastu sõdivate rahvaste hulk, samuti kõik, kes sõdivad tema ja ta kindluste vastu ning ahistavad teda.
See on, nagu näeks näljane und, et vaata, ta sööb. Kui ta ärkab, siis on ta hing täitmata. Või nagu näeks janune und, et vaata, ta joob. Kui ta ärkab, vaata, siis on ta nõrk ja ta hing on närbunud. Samuti sünnib kõigi rahvaste hulkadega, kes sõdivad Siioni mäe vastu.
Pidage ja hämmastuge, saage pimedaks ja ärge nähke! Nad on joobnud, aga mitte veinist, nad vaaruvad, aga mitte vägijoogist.
Sest Issand on valanud teie peale unisuse vaimu ja on sulgenud teie silmad, prohvetid, ning katnud teie pead, nägijad.
Seepärast on kogu ilmutus teile nagu pitseeritud raamatu sõnad; kui see antakse mõnele, kes kirja tunneb, ja öeldakse: „Loe ometi!”, siis ta vastab: „Ma ei saa, sest see on pitseriga kinni.”
Või kui raamat antakse sellele, kes kirja ei tunne, ja öeldakse: „Loe ometi!”, siis vastab see: „Ma ei tunne kirja.”
Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,
siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet - imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.
Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: „Kes meid näeb? Kes meid tunneb?”
Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: „Tema ei ole mind teinud!” või ütleb kuju oma voolijale: „Tema ei oska midagi!”?
Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks?
Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.
Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.
Sest vägivaldsele tuleb lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja,
kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale.
Seepärast ütleb Issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam.
Vaid kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat.
Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.
Jesaja 30 Häda kangekaelseile lastele, ütleb Issand, kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu Vaimuta, lisades patule patu,
kes lähevad alla Egiptusesse, küsimata nõu minu suust, et põgeneda vaarao kaitse alla ja otsida varju Egiptuses.
Seepärast tuleb vaarao kaitse teile häbiks ja Egiptuse varju alla kippumine teotuseks.
Sest kuigi ta vürstid on Soanis ja ta käskjalad on jõudnud Haanessi,
jäävad kõik häbisse rahva pärast, kellest neil ei ole kasu, kes ei ole abiks ega kasuks, vaid häbiks ja koguni teotuseks.
Ennustus Lõunamaa Jõehobu kohta: Läbi häda ja viletsuse maa, kust on pärit ema- ja isalõvid, mürkmaod ja lendmaod, viivad nad eeslite seljas oma rikkused ja kaamelite küürudel varandused rahvale, kellest ei ole kasu.
Et Egiptuse abi on tühine ja asjatu, siis ma nimetan seda „Paigalpüsiv tormakus”.
Nüüd mine kirjuta see nende nähes tahvlile ja märgi raamatusse, et see võiks jääda tulevasiks päeviks, ikka ja igavesti!
Sest nad on tõrges rahvas, valelikud lapsed, lapsed, kes ei taha kuulda Issanda õpetust,
kes ütlevad nägijaile: „Ärge nähke!” ja ennustajaile: „Ärge ennustage meile tõtt, kõnelge meile meelt mööda, ennustage pettepilte,
taganege teelt, lahkuge rajalt, jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!”
Seepärast ütleb Iisraeli Püha nõnda: Kuna te põlgate seda sõna ning loodate vale ja riugaste peale, ja toetute nende peale,
siis on see süü teile otsekui väljavajunud müüriosa kõrges praoga müüris, mis variseb äkitselt, silmapilgu jooksul,
ja puruneb, nagu puruneb potissepa kruus, mis pekstakse armuta puruks, nõnda et tükkidest ei leidu kildu, millega võtta leest tuld või ammutada lombist vett.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud,
vaid ütlete: Ei, me põgeneme hobuste seljas! - sellepärast peategi põgenema - ja: Nobedal ratsul tahame sõita! - sellepärast ongi teie jälitajad kärmed.
Tuhat põgeneb üheainsa ähvardaja eest, teie põgenete viie ähvardaja eest, kuni teist jääb jääk, mis on otsekui lipuvarras mäetipul või lipp künkal.
Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad.
Jah, sina, rahvas Siionis, kes elad Jeruusalemmas, ära enam nuta! Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Seda kuuldes ta vastab sulle.
Issand annab teile küll hädaleiba ja viletsusevett, kuid su õpetajad ei jää enam kõrvale, vaid su silmad saavad näha su õpetajaid.
Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”
Siis sa rüvetad oma hõbedaga kaetud nikerdatud kujud ja oma kullaga karratud valatud kujud: sa viskad need ära otsekui mingi jälkuse. „Välja!” ütled sa neile.
Siis annab tema vihma su seemnele, mida sa külvad põllule, ja maa saagist leiba, mis on toitev ja rammus; sel päeval sööb su kari avaral karjamaal.
Härjad ja eeslid, kellega haritakse põldu, söövad oblikatega segatud toitu, mida on puistatud visklabida ja hanguga.
Ja igal kõrgemal mäel ja igal kerkival künkal on ojasid voolava veega suurel tapapäeval, kui tornid langevad.
Siis on kuu valgus nagu päikese valgus, ja päikese valgus on seitsmekordne otsekui seitsme päeva valgus, päeval, kui Issand seob oma rahva vigastusi ja parandab tema löögihaavu.
Vaata, Issanda nimi tuleb kaugelt, ta viha põleb ja suitsupilv on ränk; ta huuled on täis sajatust ja ta keel on otsekui hävitav tuli.
Tema hingus on tulvava jõe sarnane, mis ulatub kaelani, et lennutada paganaid õnnetusikkesse ja panna rahvaste lõuapäradesse eksiteele juhtivad suulised.
Siis te laulate otsekui püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest otsekui vilepilliga käija, kes läheb Issanda mäele, Iisraeli Kalju juurde.
Ja Issand annab kuulda oma võimsat häält ja näha oma käsivarre laskumist maruvihas hävitava tuleleegina koos paduvihma ja äikese ning raheteradega.
Jah, Assur ehmub Issanda häälest, kui ta vitsaga peksab.
Ja iga määratud kepihoop, mis Issand laseb langeda tema peale, sünnib trummide ja kannelde saatel, kui ta ägedas võitluses tema vastu sõdib.
Sest ammusest ajast on valmis põletuspaik - see on ka kuninga jaoks. Sügavaks ja laiaks on see tehtud, tuleriidas on ohtrasti tuld ja puid; Issanda hingus, otsekui väävlijõgi, süütab selle.
Jesaja 31 Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge hobustest ning loodavad sõjavankrite peale, sellepärast et neid on palju, ja ratsanike peale, sellepärast et nende hulk on väga suur, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!
Kuid temagi on tark ja laseb tulla õnnetuse ega võta tagasi oma sõnu, vaid tõuseb kurjategijate soo vastu ja nende abi vastu, kes teevad nurjatust.
Sest egiptlased on inimesed, aga mitte Jumal, ja nende hobused on liha, aga mitte vaim. Kui Issand sirutab käe, siis komistab aitaja ja langeb aidatav ja nad kõik hukkuvad üheskoos.
Sest Issand on mulle öelnud nõnda: Otsekui lõvi või noor lõvi, kes uriseb oma saagi kallal ja kelle vastu on kokku kutsutud karjaste jõuk, ei kohku nende hüüdeist ega lömita nende kisa pärast, nõnda astub alla vägede Issand sõdima Siioni mäel ja künkal.
Nagu linnud laotavad oma tiivad laiali, nõnda kaitseb vägede Issand Jeruusalemma, kaitseb ja päästab, säästab ja vabastab.
Pöörduge tagasi tema juurde, kellest te olete taganenud nii kaugele, Iisraeli lapsed!
Sest sel päeval viskab igaüks ära oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis teie käed on teinud teile patuks.
Ja Assur langeb, aga mitte mehe mõõga läbi, mitte inimese mõõk ei hävita teda. Ta peab põgenema mõõga eest ja ta noored mehed saavad orjadeks.
Tema kalju hääbub hirmu pärast ja ta vürstid ehmuvad võitluslipu ees, ütleb Issand, kellel on tuli Siionis ja põletusahi Jeruusalemmas.
Jesaja 32 Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.
Siis on igaüks neist otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.
Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele.
Läbematute süda õpib tundma tõde ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.
Jõledat ei hüüta enam õilsaks ja petist ei nimetata auliseks.
Sest jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki.
Petise relvad on kurjad, ta kavatseb häbitegusid, et hävitada hädalisi valekõnega, isegi kui vaene räägib õigust.
Aga õilis kavatseb õilsaid asju ja jääb püsima õilsate asjade juurde.
Muretud naised, tõuske üles, kuulake mu häält; hooletud tütred, kuulake mu kõnet!
Veel aasta ja mõned päevad, siis te, hooletud, värisete, sest viinamarjalõikusel on lõpp, korjamist enam ei tule.
Vabisege, muretud, värisege, muretud, värisege, hooletud, riietuge lahti, võtke endid alasti ja vöötage niuded!
Siis lüüakse endile vastu rindu toredate põldude pärast, viljakate viinapuude pärast,
minu rahva põllumaa pärast, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, jah, kõigi lusthoonete pärast selles ülemeelikus linnas.
Sest palee jääb maha, linna lärm lakkab, templiküngas ja vahitorn muutuvad igavesti kõledaiks väljadeks, metseeslitele rõõmuks, karjadele karjamaaks,
kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.
Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.
Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.
Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus,
kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse.
Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.
Jesaja 33 Häda sulle, hävitaja, kes ise oled hävitamata, reetur, keda ei ole reedetud! Kui oled hävitusega valmis, hävitatakse sind, kui oled reetmise lõpetanud, reedetakse sind.
Issand, ole meile armuline, me ootame sind! Ole meie käsivars igal hommikul, ole meie abi kitsikuse ajal.
Su kõuehääle eest põgenevad rahvad, kui sa tõused, hajuvad paganad
ja saak kahmatakse meie käest, otsekui ahmaksid röövputukad; rohutirtsude rünnaku sarnaselt tormatakse selle kallale.
Issand on kõrge, sest ta elab kõrgel, tema täidab Siioni õiguse ja õiglusega.
Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus; Issanda kartus - see on Siioni rikkus.
Vaata, Arieli elanikud kisendavad õues, rahu saadikud nutavad kibedasti.
Maanteed on tühjad, teekäijat ei ole, leping on tühistatud, tunnistajad on hüljatud, inimestest ei hoolita.
Maa leinab, närbub, Liibanon häbeneb, närtsib; Saaron on saanud kõnnumaaks, Baasan ja Karmel varistavad lehti.
Nüüd ma tõusen, ütleb Issand, nüüd ma tahan olla kõrge, nüüd ma ülendan ennast.
Kuluheinast olete rasedad, kõrsi toote ilmale, teie hingeõhk on tuli, mis teid sööb.
Jah, rahvad põletatakse lubjaks, otsekui maharaiutud kibuvitsad süüdatakse nad tulega.
Kuulge, kaugelviibijad, mida ma olen teinud, ja juuresolijad, tundke mu väge!
Patused Siionis värisevad, vabin valdab jumalatuid: „Kes meist saaks elada hävitavas tules? Kes meist saaks elada igavesel leel?”
See, kes elab õiguses ja räägib tõtt, kes põlgab rõhumisest saadavat kasu, kes raputab käsi, et keelduda meeleheast, kes topib kõrvad kinni, et mitte kuulda veretööst, ja kes suleb silmad, et mitte näha kurja,
see elab kõrgustikel, ligipääsmatud kaljud on temale varjupaigaks; temale antakse ta leib, temale on vesi kindlustatud.
Su silmad saavad näha kuningat ta ilus, saavad näha ihaldusväärset maad.
Su süda meenutab hirmsaid asju: kus on nüüd kirjutaja, kus on vaagija, kus on tornide lugeja?
Enam sa ei näe jultunud rahvast, rahvast, kelle segast kõnet sa ei taipa, kelle kogelevast keelest sa ei saa aru.
Vaata Siionit, meie pidupäevade linna! Su silmad näevad Jeruusalemma, rahulikku paika, liigutamatut telki, mille vaiu ei tõmmata iialgi välja ja mille nööridest ei kista ainsatki katki.
Sest seal on Vägev: meiega on Issand nagu laiade jõgede ja vooluste kogumik, sellel ei kulge sõudelaev ja seda ei ületa võimsaimgi alus.
Sest Issand on meie kohtumõistja, Issand on meie käsuandja, Issand on meie kuningas, tema päästab meid.
Su köied lõtvuvad, ei pea paigal mastipuud ega lase purjel paisuda. Siis jagatakse suurt saaki, jalutudki võtavad noosi
ja ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!” Rahvale, kes seal elab, antakse süü andeks.
Jesaja 34 Rahvad, astuge ligi kuulma, ja rahvahõimud, pange tähele! Kuulgu maa ja need, kes seda täidavad, maailm ja kõik, kes seal võrsuvad!
Sest Issandal on raev kõigi rahvaste ja viha kõigi nende väehulkade vastu: ta on pannud need vande alla, ta on andnud need tapetavaiks.
Kes neist maha lüüakse, visatakse ära, nende laipadest tõuseb lehk, nende verest nõretavad mäed.
Kõik taevaväed kaovad, taevad keerduvad kokku otsekui rullraamat: kogu nende vägi variseb, nagu variseb viinapuust leht või viigipuust kuivanud mari.
Sest mu mõõk on joobunud taevas, vaata, see langeb alla Edomi peale, minu poolt neetud rahva peale kohtumõistmiseks.
Issanda mõõk on verine, tilgub rasvast, tallede ja sikkude verest, jäärade neerurasvast, sest Issandal on ohver Bosras ja palju tapmist Edomimaal.
Metshärjadki langevad koos nendega, härjavärsid koos sõnnidega: nende maa joobub verest ja muld muutub rasvast rammusaks.
Sest see on Issanda kättemaksupäev, tasumisaasta riiu eest Siioniga.
Edomi jõed muutuvad tõrvaks, muld väävliks, ja ta maa on otsekui põlev tõrv.
See ei kustu ööl ega päeval, igavesti tõuseb selle suits. See jääb laastatuks põlvest põlve, iialgi ei käi keegi sealtkaudu.
Puguhani ja siil pärivad selle, öökull ja kaaren elutsevad seal; selle üle veetakse tühjuse mõõdunöör ja paljasoleku lood.
Seal ei ole enam ülikuid, et kedagi kuningaks kuulutada, ja kõik ta vürstid saavad otsa.
Tema paleedes kasvavad kibuvitsad, linnustes nõgesed ja ohakad; see saab šaakalite asukohaks ja jaanalindude pesitsuspaigaks.
Kurjad vaimud kohtuvad seal sortsidega ja sikujalgne paharet hüüab seltsilist. Tõesti, seal viibib tont ja leiab enesele puhkepaiga.
Seal pesitseb süstmadu, muneb, haub pojad välja, ja kogub oma varju alla. Tõesti, sinna kogunevad raisakotkad, igaüks oma paarilisega.
Uurige Issanda raamatust ja lugege: ükski neist ei ole puudu, ükski neist ei ole teist kaotanud, sest tema on oma suu kaudu andnud käsu ja tema Vaim on need kogunud.
Tema on neile liisku heitnud, tema käsi on selle neile mõõdunööriga jaotanud: nad pärivad selle igaveseks, nad elavad seal põlvest põlve.
Jesaja 35 Kõrb ja liivik rõõmutsevad, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia.
Ta õitseb kaunisti ja ilutseb rõõmu ning hõiskamisega, temale antakse Liibanoni toredus, Karmeli ja Saaroni ilu. Nad saavad näha Issanda toredust, meie Jumala ilu.
Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!
Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid.
Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti.
Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.
Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on šaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu.
Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte.
Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu. Aga lunastatud käivad.
Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
Jesaja 36 Kuningas Hiskija neljateistkümnendal aastal tuli Assuri kuningas Sanherib kõigi Juuda kindlustatud linnade kallale ja vallutas need.
Ja Assuri kuningas läkitas Laakisest Jeruusalemma kuningas Hiskija vastu ülemjoogikallaja suure väehulgaga, kes jäi peatuma Ülatiigi veejuhtme juurde, mis on Vanutajavälja maantee ääres.
Siis läksid välja tema juurde Eljakim, Hilkija poeg, kes oli kojaülem, kirjutaja Sebna ja nõunik Joah, Aasafi poeg.
Ja ülemjoogikallaja ütles neile: „Öelge ometi Hiskijale: Nõnda ütleb suurkuningas, Assuri kuningas: Mis lootus see on, mida sa hellitad?
Sa arvad, et paljad sõnad annavad võitluseks nõu ja jõu? Kelle peale sa loodad, et oled mulle vastu hakanud?
Vaata, sa loodad Egiptuse, tolle murtud pillirookepi peale, mis tungib pihku ja puurib selle läbi, kui keegi selle peale toetub. Niisugune on vaarao, Egiptuse kuningas, kõigile, kes tema peale loodavad.
Või kui sa mulle ütled: Meie loodame Issanda, oma Jumala peale!, kas pole siis mitte tema see, kelle ohvrikünkad ja altarid Hiskija kõrvaldas, öeldes Juudale ja Jeruusalemmale: Selle altari ees peate te kummardama!?
Nüüd aga vea ometi kihla mu isandaga, Assuri kuningaga: mina annan sulle kaks tuhat hobust, kui sa suudad hankida neile ratsanikke!
Kuidas sa siis saaksid tagasi tõrjuda asevalitseja, ühe mu isanda vähimaist sulaseist? Aga sa loodad Egiptuse, tema sõjavankrite ja ratsanike peale.
Kas ma siis nüüd Issandata olen tulnud selle maa vastu, et seda hävitada? Issand ise ütles mulle: Mine sinna maale ja hävita see!”
Siis ütlesid Eljakim, Sebna ja Joah ülemjoogikallajale: „Räägi ometi oma sulastega aramea keelt, sest me mõistame seda, aga ära räägi meiega juudi keelt müüri peal oleva rahva kuuldes!”
Kuid ülemjoogikallaja vastas: „Kas mu isand on mind läkitanud kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal istuvaile meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma oma kust!”
Ning ülemjoogikallaja astus ette ja hüüdis valju häälega juudi keeles ning ütles: „Kuulge suurkuninga, Assuri kuninga sõnu!
Nõnda ütleb kuningas: Ärge laske endid Hiskijast petta, sest tema ei suuda teid päästa!
Ärgu pangu Hiskija teid lootma Issanda peale, öeldes: Issand päästab meid kindlasti ja seda linna ei anta Assuri kuninga kätte!
Ärge kuulake Hiskijat, sest Assuri kuningas ütleb nõnda: Tehke minuga alistusleping ja tulge välja mu juurde, siis te võite süüa igamees oma viinapuust ja igamees oma viigipuust ja juua igamees oma kaevust vett,
kuni ma tulen ja viin teid maale, mis on teie maa sarnane, vilja ja veini maa, leiva ja viinamägede maa.
Asjata ässitab teid Hiskija ja ütleb: Issand päästab meid! Kas on muude rahvaste jumalaist mõni päästnud oma maa Assuri kuninga käest?
Kus on Hamati ja Arpadi jumalad? Kus on Sefarvaimi jumalad? Kas need päästsid Samaaria minu käest?
Kes kõigist nende maade jumalaist on päästnud oma maa minu käest, et Issand peaks päästma minu käest Jeruusalemma?”
Aga nad vaikisid ega vastanud temale sõnagi, sest niisugune oli kuninga käsk, kes oli öelnud: „Ärge vastake temale!”
Siis tulid kojaülem Eljakim, Hilkija poeg, ja kirjutaja Sebna ja nõunik Joah, Aasafi poeg, Hiskija juurde, riided lõhki käristatud, ja kandsid temale ette ülemjoogikallaja sõnad.
Jesaja 37 Kui kuningas Hiskija seda kuulis, siis ta käristas oma riided lõhki, kattis ennast kotiriidega ja läks Issanda kotta.
Ja ta läkitas kojaülema Eljakimi, kirjutaja Sebna ja preestrite vanemad, kotiriided seljas, prohvet Jesaja, Aamotsi poja juurde,
et need ütleksid temale: „Nõnda ütleb Hiskija: See päev on ahastuse, sõitluse ja teotuse päev. Jah, lapsed on küll jõudnud emakasuudmeni, aga sünnituseks ei ole jõudu.
Vahest Issand, su Jumal, kuuleb siiski ülemjoogikallaja sõnu? Tema isand, Assuri kuningas, läkitas ta teotama elavat Jumalat, ja nõuab aru nende sõnade pärast, mida Issand, su Jumal, on pidanud kuulma. Tee siis palvet selle jäägi pärast, kes veel on olemas!”
Kui kuningas Hiskija sulased tulid Jesaja juurde,
siis ütles Jesaja neile: „Öelge oma isandale nii: Nõnda ütleb Issand: Ära karda sõnade pärast, mida sa oled kuulnud, millega Assuri kuninga poisid mind on teotanud!
Vaata, ma panen temasse niisuguse vaimu, et kui ta kuuleb kuulujuttu, siis ta läheb tagasi oma maale ja ma lasen ta langeda mõõga läbi tema oma maal.”
Ja ülemjoogikallaja pöördus tagasi ning leidis Assuri kuninga sõdivat Libna vastu; sest ta oli kuulnud, et too oli Laakisest edasi läinud.
Aga kui Sanherib kuulis kõneldavat Tirhakast, Etioopia kuningast: „Ta on välja tulnud, et sõdida sinu vastu”, siis seda kuuldes läkitas ta käskjalad Hiskija juurde, öeldes:
„Rääkige nõnda Hiskijaga, Juuda kuningaga, ja öelge: Ära lase ennast petta oma Jumalast, kelle peale sa loodad, arvates, et Jeruusalemma ei anta Assuri kuninga kätte!
Vaata, sa oled ju kuulnud, kuidas Assuri kuningad on talitanud kõigi maadega, neid sootuks hävitades. Ja sind peaks päästetama?
Kas rahvaste jumalad päästsid neid, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevaid edenlasi?
Kus on Hamati kuningas ja Arpadi kuningas, Sefarvaimi linna, Heena ja Ivva kuningas?”
Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja oli seda lugenud, siis ta läks üles Issanda kotta; ja Hiskija laotas selle Issanda ette.
Ja Hiskija palvetas Issanda poole, öeldes:
„Vägede Issand, Iisraeli Jumal, kes istud keerubite peal! Sina üksi oled kõigi maa kuningriikide Jumal, sina oled teinud taeva ja maa.
Pööra, Issand, oma kõrv ja kuule, ava, Issand, oma silm ja vaata! Kuule kõiki Sanheribi sõnu, millega ta on läkitanud teotama elavat Jumalat!
See on tõsi, Issand, et Assuri kuningad on rüüstanud kõiki rahvaid ja nende maid
ja on heitnud tulle nende jumalad; kuid need ei olnud jumalad, vaid olid inimeste kätetöö, puu ja kivi, ja seepärast nad võisid neid hävitada.
Aga nüüd, Issand, meie Jumal, päästa meid tema käest, et kõik maa kuningriigid tunneksid, et sina, Issand, oled ainus!”
Siis Jesaja, Aamotsi poeg, läkitas Hiskijale ütlema: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Et sa mind oled palunud Assuri kuninga Sanheribi pärast,
siis on sõna, mis Issand tema kohta kõneleb, niisugune: Neitsi, Siioni tütar, põlastab sind, pilkab sind; Jeruusalemma tütar vangutab su taga pead.
Keda sa oled laimanud ja teotanud ja kelle vastu sa oled kõrgendanud häält? Kõrgele oled tõstnud oma silmad Iisraeli Püha vastu.
Sa laimasid oma sulaste läbi Issandat ja ütlesid: „Ma tõusin oma vankrite hulgaga mägede harjadele, Liibanoni kaugemaisse kurudesse; ma raiusin maha ta kõrged seedrid, ta valitud küpressid, ma tungisin ta suurimasse kõrgusse, ta tihedaimasse metsa.
Ma kaevasin kaevusid ja jõin vett, ja ma kuivatasin oma jalataldadega kõik Egiptuse jõed.”
Kas sa pole kuulnud, et mina olen seda valmistanud ammusest ajast, kavatsenud muistseist päevist peale? Nüüd olen mina lasknud sündida, et sa võisid purustada kindlustatud linnu varisenud kivihunnikuiks,
et nende elanikud olid jõuetud, täis hirmu ja häbi, olid nagu rohi väljal, haljad taimekesed, nagu hein katustel või idatuule ees kõrbev vili.
Ma tean su istumist ja astumist, su minekut ja tulekut, ka su raevutsemist minu vastu.
Aga et sa raevutsed mu vastu ja su ülbus on ulatunud mu kõrvu, siis ma panen konksu sulle ninna, suulised suhu ja viin sind tagasi sedasama teed, mida mööda sa tulidki.
Ja see olgu sulle, Hiskija, märgiks: sel aastal tuleb süüa isekasvanud vilja ja teisel aastal järelkasvu, aga kolmandal aastal te külvate ja lõikate ning istutate viinamägesid ja sööte nende vilja!
Ja Juuda soost pääsenute jääk juurdub taas alt ja kannab vilja pealt.
Sest Jeruusalemmast tuleb välja jääk ja Siioni mäelt pääsenu. Seda teeb vägede Issanda püha viha.
Seepärast ütleb Issand Assuri kuninga kohta nõnda: Sellesse linna ta ei tule ja ta ei ammu siia nooli; ta ei tule selle ette kilbiga ega kuhja selle vastu piiramisvalli.
Sedasama teed, mida mööda ta tuli, läheb ta tagasi ja sellesse linna ta ei tule, ütleb Issand.
Sest ma kaitsen seda linna, et seda päästa iseenese pärast ja oma sulase Taaveti pärast.”
Ja Issanda ingel läks välja ning lõi Assuri leeris maha sada kaheksakümmend viis tuhat meest; ja kui hommikul vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik surnud.
Siis Assuri kuningas Sanherib asus teele, läks tagasi koju ja jäi Niinevesse.
Aga kord, kui ta kummardas oma jumala Nisroki templis, lõid ta pojad Adrammelek ja Sareser tema mõõgaga maha ning põgenesid ise Araratimaale. Ja tema poeg Eesar-Haddon sai tema asemel kuningaks.
Jesaja 38 Neil päevil jäi Hiskija haigeks ja oli suremas. Ja prohvet Jesaja, Aamotsi poeg, tuli ta juurde ning ütles temale: „Nõnda ütleb Issand: Sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured ega saa terveks!”
Siis Hiskija pööras oma näo seina poole ja palus Issandat
ning ütles: „Oh Issand, meenuta ometi, kuidas ma sinu ees olen elanud ustavuses ja siira südamega ja olen teinud, mis sinu silmis hea on!” Ja Hiskija nuttis kibedasti.
Aga Jesajale tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Mine ja ütle Hiskijale: Nõnda ütleb Issand, su isa Taaveti Jumal: Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett. Vaata, ma lisan su elupäevadele viisteist aastat
ja ma päästan sinu ja selle linna Assuri kuninga pihust ning kaitsen seda linna.
Ja see olgu sulle märgiks Issandalt, et Issand teeb, nagu ta on öelnud:
Vaata, ma lasen varjul, mis Aahase päikesekellal on laskunud koos päikesega, kümme pügalat tagasi minna.” Ja päike läkski päikesekellal tagasi need kümme pügalat, mis ta oli laskunud.
Juuda kuninga Hiskija tänulaul pärast haigusest tervenemist:
„Ma ütlesin iseeneses: Oma elupäevade poolel teel pean ma minema surmavalla väravaisse; minult on röövitud mu ülejäänud aastad.
Ma mõtlesin: Ma ei saa näha Issandat, Issandat elavate maal, ei enam vaadata inimest maailma elanike keskel.
Mu telklaager kistakse üles ja keeratakse minu käest rulli otsekui karjase telk; ma rullin nagu kangur oma elu kokku, mind lõigatakse lõime küljest. Enne kui päev jõuab õhtule, teed sa mulle lõpu.
Ma ootasin hommikuni - otsekui murraks lõvi, nõnda murti kõik mu luud-liikmed. Enne kui päev jõuab õhtule, teed sa mulle lõpu.
Nagu pääsuke või rästas, nõnda ma häälitsesin, kudrutasin otsekui tuvi. Mu silmad väsisid kõrgusesse vaadates: Issand, ma olen rõhutud, astu mulle appi!
Mis oleks mul rääkida ja temale öelda? Tema ju tegi seda! Ma kõnnin tasakesi kõik oma aastad oma hinge kibeduse pärast.
Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks ja hoiad mind elus.
Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.
Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale.
Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust.
Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!”
Jesaja oli öelnud: „Tooge viigimarjakakk ja asetage paisele, et ta saaks terveks!”
Ja Hiskija oli küsinud: „Mis on märgiks, et ma võin minna Issanda kotta?”
Jesaja 39 Sel ajal läkitas Paabeli kuningas Merodak-Baladan, Baladani poeg, saadikud kingitustega Hiskija juurde, kui ta oli kuulnud tema haigusest ning paranemisest.
Ja Hiskija tundis neist rõõmu ja näitas neile oma varaaita, hõbedat ja kulda, kalleid rohte ja parimat õli ja kogu oma sõjariistade kambrit ning kõike, mis leidus ta varanduste hulgas; Hiskija ei jätnud neile midagi näitamata oma kojas ja kogu oma valitsemisalal.
Aga prohvet Jesaja tuli kuningas Hiskija juurde ja küsis temalt: „Mida need mehed rääkisid ja kust nad su juurde tulid?” Ja Hiskija vastas: „Nad tulid mu juurde kaugelt maalt, Paabelist.”
Siis ta küsis: „Mida nad su kojas nägid?” Ja Hiskija vastas: „Nad nägid kõike, mis mu kojas on; oma varanduste hulgast ei jätnud ma midagi neile näitamata.”
Siis Jesaja ütles Hiskijale: „Kuule vägede Issanda sõna:
Vaata, päevad tulevad, mil kõik, mis su kojas on ja mis su vanemad tänapäevani on kogunud, viiakse ära Paabelisse! Mitte midagi ei jää järele, ütleb Issand.
Ja sinu poegadest, kes sinust põlvnevad, kes sulle sünnivad, võetakse mõned ja neist saavad õukonnateenrid Paabeli kuninga palees.”
Siis Hiskija ütles Jesajale: „Issanda sõna, mida sa oled kõnelnud, on hea.” Sest ta mõtles: „Minu päevil on ju ometi rahu ning julgeolek.”
Jesaja 40 Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal.
Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.
Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale!
Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks!
Siis ilmub Issanda au ja kõik liha näeb seda üheskoos. Jah, Issanda suu on rääkinud.”
Hääl ütleb: „Kuuluta!” Ja teine kostab: „Mida ma pean kuulutama?” „Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal.
Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi.
Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.”
Astu kõrgele mäele, Siioni sõnumiviija, tõsta valjusti häält, Jeruusalemma sõnumiviija, tõsta, ära karda! Ütle Juuda linnadele: „Vaata, teie Jumal!”
Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu.
Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid.
Kes on mõõtnud pihuga vee? Või määranud vaksaga taeva? Või kogunud vakaga maa põrmu? Või vaaginud margapuuga mäed ja kaalukaussidega künkad?
Kes on juhatanud Issanda Vaimu või teda õpetanud tema nõuandjana?
Kellega on ta nõu pidanud, et see annaks temale arusaamise ja õpetaks õiguse rada, õpetaks temale tarkust ja teeks teatavaks mõistuse tee?
Vaata, rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel. Vaata, ta tõstab saared üles kui tolmukübemed.
Ja Liibanonist ei jätku tulepuudeks ega selle loomadest põletusohvriks.
Kõik rahvad on tema ees nagu eimiski, ta peab neid vähemaks kui olematus ja tühjus.
Kellega te siis võrdlete Jumalat ja missuguse kujutise võiksite temast teha?
Jumalakuju? Selle valab valaja. Ja kullassepp kuldab selle üle ning sepistab sellele hõbekette.
Kes on vaene selleks andi andma, valib kõdunematu puu, otsib enesele osava meistri, et see valmistaks kõikumatu kuju.
Kas te ei tea? Kas te ei ole kuulnud? Kas teile ei ole algusest peale kuulutatud? Kas te ei ole taibanud maailma alustest,
et see on tema, kes istub maasõõri kohal, mille elanikud on nagu rohutirtsud; kes laotab taevad laiali kui loori ja venitab neid otsekui telki selles elamiseks;
kes ei pane aukandjaid mikski ja teeb tühiseks maa kohtumõistjad?
Vaevalt on nad istutatud, vaevalt on nad külvatud, vaevalt on nende tüvi maas juurdunud, kui ta juba puhub nende peale ja nad kuivavad ning tuulekeeris puhub nad ära kui kõrred.
Kellega te siis võrdlete mind ja kelle sarnane ma olen? ütleb see, kes on Püha.
Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi. Tema suure väe ja võimsa jõu tõttu ei puudu neist ainsatki.
Mispärast ütled sina, Jaakob, ja räägid sina, Iisrael: „Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast?”
Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi, tema mõistus on uurimatu.
Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu.
Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad,
aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.
Jesaja 41 Kuulake mind vaikides, saared, ja rahvad, koguge jõudu! Astuge ligi, rääkige siis, mingem üheskoos kohtu ette!
Kes äratas ida poolt selle, kel kordaminek kannul käib? Kes andis tema kätte rahvad ja alistas kuningad, et ta mõõk need põrmustaks ja ta amb teeks nad hajuvaiks kõrteks?
Tema ajab neid taga, kulgeb ohutult rada, mida ta jalad ei käi.
Kes on seda teinud ja teostanud? See, kes algusest peale on kutsunud rahvapõlvi: Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama.
Saared nägid ja kartsid, maailma ääred värisesid, nad astusid ligi ja tulid.
Üks aitas teist ja ütles oma vennale: „Ole vahva!”
Valaja julgustab kullasseppa, naastu vasardaja alasil tagujat, öeldes joodetu kohta: „See on hea!” ja kinnitades naeltega, et see ei kõiguks.
Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu,
sina, kelle ma võtsin maailma äärtest ja kutsusin selle kaugemaist paigust, öeldes sulle: „Sina oled mu sulane, ma valisin sinu ega põlanud sind!” -
ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!
Vaata, häbenema ja piinlikkust tundma peavad kõik, kes on sinule vihased; olematuks saavad ja hukkuvad mehed, kes riidlevad sinuga.
Sa otsid, aga enam sa ei leia neid mehi, kes võitlevad sinu vastu; olematuks saavad ja lõpevad mehed, kes sõdivad sinu vastu.
Sest mina olen Issand, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!”
Ära karda, ussike Jaakob, väetike Iisrael, mina aitan sind, ütleb Issand ja su lunastaja, Iisraeli Püha.
Vaata, ma panen sind pahmareeks, uueks ja paljuhambuliseks: sa peksad mägesid nagu reht ja jahvatad neid, teed künkad aganaiks;
sa tuulad neid, tuul kannab neid, torm puistab need laiali. Aga sina ise ilutsed Issanda tõttu, kiitled Iisraeli Püha tõttu.
Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis mina, Issand, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha.
Ma panen jõed voolama viljatuil künkail ja allikad orgude põhjas; ma muudan järveks kõrbe ja veelätteiks põuase maa.
Ma istutan kõrbesse seedreid, akaatsiaid, mürte ja õlipuid; ma panen lagendikule küpresse koos plataanide ja piiniatega,
et nad näeksid ja teaksid, tähele paneksid ja ühtlasi mõistaksid, et seda on teinud Issanda käsi ja selle on loonud Iisraeli Püha.
Tooge ette oma riiuasi, ütleb Issand, esitage oma tõendid, ütleb Jaakobi kuningas!
Esitage ja kuulutage meile, mis on tulemas! Jutustage endisist asjust, missugused need olid, et saaksime südamesse võtta ja mõista nende tulemusi! Või laske meid kuulda tulevasi asju,
kuulutage, mis tuleb pärastpoole, et me teaksime, kas te olete jumalad. Tehke ometi midagi, olgu head või kurja, et saaksime üheskoos imetleda ja näha.
Vaata, teie ei olegi midagi ja teie töö on tühjast: kes teid eelistab, teeb jäledust.
Mina äratasin põhja poolt ühe, ja ta tuli, päikesetõusu poolt mu nime appihüüdja, kes tallab valitsejaid nagu savi, otsekui sõtkuks potissepp saue.
Kes on seda kuulutanud algusest peale, et oleksime seda teadnud, et oleksime saanud öelda: „Temal oli õigus!”? Ükski ei teatanud, ükski ei kuulutanud, ükski ei kuulnud teie sõnu.
Vaata, mina olin esimene, kes kuulutas Siionile: „Näe, siin nad on!” ja andis Jeruusalemmale hea sõnumi tooja.
Ja kui ma vaatan, siis ei olegi kedagi, ja neist ei ole nõuandjat, et saaksin neilt küsida ja nad annaksid vastuse.
Vaata, nad kõik on tühised, nende teod on eimiski, nende valatud kujud on tühipaljas tuul.
Jesaja 42 Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse.
Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail.
Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust.
Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.
Nõnda ütleb Jumal, Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu selle rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad:
Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks,
avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast.
Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.
Vaata, eelmised sündmused on aset leidnud ja ma kuulutan uusi; enne kui need toimuma hakkavad, teen ma need teile teatavaks.
Laulge Issandale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Ilutsegu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud!
Tõstku häält kõrb ja selle linnad, külad, kus Keedar elab! Kaljude elanikud hõisaku, hüüdku valjusti mägede tippudelt!
Andku nad Issandale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!
Issand läheb välja nagu kangelane, ta õhutab võitlusindu otsekui sõjamees; ta tõstab sõjakisa, hüüab valjusti, astub võidukalt oma vaenlaste vastu.
Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaks.
Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata.
Aga taganema ja häbenema peavad need, kes loodavad nikerdatud kujude peale, kes ütlevad valatud kujudele: „Teie olete meie jumalad!”
Kurdid, kuulge, ja pimedad, tõstke oma pilk üles, et te näeksite!
Kes on pime, kui mitte mu sulane, ja kurt nagu mu käskjalg, kelle ma läkitan? Kes on nõnda pime nagu mu usaldusmees ja nõnda pime nagu Issanda sulane?
Sa oled näinud palju, aga ei ole tähele pannud; kõrvad on küll lahti, aga sa ei kuule.
Issandale meeldis oma õigluse pärast teha Seadus suureks ja võimsaks.
Ja see on paljaksriisutud ja rüüstatud rahvas: nad kõik on pandud aukudesse ja peidetud vangikodadesse; nad on jäänud saagiks ja päästjat ei ole, rüüsteks, ja ükski ei ütle: „Anna tagasi!”
Kes teist võtab seda kuulda, paneb tähele ja kuuleb tuleviku tarvis?
Kes andis Jaakobi rüüstata ja Iisraeli riisujate kätte? Kas mitte Issand, kelle vastu me pattu tegime, kelle teedel ei tahetud käia ja kelle Seadust ei tahetud kuulda?
Seepärast ta valas tema peale oma vihalõõma ja sõjajõu: see põletas teda igalt poolt, kuid ta ei saanud targaks; kõrvetas teda, kuid ta ei võtnud seda südamesse.
Jesaja 43 Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!
Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.
Sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja; su lunahinnaks ma annan Egiptuse, sinu asemel Etioopia ja Seba.
Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.
Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt.
Ma ütlen põhjamaale: Anna! ja lõunamaale: Ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest,
kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning valmis teinud!
Too välja pime rahvas, kellel siiski on silmad, ja kurdid, kellel siiski on kõrvad!
Kõik paganad on kogunenud ühte ja rahvad on kokku tulnud. Kes neist saaks jutustada niisuguseid asju ja kuulutada meile endisi sündmusi? Toogu nad oma tunnistajad ja õigustagu endid, las need kuulda ning öelda: „See on tõsi!”
Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, ja minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see: enne mind ei ole olnud ühtegi jumalat ega tule ühtegi pärast mind.
Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina.
Mina olen teatavaks teinud, päästnud ja kuulutanud, aga mitte mõni võõras teie hulgas; teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, et mina olen Jumal.
Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest. Mina teen, ja kes saaks seda takistada?
Nõnda ütleb Issand, teie lunastaja, Iisraeli Püha: teie pärast ma läkitan Paabelisse, ja toon alla kõik põgenikud, ka kaldealased, käratsedes laevadesse.
Mina, Issand, olen teie Püha, mina, Iisraeli Looja, olen teie kuningas.
Nõnda ütleb Issand, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette,
kes tõi välja vankrid ja hobused, väe ja vägevad mehed; need lamavad üheskoos ega tõuse enam, nad on vaibunud, kustunud otsekui taht.
Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud.
Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.
Mind austavad metsloomad, šaakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrbes vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast.
Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest.
Aga ei ole sina, Jaakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael, minu pärast vaeva näinud.
Sina ei ole mulle toonud oma põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina ei ole sind pannud orjama roaohvriga ega ole vaevanud viirukiga.
Sina ei ole mulle ostnud raha eest kalmuseid ega ole mind küllastanud oma tapaohvrite rasvaga, vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega.
Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.
Tuleta mulle meelde, käigem isekeskis kohut, räägi sina, et sa võiksid õigeks saada.
Su esiisa tegi pattu ja su eestkõnelejad astusid üles mu vastu.
Seepärast ma teotasin pühamu vürste, jätsin Jaakobi hävima ja Iisraeli laimualuseks.
Jesaja 44 Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane, ja Iisrael, mu valitu!
Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu! + Jaakob, kelle nimi tähendab 'petlik', saab nüüd uue nime Jesurun, mis tähendab 'otsekohene'.
Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse,
et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres.
Üks ütleb: „Mina kuulun Issandale”, teine nimetab ennast Jaakobi nimega, kolmas kirjutab oma käe peale: „Issanda oma” ja võtab enesele aunimeks Iisrael.
Nõnda ütleb Issand, Iisraeli kuningas, ja tema lunastaja, vägede Issand: Mina olen esimene ja viimane, ja ei ole muud Jumalat kui mina.
Kes on minu sarnane? See hüüdku, jutustagu sellest ja kandku mulle ette! Sest ajast kui ma seadsin muistse rahva ja tulevased sündmused, jutustagu nad neile sellest, mis on tulemas.
Ärge värisege ja ärge kartke! Kas ma ei ole sulle juba ammu kuulutanud ja teatavaks teinud? Teie olete mu tunnistajad. Kas on muud Jumalat kui mina? Ei, muud kaljut ei ole, mina küll ei tea!
Nikerdatud kujude valmistajad on kõik tühised ja nende lemmikud ei suuda aidata; nende tunnistajad ise ei näe ega tea, et nad peaksid häbenema.
Kes küll peakski valmistama jumala ja valama kuju, millest ei ole kasu?
Vaata, kõik selle austajad jäävad häbisse ja sepistajad ise on ainult inimesed; las nad kõik tulevad kokku, astuvad ette: nad hakkavad üheskoos värisema ja häbenema!
Sepp taob rauast tööriista ja töötleb ääsil, vormib vasaratega ja taob oma käsivarre jõul; temalgi tuleb nälg ja ta jõud kaob; kui ta vett ei joo, siis ta väsib.
Puusepp pingutab mõõdunööri, tähistab kriidiga, voolib kaabitsatega, märgib sirkliga ja valmistab mehesarnase kuju, ilusa inimese taolise, et see asuks kojas.
Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks
ja sellest saab inimesele kütet: ta võtab seda enese soojendamiseks, samuti süütab ta selle, et leiba küpsetada; kuid ta valmistab sellest ka jumala ja kummardab seda, ta teeb sellest nikerdatud kuju ja põlvitab selle ette.
Osa sellest ta põletab tules; ta sööb süte pealt liha: küpsetab prae ja sööb kõhu täis, soojendab siis ennast ja ütleb: „Küll on hea, mul on soe, ma tunnen tulepaistest mõnu!”
Aga selle jäänusest teeb ta jumala, oma nikerdatud kuju, põlvitab selle ette ja kummardab, palvetab selle poole ning ütleb: „Päästa mind, sest sina oled mu jumal!”
Nad ei tea ega taipa midagi, sest nende silmad on nägemiseks ja südamed mõistmiseks suletud.
Ükski ei võta südamesse, ei ole tal teadmist ega taipu, et ta mõtleks: osa sellest olen põletanud tules, samuti olen selle süte peal küpsetanud leiba, praadinud liha ja söönud, ja nüüd peaksin ma selle jäänusest valmistama jäleduse, põlvitama puutüki ette!
Kes tuhka taga ajab, seda eksitab petetud süda, see ei suuda päästa oma hinge ega mõtle: Kas ei ole viimaks pettus mu paremas käes?
Tuleta seda meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane: mina olen su valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!
Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!
Hõisake, taevad, et Issand seda teeb, hüüdke, maa sügavused, rõkatage rõõmust, mäed, metsad ja kõik metsapuud, et Issand lunastab Jaakobi ja ilmutab Iisraelis oma au!
Nõnda ütleb Issand, su lunastaja, kes sind emaihus on valmistanud: Mina olen Issand, kes kõik teeb, kes üksinda võlvis taeva, laotas maa - kes oli koos minuga? -
kes teeb tühjaks valetajate tunnustähed ja muudab narrideks lausujad, kes tõrjub tagasi targad ja pöörab nende teadmised jõleduseks,
aga kes kinnitab oma sulase sõna ja viib täide oma käskjalgade nõu, kes ütleb Jeruusalemmale: „Sinus hakatakse elama!” ja Juuda linnadele: „Teid taastatakse, ma ehitan üles teie varemed!”,
kes ütleb sügavikule: „Kuiva! Ma lasen su jõed kuivada!”,
kes ütleb Kooresele: „Mu karjane!” Tema viib täide kõik, mida ma tahan, ja ütleb Jeruusalemmale: „Sind ehitatakse üles ja rajatakse tempel!”
Jesaja 45 Nõnda ütleb Issand oma võitule Kooresele, kelle paremast käest ma olen kinni haaranud, et alistada tema ees rahvaid ja päästa lahti kuningate vöösid, et avada tema ees uksi, et väravad ei jääks suletuks:
Mina käin su ees ja teen kingud tasaseks; ma purustan vaskuksed ja raiun katki raudriivid.
Ma annan sulle pimeduse varjust varandusi ja peidupaikadest aardeid, selleks et sa teaksid, et see olen mina, Issand, Iisraeli Jumal, kes sind on kutsunud nimepidi.
Oma sulase Jaakobi ja oma valitu Iisraeli pärast ma kutsusin sind nimepidi ja andsin sulle aunime, ehkki sa mind ei tundnud.
Mina olen Issand ja kedagi teist ei ole, ei ole ühtegi jumalat peale minu; mina vöötasin sind, ehkki sa mind ei tundnud,
et teataks päikesetõusu ja -loojaku pool, et ei ole ühtegi peale minu; mina olen Issand ja kedagi teist ei ole.
Mina valmistan valguse ja loon pimeduse, mina annan õnne ja toon õnnetuse, mina, Issand, teen seda kõike.
Kastke, taevad, ülalt ja pilved, pange voolama õiglus! Avanegu maa, et idaneks õnnistus ja ühtlasi võrsuks õiglus! Mina, Issand, olen selle loonud.
Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga - kild teiste savikildude seas. Kas ütleb savi oma vormijale: „Mis sa teed?” ja su töö: „Tal ei ole käsi!”?
Häda sellele, kes ütleb isale: „Miks sa sigitad?” või naisele: „Miks oled sünnitusvaludes?”!
Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Püha ja tema Looja: Kas te küsitlete mind mu laste kohta ja annate mulle käsu mu kätetöö jaoks?
Mina tegin maa ja lõin inimesed selle peale; minu käed võlvisid taeva ja ma käsutasin kõiki tema vägesid.
Ma äratasin tema õiguse läbi ja ma teen kõik ta teed tasaseks; tema ehitab mu linna ja vabastab mu vangid hinnata ja meeleheata, ütleb vägede Issand.
Nõnda ütleb Issand: Egiptuse töövaev ja Etioopia kaubitsemine ja seebalased, pikakasvulised mehed, tulevad su juurde ja saavad su omaks; nad käivad su järel; tulevad ahelais ja kummardavad sind, palvetavad su poole: „Ainult sinu juures on Jumal ja teist ei ole, ei ole ühtegi muud Jumalat!”
Tõesti, sina oled ennast varjav Jumal, Iisraeli Jumal, Päästja!
Häbenevad ja piinlikkust tunnevad kõik üheskoos, häbiga lähevad ebajumalate sepad.
Aga Issand päästab Iisraeli igavese päästega: teil ei ole vaja häbeneda ega tunda piinlikkust, iialgi mitte.
Sest nõnda ütleb Issand, taevaste Looja, tema, kes on Jumal, maa vormija ning valmistaja; tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud selle, et seal elataks: Mina olen Issand ja kedagi teist ei ole.
Ei ole ma rääkinud salajas, maa pimedas paigas, ega ole ma öelnud Jaakobi soole: Otsige mind ilmaaegu. Mina, Issand, kõnelen õigust, kuulutan, mis on tõsi.
Kogunege ja tulge, liginege üheskoos, rahvaste pääsenud! Ei ole arusaamist neil, kes kannavad puukujusid ja palvetavad jumala poole, kes ei suuda päästa.
Kuulutage ja tooge esile, pidagu nad isekeskis nõu: kes on seda kuulutanud muistsest peale, teatavaks teinud ammusest ajast? Kas mitte mina, Issand? Ei ole ju muud jumalat peale minu, kes oleks õiglane Jumal ja Päästja, mitte ühtegi peale minu.
Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!
Ma olen iseeneses vandunud, mu suust on välja tulnud tõde, tagasivõetamatu sõna: Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande.
Üksnes Issandas - nõnda öeldakse minu kohta - on õigus ja jõud, tema juurde tulevad häbenedes kõik, kes on olnud tema peale vihased.
Issandas saab õigeks ja auliseks kogu Iisraeli sugu.
Jesaja 46 Põlvili langeb Beel, küüru tõmbub Nebo, nende kujud pannakse veo- ja kariloomade selga; need, mida te kandsite, tõstetakse koormaks väsinud loomadele.
Nad tõmbuvad küüru, langevad üheskoos põlvili, nad ei suuda päästa koormat, vaid lähevad ise vangi.
Kuulge mind, Jaakobi sugu, ja kogu Iisraeli soo jääk, keda mul on tulnud kanda emaihust peale, sülle võtta emaüsast alates.
Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan.
Kellega te mind võrdlete ja samastate, või keda te seate mu kõrvale, et oleksime sarnased?
Need, kes puistavad kukrust kulda ja vaevad vaega hõbedat, palkavad kullassepa ja see valmistab jumala, mille ette nad põlvitavad ja mida nad kummardavad.
Nad tõstavad selle õlale, kannavad ja asetavad paigale, ja see seisab ega liigu oma kohalt. Kui siis keegi seda appi hüüab, ei vasta see ega päästa teda ta ahastusest.
Pidage seda meeles ja jääge kindlaks, võtke südamesse, te üleastujad!
Tuletage meelde endisi asju muistsest ajast, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole, mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane;
kes algusest alates kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud; kes ütleb: Minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan;
kes kutsub ida poolt röövlinnu, kaugelt maalt mehe, kes teostab mu nõu. Mida ma olen rääkinud, seda ma lasen ka sündida, nagu ma olen kavatsenud, nõnda ma teen.
Kuulge mind, te arad, kes te olete kaugel õigusest!
Ma toon ligidale oma õiguse, see ei ole kaugel, ja mu pääste ei viibi; ma annan Siionile pääste, Iisraelile oma toreduse.
Jesaja 47 Astu alla ja istu põrmu, neitsi, Paabeli tütar! Istu maha aujärjeta, kaldealaste tütar! Sest enam ei nimetata sind õrnaks ja hellitatuks.
Võta käsikivi ja jahvata jahu; pane loor ära, tõsta seelikuserv üles, paljasta sääred, kahla läbi jõgede!
Su häbe paljastatakse, sinugi häbistust nähakse. Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi, ütleb meie lunastaja,
kelle nimi on vägede Issand, Iisraeli Püha.
Istu vaikselt ja mine pimedusse, kaldealaste tütar, sest enam ei nimetata sind kuningriikide käskijannaks!
Mina vihastasin oma rahva peale, teotasin oma pärisosa ja andsin nad su kätte; sina ei osutanud neile halastust, raugalegi panid peale oma üliränga ikke
ja ütlesid: „Ma olen igavesti käskijanna.” Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse ega mõelnud, kuidas see lõpeb.
Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: „Mina, ja ei keegi muu! Mina ei ela lesena ega tunne lastetust!”
Ent äkki ühel päeval on need mõlemad sul käes: lastetus ja lesepõlv. Need tabavad sind täiel jõul, hoolimata su paljudest nõidustest, hoolimata su suurest lausumisvõimest.
Sa olid oma kurjuses julge ja ütlesid: „Ükski ei näe mind!” Su tarkus ja su teadmised eksitasid sind ja sa ütlesid südames: „Mina, ja ei keegi muu!”
Seepärast tabab sind õnnetus, mida sa ei oska eemale manada; su peale langeb hukatus, mida sa ei suuda tõrjuda; äkitselt tuleb su üle torm, mida sa ei aimagi.
Astu ometi ette oma lausumiste ja oma paljude nõidustega, millega sa ennast oled väsitanud noorpõlvest peale; võib-olla sa suudad abi tuua, võib-olla hirmutada!
Sa oled ennast väsitanud oma paljude nõuandjatega; astugu nad ometi ette ja päästku sind, taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis sulle juhtub.
Vaata, need on otsekui kõrred, tuli põletab need; nad ei suuda päästa oma hinge leegi võimusest. See ei ole söelõõm soojenduse tarvis ega tulepaistus, mille ees istuda.
Nõnda käib su nõidujate käsi, kelle pärast sa oled vaeva näinud noorpõlvest peale: igaüks vaarub omale poole, ükski ei päästa sind.
Jesaja 48 Kuulge seda, Jaakobi sugu, keda nimetatakse Iisraeli nimega, kes olete võrsunud Juuda seemnest, kes vannute Issanda nime juures ja kuulutate Iisraeli Jumalat - ometi mitte tões ja õiguses,
ehk küll nad nimetavad endid püha linna järgi ja toetuvad Iisraeli Jumalale, kelle nimi on vägede Issand -,
endisi asju olen ma teatanud ammu, need on lähtunud minu suust ja mina olen neid kuulutanud. Äkitselt tegin ma need teoks ja need sündisid.
Ma teadsin, et sa oled kangekaelne, et su kuklakõõlus on raudne ja otsaesine vaskne.
Seepärast ma teatasin sulle ammu, kuulutasin sulle, enne kui see sündis, et sa ei ütleks: „Seda tegi mu ebajumal, mu nikerdatud ja valatud kuju käskis nõnda.”
Sa oled kuulnud, nüüd vaata seda kõike! Ja teie, kas te ei tahaks seda tunnustada? Nüüdsest peale ma kuulutan sulle uusi asju ja saladusi, mida sa ei tea.
Need on loodud äsja, ja mitte ammu, ja enne tänast päeva ei ole sa neist kuulnud, et sa ei saaks öelda: „Vaata, ma teadsin seda!”
Ei ole sa kuulnud ega teadnud, ka ei ole su kõrv varem selleks lahti olnud; sest ma tean, et sa tõepoolest oled truuduseta ja et juba emaihust alates hüütakse sind üleastujaks.
Oma nime pärast olen ma pikameelne ja oma kuulsuse pärast hoian ma ennast tagasi, et sind mitte hävitada.
Vaata, ma olen sind sulatanud, ometi mitte kui hõbedat: ma olen sind proovinud viletsuse ahjus.
Iseenese pärast, iseenese pärast teen ma seda, sest muidu ju teotataks mind. Oma au ma teistele ei anna!
Kuule mind, Jaakob, ja Iisrael, mu kutsutu! See olen mina! Mina olen esimene, mina olen ka viimne.
Minu käsi on rajanud maale aluse ja mu parem käsi on laotanud taeva; kui ma neid hüüan, siis nad astuvad üheskoos ette.
Kogunege kõik ja kuulge! Kes neist on seda kuulutanud? See, keda Issand armastab, näitab oma tahet Paabelis ja oma käsivart kaldealaste seas.
Mina, mina olen rääkinud, mina olen ta kutsunud, olen tema toonud ja tema teekond läheb korda.
Tulge mu juurde, kuulge seda! Mina ei ole algusest peale rääkinud salajas, juba kui see sündis, olin ma seal. Ja nüüd on Issand Jumal läkitanud minu ja oma Vaimu.
Nõnda ütleb Issand, su lunastaja, Iisraeli Püha: Mina olen Issand, su Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik, kes sind juhatab teele, mida sa pead käima.
Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu olnud kui jõgi ja su õigus oleks olnud otsekui mere lained.
Su sugu oleks olnud nagu liiva ja su ihuvilja selle sõmerate sarnaselt: ei oleks hävitatud ega kaotatud tema nime mu palge eest.
Minge välja Paabelist, põgenege Kaldeast, rõõmuhüüdega andke teada, kuulutage seda, levitage maailma ääreni, öelge: „Issand on lunastanud oma sulase Jaakobi.
Nad ei saanud tunda janu, kui ta viis neid läbi kõrbete: ta laskis neile kaljust vett voolata, ta lõhestas kalju ja vesi vulises.”
Õelatel ei ole rahu, ütleb Issand.
Jesaja 49 Kuulge mind, saared, ja pange tähele, kauged rahvad! Issand on mind kutsunud emaihust, alates mu emaüsast on ta nimetanud mu nime.
Ta tegi mu suu vaheda mõõga sarnaseks, peitis mind oma käe varju alla; ta tegi mind teravaks nooleks, talletas mind oma nooletupes.
Ja ta ütles mulle: Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au.
Aga mina ütlesin: Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Issanda käes ja mu töötasu on mu Jumala juures.
Ja nüüd ütleb Issand, kes mind emaihust alates on valmistanud enesele sulaseks, et tuua Jaakob tagasi tema juurde ja koguda Iisrael tema juurde - sest ma olen Issanda silmis austatud ja mu Jumal on mu tugevus -,
ta ütleb: Sellest on vähe, et sa mu sulasena taastad Jaakobi suguharud ja tood tagasi Iisraeli jäägi: ma panen sind paganaile valguseks, et mu pääste ulatuks ilmamaa ääreni.
Nõnda ütleb Issand, Iisraeli lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt jälestatule, valitsejate sulasele: Kuningad näevad seda ja tõusevad püsti, ja vürstid kummardavad Issanda pärast, kes on ustav, Iisraeli Püha pärast, kes sind on valinud.
Nõnda ütleb Issand: Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi,
ütlema vangistatuile: „Minge välja!”, pimeduses olijaile: „Tulge valguse kätte!” Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa kõigil küngastel.
Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde.
Ma teen kõik oma mäed teeks ja mu maanteed on kõrged.
Vaata, nad tulevad kaugelt. Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt, teised Siinimimaalt.
Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale!
Aga Siion ütleb: „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.”
Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.
Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees.
Su ehitajad tulevad tõtates; kes sind lammutasid ja laastasid, need lähevad ära su kallalt.
Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juurde. Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, ehid sa ennast nende kõigiga nagu ehtega ja seod selle endale vööle nagu mõrsja.
Jah, su laastatud ja paljaks tehtud paigad ning su hävitatud maa - tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks, ja kaugele põgenevad su laastajad.
Veel sinu kuuldes saavad öelda su lastetuseaja lapsed: „Paik on mulle kitsas, tee ruumi, et ma saaksin elada!”
Siis sa mõtled oma südames: Kes on need mulle sünnitanud? Ma olin lasteta ja viljatu, vangi viidud ja ära aetud. Kes on need kasvatanud? Vaata, ma olin üksi järele jäänud. Kus olid siis need?
Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tõstan oma käe paganate poole ja püstitan oma lipu rahvaste suunas: siis nad toovad su poegi süles ja kannavad su tütreid õlgadel.
Ja sul on lastehoidjaiks kuningad, ammedeks nende emandad; nad kummardavad silmili maha su ette ja lakuvad su jalgadelt põrmu. Siis sa tead, et mina olen Issand, ei jää häbisse need, kes mind ootavad.
Kas sangari käest saab võtta tema saagi või kiskuda vägeva käest tema vange?
Tõesti, nõnda ütleb Issand: Küllap võetakse sangari vangid ja pääseb vägeva saak: mina riidlen sellega, kes riidleb sinuga, ja mina päästan su lapsed.
Ma söödan su rõhujaid nende eneste lihaga ja nad joobuvad omaenese verest otsekui värskest veinist. Siis saab teada kõik liha, et mina, Issand, olen su päästja, Jaakobi Vägev on su lunastaja.
Jesaja 50 Nõnda ütleb Issand: Kus on teie ema lahutuskiri, millega ma tema olen ära saatnud? Või kellele oma võlausaldajaist ma olen teid müünud? Vaata, te olete müüdud oma süütegude pärast, ja teie üleastumiste pärast on teie ema ära saadetud.
Miks ei olnud kedagi, kui ma tulin, ei vastanud keegi, kui ma hüüdsin? Ons mu käsi liiga lühike lunastamiseks või ei ole mul jõudu päästmiseks? Vaata, oma sõitlusega ma kuivatan mere, teen jõed kõrbeks, vee puudusel hakkavad kalad haisema ja nad surevad janusse.
Ma riietan taevad pimedusega ja annan neile kotiriide katteks.
Issand Jumal on mulle andnud õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga. Ta äratab igal hommikul, ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel.
Issand Jumal avas mu kõrva ja ma ei ole vastu pannud, ma ei ole taganenud.
Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest.
Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei jäänud häbisse, seepärast ma muutsin oma näo otsekui ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse,
et mu õigusemõistja on ligidal. Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juurde!
Vaata, Issand Jumal aitab mind! Kes võib mind süüdi mõista? Vaata, nad kõik kuluvad nagu rüü, koi sööb nad.
Kes teist kardab Issandat, see kuulgu tema sulase häält; kes käib pimeduses ja kel puudub valgusekuma, see lootku Issanda nime peale ja toetugu oma Jumalale.
Aga vaata, teie kõik, kes läidate tule, süütate tuliseid nooli, minge oma tule leekidesse ja tuliste noolte keskele, mis te olete süüdanud. Minu käest tuleb see teile, et peate lamama piinades.
Jesaja 51 Kuulge mind, õigluse nõudjad, Issanda otsijad! Vaadake kaljut, mille küljest te olete raiutud, ja kaevuauku, kust olete välja kaevatud.
Vaadake Aabrahami, oma isa, ja Saarat, kes teid sünnitas. Kui ta alles üksi oli, kutsusin ma tema ja ma õnnistasin teda ning tegin ta paljuks.
Sest Issand trööstib Siionit, trööstib kõiki selle varemeid; ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks. Seal on lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält.
Pane mind tähele, mu rahvas, mu hõimud, kuulake mind! Sest minult lähtub Seadus ja mu õigus rahvaile valguseks.
Äkitselt ligineb mu õiglus, ilmub mu pääste ja mu käsivarred mõistavad rahvaile kohut: mind ootavad saared ja loodavad mu käsivarre peale.
Tõstke oma silmad taeva poole ja vaadake alla maa peale; sest taevad haihtuvad kui suits ja maa kulub nagu kuub, selle elanikud surevad otsekui sääsed. Aga minu pääste jääb igavesti ja minu õiglus ei lõpe.
Kuulge mind, õigusetundjad, rahvas, kelle südames on mu Seadus! Ärge kartke inimeste laimu ja ärge ehmuge nende sõimust!
Sest neid sööb riidekoi nagu riiet, neid sööb villakoi nagu villa. Aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest põlve.
Ärka, ärka, ehi ennast jõuga, Issanda käsivars! Ärka nagu muistseil päevil, endiste põlvede ajal! Eks olnud sina see, kes purustas Rahabi, kes torkas läbi merelohe?
Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud, lunastatuile läbitavaks?
Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi,
ja unustad Issanda, kes sind on teinud, kes on laotanud taeva ja rajanud maa, ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha?
Varsti vabastatakse aheldatu: ta ei sure vangiauku, tema leib ei lõpe.
Sest mina olen Issand, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohisema, kelle nimi on vägede Issand.
Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla, et võlvida taevas ja rajada maa, ja et öelda Siionile: „Sina oled mu rahvas.”
Ärka, ärka, tõuse üles, Jeruusalemm, kes oled joonud Issanda käest tema viha karika, oled joonud tilgatuks uimastuse peekri!
Ei olnud tal talutajat ühestki oma sünnitatud lapsest, ega haaranud tal käest kinni mitte ükski tema kasvatatud laps.
Need kaks paari said sulle osaks - kes tunneb sulle kaasa? - rüüstamine ja hävitus, nälg ja mõõk - kes olen mina, et sind trööstiksin?
Igal tänavanurgal lamasid su lapsed oimetult, otsekui metskitsed püügivõrgus, löödud Issanda vihast, su Jumala sõitlusest.
Seepärast kuule ometi seda, sa vilets, kes oled joobnud, aga mitte veinist:
nõnda ütleb su Issand, Issand, su Jumal, kes riidleb oma rahva eest: Vaata, ma võtan su käest uimastuse karika, oma viha peekri - seda ei ole sul enam vaja juua.
Ja ma annan selle kätte su piinajaile, kes ütlesid sulle: „Kummarda, et saaksime sinust üle käia!” Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele tänavaks.
Jesaja 52 Ärka, ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn! Sest sinu sisse ei tule enam ümberlõikamatu ja rüve.
Puhasta ennast tolmust, tõuse üles, istu, Jeruusalemm, su kaela köidikud on vallandunud, vang, Siioni tütar!
Sest nõnda ütleb Issand: Hinnata teid müüdi ja rahata teid lunastatakse.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Mu rahvas läks esiti alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, ja seejärel rõhus Assur teda põhjuseta.
Ja nüüd? Mis oleks mul siin teha, ütleb Issand, kui mu rahvas on hinnata ära viidud? Ta valitsejad räuskavad, ütleb Issand, ja mu nime teotatakse lakkamata iga päev.
Seepärast peab mu rahvas tundma mu nime, peab seepärast just sel päeval mõistma, et mina olen see, kes ütleb: „Vaata, siin ma olen!”
Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!”
Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse.
Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma!
Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet.
Lahkuge, lahkuge, minge sealt ära, ärge puudutage rüvedat; minge ära selle keskelt, puhastage endid, Issanda riistade kandjad!
Aga teil ei ole vaja lahkuda tõtates ega minna põgenedes, sest Issand käib teie ees, Iisraeli Jumal on teile järelväeks.
Vaata, mu sulane talitab targasti, teda ülistatakse ning ülendatakse ja ta saab väga kõrgeks.
Nagu paljud kohkusid tema pärast - nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus ja ta kuju ei olnud inimlaste taoline -,
nõnda ehmatab ta paljusid rahvaid, kuningad sulevad tema pärast suud. Kuid mida neile ei ole jutustatud, seda saavad nad näha, ja mida nad ei ole kuulnud, seda saavad nad teada.
Jesaja 53 Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?
Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada.
Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.
Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks.
Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.
Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale.
Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud.
Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast?
Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus.
Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi.
Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd.
Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.
Jesaja 54 Hõiska, sigimatu, kes pole sünnitanud, rõkata rõõmust ja ilutse, kes pole olnud lapsevaevas! Sest vallalisel saab olema rohkem lapsi kui abielunaisel, ütleb Issand.
Tee avaraks oma telgipaik ja su elamute vaipu venitatagu! Ära ole kokkuhoidlik! Pikenda oma telginööre ja kinnita vaiu!
Sest sa levid paremale ja vasakule, su järglased vallutavad rahvaid ja asustavad tühje linnu.
Ära karda, sest sul ei ole vaja häbeneda, ja ära tunne piinlikkust, sest sa ei jää häbisse, vaid unusta oma noorpõlve häbi ja ära meenuta enam oma lesepõlve teotust!
Sest sinu Looja on su mees, vägede Issand on tema nimi; sinu lunastaja on Iisraeli Püha, teda nimetatakse kogu maailma Jumalaks.
Sest nagu hüljatud ja sügavasti kurvastatud naist kutsub sind Issand. Ja noorpõlve naine - kas teda saakski põlata? ütleb su Jumal.
Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega.
Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja.
Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind.
Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.
Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu! Vaata, ma ehitan sind türkiisikividega ja rajan su aluse safiiridest.
Ma teen su müürisakmed rubiinidest, su väravad säravatest juveelidest ja kogu su ringmüüri kalliskividest.
Ja kõik su lapsed on Issanda õpilased ning su lastel on suur rahu.
Sind rajatakse õigluses; sa jääd eemale vägivallast, sest sul ei ole midagi karta, ja hirmust, sest see ei ligine sulle.
Kui sulle ka kallale kiputakse, siis mitte minu poolt; kes sulle kallale kipub, see sinu pärast langeb.
Vaata, mina olen loonud sepa, kes puhub ääsituld ja valmistab relva vastavaks otstarbeks: mina ise olen seega loonud hävitaja hävitama.
Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka iga keele, mis tõuseb sinuga kohut käima. See on Issanda sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Issand.
Jesaja 55 Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!
Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.
Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga!
Vaata, ma panin tema rahvaile tunnistajaks, rahvaste juhiks ja käskijaks.
Näe, ka sina hakkad kutsuma rahvaid, keda sa ei tunne, ja rahvad, kes sind ei tunne, jooksevad sinu juurde Issanda, su Jumala pärast ja Iisraeli Püha pärast, sellepärast et tema sind austab.
Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!
Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks.
Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand.
Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.
Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba,
nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.
Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus. Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees ning kõik väljapuud plaksutavad käsi.
Kibuvitste asemel kasvavad küpressid, nõgeste asemel kasvavad mürdid. See sünnib Issanda auks, igaveseks, hävimatuks märgiks.
Jesaja 56 Nõnda ütleb Issand: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste on ligidal ja mu õiglus ilmumas!
Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost.
Ärgu rääkigu ega öelgu Issandaga liitunud võõras: „Issand eraldab mind muidugi oma rahvast!” Ja kohitsetu ärgu öelgu: „Vaata, ma olen kuivanud puu!”
Sest nõnda ütleb Issand: Kohitsetuile, kes peavad mu hingamispäevi ja valivad, mis on mu meele järgi, ja peavad kinni mu lepingust,
neile ma annan oma kojas ja oma müüride vahel mälestusmärgi ja nime, parema kui pojad ja tütred: mina annan neile igavese nime, mida ei saa hävitada.
Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust -
needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas, ja nende põletus- ja tapaohvrid on mu altari peal meelepärased; sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.
Issanda, Iisraeli hajutatuid koguva Jumala ütlus: Ma kogun tema juurde veelgi, lisaks neile, kes tema juurde on kogutud.
Kõik loomad väljal, tulge sööma, tulge, kõik metsloomad!
Tema vahimehed on kõik pimedad, nad ei mõista midagi, nad kõik on nagu tummad koerad, kes ei saa haukuda; nad armastavad tukkuda, magavad norinal.
Nad on aplad koerad, kes ei saa iialgi küllalt. Nad on karjased, kellel ei ole arusaamist. Kõik nad pöörduvad oma teed, igaüks eranditult oma kasu poole:
„Tulge, ma toon veini, rüüpame vägijooki! Olgu homne päev nagu tänane, veel palju suurepärasem!”
Jesaja 57 Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest,
ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed.
Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorade sigitis!
Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis,
teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel.
Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada?
Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama.
Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva.
Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani.
Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: „Lootuseta!” Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind.
Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind.
Kui sa kisendad, siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juurest, see pärib maa, omandab mu püha mäe.
On öeldud: „Sillutage, sillutage, tehke tee valmis, koristage takistused mu rahva teelt!”
Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.
Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud.
Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed.
Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning pakun ta leinajaile huultevilja.
Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda.
Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda.
Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal.
Jesaja 58 Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud!
Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õigust. Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid, igatsevad Jumala ligiolekut:
„Miks me paastume, kui sa seda ei näe, alandame oma hinge, kui sa seda ei märka?” Vaata, oma paastupäeval te teete, mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke.
Vaata, te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga. Praegu te küll ei paastu selleks, et teha oma häält kuuldavaks ülal.
Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks?
Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?
Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?
Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle.
Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!” Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne,
kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev.
Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust.
Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse „lõhutud müüride parandajaks”, „teeradade käidavaks tegijaks”.
Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu,
siis sa tunned rõõmu Issandast: mina viin sind üle maa kõrgendike ja toidan sind su isa Jaakobi pärandiga. Jah, Issanda suu on rääkinud.
Jesaja 59 Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt,
vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule.
Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust.
Ükski ei süüdista õiglaselt ja keegi ei lähe kohtusse tõe nimel: loodetakse tühja peale ja räägitakse valet, sigitatakse pahandust ja sünnitatakse kurjust.
Nad hauvad mürkmao mune ja koovad ämblikuvõrku; kes sööb nende mune, see sureb, ja katkivajutatust poeb välja rästik.
Nende lõngad ei kõlba riideks ja nad ei saa endid katta oma tegudega; nende teod on nurjatud teod ja nende kätes on vägivallatöö.
Nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad valama vaga verd; nende mõtted on nurjatud mõtted, nende teedel on rüüstamine ja hävitus.
Rahu rada nad ei tunne ja õigust ei ole nende jälgedes; nad teevad oma teerajad kõveraiks, ükski, kes käib nende peal, ei tunne rahu.
Sellepärast on õigus meist kaugel ja õiglus ei ulatu meieni; me ootame valgust, aga vaata, on pimedus, me ootame valgusekuma, aga käime pilkases pimedas.
Me kobame seina pimedate sarnaselt, kobame otsekui silmitud; keskpäevaajal me komistame nagu hämarikus, elujõuliste keskel oleme otsekui surnud.
Me kõik mõmiseme nagu karud ja kudrutame tuvide sarnaselt; me ootame õigust, aga seda ei ole, päästet, aga see on meist kaugel.
Sest meie üleastumisi sinu ees on palju ja meie patud tunnistavad meie vastu, sest meie üleastumised on meiega kaasas ja me tunneme oma süütegusid:
vastuhakk ja Issanda salgamine ning loobumine käimisest meie Jumala järel; kõned rõhumisest ja ärataganemisest, valelike sõnade väljamõtlemine ja südamest kuuldavale toomine.
Õiglus on tagasi tõrjutud ja õigus seisab kaugel, sest tõde komistab tänaval ja ausus ei saa sisse tulla.
Nõnda on tõde kadunud ja kes loobub kurjast, laseb ennast paljaks riisuda. Issand nägi seda ja see oli tema silmis paha, et õigust ei olnud.
Tema nägi, et ei olnud ühtegi meest, ja imestas, et ei olnud ühtegi vaheleastujat. Siis aitas teda ta oma käsivars ja teda toetas tema õigus.
Ta pani enesele selga õiguse otsekui soomusrüü, ja päästekiivri pähe; ta riietus kättemaksuriietesse ja kattis ennast püha vihaga otsekui ülekuuega.
Missugused on teod, niisugune on tasu: viha oma vastaste vastu, kättemaks oma vaenlastele, ta maksab saartele kätte.
Siis kardetakse õhtu pool Issanda nime ja päikesetõusu pool tema auhiilgust, sest ta tuleb otsekui paisutatud jõgi, mida Issanda tuul edasi ajab.
Aga Issand ütleb: Siionile, üleastumisest pöördujale Jaakobis, tuleb lunastaja.
Ja niisugune on mu leping nendega, ütleb Issand: Minu Vaim, kes on su peal, ja minu sõnad, mis ma olen pannud sulle suhu, ei lahku sinu suust ega sinu järglaste suust ega sinu järglaste järglaste suust, ütleb Issand, nüüdsest ajast alates ja igavesti.
Jesaja 60 Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal.
Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust.
Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab.
Tõsta oma silmad ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juurde; su pojad tulevad kaugelt, su tütreid kantakse kätel.
Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja avardub, kui su poole pöördub mere ohtrus ja su juurde tuleb rahvaste rikkus.
Sind katab kaamelite hulk, Midjani ja Eefa noored kaamelid; kõik tulevad Sebast, kannavad kulda ja viirukit ning kuulutavad Issanda kiiduväärsust.
Su juurde kogunevad kõik Keedari karjad, Nebajoti jäärad teenivad sind: meelepärasena tulevad need mu altari peale ja ma teen oma hiilguse koja veel toredamaks.
Kes on need, kes lendavad otsekui pilv, otsekui tuvid oma puuriavadesse?
Jah, mu juurde kogunevad meresõitjad, eesotsas Tarsise laevadega, et tuua su lapsi kaugelt; nende hõbe ja kuld on neil kaasas - Issanda, su Jumala nimele ja Iisraeli Pühale, sellepärast et tema sind austab.
Ja võõrad ehitavad üles su müürid ja nende kuningad teenivad sind; sest oma vihas ma lõin sind, aga oma armus ma halastan su peale.
Su väravad on alati lahti, neid ei suleta päeval ega ööl, et su juurde saaks tuua rahvaste rikkusi ja juhatada nende kuningaid.
Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks.
Liibanoni toredus tuleb su juurde, küpressid, plataanid ja piiniad üheskoos, et kaunistada mu pühamu paika ja et ma saaksin austada oma jalgade aset.
Ja kummargil tulevad su juurde su rõhujate lapsed, ja kõik, kes sind põlastasid, peavad kummardama su jalataldadeni; ja nad nimetavad sind „Issanda linnaks”, „Iisraeli Püha Siioniks”.
Selle asemel et sa olid mahajäetud ning vihatud, nii et ükski ei käinud sinu kaudu, teen ma sind igaveseks uhkuseks, rõõmuks põlvest põlve.
Sina saad imeda rahvaste piima, imeda kuningategi rinda, ja sa tunned, et mina, Issand, olen su päästja, et Jaakobi Vägev on su lunastaja.
Vase asemel ma toon kulda ja raua asemel ma toon hõbedat, puidu asemel vaske ja kivide asemel rauda. Ja ma panen su ülemuseks rahu ning su sundijaks õiguse.
Ei kuuldu enam vägivallast su maal, rüüstamisest ja hävitusest su piirides; sa nimetad oma müüre „Päästeks” ja väravaid „Kiituseks”.
Päike ei ole sulle enam valguseks päeval ega paista sulle kuupaiste, vaid Issand on sulle igaveseks valguseks ja su Jumal on su hiilgus.
Su päike ei lähe enam looja ja su kuu ei kahane, sest Issand on sulle igaveseks valguseks ja su leinapäevad lõpevad.
Ja igaüks su rahvast on õiglane: nad pärivad igaveseks maa kui minu istutatud võsu, mu kätetöö, millega ma ennast austan.
Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas. Mina, Issand, tõttan sellega määratud ajal.
Jesaja 61 Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi,
kuulutama Issanda meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva, trööstima kõiki leinajaid,
andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel, et neid nimetataks „Õigluse tammedeks”, „Issanda istanduseks”, millega ta ennast ehib.
Nad ehitavad üles muistsed varemed, taastavad esivanemate rüüstatud paigad ja uuendavad hävitatud linnad, mis põlvede jooksul on olnud laastatud.
Ja võõrad seisavad ning hoiavad teie karja, muulased on teie põllu- ja viinamäeharijad.
Aga teid nimetatakse Issanda preestriteks, teist räägitakse kui meie Jumala sulastest; te toitute rahvaste rikkustest ja võite kiidelda nende varandusega.
Häbi ja teotuse asemel te saate kahekordse osa ja ilutsete selles: te pärite kahekordselt oma maal, teil on igavene rõõm,
sest mina, Issand, armastan õiglust, vihkan röövimist ja nurjatust. Ma annan neile ustavalt töötasu ja teen nendega igavese lepingu.
Nende sugu saab tuntuks paganate juures ja nende järglaskond rahvaste keskel; kõik, kes neid näevad, tunnevad ära, et nad on Issanda õnnistatud sugu.
Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega, otsekui oleks peigmees enesele pähe pannud piduliku peakatte või pruut ennast ehetega ehtinud.
Sest nagu maa toob esile oma kasvud ja aed laseb võrsuda oma külvi, nõnda laseb ka Issand Jumal võrsuda õigust ja kiitust kõigi rahvaste ees.
Jesaja 62 Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik.
Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu.
Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.
Sinust ei kõnelda enam kui „Hüljatust” ega kõnelda su maast enam kui „Laastatust”, vaid sind hüütakse „Minu armsam” ja su maad „Abikaasa”, sest Issand armastab sind ja su maa saab mehele.
Sest nagu noor mees naib neitsi, nõnda naivad sind su pojad; ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust.
Sinu müüride peale, Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad hetkekski vaikida. Issanda meenutajad, ärgu olgu teil puhkust
ja ärge andke temale puhkust, enne kui ta on rajanud Jeruusalemma ja seadnud selle maa peale kiituseks!
Issand on vandunud oma parema käe ja oma tugeva käsivarre juures: tõesti, enam ma ei anna su vilja su vaenlastele roaks ega saa võõramaalased juua su veini, mille pärast sa oled vaeva näinud,
vaid kes koguvad, need söövad ja kiidavad Issandat, ja kes korjavad, need joovad mu pühamu õuedes.
Minge, minge väravaist välja, valmistage rahvale teed, sillutage, sillutage maanteed, puhastage kividest, tõstke rahvaile lipp!
Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni: Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu.
Ja neid hüütakse „Pühaks rahvaks”, „Issanda lunastatuiks”. Ja sind hüütakse „Otsituks”, „Linnaks, mis pole maha jäetud”.
Jesaja 63 Kes see on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast, see silmapaistva kuuega, kes sammub oma jõukülluses? „See olen mina, õiguse kuulutaja, võimas päästma!”
Miks on su kuub punane ja riided nagu surutõrresõtkujal?
„Mina sõtkusin surutõrt üksinda, rahvaste hulgast ei olnud ükski minuga; mina sõtkusin neid vihas ja tallasin raevus: nende verejoad pritsisid mu riiete peale ja ma määrisin kogu oma kuue.
Sest mul oli südames kättemaksupäev ja oli tulnud mu tasumisaasta.
Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud; siis aitas mind mu oma käsivars ja mulle oli toeks mu tuline viha.
Oma vihas ma tallasin maha rahvad, purustasin nad raevus ja lasksin nende verejoad voolata maa peale.”
Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast.
Sest ta ütles: Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks.
Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu.
Siis nad meenutasid muistseid päevi, Moosest ja tema rahvast: Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu,
kes oma aulist käsivart laskis käia Moosese paremal pool, kes lõhestas nende ees veed, et teha enesele igavest nime,
kes talutas neid sügavustest läbi otsekui hobust kõrbes, et nad ei komistaks?
Otsekui karja, kes läheb alla orgu, viis Issanda Vaim neid puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime.
Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest. Kus on su püha viha ja su võimsad teod, su seesmine liigutus ja su halastus? Ära hoia neid tagasi!
Sest sina oled meie isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne. Sina, Issand, oled meie isa, muistsest ajast on su nimi Meie Lunastaja.
Miks lased meid, Issand, eksida sinu teedelt, lased meie südame kõvaks jääda, nõnda et me sind ei karda? Pöördu oma sulaste, oma pärisosa suguharude pärast!
Ainult üürikeseks ajaks oli su pühitsetud rahvas pärijaks, siis tallasid meie vaenlased su pühamu.
Meie oleme nagu need, keda sa iialgi ei ole valitsenud, keda ei ole nimetatud sinu nimega.
Jesaja 64 Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid su ees - otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema -, et su nimi saaks tuntuks su vaenlastele, et rahvad väriseksid su ees,
kui sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuse, tuled alla, mäed kõiguvad su ees - sellest ei ole kuuldud muistsest ajast.
Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha.
Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele! Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme?
Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul.
Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.
Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.
Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi - me kõik oleme ju sinu rahvas!
Su pühad linnad on saanud kõrbeks, Siion on saanud kõrbeks, Jeruusalemm kõnnumaaks.
Meie püha ja ilus koda, kus meie vanemad sind ülistasid, on saanud tuleroaks, ja varemeis on kõik, mis oli meile kallis.
Kas sa selle juures, Issand, tahad ennast veel tagasi hoida, vaikida ja meid üliväga alandada?
Jesaja 65 Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!”
Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea,
rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades,
kes istub haudades ja ööbib kaljulõhedes, kes sööb sealiha ja kellel on astjais roisklihaleem,
kes ütleb: „Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle, sest ma olen sulle püha!” Need on suits mu sõõrmeis, tuli, mis põleb kogu päeva.
Vaata, see on mu ees kirja pandud: Mina ei rahune, enne kui olen tasunud, jah, kui olen tasunud neile sülle
teie ja teie vanemate süüteod üheskoos, ütleb Issand, sellepärast et nad on suitsutanud mägedel ja on küngastel mind teotanud. Jah, ma mõõdan neile rüppe nende varasemad teod.
Nõnda ütleb Issand: Otsekui mahlaka viinamarjakobara kohta öeldakse: „Ära seda riku, sest selles on õnnistus!”, nõnda teen mina oma sulaste pärast, et mitte kõiki hävitada.
Mina toon Jaakobist järglase ja Juudast oma mägede pärija; minu valitud pärivad maa ja minu sulased elavad seal.
Saaron saab lammaste ja kitsede karjamaaks ja Aakori org veiste lebamispaigaks mu rahvale, kes mind otsib.
Aga teie, kes hülgate Issanda, unustate mu püha mäe, kes katate õnnejumalale laua ja kallate saatusejumalale tembitud veini -
teid ma määran mõõga jaoks ja teil kõigil tuleb põlvitada tapaks, sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, minu sulased söövad, aga teie nälgite; vaata, minu sulased joovad, aga teil on janu; vaata, minu sulased rõõmutsevad, aga teie häbenete.
Vaata, minu sulased hõiskavad südamerõõmust, aga teie kisendate südamevalust ja ulute meeleheitest.
Ja teie jätate oma nime mu valituile sajatuseks: „Nõnda surmaku sindki Issand Jumal!” Aga oma sulaseid ta nimetab teise nimega.
Kes maa peal ennast õnnistab, õnnistab ennast tõe Jumala nimel, ja kes maa peal vannub, vannub tõe Jumala juures, sest endised hädad on unustatud ja peidetud mu silme eest.
Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi,
vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast. Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks.
Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast; seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält.
Seal ei ole enam imikut, kes elab ainult mõne päeva, ega rauka, kellel ei täitu ta päevade määr, nooreks peetakse seda, kes sureb saja-aastaselt, ja neetuks seda, kes ei saa sadat aastat täis.
Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja.
Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks, sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd.
Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita lapsi hirmu jaoks, sest nad on Issanda õnnistatud sugu ja koos nendega on õnnistus nende võrseil.
Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.
Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Issand.
Jesaja 66 Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik?
On ju minu käsi selle kõik teinud ja nõnda on see kõik sündinud, ütleb Issand. Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.
Ons inimese mahalööja härja tapjaga võrdne? Koera kaela käänaja lamba ohverdajaga? Sea vere tooja roaohvri toojaga? Ons ebajumala austaja viiruki suitsutajaga võrdne? Nõnda nagu need on valinud oma teed ja nende hing armastab nende jäledusi,
nõnda valin minagi nende jaoks piinu ja saadan neile sellepärast hirmuvärinaid; sest kui ma hüüdsin, siis ei vastanud ükski, kui ma rääkisin, siis nad ei kuulnud, vaid tegid kurja mu silmis ja valisid, mis on mulle vastumeelt.
Kuulge Issanda sõna, kes te värisete tema sõna ees: Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: „Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!” Aga nad peavad jääma häbisse!
Kuule! Lärm linnast! Hääl templist! Issanda hääl, kes tasub kätte oma vaenlastele.
Juba enne lapsevaeva sünnitab Siion, enne kui temale tulevad valud, toob ta poeglapse ilmale.
Kes on kuulnud midagi niisugust? Kes on näinud selliseid asju? Kas maa sünnitatakse üheainsa päevaga või tuleb rahvas ilmale ühekorraga? Kuid niipea kui Siion tunneb valusid, toob ta ka kohe oma lapsed ilmale.
Kas mina avan emakoja, ilma et laseksin sünnitada? Või peaksin mina, sünnitama saatja, sulgema emakoja? ütleb su Jumal.
Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate! Olge väga rõõmsad koos temaga kõik, kes te tema pärast leinasite,
et võite imeda ja küllastuda tema troostirindadest, et võite juua ja ennast kosutada tema ohtrast emarinnast!
Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma juhin tema juurde rahu otsekui jõe, ja rahvaste rikkused otsekui tulvava oja; teie lapsi kantakse kätel ja hellitatakse põlvedel.
Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas.
Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tuntav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega.
Sest vaata, Issand tuleb tules ja tema sõjavankrid on otsekui tuulekeeris, et kätte tasuda vihalõõsas ja sõitluse tuleleekidega.
Sest Issand mõistab kõige liha üle tule ja mõõgaga kohut ja Issanda poolt mahalööduid on siis palju.
Kes endid pühitsevad ja puhastavad rohuaedade jaoks, järgnedes mõnele endi keskelt, ning sealiha, jäleduste ja hiirte sööjad saavad otsa üheskoos, ütleb Issand.
Mina tunnen nende tegusid ja mõtteid, aga ma tulen koguma kõiki rahvaid ning keeli; ja need tulevad ning näevad minu auhiilgust.
Ja ma teen nende keskel ühe tunnustähe. Ma läkitan nende hulgast pääsenuid rahvaste juurde Tarsisesse, Puudi ja Luudi ammuküttide juurde, Tubalisse ja Jaavanisse, kaugetele saartele, kes ei ole kuulnud minust räägitavat ega ole neil aimu minu auhiilgusest; ja need kuulutavad rahvaste keskel minu auhiilgust.
Ja nad toovad kõik teie vennad kõigi rahvaste seast ohvriannina Issandale; nad toovad nad hobuste, vankrite ja tõldadega, muulade ja kärmete kaamelitega mu pühale mäele Jeruusalemma, ütleb Issand, otsekui Iisraeli lapsed toovad puhtais astjais roaohvri Issanda kotta.
Ja nendegi hulgast ma võtan leviitpreestreid, ütleb Issand.
Sest otsekui uus taevas ja uus maa, mis ma teen, püsivad minu palge ees, ütleb Issand, nõnda püsib ka teie sugu ja teie nimi.
Ja noorkuust noorkuusse ning hingamispäevast hingamispäeva tuleb kogu inimsugu mu ette kummardama, ütleb Issand.
Kui nad välja lähevad, siis nad näevad nende meeste laipu, kes astusid üles mu vastu; sest nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu, ja nad on jälkuseks kogu inimsoole.”
Jeremija 1 Jeremija, Hilkija poja sõnad. Jeremija oli Benjamini maal Anatotis asuvate preestrite hulgast.
Ta sai Issanda sõna Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja päevil, tema valitsemise kolmeteistkümnendal aastal,
ja siis veel Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja päevil kuni Juuda kuninga Sidkija, Joosija poja üheteistkümnenda aasta lõpuni, kuni Jeruusalemma vangiviimiseni viiendas kuus.
Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.”
Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.”
Kuid Issand ütles mulle: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin.
Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand.”
Ja Issand sirutas oma käe ning puudutas mu suud; ja Issand ütles mulle: „Vaata, ma annan oma sõnad sulle suhu.
Vaata, ma panen su täna rahvaste ja kuningriikide üle, kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, istutama ja rajama.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta küsis: „Mida sa näed, Jeremija?” Mina vastasin: „Ma näen mandlipuu oksa!”
Ja Issand ütles mulle: „Sa oled õigesti näinud, sest mina olen valvas oma sõna teoks tegema!” + Mandlipuu on heebrea keeles saqed, mis sarnaneb tegusõnaga saqad 'valvama'.
Ja Issanda sõna tuli mulle teist korda; ta küsis: „Mida sa näed?” Mina vastasin: „Ma näen ülekeevat pada põhjakaares!”
Ja Issand ütles mulle: „Põhjakaarest pääseb lahti õnnetus kõigi maa elanike peale.
Sest vaata, ma kutsun kõiki suguvõsasid põhjapoolseist kuningriikidest, ütleb Issand, ja need tulevad ning asetavad igaüks oma aujärje Jeruusalemma väravate ette ja kõigi selle müüride vastu ümberringi, ja kõigi Juuda linnade vastu.
Siis ma mõistan nende üle kohut kõigi nende pahategude eest, et nad jätsid minu maha ja suitsutasid teistele jumalatele ning kummardasid oma kätetööd.
Aga sina vööta oma niuded, võta kätte ja räägi neile kõik, mida ma sul käsin. Ära kohku nende ees, et mina sind nende ees ei peaks kohutama!
Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu, Juuda kuningate, selle vürstide, preestrite ja maa rahva vastu.
Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Issand, ja ma päästan sinu.”
Jeremija 2 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Mine ja kuuluta Jeruusalemma kuuldes ning ütle: Nõnda ütleb Issand: Ma mäletan su noorpõlve kiindumust, su mõrsjapõlve armastust, kui sa käisid mu järel kõrbes, külvamata maal.
Iisrael oli pühitsetud Issandale, olles tema uudsevili: kõik, kes teda sõid, said süüdlasteks, nende peale tuli õnnetus, ütleb Issand.
Kuulge Issanda sõna, Jaakobi sugu ja kõik Iisraeli soo suguvõsad!
Nõnda ütleb Issand: Missuguse ülekohtu leidsid teie vanemad minus, et nad läksid minust eemale ja käisid tühjuse järel ning said tühjuseks?
Nad ei küsinud: „Kus on Issand, kes tõi meid Egiptusemaalt, kes juhtis meid kõrbes, lagedal ja auklikul maal, põuasel ja süngel maal, kus ei käi mitte keegi ja kus ei ela ükski inimene?”
Mina tõin teid viljakale maale sööma selle vilja ja hüvesid; aga jõudnud sinna, te roojastasite mu maa ja tegite mu pärisosa jäleduseks.
Preestrid ei küsinud: „Kus on Issand?” Seaduse seletajad ei tundnud mind, karjased astusid üles mu vastu, prohvetid ennustasid Baali nimel ja käisid asjade järel, millest pole abi.
Sellepärast ma veel riidlen teiega, ütleb Issand, ja riidlen ka teie laste lastega.
Sest käige läbi kittide saared ja vaadake, läkitage Keedarisse, pange hästi tähele ja vaadake: kas seal on sündinud sellesarnast?
Kas on ükski rahvas vahetanud oma jumalaid, kuigi need ei olegi jumalad? Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi.
Hämmastu sellest, taevas, vabise väga, ütleb Issand.
Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.
Kas Iisrael on sulane? Või on ta pärisori? Miks ta sai riisutavaks?
Tema vastu möirgasid noored lõvid, andsid kuulda oma häält; nad tegid ta maa kõledaks, ta linnad on varemeis, elaniketa.
Ka Noofi pojad ja tahpaneeslased on su pealae paljaks püganud.
Eks sa ise ole seda enesele teinud, hüljates Issanda, oma Jumala, siis kui ta saatis sind teekonnal?
Miks on sul nüüd vaja minna Egiptusesse jooma Siihori vett? Ja miks on sul vaja minna Assurisse jooma Frati vett?
Sind karistab su oma kurjus ja noomivad su taganemised. Mõista ja näe, et see on halb ja kibe, kui sa jätad maha Issanda, oma Jumala, kui sul pole kartust minu ees, ütleb Issand, vägede Issand.
Sest ammusest ajast oled sa murdnud oma ikke, rebinud katki oma köidikud ja öelnud: „Mina ei taha teenida!” Jah, igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla laskusid sa truudust murdma.
Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest; kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?
Kuigi sa ennast peseksid leelisega ja võtaksid palju seepi, jääb su süü minu ees mustuselaiguks, ütleb Issand Jumal.
Kuidas sa võid öelda: „Mina ei ole ennast roojastanud, mina ei ole käinud baalide järel!”? Vaata oma teekonda orus, mõista, mis sa oled teinud, sa indlev kaamelimära, kes jooksed oma teedel sinna ja tänna,
metsemaeesel kõrbes, kes kangest innast ahmib tuult. Kes saaks keelata tema kiima? Ühelgi, kes teda otsib, ei ole vaja ennast väsitada: ta leiab tema ta innaajal.
Hoia oma jalga paljaks jäämast ja oma kurku janu eest! Aga sina ütled: „Asjata! Ei, sest ma armastan võõraid ja käin nende järel.”
Otsekui varas jääb häbisse, kui ta tabatakse, nõnda jääb häbisse Iisraeli sugu: nemad, nende kuningad, vürstid, preestrid ja prohvetid,
need, kes ütlevad puule: „Sina oled mu isa”, ja kivile: „Sina oled mu sünnitanud”, sest nad on pööranud mu poole kukla, aga mitte näo. Ent oma hädaajal nad ütlevad: „Tõuse ja päästa meid!”
Aga kus on su jumalad, keda sa enesele valmistasid? Tõusku nemad, kui nad su hädaajal suudavad sind päästa! Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda.
Mispärast riidlete minuga? Teie kõik olete astunud üles mu vastu, ütleb Issand.
Ilmaaegu olen ma löönud teie lapsi, nad ei ole võtnud õpetust. Teie oma mõõk on õginud teie prohvetid, otsekui murdja lõvi.
Oh teie sugupõlve! Nähke Issanda sõna: kas olen mina olnud Iisraelile kõrbeks või pilkase pimeduse maaks? Mispärast ütleb mu rahvas: „Me oleme vabad käima sinna-tänna, me ei tule enam sinu juurde!”?
Kas neitsi unustab oma ehte, pruut oma paelad? Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil.
Kui hästi sa oskad otsida armastust! Seepärast sa oledki harjunud kurjaga oma kommetes.
Su kuuepalistustelt leitakse ka vaeste süütute verd, kuigi sa ei ole tabanud neid sissemurdmiselt.
Aga kõige selle juures ütled sa ometi: „Ma olen süütu, ta viha pöördub tõesti mu pealt.” Vaata, ma lähen sinuga kohtusse, sellepärast et sa ütled: „Ma pole pattu teinud!”
Miks jooksed sa nii kerglaselt kord siia, kord sinna? Ka Egiptuse pärast pead sa häbenema, nagu sa häbenesid Assuri pärast.
Ka siit tuleb sul ära minna käed pea peal, sest Issand põlgab neid, kelle peale sa loodad, ja sul ei õnnestu ennast päästa.
Jeremija 3 On öeldud: Vaata, kui mees saadab ära oma naise ja see läheb tema juurest minema ning saab teisele mehele: kas esimene tohib teda jälle tagasi võtta? Kas pole nõnda, et maa saaks sellest roojaseks? Sina oled teinud hooratööd paljude armatsejatega ja tahad pöörduda tagasi minu juurde, ütleb Issand.
Tõsta oma silmad üles küngaste poole ja vaata: kus ei ole sind magatatud? Neid oodates istusid sa teede ääres otsekui araablane kõrbes ning roojastasid maad oma hooruse ja pahategudega.
Seepärast ei tulnud varast vihmasadu ja ka hiline vihm jäi tulemata: sul on hooranaise laup, aga sa ei häbene.
Nüüd hüüad sa mind: „Oh, mu isa! Mu noorpõlvesõber!
Kas sa pead igavesti viha ja oled sellepärast alati valvel?” Vaata, nõnda sa räägid, ise aga teed usinasti kurja.”
Ja Issand ütles mulle kuningas Joosija päevil: „Kas sa oled näinud, mida on teinud see taganeja Iisrael? Ta on käinud igal kõrgel mäel ja iga halja puu all ning on teinud seal hooratööd.
Ja ma ütlesin talle, kui ta oli teinud seda kõike: „Pöördu tagasi minu juurde!” Aga ta ei pöördunud. Ja seda nägi tema truuduseta õde Juuda.
Ja ta nägi, et ma saatsin ära taganeja Iisraeli ja andsin temale lahutuskirja, sellepärast et ta oli abielu rikkunud. Ometi ei kartnud tema truuduseta õde Juuda, vaid läks ka ise tegema hooratööd.
Ja oma kergemeelse hooratööga rüvetas ta maa ning rikkus abielu kiviga ja puuga.
Sellest hoolimata ei ole tema truuduseta õde Juuda pöördunud minu poole kõigest südamest, vaid on seda teinud teesklemisi, ütleb Issand.”
Ja Issand ütles mulle: „Taganenud Iisrael on osutunud süütumaks kui truuduseta Juuda.
Mine ja hüüa neid sõnu põhja poole ja ütle: Pöördu, taganeja Iisrael, ütleb Issand, siis ma ei vaata teie peale enam süngel pilgul, sest mina olen armuline, ütleb Issand, mina ei pea viha mitte igavesti.
Aga tunne oma süüd, et sa oled üles astunud Issanda, oma Jumala vastu ja oled iga halja puu all ajanud oma põlved laiali võõrastele. Minu häält ei ole te mitte kuulnud, ütleb Issand.
Pöörduge ümber, taganenud lapsed, ütleb Issand, sest mina olen võtnud teid oma valdusesse; ja mina võtan teid: igast linnast ühe ja igast suguvõsast kaks ning viin teid Siionisse!
Ja ma annan teile karjaseid oma südame järgi, ja need karjatavad teid targasti ja taibukalt.
Ja kui neil päevil saab teid sellel maal palju ja te olete viljakad, ütleb Issand, siis ei räägita enam Issanda seaduselaekast ega ole see meeleski, sellele ei mõelda, sellest ei tunta puudust ja seda ei valmistatagi enam.
Sel ajal nimetatakse Jeruusalemma „Issanda aujärjeks” ja kõik rahvad kogunevad sinna, Issanda nime juurde Jeruusalemma; ja nad ei käi enam oma kurja südame kanguse järgi.
Neil päevil läheb Juuda sugu Iisraeli soo juurde ja nad tulevad üheskoos põhjamaalt maale, mille mina olen andnud pärisosaks teie vanemaile.
Ja ma mõtlesin: Küll tahaksin sind panna laste sekka ja anda sulle meeldiva maa, toredaist toredaima pärisosa rahvaste keskel. Ja ma mõtlesin: Sina hüüaksid mind isaks ega taganeks mu järelt.
Aga otsekui naine on truuduseta oma eluseltsilise vastu, nõnda olete teie, Iisraeli sugu, olnud truuduseta minu vastu, ütleb Issand.
Küngastel kuuldub häält, Iisraeli laste haledat nuttu, sellepärast et nad on käinud vääral teel, on unustanud Issanda, oma Jumala.
Pöörduge tagasi, taganenud lapsed, ma teen teid terveks teie taganemisest! „Vaata, me tuleme sinu juurde, sest sina oled Issand, meie Jumal.
Tõesti, petlik on see, mis kuuldub küngastelt, lärm mägedel. Tõesti, Issandas, meie Jumalas on Iisraeli pääste.
„Häbi” on söönud meie vanemate töövilja, meie noorpõlvest alates: nende lambad ja veised, nende pojad ja tütred.
Lamagem siis oma häbis ja katku meid meie teotus, sest me oleme pattu teinud Issanda, oma Jumala vastu, meie ja meie vanemad oma noorpõlvest tänapäevani ega ole võtnud kuulda Issanda, oma Jumala häält.”
Jeremija 4 Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks.
Ja kui sa vannud: „Nii tõesti kui Issand elab!” - vannud tões, õiguses ja õigluses, siis õnnistavad rahvad endid temaga ja kiitlevad temast.
Sest nõnda ütleb Issand Juuda meestele ja Jeruusalemmale: Kündke enestele uudismaad ja ärge külvake kibuvitste sekka!
Laske endid ümber lõigata Issandale ja kõrvaldage oma südamete eesnahad, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, et mu viha ei süttiks nagu tuli ega põleks teie tegude kurjuse pärast, ilma et keegi kustutaks.
Teatage Juudas ja kuulutage Jeruusalemmas ning öelge: Puhuge maal sarve, hüüdke valjusti ja öelge: Tulge kokku ja läki kindlustatud linnadesse!
Tõstke lipp Siioni poole, põgenege, ärge peatuge! Sest mina toon põhja poole õnnetuse ja suure hävingu.
Lõvi tõuseb oma rägastikust ja rahvaste hävitaja asub teele, tuleb välja oma asupaigast tegema su maad tühjaks, su linnu elaniketa varemeiks.
Seepärast rõivastuge kotiriidesse, kurtke ja kaevelge, sest Issanda vihalõõm ei ole meie pealt pöördunud.
Ja sel päeval, ütleb Issand, kaob julgus kuningal ja vürstidel, preestrid lõdisevad ja prohvetid on hämmeldunud.
Aga mina ütlesin: Oh, Issand Jumal! Sa oled seda rahvast ja Jeruusalemma hoopis petnud, öeldes: Teile tuleb rahu - kuid ometi ulatab mõõk elu ligi!
Sel ajal öeldakse sellele rahvale ja Jeruusalemmale: Kuum tuul tuleb lagedailt küngastelt kõrbes mu rahva tütre poole, aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks.
Tuul, mis selleks on liiga vali, tuleb minu tarbeks: nüüd kuulutan ka mina neile kohut.
Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt ja ta sõjavankrid on otsekui tuulispea; ta hobused on kotkaist kiiremad. Häda meile, sest me oleme kadunud!
Pese oma süda kurjusest, Jeruusalemm, et sind saaks päästa; kui kaua sa lased viibida eneses nurjatuil mõtteil?
Sest kisa kostab Daanist ja kuulutab õudust Efraimi mäestikust:
„Teatage rahvaile, vaata, kuulutage Jeruusalemmale: Piirajad tulevad kaugelt maalt ja tõstavad sõjakisa Juuda linnade vastu.”
Need asuvad ta ümber otsekui väljavahid, sellepärast et ta on hakanud mulle vastu, ütleb Issand.
Sinu tee ja sinu teod on seda sulle teinud; jah, sinu oma kurjuse pärast on see nii kibe, et ulatub su südameni.
Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära.
Hävingut kuulutatakse hävingu peale, sest kogu maa on rüüstatud; äkitselt rüüstatakse mu telgid, ühe hetkega mu telgiriided.
Kui kaua ma pean nägema lippu, kuulma sarvehäält?
Mu rahvas on ju meeletu, ta ei tunne mind; nad on rumalad lapsed, neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, aga nad ei mõista teha head.
Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ma vaatasin taeva poole, aga seal ei olnud valgust.
Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid.
Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtegi inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud.
Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik linnad lõhutud Issanda vihalõõmast, tema palge ees.
Sest Issand ütleb nõnda: Kõik maa peab saama lagedaks. Ometi ma ei tee lõppu.
Seepärast leinab maa ja taevas ülal läheb mustaks; sest ma olen rääkinud ja otsustanud, ma ei kahetse seda ega loobu sellest.
Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast põgeneb iga linn: nad lähevad padrikuisse, tõusevad kaljudele; iga linn jäetakse maha ja keegi ei ela neis.
Aga sina, rüüstatu, mida sa teed? Kuigi sa riietud purpurisse, kuigi sa ehid ennast kuldehetega, kuigi sa suurendad oma silmi värviga, ilustad sa ennast asjata. Su armastajad põlgavad sind ja nõuavad su elu.
Sest ma kuulen häält, nagu oleks keegi sünnitusvaludes, esmasünnitaja ahastust, Siioni tütre häält. Ta hingeldab ja ringutab käsi: „Häda mulle, ma vaagun hinge tapjate käes!”
Jeremija 5 Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.
Aga kuigi nad ütlevad: „Nii tõesti kui Issand elab”, vannuvad nad siiski valet.
Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.
Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.
Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.
Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.
Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.
Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.
Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.
Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.
Nad on salanud Issandat ja on öelnud: „Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!”
Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!
Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.
Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.
Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.
Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad.
Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu.
Ja kui küsitakse: „Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?”, siis vasta neile: „Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!”
Andke seda teada Jaakobi soole, kuulutage Juudale, öeldes:
„Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad teil on, aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule.
Kas te ei karda mind, ütleb Issand, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle.
Aga sellel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud.
Nad ei ütle oma südames: „Kartkem ometi Issandat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!”
Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal.
Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi.
Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks,
on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele.
Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal:
prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp?
Jeremija 6 Põgenege Jeruusalemmast, Benjamini lapsed! Puhuge sarve Tekoas ja pange tähis Beet-Keremisse, sest põhja poolt paistab õnnetus ja suur häving!
Kena ja helliku olen ma hävitanud - Siioni tütre.
Tema juurde tulevad karjased oma karjadega ja löövad telgid üles tema ümber, nad karjatavad igaüks oma osa peal.
„Pühitsegem sõda tema vastu! Tõuskem ja mingem üles keskpäeva ajal!” „Häda meile, sest päev veereb ja õhtuvarjud pikenevad!”
„Tõuskem ja mingem üles öösel ning hävitagem tema paleed!”
Sest vägede Issand ütleb nõnda: Raiuge puid ja kuhjake piiramisvall Jeruusalemma vastu! See on linn, mida tuleb karistada, sest tema sees valitseb vägivald.
Otsekui kaev hoiab värske oma vee, nii hoiab Jeruusalemm värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin.
Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust, et ma ei teeks sind lagedaks, maaks, kus ei elata.
Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli jääki nopitakse otsekui viinapuu järelnoppimist. Siruta oma käsi võrsete kohale otsekui viinamarjakorjaja.
Kellele ma peaksin rääkima ja kinnitama, et nad kuuleksid? Vaata, nende kõrvadel on eesnahk, nad ei saa kuulda. Vaata, Issanda sõna on neile teotuseks, see ei kõlba neile.
Mina olen täis Issanda viha, ma ei suuda seda peatada. Vala see laste peale tänaval, samuti noorukite jõugu peale; sest kinni võetakse nii mehed kui naised, nii vanad kui raugad.
Ja nende kojad antakse teistele koos põldude ja naistega; sest ma sirutan oma käe maa elanike vastu, ütleb Issand.
Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik.
Ja mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.
Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.
Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: „Seda me ei tee!”
Ma seadsin vahimehed teie üle: „Kuulake sarvehäält!” Aga nemad vastasid: „Me ei kuula!”
Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub!
Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.
Milleks mulle viiruk, mis tuleb Seebast, ja head kalmused kaugelt maalt? Teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased ja teie tapaohvrid ei kõlba mulle.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma panen komistuskive sellele rahvale, ja nad komistavad nende otsa, isad ja pojad üheskoos, naaber hukkub koos naabriga.
Nõnda ütleb Issand: Vaata, üks rahvas tuleb põhjamaalt, suur rahvas hakkab liikuma maa viimastest äärtest.
Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas; nad on varustatud nagu sõdurid tapluseks sinu vastu, Siioni tütar.
Me oleme kuulnud neist sõnumeid, meie käed on lõtvunud; meid haarab ahastus nagu sünnitajat valu.
Ärge minge väljale, ärge käige teed, sest seal on vaenlase mõõk - hirm on igal pool!
Mu rahva tütar! Rõivastu kotiriidesse ja püherda tuhas, leina nagu ainsat poega, tõsta kibedat kaebust, sest äkitselt tuleb hävitaja meile kallale.
Ma olen sinu pannud oma rahva proovijaks, kindlustatud linnaks, et sa õpiksid tundma ja katsuksid järele nende teed.
Nad kõik on läinud väga ülekäte, laimu levitajad; nad on vask ja raud, nad kõik on hävitajad.
Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks, aga kõik sulatamine oli asjata - kurjad ei eraldunud.
Neid hüütakse põlatud hõbedaks, sest Issand on nad põlanud.”
Jeremija 7 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:
„Seisa Issanda koja väravas ja kuuluta seal seda sõna ning ütle: Kuulge Issanda sõna, kogu Juuda, kes tulete sisse neist väravaist Issandat kummardama!
Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika!
Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: „See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!”
Aga kui te tõesti parandate oma eluviise ja tegusid, kui te tõesti teete õigust niihästi ühele kui teisele
ega tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks,
siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti.
Aga vaata, te loodate valesõnade peale, millest ei ole kasu.
Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne,
ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: „Me oleme päästetud!”, selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?
Ons see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas? Vaata, minagi näen seda seesugusena, ütleb Issand.
Siis minge ometi minu asupaika, mis oli Siilos, kuhu ma esiti panin elama oma nime, ja vaadake, kuidas ma sellega talitasin oma Iisraeli rahva kurjuse pärast!
Ja nüüd sellepärast, et te olete teinud kõiki neid tegusid, ütleb Issand, ja kuna ma teile aegsasti rääkisin ja rääkisin, aga teie ei kuulanud, ja kuna ma teid hüüdsin, aga teie ei vastanud,
siis ma talitan kojaga, millele on pandud minu nimi, mille peale te loodate, ja paigaga, mille ma olen andnud teile ja teie vanemaile, nõnda nagu ma talitasin Siiloga,
ja heidan teid ära oma palge eest, nõnda nagu ma heitsin ära kõik teie vennad, kogu Efraimi soo.
Aga sina ära palu selle rahva eest ja ära tee nende pärast kisa ega palvet, ja ära käi mulle peale, sest ma ei kuule sind!
Eks sa näe, mis nad teevad Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail?
Lapsed korjavad puid, isad süütavad tule ja naised sõtkuvad tainast, et valmistada ohvrileibu Taevakuningannale + Taevakuninganna tähendab jumalanna Ištarit (Astartet), vrd 44:17, 44:19. . Ja nad valavad joogiohvreid teistele jumalatele, et mind teotada.
Kas nad teotavad mind? küsib Issand. Eks nad teota iseendid oma häbiks?
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, mu viha ja mu vihalõõm voolab selle paiga peale, inimeste ja loomade peale, välja puude ja maa vilja peale, ja see põleb kustutamatult.
Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Lisage oma põletusohvrid tapaohvritele ja sööge liha!
Sest sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt, ei rääkinud ma teie vanematega ega andnud neile käsku põletus- ja tapaohvri kohta,
vaid ma andsin neile selle käsu, öeldes: Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli!
Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi.
Alates sellest päevast, kui teie vanemad lahkusid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani olen ma läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid - läkitanud päevast päeva -,
aga teie ei kuulanud mind ega pööranud kõrva, vaid jäite kangekaelseiks; te tegite rohkem paha kui teie vanemad.
Ja kui sa neile kõike seda räägid, siis nad ei kuula sind, ja kui sa neid hüüad, siis nad ei vasta sulle.
Seepärast ütle neile: See on rahvas, kes ei kuula Issanda, oma Jumala häält ega võta vastu hoiatust. Tõde on kadunud ja hävinud nende suust.
Lõika oma juuksed ja viska need ära, ja alusta nutulaulu küngastel, sest Issand on põlanud ja hüljanud oma vihaaluse sugupõlve.
Sest Juuda lapsed on kurja teinud minu silmis, ütleb Issand. Nad on asetanud oma jäledused kotta, millele on pandud minu nimi, ja on selle roojastanud.
Ja nad on ehitanud Põletuspaiga ohvrikünkad, mis on Ben-Hinnomi orus + Vrd 19:6-14 ja 2Kn 3:10. Ben-Hinnomi org, heebr Ge-(Ben-) Hinnom, asub Jeruusalemmast lõuna pool. Orus oli võõraste jumalate kummardamispaiku ja seal põletati jäätmeid. Põrgut tähistav sõna Gehenna (vrd näit Mt 5:22 'tulepõrgu') tuleneb oru nimest. , et põletada tules oma poegi ja tütreid, mida mina ei ole käskinud ja mis mulle ei ole meeldegi tulnud.
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda Põletuspaik ja Ben-Hinnomi org, vaid Tapaorg, ja Põletuspaika maetaksegi, sest muud paika ei ole.
Ja selle rahva laibad saavad taeva lindude ja maa loomade roaks, aga peletajat ei ole.
Ja ma lõpetan Juuda linnadest ja Jeruusalemma tänavailt lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle, sest maa muutub varemeiks.
Jeremija 8 Sel ajal, ütleb Issand, võetakse Juuda kuningate luud ja tema vürstide luud, preestrite luud ja prohvetite luud ja Jeruusalemma elanike luud nende haudadest välja
ja laotatakse päikese ja kuu ja kogu taevaväe ette, mida nad armastasid ja mida nad teenisid, mille järel nad käisid ja mille poole nad pöördusid ja mida nad kummardasid; neid ei korjata enam kokku ega maeta, need jäävad maa peale sõnnikuks.
Ja surm on elust eelistatum kogu sellele jäägile, kes sellest halvast suguvõsast järele jääb kõigis paigus, kuhu ma pillutan nende jäägi, ütleb vägede Issand.
Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi?
Mispärast jääb see rahvas, Jeruusalemm, igavesti eksinuks? Nad hoiavad pettusest kinni, nad tõrguvad pöördumast.
Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: „Mis ma olen teinud!” Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus.
Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust.
Kuidas te võite öelda: „Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus”? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks.
Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse. Vaata, nad on põlanud Issanda sõna - mis tarkust võib neil olla?
Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik, niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.
Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.
Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.
Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda.
„Miks me siin istume? Kogunegem ja mingem kindlustatud linnadesse ning vaikigem seal, sest Issand, meie Jumal, teeb meid vaikseks ja joodab mürgiveega, sest me oleme pattu teinud Issanda vastu.”
Oodatakse rahu, aga head ei ole, paranemisaega, aga vaata, on kohkumus.
Daanist kuuldakse tema hobuste nooskamist, tema täkkude hirnumisest väriseb kogu maa. Nad tulevad ja söövad maa koos kõigega, linna ja selle elanikud.
Sest vaata, ma läkitan teie sekka madusid, mürkmadusid, kellesse ei mõju lausumine, ja need salvavad teid, ütleb Issand.
Mu mure murrab mind, mu süda on haige!
Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd kaugelt maalt: „Kas Issand ei ole Siionis või ei ole seal selle kuningas?” Miks nad mind on ärritanud oma nikerdatud kujudega, võõraste ebajumalatega?
„Lõikus on lõppenud, suvi on möödas, aga meid ei ole päästetud!”
Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast olen ma murdunud; ma olen kurb, mind on haaranud hirm.
Kas Gileadis ei ole palsamit või ei ole seal ravijat? Miks ei ole mu tütar, mu rahvas, siis terveks saanud?
Kes annaks, et mu peas oleks vett ja mu silmad oleksid pisarate allikad? Siis ma nutaksin päevad ja ööd oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.
Jeremija 9 Kes annaks mulle kõrbes teekäijate öömaja? Siis ma jätaksin oma rahva ja läheksin ära nende juurest, sest nad kõik on abielurikkujate ja äraandjate jõuk.
Nad pingutavad oma keelt nagu valede ambu, ei, mitte tõe pärast pole nad võimsad. Nad lähevad kurjusest kurjusse, aga mind nad ei tunne, ütleb Issand.
Igaüks hoidugu oma ligimese eest ja ärgu lootku ühelegi oma vendadest! Sest iga vend kavaldab üle venda ja iga ligimene kannab teise peale keelt.
Igaüks petab oma ligimest ja tõtt ei räägita; nad on harjutanud oma keele valetama, patustama, nad on võimetud pöörduma.
Surve surve peale, pettus pettuse peale, nad tõrguvad mind tundmast, ütleb Issand.
Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma sulatan ja proovin neid, sest mida muud saaksin ma teha oma rahva, mu tütre heaks?
Tappev nool on nende keel, mis räägib valet: suuga räägitakse oma ligimesele rahust, südames aga varitsetakse teda.
Kas ma selle kõige pärast ei peaks neid karistama? ütleb Issand. Või ei peaks mu hing kätte tasuma rahvale nagu too?
Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu; sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda. Niihästi taeva linnud kui loomad on põgenenud ja ära läinud.
Ma teen Jeruusalemma kivivaremeks, šaakalite asupaigaks; ja Juuda linnad ma teen lagedaks, et ükski ei saa seal elada.
Kes on tark mees ja mõistab seda ning kuulutab, mida Issanda suu on temale rääkinud: miks maa hukkub ja hävib kõrbe sarnaseks, kus ükski ei käi?
Ja Issand ütles: Sellepärast et nad hülgasid mu Seaduse, mille ma neile andsin, ega kuulanud mu häält ega käinud selle järgi,
vaid käisid oma südame paadumuses ja järgnesid baalidele, nagu nende vanemad olid neid õpetanud,
seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal nõnda: Vaata, ma söödan neid, seda rahvast, koirohuga ja joodan neid mürgiveega.
Ja ma pillutan nad rahvaste sekka, keda nemad ega nende vanemad ei ole tundnud, ja ma läkitan neile järele mõõga, kuni ma olen nad hävitanud.
Nõnda ütleb vägede Issand: Saage aru ja kutsuge nutunaisi, et nad tuleksid; läkitage sõna tarkadele naistele, et nad tuleksid,
ruttaksid ja alustaksid meie kohta kaebelugu, et meie silmist voolaks pisaraid ja meie laugudelt tilguks vett.
Sest Siionist kostab kaebehääl: „Kuidas küll oleme hävitatud! Me oleme jäänud suurde häbisse, et pidime lahkuma maalt, et meie kodud lõhuti.”
Kuulge siis, naised, Issanda sõna, ja teie kõrv võtku vastu kõne tema suust; õpetage oma tütreile kaebelugu ja üksteisele nutulaulu!
Sest surm on tulnud sisse meie akendest, on tulnud meie paleedesse, ta niidab tänavailt lapsi, turgudelt noorukeid.
Räägi: Nõnda ütleb Issand: Inimeste laibad langevad väljale nagu sõnnik, nagu loog niitja järel, mida keegi ei korista.
Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest,
vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.
Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma nuhtlen kõiki ümberlõigatuid, kellel siiski on eesnahk:
Egiptust, Juudat, Edomit, ammonlasi, Moabit ja kõiki neid pöetudoimulisi, kes elavad kõrbes; sest kõik paganad on ümber lõikamata ja kogu Iisraeli sugu on ümberlõikamata südamega.
Jeremija 10 Kuulge sõna, mida Issand teile räägib, Iisraeli sugu!
Nõnda ütleb Issand: Ärge õppige paganate teid ja ärge kartke taeva märke, sest paganad kardavad neid.
Kuid rahvaste kombed on tühisus: sest puu on raiutud metsast, see on puusepa kätetöö, kirvega tehtud;
seda ehitakse hõbeda ja kullaga, kinnitatakse naelte ja haamritega, et see ei kõiguks.
Aga nad jäävad linnupeletiste sarnaseks, kurgipõllul on need, ja nad ei räägi; neid peab kandma, sest nad ei kõnni. Ärge kartke neid, sest nad ei tee kurja, aga nad ei saa teha ka head!
Ei ole sinu sarnast, Issand! Sina oled suur, ja suur on su nimi vägevuse poolest.
Kes ei peaks sind kartma, rahvaste kuningas? Tõesti, seda sa väärid! Sest kõigi rahvaste tarkade hulgas ja kõigis nende kuningriikides ei ole sinu sarnast.
Üheskoos on nad rumalad ja narrid. Ebajumalate õpetus: see on puu,
õhukeseks taotud hõbe, toodud Tarsisest, ja Uufase kuld, puusepa ja kullassepa kätetöö. Nende riided on sinised ja purpurpunased, kõik meistrite töö.
Aga Issand on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas. Tema vihast väriseb maa ja tema sajatust ei suuda rahvad taluda.
Öelge neile nõnda: Jumalad, kes ei ole teinud taevast ja maad, kaovad maa pealt ja taeva alt.
Tema on oma rammuga rajanud maa, oma tarkusega loonud maailma ja mõistusega laotanud taeva.
Kui tema teeb häält, siis on taevas vete kohin, ja ta kergitab pilved maa äärest; tema teeb vihmale välgud ja toob tuule välja selle aitadest.
Inimesed on kõik rumalad, mõistusest ilma. Kõik kullassepad jäävad häbisse jumalakujude pärast; nende valatud kujud on pettus, sest neis pole vaimu.
Need on tühised, naeruväärt tööd: oma katsumisajal nad hävivad.
Nende sarnane ei ole see, kes on Jaakobi rikkuseks, sest tema on kõige Looja ja Iisrael on ta pärisosaks. Vägede Issand on tema nimi.
Korja oma kompsud maast kokku, kitsikuses istuja!
Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, seekord ma lingutan minema maa elanikud ja rõhun neid nõnda, et nad tunnevad.
Häda mulle mu vigastuse pärast! Mu haav on ravimatu! Mina aga mõtlesin: See on ju ainult nõrkus, mida ma suudan taluda.
Mu telk on hävitatud ja kõik mu telginöörid katki kistud; mu lapsed on läinud mu juurest ja neid ei ole enam. Ei ole ühtegi, kes jälle püstitaks mu telgi ja seaks üles mu telgiriided.
Jah, karjased on läinud arust ära ega otsi enam Issandat: seetõttu tegutsevad nad vääralt ja kõik nende karjad on pillutatud.
Hääl kostab. Vaata, see tuleb - suur mürin põhjamaalt, tegema Juuda linnu lagedaks, šaakalite asupaigaks!
Ma tean, Issand, et inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu.
Karista mind, Issand, aga õiglaselt, mitte oma raevus, et sa mind täiesti ei hävitaks.
Vala oma vihalõõm paganate peale, kes sind ei tunne, ja suguvõsade peale, kes ei hüüa appi sinu nime. Sest nad on neelanud Jaakobi, jah, on neelanud ta ära ja teinud talle lõpu ning hävitanud ta eluaseme.”
Jeremija 11 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:
„Kuulge selle seaduse sõnu ja rääkige Juuda meestele ja Jeruusalemma rahvale,
ütle neile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Neetud olgu mees, kes ei kuule selle seaduse sõnu,
mille ma andsin teie vanemaile sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt rauasulatusahjust, öeldes: Kuulake mu häält ja tehke kõigiti nõnda, nagu ma teid käsin, siis te olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal,
et kinnitada vannet, mille ma vandusin teie vanemaile: anda neile maa, mis voolab piima ja mett, nagu see tänapäeval ongi!” Ja mina vastasin ning ütlesin: „Aamen, Issand!”
Ja Issand ütles mulle: „Kuuluta kõiki neid sõnu Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail ning ütle: Kuulge selle seaduse sõnu ja tehke nende järgi!
Sest ma hoiatasin tõsiselt teie vanemaid sel päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt, hoiatasin järelejätmatult kuni tänase päevani, öeldes: Kuulake minu häält!
Aga nad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid igaüks oma kurja südame paadumuses; seepärast lasksin ma tulla nende peale kõik selle seaduse sõnad, mida ma olin käskinud täita, aga mida nad ei täitnud.”
Ja Issand ütles mulle: „Juuda meeste ja Jeruusalemma rahva hulgas on avastatud vandenõu.
Nad on pöördunud tagasi oma esiisade süütegude juurde, kes tõrkusid kuulamast mu sõna, ja nad on käinud teiste jumalate järel neid teenides; Iisraeli sugu ja Juuda sugu on tühistanud mu seaduse, mille ma olin andnud nende vanemaile.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma toon neile õnnetuse, millest neil pole pääsu; ja kui nad kisendavad minu poole, siis ma ei kuule neid.
Kui siis Juuda linnad ja Jeruusalemma elanikud lähevad ja kisendavad jumalate poole, kellele nad on suitsutanud, siis need küll ei suuda neid päästa nende õnnetuse ajal.
Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda! Ja nõnda palju kui Jeruusalemmas on tänavaid, olete te püstitanud altareid häbile, suitsutusaltareid Baalile!
Sina ära palu selle rahva eest, ära tee nende pärast kisa ega palvet, sest mina ei kuule, kui nad hüüavad mind oma õnnetuse pärast appi!
Mida teeb mu armsam minu kojas? Sepitseb riukaid? Kas tõotused ja pühitsetud liha võiksid ära viia su süü, et sa nende läbi pääseksid?
Haljaks õlipuuks, ilusaks, kauniviljaliseks nimetas sind Issand; aga raginal süütab ta tule selle külge ja selle oksad muutuvad kõlbmatuks.
Ja vägede Issand, kes sind on istutanud, rääkis sinule tulevasest õnnetusest Iisraeli soo ja Juuda soo häbitegude pärast, mida nad on teinud, et Baalile suitsutades mind ärritada.”
Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid.
Mina olin nagu süütu talleke, keda viiakse tappa, ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: „Hävitagem puu koos ta viljaga ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi enam ei meenutataks!”
Aga vägede Issand on õiglane kohtumõistja, kes katsub läbi neerud ja südame. Lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen oma riiuasja sinule avaldanud!
Seepärast ütleb Issand nõnda Anatoti meeste kohta, kes püüavad mu hinge ja ütlevad: „Sina ära ennusta Issanda nimel, et sa ei sureks meie käe läbi!”,
seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma nuhtlen neid: noored mehed surevad mõõga läbi, nende pojad ja tütred surevad nälga.
Neist ei jää järele jääkigi, sest ma toon Anatoti meestele nende karistusaastal õnnetuse.
Jeremija 12 „Sina jääd õiglaseks, Issand, kuigi ma riidlen sinuga. Tõesti, ma tahaksin sinuga rääkida õigusemõistmisest. Miks läheb korda õelate tee? Miks kõik petised elavad rahus?
Sina istutad neid, nad juurduvad, nad kasvavad, kannavad isegi vilja. Nende suus oled sa ligidal, aga nende neerudest kaugel.
Kuid sina, Issand, tunned mind, näed mind ja katsud läbi mu südame, missugune see on sinu ees. Lahuta nad nagu tapalambad ja pühenda veristuspäevaks!
Kui kaua peab maa leinama ja kõigi väljade rohi kuivama? Nende kurjuse pärast, kes seal elavad, hukkuvad loomad ja linnud, sest nad ütlevad: „Tema ei näe meie lõppu.””
„Kui sa väsid jalameestega koos joostes, kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal võid sa olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus?
Sest isegi su vennad ja su isa pere, needki petavad sind, needki karjuvad täiest kõrist sulle järele. Ära usu neid, isegi kui nad sinuga lahkesti räägivad!”
„Ma olen maha jätnud oma koja, hüljanud oma pärisosa, olen andnud, mis oli mu hingele armas, oma vaenlaste kätte.
Mu pärisosa oli mulle kui lõvi metsas: ta möirgas mu peale, seepärast ma vihkan teda.
Mu pärisosa oli mulle kirjuks linnuks, mida röövlinnud piiravad. Minge, koguge kõik metsloomad, tooge nad sööma!
Hulk karjaseid on hävitanud mu viinamäe, on tallanud mu põlluosa, nad on teinud mu armsa põllu lagedaks kõrbeks.
Lagedaks on see tehtud, lagedana leinab see mu ees. Kogu maa on laastatud, aga ei ole ühtegi, kes võtaks seda südamesse.
Kõigi kõrbe tühermaade peale tulid hävitajad - sest Issanda mõõk neelab maa äärest ääreni - rahu pole kellelgi.
Nad külvasid nisu, aga lõikasid kibuvitsu, nad väsitasid endid asjata; häbenege oma saaki Issanda vihalõõma pärast!”
Nõnda ütleb Issand kõigi mu kurjade naabrite kohta, kes puudutavad pärisosa, mille ma oma rahvale Iisraelile olen andnud pärida: „Vaata, ma kitkun nad ära nende maalt ja kitkun Juuda soo välja nende keskelt.
Aga pärast seda, kui ma olen nad kitkunud, halastan ma jälle nende peale ja toon nad tagasi, igaühe ta pärisosale ja igaühe ta maale.
Ja kui nad tõesti õpivad ära mu rahva kombed ja hakkavad vanduma minu nime juures: Nii tõesti kui Issand elab!, nõnda nagu nad õpetasid mu rahvast vanduma Baali juures, siis nad võivad edasi elada mu rahva keskel.
Aga kui nad ei kuule, siis ma kitkun selle rahva sootuks ära ja saadan hukatusse, ütleb Issand.”
Jeremija 13 Issand ütles mulle nõnda: „Mine ja osta enesele linane vöö ja pane see niuete ümber, aga ära vii seda vette!”
Ja ma ostsin Issanda sõna peale vöö ning panin selle enesele niuete ümber.
Siis tuli Issanda sõna mulle teist korda; ta ütles:
„Võta vöö, mille sa ostsid, mis sul niuete ümber on, ja võta kätte ning mine Frati jõe äärde ja peida see seal kaljulõhesse!”
Ja ma läksin ning peitsin selle Frati jõe äärde, nagu Issand mind oli käskinud.
Ja kui hea tükk aega oli möödunud, ütles Issand mulle: „Võta kätte, mine Frati jõe äärde ja võta sealt vöö, mille ma sind käskisin sinna peita!”
Siis ma läksin Frati jõe äärde ja kaevasin ning võtsin vöö paigast, kuhu ma selle olin peitnud, ja vaata, vöö oli rikutud, see ei kõlvanud kuhugi.
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand: Selsamal kombel ma hävitan Juuda kõrkuse ja Jeruusalemma kõrkuse, mis on suur.
See paha rahvas, kes ei taha mu sõna kuulda, kes elab oma südame paadumuses ja käib teiste jumalate järel, et neid teenida ja kummardada, saab selle vöö sarnaseks, mis ei kõlba kuhugi.
Sest nagu vöö kinnitub mehe niudeil, nõnda ma kinnitasin enesele kogu Iisraeli soo ja kogu Juuda soo, ütleb Issand, et nad oleksid mulle rahvaks, kuulsuseks, kiituseks ja ehteks; aga nad ei kuulanud.
Seepärast ütle neile see sõna: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Iga kruus täidetakse veiniga. Ja kui nad sulle ütlevad: Kas me tõesti ise ei tea, et iga kruus täidetakse veiniga?,
siis vasta neile: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma täidan joomauimaga kõik selle maa elanikud, kuningad, kes istuvad Taaveti aujärjel, preestrid, prohvetid ja kõik Jeruusalemma elanikud,
ja ma purustan nad üksteise vastu, isad ja pojad üheskoos, ütleb Issand. Mina ei tunne kaasa, ei kurvasta ega halasta, nõnda et jätaksin nad hävitamata.
Kuulge ja kuulatage, ärge suurustage, sest Issand on rääkinud!
Andke au Issandale, oma Jumalale, enne kui saabub pimedus ja enne kui teie jalad hämaruses puutuvad vastu mägesid! Te ootate küll valgust, aga tema teeb selle surmavarjuks, muudab pilkaseks pimeduseks.
Aga kui te ei võta seda kuulda, siis mu hing nutab salajas teie kõrkuse pärast: nutab kibedasti ja mu silmist voolavad pisarad, et Issanda kari viiakse vangi.
Ütle kuningale ja kuningannale: „Istuge alamale, sest teie tore kroon on langenud teil peast!”
Lõunamaa linnad on suletud ja avajat ei ole. Kogu Juuda viiakse vangi, viiakse vangi tervenisti.
Tõstke oma silmad üles ja vaadake, kuidas nad tulevad põhja poolt! Kus on kari, mis sulle oli antud, su ilusad kitsed ja lambad?
Mis sa siis ütled, kui ta paneb sulle valitsejaiks need, keda sa ise harjutasid enesele armukesteks? Küllap sind valdavad valud otsekui sünnitajat naist.
Ja kui sa mõtled oma südames: „Mispärast see juhtub mulle?”, siis sinu suure süü pärast tõstetakse üles su hõlmad, su kannad saavad tunda vägivalda.
Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Sel juhul saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema.
Ma pillutan teid nagu lendlevaid kõrsi kõrbe tuules.
See on sinu liisk, sinu mõõdetud osa minult, ütleb Issand, sest sa oled unustanud minu ja oled lootnud vale peale.
Nõnda minagi tõstan üles su hõlmad su näo peale, et nähtaks su häbi,
su abielurikkumist ja su hirnumist, su häbiväärset kõlvatust. Välja küngastel olen ma näinud su jäledusi. Häda sulle, Jeruusalemm! Ei sina saa puhtaks! Kui kaua see veel kestab?”
Jeremija 14 Issanda sõna, mis Jeremijale tuli ühenduses põuaga:
„Juuda leinab, ta väravad jäävad tühjaks, leinates lamatakse maas, Jeruusalemmast tõuseb hädakisa.
Nende suurnikud läkitavad oma alamaid vee järele; need lähevad kaevude juurde, aga ei leia vett - nende astjad tulevad tühjalt tagasi. Neil on häbi ja nad tunnevad piinlikkust ning katavad oma pead.
Sest põld on kohkunud, et maal ei ole vihma, põllumehed häbenevad ja katavad oma pead.
Koguni poeginud emahirv väljal jätab maha oma vasika, sest värsket rohtu ei ole.
Ja metseeslid seisavad tühermail ja ahmivad õhku nagu šaakalid; nende silmad tuhmuvad, sest rohtu ei ole.
Kui meie süüteod tunnistavad meie vastu, siis, Issand, toimi meiega oma nime kohaselt! Sest meie taganemisi on palju, me oleme pattu teinud sinu vastu.
Sina, Iisraeli lootus, tema päästja hädaajal. Mispärast sa oled nagu võõras maal või nagu rändur, kes lööb telgi üles ainult ööbimiseks?
Mispärast sa oled nagu jahmunud mees, nagu keegi, kes on võimetu päästma? Ja ometi oled sa meie keskel, Issand! Meile on pandud sinu nimi, ära jäta meid maha!
Nõnda ütleb Issand selle rahva kohta: Nii on siis neile meeldinud hulkuda, nad ei ole säästnud oma jalgu; seepärast ei ole Issandal neist hea meel, ta meenutab nüüd nende süüd ja nuhtleb nende patte.
Ja Issand ütles mulle: Ära palu selle rahva eest tema heaks!
Kuigi nad paastuvad, ei kuule ma nende hüüdu; ja kuigi nad ohverdavad põletusohvreid ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel, vaid ma teen neile lõpu mõõga, nälja ja katkuga.
Siis ma ütlesin: Oh, Issand Jumal! Vaata, prohvetid ütlevad neile: Te ei näe mõõka ega tule teile nälga, sest mina annan teile siin paigas püsiva rahu.
Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.
Seepärast ütleb Issand prohvetite kohta, kes kuulutavad minu nimel, kuigi ma ei ole neid läkitanud, ja kes ütlevad, et sellele maale ei tule mõõka ja nälga, nõnda: Mõõga ja nälja läbi hukkuvad need prohvetid.
Ja rahvas, kellele nad kuulutavad, heidetakse Jeruusalemma tänavaile nälja ja mõõga läbi ning ükski ei mata neid - nemad, nende naised, nende pojad ja tütred. Ja mina valan nende peale nende eneste kurjuse.
Ja ütle neile see sõna: Minu silmist voolavad pisarad ööd ja päevad ega lakka, sest neitsi, mu rahva tütar, on vigastatud raske vigastusega, tema haav on ravimatu.
Kui ma lähen väljale, siis vaata: mõõgaga tapetud. Ja kui ma tulen linna, siis vaata: näljatõved. Aga niihästi prohvetid kui preestrid uitavad maal ega tea midagi.
Kas sa oled Juuda hoopis hüljanud? Või on su hing Siionist tüdinud? Mispärast sa oled meid nõnda löönud, et me ei saa terveks? Oodatakse rahu, aga head ei ole, ja paranemise aega, ent vaata: on kohkumus.
Issand, me tunneme oma õelust ja oma vanemate süüd, ja et me oleme pattu teinud sinu vastu.
Oma nime pärast ära põlga meid, ära teota oma aujärge! Pea meeles, ära tee tühjaks oma lepingut meiega!
Kas paganate ebajumalate seas on vihmategijaid või annab taevas piisku iseenesest? Eks see ole sina, Issand, meie Jumal? Me loodame sinu peale, sest sina oled kõik selle teinud.”
Jeremija 15 Ja Issand ütles mulle: Isegi kui Mooses ja Saamuel seisaksid minu ees, ei oleks mu hing siiski mitte selle rahva poolt. Aja nad minu eest, et nad läheksid ära.
Ja kui nad sinult küsivad: „Kuhu me peame minema?”, siis vasta neile: Issand ütleb nõnda: Kes surma, see surma, kes mõõga ette, see mõõga ette, kes nälja kätte, see nälja kätte, kes vangi, see vangi.
Ja ma panen neile peale nelja liiki nuhtlusi, ütleb Issand: mõõga tapma, koerad lohistama, taeva linnud ja maa loomad sööma ja hävitama.
Ja ma panen nad hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal Juuda kuninga Manasse, Hiskija poja pärast, selle pärast, mis ta Jeruusalemmas tegi.
Sest kes annaks sulle armu, Jeruusalemm, või kes trööstiks sind? Või kes küll põikaks kõrvale, et küsida su käekäigu järele?
Sina oled mu hüljanud, ütleb Issand, ja oled taganenud; seepärast ma sirutan oma käe su vastu ja hävitan sinu, ma olen tüdinud järele andmast.
Mina viskan neid visklabidaga maa väravais; mina teen lastetuks, mina hukkan oma rahva, kui nad ei pöördu oma teedelt.
Mul on siis nende lesknaisi rohkem kui liiva mere ääres; mina toon noorukite ema kallale päise päeva ajal rüüstaja, paiskan äkitselt ta peale ärevust ja hirmu.
See, kes sünnitas seitse, närbub, vaagub hinge; tema päike loojub, kui alles on päev, ta häbeneb ja jääb häbisse. Ja mis neist üle jääb, selle ma annan mõõga kätte, nende vaenlaste ees, ütleb Issand.
„Häda mulle, ema, et sa sünnitasid minu, riiaka ja tülika mehe kogu maale! Ei ole ma võlausaldaja ega võlgnik, ometi sajatavad mind kõik.
Issand ütles: Küll ma vabastan su hea jaoks, küll ma panen vaenlase anuma sind õnnetuse ajal ja häda ajal.”
„Kas murdub raud, põhjamaine raud ja vask?
Sinu varanduse ja tagavarad annan ma ilma hinnata saagiks kõigi su pattude pärast ja kõigis su paigus.
Ma panen sind teenima su vaenlasi maal, mida sa ei tunne, sest mu vihatuli on süttinud - see põleb teie kohal.”
„Sina tead seda. Issand, pea mind meeles ja kanna hoolt minu eest, tasu kätte minu eest mu tagakiusajaile! Oma suures kannatlikkuses ära võta mind ära, mõtle, et ma sinu pärast kannan teotust!
Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal.
Ei ole ma istunud naerjate killas ega ole ma ilutsenud; sinu käe pärast olen ma istunud üksinda, sest sa oled mu täitnud oma sajatusega.
Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda. Oh häda! Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima.”
Selle peale ütleb Issand nõnda: „Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu. Nemad pöörduvad siis sinu poole, aga sina ei pöördu nende poole.
Ja mina teen sind kindlaks vaskmüüriks selle rahva vastu; kui nad võitlevad sinu vastu, siis nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa, ütleb Issand.
Ja ma päästan sind kurjade käest ning lunastan vägivallavalitsejate pihust.”
Jeremija 16 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Ära võta enesele naist ja ärgu olgu sul siin paigas poegi ega tütreid!
Sest nõnda ütleb Issand poegade ja tütarde kohta, kes sünnivad siin paigas, ja nende emade kohta, kes neid sünnitavad, ja nende isade kohta, kes neid sigitavad siin maal:
Nad surevad surmahaigustesse, neid ei leinata ja neid ei maeta, nad jäävad maale sõnnikuks. Nad hukkuvad mõõga ja nälja läbi ning nende laibad saavad taeva lindude ja maa loomade roaks.
Sest Issand ütleb nõnda: Ära mine leinakotta, ära käi kurtmas ja ära tunne neile kaasa, sest mina võtan sellelt rahvalt oma rahu, armu ja halastuse, ütleb Issand.
Ja nad surevad, niihästi suured kui väikesed siin maal, neid ei maeta ega peeta neile leinakaebust, ja ükski ei lõika enesele märke ega aja pead paljaks nende pärast.
Ei murta neile leinaleiba lohutuseks surnu pärast ega joodeta neid troostikarikast nende isa ja ema pärast.
Ära mine peomajja koos nendega istuma, sööma ja jooma!
Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma lõpetan siit paigast teie silme ees ja teie päevil lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle.
Ja kui sa kuulutad sellele rahvale kõiki neid sõnu ja nemad küsivad sinult: „Mispärast räägib Issand meile kogu sellest suurest õnnetusest ja mis on meie süü ja patt, mida me oleme teinud Issanda, oma Jumala vastu?”,
siis vasta neile: Sellepärast et teie vanemad jätsid minu maha, ütleb Issand, ja läksid teiste jumalate järele ja teenisid ning kummardasid neid, jätsid minu maha ega pidanud minu Seadust.
Teie aga olete teinud halvemini kui teie vanemad, sest vaata, te käite igaüks oma kurja südame paadumuses mind kuulda võtmata.
Sellepärast ma paiskan teid sellelt maalt maale, mis on tundmatu teile ja teie vanemaile, ja te teenite seal teisi jumalaid päevad ja ööd, sest mina ei anna teile armu.
Ometi, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, kui enam ei öelda: „Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt”,
vaid: „Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ta oli nad pillutanud.” Sest ma toon nad tagasi nende maale, mille ma olen andnud nende vanemaile.
Vaata, ma läkitan paljude kalameeste järele, ütleb Issand, et nood püüaksid neid; ja pärast seda ma läkitan paljude küttide järele, et nood kütiksid neid kõigilt mägedelt ja kõigilt künkailt ning kaljulõhedest.
Sest minu silmad on kõigi nende teede peal, nad ei ole minu eest varjul ja nende süü ei ole peidetud mu silme eest.
Aga esmalt tasun ma kahekordselt nende süü ja patu, sellepärast et nad on teotanud minu maad oma põlastusväärsete ebajumalate laipadega ja on täitnud mu pärisosa oma jäledustega.
Issand, mu tugevus ja varjupaik, mu pelgupaik hädaajal. Sinu juurde tulevad rahvad maa äärtest ja ütlevad: „Meie vanemail oli pärisosaks ainult vale, tühised ebajumalad, ja nende hulgas ei olnud ühtegi, kellest oleks olnud kasu.”
Kas saab inimene valmistada enesele jumalaid? Need ju ei olegi jumalad!
Seepärast, vaata, nad saavad tunda, seekord ma annan neile tunda oma kätt ja oma väge, et nad teaksid, et minu nimi on Issand.
Jeremija 17 Juuda patt on kirjutatud raudsulega, uurendatud teemanditeravikuga nende südamelauasse ja nende altarisarvede peale.
Nõnda nagu nad mäletavad oma lapsi, mäletavad nad oma altareid ja viljakustulpi haljaste puude juures, kõrgetel küngastel.
Sinu varanduse, kõik su tagavarad, su ohvrikünkad mägedel ja väljal annan ma riisutavaiks patu pärast kogu su maal.
Sa pead oma käe lahti laskma oma pärisosa küljest, mille ma sulle andsin, ja ma panen sind teenima su vaenlasi maal, mida sa ei tunne; sest te olete süüdanud mu vihatule, mis jääb igavesti põlema.
Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast.
Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.
Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand.
Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.
Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?
Mina, Issand, uurin südant, katsun läbi neerud, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda.
Nagu põldpüü, kes haub, mida ta ei ole munenud, on see, kes kogub ülekohtuselt rikkust; pooles eas peab ta selle jätma ja rumalana lõpetab ta oma elu.
Aujärg, kõrge algusest peale, on meie pühamu paik.
Issand, Iisraeli lootus! Kõik, kes sinu hülgavad, jäävad häbisse. Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda.
Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus.
Vaata, nad ütlevad mulle: „Kus on Issanda sõna? Mingu see ometi täide!”
Ma ei ole põiganud järgnemast sulle, karjasele, ega ole soovinud õnnetusepäeva. Sa tead, et mis mu huultelt on välja tulnud, see on sinu palge ees.
Ära ole mulle hirmutuseks, sina, mu varjupaik kurjal ajal!
Jäägu häbisse mu jälitajad, aga mind ära lase jääda häbisse; tundku nad hirmu, aga mind ära lase hirmu tunda; too nende peale õnnetusepäev ja purusta nad kahekordselt!
Issand ütles mulle nõnda: Mine ja seisa rahva poegade väravas, millest Juuda kuningad käivad sisse ja välja, ja kõigis Jeruusalemma väravais,
ja ütle neile: Kuulge Issanda sõna, Juuda kuningad ja kogu Juuda ja kõik Jeruusalemma elanikud, kes tulete sisse neist väravaist!
Issand ütleb nõnda: Vaadake, et te ei kanna hingamispäeval koormat ega too seda sisse Jeruusalemma väravaist!
Ärge viige hingamispäeval koormat välja oma kodadest ja ärge tehke ühtegi tööd, vaid pühitsege hingamispäeva nõnda, nagu ma olen käskinud teie vanemaid!
Nemad aga ei kuulanud ega pööranud oma kõrva, vaid tegid oma kaela kangeks, et mitte kuulda ja õpetust võtta.
Aga kui te tõesti kuulate mind, ütleb Issand, ega too hingamispäeval koormat sisse selle linna väravaist, vaid pühitsete hingamispäeva ega tee ühtegi tööd,
siis tulevad selle linna väravaist sisse kuningad ja vürstid, kes istuvad Taaveti aujärjele, sõites vankreis ja hobuste seljas, nemad ja nende vürstid, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, ja selles linnas elatakse igavesti.
Ja Juuda linnadest ja Jeruusalemma ümbrusest, Benjamini maalt, madalmaalt, mäestikust ja Lõunamaalt tulevad põletus-, tapa- ja roaohvrite ning viiruki toojad, tänuohvri toojad Issanda kotta.
Aga kui te ei võta mind kuulda, et te peate pühitsema hingamispäeva ja et te ei tohi kanda koormat ega tulla hingamispäeval sisse Jeruusalemma väravaist, siis ma süütan selle väravais tule, mis neelab Jeruusalemma paleed ega kustu.
Jeremija 18 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:
„Tõuse ja mine alla potissepa kotta, ja ma annan seal sulle kuulda oma sõnu!”
Siis ma läksin alla potissepa kotta, ja vaata, ta tegi tööd potikedra juures.
Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes ebaõnnestus, siis ta tegi sellest teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha.
Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu!
Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse:
aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha.
Teine kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda ehitatakse ja istutatakse:
aga kui ta teeb kurja minu silmis ega kuula mu häält, siis ma kahetsen head, mida ma lubasin talle teha.
Ja nüüd räägi ometi Juuda meestele ja Jeruusalemma elanikele ning ütle: Nõnda ütleb Issand: Vaata, mina valmistan teile õnnetuse ja pean nõu teie vastu. Pöördugu seepärast igaüks oma kurjalt teelt ja parandagu oma viise ja tegusid!
Aga nad vastavad: Asjata! Sest me käime oma nõu järgi ja talitame igaüks oma kurja südame paadumuses.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Küsige ometi rahvaste seas, kes on kuulnud sellesarnast? Väga hirmsaid tegusid on teinud Iisraeli neitsi.
Kas lahkub Šaddai kaljult Liibanoni lumi? Või kuivavad veed, võõrad, külmad, voolavad?
Kuid mu rahvas on minu unustanud, nad suitsutavad ebajumalaile. Aga need panid nad komistama nende teedel, põlistel teedel, kõndima jalgradadel, sillutamata teel,
tehes nende maa õudseks, igavesti pilkealuseks. Igaüks, kes sealt mööda läheb, kohkub ja vangutab pead.
Ma pillutan nad vaenlase ees otsekui idatuul, ma näitan neile kukalt, aga mitte palet nende õnnetusepäeval.”
Aga nad ütlevad: „Tulge, peame nõu Jeremija vastu! Sest ei lõpe preestril Seadus, targal nõu ega prohvetil sõna. Tulge, lööme teda keelega ja paneme tähele iga tema sõna!”
Issand, pane mind tähele ja kuule mu süüdistajate häält!
Kas head tasutakse kurjaga? Nad on ju mulle augu kaevanud, et võtta minult elu. Tuleta meelde, kuidas ma seisin sinu ees, rääkides nende kasuks head, et pöörata nende pealt su viha.
Seepärast jäta nende lapsed nälga ja tõuka nad mõõga ette; nende naised jäägu lasteta ja leskedeks, nende mehi tapku katk ja nende noored mehed löödagu sõjas mõõgaga maha!
Kuuldagu nende kodadest kisendamist, kui sa äkitselt tood nende kallale röövjõugu. Sest nad on kaevanud minu püüdmiseks augu ja on salaja seadnud mu jalgadele paelu.
Aga sina, Issand, tead kõiki nende mõrvaplaane minu vastu. Ära lepita nende süüd ja ära kustuta nende pattu oma palge eest! Komistagu nad sinu palge ees - talita nendega nõnda oma viha ajal!
Jeremija 19 Nõnda ütleb Issand: „Mine ja osta potissepa tehtud savikruus, võta kaasa rahva vanemaid ja preestrite vanemaid
ja mine välja Ben-Hinnomi orgu, mis on Potikillu värava ees, hüüa seal need sõnad, mis ma sulle räägin,
ja ütle: Kuulge Issanda sõna, Juuda kuningad ja Jeruusalemma elanikud! Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma lasen tulla sellele paigale niisuguse õnnetuse, et igaühel, kes sellest kuuleb, hakkavad kõrvad kumisema,
sellepärast et nad hülgasid minu ja muutsid tundmatuseni selle paiga ning suitsutasid seal teistele jumalatele, keda ei tundnud nemad ise ega nende vanemad ja Juuda kuningad, ja täitsid selle paiga süütute verega
ning ehitasid ohvrikünkaid Baalile, et põletada tules oma lapsi Baalile põletusohvriks, mida mina ei ole käskinud ega millest ma ei ole rääkinud ja mis mulle ei ole meeldegi tulnud.
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, kui seda paika enam ei nimetata Põletuspaigaks ega Ben-Hinnomi oruks, vaid Tapaoruks.
Ja ma tühistan siin paigas Juuda ja Jeruusalemma nõu ning lasen neid langeda mõõga läbi nende vaenlaste ees, ja nende käe läbi, kes ihkavad võtta neilt elu; ja ma annan nende laibad roaks taeva lindudele ja maa loomadele.
Ja ma teen selle linna jubeduseks ja pilkealuseks. Igaüks, kes sellest mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi selle nuhtluste pärast.
Ja ma panen nad sööma oma poegade ja tütarde liha, ja nad söövad üksteise liha piiramise ajal ja kitsikuses, millega nende vaenlased ja need, kes püüavad nende elu, neid kimbutavad.
Siis purusta kruus nende meeste nähes, kes koos sinuga on tulnud,
ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Nõndasamuti purustan ma selle rahva ja selle linna, otsekui purustatakse potissepa astja, mida ei saa enam parandada; ja Põletuspaika maetaksegi, sest muud matmispaika ei ole.
Nõnda talitan ma selle paigaga, ütleb Issand, ja selle elanikega, et teha seda linna Põletuspaiga sarnaseks.
Jeruusalemma kojad ja Juuda kuningate kojad saavad Põletuspaiga taoliselt rüvetatuiks, kõik kojad, mille katustel on suitsutatud kõigile taevavägedele ja on valatud joogiohvreid teistele jumalatele.”
Kui Jeremija tuli Põletuspaigast, kuhu Issand oli ta läkitanud prohvetlikult kuulutama, siis ta seisis Issanda koja õues ning ütles kogu rahvale:
„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma toon sellele linnale ja kõigile ta linnadele õnnetuse, mille ma temale olen tõotanud, sest nad on teinud oma kaela kangeks, et mitte kuulda minu sõnu.”
Jeremija 20 Kui preester Pashur, Immeri poeg, kes oli Issanda koja kõrgeim ülevaataja, kuulis Jeremijat prohvetlikult rääkivat neid sõnu,
siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani tema jalapakku, mis oli Issanda koja juures Benjamini Ülaväravas.
Kui Pashur järgmisel päeval vabastas Jeremija jalapakust, ütles Jeremija temale: „Issand ei nimeta sind Pashuriks, vaid „Hirm kõikjal”.
Sest Issand ütleb nõnda: Vaata, ma panen su hirmuks sulle enesele ja kõigile su sõpradele: need langevad oma vaenlaste mõõga läbi sinu silmade nähes. Ja ma annan kogu Juuda Paabeli kuninga kätte ning tema viib nad Paabelisse vangi ja lööb nad mõõgaga maha.
Ja ma annan ära kõik selle linna vara, kõik ta töötulu ja kõik ta kallid asjad; kõik Juuda kuningate varandused annan ma nende vaenlaste kätte: nad riisuvad neid, võtavad kaasa ja viivad Paabelisse.
Ja sina, Pashur, ja kõik, kes elavad su kojas, lähete vangi ja sind viiakse Paabelisse: seal sa sured ja sinna sind maetakse, sind ja kõiki su sõpru, kellele sa oled prohvetlikult kuulutanud valet.
Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.
Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!” Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.
Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.
Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: „Andke üles! Anname ta üles!” Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda.
Aga Issand on minuga otsekui võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.
Vägede Issand, kes sa katsud õige läbi, kes sa näed neerusid ja südant, lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen sinule avaldanud oma riiuasja.
Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge kurjategijate käest!
Neetud olgu päev, mil ma sündisin; päev, mil ema mu sünnitas, jäägu õnnistuseta!
Neetud olgu mees, kes tõi mu isale sõnumi, öeldes: „Sulle sündis poeglaps!” ja teda väga rõõmustas.
Selle mehe käsi käigu nagu linnadel, mis Issand kahetsemata segi paiskas. Kuulgu ta hädahüüdu hommikul ja sõjakisa keskpäeval,
et ta mind ei surmanud emaihus, et mu ema oleks olnud mulle hauaks ja ta üsk oleks jäänud igavesti rasedaks.
Mispärast ma olen välja tulnud emaihust nägema vaeva ja muret, nõnda et mu päevad lõpevad häbis?”
Jeremija 21 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kui kuningas Sidkija läkitas Pashuri, Malkija poja, ja preester Sefanja, Maaseja poja, temale ütlema:
„Küsi ometi Issandalt meile nõu, sest Paabeli kuningas Nebukadnetsar sõdib meie vastu! Vahest talitab Issand meiega kõigi oma imetegude eeskujul, nõnda et ta läheb ära meie kallalt?”
Ja Jeremija vastas neile: „Öelge Sidkijale nõnda:
Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma pööran ümber sõjariistad, mis teil käes on, millega te väljaspool müüri sõdite Paabeli kuninga ja kaldealaste vastu, kes teid piiravad, ja kogun need selle linna keskele.
Ja mina ise sõdin teie vastu väljasirutatud käe ja vägeva käsivarrega vihas ja raevus ja suures meelepahas.
Ja ma löön maha selles linnas asujad, niihästi inimesed kui loomad: nad surevad suurde katku.
Ja seejärel, ütleb Issand, annan ma Sidkija, Juuda kuninga, ja tema sulased ja rahva, need, kes sellesse linna katkust, mõõgast ja näljast on üle jäänud, Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, ja nende vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad nende elu. Ja tema lööb nad maha mõõgateraga, ta ei kurvasta nende pärast, ei anna armu ega halasta.
Ja ütle sellele rahvale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma panen teie ette elu tee ja surma tee!
Kes jääb sellesse linna, see sureb mõõga läbi ning nälga ja katku; aga kes läheb välja ja alistub teid piiravatele kaldealastele, see jääb elama ja võib pidada oma hinge enesele saagiks.
Sest ma olen pööranud oma palge selle linna vastu õnnetuseks, aga mitte õnneks, ütleb Issand; linn antakse Paabeli kuninga kätte ja ta põletab selle tulega.
Ja ütle Juuda kuningakojale: Kuulge Issanda sõna!
Taaveti sugu! Nõnda ütleb Issand: Mõistke igal hommikul õiget kohut ja päästke riisutu rõhuja käest, et mu viha ei süttiks nagu tuli ega põleks kustutamata teie kurjade tegude pärast!
Vaata, ma olen su vastu, sina, oru elanik, tasandiku kalju, ütleb Issand. Teie ütlete: „Kes astub alla meile vastu ja kes tuleb meie eluasemeisse?”
Aga mina nuhtlen teid teie tegude vilja mööda, ütleb Issand; ma süütan teie metsas tule ja see neelab kogu teie ümbruskonna.”
Jeremija 22 Nõnda ütleb Issand: „Mine alla Juuda kuningakotta ja ütle seal need sõnad,
räägi: Kuule Issanda sõna, Juuda kuningas, kes sa istud Taaveti aujärjel, sina ja su sulased ja su rahvas, kes te tulete sisse neist väravaist!
Nõnda ütleb Issand: Tehke õigust ja olge õiglased ning päästke riisutu rõhuja käest; ärge vaevake, ärge tehke liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ja ärge valage siin paigas süütut verd!
Sest kui te tõesti teete selle sõna järgi, siis tulevad selle koja väravaist sisse kuningad, kes istuvad Taaveti aujärjele, vankreis ja hobuste seljas sõites, nemad ise, nende sulased ja rahvas.
Aga kui te ei kuula neid sõnu, siis ma olen vandunud iseeneses, ütleb Issand, et see koda lõhutakse maha.
Sest Issand ütleb Juuda kuningakoja kohta nõnda: Sina oled olnud mulle nagu Gilead, Liibanoni tipp. Aga ma teen sind tõesti kõrbeks, elaniketa linnaks.
Ma pühitsen su kallale hävitajad, igamehe oma tööriistaga: nad raiuvad maha su valitud seedrid ja viskavad tulle.
Kui siis sellest linnast möödub palju rahvaid ja nad küsivad üksteiselt: Miks on Issand selle suure linnaga nõnda talitanud?,
siis vastatakse: Sellepärast, et nad hülgasid Issanda, oma Jumala lepingu ja kummardasid teisi jumalaid ja teenisid neid.
Ärge nutke surnu pärast ja ärge haletsege teda, vaid nutke parem selle pärast, kes läheb ära, sest tema ei tule enam tagasi ega saa näha oma sünnimaad!
Sest nõnda ütleb Issand Juuda kuninga Sallumi, Joosija poja kohta, kes valitses oma isa Joosija asemel, kes läks ära siit paigast: Tema ei tule enam siia tagasi,
vaid paika, kuhu ta vangi viidi, ta sureb ja ta ei saa enam näha seda maad.
Häda sellele, kes ehitab oma koja ebaõiglusega ja oma ülakambrid ülekohtuga, kes paneb oma ligimese palgata orjama ega anna temale ta tasu,
kes ütleb: Ma ehitan enesele ruumika koja, avarad ülakambrid, raiudes aknad, vooderdades seedritega ja võõbates punase värviga.
Kas sa selleks oled kuningas, et hoobelda seedritega? Eks sinu isagi söönud ja joonud, aga ometi tegi ta õigust ja oli õiglane. Siis oli tal hea põli.
Ta mõistis õigust viletsale ja vaesele, ja siis oli tal hea. Eks see tähenda minu tundmist? ütleb Issand.
Aga sinu silmad ja su süda ei näe muud kui omakasu, kuidas valada süütut verd ning teostada vägivalda ja rõhumist.
Sellepärast ütleb Issand Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja kohta nõnda: Tema pärast ei leinata: „Oh, mu vend!” või: „Oh, õde!” Tema pärast ei leinata: „Oh, isand!” või: „Oh, kõrgeausus!”
Teda maetakse nagu eeslit, lohistatakse ja visatakse kaugele Jeruusalemma väravaist.
Mine üles Liibanonile ja hüüa, tõsta häält Baasanis! Ja hõika Abarimist, sest kõik su armukesed on purustatud!
Ma rääkisin sulle su heas põlves, aga sa vastasid: „Ma ei taha kuulda!” See on noorusest peale olnud su viis, et sa ei ole kuulanud mu häält.
Tuul karjatab kõiki su karjaseid ja su armukesed lähevad vangi. Küll sa siis tunned häbi ja piinlikkust kõige oma kurjuse pärast.
Sina, kes elad Liibanonil, pesitsed seedritel, kuidas sa küll siis oigad, kui sulle tulevad vaevused, valud otsekui sünnitajal.
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, isegi kui Juuda kuningas Konja + Kuningas Joojakini tuntakse ka nimega Jekonja ja Konja. , Joojakimi poeg, oleks pitserisõrmuseks mu paremas käes - siiski kisuksin ma su sealt ära
ja annaksin su nende kätte, kes püüavad su hinge, ja nende kätte, kelle ees sa hirmu tunned: Paabeli kuninga Nebukadnetsari ja kaldealaste kätte.
Ja ma paiskan sinu ja su ema, kes sinu on sünnitanud, teisele maale, kus te ei ole sündinud, ja te surete seal.
Aga maale, kuhu nende hing igatseb tagasi minna, sinna nad tagasi ei saa.
On siis see mees, Konja, mõni tühine asi, mis purustatakse, või astja, mis ei kõlba kellelegi? Mispärast paisati minema tema ja ta sugu, ja heideti maale, mida nad ei tundnud?
Maa, maa, maa, kuule Issanda sõna!
Nõnda ütleb Issand: Pange kirja see mees kui lastetu, kui mees, kellel oma elupäevil ei ole õnne; sest mitte ühelgi tema soost ei õnnestu istuda Taaveti aujärjele ja jälle valitseda Juudas.
Jeremija 23 Häda karjaseile, kes hukkavad ja pillutavad mu karjamaa lambaid, ütleb Issand!
Seepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal, karjaste kohta, kes karjatavad mu rahvast, nõnda: Te olete mu lambad pillutanud ja ära ajanud ega ole vaadanud nende järele. Vaata, ma nuhtlen teid teie pahategude pärast, ütleb Issand.
Ja ma ise kogun oma lammaste jäägi kõigist maadest, kuhu ma olen nad ajanud, ja toon nad tagasi nende karjamaale; nad on siis viljakad ja neid saab palju.
Ja ma sean neile karjased ning nood karjatavad neid; siis nad enam ei ehmu ega karda, ja ühtegi neist ei jää vajaka, ütleb Issand.
Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust.
Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: „Issand, meie õigus”. + Salmides 5 ja 6 korduvalt esinev sõna 'õige' viitab Juuda kuninga Sidkija nimele, mis tähendab 'Issand on mu õigus'.
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda: „Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt”,
vaid: „Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi ja juhtis Iisraeli soo järglased koju põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ma olin nad ajanud.” Ja nad hakkavad elama oma maal.
Prohvetite kohta: Mu süda on murdunud rinnus, kõik mu luud-liikmed värisevad; ma olen nagu joobnud mees, nagu veinist vallutatu - Issanda ees ja tema pühade sõnade ees.
Sest maa on täis abielurikkujaid. Jah, maa leinab needuse pärast, karjamaad kõrbes on kuivanud; nende püüdlused on kurjad ja nende jõuks on ebaõiglus.
Niihästi prohvet kui preester on jumalakartmatu; koguni omaenese kojast olen ma leidnud nende kurjust, ütleb Issand.
Seepärast on nende tee neile otsekui libastuskohaks pimeduses: neid tõugatakse ja nad langevad seal, sest ma toon neile õnnetuse, nende karistusaasta, ütleb Issand.
Ka Samaaria prohvetite juures nägin ma jõledust: nad kuulutasid prohvetlikult Baali nimel ja eksitasid mu rahvast Iisraeli.
Aga Jeruusalemma prohvetite juures nägin ma kohutavaid asju: abielurikkumist ja valelikku eluviisi. Nad julgustavad kurjategijaid, et ükski ei pöörduks oma kurjusest. Nad kõik on mulle nagu Soodom ja Jeruusalemma rahvas on nagu Gomorra.
Seepärast ütleb vägede Issand prohvetite kohta nõnda: Vaata, ma söödan neid koirohuga ja joodan mürgiveega, sest Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale.
Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad - nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust.
Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: „Issand on öelnud: Teil on rahu!” Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: „Teile ei tule õnnetust!”
Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna?
Vaata, Issanda torm, tema raev puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.
Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda hästi.
Mina ei ole neid prohveteid läkitanud, vaid nad ise jooksevad; mina ei ole neile rääkinud, vaid nad ise kuulutavad prohveti kombel.
Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest.
Kas ma ainult ligidal olen Jumal, ütleb Issand, aga kaugemal ei olegi Jumal?
Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma et mina teda näeksin? ütleb Issand. Kas see pole mina, kes täidab taeva ja maa? ütleb Issand.
Ma olen kuulnud, mida räägivad need prohvetid, kes minu nimel kuulutavad valet, öeldes: „Ma nägin und, ma nägin und!”
Kui kaua see kestab? Ons midagi südames neil prohveteil, kes kuulutavad valet ja kes avaldavad oma südame pettekujutlusi,
kes mõtlevad oma unenägudega, mida nad üksteisele jutustavad, panna mu rahva unustama minu nime, nõnda nagu nende vanemad unustasid minu nime Baali pärast?
Prohvet, kellel on olnud unenägu, jutustagu oma unenägu, aga kellel on minu sõna, kõnelgu mu sõna kui tõde! Mis on õlgedel tegemist puhta viljaga? ütleb Issand.
Eks mu sõna ole nagu tuli, ütleb Issand, või nagu vasar, mis purustab kalju?
Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu.
Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: „Issand ütleb.”
Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand.
Ja kui see rahvas või prohvet või preester sinult küsib, öeldes: „Mis on Issanda ennustus?” + Algtekstis olev sõna massa tähendab nii 'sõna', 'ennustus' kui 'koorem'. , siis vasta neile: „Te olete mulle koormaks ja ma tõukan teid ära, ütleb Issand.”
Ja seda prohvetit ja preestrit ja rahvast, kes ütleb: „Issanda ennustus”, seda meest ja tema sugu ma nuhtlen.
Igaüks küsigu oma naabrilt ja vennalt nõnda: „Mis Issand kostis?” või: „Mis Issand rääkis?”
Aga Issanda ennustust ärge enam nimetage, sest igaühele saab koormaks omaenese sõna, sellepärast et te väänate elava Jumala, vägede Issanda, meie Jumala sõnu!
Küsi prohvetilt nõnda: „Mis Issand sulle kostis?” või: „Mis Issand sulle rääkis?”
Aga kui te ütlete: „Issanda ennustus”, siis ütleb Issand nõnda: Kuna te ütlete selle sõna: „Issanda ennustus” - mina aga olen läkitanud teile ütlema: Ärge öelge: „Issanda ennustus” -,
vaata, seepärast ma siis tõstan teid tõesti üles ning tõukan teid ja linna, mille ma andsin teie vanemaile, oma palge eest ära.
Ja ma panen teie peale igavese teotuse ja igavese häbi, mida ei unustata.”
Jeremija 24 Issand näitas mulle, ja vaata, Issanda templi ette oli pandud kaks korvi viigimarju, pärast seda kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast vangi viinud Juuda kuninga Jekonja + Jekonja on nime Joojakin teine vorm, samuti Konja (22:24). , Joojakimi poja, ja Juuda vürstid, samuti sepad ja ehitustöölised, ja oli viinud need Paabelisse.
Ühes korvis olid väga head viigimarjad, varajaste viigimarjade sarnased, ja teises korvis olid väga halvad viigimarjad, nii halvad, et need ei kõlvanud süüa.
Ja Issand küsis minult: „Mida sa näed, Jeremija?” Mina vastasin: „Viigimarju. Head viigimarjad on väga head, aga halvad on väga halvad, nii halvad, et need ei kõlba süüa.”
Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Otsekui neid häid viigimarju, nõnda hindan ma hästi Juuda vange, keda ma siit paigast olen läkitanud Kaldeasse.
Ma heidan silma nende peale heas mõttes ja toon nad tagasi sellele maale. Ma ehitan neid ega kisu maha, ja ma istutan neid ega kitku välja.
Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Issand. Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest.
Aga otsekui halbade viigimarjadega, mis on nii halvad, et need ei kõlba süüa, tõesti, nõnda ütleb Issand, nõnda talitan ma Juuda kuninga Sidkijaga ja tema vürstidega ja Jeruusalemma jäägiga, kes on alles jäänud siia maale või kes elavad Egiptusemaal.
Ja ma sean nad hirmutuseks ja õnnetuseks kõigile kuningriikidele maa peal, teotuseks ja kõnekäänuks, pilkesõnaks ja needuseks kõigis paigus, kuhu ma nad tõukan.
Ja ma läkitan nende sekka mõõga, nälja ja katku, kuni nad on hävitatud maalt, mille ma olen andnud neile ja nende vanemaile.”
Jeremija 25 Sõna, mis Jeremijale tuli kogu Juuda rahva kohta Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal, see on Paabeli kuninga Nebukadnetsari esimesel aastal,
mis prohvet Jeremija rääkis kogu Juuda rahva ja kõigi Jeruusalemma elanike kohta, öeldes:
„Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja kolmeteistkümnendast aastast alates kuni tänase päevani, nende kahekümne kolme aasta jooksul on mulle tulnud Issanda sõna ja ma olen teile rääkinud ja rääkinud, aga teie ei ole kuulanud.
Ja Issand on läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid, on läkitanud lakkamatult, aga teie ei ole kuulanud ega ole pööranud oma kõrva kuulma,
kui ta ütles: Pöördugu ometi igaüks oma kurjalt teelt ja oma kurjadest tegudest, siis te jääte elama maale, mille Issand on andnud teile ja teie vanemaile muistsest ajast igavesti!
Ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides ja kummardades, ja ärge pahandage mind oma kätetööga, siis ma ei tee teile kurja!
Aga teie ei kuulanud mind, ütleb Issand, vaid pahandasite mind oma kätetööga õnnetuseks teile enestele.
Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Kuna te ei võtnud kuulda mu sõnu,
vaata, siis ma toon kõik põhjamaa suguvõsad, ütleb Issand, ja läkitan käsu Paabeli kuningale Nebukadnetsarile, oma sulasele, ja toon nemad selle maa ja ta elanike vastu, ja kõigi nende ümberkaudsete rahvaste vastu. Ja ma hävitan nad ning teen nad jubeduseks ja pilkealuseks ning igavesteks varemeteks.
Ja ma kaotan nende keskelt lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle, käsikivi mürina ja lambivalguse.
Kogu see maa muutub varemeiks, õudseks, ja need rahvad orjavad Paabeli kuningat seitsekümmend aastat.
Aga kui seitsekümmend aastat täis saab, siis ma nuhtlen Paabeli kuningat ja seda rahvast, ütleb Issand, nende süüteo pärast, ja kaldealaste maad, tehes selle igavesti lagedaks.
Ma lasen täide minna kõik oma sõnad, mis ma olen rääkinud selle maa kohta, kõik, mis on kirjutatud sellesse raamatusse, kõik, mis Jeremija on prohvetlikult kuulutanud kõigi rahvaste kohta.
Sest ka nemad peavad orjama paljusid rahvaid ja suuri kuningaid, ja ma tasun neile nende tegude ja kätetöö järgi!
Sest Issand, Iisraeli Jumal, ütles mulle nõnda: Võta see vihaveini karikas minu käest ja jooda sellega kõiki rahvaid, kelle juurde ma sind läkitan,
et nad jooksid ja tuiguksid ning hulluksid mõõga ees, mille ma läkitan nende sekka!
Ja ma võtsin karika Issanda käest ning jootsin kõiki rahvaid, kelle juurde Issand mind läkitas:
Jeruusalemma ja Juuda linnu, selle kuningaid ja vürste, et teha nad varemeiks, jubeduseks, pilkealuseks ja needuseks, nagu see tänapäeval on;
vaaraod, Egiptuse kuningat, ja tema sulaseid ja vürste ja kogu ta rahvast;
ja kõike segarahvast ja kõiki Uusimaa kuningaid ja kõiki vilistite maa kuningaid ja Askeloni, Assat, Ekroni, ja neid, kes on Asdodis alles jäänud;
Edomit, Moabit ja ammonlasi;
ja kõiki Tüürose kuningaid ja kõiki Siidoni kuningaid ja saarte kuningaid teiselt poolt merd;
ja Dedanit, Teemat, Buusi ja kõiki, kellel on pügatud oimud;
ja kõiki Araabia kuningaid ja kõiki kõrbes elava segarahva kuningaid;
ja kõiki Simri kuningaid, kõiki Eelami kuningaid ja kõiki Meedia kuningaid;
ja kõiki põhjamaa kuningaid ligidalt ja kaugelt üksteise järel, ja kõiki maailma kuningriike, mis maa peal on. Ja nende järel peab jooma Seesaki kuningas. + Pseudonüüm Simri tähendab Eelamit ja Seesak Paabelimaad (Babülooniat), vrd 51:1 51:41.
Ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Jooge ja joobuge, oksendage ja langege maha ja ärge tõuske enam mõõga ees, mille ma läkitan teie sekka!
Aga kui nad tõrguvad karikat joomiseks su käest vastu võtmast, siis ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Te peate jooma!
Sest vaata, linnast, millele on pandud minu nimi, alustan ma õnnetuse toomist, ja teie peaksite jääma hoopis karistamata! Te ei jää karistamata, sest mina kutsun mõõga kõigi maa elanike kallale, ütleb vägede Issand!
Aga sina kuuluta neile prohvetlikult kõik need sõnad ja ütle neile: Issand müristab kõrgusest ja toob oma pühast eluasemest kuuldavale oma hääle. Ta müristab võimsasti oma karjamaa kohal, kõigi maa elanike vastu kostab otsekui viinamarjatallajate hüüd.
Mürin jõuab maailma ääreni, sest Issandal on rahvastega riid, ta käib kohut kõigiga: ta annab õelad mõõga kätte, ütleb Issand.
Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, õnnetus käib rahvast rahvani ja suur torm tõuseb maa viimastest äärtest.
Ja sel päeval on Issanda mahalööduid maa äärest ääreni. Neid ei leinata ja neid ei koristata ega maeta, nad jäävad maa peale sõnnikuks.
Ulguge, karjased, ja kisendage, püherdage, karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada, ja te langete nagu hinnaline astja!
Siis kaob karjastel varjupaik ja karja isandail pakkupääs.
Kuule! Karjaste hädakisa ja karja isandate hala! Sest Issand laastab nende karjamaad
ja vaiksed vainud muutuvad elutuks Issanda vihalõõma ees.
Otsekui oleks noor lõvi jätnud oma padriku: sest nende maa muutub õudseks hävitaja mõõga ja tema vihalõõma ees.”
Jeremija 26 Ja Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja valitsemise alguses tuli see sõna Issandalt, kes ütles:
„Nõnda ütleb Issand: Seisa Issanda koja õues ja räägi kõigi Juuda linnade elanike kohta, kes tulevad Issanda kotta kummardama, kõik need sõnad, mis ma sind olen käskinud neile rääkida ilma sõnagi ära jätmata!
Vahest nad kuulavad ja pöörduvad igaüks oma kurjalt teelt ja ma võin kahetseda, et olen kavatsenud teha neile kurja nende kurjade tegude pärast.
Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Kui te ei kuula mind, et käiksite mu Seaduse järgi, mille ma teile olen andnud,
et kuulaksite mu sulaste, prohvetite sõnu, keda ma teie juurde olen läkitanud ja läkitanud, aga keda te ei ole kuulanud,
siis ma talitan selle kojaga nagu Siiloga ja teen selle linna sajatamissõnaks kõigile maa rahvaile.”
Ja preestrid ja prohvetid ja kogu rahvas kuulsid Jeremijat rääkivat neid sõnu Issanda kojas.
Ja kui Jeremija oli rääkinud lõpuni kõik, mis Issand oli käskinud rääkida kogu rahvale, siis preestrid ja prohvetid ja kogu rahvas võtsid ta kinni, öeldes: „Sa pead surema!
Mispärast sa kuulutad Issanda nimel ja ütled: See koda saab Siilo sarnaseks ja see linn jääb tühjaks, kus ei ole elanikke?” Ja kogu rahvas Issanda kojas kogunes Jeremija vastu.
Kui Juuda vürstid kuulsid neid sõnu, siis nad läksid kuningakojast üles Issanda kotta ja istusid Issanda templi uue värava suhu.
Ja preestrid ja prohvetid rääkisid vürstidele ja kogu rahvale, öeldes: „See mees on surma väärt, sest ta on prohvetlikult kuulutanud selle linna kohta, nagu te oma kõrvaga olete kuulnud.”
Aga Jeremija rääkis kõigile vürstidele ja kogu rahvale, öeldes: „Issand on mind läkitanud prohvetlikult kuulutama selle koja ja selle linna kohta kõiki neid sõnu, mis te olete kuulnud.
Ja nüüd parandage oma eluviise ja tegusid ja kuulake Issanda, oma Jumala häält, siis Issand kahetseb õnnetust, mida ta teile on tõotanud.
Aga mina, vaata, olen teie käes; tehke minuga, nagu teie silmis on hea ja õige!
Ometi teadke kindlasti, et kui te mind surmate, siis tõmbate süütu vere iseeneste ja selle linna ja ta elanike peale, sest Issand on tõesti läkitanud mind teie juurde, et ma räägiksin teie kõrvu kõik need sõnad!”
Siis ütlesid vürstid ja kogu rahvas preestritele ja prohvetitele: „See mees ei ole surma väärt, sest ta on meile rääkinud Issanda, meie Jumala nimel.”
Ja mehed maa vanemate hulgast tõusid ning rääkisid tervele rahvakogule, öeldes:
„Miika, moorastlane, kuulutas prohvetlikult Juuda kuninga Hiskija päevil ja rääkis kogu Juuda rahvale, öeldes: „Nõnda ütleb vägede Issand: Siion küntakse põlluks, Jeruusalemm muutub varemeiks ja templimägi võsastunud künkaks.”
Kas Juuda kuningas Hiskija ja kogu Juuda tema sellepärast kohe surmasid? Eks ta kartnud Issandat ja leevendanud Issanda palet, nõnda et Issand kahetses õnnetust, mida ta neile oli tõotanud? Ja meie peaksime valmistama oma hingedele selle suure õnnetuse!”
Aga oli ka keegi mees Uurija, Semaja poeg Kirjat-Jearimist, kes Issanda nimel prohvetlikult kuulutas, ja tema kuulutas selle linna ja maa kohta kõigiti sarnaselt Jeremija sõnadega.
Aga kui kuningas Joojakim ja kõik ta ihukaitsjad ja kõik vürstid kuulsid tema sõnu, siis püüdis kuningas teda surmata; aga Uurija kuulis sellest, kartis ja põgenes ning jõudis Egiptusesse.
Siis kuningas Joojakim läkitas Egiptusesse mehed: Elnatani, Akbori poja, ja mehi koos temaga.
Ja need tõid Uurija Egiptusest tagasi ning viisid ta kuningas Joojakimi ette; ja kuningas lõi ta mõõgaga maha ning viskas ta laiba lihtrahva hauda.
Aga Jeremijaga oli Ahikami, Saafani poja käsi, nõnda et teda ei antud rahva kätte surmata.
Jeremija 27 Juuda kuninga Sidkija, Joosija poja valitsemise alguses tuli Jeremijale Issandalt see sõna; ta ütles:
„Issand ütles mulle nõnda: Valmista enesele köidikud ja ikkepuud ning pane need enesele kaela!
Läkita siis need Edomi kuningale, Moabi kuningale, ammonlaste kuningale, Tüürose kuningale ja Siidoni kuningale käskjalgade kaudu, kes tulevad Jeruusalemma Juuda kuninga Sidkija juurde,
ja käsi neid öelda oma isandaile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Öelge oma isandaile nõnda:
Mina olen teinud maa, inimesed ja loomad, kes maa peal on, oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarre abil, ja ma annan need sellele, kes minu silmis õige on.
Ja nüüd annan ma kõik need maad oma sulase, Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, ja ma annan temale ka metsloomad teda teenima.
Ja kõik rahvad peavad teenima teda ja tema poega ja pojapoega, kuni tuleb temagi aeg ja paljud rahvad ja suured kuningad sunnivad tedagi teenima.
Ja seda rahvast ja seda kuningriiki, kes tõrgub teenimast teda, Paabeli kuningat Nebukadnetsarit, ja kes ei anna oma kaela Paabeli kuninga ikke alla, seda rahvast ma nuhtlen mõõga ja nälja ja katkuga, ütleb Issand, kuni ma teen neile tema käe läbi lõpu.
Teie ärge kuulake oma prohveteid ja ennustajaid ning unenägusid, samuti mitte märkide seletajaid ja nõidu, kes teile räägivad ja ütlevad: Te ei hakka teenima Paabeli kuningat!
Sest nemad kuulutavad teile valet, selleks et teid eemaldada teie oma maalt, et mina peaksin teid ära tõukama, mistõttu te hukkute.
Aga selle rahva, kes viib oma kaela Paabeli kuninga ikke alla ja teenib teda, jätan ma tema oma maale, ütleb Issand, ja ta võib seda harida ning elada sel maal.
Ja Juuda kuningale Sidkijale rääkisin ma kõik needsamad sõnad, öeldes: Andke oma kaelad Paabeli kuninga ikke alla ja teenige teda ja tema rahvast, siis te jääte elama!
Miks peaksite surema, sina ja su rahvas, mõõga, nälja ja katku läbi, nõnda nagu Issand on tõotanud rahvale, kes ei taha teenida Paabeli kuningat?
Ja ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile räägivad ja ütlevad: „Te ei hakka teenima Paabeli kuningat!”, sest nad kuulutavad teile valet.
Sest mina ei ole neid läkitanud, ütleb Issand; ometi kuulutavad nad valet minu nimel, selleks et ma tõukaksin teid ära ja et te hukkuksite, teie ja need prohvetid, kes teile kuulutavad.
Ja preestritele ja kogu sellele rahvale ma rääkisin, öeldes: Nõnda ütleb Issand: Ärge kuulake oma prohvetite sõnu, kes teile kuulutavad, öeldes: „Vaata, Issanda koja riistad tuuakse nüüd varsti Paabelist tagasi”, sest nad kuulutavad teile valet!
Ärge kuulake neid, teenige Paabeli kuningat, siis te jääte elama! Miks peaks see linn saama varemeiks?
Kui nad siiski on prohvetid ja kui neil on Issanda sõna, siis nad palugu ometi vägede Issandat, et riistu, mis on jäänud Issanda kotta ja kuningakotta, ei viidaks Paabelisse!
Sest nõnda ütleb vägede Issand sammaste, vaskmere, aluste ja muude riistade kohta, mis on veel jäänud siia linna
ja mida Paabeli kuningas Nebukadnetsar ära ei võtnud, kui ta Jeruusalemmast viis Paabelisse vangi Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja, ja kõik Juuda ja Jeruusalemma suurnikud,
sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, riistade kohta, mis on jäänud Issanda kotta ja Juuda kuningakotta ja Jeruusalemma:
Need viiakse Paabelisse ja need jäävad sinna selle päevani, kui ma tunnen muret nende pärast, ütleb Issand, ja toon need ära ning panen tagasi siia paika!”
Jeremija 28 Ja selsamal aastal, Juuda kuninga Sidkija valitsemise alguses, neljanda aasta viiendas kuus, rääkis minuga prohvet Hananja, Assuri poeg Gibeonist, Issanda kojas preestrite ja kogu rahva nähes; ta ütles:
„Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal, kes ütleb: Mina murran Paabeli kuninga ikke!
Enne kui kaks aastat on möödunud, toon ma tagasi siia paika kõik Issanda koja riistad, mis Paabeli kuningas Nebukadnetsar võttis siit paigast ja viis Paabelisse.
Ja Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja, ja kõik Juuda vangid, kes läksid Paabelisse, toon ma tagasi siia paika, ütleb Issand, sest ma murran Paabeli kuninga ikke.”
Aga prohvet Jeremija rääkis prohvet Hananjaga preestrite nähes ja kogu rahva nähes, kes seisid Issanda kojas.
Prohvet Jeremija ütles: „Aamen! Issand tehku nõnda! Issand kinnitagu su sõnu, mis sa oled prohvetlikult kuulutanud, et ta toob Paabelist tagasi siia paika Issanda koja riistad ja kõik vangid.
Ent kuule ometi seda sõna, mis ma räägin sinu kuuldes ja kogu rahva kuuldes:
Prohvetid, kes on olnud enne mind ja enne sind muistsest peale, on prohvetlikult kuulutanud paljudele maadele ja suurtele kuningriikidele sõda, õnnetust ja katku.
Aga prohvet, kes kuulutab rahu, tunnistatakse alles siis prohvetiks, kelle Issand tõesti on läkitanud, kui selle prohveti sõna on täide läinud.”
Siis prohvet Hananja võttis ikke prohvet Jeremija kaelast ja murdis katki.
Ja Hananja rääkis kogu rahva nähes, öeldes: „Nõnda ütleb Issand: Selsamal kombel murran ma Paabeli kuninga Nebukadnetsari ikke kõigi rahvaste kaelast, enne kui kaks aastat on möödunud.” Aga prohvet Jeremija läks oma teed.
Ja Issanda sõna tuli Jeremijale pärast seda, kui prohvet Hananja oli katki murdnud ikke prohvet Jeremija kaelast; ta ütles:
„Mine ja räägi Hananjaga ning ütle: Nõnda ütleb Issand: Sa oled murdnud puuikked, aga oled teinud nende asemele raudikked!
Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Ma olen pannud raudikke kõigi nende rahvaste kaela, et nad teeniksid Paabeli kuningat Nebukadnetsarit, ja nad peavad teda teenima! Ja ma olen andnud temale metsloomigi.”
Ja prohvet Jeremija ütles prohvet Hananjale: „Kuule ometi, Hananja! Issand ei ole sind läkitanud, vaid sina oled pannud selle rahva uskuma valet.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma läkitan sind maa pealt ära. Sel aastal sa sured, sest sa oled kuulutanud taganemist Issandast.”
Ja prohvet Hananja suri selsamal aastal seitsmendas kuus.
Jeremija 29 Ja need on selle kirja sõnad, mis prohvet Jeremija läkitas Jeruusalemmast vangide vanemaile, kes veel alles olid, ja preestreile ja prohveteile ja kogu rahvale, keda Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast viinud vangi Paabelisse,
pärast seda kui kuningas Jekonja ja kuninganna, hoovkondlased, Juuda ja Jeruusalemma vürstid ning sepad ja ehitustöölised Jeruusalemmast olid läinud,
Elaasa, Saafani poja, ja Gemarja, Hilkija poja, vahendusel, keda Juuda kuningas Sidkija läkitas Paabeli kuninga Nebukadnetsari juurde Paabelisse; selles oli öeldud:
„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, kõigile vangidele, keda ma olen Jeruusalemmast lasknud viia vangi Paabelisse:
Ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja!
Võtke naisi ja laske sündida poegi ja tütreid! Võtke oma poegadele naisi ja pange oma tütred mehele, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid! Paljunege seal, ärge vähenege!
Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!
Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Ärge laske endid petta oma prohveteist, kes on teie keskel, ja oma ennustajaist, ja ärge võtke tõena oma unistusi, mida te unistate!
Sest nad kuulutavad teile minu nimel valet; mina ei ole neid läkitanud, ütleb Issand.
Sest Issand ütleb nõnda: Alles kui seitsekümmend Paabeli aastat saab täis, kannan ma hoolt teie eest ja teen oma hea sõna teie kohta tõeks ja toon teid tagasi siia paika.
Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.
Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid.
Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.
Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand, ja ma pööran teie vangipõlve ning kogun teid kõigi rahvaste seast ja kõigist paigust, kuhu ma teid olen tõuganud, ütleb Issand, ja toon teid tagasi paika, kust ma lasksin teid vangi viia.
Ja kuna te olete öelnud: Issand on Paabelis lasknud tõusta meile prohveteid -
siis ütleb Issand nõnda kuninga kohta, kes istub Taaveti aujärjel, ja kogu rahva kohta, kes elab siin linnas, teie vendade kohta, kes ei ole läinud vangi koos teiega:
Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, ma läkitan nende sekka mõõga, nälja ja katku ja teen nad roiskunud viigimarjade sarnaseks, mis on nii halvad, et need ei kõlba süüa.
Ja ma ajan neid taga mõõga, nälja ja katkuga ja teen nad hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal, sajatuseks ja jälestuseks, pilkealuseks ja teotuseks kõigi rahvaste seas, kuhu ma nad olen tõuganud,
sellepärast et nad ei kuulanud mu sõnu, ütleb Issand, kui ma läkitasin nende juurde oma sulaseid prohveteid, koguni korduvalt läkitasin; aga teie ei kuulanud, ütleb Issand.
Aga kuulge Issanda sõna, teie, kõik vangid, keda ma olen Jeruusalemmast saatnud Paabelisse!
Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, Ahabi, Koolaja poja, ja Sidkija, Maaseja poja kohta, kes teile minu nimel kuulutavad valet: Vaata, ma annan nad Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte ja tema lööb nad maha teie silme ees.
Ja neist saab sajatussõna kõigile Juuda vangidele, kes on Paabelis; öeldakse: „Issand tehku sinuga nagu Sidkija ja Ahabiga, keda Paabeli kuningas kõrvetas tulega!”,
sellepärast et nad tegid Iisraelis jõledust ja rikkusid abielu oma ligimeste naistega ning rääkisid minu nimel valesõnu, mida mina neid ei olnud käskinud; mina tean seda ja olen tunnistaja, ütleb Issand.
Ja räägi nehelamlase Semajaga ning ütle:
Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Sellepärast et sa oma nimel läkitasid kirja kogu rahvale, kes on Jeruusalemmas, ja preester Sefanjale, Maaseja pojale, ja kõigile preestritele, ja ütlesid:
Issand on sind pannud preestriks preester Joojada asemele, et Issanda kojas oleks järelevaatajaid iga märatseja ja kuulutaja tarvis ja et sa saaksid seesuguse panna jalapakku või kaelaraudu.
Aga nüüd, mispärast sa ei ole sõidelnud Jeremijat, anatotlast, kes teile prohvetlikult kuulutab?
Sest ta on läkitanud meile Paabelisse sõna: See kestab kaua; ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja!”
Ja preester Sefanja luges seda kirja prohvet Jeremija kuuldes.
Siis tuli Jeremijale Issanda sõna; ta ütles:
„Läkita ütlema kõigile vangidele: Nõnda ütleb Issand nehelamlase Semaja kohta: Sellepärast et Semaja on teile prohvetlikult kuulutanud, kuigi mina teda ei ole läkitanud, ja on teid pannud uskuma valet,
sellepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma karistan nehelamlast Semajat ja tema sugu; temal ei ole siis enam seda, kes elaks selle rahva keskel, ega saa ta näha head, mida ma teen oma rahvale, ütleb Issand; sest ta on kuulutanud taganemist Issandast.”
Jeremija 30 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles:
„Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!
Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad selle.”
Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda kohta,
sest nõnda ütleb Issand: „Me oleme kuulnud hirmukisa; on kartus, aga mitte rahu.
Küsige ometi ja vaadake: kas meesterahvas sünnitab? Mispärast ma näen iga meest käed puusas nagu sünnitajal naisel, ja mispärast on kõik näod muutunud kahvatuks?
Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole. See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.
Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid enam teenima,
vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat, kelle ma neile tõstan.
Aga sina, mu sulane Jaakob, ära karda, ütleb Issand, ja Iisrael, ära ehmu! Sest vaata, ma päästan sind kaugelt ja sinu soo nende vangipõlvemaalt. Jaakob tuleb tagasi ning elab rahus ja muretult, ilma et keegi teda hirmutaks.
Sest mina olen sinuga, ütleb Issand, et sind päästa. Ma teen lõpu kõigile rahvaile, kelle sekka ma sind olen pillutanud. Aga sinule ma ei tee lõppu: ma karistan sind õiglaselt, aga hoopis karistamata ma sind küll ei jäta.
Sest nõnda ütleb Issand: Su vigastus on ravimatu, su haav on valus.
Ei ole kedagi, kes kaitseks su õigust, mädapaisel ei ole paranemist, sulle ei kasva korpa.
Kõik su armukesed on sind unustanud, nad ei küsi su järele. Sest ma olen sind löönud, nagu lüüakse vaenlast halastamatu karistusega, sellepärast et su süü on suur, et su patte on palju.
Miks sa kisendad oma haava pärast, et su valu on vaigistamatu? Su suure süü, su paljude pattude pärast olen ma sulle seda teinud.
Ometi õgitakse ära kõik, kes sind õgivad, ja kõik, kes sind rõhuvad - viimane kui üks läheb vangi; kes sind rüüstavad, saavad rüüstatavaiks, ja kõik, kes võtavad sind saagiks, annan ma saagiks.
Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba ja ravida sind sinu haavadest, ütleb Issand, sellepärast et sind on nimetatud hüljatuks: „Siion, kellest ükski ei hooli!”
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma pööran Jaakobi telkide vangipõlve ja ma halastan tema eluasemete peale; linn ehitatakse üles oma rusuhunnikule ja palee asub seal, kus see peab asuma.
Sealt kostab tänulaul ja rõõmsate hääl. Ma teen nad paljuks ja nad ei vähene, ma teen nad auväärseiks ja neid ei halvustata.
Siis on ta pojad nagu muistegi ja ta kogudus seisab kindlana mu ees. Ja ma karistan kõiki ta piinajaid.
Temast enesest tuleb ta aukandja ja tema keskelt ilmub ta valitseja; ma luban teda ligineda ja ta tuleb mu juurde, sest kes muidu annaks pandiks oma südame, et minule ligineda? ütleb Issand.
Siis te olete mu rahvas ja mina olen teie Jumal.
Vaata, Issanda torm, raev, puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.
Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda.
Jeremija 31 Sel ajal, ütleb Issand, olen ma kõigi Iisraeli suguvõsade Jumal ja nemad on mu rahvas.
Nõnda ütleb Issand: Rahvas, mõõgast pääsenud, on kõrbes leidnud armu: Iisrael läheb oma rahupaika.
Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.
Mina ehitan sind jälle, et sa oleksid üles ehitatud, Iisraeli neitsi. Sa ehid ennast jälle trummidega ja lähed rõõmsatega tantsima.
Sa istutad jälle viinapuuaedu Samaaria mägedele; need, kes istutavad, saavad ka kasutada.
Sest tuleb päev, kui vahimehed hüüavad Efraimi mäestikus: „Tõuske, mingem üles Siionisse Issanda, meie Jumala juurde!”
Sest nõnda ütleb Issand: Hõisake ilutsedes Jaakobi pärast ja tundke rõõmu rahvaste peast; kuulutage, kiitke ja öelge: „Issand, päästa oma rahvas, Iisraeli jääk!”
Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimastest äärtest; nende hulgas on ka pimedaid ja jalutuid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi.
Nad tulevad nuttes ja ma toon neid anudes; ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.
Rahvad, kuulge Issanda sõna ja kuulutage kaugetel saartel ning öelge: „Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub ja hoiab teda nagu karjane oma karja!”
Sest Issand lunastab Jaakobi ja vabastab tema selle käest, kes on temast vägevam.
Ja nad tulevad ning hõiskavad Siioni kõrgendikul, nad säravad rõõmust Issanda headuse pärast, vilja ja veini ja õli pärast, noorte lammaste, kitsede ja veiste pärast; nende hing on nagu kastetud rohuaed ja nad ei närbu enam.
Siis neitsid rõõmutsevad tantsides ning noorukid ja raugad üheskoos; ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.
Ja ma kosutan preestrite südameid rasvaga ning mu rahvas küllastub mu headusest, ütleb Issand.
Nõnda ütleb Issand: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam.
Nõnda ütleb Issand: Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Issand, ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt.
Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand, su lapsed tulevad tagasi oma maale.
Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast: „Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!
Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast mõistuseletoomist ma löön enesele vastu puusa; ma häbenen ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma noorpõlve teotust.”
Eks ole Efraim mulle kalliks pojaks ja lemmiklapseks? Sest iga kord, kui ma räägin tema vastu, mõtlen ma ikka temale; seetõttu on mu süda tema pärast rahutu: ma tahan tõesti halastada tema peale, ütleb Issand.
Püstita enesele märgikivid, aseta teeviidad, pea meeles maanteed, rada, mida oled käinud! Tule tagasi, Iisraeli neitsi, tule tagasi oma linnadesse!
Kui kaua sa kõhkled, taganenud tütar? Sest Issand loob maal midagi uut: naine kaitseb meest.
Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Veel kõneldakse Juudamaal ja selle linnades, kui ma pööran nende vangipõlve, seda sõna: „Issand õnnistagu sind, sa õigluse eluase, sa püha mägi!”
Seal elavad üheskoos Juuda ja kõik ta linnad, põllumehed ja rändavad karjased.
Sest ma kosutan väsinud hinge ja täidan iga nälginud hinge.”
Seepeale ma ärkasin ja vaatasin, ja mul oli olnud magus uni.
„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma külvan Iisraeli soole ja Juuda soole inimeste seemet ja loomade seemet.
Ja nõnda nagu ma valvasin neid, et kitkuda ja maha kiskuda, purustada, hävitada ja tuua õnnetust, nõnda ma valvan neid, et üles ehitada ja istutada, ütleb Issand.
Neil päevil ei öelda enam: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad”,
vaid igaüks sureb oma süü pärast: igal inimesel, kes sööb tooreid viinamarju, lähevad ta oma hambad hellaks.
Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu:
mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -,
vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.
Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.
Nõnda ütleb Issand, kes on pannud päikese valguseks päeval, kuu ja tähtede korrad valguseks öösel, kes liigutab merd, paneb selle lained kohama - vägede Issand on tema nimi:
Kui need korrad nihkuksid mu palge eest, ütleb Issand, siis lakkaks ka Iisraeli sugu alatiseks olemast rahvas mu palge ees.
Nõnda ütleb Issand: Kui peaks saama mõõta taevast ülal ja uurida maa aluseid all, siis hülgaksin ka mina kogu Iisraeli soo kõige selle pärast, mis nad on teinud, ütleb Issand.
Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil linn Issandale üles ehitatakse Hananeli tornist Nurgaväravani.
Ja mõõdunöör läheb veel edasi otse üle Gaarebi künka ning käändub Goa suunas.
Ja kogu surnukehade ja tuha org, ja kõik põllud kuni Kidroni jõeni, Hobuvärava nurgani ida suunas, on pühendatud Issandale. Iialgi enam ei kitkuta seda välja ega kista maha.”
Jeremija 32 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt Juuda kuninga Sidkija kümnendal aastal; see oli Nebukadnetsari kaheksateistkümnes aasta.
Paabeli kuninga sõjavägi piiras siis Jeruusalemma ja prohvet Jeremijat peeti kinni vahtkonnaõues, mis oli Juuda kuningakoja juures,
kuhu Juuda kuningas Sidkija oli ta kinni pannud, öeldes: „Mispärast sa kuulutad ja ütled: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja ta vallutab selle!?
Ja Juuda kuningas Sidkija ei pääse kaldealaste käest, vaid antakse kindlasti Paabeli kuninga kätte ja ta peab temaga rääkima suust suhu ja nägema teda silmast silma.
Sidkija viiakse tema poolt Paabelisse ja ta jääb sinna, kuni ma võtan tema oma hoolde, ütleb Issand; kui te sõdite kaldealaste vastu, ei ole teil õnne.”
Ja Jeremija ütles: „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
Vaata, Hanameel, su lelle Sallumi poeg, tuleb sinu juurde ja ütleb: Osta enesele minu Anatotis olev põld, sest sul on selle ostuks lunaõigus!”
Ja Hanameel, mu lellepoeg, tuli Issanda sõna kohaselt mu juurde vahtkonnaõue ja ütles mulle: „Osta ometi mu põld, mis on Anatotis Benjamini maal, sest sinul on pärimis- ja lunaõigus; osta see enesele!” Siis ma mõistsin, et see oli Issanda sõna.
Ja ma ostsin Hanameelilt, oma lellepojalt, Anatotis oleva põllu ning vaagisin temale seitseteist hõbeseeklit hõbedat,
kirjutasin üriku ja pitseerisin selle, võtsin siis tunnistajad ja vaagisin hõbeda vaekaussidega.
Siis ma võtsin käsu ja seaduste kohaselt pitseeritud ostukirja ja lahtise kirja
ning andsin ostukirja Baarukile, Mahseja poja Neerija pojale, oma lellepoja Hanameeli ja tunnistajate nähes, kes olid ostukirjale alla kirjutanud, kõigi juutide nähes, kes istusid vahtkonnaõues.
Ja ma käskisin Baarukit nende nähes, öeldes:
„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Võta need kirjad, see pitseeritud ostukiri ja see lahtine kiri, ja pane saviastjaisse, et need säiliksid kaua aega!
Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Kord ostetakse siin maal jälle kodasid, põlde ja viinamägesid.”
Ja pärast seda, kui olin andnud ostukirja Baarukile, Neerija pojale, palusin ma Issandat, öeldes:
„Oh Issand Jumal! Vaata, sina oled teinud taeva ja maa oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarrega: ükski asi ei ole võimatu sinul,
kes osutad heldust tuhandeile, aga tasud vanemate süü nende laste sülle pärast neid; sina oled suur, vägev Jumal, kelle nimi on vägede Issand,
suur nõu ja vägev teo poolest, sina, kelle silmad on lahti inimlaste kõigi teede kohal, et anda igaühele tema teede ja tegude vilja järgi,
sina, kes oled teinud tunnustähti ja imetegusid Egiptusemaal ning teed neid tänapäevani Iisraelis ja muude inimeste seas, ja kes oled teinud enesele nime, nõnda nagu see tänapäeval on.
Sina tõid ära oma Iisraeli rahva Egiptusemaalt tunnustähtede ja imetegudega, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning suure hirmu abil
ja andsid neile selle maa, mille sa vandega olid tõotanud anda nende vanemaile, maa, mis voolab piima ja mett.
Aga kui nad tulid ja võtsid selle omaks, siis nad ei võtnud kuulda su sõna ega käinud su Seaduse järgi, nad ei teinud midagi kõigest sellest, mida sa neid olid käskinud teha; seepärast lasksid sa tulla neile kogu selle õnnetuse.
Vaata, piiramisvallid ulatuvad linnani, et seda vallutada, ja linn antakse mõõga, nälja ja katku abil kaldealaste kätte, kes sõdivad selle vastu. Millest sa oled rääkinud, see on sündinud, ja vaata, sa ise näed seda.
Aga sina, Issand Jumal, ütlesid mulle ometi: Osta raha eest enesele põld ja võta tunnistajad, ehk küll linn antakse kaldealaste kätte!”
Ja Issanda sõna tuli Jeremijale; ta ütles:
„Vaata, mina olen Issand, kõige liha Jumal! Ons mulle mõni asi võimatu?
Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma annan selle linna kaldealaste kätte ja Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte ja tema vallutab selle.
Ja kaldealased, kes sõdivad selle linna vastu, tulevad ning süütavad selle linna tulega ja põletavad selle ja kojad, mille katustel minu pahandamiseks on suitsutatud Baalile ja on valatud joogiohvreid teistele jumalatele.
Sest Iisraeli lapsed ja Juuda lapsed on oma noorusest alates teinud minu silmis ainult kurja; on ju Iisraeli lapsed mind ainult pahandanud oma kätetööga, ütleb Issand.
Jah, see linn on mulle olnud viha ja raevu põhjuseks alates päevast, kui see ehitati, kuni tänapäevani, nõnda et ma pean selle kõrvaldama oma palge eest
kõigi Iisraeli laste ja Juuda laste kurjuse pärast, mida nad on teinud, et mind pahandada, nemad, nende kuningad, nende vürstid, nende preestrid ja nende prohvetid, ja Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud.
Nad on pööranud mu poole kukla, aga mitte näo; ja kuigi ma olen neid õpetanud ja õpetanud, ei ole nad kuulnud, et võtta õpetust.
Nad on asetanud oma jäledused kotta, millele on pandud minu nimi, ja on selle roojastanud.
Ja nad on ehitanud Baali ohvrikünkad, mis on Ben-Hinnomi orus, et ohverdada Moolokile oma poegi ja tütreid, mida ma neid ei ole käskinud ja mis mulle ei ole tulnud meeldegi, et nad võiksid teha niisugust jõledust, selleks et saata Juudat pattu tegema.
Aga nüüd, tõepoolest, ütleb Issand, Iisraeli Jumal, nõnda selle linna kohta, mille kohta te ütlete: „See antakse Paabeli kuninga kätte mõõga, nälja ja katku abil!”
Vaata, ma kogun neid kõigist maadest, kuhu ma olen nad tõuganud oma vihas, raevus ja suures meelepahas, ja toon nad tagasi siia paika ning lasen neid elada turvaliselt.
Siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.
Ja ma annan neile ühesuguse südame ja ühesuguse tee, nõnda et nad alati kardavad mind, kasuks neile ja nende lastele pärast neid.
Ja ma teen nendega igavese lepingu, et ma ei loobu tegemast neile head; ja ma annan neile südamesse minu kartuse, et nad ei lahkuks minust.
Ja ma tunnen neist rõõmu, tehes neile head, ma istutan nad ustavalt siia maale kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest.
Sest nõnda ütleb Issand: Nii nagu ma tõin sellele rahvale kogu selle suure õnnetuse, nõnda ma toon neile kõik selle hea, mis ma neile olen tõotanud.
Ja põlde ostetakse veelgi sellel maal, mille kohta te ütlete: „See on lage, inimesteta ja loomadeta, ja see antakse kaldealaste kätte!”
Põlde ostetakse raha eest, ostukirju kirjutatakse ja pitseeritakse ja tunnistajaid võetakse Benjamini maal, Jeruusalemma ümbruskonnas, Juuda linnades, mäestiku linnades, madalmaa linnades ja Lõunamaa linnades, sest ma pööran nende vangipõlve, ütleb Issand.”
Jeremija 33 Ja Issanda sõna tuli teist korda Jeremijale, kui teda veel kinni peeti vahtkonnaõues; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand, kes teeb seda, Issand, kes valmistab ja kinnitab seda - Issand on tema nimi -:
Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea!
Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, selle linna kodade ja Juuda kuningate kodade kohta, mis on maha kistud kaitseks piiramisseadmete ja mõõga vastu,
et neid kasutada võitluses kaldealastega ja et neid täita surnutega, keda ma löön maha oma vihas ja raevus, kuna ma olen peitnud oma palge selle linna eest nende kõigi kurjuse pärast:
Vaata, ma toon temale paranemist ja tervist, ja ma teen nad terveks ning ilmutan neile rohket rahu ja tõtt.
Ma pööran Juuda vangipõlve ja Iisraeli vangipõlve ja ehitan nad üles nõnda nagu muistegi.
Ja ma puhastan nad kogu nende süüst, millega nad on pattu teinud minu vastu; ja ma annan neile andeks kõik nende süüteod, millega nad on pattu teinud minu vastu ja millega nad on üles astunud minu vastu.
Ja see linn saab mulle rõõmunimeks, kiituseks ning ehteks kõigi maa rahvaste ees, kes kuulevad kõigest heast, mida ma neile teen; siis nad kardavad ja värisevad kõige selle hea ja kõige selle õnne pärast, mida ma linnale annan.
Nõnda ütleb Issand: Veel kuuldakse siin paigas, mille kohta te ütlete: „See on laastatud, pole inimest ega looma”, laastatud Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail, kus pole inimest, elanikku ega looma,
lustihäält ja rõõmuhäält, peigmehe häält ja pruudi häält, nende häält, kes ütlevad: „Tänage vägede Issandat, sest Issand on hea, sest tema heldus kestab igavesti!”, kes toovad tänuohvrit Issanda kotta. Sest ma pööran maa vangipõlve nõnda nagu muistegi, ütleb Issand.
Nõnda ütleb vägede Issand: Veel saab olema siin laastatud paigas, kus pole inimest ega looma, ja kõigil selle linnadel karjamaid karjastele lammaste ja kitsede puhkamiseks.
Mäestiku linnades, madalmaa linnades ja Lõunamaa linnades, Benjamini maal, Jeruusalemma ümbruskonnas ja Juuda linnades käib veel lambaid läbi lugeja käte alt, ütleb Issand.
Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen tõeks hea sõna, mis ma olen rääkinud Iisraeli soo ja Juuda soo kohta.
Neil päevil ja sel ajal lasen ma tärgata Taavetile õiguse võsu, ja tema teeb siis sellel maal õigust ja õiglust.
Neil päevil päästetakse Juuda, ja Jeruusalemm võib elada turvaliselt, ja see on nimi, millega teda nimetatakse: Issand, meie õigus.
Sest nõnda ütleb Issand: Ei puudu Taavetil mees, kes istub Iisraeli soo aujärjel.
Ja leviitpreestreil ei puudu mees mu palge ees, ohverdamas põletusohvrit ja suitsutamas roaohvrit ning toimetamas tapaohvrit iga päev.”
Ja Jeremijale tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand: Kui te võite tühjaks teha minu lepingu päevaga ja minu lepingu ööga, nõnda et päev ja öö ei tule neile seatud ajal,
siis muutub tühjaks ka minu leping mu sulase Taavetiga, nõnda et tal enam ei ole poega, kes valitseks tema aujärjel, nõndasamuti minu leping leviitidega, preestritega, kes mind teenivad.
Nõnda nagu ei saa ära lugeda taeva väge ega mõõta mere liiva, nõnda rohkeks ma teen oma sulase Taaveti soo ja leviidid, kes mind teenivad.”
Ja Jeremijale tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Kas sa ei ole märganud, mis see rahvas räägib ja ütleb: Need mõlemad suguvõsad, kelle Issand valis, on ta hüljanud? Ja nad laimavad mu rahvast, nagu see ei olekski nende meelest enam rahvas.
Nõnda ütleb Issand: Kui ei oleks mu lepingut päeva ja ööga, kui ma ei oleks seadnud taeva ja maa korda,
siis ma hülgaksin ka Jaakobi ja oma sulase Taaveti soo ega võtaks tema soost valitsejaid Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi soole. Aga ma pööran nende vangipõlve ja halastan nende peale.”
Jeremija 34 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar ja kogu ta sõjavägi, kõik maa kuningriigid, mille üle tema käsi valitses, ja kõik rahvad sõdisid Jeruusalemma ja kõigi selle linnade vastu; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mine ja räägi Juuda kuninga Sidkijaga ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja tema põletab selle tulega maha.
Ka sina ei pääse tema käest, sest sind võetakse tõesti kinni ja antakse tema kätte; sina saad Paabeli kuningat näha silmast silma ja tema räägib sinuga suust suhu ning sa lähed Paabelisse.
Kummatigi kuule Issanda sõna, Sidkija, Juuda kuningas! Nõnda ütleb Issand sinu kohta: Sa ei sure mõõga läbi!
Sa sured rahus! Ja nõnda nagu su isade, endiste kuningate, kes enne sind on olnud, auks põletati koolnusuitsutusi, nõnda põletatakse sinugi auks, ja sõnadega „Oh isand!” leinatakse ka sind! Sest mina ise olen öelnud selle sõna, ütleb Issand.”
Ja prohvet Jeremija rääkis Juuda kuningale Sidkijale kõik need sõnad Jeruusalemmas,
kui Paabeli kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalemma ja kõigi järelejäänud Juuda linnade vastu, Laakise ja Aseka vastu, sest need olid Juuda linnadest, kindlustatud linnadest, järele jäänud.
Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt pärast seda, kui kuningas Sidkija oli teinud lepingu kogu Jeruusalemmas oleva rahvaga, et kuulutada neile vabastust:
igaüks pidi vabastama oma sulase ja teenija, heebrealase ja heebrealanna, et keegi ei orjaks juuti, oma venda.
Ja kõik vürstid ja kogu rahvas, kes olid astunud lepingusse, kuulsid, et igaühel tuleb vabastada oma sulane ja teenija, et neid ei tohi enam orjastada; nad kuulasid sõna ja vabastasid need.
Aga hiljem nad taganesid ja võtsid tagasi sulased ja teenijad, keda nad olid vabastanud, ja sundisid neid taas sulaseiks ja teenijaiks.
Siis tuli Issandalt Jeremijale Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina tegin teie vanematega lepingu päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt, orjusekojast, öeldes:
Igal seitsmendal aastal vabastagu igaüks oma heebrealasest vend, kes enese sulle on müünud; kui ta sind on teeninud kuus aastat, siis lase ta enese juurest vabaks; aga teie vanemad ei kuulanud mind ega pööranud oma kõrva.
Teie olete küll äsja pöördunud ja teinud, mis minu silmis õige on, kuulutades igaüks oma ligimesele vabastust, ja olete teinud lepingu mu palge ees kojas, millele on pandud minu nimi.
Aga te olete jälle taganenud ja teotanud mu nime: olete võtnud tagasi igaüks oma sulase ja teenija, keda te olite vabastanud nende soovi kohaselt, ja olete neid sundinud olema teile sulaseiks ja teenijaiks.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Te ei ole kuulanud mind, et oleksite kuulutanud vabastust igaüks oma vennale ja ligimesele; vaata, mina kuulutan teile vabastust, ütleb Issand, mõõga, katku ja nälja läbi ja panen teid hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal.
Ja mehed, kes rikkusid mu lepingut, kes ei pidanud selle lepingu sõnu, mille nad tegid minu ees, ma teen vasikaks, kelle nad raiusid pooleks ja kelle tükkide vahelt nad käisid läbi -
Juuda vürstid ja Jeruusalemma vürstid, hoovkondlased ja preestrid ja kogu maa rahva, kes käisid läbi vasika tükkide vahelt -,
ja ma annan nad nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge; ja nende surnukehad jäävad taeva lindude ja maa loomade roaks.
Ka Juuda kuninga Sidkija ja tema vürstid annan ma nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge, ja Paabeli kuninga sõjaväe kätte, kes teie kallalt on ära läinud.
Vaata, ma käsin, ütleb Issand, ja toon nad tagasi selle linna kallale; nad sõdivad selle vastu, vallutavad selle ja põletavad tulega maha; ja ma teen Juuda linnad lagedaks, kus ükski ei ela.”
Jeremija 35 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja päevil; ta ütles:
„Mine reekablaste soo juurde, räägi nendega ja too nad Issanda kotta ühte kambrisse ning anna neile veini juua!”
Siis ma võtsin Jaasanja, Habassinja poja Jeremija + Mitte prohvet Jeremija. poja, ja tema vennad ja kõik ta pojad ja kogu reekablaste soo
ja tõin nad Issanda kotta jumalamehe Haanani, Jigdalja poja poegade kambrisse, mis on vürstide kambri kõrval ülalpool lävehoidja Maaseja, Sallumi poja kambrit.
Ja ma panin reekablaste soo poegade ette veiniga täidetud peekrid ja karikad ning ütlesin neile: „Jooge veini!”
Aga nad vastasid: „Meie ei joo veini, sest Joonadab, Reekabi poeg, meie isa, on meid keelanud, öeldes: Ärge iialgi jooge veini, ei teie ega teie lapsed!
Ja ärge ehitage kodasid, ärge külvake seemet ja ärge istutage viinamägesid; ärgu teil olgu neid, vaid elage telkides kogu oma eluaja, et võiksite kaua viibida maal, kus te võõraina elate!
Ja me oleme kuulanud oma isa Joonadabi, Reekabi poja häält kõiges, mida ta meile on keelanud: me ei joo veini kogu oma eluaja, ei me ise, ei meie naised, ei meie pojad ega meie tütred,
ja me ei ehita enestele kodasid elamiseks, meil ei ole viinamäge, põldu ega seemet,
vaid me elame telkides ning oleme sõnakuulelikud ja teeme kõigiti nõnda, nagu Joonadab, meie isa, meid on käskinud.
Aga kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar tuli selle maa vastu, siis me ütlesime: Tulge, läki Jeruusalemma kaldealaste sõjaväe ja süürlaste sõjaväe eest! Ja me asusime Jeruusalemma.”
Ja Jeremijale tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Mine ja ütle Juuda meestele ja Jeruusalemma elanikele: Kas te ei võtaks õpetust, et kuuleksite minu sõnu? ütleb Issand.
Joonadabi, Reekabi poja sõnu, millega ta keelas oma poegi veini joomast, peetakse, ja nad ei joo tänapäevani, sest nad kuulavad oma isa keeldu. Kuid mina olen teile rääkinud ja rääkinud, aga te ei ole mind kuulanud.
Ja ma olen teie juurde läkitanud kõik oma sulased prohvetid, olen läkitanud korduvalt, öeldes: Pöörduge ometi igaüks oma kurjalt teelt ja tehke heaks oma teod; ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides, siis te jääte maale, mille ma olen andnud teile ja teie vanemaile! Aga te ei ole pööranud oma kõrva ega ole mind kuulanud.
Et Joonadabi, Reekabi poja pojad on pidanud oma isa keeldu, mille ta neile andis, aga see rahvas ei ole mind kuulanud,
siis ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal nõnda: Vaata, ma toon Juudale ja kõigile Jeruusalemma elanikele kogu selle õnnetuse, mille ma neile olen tõotanud, sellepärast et nad ei kuulanud, kui ma neile rääkisin, ega vastanud, kui ma neid hüüdsin.”
Aga reekablaste soole ütles Jeremija: „Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Sellepärast et te olete kuulanud oma isa Joonadabi keeldu ning olete pidanud kõiki tema käske ja olete teinud kõigiti, nagu ta teid on käskinud,
sellepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal nõnda: Iialgi ei puudu Joonadabil, Reekabi pojal, mees, kes seisab minu palge ees.”
Jeremija 36 Ja Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal tuli Jeremijale sõna Issandalt, kes ütles:
„Võta enesele rullraamat ja kirjuta sinna kõik need sõnad, mis ma sulle olen rääkinud Iisraeli ja Juuda ning kõigi rahvaste kohta, alates päevast, kui ma hakkasin sulle rääkima, Joosija päevist kuni tänase päevani!
Võib olla, et kui Juuda sugu kuuleb kõigest sellest õnnetusest, mille ma kavatsen neile saata, siis nad pöörduvad igaüks oma kurjalt teelt ja ma võin neile nende süü ja nende patu andeks anda.”
Siis Jeremija kutsus Baaruki, Neerija poja; ja Baaruk kirjutas rullraamatusse Jeremija suust kõik Issanda sõnad, mis ta oli temale rääkinud.
Ja Jeremija käskis Baarukit, öeldes: „Mind peetakse kinni, mina ei saa minna Issanda kotta.
Aga mine sina ja loe paastupäeval Issanda kojas rahva kuuldes rullraamatust Issanda sõnad, mis sa oled minu suust üles kirjutanud; ja loe need ka kogu Juuda kuuldes kõigile, kes tulevad oma linnadest!
Vahest langeb nende alandlik palve Issanda ette ja igaüks pöördub oma kurjalt teelt; sest suur on viha ja raev, millega Issand seda rahvast on ähvardanud.”
Ja Baaruk, Neerija poeg, tegi kõik nõnda, nagu prohvet Jeremija teda oli käskinud, ja luges raamatust Issanda sõnad Issanda kojas.
Ja Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja viienda aasta üheksandas kuus kuulutati Issanda ees paast kogu Jeruusalemma rahvale ja kogu rahvale, kes Juuda linnadest oli tulnud Jeruusalemma.
Siis luges Baaruk raamatust Jeremija sõnad Issanda kojas, kirjutaja Gemarja, Saafani poja kambris ülemises õues, Issanda koja uue värava suus, kogu rahva kuuldes.
Kui Miika, Saafani poja Gemarja poeg, kuulis raamatust kõiki Issanda sõnu,
siis ta läks alla kuningakotta kirjutaja kambrisse, ja vaata, seal istusid kõik vürstid: kirjutaja Elisama, Delaja, Semaja poeg, Elnatan, Akbori poeg, Gemarja, Saafani poeg, Sidkija, Hananja poeg, ja kõik muud vürstid.
Ja Miika andis neile edasi kõik sõnad, mis ta oli kuulnud Baarukit rahva kuuldes raamatust lugevat.
Siis läkitasid kõik vürstid Baaruki juurde Jehudi, Netanja poja, Kuusi poja Selemja pojapoja, et ta ütleks: „Võta kaasa rullraamat, millest sa rahva kuuldes lugesid, ja tule siia!” Ja Baaruk, Neerija poeg, võttis rullraamatu kaasa ning tuli nende juurde.
Ja nad ütlesid temale: „Istu nüüd ja loe seda meie kuuldes!” Ja Baaruk luges nende kuuldes.
Aga kui nad olid kuulnud kõiki sõnu, siis vaatasid nad kohkunult üksteisele otsa ja ütlesid Baarukile: „Me peame kuningale kõik need sõnad teatavaks tegema!”
Ja nad küsitlesid Baarukit, öeldes: „Jutusta ometi meile, kuidas sa kõik need sõnad tema suust kirja panid?”
Ja Baaruk vastas neile: „Oma suuga ütles ta mulle kõik need sõnad ette ja mina kirjutasin tindiga raamatusse.”
Siis ütlesid vürstid Baarukile: „Mine peida ennast, sina ja Jeremija, ja keegi ärgu teadku, kus te olete!”
Ja nad läksid kuninga juurde õue, aga rullraamatu jätsid nad kirjutaja Elisama kambrisse; ja nad kandsid kõik sõnad kuninga kõrvu.
Siis kuningas läkitas Jehudi rullraamatut tooma ja too võttis selle kirjutaja Elisama kambrist; ja Jehudi luges kuninga kuuldes ja kõigi vürstide kuuldes, kes seisid kuninga juures.
Kuningas istus talvekojas - oli üheksas kuu - ja tema ees oli süüdatud sütepann.
Ja kui Jehudi oli lugenud kolm või neli veergu, siis lõikas kuningas kirjutaja noaga rullraamatu katki ja viskas sütepannil olevasse tulle, kuni kogu rullraamat oli hävinud sütepanni tules.
Aga nad ei tundnud hirmu ega käristanud oma riideid lõhki, ei kuningas ega ükski tema teenritest, kes kuulsid kõiki neid sõnu.
Ja kuigi Elnatan, Delaja ja Gemarja kuningat tungivalt palusid rullraamatut mitte põletada, ei võtnud ta neid kuulda.
Ja kuningas käskis Jerahmeeli, kuningapoega, ja Serajat, Asrieli poega, ja Selemjat, Abdeeli poega, kirjutaja Baaruki ja prohvet Jeremija kinni võtta; aga Issand peitis nad ära.
Ja Jeremijale tuli Issanda sõna, pärast seda kui kuningas oli põletanud rullraamatu ja sõnad, mis Baaruk Jeremija suust oli kirjutanud, ja ta ütles:
„Võta enesele teine rullraamat ja kirjuta sinna kõik endised sõnad, mis olid esimeseski rullraamatus, mille Juuda kuningas Joojakim põletas!
Ja Juuda kuninga Joojakimi kohta ütle: Nõnda ütleb Issand: Sina oled selle rullraamatu põletanud, öeldes: Mispärast sa oled sinna sedaviisi kirjutanud: Paabeli kuningas tuleb ja hävitab selle maa ning kaotab sealt inimesed ja loomad?
Seepärast ütleb Issand Juuda kuninga Joojakimi kohta nõnda: Ei ole temal seda järglast, kes istuks Taaveti aujärjele, ja tema surnukeha visatakse päevapalavuse ja öökülma kätte.
Ja ma karistan teda ja tema sugu ning ta sulaseid nende süütegude pärast; ma toon neile ning Jeruusalemma elanikele ja Juuda meestele kogu selle õnnetuse, mille ma neile tõotasin ja mida nad ei võtnud kuulda.”
Siis Jeremija võttis teise rullraamatu ja andis selle kirjutaja Baarukile, Neerija pojale, ja tema kirjutas sinna Jeremija suust kõik selle raamatu sõnad, mille Juuda kuningas Joojakim oli tules põletanud; ja neile lisati veel palju samasuguseid sõnu.
Jeremija 37 Ja Konja, Joojakimi poja asemel sai kuningaks Sidkija, Joosija poeg, kelle Paabeli kuningas Nebukadnetsar pani Juudamaale kuningaks.
Aga ei tema ega ta sulased ega maa rahvas võtnud kuulda Issanda sõnu, mis ta rääkis prohvet Jeremija läbi.
Kord läkitas kuningas Sidkija Jehukali, Selemja poja, ja preester Sefanja, Maaseja poja, prohvet Jeremijale ütlema: „Palu ometi meie eest Issandat, meie Jumalat!”
Jeremija käis siis alles rahva keskel siia ja sinna, sest veel ei olnud teda vangikotta pandud.
Aga Egiptusest oli välja tulnud vaarao sõjavägi; ja kui kaldealased, kes piirasid Jeruusalemma, kuulsid neist sõnumeid, siis nad läksid ära Jeruusalemma alt.
Ja prohvet Jeremijale tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge nõnda Juuda kuningale, kes teid läkitas minu juurde mind küsitlema: Vaata, vaarao sõjavägi, kes tuli teile appi, läheb tagasi oma maale, Egiptusesse.
Ja kaldealased + Paabelimaa elanikke (babüloonlasi) kutsuti ka kaldealasteks. tulevad tagasi ning sõdivad selle linna vastu, ja nad vallutavad selle ning põletavad tulega.
Nõnda ütleb Issand: Ärge petke iseendid, mõeldes: Kaldealased lähevad kindlasti ära meie kallalt! Sest nad ei lähe.
Kuigi te lööksite kogu kaldealaste sõjaväge, kes sõdib teie vastu, ja neist jääksid järele ainult haavatud mehed, tõuseksid nad ometi püsti, igaüks oma telgis, ja põletaksid selle linna tulega maha.”
Aga kui kaldealaste sõjavägi oli ära läinud Jeruusalemma alt vaarao sõjaväe pärast,
läks Jeremija Jeruusalemmast välja, et minna Benjamini maale osa saama sealsest pärisosa jaotusest rahva keskel.
Aga kui ta jõudis Benjamini väravasse, siis oli seal vahtkonnaülem, Jirija nimi, Hananja poja Selemja poeg, ja too võttis prohvet Jeremija kinni, öeldes: „Sa tahad põgeneda kaldealaste juurde!”
Aga Jeremija vastas: „See on vale! Mina ei põgene kaldealaste juurde!” Kuid Jirija ei kuulanud teda, vaid võttis Jeremija kinni ja viis vürstide juurde.
Ja vürstid vihastusid Jeremija peale ja nad peksid teda ning panid ta vangikotta kirjutaja Joonatani majasse, sest nad olid selle teinud vangikojaks.
Nõnda tuli Jeremija kaevuhoonesse, võlvitud ruumi, ja Jeremija jäi sinna kauaks ajaks.
Aga kord läkitas kuningas Sidkija tema järele ja laskis ta enese ette tuua; ja kuningas küsis temalt salaja oma kojas ning ütles: „Kas on Issandalt sõna?” Ja Jeremija vastas: „On!” Ja ta ütles: „Sind antakse Paabeli kuninga kätte!”
Ja Jeremija ütles kuningas Sidkijale: „Mis pattu ma olen teinud sinu ja su sulaste ja selle rahva vastu, et te olete pannud mind vangikotta?
Ja kus on teie prohvetid, kes teile kuulutasid, öeldes: Ei tule Paabeli kuningas teie ega selle maa kallale?
Ja nüüd kuule ometi, mu isand kuningas! Lase ometi mu alandlik palve langeda sinu ette ja ära saada mind tagasi kirjutaja Joonatani kotta, et ma seal ei sureks!”
Siis kuningas Sidkija andis käsu ja Jeremijat valvati vahtkonnaõues, temale anti kakuke leiba päevas pagarite tänavast, kuni linnast lõppes kõik leib; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.
Jeremija 38 Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, öeldes:
„Nõnda ütleb Issand: Kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib elada.
Nõnda ütleb Issand: See linn antakse kindlasti Paabeli kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle.”
Siis ütlesid vürstid kuningale: „Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!”
Ja kuningas Sidkija vastas: „Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!”
Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.
Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,
siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga, öeldes:
„Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba.”
Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu, öeldes: „Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!”
Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.
Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: „Pane nüüd need räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!” Ja Jeremija tegi nõnda.
Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.
Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning laskis tuua prohvet Jeremija enese juurde, Issanda koja kolmanda sissekäigu juurde; ja kuningas ütles Jeremijale: „Ma tahan sinult küsida ühte asja, ära salga mulle midagi!”
Aga Jeremija vastas Sidkijale: „Kui ma sulle midagi avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!”
Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles: „Nii tõesti kui elab Issand, kes meile hinge on loonud, mina ei tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su hinge.”
Siis Jeremija ütles Sidkijale: „Nõnda ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.
Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle tulega ja sina ei pääse nende käest.”
Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: „Mina kardan neid juute, kes on põgenenud kaldealaste juurde; vahest antakse mind nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja.”
Aga Jeremija ütles: „Ei anta! Kuule ometi Issanda häält selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su hing jääb elama!
Aga kui sa tõrgud välja minemast, siis see on sõna, mille Issand mulle ilmutas:
Vaata, kõik naised, kes on jäänud Juuda kuningakotta, viiakse välja Paabeli kuninga vürstide juurde ja nad ütlevad: „Sinu ustavad sõbrad on sind ahvatlenud ja on sinust jagu saanud: su jalad vajusid mudasse, aga nemad tõmbusid tagasi.”
Kõik su naised ja lapsed viiakse kaldealaste juurde ja sa ei pääse nende käest, vaid Paabeli kuninga käsi tabab sind ja sinu pärast põletatakse see linn tulega.”
Siis Sidkija ütles Jeremijale: „Keegi ärgu saagu teada neid sõnu, muidu sa sured!
Ja kui vürstid kuulevad, et ma sinuga olen rääkinud, ja nad tulevad su juurde ning ütlevad sulle: Kõnele ometi meile, mida sa rääkisid kuningale, muidu me surmame sinu, ära meile salga, ja mida kuningas sulle rääkis,
siis ütle neile: Ma lasksin langeda kuninga ette oma alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta surema.”
Kõik vürstid tulidki Jeremija juurde ja küsisid temalt; aga ta vastas neile just nende sõnadega, nagu kuningas oli käskinud. Siis nad läksid vaikides ära ta juurest, ja asi jäi saladusse.
Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalemm vallutati.
Jeremija 39 Ja kui Jeruusalemm oli vallutatud - Juuda kuninga Sidkija üheksandal aastal kümnendas kuus oli Paabeli kuningas Nebukadnetsar ja kogu tema sõjavägi tulnud Jeruusalemma vastu ja oli asunud seda piirama,
ja oli Sidkija üheteistkümnendal aastal neljanda kuu üheksandal päeval tunginud linna sisse -,
siis tulid kõik Paabeli kuninga vürstid ja asusid keskmisse väravasse: Neergal Sar-Eser, Samgar-Nebo, Sar-Sekim, ülemkammerhärra, Neergal Sar-Eser, ülemmaag, ja kõik muud Paabeli kuninga vürstid.
Aga kui Juuda kuningas Sidkija ja kõik sõjamehed nägid neid, siis nad põgenesid ja läksid öösel linnast välja mööda kuninga rohuaia teed läbi müüridevahelise värava; ta läks välja lagendiku suunas.
Ent kaldealaste sõjavägi ajas neid taga ja nad said Sidkija kätte Jeeriko lagendikel; nad võtsid ta kinni ja viisid Riblasse, Hamatimaale, Paabeli kuninga Nebukadnetsari juurde, kes mõistis tema üle kohut.
Ja Paabeli kuningas laskis tappa Sidkija pojad Riblas tema silme ees; Paabeli kuningas tappis ka kõik Juuda suurnikud.
Ja ta tegi Sidkija silmad pimedaks ning aheldas ta vaskahelaisse, et viia ta Paabelisse.
Ja kaldealased põletasid tulega kuningakoja ja rahva kojad ning kiskusid maha Jeruusalemma müürid.
Ja rahva säilinud osa, kes oli linna alles jäänud, ja ülejooksikud, kes olid tema poole üle jooksnud, ja muud rahva riismed viis ihukaitsepealik Nebusaradan vangi Paabelisse.
Aga osa vaesemast rahvast, kellel midagi ei olnud, jättis ihukaitsepealik Nebusaradan Juudamaale ja andis neile samal ajal viinamägesid ning põlde.
Ja Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli andnud ihukaitsepealikule Nebusaradanile Jeremija kohta käsu, öeldes:
„Võta tema ja kanna hoolt tema eest, ära tee talle midagi kurja, vaid talita temaga nõnda, nagu ta ise sulle ütleb!”
Siis ihukaitsepealik Nebusaradan, ülemkammerhärra Nebusasban, ülemmaag Neergal Sar-Eser ja kõik Paabeli kuninga pealikud läkitasid talle järele -
nad läkitasid talle järele ja lasksid tuua Jeremija vahtkonnaõuest ning andsid tema Gedalja, Saafani poja Ahikami poja hoolde, et ta viiks tema oma kotta; nõnda jäi ta rahva keskele.
Ja Issanda sõna oli tulnud Jeremijale, kui teda vahtkonnaõues kinni peeti; ta oli öelnud:
„Mine ja räägi etiooplase Ebed-Melekiga ning ütle: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma teen tõeks oma sõnad selle linna kohta, õnnetuseks, aga mitte õnneks, ja sel päeval sünnib see sinu nähes.
Aga sinu ma päästan sel päeval, ütleb Issand, ja sind ei anta nende meeste kätte, keda sa kardad.
Sest ma päästan su tõesti, nõnda et sa ei lange mõõga läbi, vaid saad enesele osaks oma hinge, sellepärast et sa oled lootnud minu peale, ütleb Issand.”
Jeremija 40 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt pärast seda, kui ihukaitsepealik Nebusaradan oli lasknud tal Raamast ära minna. Kui ihukaitsepealik laskis ta kohale tuua, oli ta käeraudadesse aheldatuna kõigi Jeruusalemma ja Juuda vangide seas, kes viidi Paabelisse.
Ja ihukaitsepealik võttis Jeremija ning ütles temale: „Issand, sinu Jumal, on tõotanud selle õnnetuse sellele paigale.
Issand on saatnud selle ja on teinud nõnda, nagu ta on rääkinud; sest te olete pattu teinud Issanda vastu ega ole kuulanud tema häält, ja nõnda on see asi teiega sündinud.
Ja nüüd, vaata, ma vabastan su täna raudadest, mis sul on käte ümber. Kui sulle meeldib tulla koos minuga Paabelisse, siis tule ja ma kannan su eest hoolt; aga kui sulle ei meeldi tulla koos minuga Paabelisse, siis ära tule. Vaata, kogu maa on su ees lahti: kuhu pead heaks ja õigeks minna, sinna mine!”
Ja kui ta ei olnud veel tagasi läinud, ütles Nebusaradan: „Mine tagasi Gedalja, Saafani poja Ahikami poja juurde, kelle Paabeli kuningas pani Juuda linnade valitsejaks, ja jää tema juurde rahva sekka; või mine ükskõik kuhu paika sa heaks arvad minna!” Ja ihukaitsepealik andis temale teerooga ja kingituse ning saatis ta ära.
Ja Jeremija tuli Gedalja, Ahikami poja juurde Mispasse ning jäi tema juurde rahva sekka, kes oli jäänud maale.
Kui kõik sõjaväepealikud, kes olid väljal olnud, kuulsid, nemad ja nende mehed, et Paabeli kuningas oli pannud Gedalja, Ahikami poja, maavalitsejaks ja et ta oli andnud tema hoole alla need mehed ja naised ja lapsed, need maa vaesema rahva hulgast, keda ei viidud vangi Paabelisse,
siis tulid nad Gedalja juurde Mispasse: Ismael, Netanja poeg, Joohanan ja Joonatan, Kaareahi pojad, Seraja, Tanhumeti poeg, netofalase Eefai pojad ja Jaasanja, maakatlase poeg, nemad ja nende sõjamehed.
Ja Gedalja, Saafani poja Ahikami poeg, vandus neile ja nende sõjameestele, öeldes: „Ärge kartke kaldealasi teenida; jääge maale ja teenige Paabeli kuningat, siis on teil hea põli!
Ja mina ise, vaata, jään Mispasse, et olla kaldealaste teenistuses, kes tulevad meie juurde; aga teie koguge veini ja suvist puuvilja ja õli ning pange oma astjaisse ja elage linnades, mis te võtate oma valdusesse!”
Ja kõik needki juudid, kes olid Moabis, ammonlaste hulgas, Edomis ja kõigis teistes maades, kuulsid, et Paabeli kuningas oli Juudasse osa alles jätnud, ja et ta oli pannud neile valitsejaks Gedalja, Saafani poja Ahikami poja.
Siis tulid kõik juudid tagasi kõigist paigust, kuhu neid oli aetud, ja tulid Juudamaale Gedalja juurde Mispasse; ja nad kogusid väga palju veini ja suvist puuvilja.
Aga Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik sõjaväepealikud, kes olid väljal olnud, tulid Gedalja juurde Mispasse
ja ütlesid temale: „Kas sa ka tead, et ammonlaste kuningas Baalis on läkitanud Ismaeli, Netanja poja, sind surnuks lööma?” Aga Gedalja, Ahikami poeg, ei uskunud neid.
Siis Joohanan, Kaareahi poeg, rääkis salaja Gedaljaga Mispas, öeldes: „Lase ma lähen ja löön kellegi teadmata Ismaeli, Netanja poja maha! Miks ta peaks surnuks lööma sinu, millega kogu Juuda, kes on kogunenud sinu juurde, hajutatakse ja Juuda jääk hukkub?”
Aga Gedalja, Ahikami poeg, vastas Joohananile, Kaareahi pojale: „Ära tee seda asja, sest sa räägid valet Ismaeli kohta!”
Jeremija 41 Aga seitsmendas kuus tulid Ismael, Elisama poja Netanja poeg, kuninglikust soost ja üks kuninga pealikuid, ja kümme meest koos temaga Gedalja, Ahikami poja juurde Mispasse. Kui nad seal Mispas üheskoos leiba võtsid,
siis tõusid Ismael, Netanja poeg, ja need kümme meest, kes olid koos temaga, ja lõid Gedaljat, Saafani poja Ahikami poega mõõgaga ning surmasid tema, kelle Paabeli kuningas oli pannud maavalitsejaks.
Ka kõik juudid, kes olid Gedalja juures Mispas, ja kaldealased, sõjamehed, kes juhtusid seal olema, lõi Ismael maha.
Ja teisel päeval, kui Gedalja oli tapetud, aga keegi seda veel ei teadnud,
tuli Sekemist, Siilost ja Samaariast kaheksakümmend meest, habemed aetud, riided lõhki käristatud ja märgid ihusse lõigatud, käes roaohvrid ja viiruk Issanda kotta viimiseks.
Ja Ismael, Netanja poeg, läks Mispast neile vastu lakkamatult nuttes; ja kui ta neid kohtas, ütles ta neile: „Tulge Gedalja, Ahikami poja juurde!”
Aga kui nad olid jõudnud linna keskele, siis Ismael, Netanja poeg, ja mehed, kes olid koos temaga, tapsid nad ära ja viskasid kaevu.
Aga nende hulgas leidus kümme meest, kes ütlesid Ismaelile: „Ära meid surma, sest meil on peidetud varandusi väljal: nisu ja otri, õli ja mett!” Siis ta jättis need puutumata ega surmanud neid koos nende vendadega.
Ja kaev, kuhu Ismael viskas kõik nende meeste surnukehad, keda ta oli maha löönud, nende seas Gedalja kaaslased, oli seesama, mille kuningas Aasa oli teinud Iisraeli kuninga Baesa pärast; selle täitis Ismael, Netanja poeg, mahalöödutega.
Ja Ismael võttis vangi kogu rahva jäägi, kes oli Mispas, kuningatütred ja kogu rahva, kes olid jäänud Mispasse, keda ihukaitsepealik Nebusaradan oli jätnud Gedalja, Ahikami poja hoolde; Ismael, Netanja poeg, võttis need vangi ja läks teele, et minna ammonlaste juurde.
Aga kui Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik sõjaväepealikud, kes olid koos temaga, kuulsid kõigest sellest kurjast, mida Ismael, Netanja poeg, oli teinud,
siis võtsid nad kõik oma mehed ja läksid sõdima Ismaeli, Netanja poja vastu; ja nad leidsid tema suure vee äärest, mis on Gibeonis.
Aga kui kõik rahvas, kes oli Ismaeli juures, nägi Joohanani, Kaareahi poega, ja kõiki sõjaväepealikuid, kes olid koos temaga, siis nad rõõmustasid,
ja kõik rahvas, kelle Ismael Mispast oli vangi võtnud, pöördus ja läks tagasi ning tuli Joohanani, Kaareahi poja juurde.
Aga Ismael, Netanja poeg, pääses Joohanani eest kaheksa mehega ja läks ammonlaste juurde.
Ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik sõjaväepealikud, kes olid koos temaga, võtsid kogu ülejäänud rahva, kelle ta oli toonud Mispast Ismaeli, Netanja poja käest, pärast seda kui see oli maha löönud Gedalja, Ahikami poja: mehed, sõjakõlvulised mehed, naised ja lapsed ja teenrid, keda ta oli Gibeonist tagasi toonud,
ja läksid ning peatusid Kimhami majutuspaigas, mis on Petlemma lähedal, et siis minna ja jõuda Egiptusesse
kaldealaste eest, sest nad kartsid neid, kuna Ismael, Netanja poeg, oli maha löönud Gedalja, Ahikami poja, kelle Paabeli kuningas oli pannud maavalitsejaks.
Jeremija 42 Siis astusid ligi kõik sõjaväepealikud ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja Jesanja, Hoosaja poeg, ja kogu rahvas pisemast suuremani,
ja ütlesid prohvet Jeremijale: „Langegu nüüd meie alandlik palve sinu ette ja sina palu meie eest Issandat, oma Jumalat, kogu selle jäägi eest; sest suurest hulgast on meid pisut järele jäänud, nagu sa meid oma silmaga näed!
Issand, su Jumal, andku meile teada tee, mida meil tuleks käia, ja seda, mida meil tuleks teha!”
Ja prohvet Jeremija vastas neile: „Küllap ma kuulen! Vaata, ma palun Issandat, teie Jumalat, nõnda nagu soovite, ja ma ilmutan teile iga sõna, mis Issand teile kostab, ega salga teie ees sõnagi!”
Siis nad ütlesid Jeremijale: „Issand olgu meie vastu tõsine ja ustav tunnistaja, kui me ei tee iga sõna järgi, millega Issand, su Jumal, läkitab sind meie juurde!
Olgu see hea või kuri, me kuulame Issanda, oma Jumala häält. Tema juurde me läkitame sinu, et meil võiks olla hea põli, kui me kuulame Issanda, oma Jumala häält.”
Kümne päeva pärast tuli Jeremijale Issanda sõna
ja ta kutsus Joohanani, Kaareahi poja, ja kõik sõjaväepealikud, kes olid koos temaga, ja kogu rahva pisemast suuremani
ning ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, kelle juurde te mind läkitasite, et ma paneksin teie alandliku palve tema ette:
Kui te jääte siia maale, siis ma ehitan teid ega kisu maha, siis ma istutan teid ega kitku välja, sest ma kahetsen kurja, mida ma teile olen teinud.
Ärge kartke Paabeli kuningat, keda te nüüd kardate; ärge teda kartke, ütleb Issand, sest mina olen teiega, et teid aidata ja tema käest päästa!
Ja mina annan teile armu, et tema halastab teie peale ja laseb teid tulla tagasi teie oma maale.
Aga kui te ütlete: Me ei jää siia maale! ega võta kuulda Issanda, oma Jumala häält,
vaid ütlete: Ei, me läheme tõesti Egiptusesse, kus meil ei ole vaja näha sõda ega kuulda sarvehäält ja kus meil ei ole leivanälga, ja me jäämegi sinna -
siis kuule seepärast nüüd Issanda sõna, Juuda jääk: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Kui te tõesti pöörate oma näod Egiptuse poole ja lähete sinna võõraina elama,
siis saab mõõk, mida te kardate, teid kätte seal, Egiptusemaal, ja nälg, mille pärast te olete mures, tuleb teile järele sinna, Egiptusesse, ja te surete seal.
Ja kõik need mehed, kes pööravad oma näo Egiptuse poole, et seal võõraina elada, surevad mõõga läbi, nälga ja katku, ja ükski neist ei saa põgeneda ega pääse õnnetuse eest, mille ma neile saadan.
Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Otsekui mu viha ja raev on valatud Jeruusalemma elanike peale, nõnda valatakse mu raev teie peale, kui te lähete Egiptusesse, ja te saate sajatuseks ja hirmutuseks, needuseks ja teotuseks, ja te ei saa enam näha seda paika.
Issand ütleb teile, Juuda jääk: Ärge minge Egiptusesse! Olgu teil hästi teada, et ma täna olen teid hoiatanud!
Sest te petsite iseendid, kui te läkitasite mind Issanda, oma Jumala juurde, öeldes: Palu meie eest Issandat, meie Jumalat; ja mida iganes Issand, meie Jumal, ütleb, seda ilmuta meile ja me teeme nõnda!
Aga olles teile täna ilmutanud, te siiski ei kuula Issanda, oma Jumala häält kõiges, milleks ta mind teie juurde on läkitanud.
Ja nüüd teadke hästi, et mõõga, nälja ja katku läbi te surete seal paigas, kuhu te tahate minna võõraina elama.”
Jeremija 43 Ja kui Jeremija oli lõpuni rääkinud kogu rahvale kõik Issanda, nende Jumala sõnad, millega Issand, nende Jumal, oli teda läkitanud nende juurde, kõik need sõnad,
siis ütlesid Asarja, Hoosaja poeg, ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik ülbed mehed - need ütlesid Jeremijale: „Sa räägid valet! Issand, meie Jumal, ei ole sind läkitanud ütlema: Ärge minge Egiptusesse võõraina elama,
vaid Baaruk, Neerija poeg, kihutab sind meie vastu, et meid anda kaldealaste kätte, selleks et nad meid surmaksid või viiksid vangi Paabelisse!”
Ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik sõjaväepealikud ja kogu rahvas ei kuulanud Issanda häält, et nad jääksid Juudamaale,
vaid Joohanan, Kaareahi poeg, ja kõik sõjaväepealikud võtsid kõik Juuda järelejäänud, kes olid tagasi tulnud kõigi rahvaste keskelt, kuhu neid oli tõugatud, et elada Juudamaal:
mehed ja naised ja lapsed ja kuningatütred ja kõik hinged, keda ihukaitsepealik Nebusaradan oli jätnud Gedalja, Saafani poja Ahikami poja juurde, ja prohvet Jeremija ja Baaruki, Neerija poja,
ja nad läksid Egiptusemaale, sest nad ei kuulanud Issanda häält; ja nad jõudsid Tahpanheesini.
Ja Tahpanheesis tuli Jeremijale Issanda sõna; ta ütles:
„Võta oma käega suuri kive ja peida need savisse sillutises, mis on vaarao koja sissekäigu juures Tahpanheesis, Juuda meeste nähes
ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma läkitan talle järele ja võtan Paabeli kuninga Nebukadnetsari, oma sulase, ja panen tema aujärje nende kivide peale, mis ma olen peitnud, ja ta püstitab nende peale oma toreda telgi.
Tema tuleb ja lööb Egiptusemaad: kes surma, see surma, kes vangi, see vangi, ja kes mõõga kätte, see mõõga kätte!
Mina süütan tule Egiptuse jumalate templites ja tema põletab need ning viib nad ära; ta puhastab Egiptusemaad, nagu karjane puhastab oma kuube söödikuist; ja ta läheb sealt ära rahuga.
Ja ta lõhub Egiptuses Beet-Semesi sambad ning põletab tulega Egiptuse jumalate templid.”
Jeremija 44 Sõna, mis Jeremijale tuli kõigi juutide kohta, kes elasid Egiptusemaal, kes elasid Migdolis, Tahpanheesis, Noofis ja Patrosemaal; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Te olete näinud kõike seda õnnetust, mille ma lasksin tulla Jeruusalemmale ja kõigile Juuda linnadele; ja vaata, need on tänapäevani varemeis ja ükski ei ela neis
nende pahategude pärast, mis nad tegid minu pahandamiseks, minnes suitsutama ja teenima teisi jumalaid, keda nad ei tundnud, ei nemad, ei teie ega teie vanemad.
Ma läkitasin küll teie juurde kõik oma sulased prohvetid, läkitasin lakkamatult, öeldes: Ärge ometi tehke seda jõledust, mida ma vihkan!
Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, et nad oleksid pöördunud oma kurjusest ega oleks suitsutanud teistele jumalatele.
Seepärast valati välja mu raev ja viha ja see põles Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail ja need muutusid neiks õudseiks varemeiks, nagu need tänapäeval on.
Ja nüüd ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, nõnda: Miks valmistate iseendile selle suure õnnetuse, hävitades oma mehed ja naised, lapsed ja imikud Juudast, ilma endile jääkigi järele jätmata,
pahandades mind oma kätetööga, suitsutades teistele jumalatele Egiptusemaal, kuhu te olete tulnud võõraina elama, hävitades endid sellega ning saades sajatuseks ja teotuseks kõigi maa rahvaste seas?
Kas te olete unustanud oma vanemate pahateod, Juuda kuningate pahateod, omaenese pahateod ja oma naiste pahateod, mis nad tegid Juudamaal ja Jeruusalemma tänavail?
Nad ei ole murdunud tänapäevani ja nad ei karda ega käi minu Seaduse ja mu määruste järgi, mis ma olen andnud teile ja teie vanemaile.
Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, ma pööran oma palge teie vastu õnnetuseks ja kogu Juuda hävitamiseks.
Ja ma võtan Juuda jäägi, kes pöörasid oma näod Egiptusemaa poole, et seal võõraina elada, ja nad kõik hukkuvad; Egiptusemaal nad langevad mõõga ja nälja läbi; nad hukkuvad pisemast suuremani, nad surevad mõõga ja nälja läbi ning saavad sajatuseks, hirmutuseks, needuseks ja teotuseks.
Ja ma karistan neid, kes elavad Egiptusemaal, nõnda nagu ma karistasin Jeruusalemma mõõga, nälja ja katkuga.
Ja Juuda jäägist, kes tulid Egiptusemaale võõraina elama, ei jää järele põgenikke ega pääsenuid, et pöörduda tagasi Juudamaale, kuhu nende hing igatseb minna jälle elama; sest nad ei pöördu tagasi, peale mõne päästetu.”
Aga kõik mehed, kes teadsid, et nende naised olid suitsutanud teistele jumalatele, ja kõik naised, kes seal seisid suure koguna, ja kõik rahvas, kes elas Egiptusemaal Patroses, kostsid Jeremijale, öeldes:
„Sõna, mis sa meile oled rääkinud Issanda nimel, ei võta me sinult kuulda,
vaid me teeme teoks iga sõna, mis on tulnud meie eneste suust, suitsutame Taevakuningannale ja valame temale joogiohvreid, nõnda nagu me oleme teinud, meie ja meie vanemad, meie kuningad ja meie vürstid Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail; siis oli meil leiba külluses ja hea põli, ja me ei näinud õnnetust.
Aga sellest peale, kui me lakkasime suitsutamast Taevakuningannale ja valamast temale joogiohvreid, on meil olnud puudus kõigest ja me oleme hukkunud mõõga ja nälja läbi.
Ja kui me suitsutame Taevakuningannale ja valame temale joogiohvreid, kas me siis vastu oma meeste tahtmist valmistame temale ohvrileibu, tema kuju taolisi, ja valame temale joogiohvreid?”
Siis Jeremija kostis kogu rahvale, meestele ja naistele, kogu rahvale, kes temale nõnda oli vastanud, ja ütles:
„Eks see olnud suits, mida te suitsutasite Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail, teie ja teie vanemad, teie kuningad ja teie vürstid ja maa rahvas, mida Issand meenutas ja võttis oma südamesse,
nõnda et Issand enam ei talunud teie kurje tegusid, jäledusi, mis te tegite, ja nõnda sai teie maa varemeiks, hirmutuseks ja needuseks, elanikest tühjaks, nõnda nagu see tänapäeval on.
Sellepärast et te suitsutasite ja tegite pattu Issanda vastu ja et te ei kuulanud Issanda häält ega käinud tema Seaduse ja määruste ning tunnistuste järgi, sellepärast on teid tabanud see õnnetus, nõnda nagu see tänapäeval on.”
Ja Jeremija ütles kogu rahvale ja kõigile naistele: „Kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes olete Egiptusemaal!
Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Teie ja teie naised olete rääkinud oma suuga, olete viinud täide oma kätega ja olete öelnud: Me teeme teoks oma tõotused, millega me oleme tõotanud suitsutada Taevakuningannale ja valada temale joogiohvreid. Pidage siis kindlasti oma tõotusi ja tehke oma tõotused teoks!
Seepärast kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes te elate Egiptusemaal: Vaata, ma olen vandunud oma suure nime juures, ütleb Issand, et minu nime ei nimetata enam kogu Egiptusemaal mitte ühegi Juuda mehe suus, kes võiks öelda: Nii tõesti kui Issand Jumal elab!
Vaata, ma olen nende pärast valvel õnnetuseks, aga mitte õnneks; ja kõik Egiptusemaal olevad Juuda mehed hukkuvad mõõga ja nälja läbi, kuni neile on tulnud lõpp.
Aga mõõga eest pääsenud pöörduvad Egiptusemaalt tagasi Juudamaale väikesearvuliselt; siis kogu Juuda jääk, kes on tulnud Egiptusemaale võõraina elama, saab teada, kelle sõna on tõeks läinud - minu või nende.
Ja see olgu teile tähiseks, ütleb Issand, kui ma teid nuhtlen siin paigas selleks, et te teaksite, et mu sõnad teie kohta lähevad tõesti täide teile õnnetuseks:
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan Egiptuse kuninga, vaarao Hofra, tema vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad tema elu, nõnda nagu ma andsin Juuda kuninga Sidkija Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, kes oli tema vaenlane ja ähvardas tema elu.”
Jeremija 45 Sõna, mis prohvet Jeremija rääkis Baarukile, Neerija pojale, kui see kirjutas raamatusse neid sõnu Jeremija suust Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal; ta ütles:
„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sinu kohta, Baaruk:
Sa ütled: „Häda mulle! Sest Issand lisab mu valule piina! Ma olen väsinud ohkamisest, ma ei leia hingamist!”
Ütle siis temale nõnda: Nõnda ütleb Issand: Vaata, mis ma olen ehitanud, selle ma kisun maha, ja mis ma olen istutanud, selle ma kitkun välja - ja nimelt kogu maa!
Ja sina nõuad enesele suuri asju! Ära nõua! Sest vaata, ma toon õnnetuse kõigile, ütleb Issand. Ometi ma jätan sulle osaks su elu kõigis paigus, kuhu sa lähed.”
Jeremija 46 Issanda sõna, mis tuli prohvet Jeremijale rahvaste kohta:
Egiptuse kohta - Egiptuse kuninga, vaarao Neko sõjaväe kohta, kes oli Frati jõe ääres Karkemises, keda Paabeli kuningas Nebukadnetsar lõi Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal:
„Seadke valmis kilp ja kaitsevari ning tulge sõtta!
Rakendage hobused! Ratsanikud, istuge selga! Asuge kohtadele, kiivrid peas! Haljastage piigid, riietuge soomusrüüdesse!
Mis ma näen? Neil on hirm, nad taanduvad? Nende sangarid on löödud, nad põgenevad üha ega vaata tagasi. Hirm on igal pool - ütleb Issand.
Ei saa pakku kiire ega pääse vägev; põhja pool, Frati jõe ääres, nad komistavad ja langevad.
Kes see on, kes tõuseb nagu Niilus, kelle veed voogavad jõgedena?
Egiptus tõuseb nagu Niilus ja ta veed voogavad jõgedena. Ta ütleb: „Ma tõusen, katan maa. Ma hävitan linna ja selle elanikud.”
Sööstke püsti, hobused, kihutage pööraselt, sõjavankrid! Minge välja, võitlejad: etiooplased ja puudid, kilbikandjad, ja luudid, vilunud ammumehed!
See päev on Issandal, vägede Issandal, kättemaksupäev oma vaenlastele tasumiseks. Mõõk sööb, küllastub ja joobub nende verest; sest Issandal, vägede Issandal, on tapaohver põhjamaal Frati jõe ääres.
Mine üles Gileadi ja võta palsamit, neitsi, Egiptuse tütar! Asjata tarvitad palju ravimeid - sinul ei ole paranemist.
Rahvad kuulevad su häbist ja su hädakisa täidab maa; sest vägev komistab vägeva peale ja üheskoos langevad mõlemad.”
Sõna, mis Issand rääkis prohvet Jeremijale Paabeli kuninga Nebukadnetsari tulekust Egiptusemaad lööma:
„Andke teada Egiptuses ja kuulutage Migdolis, kuulutage Noofis ja Tahpanheesis, öelge: Astu ette ja ole valmis, sest mõõk õgib juba su ümber!
Miks põgenes Apis? Ei jäänud püsima su härg, sest Issand ajas selle ära.
Ta pani komistama paljusid, kes ka langesid üksteise peale ja ütlesid: „Tõuskem ja mingem tagasi oma rahva juurde ja oma sünnimaale, kaugele hävitava mõõga eest!”
Hüüdke vaaraole, Egiptuse kuningale: Kiidukukk, kes laskis silmapilgu mööda!
Nii tõesti kui ma elan, ütleb kuningas, kelle nimi on vägede Issand - tõesti, otsekui Taabor mägede keskel ja Karmel mere ääres - tuleb tema.
Sea oma kraam vangiteekonnaks valmis, sina, kes sa seal elad, Egiptuse tütar! Sest Noof muutub õudseks, elaniketa varemeiks.
Egiptus on ilus õhvake, aga põhja poolt tuleb parm, tuleb.
Palgasõduridki tema keskel on otsekui nuumvasikad; sest needki pöörduvad ja põgenevad üheskoos ega pea vastu, kui neile tuleb õnnetusepäev, nende karistusaeg.
Tema hääl on kui vingerdava ussi sisin. Sest nad saabuvad sõjaväega ja tulevad kirvestega tema kallale otsekui puuraiujad.
Nad raiuvad maha tema metsa, ütleb Issand, kuigi see on läbitungimatu; sest neid on rohkem kui rohutirtse ja ükski ei suuda neid lugeda.
Häbisse jääb Egiptuse tütar, ta antakse põhjamaa rahva kätte.
Vägede Issand, Iisraeli Jumal, on öelnud: Vaata, ma karistan Noo Aamonit, ja vaaraod, Egiptust ning selle jumalaid ja kuningaid, vaaraod ja neid, kes loodavad tema peale.
Ja ma annan nad nende kätte, kes püüavad nende elu, Paabeli kuninga Nebukadnetsari ja tema sulaste kätte. Aga pärast seda elatakse seal nagu muistseil päevil, ütleb Issand.
Aga sina, mu sulane Jaakob, ära karda, ja Iisrael, ära ehmu! Sest vaata, ma päästan sind kaugelt ja sinu soo tema vangipõlvemaalt. Jaakob tuleb tagasi ning elab rahus ja muretult, ilma et keegi teda hirmutaks.
Sina, mu sulane Jaakob, ära karda, ütleb Issand, sest mina olen sinuga. Sest ma teen lõpu kõigile rahvaile, kelle sekka ma olen sind pillutanud; aga sinule ma ei tee lõppu: ma karistan sind õiglaselt, aga hoopis karistamata ma sind küll ei jäta.”
Jeremija 47 Issanda sõna, mis tuli prohvet Jeremijale vilistite kohta, enne kui vaarao lõi Assat.
Nõnda ütleb Issand: „Vaata, veed tõusevad põhja poolt ja neist saab tulvav jõgi; need ujutavad üle maa ja kõik, mis seda täidab, linna ja selle rahva. Siis inimesed kisendavad ja kõik maa elanikud uluvad.
Kui kostab tema täkkude kabjaplagin, tema vankrite mürin, tema rataste ragin, siis ei vaata isad oma laste järele - nii jõuetud on nende käed
selle päeva pärast, mis tuleb hävitama kõiki vilisteid, kaotama Tüüroselt ja Siidonilt kõiki abistajaid, kes on neile veel jäänud; sest Issand hävitab vilistid, allesjäänud Kaftoori + Kaftoor tähendab mingit Vahemere saart, arvatavasti Kreetat. saarelt.
Kiilaspäisus tabab Assat, vaikima peab Askelon! Jääk nende orus, kui kaua sa tahad lõigata oma ihu? + Juuste lõikamine ja ihu haavamine kuulusid leinakommete juurde.
Oh, Issanda mõõk, kui kaua ei ole sul rahu? Mine tagasi oma tuppe, püsi paigal ja ära liigu!
Kuidas sa saad olla rahulik? Sest Issand on andnud temale käsu ning on määranud ta sinna Askeloni ja mereranna vastu.”
Jeremija 48 Moabi kohta: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: „Häda Nebole, sest ta hävitatakse! Häbisse jääb, vallutatakse Kirjataim, häbisse jääb ja purustatakse pelgupaik!
Moabi kuulsus kaob, Hesbonis kavatsetakse kurja tema vastu: „Mingem ja hävitagem ta rahvaste hulgast!” Ka sina, Madmen, hukkud - su kannul käib mõõk!
Kuule! Hooronaimist kostab kisa: „Hävitus ja suur kokkuvarisemine!”
„Moab on purustatud!” kostab ta lapsukeste kisa.
Jah, mööda Luuhiti tõusuteed minnakse nuttes üles, jah, Hooronaimi nõlvakult kostab hädakisa hävingu pärast:
„Põgenege, päästke oma elu ja olge nagu kadakas kõrbes!” + Tekstiosas 2-6 kasutatakse ära kohanimede tähendusi. Hebon tähendab 'plaan' (salm 2), Madmen 'paik, mis on vaikima pandud' (salm 2), salmis 4 sõna 'lapsukesed' (heebr se'irim) viitab Soari linnadele ja salmis 6 sõna 'kadakas' (heebr aro'er) viitab Aroeri linnale.
Sellepärast et sa loodad oma tegude ja varanduste peale, vallutatakse ka sind. Ja Kemos läheb vangi üheskoos oma preestrite ja vürstidega.
Hävitaja tuleb iga linna kallale ja ükski linn ei pääse; org hukkub ja tasandik rikutakse, nagu Issand on ütelnud.
Andke Moabile tiivad, ta lennaku ära! Ta linnad muutuvad õudseks, keegi ei ela neis.
Neetud olgu, kes Issanda tööd teeb loiult, ja neetud olgu, kes hoiab oma mõõga verest eemal!
Moab on olnud muretu oma noorusest alates ja on vaikselt seisnud oma pärmi peal; teda ei ole kallatud astjast astjasse ega ole ta pidanud minema vangi; seepärast on talle jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud.
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma läkitan tema kallale veinilaskjad, kes teda kallutavad; need tühjendavad tema astjad ja purustavad tema kruusid.
Siis Moab tunneb häbi Kemose pärast, nagu Iisraeli sugu tundis häbi Peeteli pärast, kelle peale nad lootsid.
Kuidas te võite öelda: „Me oleme vägevad ja vaprad sõjamehed!”?
Moab hävitatakse ja ta linnad tõusevad üles kui suits; ta valitud noored mehed laskuvad tapetavaiks, ütleb kuningas, kelle nimi on vägede Issand.
Moabi hukatus ligineb ja tema õnnetus tõttab väga.
Tundke temale kaasa, kõik ta naabrid ja kõik, kes tunnete tema nime, öelge: „Kuidas küll on murtud tugev kepp, see tore sau!”
Astu alla oma auhiilgusest ja istu janus, elanik, Diiboni tütar! Sest Moabi hävitaja tuleb su kallale, hävitama su kindlustatud linnu.
Seisa tee ääres ja vaata, Aroeri elanik! Küsi põgenikelt ja pääsenuilt: „Mis on juhtunud?”
Moab on jäänud häbisse, sest ta on purustatud. Hüüdke ja karjuge, andke teada Arnoni ääres, et Moab on hävitatud.
Ja kohus tuleb tasasele maale, Holonile, Jahsale, Meefatile,
Diibonile, Nebole, Beet-Diblataimile,
Kirjataimile, Beet-Gaamulile, Beet-Meonile,
Kerijotile, Bosrale ja kõigile Moabimaa linnadele kaugel ja ligidal.
Moabi sarv raiutakse maha ja tema käsivars murtakse, ütleb Issand.
Jootke ta purju, sest ta on suurustanud Issanda vastu, et Moab vehiks kätega oma okse juures ja et temagi saaks naeruks!
Eks ole Iisrael olnud sulle naeruks? Või tabati ta varaste hulgast, et sa vangutad pead iga kord, kui sa temast räägid?
Jätke linnad ja elage kaljudes, Moabi elanikud, olge nagu tuvi, kes pesitseb koopasuus!
Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe, tema uhkusest, hooplemisest ja upsakusest ning tema südame suurelisusest.
Mina tunnen, ütleb Issand, tema jultumust ja valejutte - nad on teinud valesti.
Seetõttu ulun ma Moabi pärast, kisendan kogu Moabi pärast, kurdan Kiir-Heresi inimeste pärast.
Rohkem kui on nuttu Jaaseri pärast, nutan ma sinu pärast, Sibma viinapuu. Su lokkavad kasvud tungisid üle mere, ulatusid Jaaseri mereni. Su suvivilja ja viinamarjalõikuse kallale sööstab hävitaja.
Rõõm ja ilutsemine võetakse viljapuuaiast ja Moabimaalt. Ma lõpetan veini surutõrrest, enam ei tallata seda rõõmuhüüetega, rõõmuhüüd ei olegi enam rõõmuhüüd.
Hädahüüded on Hesbonist kuni Elaaleni ja Jahaseni, nad annavad kuulda oma häält Soarist kuni Hooronaimini ja Eglat-Selisijani, sest ka Nimrimi veed muutuvad kõrbeks.
Ja ma lõpetan Moabist selle, ütleb Issand, kes ohverdab künkal ja suitsutab oma jumalatele.
Seetõttu kaebleb mu süda Moabi pärast otsekui vilepill; ja mu süda kaebleb Kiir-Heresi inimeste pärast otsekui vilepill, et nende kogutud vara on hävinud.
Tõesti, kõik pead on siis paljad ja kõik habemed aetud, kõigil kätel on sisselõiked ja kõigil niudeil kotiriie.
Kõigil Moabi katuseil ja tänavail on üldine leinakaebus, sest ma purustan Moabi otsekui kõlbmatu astja, mis kellelegi ei meeldi, ütleb Issand.
Kuidas ta küll on purustatud! Ulguge! Kuidas küll on Moab häbiga pööranud selja! Moab saab naeruks ja hirmutuseks kõigile oma naabritele.
Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ta lendab nagu kotkas ja laotab oma tiibu Moabi kohal.
Linnad vallutatakse ja kindlused saadakse kätte: sel päeval on Moabi kangelaste süda otsekui lapsevaevas oleva naise süda.
Ja Moab hävitatakse rahvaste seast, sest ta on suurustanud Issanda vastu.
Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, Moabi elanik, ütleb Issand.
Kes siis põgeneb pelju eest, langeb püügiauku; ja kes tuleb välja püügiaugust, selle püüab püüdepael; sest ma toon temale, Moabile, nende karistusaasta, ütleb Issand.
Hesboni varjus seisavad põgenikud jõuetult; sest Hesbonist lähtub tuli ja Siihoni keskelt leek: see põletab Moabi oimud ja lärmajate pealae.
Häda sulle, Moab! Kaduma peab Kemose rahvas, sest su pojad võetakse vangi ja su tütred peavad olema vangis!
Aga viimseil päevil ma pööran Moabi vangipõlve, ütleb Issand.” Niipalju kohtust Moabi üle.
Jeremija 49 Ammonlaste kohta: Nõnda ütleb Issand: „Kas Iisraelil ei ole poegi või ei ole tal pärijat? Miks Milkom on pärinud Gaadi ja ta rahvas on asunud selle linnadesse?
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma toon kuuldavale sõjahüüu ammonlaste Rabba + Rabba, praegune Amman, oli ammonlaste pealinn. vastu: see muutub hüljatud rusuhunnikuks ja selle tütarlinnad põlevad tules. Siis pärib Iisrael oma pärijad, ütleb Issand.
Ulu, Hesbon, sest Ai hävitatakse! Kisendage, Rabba tütred, rõivastage end kotiriidesse! Tehke leinakaebust ja uidake müüridel, sest Milkom läheb vangi koos oma preestrite ja vürstidega!
Miks sa kiitled orgudest, et su org voolab üle, sa taganenud tütar, lootes oma varanduste peale: „Kes tuleb mulle kallale?”
Vaata, ma toon sulle hirmu kõigilt su naabreilt, ütleb Issand, vägede Issand, ja teid pillutatakse laiali, igaüks omale poole, ja keegi ei kogu põgenikke.
Aga pärast seda pööran ma ammonlaste vangipõlve, ütleb Issand.”
Edomi kohta: Nõnda ütleb vägede Issand: „Kas ei ole enam tarkust Teemanis? Kas on mõistlikel kadunud nõu? Kas nende tarkus on saanud tühjaks?
Põgenege, pöörduge, pugege sügavale peitu, Dedani elanikud! Sest ma toon Eesavile õnnetuse, tema karistusaja.
Kui sulle tulevad viinamarjakorjajad, ei jäta nad järelnoppimiseks midagi järele. Kui öösel tulevad vargad, varastavad nad just nõndapalju, kui nad tahavad.
Jah, mina ise paljastan Eesavi, avastan tema peidupaigad ja ta ei saa ennast peita. Hävitatakse tema sugu ja ta vennad ja naabrid - ja teda ei ole enam.
Jäta oma vaeslapsed minu elatada ja su lesknaised lootku minu peale!
Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ka need, kelle kohus ei olekski juua seda karikat, peavad jooma, ja sina peaksid jääma karistuseta? Sina ei jää karistuseta, vaid sa pead tõesti jooma!
Sest ma olen vandunud iseenesele, ütleb Issand, et Bosra saab hirmutuseks, teotuseks, kõleduseks ja needuseks, ja kõik ta tütarlinnad muutuvad igavesti varemeiks.
Ma olen Issandalt kuulnud sõnumit, et käskjalg on läkitatud rahvaste juurde: „Kogunege ja tulge temale kallale ning hakake sõdima!”
Sest vaata, ma teen su pisikeseks rahvaste keskel, põlatuks inimeste seas.
Sind on petnud su kardetavus, su südame ülbus, kes elad kaljulõhedes, valitsed kõrgeid künkaid. Kuigi sa pesitseksid kõrgel nagu kotkas, tooksin ma su sealt alla, ütleb Issand.
Ja Edom muutub jubeduseks: igaüks, kes läheb sealt mööda, kohkub ja mõnitab teda kõigi tema nuhtluste pärast.
Otsekui Soodoma ja Gomorra ja nende naabrite segipaiskamise järel, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.
Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda ajan ma tema sealt äkitselt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Ja kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?
Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Edomi vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud Teemani elanike vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.
Nende langemise mürinast väriseb maa, hädakisa kaja kostab Kõrkjamereni.
Vaata, ta tõuseb üles ja lendab nagu kotkas ja laotab oma tiibu Bosra kohal; ja sel päeval on Edomi kangelaste süda otsekui lapsevaevas oleval naisel.”
Damaskuse kohta: „Häbisse jäävad Hamat ja Arpad, sest nad kuulevad halba sõnumit; nad voogavad nagu rahutu meri, mis ei jää vaikseks.
Damaskus muutub araks, pöördub põgenema, teda haarab hirm; teda valdab ahastus ja valu nagu sünnitajat.
Kuidas küll on maha jäetud see ülistatud linn, mu rõõmulinn!
Jah, tema turgudel langevad ta noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik sõjamehed, ütleb vägede Issand.
Ja ma süütan Damaskuse müüridesse tule, et see põletaks Ben-Hadadi paleed.”
Keedari ja Haasori kuningriikide kohta, mis Paabeli kuningas Nebukadnetsar vallutab: Nõnda ütleb Issand: „Tõuske, minge kallale Keedarile ja hävitage idamaalased!
Nende telgid ja karjad võetakse ära, nende telgivaibad ja kõik nende riistad; neilt viiakse nende kaamelid ja neile hüütakse: „Hirm on igal pool!”
Põgenege, rännake kaugele, pugege sügavale, Haasori elanikud! ütleb Issand. Sest Paabeli kuningas Nebukadnetsar on pidanud nõu teie vastu ja on mõlgutanud mõtteid.
Tõuske, minge kallale muretule rahvale, kes elab julgesti, ütleb Issand; tal ei ole uksi ega riive, ta elab üksinda.
Nende kaamelid jäävad riisutavaiks ja nende veiste hulk võitjate saagiks; ma pillutan need pöetudoimulised kõigi tuulte poole ja toon neile igast küljest õnnetuse, ütleb Issand.
Ja Haasor jääb šaakalite pesapaigaks, igavesti laastatuks. Keegi ei ela seal ega asugi sinna inimlaps.”
Issanda sõna, mis tuli prohvet Jeremijale Eelami kohta Juuda kuninga Sidkija valitsemise alguses; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, ma murran Eelami ammu, nende peamise jõu.
Ma toon Eelami vastu neli tuult neljast taevakaarest; ja ma hajutan nad kõigi nende tuulte kätte ega ole rahvast, kelle juurde ei tule Eelami hajutatud.
Ma hirmutan eelamlasi nende vaenlaste ees, nende hinge püüdjate ees ja toon neile õnnetuse - oma tulise viha, ütleb Issand; ja ma läkitan mõõga neile järele, kuni olen teinud neile lõpu.
Ja ma asetan oma aujärje Eelamisse ning hävitan sealt kuninga ja vürstid, ütleb Issand.
Aga viimseil päevil ma pööran Eelami vangipõlve, ütleb Issand.”
Jeremija 50 Sõna, mis Issand kõneles Paabeli kohta, kaldealaste maa kohta prohvet Jeremija läbi:
„Teatage rahvaste seas ja kuulutage, tõstke lipp üles; kuulutage, ärge salake, öelge: Paabel vallutatakse, Beel jääb häbisse, Merodak lüüakse puruks! Tema pühakujud jäävad häbisse, tema ebajumalad purustatakse.
Sest tema kallale tuleb rahvas põhja poolt: see teeb tema maa jubedaks ja seal ei ela ükski - niihästi inimesed kui loomad põgenevad ja kaovad.
Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat.
Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: „Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!”
Mu rahvas oli nagu kadunud lambad, nende karjased eksitasid neid, juhtisid kõrvale mägedes; nad rändasid mäelt mäele, nad unustasid oma tarad.
Kõik, kes neid leidsid, neelasid neid, ja nende vaenlased ütlesid: „Me ei jää süüdlasteks! Sest nad on pattu teinud Issanda, õiguse eluaseme, ja Issanda, oma vanemate lootuse vastu.”
Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees!
Sest vaata, ma äratan ja toon Paabeli kallale hulganisti suuri rahvaid põhjamaalt, kes asuvad rünnakule tema vastu: sealtpoolt ta vallutatakse. Nende nooled on kui vilunud võitlejal - need ei tule tühjalt tagasi.
Ja Kaldea rüüstatakse, kõik selle rüüstajad saavad küllaldaselt, ütleb Issand.
Ilutsege aga, rõõmutsege aga, mu pärisosa rüüstajad. Jah, kepsutage nagu vasikad aasal ja hirnuge nagu täkud:
teie ema jääb suurde häbisse; kes teid on sünnitanud, peab häbenema! Vaata, see on paganate tulevik: kõrb, kuivanud maa ja lagendik.
Issanda viha tõttu ei elata seal ja see jääb hoopis tühjaks. Igaüks, kes Paabelist mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi ta nuhtluste pärast.
Rivistuge ümber Paabeli, kõik, kes vinnastate ambu! Ambuge teda, ärge säästke nooli, sest ta on pattu teinud Issanda vastu!
Tõstke tema ümber võidukisa: „Ta tõstab käe, ta toed langevad, ta müürid kistakse maha.” Sest see on Issanda kättemaks. Makske temale kätte, talitage temaga, nõnda kuidas tema talitas!
Kaotage Paabelist külvaja ja lõikusajal sirbihaaraja! Hävitava mõõga eest pöördub igaüks oma rahva juurde ja igaüks põgeneb oma maale.
Iisrael oli eksinud lammas, lõvidest aetud. Esiti sõi teda Assuri kuningas, ja nüüd viimaks näris tema luid Paabeli kuningas Nebukadnetsar.
Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, mina karistan Paabeli kuningat ja tema maad, nõnda nagu ma karistan Assuri kuningat.
Ja ma toon Iisraeli tagasi tema enese karjamaale ning ta hakkab hoidma karja Karmelil ja Baasanis, ja ta hing küllastub Efraimi mäestikus ja Gileadis.
Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan.
Mine „Topelttõrksa” maa vastu ja „Karistuse” elanike kallale! Löö maha ja hävita sootuks nende järelt, ütleb Issand, ja tee kõik, nagu ma sind olen käskinud!
Maal on sõjahüüd ja suur häving.
Kuidas küll on purustatud ja katki murtud kogu maailma vasar! Kuidas küll Paabel on saanud jubeduseks rahvaste seas!
Mina panin sulle püüdepaela ja sind, Paabel, saadi kätte, nõnda et sa ise ei teadnudki. Sind tabati ja võeti kinni, sest sa võitlesid Issanda vastu.
Issand avas oma relvakambri ja tõi välja oma sajatuse relvad. Sest Issandal, vägede Issandal, on tööd kaldealaste maal.
Tulge kõikjalt temale kallale, avage ta aidad, kuhjake teda viljana hunnikusse ja hävitage ta sootuks, ärgu jäägu talle midagi järele.
Lööge maha kõik ta härjavärsid, mingu nad tapale! Häda neile! Sest on tulnud nende päev, nende karistusaeg.
Kuulge! Põgenikud ja Paabelimaalt pääsenud jutustavad Siionis Issanda, meie Jumala kättemaksust, kättemaksust tema templi eest.
Kutsuge Paabeli kallale kütid, kõik ammuvinnastajad! Lööge leer üles tema ümber, ärgu pääsegu ükski! Tasuge temale ta tegude järgi, talitage temaga, nagu tema on talitanud teiega! Sest ta on olnud ülbe Issanda vastu, Iisraeli Püha vastu.
Seepärast langevad ta turgudel tema noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik ta sõjamehed, ütleb Issand.
Vaata, ma olen su vastu, sina ülbe, ütleb Issand, vägede Issand, sest on tulnud su päev, aeg, mil ma sind karistan.
Siis komistab ülbe ja langeb ega ole, kes ta üles tõstaks; ja ma süütan tema linnades tule ning see põletab kõik ümberringi.
Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli lastele ja Juuda lastele on ühtviisi liiga tehtud; kõik nende vangistajad peavad neid kinni, nad ei taha neid vabastada.
Aga nende lunastaja on vägev, vägede Issand on tema nimi. Tema seletab hästi nende riiuasja, et tuua maale rahu, aga Paabeli elanikele rahutust.
Mõõk kaldealaste kallale, ütleb Issand, ja Paabeli elanike kallale, tema vürstide ja tarkade kallale.
Mõõk ennustajate kallale, et need jääksid narrideks. Mõõk tema kangelaste kallale, et need kohkuksid.
Mõõk tema hobuste ja sõjavankrite kallale ja kogu segarahva kallale, kes on tema keskel, et see muutuks naisteks. Mõõk tema varanduste kallale, et need riisutaks.
Põud tema vete kallale, et need kuivaksid. Sest see on nikerdatud kujude maa, nad on hullud nende peletiste järele.
Seepärast hakkavad seal elama kurjad vaimud ja paharetid ja seal elutsevad jaanalinnud. Seda ei asustata enam iialgi, seal ei elata põlvede jooksul.
Otsekui Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra ja nende naabrid, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.
Vaata, rahvas tuleb põhja poolt: suur rahvas ja palju kuningaid hakkab liikuma maa viimastest äärtest.
Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas, nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Paabeli tütar.
Kui Paabeli kuningas kuuleb neist sõnumit, siis lõtvuvad ta käed; teda valdab ahastus nagu sünnitajat valu.
Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda äkitselt ajan ma nad sealt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?
Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Paabeli vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud kaldealaste maa vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.
Hüüdest: „Paabel on vallutatud!” väriseb maa ja rahvaste seas kuuldakse hädakisa.”
Jeremija 51 Nõnda ütleb Issand: „Vaata, ma äratan Paabeli kallale, „mu vastase südame” elanike kallale hävitava tuule.
Ja ma läkitan Paabeli kallale võõraid, kes tuulavad teda ja laastavad tema maad, kui nad õnnetusepäeval on igalt poolt tema kallal.
Ammukütt vinnastagu oma amb ammuküti vastu ja selle vastu, kes suurustab oma soomusrüüs. Ärge säästke tema noori mehi, hävitage sootuks kogu ta vägi,
et mahalöödud langeksid kaldealaste maal ja läbipistetud tema tänavail.
Sest Iisrael ja Juuda ei jää oma Jumala, vägede Issanda leskedeks, vaid kaldealaste maa on täis süüd Iisraeli Püha vastu.
Põgenege Paabelist ja igaüks päästku oma hing, et teie ei hukkuks tema süü pärast! Sest see on Issanda kättemaksuaeg, kes tasub temale, mis ta on teinud.
Paabel oli kuldkarikas Issanda käes, mis tegi joobnuks kogu maailma; rahvad jõid tema veini, seetõttu rahvad hullusid.
Äkitselt langeb Paabel ja purustatakse. Ulguge tema pärast! Võtke palsamit tema haavade jaoks, vahest ta saab terveks!
Me tahtsime Paabelit ravida, aga ta ei paranenud. Jätkem ta maha ja mingem igaüks oma maale, sest kohus tema üle ulatub taevani ja tõuseb pilvedeni.
Issand on toonud esile meie õigused; tulgem ja jutustagem Siionis Issanda, oma Jumala teost.
Teritage nooli, haarake kilbid! Issand on äratanud Meedia kuningate vaimu, sest tema kavatsuseks Paabeli kohta on selle hävitamine. Sest see on Issanda kättemaks, kättemaks tema templi eest.
Tõstke lipp Paabeli müüride vastu, tugevdage valvet, seadke vahimehi, paigutage varitsejaid! Sest nagu Issand on kavatsenud, nõnda tema teebki teoks, mis ta Paabeli elanike kohta on ütelnud.
Sina, kes sa elad suurte vete ääres, varandustest rikas, on tulnud sinu lõpp, küünar, kust sind katki lõigatakse.
Vägede Issand on vandunud iseenesele: tõesti, ma täidan sind inimestega otsekui rohutirtsudega, ja nad tõstavad sinu vastu sõjakisa.
Tema on oma rammuga teinud maa, tarkusega rajanud maailma ja mõistusega laotanud taeva.
Kui tema teeb häält, siis on taevas vee kohin ja ta tõstab pilved maa äärest; tema teeb vihmale välgud ja toob tuule välja selle aitadest.
Inimesed on kõik rumalad, mõistusest ilma. Iga kullassepp jääb häbisse jumalakuju pärast, sest tema valatud kujud on pettus ja neis pole vaimu.
Need on tühised, naeruväärt töö: oma katsumisajal nad hukkuvad.
Nende sarnane ei ole see, kes on Jaakobi osa, sest tema on kõige looja ja ta pärisosa kepp. Vägede Issand on tema nimi.
Sina, Paabel, olid mulle vasaraks, relvaks, sinuga purustasin ma rahvaid ja sinuga hävitasin ma kuningriike.
Sinuga purustasin ma hobuse ja ratsaniku, sinuga purustasin ma vankri ja sõitja.
Sinuga purustasin ma mehe ja naise, sinuga purustasin ma vana ja noore, sinuga purustasin ma noormehe ja neitsi.
Sinuga purustasin ma karjase ja karja, sinuga purustasin ma põllumehe ja härjapaari, sinuga purustasin ma maavanemad ja asevalitsejad.
Aga nüüd tasun ma Paabelile ja kõigile Kaldea elanikele teie nähes kõik nende kurja, mis nad tegid Siionile, ütleb Issand.
Vaata, ma olen su vastu, sa hävitusemägi, ütleb Issand, kes hävitasid kogu maa. Ma sirutan oma käe su vastu ja veeretan sind kaljudelt alla ning teen sind põlenud mäeks.
Ja sinust ei võeta nurgakivi ega kivi alusmüüri jaoks, vaid sa jääd igavesti hävitatuks, ütleb Issand.
Tõstke maal lipp, puhuge sarve rahvaste seas, pühitsege rahvad tema vastu, kutsuge tema vastu Ararati, Minni ja Askenase kuningriigid, pange tema vastu värbamispealik, tooge üles hobuseid otsekui karuseid rohutirtsuvastseid!
Pühitsege ta vastu rahvad, Meedia kuningad, nende maavanemad ja kõik asevalitsejad ning kogu nende valitsusealune maa!
Siis väriseb maa ja viskleb valudes, sest täituvad kavatsused, mis Issandal on Paabeli vastu, et teha Paabeli maa lagedaks, kus ükski ei ela.
Paabeli kangelased lakkavad sõdimast, nad istuvad kindlustes, nende jõud hääbub, nad muutuvad naisteks; tema hooned põletatakse, tema riivid murtakse.
Jooksja jookseb jooksjale ja sõnumiviija sõnumiviijale vastu, kuulutama Paabeli kuningale, et tema linn on igast küljest vallutatud,
et koolmed on võetud, pilliroopaadid tules põletatud ja sõjamehed kabuhirmus.
Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Paabeli tütar on nagu rehepaik selle kõvakstampimise ajal: veel pisut, siis tuleb temale lõikusaeg.
„Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, on mind neelanud, kimbutanud, kõrvale pannud nagu tühja astja; ta on mind neelanud nagu lohe, on täitnud oma kõhu minu maiuspaladega, ta on mind ära ajanud.
Vägivald, mida olen kannatanud, ja mu kokkuvarisemine tulgu Paabeli peale!” ütleb Siioni elanik. „Ja mu veri Kaldea elanike peale!” ütleb Jeruusalemm.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, mina ajan sinu riiuasja ja tasun, mis sul on tasuda; mina lasen taheneda tema mere ja kuivatan tema allika.
Paabel muutub kivihunnikuks, šaakalite asupaigaks, jubeduseks ja parastamise põhjuseks, kus ükski ei ela.
Nad möirgavad küll üheskoos nagu lõvid ja urisevad nagu lõvikutsikad.
Kui nad on elevil, siis ma teen neile joomingu ja lasen nad purju jääda, et nad hõiskaksid ja uinuksid igavesse unne ega ärkaks, ütleb Issand.
Mina viin nad tappa nagu talled, nagu jäärad koos sikkudega.
Kuidas küll vallutatakse Seesak + Seesak on pseudonüüm, mis tähendab Paabelimaad (Babülooniat), vrd 25:26 ka 51:1. , ja võetakse see, kes on kuulus kogu maal. Kuidas küll Paabel saab jubeduseks rahvaste seas!
Meri tõuseb üle Paabeli, ta kaetakse selle kohisevate lainetega.
Tema linnad muutuvad õudseks, maa põuaseks ja lagedaks, maaks, kus ükski ei ela ja millest inimlaps läbi ei lähe.
Ma karistan Beeli Paabelis ja kisun ta suust, mis ta on neelanud; rahvad ei voola enam tema juurde, Paabeli müürgi variseb maha.
Minge ära selle keskelt, minu rahvas, ja päästke igaüks oma elu Issanda tulise viha eest!
Ärgu ainult teie süda mingu araks ja ärge kartke kuulujutte, mis maal kostavad, kui ühel aastal tuleb üks kuulujutt ja järgmisel aastal teine, kui maal on vägivald ja valitseja on valitseja vastu!
Sest vaata, päevad tulevad, mil ma karistan Paabeli nikerdatud kujusid; ja kogu tema maa jääb häbisse ning kõik langevad surnult maha sel maal.
Siis rõõmustavad Paabeli pärast taevas ja maa ja kõik, mis neis on, kui põhja poolt tulevad tema kallale hävitajad, ütleb Issand.
Paabelgi langeb Iisraeli mahalöödute pärast, nagu Paabeli pärast langesid mahalöödud kogu maal.
Teie, mõõga eest pääsenud, minge, ärge jääge seisma! Mõelge kaugel Issandale ja teile meenugu Jeruusalemm!
„Me häbeneme, kui kuuleme laimu; häbi katab meie palet, kui muulased tulevad Issanda koja pühaduste kallale.”
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma karistan tema nikerdatud kujusid ja kogu ta maal oigavad haavatud.
Kuigi Paabel peaks tõusma taevani ja kuigi ta kindlustaks oma võimsa kõrgendiku, kummatigi tulevad minult tema kallale hävitajad, ütleb Issand.
Kuula! Hädakisa Paabelist ja suurest hävingust kaldealaste maal!
Sest Issand hävitab Paabeli ja lõpetab sealt suure lärmi, kuigi ta lained kohisevad nagu suured veed ja kostab ta hüüete kära.
Sest tema kallale, Paabeli kallale, tuleb hävitaja ja tema kangelased võetakse vangi, nende ammud murtakse katki; sest kättemaksu Jumal, Issand, maksab kindlasti kätte.
Ja ma teen joobnuks tema vürstid ja targad, maavanemad, asevalitsejad ja kangelased, et nad uinuksid igavesse unne ega ärkaks enam, ütleb kuningas, kelle nimi on vägede Issand.
Nõnda ütleb vägede Issand: Laiad Paabeli müürid kistakse maani maha, ja tema kõrged väravad põletatakse tules. Rahvad vaevavad endid ilmaaegu ja rahvahõimud väsitavad endid tule tarvis.”
Ülesanne, mille prohvet Jeremija andis Serajale, Mahseja poja Neerija pojale, kui see läks koos Juuda kuninga Sidkijaga Paabelisse selle valitsemise neljandal aastal; Seraja oli majutuspealik.
Jeremija oli kirjutanud ühte raamatusse kogu selle õnnetuse, mis Paabelile oli tulemas, kõik need sõnad, mis Paabeli kohta on kirjutatud.
Ja Jeremija ütles Serajale: „Kui sa jõuad Paabelisse, siis vaata, et sa loed kõik need sõnad
ja ütled: Issand, sina oled rääkinud selle paiga kohta, et sa hävitad selle, nõnda et siin ei ela ükski, ei inimene ega loom, vaid et see jääb igavesti laastatuks!
Ja kui sa selle raamatu oled lõpuni lugenud, siis seo selle külge kivi ja viska see keset Frati jõge
ning ütle: Nõnda vajub Paabel ega tõuse enam õnnetuse pärast, mille ma temale toon: nad peavad väsima!” Siiani on Jeremija sõnad.
Jeremija 52 Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija + Mitte prohvet Jeremija. tütar Libnast.
Ta tegi kurja Issanda silmis, just nagu Joojakim oli teinud.
Jah, mis sündis Jeruusalemmas ja Juudas, põhjustas Issanda viha, kuni ta heitis need ära oma palge eest.
Sidkija hakkas mässama Paabeli kuninga vastu. Ja tema valitsemise üheksandal aastal, kümnenda kuu kümnendal päeval, tuli Paabeli kuningas Nebukadnetsar, tema ja kogu ta sõjavägi Jeruusalemma vastu ja lõi leeri üles selle alla; ja nad ehitasid selle ümber piiramisseadmed.
Ja linna piirati kuni kuningas Sidkija üheteistkümnenda aastani.
Neljanda kuu üheksandal päeval võttis nälg linnas võimust ja maa rahval ei olnud leiba.
Siis murti linna sisse; aga kõik sõjamehed põgenesid ja läksid öösel linnast välja läbi kuninga rohuaia juures oleva müüridevahelise värava, kuigi kaldealased olid ümber linna; ja nad läksid lagendiku poole.
Aga kaldealaste sõjavägi ajas kuningat taga ja nad said Sidkija kätte Jeeriko lagendikel, kui kõik ta sõjavägi tema juurest oli laiali läinud.
Ja nad võtsid kuninga kinni ning viisid ta Paabeli kuninga juurde Riblasse Hamatimaale, ja too mõistis kohut tema üle.
Ja Paabeli kuningas tappis Sidkija pojad tema silme ees, samuti tappis ta Riblas ka kõik Juuda vürstid.
Aga Sidkija silmad tehti pimedaks ja ta aheldati vaskahelaisse; siis Paabeli kuningas viis ta Paabelisse ja pani vangikotta kuni ta surmapäevani.
Ja viienda kuu kümnendal päeval, see on kuningas Nebukadnetsari, Paabeli kuninga üheksateistkümnendal aastal, tuli Nebusaradan, ihukaitsepealik, kes oli Paabeli kuninga teenistuses, Jeruusalemma.
Ja tema põletas ära Issanda koja ja kuningakoja ning kõik Jeruusalemma kojad; nimelt kõik suurnike kojad põletas ta tulega.
Ja kogu kaldealaste sõjavägi, kes oli koos ihukaitsepealikuga, kiskus maha kõik Jeruusalemma müürid ümberringi.
Ja osa vaesemast rahvast ning rahva jäägi, kes olid jäänud linna, ja ülejooksikud, kes Paabeli kuninga poole olid üle jooksnud, ja käsitööliste jäägi viis ihukaitsepealik Nebusaradan vangi.
Aga Nebusaradan, ihukaitsepealik, jättis maa vaesemast rahvast alles viinamägede harijaid ja teopäevade tegijaid.
Vasksambad, mis kuulusid Issanda koja juurde, ja alused ning vaskmere, mis olid Issanda kojas, kaldealased purustasid ja viisid kogu nende vase Paabelisse.
Potid, labidad, tahikäärid, piserdusnõud, kausid ja kõik vaskriistad, millega peeti teenistust, võtsid nad ära.
Samuti võttis ihukaitsepealik ära liuad, sütepannid, piserdusnõud, potid, lambijalad, kausid ja peekrid, mis olid puhtast kullast ja puhtast hõbedast.
Mõlema samba, vaskmere ja kaheteistkümne vaskhärja, mis olid aluste all, mis kuningas Saalomon oli teinud Issanda koja jaoks - kõigi nende asjade vask oli vaagimatu.
Mis puutub sammastesse, siis oli ühe samba kõrgus kaheksateist küünart, ja selle ümber ulatas kaheteistküünrane mõõdunöör; selle paksus oli neli sõrme, see oli seest õõnes.
Nupp selle peal oli vasest ja nupu kõrgus oli viis küünart; võrestik ja granaatõunad ümber nupu olid kõik vasest; ja samasugune oli teine sammas granaatõuntega.
Granaatõunu oli väljaspool üheksakümmend kuus; kõiki granaatõunu võrestikul ümberringi oli sada.
Ja ihukaitsepealik võttis Seraja, ülempreestri, ja Sefanja, temast järgmise preestri, ja kolm lävehoidjat,
ja võttis linnast ühe hoovkondlase, kes oli olnud sõjameeste käsutaja, ja seitse meest kuninga lähikonnast, kes leiti linnast, ja väepealiku kirjutaja, kes värbas maa rahvast sõjaväkke, ja kuuskümmend meest maa rahva hulgast, kes leiti linnast,
- need võttis Nebusaradan, ihukaitsepealik, ja viis Paabeli kuninga juurde Riblasse.
Ja Paabeli kuningas lõi need maha ning surmas need Riblas Hamatimaal. Nõnda viidi Juuda vangi omaenese maalt.
See on rahva arv, kelle Nebukadnetsar vangi viis: seitsmendal aastal kolm tuhat kakskümmend kolm juuti;
kaheksateistkümnendal Nebukadnetsari aastal kaheksasada kolmkümmend kaks hinge Jeruusalemmast;
kahekümne kolmandal Nebukadnetsari aastal viis Nebusaradan, ihukaitsepealik, juute vangi seitsesada nelikümmend viis hinge; kõiki hingi oli neli tuhat kuussada.
Aga kolmekümne seitsmendal aastal pärast Juuda kuninga Joojakini vangiviimist, kaheteistkümnenda kuu kahekümne viiendal päeval, tõstis Paabeli kuningas Evil-Merodak, sel aastal kui ta sai kuningaks, Juuda kuninga Joojakini pea üles ja tõi tema vangikojast välja.
Ja ta kõneles temaga lahkesti ning andis temale istme ülemale nende kuningate istmeist, kes olid tema juures Paabelis.
Ja Joojakin vahetas oma vangiriided ning sõi alaliselt tema juures leiba kogu oma eluaja.
Ja ta sai Paabeli kuningalt ülalpidamise, kindla ülalpidamise, mida ta vajas iga päev, niikaua kui ta elas.
Nutulaulud 1 Kuidas küll istub üksinda see kord nii rahvarohke linn! Kes rahvaste seas oli suur, on saanud lesknaise sarnaseks. Vürstitar maakondade hulgas peab tegema orjatööd.
Ta nutab öösel kibedasti, pisarad voolavad tal üle näo. Pole tal trööstijat ühestki armastajast: kõik ta sõbrad on teda petnud, on saanud ta vaenlasteks.
Juuda on sattunud viletsusse ja ränka orjusesse, ta elab paganate seas ega leia hingamist. Kõik jälitajad saavad ta kätte keset kitsikusi.
Siioni teed leinavad, et pole pühiks tulijaid. Kõik ta väravad on tühjad, ta preestrid ohkavad. Tema neitsid on kurvad ja tal enesel on kibe käes.
Tema rõhujad on saanud võimu, tema vaenlastel käib käsi hästi. Sest Issand on toonud talle häda tema paljude üleastumiste pärast. Tema lastel on tulnud minna vangidena vaenlase ees.
Siioni tütrelt on kõik ta toredus läinud. Tema vürstid on nagu hirved, kes ei leia karjamaad; nad astuvad jõuetult tagaajaja ees.
Jeruusalemm mõtleb oma viletsuse ja kodutuse päevil kõigile kallistele asjadele, mis tal muistsest ajast on olnud. Et ta rahvas langes vaenlase kätte ja tal ei olnud aitajat, siis näevad vaenlased seda ja naeravad tema lõppu.
Jeruusalemm on raskesti patustanud, seepärast on ta saanud jäleduseks. Kõik, kes teda austasid, põlastavad teda, sest nad on näinud ta alastiolekut. Ka tema ise ohkab ja tõmbub pelgu.
Tema roojus on ta hõlmadel. Ta ei mõelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat. Vaata, Issand, mu viletsust, sest vaenlane suurustab!
Vaenlane sirutab käe kõigi ta kalliste asjade järele; sest ta sai näha, et ta pühamusse tulid paganad, need, keda sa olid keelanud, et nad ei tuleks su kogudusse.
Kogu ta rahvas ohkab ja otsib leiba: nad annavad oma aarded toidu eest, et pidada hinge sees. Vaata, Issand, ja näe, kui põlatud ma olen!
Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes te mööda lähete? Vaadake ja nähke! Ons olemas valu, minu valu sarnast, mis mulle on tehtud, millega Issand mind on nuhelnud oma tulise viha päeval?
Ta läkitas kõrgusest tule mu luudesse ja vaevas neid; ta laotas mu jalgadele võrgu, ta tõrjus mind tagasi; ta jättis mind üksikuks igavesti haigena.
Mu üleastumiste ike on kokku seotud, tema käed põimisid need ühte: need tulid mu turjale, tema murdis mu jõu; Issand andis mu nende kätte, ma ei suuda üles tõusta.
Issand heitis kõrvale mu keskelt kõik vägevad; ta kutsus kokku peo minu vastu, et purustada mu noori mehi. Issand sõtkus surutõrt neitsile, Juuda tütrele.
Nende asjade pärast ma nutan, mu silmad, mu silmad voolavad vett. Sest kaugel on minust trööstija, kes turgutaks mu hinge. Mu lapsed on hävitatud, sest vaenlane on vägev.
Siion laiutab käsi, tal ei ole trööstijat. Issand on käsutanud vaenlastena Jaakobi vastu selle enese naabrid. Jeruusalemm on muutunud nende seas jäleduseks.
Õiglane on tema, Issand, sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu. Kuulge ometi, kõik rahvad, ja vaadake mu valu: mu neitsid ja noored mehed on läinud vangi.
Ma kutsusin oma armastajaid, nad petsid mind. Mu preestrid ja vanemad surid linnas, kui nad otsisid enesele toitu, et turgutada oma hinge.
Vaata, Issand, kuidas mul on kitsas käes: mu sisemus käärib, mu süda pööritab sees, sest ma olen kõvasti tõrkunud. Väljas teeb mõõk mind lastetuks, sees on päris surm.
Nad on kuulnud, et ma ägan. Mul pole trööstijat. Kõik mu vaenlased on kuulnud mu õnnetusest, nad rõõmutsevad, et sina seda tegid. Too ometi päev, millest sa kuulutasid, et nende käsi käib samuti kui mul!
Tulgu kõik nende kurjus su palge ette, ja talita nendega, nagu sa talitasid minuga kõigi mu üleastumiste pärast! Jah, mu ohkeid on palju ja mu süda on haige.
Nutulaulud 2 Kuidas küll Issand oma vihas kattis pilvedega Siioni tütre! Ta heitis taevast maha Iisraeli ilu ega mõelnud oma jalgade järile oma vihapäeval.
Issand hävitas armuta kõik Jaakobi eluasemed; oma vihas lõhkus ta maha Juuda tütre kindlused; ta tegi need maatasa, teotas kuningriigi ja selle vürstid.
Oma tulises vihas raius ta maha kõik Iisraeli sarved. Ta tõmbas tagasi oma parema käe vaenlase ees ja süttis Jaakobis otsekui tuleleek, mis põletab ümbruse.
Ta vinnastas oma ammu nagu vaenlane, seisis tõstetud parema käega nagu rõhuja ja tappis kõik silmarõõmu Siioni tütre telgis. Ta valas oma raevu välja kui tuld.
Issand oli nagu vaenlane, ta hävitas Iisraeli; ta hävitas kõik tema paleed, purustas ta kindlused ja tõi Juuda tütrele hulgana kurvastust ja leina.
Ta lammutas oma eluaseme otsekui aia, hävitas oma kogunemispaiga; Issand saatis Siionis unustusse pühad ja hingamispäevad, hülgas oma viha sajatuses kuningad ja preestrid.
Issand tõukas ära oma altari, jättis maha oma pühamu, andis vaenlase kätte selle paleede müürid. Issanda kojast kostis kära otsekui pühade ajal.
Issand otsustas hävitada Siioni tütre müürid; ta vedas mõõdunööri neist üle ega hoidnud oma kätt tagasi neid hävitamast; ta pani leinama kaitsevalli ja müüri, need varisesid üheskoos.
Selle väravad vajusid maasse, ta hävitas ja murdis riivid. Selle kuningas ja vürstid on paganate seas, kus ei ole Seadust, prohvetidki ei saa seal Issandalt nägemust.
Vaikides istuvad maas Siioni tütre vanemad: nad on riputanud enesele tuhka pähe, rõivastunud kotiriidesse. Oma pea on painutanud maani Jeruusalemma neitsid.
Mu silmad on pisaraist kibedad, mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha mu rahva tütre murdumise pärast. Sest linna turgudel on nõrkenud lapsed ja imikud.
Nad küsivad emadelt: „Kus on leib ja vein?”, kui nad nõrkevad nagu haavatud linna turgudel, kui nad heidavad hinge oma ema süles.
Mida võiksin sulle tunnistada, millega sind võrrelda, Jeruusalemma tütar? Mida võiksin pidada sinu sarnaseks, et sind trööstida, neitsi, Siioni tütar? Sest su purustus on suur nagu meri, kes suudaks sind parandada!
Su prohvetid on kuulutanud sulle vääri ja mõttetuid nägemusi; aga nad ei ole paljastanud su süüd, et pöörata su saatust, vaid on sulle ilmutanud petlikke ja eksitavaid ennustusi.
Kõik teekäijad löövad sinu pärast käsi kokku, nad vilistavad ja vangutavad pead Jeruusalemma tütre pärast: „Kas see on linn, mille kohta öeldi: ilu täius, kogu maa rõõm?”
Kõik su vaenlased ajavad oma suud ammuli su vastu, nad vilistavad ja kiristavad hambaid, nad ütlevad: „Me oleme ta neelanud. See on tõesti päev, mida oleme oodanud, nüüd on see käes, me oleme seda näinud.”
Issand tegi, mida ta oli otsustanud, tegi tõeks oma sõna, mida ta oli kuulutanud muistsest ajast: ta lõhkus maha ega halastanud, ta laskis vaenlasel su pärast rõõmu tunda, ta kergitas su rõhujate sarve.
Nende süda kisendab Issanda poole. Siioni tütre müür, lase pisarail voolata jõena päeval ja öösel! Ära luba enesele lõtvust, ärgu olgu su silmateral rahu!
Tõuse, karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette! Tõsta oma käed tema poole oma laste elu pärast, kes on näljast nõrkemas igal tänavanurgal!
Vaata, Issand, ja silmitse, kellele sa nõnda oled teinud: kas naised peavad sööma oma ihuvilja, terveina sündinud lapsi? Kas tohib Issanda pühamus tappa preestrit ja prohvetit?
Tänavail lamab maas noor ja vana, mu neitsid ja noored mehed langesid mõõga läbi. Sina surmasid oma vihapäeval, tapsid, ei andnud armu.
Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks mu vaenlased igalt poolt; Issanda vihapäeval ei jäänud põgenikku ega pääsenut: neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud, tegi mu vaenlane lõpu.
Nutulaulud 3 Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!
Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?
Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!
Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: „Nüüd olen kadunud!”
Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
Sina kuulsid mu hüüdu: „Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!”
Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: „Ära karda!”
Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust!
Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu.
Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu.
Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev.
Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul.
Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda!
Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale!
Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt!
Nutulaulud 4 Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.
Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!
Šaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.
Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.
Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.
Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.
Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.
Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.
Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.
Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.
Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.
Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.
See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.
Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.
„Hoidke eest! Roojane!” hüüti nende kohta. „Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!” Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: „Nad ei tohi jääda siia kauemaks!”
Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.
Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.
Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!
Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.
Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: „Tema varjus me elame paganate seas!”
Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.
Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.
Nutulaulud 5 Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust!
Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte.
Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed.
Vett me joome raha eest, puid me saame ostes.
Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu.
Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba.
Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd.
Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat.
Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk.
Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast.
Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid.
Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust.
Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all.
Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest.
On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks.
Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud!
Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,
Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased.
Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve.
Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?
Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste!
Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?
Hesekiel 1 „Kolmekümnendal aastal, neljanda kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi.”
Kuu viiendal päeval, kuningas Joojakini vangiviimise viiendal aastal + Vrd 2Kn 24:8-17. Tõenäoliselt on kõne all aasta 595 eKr.
tuli Issanda sõna preester Hesekielile, Buusi pojale, kaldealaste maal Kebari jõe ääres; ja Issanda käsi tuli seal tema peale.
„Ja ma vaatasin, ja ennäe, põhja poolt tuli marutuul suure pilve ja lõõmava tulega. Ja pilve ümber oli kuma, ja keskelt, tule keskelt, paistis otsekui hiilgav metall.
Ja keset seda paistis midagi, mis koosnes neljast olevusest. Nende välimus oli niisugune: nad olid inimese sarnased,
aga igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba.
Nende jalad olid sirged ja nende labajalad olid nagu vasika sõrad. Ja nad hiilgasid nagu läikiv vask.
Neil olid inimese käed tiibade all, neljas küljes; ja neil neljal olid oma näod ja oma tiivad.
Nende tiivad puudutasid üksteist. Liikudes nad ei pöördunud, igaüks läks otse edasi.
Ja nende näod olid niisugused: esiküljel inimese nägu, neliku paremal küljel lõvi nägu, neliku vasakul küljel härja nägu ja neliku tagaküljel kotka nägu.
Niisugused olid nende näod. Ja nende tiivad olid laiali laotatud ülespoole; igaühel oli kaks tiiba vastastikuseks puudutamiseks ja kaks tiiba katsid nende ihu.
Nad liikusid igaüks otse edasi: kuhu vaim iganes tahtis minna, sinna nad läksid, liikudes nad ei pöördunud.
Ja olevuste vahel oli näha otsekui tuliseid süsi, mis põlesid tõrvikute sarnaselt, liikudes olevuste vahel sinna-tänna; ja tulel oli kuma ning tulest tuli välja välk.
Ja olevused jooksid sinna-tänna, otsekui lööks välku.
Siis ma vaatasin olevusi, ja ennäe, olevuste kõrval, igas neljas esiküljes, oli maas üks ratas.
Rataste välimus ja nende tegumood: need helkisid nagu krüsoliit ja kõigil neljal oli ühesugune kuju. Need olid välimuselt ja tegumoelt, nagu oleks ratas olnud ratta sees.
Liikudes nad läksid neljas eri suunas, liikudes nad ei pöördunud.
Ja nende rattapöiad olid kõrged ning kohutavad; ja sel nelikul olid rattapöiad ümberringi täis silmi.
Ja kui olevused liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid üles ka rattad.
Kuhu vaim iganes läks, sinna läksid needki, sinna, kuhu vaim tahtis minna. Rattad tõusid üles samuti kui nemad, sest rattais oli olevuste vaim.
Kui olevused liikusid, siis liikusid nemadki, ja kui need seisid, siis seisid nemadki; kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid selsamal kombel ka rattad, sest rattais oli olevuste vaim.
Ja olevuste peade kohal oli midagi taevalaotuse taolist, kohutav nagu jää, mis oli välja laotatud ülal nende peade kohal.
Ja laotuse all olid nende tiivad üksteise poole välja sirutatud; igaühel oli kaks tiiba oma keha katmiseks.
Kui nad liikusid, siis ma kuulsin nende tiibade kahinat otsekui suurte vete kohinat, otsekui Kõigevägevama häält, müristamise kaja - otsekui sõjaleeri kära. Kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
Ja hääl kuuldus taevalaotuse pealt, mis oli nende peade kohal; kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
Ja nende peade kohal oleva taevalaotuse peal oli midagi, mis paistis safiirikividena, midagi aujärje sarnast. Ja selle aujärje sarnase peal, ülal selle peal, oli keegi, kes oli välimuselt inimese sarnane.
Ja ma nägin otsekui hiilgavat metalli, pealtnäha nagu tuld, millel oli kuma ümber, ülalpool sellest, mis paistis olevat ta niuded; allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, nägin ma pealtnäha nagu tuld ja sellel oli kuma ümber.
Otsekui vikerkaare paiste, mis vihmapäeval on pilvis, oli kuma paiste ümberringi. See oli Issanda auhiilguse ilmutuse paiste! Ja kui ma seda nägin, siis ma langesin silmili maha ja kuulsin häält, mis kõneles.
Hesekiel 2 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, tõuse püsti, ma tahan sinuga rääkida!”
Kui ta minuga rääkis, siis tuli mu sisse Vaim ja pani mind jalgadele seisma; ja ma kuulsin teda, kes minuga rääkis.
Ta ütles mulle: „Inimesepoeg, mina läkitan sind Iisraeli laste juurde, vastupanija rahva juurde, kes on mulle vastu pannud; nemad ja nende vanemad on mu vastu üles astunud otse tänase päevani.
Neil lastel on jultunud näod ja paadunud südamed; ma läkitan sind nende juurde ja sa pead neile ütlema: Nõnda ütleb Issand Jumal;
ja kuulaku nad või ärgu kuulaku - nad on ju vastupanija sugu -, nad peavad siiski teadma, et nende keskel on olnud prohvet.
Aga sina, inimesepoeg, ära karda neid ja ära karda nende sõnu, kuigi nad on tõrksad ja hülgavad sinu ja sa pead elama skorpionide seas! Ära karda nende sõnu ja ära kohku nende ees - nad on ju vastupanija sugu -,
vaid sina räägi neile minu sõnu, kuulaku nad või ärgu kuulaku - nad on ju vastupanijad!
Aga sina, inimesepoeg, kuula, mis mina sulle räägin! Ära ole vastupanija nagu see vastupanija sugu! Ava oma suu ja söö, mis mina sulle annan!”
Siis ma vaatasin, ja ennäe, mu poole oli sirutatud käsi, ja vaata, selles oli rullraamat.
Ta tegi selle minu ees lahti ja see oli mõlemalt poolt täis kirjutatud; sinna oli kirjutatud nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid.
Hesekiel 3 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!”
Siis ma avasin oma suu ja ta andis mulle süüa selle rullraamatu.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!” Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, tule! Mine Iisraeli soo juurde ja räägi neile minu sõnu!
Sest sind ei läkitata mitte umbkeelse või kange keelega rahva juurde, vaid Iisraeli soo juurde,
mitte paljude rahvaste juurde, kes on umbkeelsed ja kange keelega, kelle sõnu sa ei mõista. Tõesti, kui ma läkitaksin sind nende juurde, nad kuulaksid sind.
Aga Iisraeli sugu ei taha sind kuulata, sest nad ei taha mindki kuulata. Sest kogu Iisraeli sugu on kõva laubaga ja paadunud südamega.
Vaata, ma teen su palge karmiks, nagu on nende palged, ja su lauba kõvaks, nagu on nende laubad.
Teemandi sarnaseks, ränikivist kõvemaks teen ma su lauba. Ära karda neid ja ära kohku nende ees - nad on ju vastupanija sugu!”
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, kõik mu sõnad, mis ma sulle räägin, võta südamesse ja kuule neid oma kõrvaga!
Ja mine vangide juurde, oma rahva laste juurde, ja räägi nendega ning ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal; kuulaku nad või ärgu kuulaku!”
Siis tõstis Vaim mu üles ja ma kuulsin enda taga suurt müra; „Õnnistatud olgu Issanda auhiilgus oma paigas!”,
ja olevuste tiibade kahinat, mis üksteist puudutasid, ja nendega üheaegselt rataste raginat ja suurt mürinat.
Ja Vaim tõstis mu üles ja võttis minu, ja ma läksin sügava sisemise erutusega; Issanda käsi oli tugevasti mu peal.
Ja ma tulin Tel-Abibi vangide juurde, kes elasid Kebari jõe ääres; ja seal, kus nad elasid, istusin ma vaikides nende keskel seitse päeva.
Aga seitsme päeva pärast tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, ma olen sind pannud vahimeheks Iisraeli soole. Ja kui sa kuuled sõna mu suust, siis sa pead neid minu poolt manitsema.
Kui ma ütlen õelale: „Sa pead surema!”, kuid sina ei manitse teda ega räägi, et manitseda õelat pöörduma oma õeluse teelt, et hoida teda elus, siis see õel küll sureb oma süü pärast, aga tema verd ma nõuan sinu käest.
Aga kui sa õelat manitsed ja tema ei pöördu oma õelusest või oma õeluse teelt, siis ta sureb oma süü pärast, sina aga oled päästnud oma hinge.
Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ma panen ta ette komistuskivi ja ta peab surema; kui sa teda ei ole manitsenud, siis ta peab surema oma patu pärast ja ta õigeid tegusid, mis ta oli teinud, ei peeta meeles; aga tema verd ma nõuan sinu käest.
Ent kui sa õiget manitsed, et õige ei teeks pattu, ja tema ei teegi pattu, siis ta jääb tõesti elama, sest ta on lasknud ennast manitseda ja sina oled päästnud oma hinge.”
Issanda käsi tuli seal minu peale ja ta ütles mulle: „Tõuse, mine orgu, seal räägin ma sinuga!”
Ja ma tõusin ning läksin orgu, ja vaata, seal seisis Issanda auhiilgus, samasugune auhiilgus, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres; ja ma langesin silmili.
Aga minu sisse tuli Vaim ja tõstis mu jalgadele seisma; ta rääkis minuga ja ütles mulle: „Mine, sule ennast oma kotta!
Ja sina, inimesepoeg! Vaata, su peale pannakse köied ja sind seotakse nendega, et sa ei saaks minna välja nende sekka.
Ja ma kinnitan su keele su suulae külge, nõnda et sa jääd tummaks ega saa olla neile noomijaks; sest nad on vastupanija sugu.
Aga kui mina räägin sinuga, siis ma avan sinu suu, et sa räägiksid nendega: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kes tahab kuulata, see kuulaku, kes mitte, see jätku kuulamata, sest nad on vastupanija sugu!
Hesekiel 4 Ja sina, inimesepoeg, võta enesele telliskivi, pane see enese ette ja uurenda sellesse linn - Jeruusalemm!
Pane see piiramisseisukorda, ehita selle vastu piiramisseadmed, kuhja piiramisvall, aseta sõjaleerid ja paiguta müüripurustajad ümberringi!
Võta siis enesele raudpann ja pane see raudmüüriks enese ja linna vahele ning pööra oma pale kindlalt selle poole, nõnda et see oleks piiratav ja sina selle piiraja; see olgu Iisraeli soole märgiks!
Ja sina heida magama oma vasaku külje peale ja võta enda peale Iisraeli soo süü: niipalju päevi kui sa magad selle külje peal, kannad sa nende süüd!
Ja mina määran sulle selleks päevade arvuks nende süüaastad: kolmsada üheksakümmend päeva pead sa kandma Iisraeli soo süüd!
Ja kui sa need oled lõpetanud, siis teisel korral pead sa magama parema külje peal ja kandma Juuda soo süüd nelikümmend päeva; ma olen sulle määranud iga aasta kohta ühe päeva.
Ja pööra oma pale ja paljastatud käsivars ümberpiiratud Jeruusalemma poole ja ennusta sellele!
Ja vaata, ma panen su peale köied, et sa ei saaks pöörduda ühelt küljelt teisele, kuni sa oma piiramispäevad oled lõpetanud.
Võta nüüd enesele nisu, otri, ube, läätsi, hirssi ja okasnisu, pane need ühte astjasse ja tee neist enesele leiba, niipalju päevi kui sa magad oma külje peal: kolmsada üheksakümmend päeva pead sa seda sööma!
Ja su roog, mida sa päevas sööd, vaagigu kakskümmend seeklit; seda pead sa sööma aeg-ajalt.
Ja vett pead sa jooma mõõdu järgi: pool toopi; seda pead sa jooma aeg-ajalt.
Sa pead seda sööma nagu odrakooki ja küpsetama inimeste silme ees nende rooja peal.”
Ja Issand ütles: „Nõnda peavad Iisraeli lapsed sööma oma roojast leiba paganate keskel, kuhu ma nad pillutan.”
Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jumal! Vaata, mu hing ei ole iialgi saanud roojaseks; oma noorusest tänini ei ole ma söönud raibet ega mahamurtut, ja mu suhu ei ole saanud roiskunud liha.”
Siis ta ütles mulle: „Vaata, ma luban sulle inimrooja asemel veisesõnnikut; valmista siis oma leiba selle peal!”
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, vaata, ma murran katki leivatoe Jeruusalemmas; siis nad saavad leiba süüa kaalu järgi ja murega ning vett juua mõõdu järgi ja hirmuga,
sellepärast et neil on puudus leivast ja veest - et nad hakkaksid üheskoos lõdisema ja kõduneksid oma süütegude sees.
Hesekiel 5 Ja sina, inimesepoeg, võta enesele terav mõõk; tarvita seda kui habemenuga ja lase see käia üle oma pea ning habeme; siis võta enesele vaekausid ja jaota karvad:
kolmandik põleta tules keset linna, siis kui piiramispäevad on lõppenud; kolmandik võta ja raiu mõõgaga ümber linna; kolmandik puista tuulde, ja mina tõmban mõõga välja nende taga;
võta neid vähesel määral ja seo oma kuuehõlma;
võta neist veel osa ja viska tulle ning põleta tules; siit läheb tuli kogu Iisraeli soo kallale.
Nõnda ütleb Issand Jumal: See on Jeruusalemm; ma olen pannud selle paganate keskele ja selle ümber on maad.
Aga see on vastu pannud mu seadustele õelamalt kui paganad ja mu määrustele rohkem kui maad, mis on selle ümber; sest nad on põlanud mu seadusi ega ole käinud mu määruste järgi.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et te olete rohkem vastu pannud kui teie ümberkaudsed paganad ega ole käinud mu määruste järgi, ei ole teinud mu seaduste järgi ega ole teinud ka oma ümberkaudsete paganate seaduste järgi,
seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ka mina olen sinu vastu ja mõistan kohut su keskel paganate silme all
ja ma talitan sinuga kõigi su jäleduste pärast, nagu ma enne ei ole talitanud ja milletaoliselt ma enam ei talitagi.
Sellepärast peavad sinu keskel isad sööma oma lapsi ja lapsed sööma oma isasid; ja ma mõistan kohut sinu üle ning puistan kogu su jäägi kõigi tuulte poole.
Sellepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, sellepärast et sa oled rüvetanud mu pühamu kõigi oma põlastusväärsustega ja kõigi oma jäledustega, siis lõikan minagi: mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu.
Kolmandik sinust sureb katku ja lõpeb su keskel nälga, kolmandik langeb su ümber mõõga läbi ja kolmandiku puistan ma kõigi tuulte poole ning tõmban mõõga välja nende taga.
Mu viha mõõt saab täis ja ma vaigistan oma raevu nende kallal ning maksan kätte. Ja nad saavad tunda, et mina, Issand, olen rääkinud oma pühas vihas, kui ma olen tühjendanud oma raevu nende peale.
Ja ma teen sind varemeks ning teotuseks su ümberkaudsete paganate seas, iga möödamineja silma ees.
Ja sa saad teotuseks ja sõimuks, hoiatuseks ja ehmatuseks su ümberkaudseile paganaile, kui ma mõistan kohut su üle vihas ja raevus ning vihaste manitsustega - mina, Issand, olen rääkinud -,
kui ma läkitan nende kallale nälja kurjad nooled, mis ma läkitan teid hävitama ja mis saavad hukatuseks; ja ma suurendan veelgi teie nälga ning murran katki teie leivatoe.
Ja ma läkitan teie kallale nälja ja kurjad metsloomad, kes jätavad sind lasteta; katk ja veri käivad sinust üle ja ma toon mõõga su kallale. Mina, Issand, olen rääkinud.”
Hesekiel 6 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale Iisraeli mägede poole ja kuuluta neile prohvetlikult
ning ütle: Iisraeli mäed, kuulge Issanda Jumala sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal mägedele ja küngastele, jäärakutele ja orgudele: Vaata, ma toon teie kallale mõõga ja hävitan teie ohvrikünkad.
Teie altarid rüüstatakse ja teie suitsutusaltarid purustatakse; ja ma lasen teie hulgast mahalööduil langeda teie ebajumalate ette.
Ma panen Iisraeli laste laibad nende ebajumalate ette ja puistan teie luud teie altarite ümber.
Kõigis teie asupaigus muutuvad linnad varemeiks ja ohvrikünkad laastatuks; nõnda jäävad teie altarid varemeiks ja rüüstatuks, teie ebajumalad purustatuks ja hävitatuks, teie suitsutusaltarid lammutatuks ja teie tööd ärapühituks.
Mahalöödud langevad teie keskel, ja siis te tunnete, et mina olen Issand!
Aga ma jätan järele jäägi: teil on mõõga eest pääsenuid paganate seas, kui teid maid mööda pillutatakse.
Ja need teie hulgast, kes pääsevad, mõtlevad minu peale paganate seas, kuhu nad on vangi viidud, siis kui ma olen purustanud nende truuduseta südamed, mis minu juurest on lahkunud, ja nende silmad, mis truuduseta on järginud nende ebajumalaid; ja nad tülgastuvad oma kuritegude pärast, mis nad on teinud, kõigi oma jäleduste pärast.
Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand; ma ei ole ilmaaegu rääkinud, et ma valmistan neile selle õnnetuse.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Löö käsi kokku ja trambi jalgadega ning ütle: „Oh häda!” kõigi Iisraeli soo vastikute jäleduste pärast. Nad langevad mõõga, nälja ja katku läbi.
Kes on kaugel, sureb katku, ja kes on ligidal, langeb mõõga läbi, aga järelejäänu ja hoitu sureb nälga; nõnda ma valan nende peale oma tulise viha.
Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui teie hulgast mahalöödud on teie ebajumalate keskel ümber teie altarite igal kõrgel künkal, kõigil mäetippudel ning iga halja puu ja iga oksliku tamme all paigus, kus nad on teinud uimastuslõhna kõigile oma ebajumalaile.
Ja ma sirutan oma käe välja nende vastu ning teen maa lagedaks ja laastatuks kõrbest kuni Riblani kõigis nende asupaigus; ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Hesekiel 7 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Ja sina, inimesepoeg, nõnda ütleb Issand Jumal Iisraeli maale: Lõpp! Üle nelja maapiiri tuleb lõpp!
Nüüd tuleb sulle lõpp, sest ma läkitan oma viha su peale ning mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused!
Mu silm ei kurvasta sinu pärast ja ma ei anna armu, vaid panen su eluviisid su peale ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Õnnetus! Üksnes õnnetus! Vaata, see tuleb!
Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!
Järg tuleb sinu kätte, maa elanik! Aeg tuleb, päev on ligidal: jahmatuseks, aga mitte rõõmuhõikeiks mägedel.
Nüüd varsti ma valan su peale oma tulise viha ja lasen sul tunda oma viha; ma mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused.
Mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; su eluviiside kohaselt tasun ma sulle ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen see, kes teid lööb.
Vaata, päev! Vaata, see tuleb! Järg on tulnud, väärus õitseb, ülbus lokkab!
Vägivald tõuseb õeluse vitsaks; neist ei jää midagi üle, ei nende rikkusest ega nende kärast ega nende ilust.
Aeg tuleb, päev ligineb! Ostja ärgu rõõmustagu ja müüja ärgu kurvastagu, sest tuline viha tuleb kogu selle rahvahulga peale!
Jah, müüja ei pääse tagasi müüdu juurde, kui nad ongi veel elus elavate keskel; sest nägemus kogu selle rahvahulga kohta ei pöördu ära ja oma patusse jäädes ei säilita ükski oma elu.
Puhutakse küll sarve ja seatakse kõik valmis, aga ükski ei lähe sõtta, sest mu tuline viha on kogu selle rahvahulga vastu.
Väljas on mõõk ning sees on katk ja nälg; kes on väljal, see sureb mõõga läbi, ja kes on linnas, selle sööb nälg ja katk.
Ja kui neist mõned pääsevad, siis on need mägedel otsekui kudrutavad kuristike tuvid, igaüks nutab oma süü pärast.
Kõik käed lõtvuvad ja kõik põlved muutuvad nõrgaks.
Nad rõivastuvad kotiriidesse ja neid katab värin; kõigi nägudel on häbi ja kõigi pead on paljaks pöetud.
Oma hõbeda nad viskavad tänavaile ja nende kuld on roojane; nende hõbe ja kuld ei päästa neid Issanda vihapäeval, nad ei saa sellega toita oma hinge ega täita oma kõhtu; sest see on saanud neile komistuskiviks süüsse.
Nad on tarvitanud oma kallisasju uhkuseks ja on neist valmistanud oma jäledad, põlastusväärsed kujud; seepärast ma teen selle kõik neile roojaseks.
Ma annan selle riisumiseks võõrastele ja saagiks maa õelaile, ja need teotavad seda.
Ma pööran neist ära oma palge ja mu kallisvara teotatakse; selle kallale tulevad röövlid ja need teotavad seda.
Valmista ahelad, sest maa on täis veresüüd ja linn on täis vägivalda!
Ja ma toon kõige halvemad paganaist ja need pärivad nende kojad; ma lõpetan nende vägevate kõrkuse ja nende pühamud teotatakse.
Ahastus tuleb ja nad otsivad rahu, aga seda ei ole.
Õnnetus tuleb õnnetuse peale, kuulujutt kuulujutu järele; siis nad nõuavad prohvetilt nägemust, aga Seadus on kadunud preestreilt ja nõu vanemailt.
Kuningas leinab, vürst rüütab enese ehmatusega ja maa rahva käed värisevad; ma kohtlen neid nende eluviiside kohaselt ja mõistan kohut nende üle nende oma seaduste järgi ning nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Hesekiel 8 Ja kuuendal aastal, kuuenda kuu viiendal päeval sündis, et ma istusin oma kojas ja Juuda vanemad istusid mu ees; siis langes seal Issanda Jumala käsi mu peale.
Ja ma vaatasin, ja ennäe, see oli mingi tule sarnane ilmutis: allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, oli tuli, ja ta niudeist ülalpool paistis nagu sära, otsekui mingi metalli hiilgus.
Ja ta sirutas midagi käe sarnast ning võttis kinni mu juuksetukast; ja Vaim tõstis mu maa ja taeva vahele ning viis mu Jumala nägemustes Jeruusalemma, sisemise värava suhu, mis on põhja pool, sinna, kus oli selle kuju asukoht, mis põhjustas Issanda püha viha.
Ja vaata, seal oli Iisraeli Jumala auhiilgus selle nägemuse sarnaselt, mida ma orus olin näinud.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, tõsta nüüd oma silmad üles põhja poole!” Siis ma tõstsin oma silmad põhja poole, ja vaata, põhja pool, altari väravas, sissekäigu juures oli see püha viha põhjustav kuju.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, kas sa näed, mis nad teevad, neid suuri häbitegusid, mis Iisraeli sugu siin teeb, et ma peaksin minema kaugele oma pühamust? Aga sa saad näha veel suuremaid jäledusi.”
Siis ta viis mind õueukse juurde; ja ma vaatasin, ja ennäe, seinas oli auk.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, murra nüüd läbi seina!” Ja ma murdsin seinast läbi, ja vaata, seal oli uks.
Ja ta ütles mulle: „Mine sisse ja vaata neid nurjatuid häbitegusid, mida nad siin teevad!”
Siis ma läksin sisse ja vaatasin, ja ennäe, kõiksugu pilte jäledaist roomajaist ja loomadest ning kõiksugu Iisraeli soo ebajumalaid oli joonistatud seina peale ümberringi.
Ja nende piltide ees seisis seitsekümmend meest Iisraeli soo vanemaist, ja Jaasanja, Saafani poeg, seisis nende keskel; igaühel oli käes oma suitsutuspann ja lõhnav suitsupilv tõusis üles.
Siis ta ütles mulle: „Kas sa näed, inimesepoeg, mida Iisraeli soo vanemad pimedas teevad, igaüks oma kuju kambris? Sest nad ütlevad: Issand ei näe meid, Issand on maa maha jätnud.”
Ja ta ütles mulle: „Sa saad näha veelgi suuremaid häbitegusid, mida nad teevad.”
Siis ta viis mind Issanda koja värava suhu, mis on põhja pool, ja vaata, seal istusid naised, nuttes taga Tammust + Sumerite-babüloonlaste Tammus oli maa viljakusjumal, kes kuivaks aastaajaks suri. .
Ja ta ütles mulle: „Kas sa näed, inimesepoeg? Sa saad näha veelgi suuremaid häbitegusid kui need.”
Siis ta viis mind Issanda koja sisemisse õue, ja vaata, Issanda templi ukse juures, eeskoja ja altari vahel, oli umbes kakskümmend viis meest; neil olid seljad Issanda templi poole ja näod ida poole, ja nad kummardasid päikest ida pool.
Ja ta ütles mulle: „Kas sa näed, inimesepoeg? Kas on Juuda sool veel vähe neid häbitegusid, mida nad siin on teinud, et nad täidavad maa vägivallaga ja ärritavad mind veel rohkem? Ja vaata, nad pistavad viinapuuvääte endale ninasse!
Seepärast talitan minagi tulises vihas: mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; ja kuigi nad hüüavad mu kõrvu suure häälega, ei kuule ma neid.”
Hesekiel 9 Siis ta hüüdis mu kuuldes valju häälega, öeldes: „Tulge siia, linna nuhtlejad, ja igaühel olgu käes hävitusriist!”
Ja vaata, kuus meest tuli Ülavärava poolt, mis on põhja poole, ja igaühel oli käes oma purustusriist; aga nende seas oli mees, linased riided seljas ja kirjutustarbed puusal; ja nad tulid ning asusid vaskaltari kõrvale.
Ja Iisraeli Jumala auhiilgus tõusis keerubi pealt, mille peal ta oli, koja lävele ja hüüdis linaste riietega meest, kellel olid kirjutustarbed puusal.
Ja Issand ütles temale: „Mine läbi linna, läbi Jeruusalemma, ja tee märk nende laubale, kes ohkavad ja ägavad jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse!”
Ja neile teistele ütles ta minu kuuldes: „Minge tema järel läbi linna ja lööge! Teie silm ärgu kurvastagu ja ärge andke armu!
Tapke sootuks vanad, noored mehed ja neitsid, lapsed ja naised, aga ärge puudutage ühtegi, kellel on märk küljes! Ja alustage minu pühamust!” Ja nad alustasid meestest, vanemaist, kes olid koja ees.
Ja ta ütles neile: „Rüvetage koda ja täitke õued mahalöödutega! Minge!” Ja nad läksid välja ning alustasid linnas tapatööd.
Aga kui nad olid maha löömas ja mina olin üksi jäänud, siis ma langesin silmili maha ja kisendasin ning ütlesin: „Oh Issand Jumal! Kas sa tahad hävitada kogu Iisraeli jäägi, et sa valad oma tulise viha Jeruusalemma peale?”
Siis ta ütles mulle: „Iisraeli ja Juuda soo süü on väga suur; maa on täis veresüüd ja linn on täis õiguseväänamist, sest nad ütlevad: Issand on maa maha jätnud, Issand ei näe!
Sellepärast minugi silm ei kurvasta ja ma ei anna armu. Ma panen nende eluviisid neile pea peale.”
Ja vaata, linaste riietega mees, kellel olid kirjutustarbed puusal, tõi sõna, öeldes: „Ma tegin, nagu sa mind käskisid.”
Hesekiel 10 Siis ma vaatasin, ja ennäe, taevalaotuses, mis oli keerubite pea kohal, olid nagu safiirikivid; midagi, mis paistis aujärjena, nähti nende kohal.
Ja ta rääkis mehega, kellel olid linased riided seljas, ja ütles: „Mine rataste vahele, mis on iga keerubi all, ja täida pihud tuliste sütega keerubite vahelt ning pillu need linna peale!” Ja mees läks sisse minu nähes.
Keerubid seisid kojas paremal pool, kui mees läks, ja pilv täitis sisemise õue.
Siis tõusis Issanda auhiilgus keerubi kohalt koja lävele, koda täitus pilvest ja õu täitus Issanda auhiilguse särast.
Ja keerubite tiibade kahinat kuuldus kuni välimise õueni nagu Kõigeväelise Jumala häält, kui ta kõneleb.
Ja kui ta käskis meest, kellel olid linased riided seljas, öeldes: „Võta tuld rataste vahelt, keerubite vahelt!”, siis läks see ja asetus ratta kõrvale.
Ja üks keerub pistis oma käe keerubite vahelt tule juurde, mis oli keerubite vahel, ja võttis seda ning andis linasesse riietatu pihkudesse; ja see võttis ning läks välja.
Keerubitel paistis tiibade all olevat otsekui inimese käsi.
Ja ma vaatasin, ja ennäe, keerubite kõrval oli neli ratast, iga keerubi kõrval oli ratas, ja rattad olid välimuselt nagu krüsoliidikivid.
Ja neil neljal oli ühesugune välimus, otsekui oleks ratas olnud ratta sees.
Kui nad liikusid, siis nad said minna iga nelja külje suunas, käigul pöördumata; sest sinna, kuhu oli pööratud esikülg, läksid nad selle järel; käigul nad ei pöördunud.
Ja kogu nende keha, seljad, käed, tiivad ja rattad olid ümberringi täis silmi; sel nelikul olid rattad
ja rattaid nimetati, nagu ma kuulsin, „ratastikuks”.
Ja igaühel oli neli nägu: üks oli keerubi nägu, teine inimese nägu, kolmas lõvi nägu ja neljas kotka nägu.
Ja keerubid tõusid üles, need olid samad olevused, keda ma olin näinud Kebari jõe ääres.
Ja kui keerubid liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui keerubid tõstsid tiibu, et maa pealt üles tõusta, siis ei pöördunud ka rattad ära nende kõrvalt.
Kui ühed seisid, siis seisid ka teised, ja kui ühed tõusid üles, siis tõusid teised koos nendega, sest nende sees oli olevuse vaim.
Siis Issanda auhiilgus läks ära koja lävelt ja seisis keerubite kohal.
Ja minnes tõstsid keerubid oma tiibu ning tõusid maast üles mu silme all, ja nende rattad samuti nagu nad isegi; nad jäid seisma Issanda koja idapoolse värava suus ja Iisraeli Jumala auhiilgus oli ülal nende kohal.
Need olid needsamad olevused, keda ma olin näinud Iisraeli Jumala all Kebari jõe ääres; ja ma mõistsin, et need olid keerubid.
Igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba, ja neil olid otsekui inimese käed tiibade all.
Ja nende nägude kuju: need olid näod, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres, nende välimus ja need ise; igaüks läks edasi omaette.
Hesekiel 11 Siis Vaim tõstis minu üles ja viis mu Issanda koja Idaväravasse, mis on ida poole; ja vaata, värava suus oli kakskümmend viis meest ja ma nägin nende keskel Jaasanjat, Assuri poega, ja Pelatjat, Benaja poega, rahva ülemaid.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, need on mehed, kes kavatsevad nurjatust ja peavad kurja nõu selle linna vastu;
nad ütlevad: „Aeg ei ole käes, et ehitada kodasid. See linn on pott ja meie oleme liha.”
Seepärast kuuluta neile prohvetlikult, kuuluta prohvetlikult, inimesepoeg!”
Siis langes mu peale Issanda Vaim ja ütles mulle: „Räägi: Nõnda ütleb Issand: Nii te ütlete, Iisraeli sugu, ja mis teil mõttes on, seda ma tean!
Palju on teie poolt mahalööduid selles linnas ja te olete mahalöödutega täitnud selle tänavad.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Teie mahalöödud, keda te olete pannud selle keskele, on liha, ja see linn on pott, aga ma viin teid sellest välja.
Mõõka te kardate, aga mina toon mõõga teie kallale, ütleb Issand Jumal.
Ma viin teid välja selle keskelt ja annan teid võõraste kätte; otsused teie kohta viin ma täide.
Te langete mõõga läbi, Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle ja te saate tunda, et mina olen Issand.
See linn ei ole teile potiks ja teie ei ole lihaks selle sees: Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle.
Ja te saate tunda, et mina olen Issand, sest te ei ole käinud mu määruste järgi ega ole teinud mu seaduste järgi, vaid olete teinud nende paganate seaduste järgi, kes asuvad teil ümberkaudu.”
Aga kui ma prohvetlikult kuulutasin, suri Pelatja, Benaja poeg; siis ma langesin silmili ja kisendasin suure häälega ning ütlesin: „Oh Issand Jumal! Kas sa teed lõpu Iisraeli jäägile?”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, su vennad, su vennad, sugulased ja kogu Iisraeli sugu üheskoos on need, kelle kohta Jeruusalemma elanikud ütlevad: „Nad on Issandast kaugel, maa on antud omandiks meile!”
Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kuigi ma olen nad viinud kaugele paganate sekka ja kuigi ma olen nad pillutanud mööda maid, olen ma siiski pisut olnud neile pühamuks maades, kuhu nad on sattunud.
Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Mina kogun teid rahvaste seast ja korjan teid maadest, kuhu teid on pillutatud, ja ma annan teile Iisraeli maa.
Siis nad tulevad sinna ja kõrvaldavad sealt kõik selle põlastusväärsused ja kõik selle jäledused.
Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,
et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.
Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal.”
Siis tõstsid keerubid oma tiivad ja üheaegselt nendega tõusid rattad ning ülal nende kohal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.
Ja Issanda auhiilgus tõusis üles linna keskelt ning jäi seisma mäele, mis on ida pool linna.
Aga Vaim tõstis mind üles ja viis mind Kaldeasse vangide juurde nägemuses, Jumala Vaimus; siis kadus mul nägemus, mida ma olin näinud.
Ja ma jutustasin vangidele kõigist Issanda sõnadest, mis ta mulle oli ilmutanud.
Hesekiel 12 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, sa elad vastupanija soo hulgas, kellel on silmad nägemiseks, aga nad ei näe, kõrvad kuulmiseks, aga nad ei kuule, sest see on vastupanija sugu.
Aga sina, inimesepoeg, valmista enesele teekonnavarustus ja mine teele päevaajal nende nähes; mine nende nähes oma asupaigast teise paika; vahest nad märkavad, kuigi nad on vastupanija sugu!
Vii välja päeva ajal nende nähes oma asjad, nagu teekonnavarustus; ise aga mine õhtul välja nende nähes, nagu vangiminejad lähevad!
Murra nende nähes müürist läbi ja vii asjad sealtkaudu välja!
Tõsta need nende nähes õlale, vii pimedas välja; kata nägu, et sa ei näeks maad, sest ma olen pannud sind endeks Iisraeli soole!”
Ja ma tegin, nagu mind kästi: ma viisin päeval välja asjad, nagu teekonnavarustuse; õhtul aga murdsin ma oma käega müürist läbi, pimeduses viisin need välja, tõstsin nende nähes õlale.
Aga hommikul tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kas pole Iisraeli sugu, see vastupanija sugu, sinult küsinud: „Mis sa teed?”
Vasta neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: See on ennustus Jeruusalemma vürsti + 'Vürst' on nimetus, mida Hesekiel kasutab Juuda kuninga kohta. ja kogu Iisraeli soo kohta, kes teie keskel on.
Ütle: Mina olen teile endeks. Nõnda nagu mina tegin, nõnda tehakse nendega - nad lähevad vangiteekonnale.
Ja vürst, kes on nende keskel, peab pimedas kandami õlale tõstma ja välja minema - müürist murtakse läbi, et asju sealtkaudu välja viia -; ta peab katma oma näo, et ta ei näeks oma silmaga maad.
Mina laotan oma võrgu tema peale ja ta püütakse mu püünisesse; ma viin ta Paabelisse, kaldealaste maale, aga ta ei saa seda näha ja seal ta sureb. + Viide kuningas Sidkijale, kes tehti pimedaks ja viidi Paabelisse (2Kn 25:1-7).
Ja kõik, kes ümberkaudu on temale abiks, ja kõik ta väesalgad hajutan ma kõigi tuulte poole ja tõmban mõõga nende taga.
Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neid olen pillutanud paganate sekka ja puistanud mööda maid.
Aga ma jätan neist pisut inimesi mõõga, nälja ja katku käest alles, et nad jutustaksid paganate seas, kuhu nad tulevad, kõigist oma häbitegudest; ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, söö oma leiba vabisedes ja joo oma vett värisedes ja murega
ning ütle maa rahvale: Nõnda ütleb Issand Jumal Jeruusalemma elanike kohta Iisraeli maal: Nad peavad sööma oma leiba murega ja jooma oma vett suure hirmuga, sellepärast et nende maa laastatakse kõigest, mis seal on, kõigi seal elavate vägivalla pärast.
Asustatud linnad muutuvad varemeiks ja maa jääb lagedaks; ja te saate tunda, et mina olen Issand.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, mis kõneviis see teil on Iisraeli maal, et te ütlete: „Aeg venib pikale ja kõik nägemused lähevad tühja”?
Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma lõpetan selle kõneviisi ja nõnda ei kõnelda enam Iisraelis. Ja ütle neile: Ligidal on aeg ja kõigi nägemuste täitumine.
Sest edaspidi ei ole enam ühtegi valenägemust ega kahtlast ennustust Iisraeli soo keskel.
Sest mina, Issand, räägin: See sõna, mis ma ütlen, läheb täide ega viibi enam; sest teie päevil, sa vastupanija sugu, ütlen ma sõna ja viin selle täide, ütleb Issand Jumal.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, vaata, Iisraeli sugu ütleb: „Nägemus, mida see näeb, täitub ehk hulga aja pärast, ja ta kuulutab prohvetlikult kaugetest aegadest.”
Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ei viibi enam ükski mu sõna. Sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 13 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli kuulutavaile prohveteile ja ütle neile, kes enda arvates on prohvetid: Kuulge Issanda sõna!
Nõnda ütleb Issand Jumal: Häda jõledaile prohveteile, kes käivad omaenese vaimu järgi ega ole midagi näinud!
Nagu rebased varemete vahel on su prohvetid, Iisrael.
Te ei ole läinud pragude ette ega ole teinud müüri Iisraeli soo ümber, et see püsiks võitluses Issanda päeval.
Nad on näinud tühja ja nende ennustused, kes ütlevad: „See on Issanda sõna!”, on valed, sest Issand ei ole neid läkitanud; ometi nad ootavad, et sõna täide läheks!
Eks te ole näinud tühja nägemust ja ennustanud valet, kui olete öelnud: „See on Issanda sõna!”, kuigi mina ei ole rääkinud?
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et te räägite tühja ja näete valet, vaata, siis ma tulen teile kallale, ütleb Issand Jumal.
Minu käsi on prohvetite vastu, kes näevad tühja ja ennustavad valet; nad ei tohi olla minu rahva osaduses, neid ei tohi kirjutada Iisraeli soo kirja ja nad ei tohi tulla Iisraeli maale. Ja te saate tunda, et mina olen Issand Jumal.
Sellepärast, jah sellepärast, et nad eksitavad mu rahvast, öeldes: „On rahu”, kuigi rahu ei ole. Ja kui rahvas ehitab seina, vaata, siis nad võõpavad seda lubjaga.
Ütle lubjaga võõpajaile, et see variseb! Tuleb uputav sadu, teie, raheterad, langete, ja sina, marutuul, puhked.
Jah, vaata, sein variseb! Eks siis küsita teilt: „Kus on võõp, millega te võõpasite?”
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Ma lasen oma tulises vihas puhkeda marutuule, mu vihas tuleb uputav sadu ja mu raevus tulevad raheterad, et teha lõpp.
Ma lõhun ära seina, mille te olete lubjaga võõbanud, ja paiskan selle maha, nõnda et alusmüür paljastub; kui see langeb, saate te sealjuures otsa. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Ma vaigistan oma viha seina kallal ja nende kallal, kes on seda lubjaga võõbanud, ja ütlen teile: Ei ole enam seina ega selle võõpajaid,
Iisraeli prohveteid, kes kuulutavad prohvetlikult Jeruusalemmale ja näevad sellele nägemust rahust, kuigi rahu ei ole, ütleb Issand Jumal.
Aga sina, inimesepoeg, pööra pale oma rahva tütarde poole, kes enda arvates kuulutavad prohvetlikult, ja kuuluta neile
ning ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Häda neile, kes õmblevad sidemeid kõigile randmeile ja valmistavad peakatteid nii suurtele kui väikestele, et püüda hingi! Kas tahate püüda mu rahva hingi ja iseenese jaoks jätta hinged elama?
Te teotate mind mu rahva ees peotäie otrade ja leivapalukeste eest, surmates hinged, kes ei pea surema, ja jättes elama hinged, kes ei pea jääma ellu, valetades mu rahvale, kes kuulab meeleldi valet.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma tulen teie sidemete kallale, millega te seal püüate hingi nagu linde, ja rebin need teie käsivartelt ning päästan hinged lahti, hinged, keda te olete püüdnud nagu linde.
Ja ma käristan lõhki teie katted ning päästan oma rahva teie käest, ja nad ei ole enam saagiks teie kätele; ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Et te olete valmistanud valega õige südamele valu, aga mina ei ole valmistanud temale valu, ja et te olete kinnitanud õela käsi, et ta ei pöörduks oma kurjalt teelt oma elu hoidmiseks,
siis ei saa te enam näha tühja ega teha valeennustusi, vaid ma päästan oma rahva teie käest; ja te saate tunda, et mina olen Issand.”
Hesekiel 14 Minu juurde tuli mehi Iisraeli vanemate hulgast ja nad istusid mu ees.
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, need mehed on võtnud oma ebajumalad südamesse ja on pannud oma süü komistuskivi oma palge ette. Kas ma tõesti pean laskma ennast nende poolt küsitleda?
Seepärast räägi nendega ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Igale Iisraeli soost mehele, kes võtab oma ebajumalad südamesse, paneb oma süü komistuskivi oma palge ette ja tuleb siis prohveti juurde, temale kostan mina, Issand ise, tema paljude ebajumalate pärast,
et saaksin haarata Iisraeli sugu nende südamest, sellepärast et nad kõik on minust võõrdunud oma ebajumalate tõttu!
Seepärast ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Pöörduge ümber ja taganege oma ebajumalaist ning pöörake ära oma palged kõigist oma jäledatest häbitegudest!
Sest kes iganes Iisraeli soost või Iisraelis asuvaist võõraist loobub minust ja võtab oma ebajumalad enesele südamesse ja kes paneb oma komistuskivi oma palge ette ning tuleb siis prohveti juurde, küsima minult enesele nõu, sellele vastan mina, Issand, ise.
Mina pööran oma palge selle mehe vastu ning teen ta märklauaks ja pilkesõnaks, ja ma hävitan tema oma rahva seast; ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Ja kui prohvet laseb ennast eksitada ning ütleb sõna, siis olen mina, Issand, selle prohveti eksitaja; ja ma sirutan oma käe tema vastu ning hävitan tema oma Iisraeli rahva seast.
Nad peavad kandma oma süüd - nagu küsija süü, nõnda on ka prohveti süü -,
et Iisraeli sugu enam ei eksiks ära minu juurest ega rüvetaks ennast enam kõigi oma üleastumistega, vaid et nad oleksid mulle rahvaks ja mina oleksin neile Jumalaks, ütleb Issand Jumal.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg! Kui maa teeb pattu minu vastu, olles täiesti truudusetu, ja kui ma sirutan oma käe tema vastu ja murran katki tema leivatoe, läkitan sinna nälja ja hävitan sealt inimesed ja loomad,
ja selle keskel oleksid ka need kolm meest: Noa, Taaniel ja Iiob, siis päästaksid nad oma õiguse tõttu ainult omaenese hinged, ütleb Issand Jumal.
Või kui ma lasen kurjad metsloomad käia mööda maad ja selle lastetuks teha, ja see muutub lagedaks, nõnda et see pole läbitav metsloomade tõttu,
siis need kolm meest selle keskel, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei päästaks oma poegi ega tütreid, vaid nad pääseksid ainult ise ja maa jääks lagedaks.
Või kui ma lasen mõõga tulla üle selle maa ja ütlen: „Mõõk, käi maa läbi!” ning hävitan sealt inimesed ja loomad,
ja need kolm meest oleksid selle keskel, siis nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei päästaks nad oma poegi ega tütreid, vaid nemad üksi pääseksid.
Või kui ma läkitan sellele maale katku ja valan oma viha selle peale verena, et hävitada sealt inimesi ja loomi,
ja Noa, Taaniel ja Iiob oleksid selle keskel, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei päästaks nad oma poega ega tütart, nad päästaksid omaenese hinged oma õiguse tõttu.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Jah, kui ma läkitan oma neli kurja nuhtlust: mõõga, nälja, kurjad metsloomad ja katku Jeruusalemma kallale, et sealt hävitada inimesi ja loomi,
vaata, siis jääb sinna järele pääsenuid, kes toovad sealt välja oma poegi ja tütreid; vaata, need tulevad välja teie juurde ja te näete nende viise ja tegusid, ja te võite endid trööstida õnnetuse pärast, mis ma Jeruusalemmale olen toonud, kõige pärast, mis ma talle olen toonud.
Ja nemad trööstivad teid, kui te näete nende viise ja tegusid; ja te saate tunda, et ma ei ole mitte asjata teinud kõike, mis ma seal olen teinud, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 15 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kas on siis viinapuu, metsapuude seas olev väät, parem kui kõik teised puud?
Kas võetakse sellest puud, et teha tarbeasja? Või kas võetakse sellest varn, et riputada sinna igasugu riistu?
Vaata, see antakse tuleroaks. Tuli põletab selle mõlemaid otsi ja selle keskpaik kõrvetatakse - kas see kõlbab veel millekski?
Vaata, kui see oli rikkumata, siis ei saadud seda tarvitada millekski; veelgi vähem saab seda millekski tarvitada, kui tuli on seda põletanud ja kõrvetanud.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Nii nagu ma metsapuude seast olen andnud viinapuu tuleroaks, nõnda loovutan ma Jeruusalemma elanikud.
Ja ma pööran oma palge nende vastu: nad on pääsenud tulest, aga tuli sööb nad. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma pööran oma palge teie vastu.
Ja ma teen maa lagedaks, sellepärast et nad on olnud täiesti truuduseta, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 16 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, ilmuta Jeruusalemmale tema häbiteod
ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal Jeruusalemmale: Sinu päritolu ja sinu põlvnemine on kaananlaste maalt; sinu isa oli emorlane ja sinu ema hetitar.
Ja su sünd oli nõnda: päeval, mil sa sündisid, ei lõigatud su nabavääti, sind ei pestud veega, sind ei hõõrutud soolaga ega mähitud mähkmeisse.
Ükski silm ei kurvastanud sinu pärast, et ta kaastundest sinu vastu oleks sulle teinud ühegi neist asjust, vaid sind visati lagedale väljale; nõnda põlastatud oli su hing päeval, mil sa sündisid.
Aga mina läksin sinust mööda ja nägin sind siplemas oma veres, ja ma ütlesin sulle, kui olid oma veres: „Jää elama!” Jah, ma ütlesin sulle, kui olid oma veres: „Jää elama,
ma kasvatan sind nagu lillekest väljal!” Ja sa kasvasid, sirgusid suureks ja sulle tuli küpsusaeg: su rinnad paisusid ja sulle võrsusid karvad; aga veel olid sa alasti ja paljas.
Siis ma läksin sinust mööda ja nägin sind, ja vaata, sa olid jõudnud armastusikka. Ma laotasin oma hõlma su üle ja katsin su alastuse. Ja ma vandusin sulle ning tegin sinuga lepingu, ütleb Issand Jumal, ja sa said minu omaks.
Siis ma pesin sind veega, loputasin su pealt vere ja võidsin sind õliga.
Ma riietasin sind kirjatud riidesse, sidusin sulle jalga merilehmanahksed sandaalid, mähkisin sulle pähe linase peakatte ja katsin sind siidiga.
Ma ehtisin sind ehetega, panin sulle käevõrud käte ümber ja kee kaela;
ma panin sulle ninarõnga ninasse, kõrvarõngad kõrvadesse ja ilusa krooni pähe.
Nõnda olid sa ehitud kulla ja hõbedaga ja su riietuseks olid linased, siidised ja kirjatud riided; sa sõid nisuteri, mett ja oliive; sa kasvasid väga ilusaks ja olid kuningate vääriline.
Su nimi sai paganate seas kuulsaks su ilu pärast, sest see oli täiuslik kaunistuste tõttu, mis ma olin sulle ümber pannud, ütleb Issand Jumal.
Aga sina olid kindel oma ilus ja hoorasid oma kuulsuse varal ning pillasid oma armatsemisi igale möödaminejale: „Temale saagu see!”
Sa võtsid oma riided seljast ja tegid enesele kirevad ohvrikünkad ning armatsesid nende peal, mida ei ole enne olnud ega saagi olema.
Sa võtsid oma ehteasjad minu kullast ja hõbedast, mis ma sulle olin andnud, ja valmistasid enesele mehekujusid ning armatsesid nendega.
Sa võtsid oma kirjatud riided ja katsid neid; ja sa panid mu õli ja suitsutusrohu nende ette.
Mu leiva, mis ma sulle andsin - ma söötsin sind nisuteradega, oliivide ja meega -, panid sa nende ette magusaks lõhnaks. Nõnda sündis, ütleb Issand Jumal.
Sa võtsid oma pojad ja tütred, keda sa mulle olid sünnitanud, ja ohverdasid need neile roaks. Kas su hooramisest oli veel vähe,
et sa tapsid mu poegi ja loovutasid need, lastes neid tulest läbi käia nende heaks?
Kõigi oma häbitegude ja hooramiste juures ei mõtelnud sa oma nooruspäevile, mil olid alasti ja paljas ja siplesid oma veres.
Ja lisaks kogu oma patususele - „Häda, häda sulle!” ütleb Issand Jumal -
ehitasid sa enesele altarimõika ja tegid enesele künka iga turu peale;
igale teeotsale ehitasid sa oma künka ja sa häbistasid oma ihu, ajasid jalad laiali igale möödaminejale ja tegid palju hooratööd.
Sa hoorasid oma naabritega, Egiptuse poegadega, kelle ihud olid toekad, ja tegid minu pahandamiseks palju hooratööd.
Ja vaata, ma sirutasin oma käe su vastu ja vähendasin sulle määratud osa; ja ma andsin sinu su vihkajate vilistite tütarde meelevalda, kes häbenesid su liiderliku eluviisi pärast.
Siis hoorasid sa Assuri poegadega, ilma et oleksid küllastunud, jah, sa hoorasid nendega, aga ei saanud ikka veel küllalt.
Siis hoorasid sa palju kaubitsejate maaga, Kaldeaga, aga sellestki ei saanud sa küllalt.
Kui himur on küll su süda, ütleb Issand Jumal, et sa teed kõike seda, mida teeb jultunuim hooranainegi,
ehitades oma altarimõika igale teeotsale ja tehes oma künka iga turu peale. Aga sa ei olnud tavalise hoora sarnane, sest sa põlgasid tasu -
abielurikkuja naine, kes oma mehe asemel võtad vastu võõraid!
Igale hoorale antakse and, aga sina andsid omalt poolt ande ja meelehead kõigile oma armastajaile, et nad igalt poolt tuleksid su juurde su hooramise pärast.
Nõnda olid sinu hooramised teistsugused kui teistel naistel: sinule ei joostud hooramiseks järele, sina andsid tasu, kuid sinule ei antud tasu; nõnda olid sa teistmoodi.
Seepärast, hoor, kuule Issanda sõna:
Nõnda ütleb Issand Jumal: Et sa oma armatsemistes oled pillanud oma kuuverd ja oled paljastanud oma häbet oma armastajaile, samuti kõigi su jäledate ebajumalate pärast ja su laste vere pärast, mida sa neile oled andnud,
siis sellepärast, vaata, kogun ma kõik su armastajad, kellele sa meeldisid, ja kõik, keda sa armastasid, ja kõik, keda sa vihkasid; ma kogun need su vastu igalt poolt ja paljastan neile su häbeme, et nad näeksid kogu su alastust.
Ma mõistan kohut su üle abielurikkujate ja verevalajate kohta käivate seaduste järgi ning lasen raevus ja vihas su verel voolata.
Ja ma annan su nende kätte, ja nad hävitavad su altarimõika, kisuvad maha su künkad, rebivad sult riided, võtavad su ilusad ehted ning jätavad sind paljaks ja alasti.
Nad toovad su vastu rahvajõugu, viskavad sind kividega ja raiuvad sind mõõkadega.
Nad põletavad su kojad tulega ja viivad täide kohtuotsused su kohta paljude naiste silme ees; nõnda ma teen lõpu su hooramisele ja sina ei anna ka enam hooratasu.
Ja ma vaigistan oma viha su kallal, nõnda et mu püha viha viimaks hoidub sinust ja ma rahunen ega pahanda enam.
Et sa ei ole mõelnud oma nooruspäevile, vaid oled mind pahandanud kõige sellega, vaata, siis laon minagi su eluviisid su pea peale, ütleb Issand Jumal. Eks ole sa teinud neid häbitegusid lisaks kõigile oma jäledustele?
Vaata, iga tähendamissõna lausuja ütleb sinu kohta: „Nagu ema, nõnda tütar!”
Sina oled oma ema tütar, selle, kes põlastas oma meest ja lapsi; sa oled oma õdede õde, nende, kes põlastasid oma mehi ja lapsi: teie ema oli hetitar ja isa emorlane.
Sinu vanem õde on Samaaria, kes oma tütardega elab sinust vasakul pool; ja sinu õde, kes on sinust noorem ja elab sinust paremal pool, on Soodom ja tema tütred.
Aga sina, vähe sellest et käia nende teedel ja teha nende jäledusi, tegid veel halvemini kui nemad kõigis oma eluviisides.
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole su õde Soodom ise ega tema tütred teinud nõnda, nagu oled teinud sina ja su tütred.
Vaata, su õe Soodoma süü oli see: temal ja ta tütreil oli uhkus, leivaküllus ja muretu rahu, aga viletsa ja vaese kätt ta ei kinnitanud,
vaid nad olid upsakad ja tegid mu ees jäledusi; aga ma saatsin nad ära, kui ma seda nägin.
Ja Samaaria ei teinud pooltki seda pattu mis sina; sina oled teinud palju rohkem jäledusi kui nemad ja oled kõigi oma jäleduste läbi, mis sa oled teinud, õigustanud oma õdesid.
Seepärast kanna ka sina oma häbi, kui oled astunud oma õdede asemele oma pattude tõttu, mida sa oled teinud jäledamalt kui nemad, nõnda et nad on sinust õigemad! Häbene ka sina ja kanna oma häbi, kui oled õigustanud oma õdesid!
Ja ma pööran nende saatuse, Soodoma ja tema tütarde saatuse, ja Samaaria ja tema tütarde saatuse; ja ma pööran sinu enda saatuse nende keskel,
et sa kannaksid oma häbi ja häbeneksid kõige selle pärast, mis sa tegid, kui sa neid trööstisid.
Su õde Soodom ja tema tütred pöörduvad tagasi oma endisesse põlve, ja su õde Samaaria ja tema tütred pöörduvad tagasi oma endisesse põlve, ja sina ja su tütred pöördute tagasi oma endisesse põlve.
Eks olnud Soodom, su õde, sõnakõlksuks sinu suus su kõrkuse ajal,
enne kui ilmnes sinu enda kurjus? Tema sarnane oled sa nüüd, teotada Arami tütreile ja kõigile tema naabreile, vilistite tütreile, kes naabritest sind põlgavad.
Oma häbitegu ja jäledusi pead sa ise kandma, ütleb Issand.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Mina talitan sinuga, nagu sina oled talitanud, sellepärast et sa oled halvustanud vannet ja oled murdnud lepingu.
Aga mina pean meeles oma lepingut sinuga su nooruspäevilt ja tahan sinuga teha igavese lepingu.
Siis sa mõtled oma eluviisidele ja häbened, kui sa võtad oma õed, kes on sinust vanemad või kes on sinust nooremad, ja ma annan nad sulle tütreiks - hoolimata sinu lepingupidamisest.
Ma teen sinuga oma lepingu ja sa saad tunda, et mina olen Issand,
et sa mõtleksid ja häbeneksid ega avaks enam oma suud häbi pärast, kui ma sulle andeks annan kõik, mis sa oled teinud, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 17 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, anna mõistatus ja lausu tähendamissõna Iisraeli soole
ning ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Suur kotkas, suurte tiibadega, pikkade hoosulgedega, rikkaliku kirju sulestikuga, tuli Liibanonile ja haaras seedrilt ladva.
Ta katkus ära selle võsude tipud ja viis kaubitsejate maale, asetas kaupmeeste linna.
Siis ta võttis maa seemet ja heitis külvipõllule; võttis, pani otsekui paju rohke vee äärde.
See võrsus ja sai vohavaks, madalat kasvu viinapuuks, lehestik pööratud kotka poole ja juured tema all. Ja see sai viinapuuks, ajas harusid ja sirutas välja võrseid.
Aga oli veel üks suur kotkas, suurte tiibadega ja rohke sulestikuga; ja vaata, see viinapuu pööras oma juured tolle poole ja sirutas oma oksad temale vastu peenralt, kuhu see oli istutatud, et too kastaks teda paremini.
Heale põllule, rohke vee äärde oli see istutatud, et see oksi ajades ja vilja kandes võiks saada toredaks viinapuuks.
Ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kas sellest saab asja? Eks selle juured kista välja, vili muudeta kestaseks ja kõik värsked võsud kuivatata? See kuivab, ei ole tarvis tugevat käsivart ega palju rahvast, et seda juurte küljest lahti kiskuda.
Jah, vaata, see on istutatud, aga kas sellest saab asja? Eks see kuiva hoopis ära, kui idatuul seda puudutab? See kuivab oma kasvupeenral.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Ütle ometi vastupanijale soole: Eks te tea, mis see on? Ütle: Vaata, Paabeli kuningas tuli Jeruusalemma ja võttis selle kuninga ja vürstid ning viis need enese juurde Paabelisse.
Seejärel võttis ta ühe kuninglikust soost ja tegi temaga lepingu ning laskis tal vanduda; aga maa võimukandjad viis ta ära,
et kuningriik jääks jõuetuks ega ajaks ennast püsti, vaid hoolitseks, et ta leping jääks püsima.
Aga see hakkas temale vastu ja läkitas oma käskjalad Egiptusesse, et talle antaks hobuseid ja palju rahvast. Kas sellest saab asja? Kas pääseb see, kes niimoodi teeb? Kas pääseb lepingumurdja?
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ta sureb selle kuninga asupaigas, tema juures Paabelis, kes tegi tema kuningaks, kelle vannet ta põlastas ja kelle lepingu ta murdis.
Vaarao suure sõjaväega ja hulga rahvaga ei aita teda sõjas, kui kuhjatakse piiramisvall ja ehitatakse piiramisseadmed paljude elude hävitamiseks.
Ta põlastas vannet ja murdis lepingu: vaata, kuigi ta andis oma käe, tegi ta ometi seda kõike - ta ei pääse!
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Nii tõesti kui ma elan, minu vande, mida ta põlastas, ja minu lepingu, mille ta murdis, laon ma tõepoolest tema pea peale.
Ma laotan oma võrgu tema peale ja ta püütakse minu püünisesse. Ma viin ta Paabelisse ja mõistan seal kohut tema üle truudusetuse pärast, mida ta on osutanud minu vastu.
Ja kõik ta põgenikud kõigis ta väehulkades langevad mõõga läbi, aga järelejäänud pillutatakse kõigi tuulte poole; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Aga mina ise võtan tipu kõrge seedri ladvast ja istutan selle maha; ma katkun selle võsude tippudest kõige õrnema ja istutan kõrgele ja järsule mäele.
Iisraeli kõrgele mäele istutan ma selle: see ajab oksi ja kannab vilja ning saab toredaks seedriks. Selle alla asuvad kõik linnud; kõik tiivulised elavad selle okste varjus.
Ja kõik metsapuud saavad tunda, et mina olen Issand, kes teeb madalaks kõrge puu, kõrgeks madala puu, kuivaks toore puu ja paneb haljendama kuivanud puu. Mina, Issand, olen rääkinud, ja ma teen seda.”
Hesekiel 18 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Mis teil on mõttes, kui lausute seda kõnekäändu Iisraeli maa kohta, öeldes: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad”?
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei tohi teil enam olla selle kõnekäänu lausujat Iisraelis.
Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing - need on minu. Hing, kes teeb pattu, peab surema!
Aga kui keegi on õige ja teeb, mis on seadusepärane ja õige:
ei söö mägedel, ei tõsta silmi Iisraeli soo ebajumalate poole, ei häbista oma ligimese naist, ei ligine naisele, kellel on kuuveri,
ei rõhu kedagi, annab tagasi oma võlglase pandi, ei röövi, annab oma leiba näljasele, riietab alastiolijat,
ei anna raha rendi peale ega võta liigkasu, hoiab oma käe ülekohtust, teeb tõelist õigust inimeste vahel,
käib mu määruste järgi ja peab mu seadusi, neid ustavalt täites - see on õige: ta peab tõesti elama, ütleb Issand Jumal.
Aga kui temale sünnib üleannetu poeg, kes valab verd ja kes teeb üheainsagi neist tegudest -
kusjuures tema ise ei ole aga teinud kõike seda -, ja too sööb mägedel, häbistab oma ligimese naist,
rõhub viletsat ja vaest, röövib, ei anna panti tagasi, tõstab silmad ebajumalate poole, teeb jäledust,
annab raha rendi peale ja võtab liigkasu - kas peaks too jääma elama? Ta ei jää, ta on teinud kõiki neid jäledusi, ta peab surema, ta veri tulgu tema peale!
Aga vaata, kui temale sünnib poeg, kes näeb kõiki oma isa patte, mida see on teinud, ja ta kardab ega tee nõnda:
tema ei söö mägedel, ei tõsta silmi Iisraeli soo ebajumalate poole, ei häbista oma ligimese naist,
ei rõhu kedagi, ei võta panti, ei röövi, annab oma leiba näljasele, riietab alastiolijat,
hoiab oma käe viletsa kallalt, ei võta renti ega liigkasu, teeb mu seaduste järgi, käib mu määruste järgi - tema ei sure oma isa süü pärast, ta jääb tõesti elama.
Aga tema isa, vaata, peab surema oma süü pärast, sest ta on rõhunud, on röövinud oma venda ja on teinud oma rahva keskel, mis ei ole hea.
Ja teie küsite: „Mispärast ei kanna poeg isa süüd?” Kui poeg on teinud, mis on kohus ja õige, on pidanud kõiki mu määrusi ja on neid täitnud - siis peab ta tõesti jääma elama!
Hing, kes teeb pattu, peab surema! Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd: õige peale tulgu tema õigus ja õela peale tema õelus!
Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige - siis peab ta tõesti elama; ta ei sure.
Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma õiguse pärast, mida ta on osutanud, peab ta jääma elama.
Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?
Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, teeb kõiki neidsamu jäledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama? Ühtegi tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma truudusetuse pärast, mida ta on osutanud, ja oma patu pärast, mida ta on teinud, peab ta surema.
Aga teie ütlete: „Issanda tee ei ole õige!” Kuulge ometi! Iisraeli sugu! Minu tee ei olevat õige! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?
Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut ning nende pärast sureb, siis ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta on teinud.
Ja kui õel pöördub oma õelusest, mida ta on teinud, ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta hoiab oma elu alles.
Sest kui ta näeb ja pöördub kõigist oma üleastumistest, mida ta on teinud, siis ta jääb tõesti elama; ta ei sure.
Aga Iisraeli sugu ütleb: „Issanda tee ei ole õige!” Minu teed ei olevat õiged, Iisraeli sugu! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?
Seepärast ma mõistan kohut teie üle, Iisraeli sugu, igaühe üle ta eluviiside kohaselt, ütleb Issand Jumal. Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü ei saaks teile komistuseks.
Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim! Miks te tahate surra, Iisraeli sugu?
Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!
Hesekiel 19 Aga sina alusta nutulaulu Iisraeli vürstide pärast
ja ütle: Missugune emalõvi oli küll sinu ema lõvide hulgas!? Ta lebas noorte lõvide keskel, ta kasvatas oma kutsikaid.
Nõnda ta kasvatas üles ühe oma kutsikaist: sellest sai noor lõvi, kes õppis saaki murdma, kes sõi inimesi.
Aga paganad kuulsid temast, ta püüti kinni nende augus ja viidi ninakonksudega Egiptusemaale.
Kui ema nägi, et ta oli asjata oodanud, et ta lootus oli kadunud, siis ta võttis oma kutsikaist veel ühe, kasvatas selle nooreks lõviks.
Ja see käis lõvide keskel, kasvas nooreks lõviks, õppis saaki murdma, sõi inimesi.
Ta rüüstas nende paleesid, laastas nende linnu; maa ja mis seda täitis, kohkus tema möirgamisest.
Siis panid paganad tema ümber püüniseid ja laotasid tema üle oma võrgu, ta püüti kinni nende augus.
Ta pandi ahelais puuri ja viidi Paabeli kuninga ette; ta viidi linnusesse, et ta häält enam ei kuuldaks Iisraeli mägedel.
Su ema oli otsekui viinapuu su sarnane, vee äärde istutatud; ta oli viljakas ja täis oksi rohke vee tõttu.
Ja tal oli tugev oks valitsuskepiks; see kasvas kõrgeks okste vahel ja paistis oma kõrguse tõttu tema paljude okste hulgast.
Aga ta kisti üles tulises vihas, paisati maha ja idatuul kuivatas ta vilja; ta tugev oks murti ja kuivas ära - tuli sõi selle.
Nüüd on ta istutatud kõrbe, kuivale ja põuasele maale.
Ta oksast puhkes tuli, mis sõi ära ta võsud ja vilja. Nõnda ei olegi tal tugevat oksa, mis kõlbaks valitsuskepiks.” See on nutulaul ja on jäänud nutulauluks.
Hesekiel 20 Ja seitsmendal aastal, viienda kuu kümnendal päeval tuli mehi Iisraeli vanemaist Issandalt nõu küsima, ja nad istusid mu ees.
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, räägi Iisraeli vanematega ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te olete tulnud minult nõu küsima. Nii tõesti kui ma elan, ei luba ma teid minult nõu küsida, ütleb Issand Jumal.
Kas sa ei mõistaks neid hukka, kas sa ei mõistaks hukka, inimesepoeg? Tee neile teatavaks nende vanemate jäledused
ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval, kui ma valisin Iisraeli, tõstsin ma oma käe üles, vandudes Jaakobi soo seemnele ja tehes ennast neile tuttavaks Egiptusemaal; ma tõstsin oma käe üles neile vandudes ja öeldes: Mina olen Issand, teie Jumal.
Sel päeval tõstsin ma oma käe üles, vandudes neile, et ma viin nad Egiptusemaalt maale, mille ma nende jaoks olin välja vaadanud, mis voolab piima ja mett, mis on ilusaim kõigist maadest.
Ja ma ütlesin neile: Igaüks heitku ära oma silma ees olevad põlastusväärsed kujud ja ärge rüvetage endid Egiptuse ebajumalatega: mina olen Issand, teie Jumal!
Aga nad hakkasid mulle vastu ega tahtnud mind kuulata; ükski ei heitnud ära oma silma ees olevaid põlastusväärseid kujusid ega jätnud maha Egiptuse ebajumalaid. Siis ma mõtlesin valada nende peale oma tulise viha, et vaigistada nende kallal oma viha juba Egiptusemaal.
Aga ma talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas, kelle keskel nad olid, kelle silme ees ma olin ennast neile tutvustanud, viies nad Egiptusemaalt välja.
Ma tõin nad välja Egiptusemaalt ja viisin nad kõrbe.
Ma andsin neile oma määrused ja õpetasin neid tundma oma seadusi, mida inimene peab täitma, et ta nende varal võiks elada.
Ja ma andsin neile ka oma hingamispäevad kui leppemärgi minu ja nende vahel, et nad teaksid, et mina olen Issand, kes neid pühitseb.
Aga kõrbes hakkas Iisraeli sugu mulle vastu: nad ei käinud mu määruste järgi ja hülgasid mu seadused, mida inimene peab täitma, et ta nende varal võiks elada; ja nad teotasid väga mu hingamispäevi. Siis ma mõtlesin valada oma tulise viha nende peale kõrbes, et teha neile lõpp.
Aga ma talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas, kelle nähes ma olin nad Egiptusest välja toonud.
Siis tõstsin ma ka kõrbes oma käe üles neile vandudes, et ma ei vii neid maale, mille ma olin neile andnud, mis voolab piima ja mett, mis on ilusaim kõigist maadest,
sellepärast et nad hülgasid mu seadused ega käinud mu määruste järgi, vaid teotasid mu hingamispäevi, sest nende süda käis nende ebajumalate järel.
Aga mu silm andis neile armu, nõnda et ma ei hävitanud neid kõrbes ega teinud neile lõppu.
Ja ma ütlesin kõrbes nende lastele: Ärge käige oma vanemate määruste järgi, ärge pidage nende seadusi ja ärge rüvetage endid nende ebajumalatega!
Mina olen Issand, teie Jumal, käige minu määruste järgi, pidage minu seadusi ja täitke neid
ja pühitsege minu hingamispäevi, et need oleksid leppemärgiks minu ja teie vahel, teadmiseks teile, et mina olen Issand, teie Jumal!
Aga lapsed hakkasid mulle vastu, nad ei käinud mu määruste järgi ega pidanud mu seadusi, et nad oleksid teinud nende järgi, mida inimene peab tegema, et ta nende varal võiks elada; nad teotasid mu hingamispäevi. Siis ma mõtlesin valada oma tulise viha nende peale, et vaigistada oma viha nende kallal kõrbes.
Aga ma tõmbasin oma käe tagasi ja talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas, kelle nähes ma olin nad Egiptusest välja toonud.
Siis ma tõstsin ka kõrbes oma käe üles neile vandudes, et ma pillutan nad paganate sekka ja puistan nad laiali mööda maid,
sellepärast et nad ei olnud teinud mu seaduste järgi, vaid olid hüljanud mu määrused ja olid teotanud mu hingamispäevi ja et nende silmad olid vahtinud nende vanemate ebajumalate poole.
Siis andsin ka mina neile määrused, mis ei olnud head, ja seadused, mille varal nad ei saanud elada.
Ma lasksin nad saada rüvedaks nende ohvriandide läbi, kui nad kõik esmasündinud lasksid tulest läbi käia; ma kohutasin neid, et nad tunneksid, et mina olen Issand.
Seepärast räägi Iisraeli sooga, inimesepoeg, ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Veel sellegagi on teie vanemad mind teotanud, et nad ei olnud mulle truud.
Kui ma olin nad toonud maale, mille pärast ma olin oma käe üles tõstnud neile vandudes, et ma annan selle neile, ja nad nägid mõnda kõrgemat küngast või mõnda leherikast puud, siis nad ohverdasid seal oma tapaohvreid ja viisid sinna oma pahameelt tekitava ohvrianni; nad tegid seal oma uimastuslõhna ja valasid sinna oma joogiohvreid.
Siis ma ütlesin neile: Mis ohvriküngas see on, kuhu te lähete? + Algtekstis sõnademäng: bama 'küngas', ba 'ta läheb', ma 'mis'. Ja sellepärast nimetatakse seda tänapäevani ohvrikünkaks.
Seepärast ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kas tahate endid rüvetada oma vanemate viisil ja truudust murdes käia nende põlastusväärsuste järel?
Te rüvetate endid tänapäevani kõigi oma ebajumalatega, tuues oma ohvriande, lastes oma lapsi tulest läbi käia. Ja mina peaksin teid lubama minult nõu küsida, oh Iisraeli sugu! Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei luba ma teil mind küsitleda.
Ja see, mis teile on meelde tulnud, ei sünni iialgi, see, mis te ütlete: „Olgem paganate sarnased, muude maade suguvõsade sarnased, teenides puud ja kivi!”
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tahan ma teid tõepoolest valitseda vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning väljavalatud tulise vihaga.
Ja ma toon teid ära rahvaste seast ja kogun teid maadest, kuhu teid on pillutatud, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning tulise vihaga.
Ja ma viin teid rahvaste kõrbe ning käin seal teiega kohut pale palge vastu.
Nii nagu ma käisin kohut teie vanematega Egiptuse kõrbes, nõnda ma käin kohut teiega, ütleb Issand Jumal.
Ma lasen teid läbi käia vitsa alt ja viin teid lepingusidemesse.
Ma eraldan teie seast vastupanijad ja minu vastu ülesastujad: ma toon nad välja maalt, kus nad asuvad, aga Iisraeli maale nad ei tule; ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Aga teie, Iisraeli sugu, nõnda ütleb Issand Jumal: Minge ja teenige igaüks oma ebajumalaid; aga pärast seda te tõepoolest kuulate mind ega teota enam mu püha nime oma ohvriandide ja ebajumalatega.
Sest minu pühal mäel, Iisraeli kõrgel mäel, ütleb Issand Jumal, teenib mind kogu Iisraeli sugu, kõik seal maal; seal on mul neist hea meel ja seal ma nõuan teie tõstelõive ja teie uudseande koos kõigi teie pühade andidega.
Otsekui meeldivast lõhnast, nõnda on mul hea meel teist, kui ma viin teid ära rahvaste seast ja kogun teid maadest, kuhu teid on pillutatud; ja ma näitan ennast pühana teie juures paganate silme ees.
Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma toon teid Iisraeli pinnale, maale, mille pärast ma oma käe vandudes üles tõstsin, et ma annan selle teie vanemaile.
Ja seal te peate mõtlema oma teede ja kõigi oma tegude peale, millega te endid olete rüvetanud; siis te tunnete iseeneste ees tülgastust kõigi oma kuritegude pärast, mis te olete teinud.
Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma teiega nõnda talitan oma nime pärast, aga mitte teie halbade eluviiside ja hukatuslike tegude kohaselt, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 21 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale lõuna poole ja lase oma sõnad voolata lõunasse! Kuuluta prohvetlikult metsamaa kohta Lõunamaal
ja ütle Lõunamaa metsale: Kuule Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma süütan su külge tule ja see põletab sinus kõik toored puud ja kõik kuivanud puud. See lõõmav leek ei kustu ja selles kõrbevad kõik palged lõunast põhja.
Ja kõik näevad, et mina, Issand, olen süüdanud selle põlema; see ei kustu.”
Mina aga ütlesin: „Oh Issand Jumal! Nad ütlevad minu kohta: Küllap ta räägib tähendamissõnu.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale Jeruusalemma poole ja lase oma sõnad voolata pühapaikade vastu! Ja kuuluta prohvetlikult Iisraeli maa kohta
ning ütle Iisraeli maale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma olen sinu vastu ja tõmban oma mõõga tupest ning hävitan sinust õige ja õela.
Sellepärast et ma tahan sinust hävitada õige ja õela, tuleb mu mõõk oma tupest välja kõigi vastu lõunast põhja.
Ja kõik saavad tunda, et mina, Issand, olen tõmmanud oma mõõga tupest välja - see ei lähe enam sinna tagasi.
Aga sina, inimesepoeg, oiga! Murdunud niuetega ja kibedust tundes oiga nende silme ees!
Ja kui nad sinult küsivad: „Mispärast sa oigad?”, siis vasta: Sõnumi pärast. Kui see tuleb, siis nõrkeb iga süda ja lõtvuvad kõik käed; iga vaim lööb araks ja kõik põlved nõtkuvad. Vaata, see tuleb ja sünnib, ütleb Issand Jumal.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle: Nõnda ütleb Issand. Ütle: Mõõk, mõõk on ihutud ja juba haljaks nühitud.
Ihutud, et see hästi tapaks, haljaks nühitud, et see välguks. Või peaksime rõõmutsema? Mu poja kepp põlgab iga puud.
Haljana on see antud pihku haaramiseks: mõõk on ihutud ja haljaks nühitud, et selle saaks anda tapja kätte.
Kisenda ja ulu, inimesepoeg, sest see tuleb mu rahva kallale, kõigi Iisraeli vürstide kallale: nad antakse koos mu rahvaga mõõga ette! Sellepärast löö endale vastu puusa!
Sest katsumine tuleb - aga kuidas, kui ei ole vihatud vitsagi? ütleb Issand Jumal.
Aga sina, inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja löö käsi kokku! Ja kahekordistugu mõõk, saagu kolmekordseks mahalöömise mõõk, see suur mahalöömise mõõk, mis käib nende ümber,
et südamed vabiseksid ja komistusi oleks palju! Kõigi nende väravate juurde olen ma pannud ähvardusmõõga: see on tehtud välkumiseks, ihutud tapmiseks.
Koondu paremale, suundu vasakule, kuhu iganes su teral on kästud!
Minagi löön käsi kokku ja vaigistan oma tulist viha. Mina, Issand, olen rääkinud.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Sina, inimesepoeg, tee kaks teed Paabeli kuninga mõõga tulekuks, samalt maalt tulgu mõlemad; ja valmista teetulp, valmista see linnatee otsa juurde.
Märgi mõõga tuleku tee ammonlaste Rabbasse ja Juudasse, kindlustatud Jeruusalemma!
Sest Paabeli kuningas seisab teelahkmel, mõlema tee alguses, liisku heites: ta raputab nooli, küsitleb teeraveid, uurib maksa.
Tema paremas käes on liisk „Jeruusalemm”: tuleb üles seada müürimurdjad, avada suu sõjakisaks, tõsta häält hõiskamiseks, panna müürimurdjad väravate vastu, kuhjata piiramisvall, ehitada piiramisseadmed!
See on Jeruusalemma elanike silmis küll valeennustus: neile on ju antud vanded. Tema aga meenutab süütegu, et oleks põhjust vallutamiseks.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et te meenutate oma süüd, millega teie üleastumised on saanud avalikuks ja teie patud kõigis teie tegudes nähtavaks, ja et teid on meenutatud, siis võetakse teid pihku.
Ja sina, süüga teotatud Iisraeli vürst, kelle päev on tulnud, aeg lõplikuks karistamiseks,
nõnda ütleb Issand Jumal: Heida ära peakate, võta peast kroon! Mis on, ei jää selleks, mis ta on: alandlik ülendatakse, kõrk alandatakse.
Varemeiks, varemeiks, varemeiks teen ma selle! Seegi ei jää selleks, mis ta on, kuni tuleb see, kellel on õigus selle peale, ja mina annan selle temale.
Ja sina, inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal ammonlaste ja nende teotuse kohta! Ja ütle siis: Mõõk, mõõk on paljastatud tapmiseks, ihutud hävitamiseks, et see välguks -
siis kui sulle nähakse tühje nägemusi, ennustatakse valet -, et seda panna süüga teotatute kaela peale, kelle päev on tulnud, aeg lõplikuks karistamiseks!
Pista see tagasi tuppe! Paigas, kus sa oled loodud, su sünnimaal, mõistan ma kohut su üle.
Ma valan su peale oma sajatuse, ma lõõtsun su peale vihatule. Ma annan sind jõhkrate meeste kätte, kes on osavad hävitajad.
Sa saad tuleroaks, su veri on keset maad, sind ei meenutata enam. Sest mina, Issand, olen nõnda öelnud.”
Hesekiel 22 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Sina, inimesepoeg, kas sina ei mõistaks hukka, kas sina ei mõistaks hukka veresüüga linna? Tee temale teatavaks kõik ta häbiteod
ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Linnale, kes valab verd enese sees ja kes valmistab enesele ebajumalaid, et ennast rüvetada, tuleb aeg!
Oma vere läbi, mida sa oled valanud, oled sa süüdlaseks saanud ja oma ebajumalate läbi, keda sa oled valmistanud, oled sa rüvetatud; sa oled toonud ligidale oma päevad ja oled jõudnud oma aastateni. Seepärast ma annan sind paganaile teotamiseks ja kõigile maadele pilkeks.
Lähedased ja kauged pilkavad sind kui seda, kelle nimi on rüvetatud, kelle seas valitseb segadus.
Vaata, Iisraeli vürstid sinu sees loodavad igaüks oma käsivarre peale ja valavad verd.
Su sees põlatakse isa ja ema, tehakse liiga võõrale, kes on su keskel, ja rõhutakse vaeslast ja lesknaist.
Mis minule on püha, seda sa halvustad ja sa teotad mu hingamispäevi.
Su sees on keelekandjaid inimesi, kes põhjustavad verevalamist, su sees süüakse mägedel, su keskel tehakse häbitegu.
Su sees paljastatakse isa häbet, kasutatakse kurjasti kuuverest roojastatud naist.
Su sees teeb üks jäledust ligimese naisega, teine rüvetab häbiteoga oma miniat, kolmas kasutab kurjasti oma õde, oma isa tütart.
Su sees võetakse meelehead verevalamiseks; sa võtad renti ja liigkasu ning tahad oma ligimeselt saada tulu vägivallaga, aga unustad minu, ütleb Issand Jumal.
Aga vaata, mina löön oma käed kokku su kasu pärast, mis sa oled saanud, ja su veresüü pärast, mis su keskel on.
Kas su süda peab vastu? Või on su käed tugevad neil päevil, kui ma nõuan sinult aru? Mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda.
Ma pillutan sind paganate sekka ja puistan sind mööda maid ning lõpetan sinu roojuse su seest.
Sa oled ennast teotanud paganate silme ees ja sa saad tunda, et mina olen Issand.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, Iisraeli sugu on muutunud mulle räbuks. Nad kõik on nagu vask, tina, raud ja seatina: sulatusahjus on nad muutunud hõbeda räbuks.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et te kõik olete muutunud räbuks, vaata, siis kogun ma teid Jeruusalemma keskele.
Otsekui hõbedat, vaske, rauda, seatina ja tina kogutakse sulatusahju, et sulatamiseks lõõtsuda neile tuld peale, nõnda kogun ma teid oma vihas ja raevus, panen ahju ja sulatan.
Ma kogun teid, lõõtsun teie peale oma vihatuld ja te sulate selle sees.
Nõnda nagu hõbedat sulatatakse ahjus, nõnda sulatatakse teid selle sees. Ja te saate tunda, et mina, Issand, olen valanud oma tulise viha teie peale.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, ütle temale: Sina oled maa, mida ei puhastata ega niisutata sajatuse päeval.
Sinu prohvetite vandenõu on keset maad nagu möirgav lõvi, kes murrab saaki: nad neelavad hingi, võtavad varandusi ja kalleid asju ning teevad paljud naised leskedeks su maal.
Su preestrid tarvitavad vägivalda mu Seaduse kallal ja teotavad mu pühi asju; nad ei tee vahet püha ja ebapüha vahel, ei õpeta roojase ja puhta vahet; nad peidavad oma silmad mu hingamispäevade eest ja ma olen teotatud nende keskel.
Su peamehed su maal on nagu saaki murdvad hundid: valavad verd, hävitavad hingi, et saada suurt kasu.
Su prohvetid võõpavad neile kõik lubjaga üle, nähes tühje nägemusi ja ennustades sulle valet, öeldes: Nõnda ütleb Issand Jumal, kuigi Issand ei ole rääkinud.
Maa rahvas vägivallatseb ja toimetab röövimist: nad rõhuvad viletsat ja vaest ja teevad võõrale õigusevastaselt liiga.
Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud.
Seepärast ma valan oma sajatuse nende peale, teen oma vihatulega neile lõpu ja laon nende eluviisid neile pea peale, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 23 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg! Oli kaks naist, ühe ema tütred.
Nad hoorasid Egiptuses, nad hoorasid oma noorpõlves. Seal rudjuti nende rindu ja seal pigistati nende neitsilikke põuesid.
Nende nimed olid: vanem Ohola, ja tema õde Oholiba. Nad said mu omaks ning sünnitasid poegi ja tütreid. Ja nende nimed on vasted: Ohola on Samaaria ja Oholiba on Jeruusalemm.
Aga Ohola murdis truudust, kuigi ta oli minu, ja ihaldas oma armastajaid, võitlustublisid assüürlasi,
kes olid riietatud purpurisse, asevalitsejaid ja maavanemaid, kes kõik olid toredad noored mehed, ratsanikke, kes ratsutasid hobuste seljas.
Ta pakkus oma armatsemisi neile, kes kõik olid Assuri valitud pojad; ja kõigega, mida ta himustas, kõigi nende ebajumalatega ta rüvetas ennast.
Ta ei jätnud ka oma hooramisi egiptlastega, sest need olid temaga maganud ta noorpõlves, olid muljunud ta neitsilikku põue ja olid teda üle puistanud oma armatsemisega.
Seepärast andsin ma tema ta armastajate kätte, Assuri poegade kätte, kelle järele ta himustas.
Need paljastasid ta häbeme, võtsid ära ta pojad ja tütred ning tapsid ta mõõgaga; ta jäi hirmutuseks naistele, kui ta üle oli kohut mõistetud.
Aga kuigi ta õde Oholiba seda nägi, oli ta oma himus temast veelgi halvem ja tema hooramisi oli veel rohkem kui ta õe hooramisi.
Ta himustas Assuri poegi, asevalitsejaid ja maavanemaid, tublisid võitlejaid, kes kandsid uhkeid riideid, ratsanikke, kes ratsutasid hobuste seljas - kõik toredad noored mehed.
Ja ma nägin, et ta ennast oli rüvetanud: neil mõlemal oli ühesugune tee.
Aga ta läks oma hooramises veelgi kaugemale; kui ta nägi seinale maalitud mehi, kaldealaste pilte, värvitud punase värviga,
niudepõlled vööna puusadel, toredad mähised peas, võitlejate välimus kõigil, sarnased Paabeli poegadega, kelle sünnimaa on Kaldea,
siis, olles neid silmadega näinud, hakkas ta neid himustama ja läkitas käskjalad nende juurde Kaldeasse.
Ja Paabeli pojad tulid tema juurde armuvoodisse ning rüvetasid teda oma hooramisega; ja alles siis, kui ta oli ennast nendega rüvetanud, tüdines ta neist.
Ja kui ta tegi avalikuks oma hooramised ja paljastas oma häbeme, siis tõmbus minu hing temast eemale, nõnda nagu mu hing oli tõmbunud eemale tema õest.
Aga ta rohkendas oma armatsemisi, mõeldes oma nooruspäevile, mil ta armatses Egiptusemaal.
Ja ta himustas nende liigmehi, kelle liha on otsekui eeslite liha ja kelle seemnevool on otsekui täkkude seemnevool.
Nõnda oli sul igatsus oma noorpõlve kõlvatuse järele, kui egiptlased muljusid su põue su nooruslike rindade pärast.
Seepärast, Oholiba, ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma kihutan sulle kallale su armastajad, kellest su hing eemale tõmbus, ja toon nad su kallale igalt poolt:
Paabeli pojad ja kõik kaldealased, Pekodi, Soa ja Koa, ja koos nendega kõik Assuri pojad, toredad noored mehed, asevalitsejad ja maavanemad, võitlejad ja tublid mehed, kõik hobuste seljas ratsutajad.
Nad tulevad su kallale vankrite ja ratastega ning rahvaste hulgaga; nad seavad su vastu ümberringi kaitsevarju, kilbi ja kiivri. Ma annan nende kätte kohtumõistmise ja nad mõistavad kohut su üle oma seaduste järgi.
Ma juhin su vastu oma püha viha, et nad kohtleksid sind vihas: nad lõikavad ära su nina ja kõrvad, ja mis sinust üle jääb, langeb mõõga läbi. Nad võtavad ära su pojad ja tütred ning su jäägi neelab tuli.
Nad rebivad sul riided seljast ja võtavad ära su ehted.
Nõnda teen ma lõpu su kõlvatusele ja su Egiptusemaalt pärit hooramisele, et sa enam ei tõstaks silmi nende poole ega mõtleks Egiptusele.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma annan su nende kätte, keda sa vihkad, nende kätte, kellest su hing on eemale tõmbunud.
Need kohtlevad sind vihaselt, võtavad ära kogu su töövaeva ning jätavad su paljaks ja alasti: su hooralik häbe, su kõlvatus ja su hooramised saavad avalikuks.
Seda tehakse sinuga, et sa truudust murdes jooksid paganate järele, et sa ennast rüvetasid nende ebajumalatega.
Sa käisid oma õe teed, sellepärast ma annan tema karika sinu kätte.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Sa pead jooma oma õe karikat, sügavat ja laia; sa muutud naeruks ja pilkeks, sest see mahutab palju.
Sa jääd joobnuks ja täitud murega: hirmu- ja õudusekarikas on su õe Samaaria karikas.
Seda pead sa jooma ja rüüpama, närima selle kilde ja rebestama oma rindu. Sest mina olen rääkinud, ütleb Issand Jumal.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et sa oled minu unustanud ja heitnud oma selja taha, siis kanna sinagi oma kõlvatust ja hooramisi!”
Ja Issand ütles mulle: „Inimesepoeg, kas sa ei tahaks kohut mõista Ohola ja Oholiba üle? Siis tee neile teatavaks nende jäledused!
Sest nad on rikkunud abielu ja nende käte küljes on veri: nad on rikkunud abielu oma ebajumalatega ja nad on ka oma lapsed, keda nad mulle olid sünnitanud, lasknud tulest läbi käia oma ebajumalatele roaks.
Nad on mulle teinud veel sedagi: nad on samal ajal rüvetanud mu pühamut ja teotanud mu hingamispäevi.
Olles tapnud oma lapsi oma ebajumalaile, tulid nad samal päeval mu pühamusse seda teotama; jah, vaata, nõnda on nad teinud keset mu koda.
Veelgi enam, nad läkitasid meeste järele, kes tulid kaugelt; kui nende juurde läkitati käskjalg, vaata, siis tulid need, kelle jaoks sa ennast olid pesnud, silmi värvinud ja ehetega ehtinud.
Ja sa istusid valmis seatud voodi peale ning selle ette kaeti laud; sa panid selle peale mu suitsutusrohtu ja õli.
Siis kostis sealt muretut lärmi ning lisaks rahvasummast võetud meestele toodi kõrbest saabalasi; need panid naistele käte ümber keed ja pähe ilusad kroonid.
Aga mina ütlesin: Nõnda rikutakse abielu. Nüüd hooravad nad temaga ja tema nendega omalt poolt.
Tema juurde mindi, nagu minnakse hooranaise juurde: nõnda läksid nad Ohola ja Oholiba juurde, nende häbitute naiste juurde.
Aga õiglased mehed mõistavad kohut nende üle abielurikkujate seaduse ja verevalajate seaduse järgi, sest nad on abielurikkujad ja nende kätel on veri.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Rahvahulk tõusku nende vastu ja nad antagu hirmutada ning rüüstata!
Jõuk visaku neid kividega ja raiugu mõõkadega; nad tapku nende pojad ja tütred ja põletagu nende kojad tulega!
Nõnda ma lõpetan maalt kõlvatuse ja kõik naised peavad laskma endid hoiatada, et nad ei teeks häbitegu nagu teie.
Teie häbitegu pannakse teie peale ja te peate kandma oma ebajumalatega tehtud patte. Ja te saate tunda, et mina olen Issand Jumal.”
Hesekiel 24 Ja üheksandal aastal, kümnenda kuu kümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kirjuta enesele üles päeva nimi, just tänase päeva nimi: Paabeli kuningas ründab Jeruusalemma just täna!
Ja räägi vastupanijale soole tähendamissõna ning ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Pane pott tulele, pane, ja vala sisse ka vett!
Kogu sellesse lihatükid, kõik head tükid: saps ja abaluu, täida see valitud kontidega!
Võta valitud lammas ja lao selle alla ka puid; keeda vägevasti, hauta selle sees ta kontegi!
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale, roostetanud potile, mille küljest rooste ära ei lähe! Tühjenda see tükk tüki järel ilma liisku heitmata!
Sest tema valatud veri on tema keskel: ta pani selle palja kalju peale ega valanud maha, et seda põrmuga katta.
Viha õhutamiseks, kättemaksu teostamiseks panin ka mina tema vere palja kalju peale, et seda ei saaks peita.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale! Minagi suurendan tuleriita.
Lisa puid, süüta tuli, keeda liha pehmeks, keeda leent, nii et kondid hakkavad kõrbema!
Pane siis pott tühjalt süte peale, et see kuumeneks ja vask hakkaks hõõguma, et selle mustus sulaks, rooste kaoks!
Vaeva on nähtud, aga selle küljest ei ole läinud see rohke rooste - see ei kadunud tuleski!
Oma häbiväärse mustuse tõttu - ma tahtsin sind küll puhastada, aga sina ei läinud puhtaks oma mustusest - sina ei saagi enam puhtaks, enne kui ma olen su kallal vaigistanud oma viha.
Mina, Issand, olen rääkinud. See sünnib ja seda ma teen. Ma ei jäta seda unarusse ja ma ei kurvasta ega kahetse: su teede ja tegude järgi mõistetakse kohut su üle, ütleb Issand Jumal.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, vaata, äkilise surma läbi ma võtan sinult ära su silmarõõmu, aga ära kaeba ega nuta ja sul ärgu tulgu pisaratki!
Oiga tasa, ära tee leinakaebust surnute pärast! Mähi enesele peamähis pähe ja pane jalatsid jalga, ära kata kinni oma habet ja ära söö leinaleiba!”
Kui ma hommikul rääkisin seda rahvale - õhtul oli surnud mu naine ja ma tegin järgmisel hommikul, nagu mind oli kästud -,
siis ütles rahvas mulle: „Kas sa ei seletaks meile, mis tähendus on sellel meie kohta, et sa nõnda teed?”
Ja ma vastasin neile: „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
Ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina teotan ära oma pühamu, teie võimu uhkuse, teie silmade rõõmu ja teie hinge igatsuse; ja teie pojad ja tütred, kes teile järele jäävad, langevad mõõga läbi.
Siis te teete, nagu mina olen teinud: te ei kata kinni oma habet ega söö leinaleiba,
teil on peamähis peas ja jalatsid jalas; te ei kaeba ega nuta, vaid hääbute oma süütegudes ja ägate isekeskis.
Hesekiel on teile endeks: just nagu tema on teinud, peate teiegi tegema. Kui see sünnib, siis te saate tunda, et mina olen Issand Jumal.
Ja sina, inimesepoeg! Tõesti, sel päeval, kui ma võtan neilt ära nende pelgupaiga, nende suurepärase rõõmu, nende silmarõõmu ja hinge igatsuse, nende pojad ja tütred,
sel päeval jõuab su juurde põgenik, et seda kuulutada su kõrvade kuuldes.
Sel päeval, kui põgenik tuleb, avaneb su suu ja sa räägid ega ole enam tumm. Sina oled neile endeks ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Hesekiel 25 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale ammonlaste poole ja kuuluta neile prohvetlikult
ning ütle ammonlastele: Kuulge Issanda Jumala sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal: Et sa ütled: „Paras!” mu pühamu kohta, et seda on teotatud, ja Iisraeli maa kohta, et seda on laastatud, ja Juuda soo kohta, et nad läksid vangi,
vaata, siis ma annan sind omandiks idamaalastele ning need püstitavad su maale oma telklaagrid ja paigutavad sinna oma eluasemed; ja nad söövad su maa vilja ja joovad su piima.
Ma teen Rabba kaamelite karjamaaks ja Ammoni lammaste puhkepaigaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Sest Issand Jumal ütleb nõnda: Et sa oled plaksutanud käsi ja oled trampinud jalaga ja oled kogu oma hingest põlastust tundes rõõmutsenud Iisraeli maa pärast,
vaata, siis ma sirutan sinu vastu oma käe ja annan su paganaile saagiks; ma kaotan su rahvaste seast ja kustutan su maade hulgast. Ma hävitan sinu. Ja sa saad tunda, et mina olen Issand.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Et Moab ja Seir on öelnud: „Vaata, Juuda sugu on nagu kõik muudki rahvad”,
vaata, siis ma teen Moabi nõlvaku lagedaks linnadest, kõigist linnadest, mis on maa toreduseks: Beet-Jesimot, Baal-Meon ja Kirjataim.
Ma annan selle koos ammonlastega omandiks idamaalastele, et ammonlasi enam ei meenutataks rahvaste seas.
Ma mõistan kohut Moabi üle ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Et Edom on talitanud Juuda sooga kättemaksu taotledes ja on neile kätte makstes ennast koormanud suure süüga,
siis ütleb Issand Jumal nõnda: Ma sirutan oma käe Edomi vastu ja hävitan sealt inimesed ja loomad ning teen ta varemeiks; Teemanist kuni Dedanini langevad nad mõõga läbi.
Ma maksan Edomile kätte oma Iisraeli rahva läbi ja nemad talitavad Edomiga minu viha ja raevu kohaselt, et ta tunneks minu kättemaksu, ütleb Issand Jumal.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Et vilistid on talitanud kättemaksuhimuliselt ja on maksnud kätte, põlgus hinges, ning on toonud hävitust igaveses vaenus,
siis ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma sirutan oma käe vilistite vastu ja hävitan kreedid + Üks vilistite rühm, arvatavasti pärit Kreeta saarelt. ning kaotan ülejäägi mererannast.
Ma teostan nende kallal suure kättemaksu vihaste nuhtlustega. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neile kätte maksan.”
Hesekiel 26 Ja üheteistkümnendal aastal, esimese kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg! Kuna Tüüros ütleb Jeruusalemma kohta: „Paras talle! Purustatud on rahvaste uks! Minu kasuks on sündinud pööre: mina täitun, tema on tühi!”,
siis ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma olen su vastu, Tüüros, ja lasen tõusta su vastu palju rahvaid, otsekui meri tõstab oma laineid.
Need hävitavad Tüürose müürid ja kisuvad maha ta tornid; ja mina pühin sealt ära ta põrmugi ning teen ta paljaks kaljuks.
Temast saab nootade kuivatuspaik, mis asub keset merd - sest mina olen rääkinud, ütleb Issand Jumal - ja ta jääb rahvaile saagiks.
Tema tütarlinnad maismaal tapetakse mõõgaga ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma toon põhja poolt Tüürose kallale Paabeli kuninga Nebukadnetsari, kuningate kuninga, hobuste, sõjavankrite, ratsanike ja suure sõjaväega.
Su tütarlinnad maismaal tapab ta mõõgaga, ja paneb su vastu piiramisseadmed, kuhjab su vastu valli, püstitab su vastu kaitsevarju,
juhib oma müüripurustaja hoobid su müüridesse ja kisub su tornid maha oma raudriistadega.
Tema hobuste rohkuse pärast katab sind tolm ning ratsanike, rataste ja vankrite mürinast värisevad su müürid, kui ta tuleb sisse su väravaist, nagu tullakse sisse vallutatud linna.
Oma hobuste kapjadega trambib ta puruks kõik su tänavad, ta tapab mõõgaga su rahva ja su tugevad kivisambad langevad maha.
Nad riisuvad su vara ja röövivad su kauba; nad kisuvad maha su müürid ja lammutavad su kaunid kojad; su kivid, palgid ja prügi heidavad nad merre.
Nõnda ma lõpetan su laulude kõla ja enam ei ole kuulda su kannelde helinat.
Ma teen sind paljaks kaljuks, sinust saab nootade kuivatuspaik, sind ei ehitata enam üles. Sest mina, Issand, olen rääkinud, ütleb Issand Jumal.
Nõnda ütleb Issand Jumal Tüürosele: Eks värise saared su langemise mürinast, kui haavatud oigavad, kui toimub tapmine su sees?
Kõik mere vürstid astuvad alla oma aujärgedelt, heidavad ära oma mantlid ja võtavad seljast kirjatud kuued; nad riietuvad hirmuvärinaisse, istuvad maas, vabisevad üha ja on kohkunud sinu pärast.
Ja nad alustavad sinu pärast nutulaulu ning ütlevad sulle: „Kuidas sa küll oled hukkunud, meresõitjatest asustatu, ülistatud linn, kes merel oli vägev, tema ise ja ta elanikud, kes täitis hirmuga kõiki ümberkaudu.
Nüüd värisevad saared su langemispäeval, jah, meresaared on kohkunud su lõpu pärast.”
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Kui ma teen sind laastatud linnaks, linnade sarnaseks, milles ei elata, kui ma lasen süvaveel tulvata sinust üle ja suurveel su katta,
siis ma tõukan sind alla nende juurde, kes on hauda läinud, muistse rahva juurde; ja ma panen sind elama maa sügavustesse, ürgsete varemete keskele koos nendega, kes on hauda läinud, et sa enam ei pöörduks tagasi; aga elavate maale annan ma kauniduse.
Ma teen sind hirmutiseks ja sind ei ole enam: kui sind otsitakse, siis ei leita sind mitte iialgi, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 27 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Ja sina, inimesepoeg, alusta nutulaulu Tüürose pärast
ja ütle Tüürosele, kes elab mere väravate juures ja kaubitseb rahvastega paljudelt saartelt: Nõnda ütleb Issand Jumal: Tüüros, sa ise ütled: „Mina olen täiuslikult ilus!”
Su rajad on merede südames, su ehitajad tegid su täiuslikult ilusaks.
Nad ehitasid sind Seniiri küpressidest, kõik, mis puutub laudadesse; nad võtsid Liibanonilt seedrid, et valmistada sulle maste.
Su aerud tehti Baasani tammedest, su käil oli kaetud elevandiluuga, pealistuseks kittide saarte küpressidele.
Su puri oli Egiptuse linasest riidest, see oli su tundemärk; su varikatus oli sinisest ja purpurpunasest riidest Eliisa saartelt.
Su sõudjaiks olid Siidoni ja Arvadi elanikud, su oma targad, Tüüros, olid su sees: nemad olid su kiprid.
Gebali vanemad ja targad tihendasid su pragusid. Sinu sisse tulid kõik mere laevad ja nende meeskonnad, et vahetada sinuga kaupa.
Pärsia, Luud ja Puut olid sõdureiks su sõjaväes; sinu juures riputasid nad üles oma kilbid ja kiivrid, nemad andsid sulle su toreduse.
Su müüridel ümberringi olid arvadlased ja su sõjavägi, ja su tornides olid gammadlased; nemad riputasid oma kilbid ümberringi su müüride külge, nemad tegid su ilu täiuslikuks.
Tarsis oli su kaubamuretseja, sest sinul oli rohkesti igasugu vara; nad andsid sulle vahetuskaubaks hõbedat, rauda, tina ja seatina.
Jaavan, Tubal ja Mesek kauplesid sinuga; nad andsid sulle vahetuskaubaks orje ning vaskriistu.
Toogarma sugu andis sulle kauba eest hobuseid, ratsahobuseid ja muulasid.
Rodanlased kauplesid sinuga; paljud saared olid su teenistuses kaubamuretsejaina: nad tõid sulle maksuna elevandiluud ja eebenipuud.
Süüria oli su kaubamuretseja, sest sul oli rohkesti tooteid: nad andsid sulle kauba eest türkiise, purpurpunaseid, kirjatud ja peeni valgeid kangaid, koralle ja rubiine.
Juuda ja Iisraeli maa, nemadki kauplesid sinuga: Minniti nisu, vaha ja mett, õli ja vaiku andsid nad sulle vahetuskaubaks.
Damaskus oli su kaubamuretseja su paljude toodete vastu, sest sul oli rohkesti igasugu vara: veini Helbonist ja villa Saharist.
Daan ja Jaavan Uusalist andsid sulle kauba eest taotud rauda, kassiat ja kalmust, mis tulid sulle vahetuskaubana.
Dedan kauples sinuga ratsutamiseks tarvitatavate sadulatekkidega.
Araablased ja kõik Keedari vürstid olid su teenistuses kaubamuretsejaina: nad hankisid sulle kaubana tallesid, jäärasid ja sikke.
Seeba ja Raama kaupmehed kauplesid sinuga: nad andsid su kauba eest parimat kõigist palsameist, igasugu kalliskive ja kulda.
Haaran, Kanne ja Eden, Seeba, Assuri ja Kilmadi kaupmehed kauplesid sinuga:
nemad kauplesid sinuga su turul kauniste kangastega, siniste ja kirjatud mantlitega, kirjude vaipadega ja tugevate punutud köitega.
Tarsise laevade karavanid vedasid su kaupu. Nõnda sa täitusid raske lastiga ja said väga toredaks merede südames.
Su sõudjad viisid sind suurtele vetele, aga idatuul murrab su merede südames:
su varandus, su kaup, su vahetuskaup, su meremehed ja su kiprid, su pragudetihendajad ja su kaubavahetajad ja kõik su sõjamehed, kes on su sees, ja kogu su rahvahulk, kes on su sees, vajuvad merede südamesse su langemispäeval.
Lained laksuvad su kiprite kisast.
Oma laevadelt astuvad alla kõik aerudehoidjad; laevurid, kõik kiprid astuvad maale,
lasevad sinu pärast kuulda oma häält ja kaebavad kibedasti; nad puistavad enestele põrmu pähe, nad püherdavad tolmus.
Nad ajavad sinu pärast pead paljaks ja rõivastuvad kotiriidesse; nad nutavad sinu pärast kibedasti ja valusas leinas.
Nad alustavad kurtes sinu pärast nutulaulu ja laulavad sinust: Kes on iial jäänud nii hääletuks nagu Tüüros keset merd?
Kui su kaubad saabusid meredelt, küllastasid sa paljusid rahvaid; oma rohkete varade ja kaupadega tegid sa rikkaks kuningaid.
Nüüd oled sa purustatud, eemal meredest, vete sügavustes; su vahetuskaup ja kogu su meeskond on vajunud koos sinuga.
Kõik saarte elanikud on sinu pärast kohkunud, ja nende kuningaid on haaranud ärevus, nende näod on hirmunud.
Kaupmehed rahvaste seas põlastavad sind: sa oled muutunud hirmutiseks ja sind ei ole enam iialgi.”
Hesekiel 28 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, ütle Tüürose vürstile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Et su süda on ülbe ja sa ütled: „Mina olen jumal, ma istun jumalate istmel merede südames!” - sina aga oled inimene, mitte jumal, kuigi sa enda meelest oled jumala sarnane -,
vaata, sa olid küll targem kui Taaniel, ükski saladus ei jäänud su eest varju:
oma tarkuse ja taibuga soetasid sa enesele varanduse, hankisid kulda ja hõbedat oma varaaitadesse.
Oma suure tarkuse tõttu kauplemises suurendasid sa oma varandust ja nõnda läks su süda ülbeks su varanduse pärast -
seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et sa enda meelest oled jumala sarnane,
vaata, siis toon ma su kallale võõrad, kõige julmemad paganaist; nemad tõmbavad oma mõõgad su tarkuse ilu vastu ja teotavad su hiilguse.
Nad tõukavad sind alla hauda ja sa sured mahalöödu surma merede südames.
Kas sa veelgi julgeksid öelda oma tapja ees: „Mina olen jumal!”, sina, kes sa oled inimene, aga mitte jumal nende käes, kes sind maha löövad?
Sa sured ümberlõikamatute surma võõraste käe läbi. Jah, ma olen rääkinud, ütleb Issand Jumal.”
Ja mulle tuli Issanda sõna, ta ütles:
„Inimesepoeg, alusta nutulaulu Tüürose kuninga pärast ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand Jumal: Sa olid nagu eeskujulikkuse pitserimärk täis tarkust ja täiuslikult ilus.
Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid: rubiin, topaas ja jaspis, krüsoliit, karneool ja nefriit, safiir, türkiis ja smaragd; su raamistised ja õnarused olid kullast tehtud, valmistatud su loomispäeval.
Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel.
Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut.
Sinu suure kaubitsemise tõttu täitus su sisemus vägivallaga ja sa tegid pattu. Sellepärast tõukasin ma su Jumalamäelt ja hävitasin su, kaitsja keerub, tuliste kivide keskelt.
Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse. Ma viskasin su maa peale, ma panin su kuningate ette, et nad saaksid sind vahtida.
Oma paljude süütegudega, oma ülekohtuse kaubitsemisega teotasid sa oma pühamuid; sellepärast ma lasksin su keskel puhkeda tule - see neelas sinu. Ma tegin su maa peale tuhaks kõigi silme ees, kes sind nägid.
Kõik, kes sind tundsid rahvaste seas, on sinu pärast kohkunud. Sa muutusid hirmutiseks ja sind ei ole enam iialgi.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale Siidoni poole ja kuuluta sellele prohvetlikult
ning ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma olen su vastu, Siidon, ja ma ilmutan su keskel oma au. Nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma seal mõistan kohut ja näitan ennast pühana.
Ma läkitan sinna katku ja selle tänavaile vere; mahalöödud langevad veres mõõga läbi, mis on nende vastu igalt poolt. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.
Siis ei ole Iisraeli sool enam torkavat okast ega kibuvitsa, mis teeks valu, kõigi nende naabrite hulgas, kes neid põlgasid. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand Jumal.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Kui ma kogun Iisraeli soo rahvaste seast, kelle sekka nad on pillutatud, siis ma näitan ennast nende kaudu pühana paganate silme ees ja nad võivad elada oma maal, mille ma andsin oma sulasele Jaakobile.
Nad elavad seal julgesti ja ehitavad kodasid ja istutavad viinamägesid. Nad elavad julgesti, kui ma mõistan kohut kõigi nende naabrite üle, kes neid on põlanud. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, nende Jumal.”
Hesekiel 29 Kümnendal aastal, kümnenda kuu kaheteistkümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna, ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale vaarao, Egiptuse kuninga poole ja kuuluta prohvetlikult temale ja kogu Egiptusele!
Räägi ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, vaarao, Egiptuse kuningas - suur krokodill, kes sa lamad jõgede keskel, kes sa ütled: „Mu Niilus on mu päralt ja mina olen selle enesele teinud.”
Ma panen su lõuapäradesse haagid ja lasen su jõgede kalad hakata su soomuste külge; ma tõmban jõgede keskelt üles sinu ja kõik su jõgede kalad, kes on hakanud su soomuste külge.
Ma viskan su kõrbe, sinu ja kõik su jõgede kalad; sa kukud lagedale maale, sind ei koristata ega maeta, ma annan su roaks metsloomadele ja taeva lindudele.
Ja kõik Egiptuse elanikud saavad tunda, et mina olen Issand, sellepärast et nad on olnud pillirookepiks Iisraeli soole:
kui nad käega haarasid sinust kinni, siis sa läksid katki ja rebestasid neil kogu käe; ja kui nad toetusid su peale, siis sa murdusid ja halvasid neil kõigil niuded.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma toon su kallale mõõga ja hävitan sinust inimesed ja loomad,
ning Egiptusemaa muutub lagedaks ja varemeiks. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand. Sest ta on öelnud: „Niiluse jõgi on minu päralt ja mina olen selle teinud.”
Seepärast, vaata, ma tulen sinu ja su jõgede kallale ja teen Egiptusemaa varemeiks, kuivaks lagendikuks Migdolist Seveeneni ja kuni Etioopia piirini. + Migdol ja Seveene viitavad Egiptuse põhja- ja lõunapiirile.
Ei astu seal inimese jalg ega astu seal looma jalg, ja seal ei elata nelikümmend aastat.
Ma teen Egiptusemaa lagedaks lagedate maade hulgas ja selle linnad jäävad neljakümneks aastaks laastatuks varemeis linnade hulgas; ja ma pillutan egiptlased rahvaste sekka ning puistan nad laiali mööda maid.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Neljakümne aasta pärast kogun ma egiptlased rahvaste seast, kuhu nad olid pillutatud,
ja ma pööran Egiptuse saatuse ning toon nad tagasi Patrosemaale + Patros tähendab Lõuna-Egiptust. , nende päritolumaale. Ja seal on nad tähtsuseta kuningriik:
see on kuningriikidest tähtsusetuim ega tõsta ennast enam üle rahvaste; ja ma vähendan neid nõnda, et nad ei valitse enam rahvaste üle.
Nad ei ole enam lootuseks Iisraeli soole, mis meelde tuletaks tema süütegu, kui ta pöörduks nende poole. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand Jumal.”
Ja kahekümne seitsmendal aastal, esimese kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, Paabeli kuningas Nebukadnetsar on pannud oma sõjaväe tegema rasket tööd Tüürose kallal: kõigil on pead läinud paljaks ja kõigil on õlad hõõrdunud, aga palka ei ole Tüürosest saanud ei tema ega ta sõjavägi töö eest, mida ta selle kallal on teinud.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma annan Paabeli kuningale Nebukadnetsarile Egiptusemaa; ta viib ära selle rikkuse, võtab sealt saaki ja riisub, mis riisuda on, ja see saab ta sõjaväele palgaks.
Tasuks töö eest, mida ta selle kallal on teinud, annan ma temale Egiptusemaa, sest nad on teinud seda minu heaks, ütleb Issand Jumal.
Sel päeval ma lasen Iisraeli soole kasvada sarve ja annan sinule võime avada oma suu nende keskel. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Hesekiel 30 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ulguge: „Oh seda päeva!”
Sest päev on ligidal, Issanda päev on ligidal. Pilvine päev, paganate tund on tulnud.
Mõõk tuleb Egiptuse kallale ja Etioopias on ahastus, kui Egiptuses langevad mahalöödud, võetakse tema rikkus ja kistakse maha alusmüürid.
Etioopia, Puut, Luud ja kõik segarahvad ja Kuub ja liidumaa pojad langevad koos nendega mõõga läbi.
Nõnda ütleb Issand: Egiptuse toed langevad ja selle kõrk vägevus vajub alla. Migdolist Seveeneni langevad nad seal mõõga läbi, ütleb Issand Jumal.
See muutub lagedaks laastatud maade hulgas ja selle linnad on varemeiks tehtud linnade hulgas.
Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma süütan tule Egiptuses ja kõik selle abistajad varisevad kokku.
Sel päeval lähevad mu juurest käskjalad laevadel hirmutama muretut Etioopiat; ja neile tuleb ahastus Egiptuse päeval: tõesti, vaata, see tuleb!
Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma teen lõpu Egiptuse toredusele Paabeli kuninga Nebukadnetsari käe läbi.
Tema ja ta rahvas koos temaga, julmimad paganate hulgast, tuuakse maad hävitama; nemad paljastavad oma mõõgad Egiptuse vastu ja täidavad maa mahalöödutega.
Ma teen jõed kuivaks ja müün maa kurjade kätte; ma laastan maa ja kõik, mis seal on, võõraste käe läbi. Mina, Issand, olen rääkinud.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma hävitan ebajumalad ning kaotan võimukandjad Noofist ja vürstid Egiptusemaalt - neid ei ole enam. Ma toon Egiptusemaale hirmu.
Ma laastan Patrose, süütan tule Soanis ja mõistan kohut Noo üle.
Ma valan oma tulise viha Siini, Egiptuse kantsi peale, ja hävitan Noo toreduse.
Ma süütan tule Egiptuses, Siin väänleb suurtes valudes, Noo vallutatakse ja Noofil on vaenupäevad.
Aaveni ja Pii-Beseti noored mehed langevad mõõga läbi ja nad ise peavad minema vangi.
Tahpanheesis pimeneb päev, kui ma murran seal Egiptuse valitsuskepid; siis lõpeb seal tema kõrk vägevus, pilv katab teda ja ta tütred lähevad vangi.
Nõnda ma mõistan kohut Egiptuse üle, ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Üheteistkümnendal aastal, esimese kuu seitsmendal päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, ma olen murdnud vaarao, Egiptuse kuninga käsivarre, ja vaata, seda ei seota, et see paraneks, ega panda sidet, et see seotuna oleks tugev mõõga haaramiseks.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ma tulen vaarao, Egiptuse kuninga kallale ja murran tema käsivarred, niihästi tugeva kui murtu, ja lasen mõõga ta käest langeda.
Ma pillutan egiptlased rahvaste sekka ja puistan neid mööda maid.
Ma kinnitan Paabeli kuninga käsivarsi ja annan tema kätte oma mõõga; aga vaarao käsivarred ma murran ja ta oigab tema ees, nagu haavatud oigavad.
Ma kinnitan Paabeli kuninga käsivarred, aga vaarao käsivarred langevad alla; ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma annan oma mõõga Paabeli kuninga kätte, et ta sirutaks selle Egiptusemaa vastu.
Ma pillutan egiptlased rahvaste sekka ja puistan neid laiali mööda maid; ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Hesekiel 31 Ja üheteistkümnendal aastal, kolmanda kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, ütle vaaraole ja tema hiilgusele: Kelle sarnane sa oled oma suuruses?
Vaata küpressi, Liibanoni seedrit, mis on okstelt ilus, metsataolist varju andev, kasvult kõrge ja mille latv on keset pilvi.
Veed kasvatasid seda, põhjavesi laskis sirguda sel suureks, pannes voolama oma jõed ümber selle istutuspaiga ja lähetades nired kõigi metsapuude juurde.
Seetõttu oli selle kasv kõrgem kõigist metsapuudest, sel oli palju harusid ja selle oksad kasvasid pikaks rohkest veest, kui see ennast sirutas.
Selle harudel pesitsesid kõiksugu taeva linnud, selle okste all poegisid kõiksugu metsloomad ja selle varjus elasid kõik suured rahvad.
Ilus oli see oma suuruses oma lopsaka lehestikuga, sest selle juur oli rohke vee ääres.
Seedrid Jumala aias ei olnud sellega võrdsed, küpressid ei olnud harude poolest selle sarnased, ja plataanidel ei olnud selle oksi; ükski puu Jumala aias ei olnud ilu poolest selle sarnane.
Mina tegin selle nii ilusaks rikkaliku lehestikuga ja kõik Eedeni puud, mis olid Jumala aias, kadestasid seda.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et see sai kasvult kõrgeks ja sirutas oma ladva pilvedesse ning et selle süda läks ülbeks oma kõrgusest,
siis andsin ma selle ühe rahvaste valitseja kätte: tema talitas sellega nagu tahtis, vastavalt selle süüle. Mina tõukasin selle ära.
Ja võõrad, julmimad rahvaste seast, raiusid selle maha ning jätsid sinna; selle lehed langesid mägedele ja kõigisse orgudesse, ja selle oksad jäid murtuina kõigisse maa ojadesse; kõik maa rahvad läksid ära selle varju alt ja jätsid selle maha.
Selle langetatud tüve peale asusid kõik taeva linnud ja selle okste peale kõik metsloomad -
et ükski veeäärne puu ei läheks ülbeks oma kasvu pärast ega sirutaks oma latva pilvede vahele, ja et oma ülbuses ei jääks püsima võimsamad neist, kõik, kellel on rohkesti vett -, sest need kõik antakse surma, maa sügavustesse inimlaste sekka, kes on läinud alla hauda.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Päeval, kui ta astus alla surmavalda, korraldasin ma leinamise; ma katsin tema pärast põhjavee ja hoidsin tagasi tema jõed, suured veed peeti kinni; ma tegin tema pärast Liibanoni mustaks ja tema pärast närbusid kõik metsapuud.
Tema langemise raginast panin ma rahvad värisema, kui ma tõukasin ta surmavalda koos haudaminejatega. Maa sügavustes leidsid troosti kõik Eedeni puud, valitud ja parimad Liibanonilt, kõik, kellel oli rohkesti vett,
needki läksid koos temaga surmavalda mõõgaga mahalöödute juurde, jah, pillutati need, kes istusid tema varju all rahvaste keskel.
Millisega Eedeni puude seast saaks sind võrrelda au ja suuruse poolest? Sind tõugatakse koos Eedeni puudega maa sügavustesse, sa magad ümberlõikamatute keskel koos mõõgaga mahalöödutega. Nõnda käib vaarao ja tema hiilguse käsi, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 32 Ja kaheteistkümnendal aastal, kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, alusta nutulaulu vaarao, Egiptuse kuninga pärast ja ütle talle: Rahvaste lõvi, sa pead vaikima! Sa olid küll nagu krokodill jõgedes ja purskasid puristades; sa segasid oma jalgadega vett ja tegid sogaseks nende jõed.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma laotan su peale oma võrgu paljude rahvaste hulgaga ja nad tõmbavad sind üles minu noodas.
Ma jätan su maa peale, viskan su lagedale väljale; ma panen su peale elama kõik taeva linnud ja toidan sinuga kogu maa loomi.
Ma loobin su liha mägede peale ja täidan su raipega orud.
Ma kastan maad sellega, mis sinust voolab, su verega kuni mägedeni, ja ojad saavad sind täis.
Ma katan taevad, kui ma su kustutan, ja teen nende tähed tumedaks; ma katan pilvega päikese ja teen, et kuu ei anna oma valgust.
Kõik taevast paistvad valgused teen ma su kohal tuhmiks ja ma panen su maale pimeduse, ütleb Issand Jumal.
Ma teen murelikuks paljude rahvaste südamed, kui ma viin su hävingu rahvaste sekka, maadesse, mida sa ei tunne.
Ma lasen sinu pärast ehmuda paljusid rahvaid ja sinu pärast haarab nende kuningaid hirm, kui ma vehin nende ees oma mõõgaga; nad värisevad iga silmapilk, igaüks oma hinge pärast su langemispäeval.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Paabeli kuninga mõõk tuleb sulle kallale.
Kangelaste mõõkade läbi lasen ma langeda su hiilguse - nad kõik on julmimad rahvaste seas. Nad kaotavad Egiptuse kõrkuse ja kogu selle hiilgus hävitatakse.
Ja ma hävitan kõik selle loomad suurte vete äärest: neid vesi ei sega enam inimjalg ega kariloomade sõrad.
Siis ma lasen selgida nende veed ja panen nende jõed õlina voolama, ütleb Issand Jumal.
Kui ma teen Egiptusemaa lagedaks ja maa saab paljaks kõigest, mis seal on, kui ma kõik, kes seal elavad, maha löön, siis nad tunnevad, et mina olen Issand.
See on nutulaul ja nii seda lauldakse. Rahvaste tütred laulavad seda Egiptuse ja kogu selle hiilguse pärast - nii nad laulavad seda, ütleb Issand Jumal.”
Ja kaheteistkümnendal aastal, esimese kuu viieteistkümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kaeba Egiptuse hiilguse pärast, saada see ja vägevate rahvaste tütred maa sügavustesse haudaläinute juurde!
Kellest oled sa nüüd veel meelepärasem? Astu alla ja heida magama ümberlõikamatute juurde!
Nad langevad mõõgaga mahalöödute keskele. Mõõk on antud. Tõmmake alla tema ja kogu ta hiilgus!
Vägevad kangelased räägivad surmavallast tema ja ta abistajate puhul: „Nad on tulnud alla, nad lamavad, need ümberlõikamatud ja mõõgaga mahalöödud.”
Seal on Assur ja kogu ta jõuk, tema ümber on nende hauad; need kõik on maha löödud, langenud mõõga läbi,
nende hauad on augu sügavaimas põhjas; tema jõuk on ümber ta haua; need kõik on maha löödud, mõõga läbi langenud, kes tekitasid hirmu elavate maal.
Seal on Eelam ja kogu ta toredus ümber ta haua, need kõik on maha löödud, mõõga läbi langenud, ümberlõikamatuna on astunud alla maa sügavustesse need, kes tekitasid hirmu elavate maal; nad kannavad oma häbi koos nendega, kes on läinud alla hauda.
Mahalöödute keskele on antud ase temale ja kõigile ta väehulkadele; tema ümber on ta hauad. Kõik need ümberlõikamatud on mõõgaga maha löödud, sest nende pärast tekkis hirm elavate maal; nad kannavad oma häbi koos nendega, kes on läinud alla hauda; ta on pandud mahalöödute keskele.
Seal on Mesek, Tubal ja kogu ta väehulk; tema ümber on ta hauad; kõik need ümberlõikamatud on mõõgaga maha löödud, sest nende pärast tekkis hirm elavate maal.
Nad magavad koos muiste langenud kangelastega, kes läksid alla surmavalda oma relvadega, kelle mõõgad pandi neile pea alla ja kelle patud on nende luude peal; sest elavate maal oli hirm nende kangelaste ees.
Sindki murtakse ümberlõikamatute keskel ja sa pead magama koos mõõgaga mahalöödutega.
Seal on Edom, tema kuningad ja kõik ta vürstid, kes hoolimata nende kangelaslikkusest on pandud mõõgaga mahalöödute juurde; nad magavad koos ümberlõikamatutega ja haudaläinutega.
Seal on põhjamaa vürstid tervikuna ja kõik siidonlased, kes koos mahalöödutega on läinud alla, kes hoolimata hirmust nende vägevuse ees on jäänud häbisse; nad magavad ümberlõikamatuna mõõgaga mahalöödute juures ja kannavad oma häbi koos nendega, kes on läinud alla hauda.
Neid saab vaarao näha ja võib ennast trööstida kogu oma hiilguse pärast, mõõgaga mahalöödud vaarao ja kõik ta sõjavägi, ütleb Issand Jumal.
Sest ma panen ta hirmu elavate maale. Seepärast pannakse vaarao ja kogu ta väehulk magama ümberlõikamatute sekka koos mõõgaga mahalöödutega, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 33 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, räägi oma rahva lastega ja ütle neile: Kui ma toon mõõga maa kallale, aga maa rahvas on võtnud enese keskelt ühe mehe ning on pannud selle enesele vahimeheks -
ja kui see näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve ning hoiatab rahvast -,
siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese pea peale:
ta kuulis sarvehäält, aga ei lasknud ennast hoiatada; tema veri tuleb ta enese peale. Aga oleks ta lasknud ennast hoiatada, siis ta oleks päästnud oma hinge.
Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd ma nõuan vahimehe käest.
Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt.
Kui ma ütlen õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin sinu käest.
Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge.
Ja sina, inimesepoeg, ütle Iisraeli soole: Nõnda te räägite ja ütlete: Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?
Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!
Ja sina, inimesepoeg, ütle oma rahva lastele: Õige õigus ei päästa teda tema üleastumise päeval, ja õela õelus ei pane teda komistama päeval, kui ta pöördub oma õelusest; õige ei või elada oma õigusest päeval, kui ta pattu teeb.
Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles ühtegi ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta tegi.
Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige -
kui see õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata -, siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure.
Ühtegi ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles tema vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama.
Ometi ütlevad su rahva lapsed: „Issanda tee ei ole õige!” Kuid nende enda tee ei ole õige!
Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ta sureb selle pärast.
Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta jääb selle pärast elama.
Aga teie ütlete veel: „Issanda tee ei ole õige!” Mina mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt, oh Iisraeli sugu.”
Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu viiendal päeval tuli mu juurde põgenik Jeruusalemmast ja ütles: „Linn on vallutatud!”
Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: „Aabraham oli ainult üksinda ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile pärandiks.”
Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate verd; ja teie peaksite pärima maa?
Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?
Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku.
Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi seal.
Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud.
Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!”
Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu.
Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi.
Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.”
Hesekiel 34 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli karjastele, kuuluta prohvetlikult ja ütle neile karjastele: Nõnda ütleb Issand Jumal: Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?
Te joote piima, katate endid villaga, tapate nuumloomi, aga lambaid te ei karjata.
Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga.
Ja nad on laiali pillatud, sest ei ole karjast; et nad on laiali pillatud, siis on nad saanud roaks kõigile metsloomadele.
Minu lambad ekslevad kõigil mägedel ja igal kõrgel künkal; üle kogu maa on mu lambad laiali pillatud ja ükski ei küsi ega otsi neid.
Seepärast, karjased, kuulge Issanda sõna:
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, kuna mu lambaid riisutakse ja kuna mu lambad on roaks kõigile metsloomadele, sellepärast et ei ole karjast, ja kuna mu karjased ei hooli mu lammastest, vaid karjatavad iseendid, mitte minu lambaid,
kuulge seepärast, karjased, Issanda sõna:
Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma hakkan kimbutama karjaseid ja nõuan neilt oma lambaid ning teen lõpu nende lammaste karjatamisele, et karjased ei saaks enam karjatada iseendid. Ma päästan oma lambad nende suust ja need ei jää neile roaks.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.
Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval.
Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus.
Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel.
Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal.
Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige.
Aga teie, mu lambad, nõnda ütleb Issand Jumal, vaadake, ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel, jäärade ja sikkude vahel.
Ons teil veel vähe heal karjamaal söömisest, et peate jalgadega tallama, mis teie karjamaast on järele jäänud? Ja selge vee joomisest, et peate jalgadega tegema ülejäägi sogaseks?
Ja minu lambad peaksid sööma, mida teie olete jalgadega tallanud, ja jooma, mida teie olete jalgadega sogaseks teinud?
Seepärast ütleb Issand Jumal neile nõnda: Vaata, mina ise mõistan kohut lihava lamba ja lahja lamba vahel.
Et te külje ja õlaga lükkate ning sarvedega puskate kõiki nõtru, kuni te olete need välja tõuganud,
siis ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks, ja ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel.
Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile karjaseks.
Ja mina, Issand, olen neile Jumalaks, ja mu sulane Taavet on vürst nende keskel. Mina, Issand, olen rääkinud.
Ja ma teen nendega rahulepingu ning lõpetan maalt kurjad metsloomad, et nad võiksid kõrbes julgesti elada ja metsades magada.
Ja ma annan neile ja sellele, mis on ümber mu künka, õnnistuse, ja ma lasen vihma sadada omal ajal: need on õnnistuse vihmad.
Ja puu väljal kannab vilja ja maa annab saaki, ja nad võivad olla julged oma maal. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma murran katki nende ikkepuud ja päästan nad orjastajate käest.
Ja nad ei ole enam paganaile saagiks ega söö neid metsloomad, vaid nad võivad elada julgesti, ilma et keegi neid peletaks.
Ja ma lasen neile tõusta istanduse, mis saab kuulsaks, ja neid ei võta enam nälg maal ega pea nad kandma paganate teotust.
Ja nad saavad tunda, et mina, Issand, nende Jumal, olen nendega ja et nemad, Iisraeli sugu, on mu rahvas, ütleb Issand Jumal.
Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 35 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale Seiri mäestiku + Seiri mäestik oli edomlaste elupaik. poole ja kuuluta sellele prohvetlikult
ning ütle temale: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, Seiri mäestik; ma sirutan oma käe su vastu ning teen sind tühjaks ja lagedaks.
Su linnad teen ma varemeiks ja sa jäädki lagedaks. Ja sa saad tunda, et mina olen Issand.
Et sa oled pidanud igavest viha ja oled andnud Iisraeli lapsed mõõga kätte nende õnnetuse ajal, lõpliku karistuse ajal,
siis seepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, muudan ma sind vereks ja veri järgib sind; tõesti, sul on veresüüd ja veri järgib sind.
Ma teen Seiri mäestiku tühjaks ja lagedaks, ma hävitan sealt mineja ja tulija.
Ma täidan tema mäed mahalöödutega; su küngastel ja su orgudes ja kõigis su jäärakuis langevad mõõgaga mahalöödud.
Ma teen sind igavesti lagedaks ja su linnades ei elata enam. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Et sa oled öelnud: „Mõlemad rahvad ja mõlemad maad on minu, me võtame need endile”, kuigi Issand oli seal,
siis seepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, talitan ma sinuga vastavalt su vihale ja agarusele, mida sa oma vihkamises osutasid nende vastu; ja ma tutvustan ennast neile, kui ma mõistan kohut sinu üle,
ja sa saad tunda, et mina olen Issand. Ma olen kuulnud kõiki su laimamisi, mis sa oled rääkinud Iisraeli mägede kohta, öeldes: „Need on tehtud lagedaks, antud meile roaks.”
Te olete suurustanud mu ees oma suuga ja olete karjunud mu vastu oma sõnu; ma olen seda kuulnud.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Kogu maa rõõmuks teen ma su lagedaks.
Et sa rõõmustasid Iisraeli soo pärisosa pärast, kui see tehti lagedaks, siis talitan ma sinuga nõndasamuti: lagedaks saad sina, Seiri mäestik, ja kogu Edom. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.
Hesekiel 36 Ja sina, inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli mägedele ning ütle: Iisraeli mäed, kuulge Issanda sõna!
Nõnda ütleb Issand Jumal: Et vaenlane teile on öelnud: „Paras!” ja „Igavesed künkad on saanud meie omaks!”,
siis kuuluta prohvetlikult ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kuna teid on hävitatud ja neelatud igast küljest, mistõttu te olete saanud teiste rahvaste omandiks ning inimeste keelepeksu ja laimu aluseks,
siis, Iisraeli mäed, kuulge seepärast Issanda Jumala sõna: Nõnda ütleb Issand Jumal mägedele ja küngastele, jäärakutele ja orgudele, laastatud varemeile ja mahajäetud linnadele, mis on saanud saagiks ja irvituseks ümberkaudseile rahvaile,
siis ütleb Issand Jumal seepärast nõnda: Tõesti, oma püha viha tules ütlesin ma teistele rahvastele ja kogu Edomile, kes kõigest südamest rõõmutsedes ja hinges põlgust tundes on võtnud endale omandiks minu maa, selleks et seda laastata ja riisuda.
Seepärast kuuluta prohvetlikult Iisraeli maale ja ütle mägedele ja küngastele, jäärakutele ja orgudele: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma räägin oma raevus ja vihas, sellepärast et te olete pidanud kandma paganate teotust!
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Ma tõstan oma käe üles vandudes: Tõesti, paganad ise, kes teie ümber on, peavad kandma oma teotust.
Aga teie, Iisraeli mäed, ajate oma oksi ja kannate oma vilja mu Iisraeli rahvale, sest nad on varsti tulemas.
Sest vaata, ma tulen teie juurde ja pöördun teie poole, ja teid haritakse ning külvatakse.
Ja ma saadan teie peale palju inimesi, kogu Iisraeli soo; ja linnad asustatakse ning varemed ehitatakse üles.
Ma saadan teie peale palju inimesi ja loomi, neid saab palju ja nad on viljakad; ja ma panen teid elama nagu teie muistseil päevil ja teen teile rohkem head kui teie algusaegadel. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Ma lasen teie peal käia inimesi, oma Iisraeli rahvast; nad võtavad su omaks, sa saad neile pärisosaks ja sa ei tee neid enam lastetuks.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Et teile öeldakse: „Sina oled inimeste sööja ja oma rahva lastetuks tegija!”,
siis sellepärast ei söö sa enam inimesi ega tee maad oma rahvast lastetuks, ütleb Issand Jumal.
Ma ei lase sind enam kuulda paganate laimu ja sul ei ole enam vaja kanda rahvaste teotust ega panna komistama oma rahvast, ütleb Issand Jumal.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg! Kui Iisraeli sugu elas oma maal, siis nad rüvetasid selle oma eluviisi ja tegudega; nagu roojane kuuveri oli nende eluviis mu palge ees.
Siis valasin ma oma tulise viha nende peale vere pärast, mida nad maal olid valanud, ja nende ebajumalate pärast, kellega nad seda olid rüvetanud.
Ma pillutasin nad paganate sekka ja neid puistati mööda maid; nende eluviisi ja nende tegude järgi ma mõistan kohut nende üle.
Ja kui nad tulid paganate juurde, kuhu nad ka iganes tulid, siis nad teotasid mu püha nime, nõnda et nende kohta öeldi: „See on Issanda rahvas, aga nad on pidanud ära tulema oma maalt.”
Kuid mul on neist kahju oma püha nime pärast, mida Iisraeli sugu teotab paganate seas, kuhu nad on tulnud.
Seepärast ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma ei tee seda teie pärast, Iisraeli sugu, vaid oma püha nime pärast, mida te olete teotanud paganate seas, kuhu te olete tulnud.
Ma pühitsen oma suurt nime, mida paganate seas on teotatud, mida teie nende keskel olete teotanud. Ja paganad saavad tunda, et mina olen Issand, ütleb Issand Jumal, kui ma nende silme ees osutan oma pühadust teie juures.
Ma võtan teid ära paganate seast ja kogun teid kõigist maadest ning toon teid teie oma maale.
Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid.
Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.
Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.
Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal.
Ma vabastan teid kõigist teie rüvedusist. Ja ma lasen viljal võrsuda ja teen selle rohkeks ega lase teid nälga jääda.
Ma teen rohkeks puuvilja ja põllusaagi, et teil nälja pärast ei oleks vaja kannatada teotust paganate seas.
Siis te mõtlete oma halbadele eluviisidele ja tegudele, mis ei olnud head; ja te põlastate iseendid oma süütegude ja jäleduste pärast.
Ma ei tee seda teie pärast, ütleb Issand Jumal, see olgu teile teada! Häbenege ja tundke piinlikkust oma eluviiside pärast, Iisraeli sugu!
Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval, kui ma teid puhastan kõigist teie süütegudest, asustan ma linnad uuesti ja varemed ehitatakse üles.
Maa, mis oli laastatud, haritakse, et see ei jääks laastatuks iga möödakäija silma ees.
Siis öeldakse: „Laastatud maast on saanud otsekui Eedeni aed. Ja varemeis olnud, purustatud ja mahakistud linnad on kindlustatud ja asustatud.”
Ja paganad, kes teil ümberkaudu alles jäävad, saavad tunda, et mina, Issand, ehitan üles mahakistu ja istutan uuesti laastatu. Mina, Issand, olen rääkinud, ja ma teen seda.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Veel sedagi ma luban Iisraeli sool paluda mul teha nende heaks: ma teen nad inimeste poolest arvukaks nagu lambad.
Nõnda palju nagu on pühitsetud lambaid, nõnda nagu Jeruusalemm oma seatud pühadel on täis lambakarju, nõnda on varemeis linnad täis inimkarju. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.”
Hesekiel 37 Issanda käsi tuli mu peale; ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu - ja see oli täis luid.
Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud.
Ja ta küsis minult: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” Aga mina vastasin: „Issand Jumal, seda tead sina!”
Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!
Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks.
Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.”
Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule.
Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud.
Siis ta ütles mulle: „Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!”
Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele - päratu suur vägi.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu. Vaata, nad ütlevad: Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud.
Seepärast kuuluta prohvetlikult ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale.
Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja.
Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Ja sina, inimesepoeg, võta enesele üks puutükk ja kirjuta selle peale: Juuda ja temaga liitunud Iisraeli lapsed. Võta siis veel üks puutükk ja kirjuta selle peale: Joosep-Efraimi puutükk, ja temaga liitunud kogu Iisraeli sugu.
Siis liida need teineteise külge üheks puutükiks, nõnda et need su käes moodustaksid terviku.
Kui siis su rahva lapsed sulle räägivad, küsides: „Kas sa ei seletaks meile, mida need sul tähendavad?”,
siis vasta neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma võtan Joosepi puu, mis on Efraimi käes, ja temaga liitunud suguharud ja panen need ühte Juuda puuga ning teen neist ühe puu, et neist saaks mu käes tervik.
Ja kui puutükid, mille peale on kirjutatud, on sinu käes nende silme ees,
siis räägi neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma võtan Iisraeli lapsed paganate seast, kuhu nad on läinud, ja kogun neid igalt poolt ning toon nad nende oma maale.
Ja ma teen nad üheks rahvaks seal maal, Iisraeli mägedel, ja üks kuningas on neile kõigile kuningaks. Nad ei ole siis enam kaks rahvast ega jagune enam kaheks kuningriigiks.
Nad ei rüveta endid enam oma ebajumalatega ja jäledustega ega oma mitmesuguste üleastumistega, vaid ma päästan nad kõigist nende asupaigust, kus nad on pattu teinud, ja puhastan nad. Ja nad on mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.
Ja mu sulane Taavet on neile kuningaks ja neil kõigil on üksainus karjane; nad käivad minu seaduste järgi ja peavad mu määrusi ning täidavad neid.
Ja nad elavad maal, mille ma andsin oma sulasele Jaakobile, kus teie vanemad on elanud; nad elavad seal igavesti, nemad ja nende lapsed ja nende laste lapsed, ja Taavet, mu sulane, on igavesti neile vürstiks.
Ja ma teen nendega rahulepingu, mis jääb igaveseks lepinguks nendega, ja ma paigutan neid ning teen nad arvukaks ja ma panen oma pühamu igavesti nende keskele.
Ja minu eluase on nende juures: mina olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.
Ja paganad peavad tundma, et mina olen Issand, kes pühitseb Iisraeli, kui mu pühamu on igavesti nende keskel.”
Hesekiel 38 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Inimesepoeg, pööra oma pale Googi poole Maagoogi maal; ta on Meseki ja Tubali vürst, ja kuuluta temale prohvetlikult
ning ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, Goog, Meseki ja Tubali vürst.
Ma talutan sind ringi ja panen haagid su lõuapäradesse; ma toon välja sinu ja kogu su sõjaväe, hobused ja ratsanikud, kõik toredasti riietatud, suurte ja väikeste kilpidega suure jõugu, kes kõik on mõõga käsitsejad.
Pärsia, Etioopia ja Puut on koos nendega, neil kõigil on kilbid ja kiivrid;
Gomer ja kõik ta jõugud; Toogarma sugu kõige kaugemast põhjast ja kõik ta jõugud - paljud rahvad on koos sinuga.
Ole valmis ja varusta ennast, sina ja kogu su väehulk, kes on kogunenud su juurde, ja ole neile juhiks!
Paljude päevade pärast kutsutakse sind, aastate möödudes pead sa tulema maale, mis mõõga järelt on taastatud, rahva juurde, kes on kogutud paljude rahvaste seast Iisraeli mägedele, mis olid kaua laastatud; see rahvas on ära toodud rahvaste seast ja nad kõik elavad julgesti.
Siis sa tõused, tuled nagu maru, oled nagu pilv, mis katab maad, sina ja kõik su väehulgad, ja paljud rahvad koos sinuga.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval tõuseb sul midagi südamesse ja sa pead kurja nõu
ning ütled: „Ma lähen üles lahtise maa kallale; ma tulen nende rahulike kallale, kes elavad julgesti - nad kõik elavad müürita ja neil ei ole riive ega uksi -,
et saada saaki ja riisuda, mis on riisuda, et pöörata oma kätt taasasustatud varemete vastu ja rahva vastu, kes on kogutud paganate seast, kes on soetanud karja ja varandust, kes elavad maa südames.”
Seeba ja Dedan ning Tarsise kaupmehed ja kõik ta kaubitsejad küsivad sinult: „Kas tuled saaki saama? Kas oled kogunud oma jõugud riisuma, mis on riisuda, ära viima hõbedat ja kulda, võtma karja ja varandust, saama suurt saaki?”
Seepärast kuuluta prohvetlikult, inimesepoeg, ja ütle Googile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Eks ole? Sel päeval, kui mu Iisraeli rahvas elab julgesti, hakkad sa liikuma
ja tuled oma asukohast, kõige kaugemast põhjast, sina ja koos sinuga paljud rahvad, kes kõik ratsutavad hobustel - suur väehulk, rohkearvuline sõjavägi.
Sa tõused mu Iisraeli rahva vastu nagu pilv, et katta maad; see sünnib viimseil päevil: siis ma toon su oma maa kallale, et paganad võiksid tundma õppida mind, kui ma nende silme ees näitan oma pühadust sinu kaudu, Goog.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Eks see ole sina, kellest ma rääkisin muistseil päevil oma sulaste, Iisraeli prohvetite läbi, kes sel ajal kuulutasid aastast aastasse, et ma toon sind nende kallale?
Aga sel päeval - päeval, kui Goog tuleb Iisraeli maa kallale, ütleb Issand Jumal, tõuseb mu vihaleek.
Oma raevus ja vihatules ma räägin: Tõesti, sel päeval on suur maavärisemine Iisraeli maal.
Ja minu ees värisevad kalad meres ja linnud taeva all ja metsloomad ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, ja kõik inimesed, kes on maapinnal; ja mäed kistakse maha ning kitsasteed varisevad kokku, ja kõik müürid langevad maa peale.
Ja ma kutsun mõõga tema vastu kõigi oma mägede peale, ütleb Issand Jumal: ühe mõõk on teise vastu.
Ma käin temaga kohut katku ja vere abil; ja ma lasen sadada vihmavalinguid ja raheteri, tuld ja väävlit tema ja ta jõukude peale ja nende paljude rahvaste peale, kes on koos temaga.
Nõnda näitan ma oma suurust ja pühadust ning teen ennast tuttavaks paljude paganate silme ees. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.
Hesekiel 39 Ja sina, inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Googile ning ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, Goog, Meseki ja Tubali vürst.
Ma talutan sind ringi ja kõnnitan sind, toon su kõige kaugemast põhjast ja viin su Iisraeli mägedele.
Aga ma löön su ammu sinu vasakust käest ja lasen su nooled langeda sinu paremast käest.
Iisraeli mägedele langed sa maha, sina ja kõik su jõugud ja rahvad, kes on koos sinuga; ma annan su roaks röövlindudele, kõigile tiivulistele, ja metsloomadele.
Sa langed lagedale väljale. Sest mina olen rääkinud, ütleb Issand Jumal.
Ja mina läkitan tule Maagoogi ja nende kallale, kes elavad julgesti saartel. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.
Ja ma teen tuntuks oma püha nime mu Iisraeli rahva keskel ega lase enam teotada oma püha nime. Ja paganad saavad tunda, et mina olen Issand, kes on Iisraelis püha.
Vaata, see tuleb ja see sünnib, ütleb Issand Jumal; see on see päev, millest ma olen rääkinud.
Iisraeli linnade elanikud lähevad välja ning süütavad ja põletavad relvi, väikesi ja suuri kilpe, ambusid ja nooli, nuiasid ja piike; ja nad teevad nendega tuld seitse aastat.
Nad ei kanna puid väljalt ega korja metsadest, sest nad teevad tuld relvadega; nad võtavad saaki neilt, kes neid röövisid, ja riisuvad neilt, kes neid riisusid, ütleb Issand Jumal.
Ja sel päeval ma annan Googile seal, Iisraelis, hauapaiga Ränduriorus ida pool merd; see suleb ränduritele tee ja sinna maetakse Goog ja kogu ta väehulk, ja seda nimetatakse „Googi vägede oruks”.
Ja Iisraeli sugu matab neid seitse kuud, et puhastada maad.
Kogu maa rahvas on matmas ja see on neile kiituseks päeval, kui ma ilmutan oma au, ütleb Issand Jumal.
Nad valivad kindlad mehed, kes käivad maa läbi, et seda puhastada, ja matavad läbiläinuist need, kes on veel jäänud maa peale; seitsme kuu pärast hakkavad nad seda läbi uurima.
Kui need käivad maa läbi ja keegi neist näeb inimese luud, siis peab ta selle kõrvale panema märgikivi, seniks kui matjad matavad selle „Googi vägede orgu”.
Ka ühe linna nimi on „Vägede linn”. Nõnda nad puhastavad maa.
Ja sina, inimesepoeg! Nõnda ütleb Issand Jumal: Ütle igasugu tiivulistele lindudele ja kõigile metsloomadele: Kogunege ja tulge, tulge kokku igalt poolt minu tapaohvriks, mida ma teie jaoks ohverdan, suureks tapaohvriks Iisraeli mägedel; sööge liha ja jooge verd!
Sööge sangarite liha ja jooge maa vürstide verd, jäärasid, tallesid, sikke ja härjavärsse - neid kõiki on Baasanis nuumatud!
Sööge rasva küllastuseni ja jooge verd joobumiseni mu tapaohvrist, mida ma teile ohverdan!
Küllastuge mu lauas hobustest ja ratsanikest, sangaritest ja igasugu sõjameestest, ütleb Issand Jumal.
Ja ma ilmutan oma au paganate keskel ning kõik paganad saavad näha minu kohut, mida ma mõistan, ja minu kätt, mille ma panen nende peale.
Aga Iisraeli sugu saab tunda, et mina, Issand, olen nende Jumal, alates sellest päevast ja edaspidi.
Ja paganad saavad teada, et Iisraeli sugu on vangi läinud omaenese süü pärast, sellepärast et nad olid minu vastu truuduseta ja et mina peitsin nende eest oma palge ning andsin nad nende vaenlaste kätte, nõnda et nad kõik langesid mõõga läbi.
Mina talitasin nendega nende rüvedust ja üleastumist mööda ja peitsin nende eest oma palge.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Nüüd pööran ma Jaakobi vangipõlve ja halastan kogu Iisraeli soo peale ning olen kiivas oma püha nime pärast.
Ja nad peavad unustama oma teotuse ja kõik oma truudusetuse, mida nad on osutanud minu vastu, kui nad julgesti elavad oma maal ja ükski ei hirmuta neid.
Kui ma toon nad tagasi rahvaste seast ja kogun nad nende vaenlaste maadest, siis ma ilmutan nende kaudu oma pühadust paljude paganate silme ees.
Ja nad saavad tunda, et mina, Issand, olen nende Jumal, kes saatis nad vangi paganate juurde, aga kes kogub nad jälle nende oma maale ega jäta enam ühtegi neist sinna.
Ma ei peida enam oma palet nende eest, sest ma valan oma Vaimu Iisraeli soo peale, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 40 Meie vangipõlve kahekümne viiendal aastal, aasta alguses, esimese kuu kümnendal päeval, neljateistkümnendal aastal pärast linna vallutamist, just sel päeval tuli mu peale Issanda käsi ja ta viis mu sinna.
Jumalikes nägemustes viis ta mu Iisraeli maale ja asetas väga kõrgele mäele, mille peale, lõunakülge, oli ehitatud nagu mingi linn.
Ta viis mu sinna, ja vaata, seal oli mees, näolt vasesarnane, kellel oli käes linane nöör ja mõõduritv; ta seisis väravas.
Ja mees ütles mulle: „Inimesepoeg, vaata oma silmaga ja kuule oma kõrvaga, ja pane tähele kõike, mida ma sulle näitan, sest sind on siia toodud selleks, et sulle seda näidata; jutusta Iisraeli soole kõigest, mida sa näed!”
Ja vaata, väljaspool templit oli ümberringi müür. Mehe käes oli mõõduritv, kuueküünrane, küünar kämbla laiuse võrra pikendatud; ja ta mõõtis müüri paksuse: üks ritv; ja kõrguse: üks ritv.
Siis ta läks värava juurde, mille suu oli ida poole, astus selle astmeid mööda üles ja mõõtis väravaläve: see oli ühe ridva laiune; see oli esimene lävi: ühe ridva laiune.
Külgkambri pikkus oli üks ritv ja laius üks ritv, ja külgkambrite vahet oli viis küünart; ja väravalävi, värava eeskoja seespoolse külje poolt: üks ritv.
Ja ta mõõtis värava eeskoja seestpidi: üks ritv.
Ja ta mõõtis värava eeskoja: kaheksa küünart; ja selle tugisambad: kaks küünart; värava eeskoda oli seespool.
Idapoolse värava külgkambreid oli kolm ühel ja kolm teisel pool; neil kolmel oli ühesugune mõõt; ka tugisammastel oli ühesugune mõõt nii siin- kui sealpool.
Ja ta mõõtis värava suu laiuse: kümme küünart; väravahoone pikkus: kolmteist küünart.
Külgkambrite ees kummalgi pool oli tarand: üks küünar; ja iga külgkamber kummalgi pool: kuus küünart.
Ja ta mõõtis värava ühe külgkambri katusest teise külgkambri katuseni: laius - kakskümmend viis küünart; uks oli ukse vastas.
Nõnda ta tegi ka sammastega: kuuskümmend küünart; ja iga ümberringi olev värav oli õue sammaste poole.
Ja sissekäigu värava esiselt sisemise värava eeskoja esiseni oli viiskümmend küünart.
Kummalgi pool väravat olevatel külgkambritel ja nende tugisammastel olid sissepoole laienevad kiviraamistusega aknad; ja samuti olid eeskodadel ümberringi sissepoole laienevad aknad; ja tugisammaste peal olid palmikujutised.
Siis ta viis mu välimisse õue, ja vaata, ümber õue olid tehtud toad ja kivipõrand: kolmkümmend tuba kivipõranda peal.
Kivipõrand oli piki väravate külgseina vastavalt väravate pikkusele; see oli alumine kivipõrand.
Ja ta mõõtis laiuse alumise värava esiselt sisemise õue väljaspoolse esiseni: sada küünart; see oli ida pool.
Ja põhja pool, see on väraval, mille suu oli põhja poole välimises õues, mõõtis ta pikkuse ja laiuse.
Sellel olid külgkambrid, kolm ühel pool ja kolm teisel pool; selle tugisambad ja eeskojad olid samamõõdulised nagu esimesel väraval; selle pikkus oli viiskümmend küünart ja laius kakskümmend viis küünart.
Selle aknad ja eeskojad ja palmid olid samamõõdulised nagu väraval, mille suu oli ida poole; sinna üles mindi seitset astet mööda ja nende ees oli eeskoda.
Sisemisel õuel oli värav põhjapoolse värava kohal nagu idapoolsegi värava kohal; ja ta mõõtis väravast väravani: sada küünart.
Siis ta viis mu lõuna poole, ja vaata, ka lõuna pool oli värav; ja ta mõõtis selle tugisambad ja eeskoja; neil oli samasugune mõõt nagu teistelgi.
Väraval ja selle eeskojal olid aknad ümberringi, samasugused aknad nagu teistelgi; pikkus oli viiskümmend küünart ja laius kakskümmend viis küünart.
Sellel oli ülesminekuks seitse astet ja nende ees oli selle eeskoda; ja sellel olid palmikujutised ühel pool ja teisel pool tugisamba peal.
Sisemisel õuel oli värav lõuna pool; ja ta mõõtis väravast lõunapoolse väravani: sada küünart.
Siis ta viis mu lõunavärava kaudu sisemisse õue; ja ta mõõtis lõunavärava: see oli samamõõduline nagu teisedki.
Ja selle külgkambrid, tugisambad ja eeskoda olid samamõõdulised nagu teisedki; sellel ja selle eeskojal olid aknad ümberringi; pikkus oli viiskümmend küünart ja laius kakskümmend viis küünart.
Ja ümberringi olid eeskojad: pikkus kakskümmend viis küünart ja laius viis küünart.
Selle eeskoda oli välimise õue poole; sellel olid palmikujutised tugisammaste peal ja kaheksa astet ülesminekuks.
Siis ta viis mu sisemisse õue, ida poole; ja ta mõõtis värava: see oli samamõõduline nagu teisedki.
Selle külgkambrid, tugisambad ja eeskoda olid samamõõdulised nagu teisedki; sellel ja selle eeskojal olid aknad ümberringi; pikkus oli viiskümmend küünart ja laius kakskümmend viis küünart.
Selle eeskoda oli välimise õue poole; sellel olid palmikujutised tugisammaste peal ühel pool ja teisel pool; ja sellel oli kaheksa astet ülesminekuks.
Siis ta viis mu põhjavärava juurde ja mõõtis: samamõõdulised nagu teisedki
olid selle külgkambrid, tugisambad ja eeskoda; ja sellel olid aknad ümberringi; pikkus oli viiskümmend küünart ja laius kakskümmend viis küünart.
Selle eeskoda oli välimise õue poole; selle tugisammaste peal olid palmikujutised ühel pool ja teisel pool; ja sellel oli kaheksa astet ülesminekuks.
Ja seal oli ruum, mille uks oli värava eeskojas; seal loputati põletusohvrit.
Ja värava eeskojas oli kaks lauda ühel pool ja kaks lauda teisel pool; nende peal tapeti põletus-, patu- ja süüohvrit.
Ja välimise külgseina ääres, kust üles minnakse põhjavärava suhu, oli kaks lauda; samuti oli kaks lauda värava eeskoja teise külgseina ääres:
neli lauda oli ühel pool ja neli lauda oli teisel pool väravat külgseinte ääres - kaheksa lauda, mille peal tapeti.
Ja neli lauda oli põletusohvri jaoks: tahutud kividest, pikkus poolteist küünart, laius poolteist küünart ja kõrgus üks küünar; nende peale asetati riistad, millega tapeti põletus- ja tapaohvrit.
Ümber põhjalaua olid kinnitatud kämblalaiused põõnad; laudadele pandi ohvrianni liha.
Ja väljaspool sisemist väravat oli sisemises õues kaks ruumi: üks põhjavärava kõrval, esikülg lõuna poole, teine lõunavärava kõrval, esikülg põhja poole.
Ja ta ütles mulle: „See ruum, mille esikülg on lõuna poole, on preestrite jaoks, kes templiteenistust toimetavad.
Ja ruum, mille esikülg on põhja poole, on preestrite jaoks, kes altariteenistust toimetavad; need on Saadoki pojad Leevi poegadest, need, kes võivad ligineda Issandale, et teda teenida.”
Ja ta mõõtis õue: pikkus sada küünart ja laius sada küünart; see oli nelinurkne. Ja templi ees oli altar.
Siis ta viis mu templi eeskotta; ja ta mõõtis eeskoja tugisambaid: viis küünart ühel pool ja viis küünart teisel pool; ja värava laius oli kolm küünart ühel pool ja kolm küünart teisel pool.
Eeskoja pikkus oli kakskümmend küünart ja laius kaksteist küünart; sinna üles mindi kümmet astet mööda. Ja tugisammaste juures olid sambad, üks ühel pool ja teine teisel pool.
Hesekiel 41 Siis ta viis mu templisaali juurde ja mõõtis tugisambaid; need olid kuus küünart laiuti ühel pool ja kuus küünart laiuti teisel pool: telgi laius.
Ukse laius oli kümme küünart; värava külgseinad olid viis küünart ühel pool ja viis küünart teisel pool; ja ta mõõtis templisaali pikkuse: nelikümmend küünart, ja laiuse: kakskümmend küünart.
Siis ta läks siseruumi ja mõõtis uksepiitu: kaks küünart, ja ukse: kuus küünart; ja ukse külgseinte laius oli seitse küünart.
Ja ta mõõtis siseruumi pikkuse: kakskümmend küünart, ja laiuse: kakskümmend küünart templisaali poole. Ja ta ütles mulle: „See on kõige püham paik.”
Siis ta mõõtis templi seina: kuus küünart, ja külgkambri laiuse: neli küünart ringi ümber templi.
Ja külgkambrid olid kamber kambri peal, kolm ülestikku - kolmkümmend igal korrusel; templi seinal olid ümberringi järkmed külgkambrite kandmiseks ja neil ei olnud kinnitust templi seinas.
Külgkambrite osas laienes ring üha ülespidi, sest ümber templi olid üha ülespidi laienevad ringjad korrused; nõnda laienes tempel ülespidi ja alumiselt korruselt tõusti ülemisele korrusele keskmise korruse kaudu.
Ja ma nägin, et templil oli kõrgend ümberringi; külgkambrite alusmüürid olid - täis mõõduritv - kuus küünart järkmest alates.
Külgkambrite välisseina paksus oli viis küünart; ja vabaks jäetud ala templi küljes olevate külgkambrite
ja ruumide vahel oli kakskümmend küünart lai igast küljest ümber templi.
Ja külgkambrite uksed olid vabaks jäetud ala poole: üks uks põhja pool ja teine uks lõuna pool; ja vabaks jäetud ala laius oli ümberringi viis küünart.
Ja ehitis, mis oli vabaks jäetud ala esiküljes läänekaare pool, oli seitsekümmend küünart lai; ehitise seina paksus ümberringi oli viis küünart ja selle pikkus oli üheksakümmend küünart.
Siis ta mõõtis templi: sada küünart; ja vabaks jäetud ala ehitise ja selle seinad: pikkus sada küünart.
Templi esikülje ja vabaks jäetud ala laius ida pool oli sada küünart.
Siis ta mõõtis ehitise pikkuse vastu vabaks jäetud ala, mis oli selle taga, rõdudega ühel ja teisel pool: sada küünart; ja templi siseruumi ja õue eeskojad:
ümber nende kolme olid läved ja raamistatud aknad ja rõdud; läve ees oli puupealistus ümberringi maast kuni akendeni; ja aknad olid kaetud.
Ülalpool ust ja kuni sisemise kojani, ja väljaspool, ja kogu seinal ümberringi sees- ja väljaspool, olid mõõdetud pindalad
ja nende peale olid tehtud keerubid ja palmid, palm kahe keerubi vahel; ja igal keerubil oli kaks palet:
inimese nägu palmi poole ühel pool ja lõvi nägu palmi poole teisel pool. Nõnda oli tehtud kogu templis ümberringi:
maast kuni uksepealseni olid tehtud keerubid ja palmid, ja nimelt templi seina peale.
Templil olid neljakandilised uksepiidad. Aga pühapaiga ees oli näha midagi
altari sarnast, puust, kolm küünart kõrge ja kaks küünart pikk; sellel olid nurgad, ja selle alus ja seinad olid puust. Ja ta ütles mulle: „See on Issanda palge ees olev laud.”
Templisaalil ja pühal paigal oli kummalgi kahekordne uks.
Ja ustel oli kaks uksepoolt, kaks pööratavat uksepoolt: kaks uksepoolt kummalgi uksel.
Ja nende peale, templisaali uste peale, olid tehtud keerubid ja palmid, nagu oli tehtud ka seinte peale; ja väljaspool, eeskoja ees, oli puust ehiskatus.
Eeskoja külgseintel olid raamistatud aknad ja palmid ühel pool ja teisel pool; samuti templi külgkambritel ja ehiskatustel.
Hesekiel 42 Siis ta viis mu välimisse õue mööda põhjapoolset teed, ja viis mu ruumidesse, mis olid vastu vabaks jäetud ala ja mis olid vastu põhjapoolset ehitist.
Nende pikkus oli sada küünart põhjaküljes; ja laius oli viiskümmend küünart.
Vastu seda kahtkümmend küünart, mis kuulub sisemisele õuele, ja vastu kivipõrandat, mis oli välimises õues, oli rõdu rõdu peal, kolm ülestikku.
Ja ruumide ees oli sisemine käik, kümme küünart lai ja sada küünart pikk; ja nende uksed olid põhja poole.
Aga ülemised ruumid olid kitsamad, sest rõdud võtsid neist rohkem ära kui ehitise alumistest ja keskmistest ruumidest.
Sest neid oli kolm ülestikku, aga neil ei olnud sambaid, nagu need olid õuedel; seepärast olid need kitsamad kui alumised ja keskmised ruumid maast arvates.
Ja seal oli välimine müür rööbiti ruumidega välimise õue pool, ruumide ees; selle pikkus oli viiskümmend küünart.
Sest välimises õues olevate ruumide pikkus oli viiskümmend küünart; aga vaata, templisaali ees oli see sada küünart.
Ja nende ruumide all oli sissekäik ida poolt, kui nende juurde tuldi välimisest õuest,
õue müüri laiemas küljes. Ida pool, piki vabaks jäetud ala ja piki ehitist olid ruumid
ning nende ees oli tee; need olid samasugused nagu põhja pool olevad ruumid, nii pikuti kui laiuti; ja samasugused olid kõik nende väljapääsud, seadeldised ja uksed.
Ja samasugune, nagu olid lõunapoolsete ruumide uksed, oli see uks, mis oli tee alguses, selle müüri ees oleva idapoolse tee alguses, mida mööda sisse minnakse.
Ja ta ütles mulle: „Põhjapoolsed ruumid ja lõunapoolsed ruumid, mis on piki vabaks jäetud ala, on pühad ruumid, kus preestrid, kes Issandale tohivad ligineda, söövad seda, mis on väga püha; sinna peavad nad paigutama väga püha: roa-, patu- ja süüohvrid; sest see paik on püha.
Kui preestrid lähevad välja, siis ei tohi nad pühast paigast minna kohe välimisse õue, vaid nad peavad oma riided, milles nad teenistust toimetasid, jätma sinna, sest need on pühad; nad peavad teised riided selga panema, enne kui nad liginevad sellele, mis on rahva jaoks!”
Kui ta oli lõpetanud templi sisemuse mõõtmise, siis ta viis mu välja värava suunas, mille suu oli ida poole, ja ta mõõtis ümberringi.
Ta mõõtis mõõduridvaga idatuule poolt: viissada ritva mõõduridvaga.
Ta pöördus ja mõõtis põhjatuule poolt: viissada ritva mõõduridvaga.
Ta pöördus ja mõõtis lõunatuule poolt: viissada ritva mõõduridvaga.
Ta pöördus läänetuule poole ja mõõtis: viissada ritva mõõduridvaga.
Ta mõõtis seda nelja tuule poolt. Sellel oli ümberringi müür: pikuti viissada ja laiuti viissada; see pidi eraldama püha ja mittepüha.
Hesekiel 43 Siis ta viis mu värava juurde, selle värava juurde, mis oli ida poole.
Ja vaata: Iisraeli Jumala auhiilgus tuli ida poolt. Selle kohin oli nagu suurte vete kohin, ja maa helendas tema auhiilgusest.
Nägemus, mida ma nägin, oli samasugune nagu nägemus, mida ma olin näinud, kui ta tuli linna hävitama, ja samasugune nagu nägemus, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres; ja ma heitsin silmili maha.
Ja Issanda auhiilgus tuli templisse läbi idapoolse värava.
Ja Vaim tõstis mu üles ning viis mu sisemisse õue. Ja vaata, Issanda auhiilgus täitis templi.
Ja ma kuulsin, et templist räägiti mulle; ja üks mees seisis mu kõrval.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, see on minu aujärje paik ja jalataldade ase, kus ma Iisraeli laste keskel tahan elada igavesti. Iisraeli sugu ei tohi enam teotada mu püha nime, ei nemad ega nende kuningad, oma hoorusega, oma kuningate laipadega ja ohvriküngastega.
Kui nad panid oma läve minu läve juurde ja oma uksepiidad minu uksepiitade kõrvale, nõnda et ainult sein oli minu ja nende vahel, siis nad teotasid minu püha nime oma jäledustega, mida nad tegid, ja ma hävitasin nad oma vihas.
Nüüd nad hoiavad minust eemal oma hooruse ja oma kuningate laibad, ja ma elan igavesti nende keskel.
Sina, inimesepoeg, jutusta Iisraeli soole sellest kojast, et nad häbeneksid oma süütegusid; ja nad mõõtku seda eeskuju.
Ja kui nad häbenevad kõike, mida nad on teinud, siis visanda tempel ja selle sisustus ning seleta neile selle välja- ja sissepääsud, kõik selle joonised ja kõik eeskirjad, kõik joonised ja kõik seadused, ja kirjuta üles nende nähes, et nad paneksid tähele kogu selle kuju ja kõiki selle eeskirju ning teeksid nende järgi.
See on templi seadus: kogu see maa-ala mäetipus ümberringi on väga püha. Vaata, see on templi seadus.”
Ja need olid altari mõõdud küünardes, küünra peal küünar ja kämbla laius: alus: küünar kõrge ja küünar lai; ja simss ümber selle serva: üks vaks; ja see oli altari kõrgus:
alusest maa sees kuni alumise ääriseni: kaks küünart; ja selle laius: üks küünar; ja väiksemast äärisest suurema ääriseni: neli küünart; ja selle laius: üks küünar.
Ja altarikolle: neli küünart; ja koldest ülespidi oli neli sarve.
Kolde pikkus oli kaksteist küünart kaheteistküünrase laiuse juures; see oli ruudukujuline oma nelja külje poolest.
Ja ääris: pikkus neliteist küünart neljateistküünrase laiuse juures piki selle nelja külge; ja simss selle ümber: pool küünart; ja selle alus: küünar ümberringi; ja selle astmed olid ida poole.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, nõnda ütleb Issand Jumal: Need on altari eeskirjad: päeval, kui see on valmis, et selle peal saab põletusohvrit ohverdada ja verd piserdada,
anna leviitpreestritele, kes on Saadoki soost, kes võivad mulle ligineda, et mind teenida, ütleb Issand Jumal, härjavärss patuohvriks.
Võta selle verd ja määri altari nelja sarve peale, äärise nelja nurga peale ja simsi peale ümberringi; nõnda puhasta see ja tee selle eest lepitust!
Võta siis patuohvri härjavärss ja põleta see templi määratud paigas väljaspool pühamut!
Teisel päeval too patuohvriks veatu sikk; altar tuleb puhastada, nagu see puhastati härjavärsiga!
Kui oled lõpetanud puhastuse, siis too veatu härjavärss ja lambakarjast veatu jäär!
Too need Issanda ette, preestrid visaku nende peale soola ja ohverdagu need põletusohvriks Issandale!
Seitse päeva valmista iga päev patuohvri sikk; samuti tuleb valmistada veatu härjavärss ja lambakarjast veatu jäär!
Seitse päeva tehtagu altari lepitust, seda puhastatagu ja pühitsetagu!
Ja kui need päevad on möödas, siis valmistagu preestrid kaheksandal päeval ja edaspidi altaril teie põletus- ja tänuohvreid! Siis on mul teist hea meel, ütleb Issand Jumal.”
Hesekiel 44 Siis ta viis mu tagasi pühamu välimise värava juurde, mis oli ida pool; see oli aga suletud.
Ja Issand ütles mulle: „See värav peab olema suletud, seda ei tohi avada ja ükski ei tohi sellest sisse minna, sest Issand, Iisraeli Jumal, on sellest sisse läinud! Seepärast peab see olema suletud!
Ainult vürst võib kui vürst seal istuda ja Issanda ees leiba süüa; ta mingu sisse läbi värava eeskoja ja tulgu selle kaudu välja!”
Siis ta viis mu põhjavärava kaudu templi ette; ja ma vaatasin, ja ennäe, Issanda auhiilgus täitis templi. Ja ma heitsin silmili maha.
Ja Issand ütles mulle: „Inimesepoeg, pane tähele ja vaata oma silmaga ja kuule oma kõrvaga kõike, mida ma sulle räägin kõigist Issanda templi määrustest ja kõigist selle seadustest, ja pane tähele, kes võivad templisse minna, kes peavad pühamust välja jääma!
Ja ütle neile vastupanijaile, Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Küllalt olgu teile kõigist teie jäledustest, Iisraeli sugu!
Te tõite võõraid, ümberlõikamatuid südamelt ja ümberlõikamatuid ihult, viibima mu pühamus, teotama mu templit, kui te ohverdasite mu leiba, rasva ja verd; nõnda on murtud mu leping lisaks kõigile teie jäledustele.
Sest teie ise ei ole toimetanud mu püha teenistust, vaid olete neid pannud toimetama mu teenistust minu pühamus.
Teile ütleb Issand Jumal nõnda: Mitte ükski võõras, ümberlõikamata südamelt ja ümberlõikamata ihult, ei tohi tulla mu pühamusse kõigist neist võõraist, kes on Iisraeli laste seas.
Need leviidid aga, kes läksid minust eemale, kui Iisrael ära eksis, kui nad eksisid minu juurest oma ebajumalate järele, peavad kandma oma süüd:
nemad pidagu mu pühamus templiväravate valveteenistust ja toimetagu templitöid; nad tapku rahvale põletus- ja tapaohvreid ja nad seisku nende teenistuses!
Sellepärast et nad teenisid neid nende ebajumalate ees ja olid Iisraeli soole komistuskiviks süüteosse, siis olen ma oma käe nende vastu üles tõstnud vandudes, ütleb Issand Jumal, et nad peavad kandma oma süüd.
Nad ei tohi ligineda minule, et mind preestritena teenida, ja nad ei tohi ligineda ühelegi mu pühale asjale ja asjadele, mis on väga pühad, vaid nad peavad kandma oma häbi ja jäledusi, mida nad on teinud.
Ja ma panen nad tegema templitöid kogu selle teenistuse tarvis ja kõigeks, mida seal tehakse.
Aga leviitpreestrid, Saadoki pojad, kes toimetasid mu pühamu teenistust, kui Iisraeli lapsed minu juurest ära eksisid, tohivad minule ligineda, et mind teenida, ja seista mu ees, et tuua mulle rasva ja verd, ütleb Issand Jumal.
Nemad tohivad tulla mu pühamusse ja nemad tohivad ligineda mu lauale, et mind teenida ja minu teenistust toimetada.
Tulles sisemise õue värava juurde, peavad nad selga panema linased riided; aga villast ei tohi neil seljas olla, kui nad teenivad sisemise õue väravais ja templis.
Neil olgu peas linased mähised ja puusadel linased püksid; nad ei tohi panna vööks midagi, mis teeb higiseks!
Ja kui nad lähevad välimisse õue, rahva juurde välimises õues, siis nad peavad ära võtma oma riided, milles nad on toimetanud teenistust, ja jätma need pühamu kambritesse; ja nad peavad selga panema teised riided, et nad oma riietega ei pühitseks rahvast.
Nad ei tohi oma pead paljaks ajada ega lasta oma juukseid lahtiselt rippuda, nad peavad oma juukseid korralikult kärpima.
Ükski preester ei tohi juua veini, kui ta läheb sisemisse õue.
Nad ei tohi võtta endale naiseks leske ega hüljatut, vaid nad võivad võtta ainult neitsi Iisraeli soo järglastest või lese, kes on preestri lesk.
Nad peavad õpetama mu rahvale vahet püha ja mittepüha vahel ja tegema neile teatavaks, mis on roojane ja mis on puhas.
Riiuasjus seisku nad kohut mõistmas ja mõistku kohut minu seaduste järgi; nad peavad pidama mu õpetusi ja määrusi kõigil mu pühadel ja pühitsema mu hingamispäevi.
Nad ei tohi minna surnud inimese juurde ennast rüvetama; ainult isa ja ema, poja ja tütre, venna ja õe pärast, kes ei ole mehel olnud, võivad nad endid rüvetada.
Aga pärast tema puhastust arvestatagu temale veel seitse päeva,
ja sel päeval, kui ta tuleb pühamusse, sisemisse õue, toimetama pühamus teenistust, peab ta tooma oma patuohvri, ütleb Issand Jumal.
Ja see olgu neile pärisosaks: mina ise olen nende pärisosa! Ärge andke neile omandit Iisraelis: mina ise olen nende omand!
Nad tohivad süüa roaohvrit, patuohvrit ja süüohvrit, ja kõik, mis Iisraelis on ühenduses tõotusega, kuulub neile.
Paremik kõigest, igasugu uudseviljadest, ja kõik tõstelõivud teie igasugu tõstelõivudest kuuluvad preestritele; ja parima osa oma taignast peate andma preestrile, et su koja peal võiks hingata õnnistus.
Preestrid ei tohi süüa raibet ega mahamurtut, ei lindudest ega loomadest.
Hesekiel 45 Ja kui te liisu läbi jaotate maa pärisosadeks, siis andke Issandale and, püha osa maast, kakskümmend viis tuhat pikuti ja kakskümmend tuhat laiuti; see olgu püha kogu oma ulatuses ümberringi!
Sellest olgu pühamule viissada korda viissada, ümberringi nelinurk, ja selle ümber viiskümmend küünart vaba maad!
Ja sellest mõõdetust mõõda pikuti kakskümmend viis tuhat ja laiuti kümme tuhat, ja seal olgu pühamu, väga püha!
See on püha osa maast, see kuulugu preestritele, kes pühamus teenistust toimetavad, kes tohivad ligineda Issandale, et teda teenida; see olgu kodade paigaks neile ja pühaks maaks pühamu tarvis!
Kakskümmend viis tuhat pikuti ja kümme tuhat laiuti saagu koos elamislinnadega omandiks leviitidele, kes templis teenistust toimetavad!
Linnale antagu püha anni kõrvalt omandiks viis tuhat laiuti ja kakskümmend viis tuhat pikuti: see olgu kogu Iisraeli soo päralt!
Ja vürstile: kummaltki poolt püha andi ja linna omandit, piki püha andi ja piki linna omandit, lääne poolt lääne poole ja ida poolt ida poole, ja vastavalt ühe pärisosa pikkusele maa läänepiirist idapiirini.
See olgu tema omand Iisraelis; ja mu vürstid ei tohi enam rõhuda mu rahvast, vaid peavad jätma maa Iisraeli soole nende suguharude kaupa.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Küllalt teile sellest, Iisraeli vürstid! Heitke ära vägivald ja surve, tehke õigust ja õiglust! Lõpetage oma võõrandamised mu rahvalt, ütleb Issand Jumal!
Olgu teil õiged vaekausid ja õige eefa-mõõt ja õige bati-mõõt!
Eefa- ja bati-mõõt olgu teil ühesugused: bat on kümnes osa hoomerist ja eefa on kümnes osa hoomerist; hoomeri järgi olgu nende maht!
Ja seekel olgu kakskümmend geerat; miina olgu teil kakskümmend seeklit, kakskümmend viis seeklit, viisteist seeklit!
See on tõstelõiv, mida te peate andma: kuuendik eefat nisuhoomerist ja kuuendik eefat odrahoomerist;
õlimääraks on õlibati järgi: kümnendik batti koorist - kümnest batist ehk hoomerist, sest hoomer on kümme batti;
ja karjast: üks lammas iga kahesaja pealt Iisraeli karjadest roa-, põletus- ja tänuohvriks, et teha lepitust nende eest, ütleb Issand Jumal.
Kogu maa rahvas peab andma seda tõstelõivu Iisraeli vürstile.
Aga vürsti kohus on ohverdada põletusohvreid, roaohvreid ja joogiohvreid pühadel, noorkuupäevil ja hingamispäevil, kõigil Iisraeli soo seatud pühadel; tema valmistagu patuohver, roaohver, põletusohver ja tänuohver lepituse tegemiseks Iisraeli soo eest.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Esimese kuu esimesel päeval võta veatu härjavärss ja puhasta pühamu!
Ja preester võtku patuohvri verd ja määrigu templi uksepiitade, altari äärise nelja nurga ja sisemise õue väravapostide peale!
Samuti tee kuu seitsmendal päeval eksinud ja kogenematu inimese puhul; nõnda tehke lepitust templi eest!
Esimese kuu neljateistkümnendal päeval olgu teil paasapüha; seitse päeva söödagu hapnemata leiba!
Sel päeval valmistagu vürst iseenese eest ja kogu maa rahva eest härjavärss patuohvriks!
Ja seitsmel pühade päeval valmistagu ta Issandale põletusohvriks seitse veatut härjavärssi ja seitse veatut jäära, iga päev neil seitsmel päeval; ja iga päev üks sikk patuohvriks!
Ja roaohvriks valmistagu ta eefa härjavärsi kohta ja eefa jäära kohta ja hiin õli eefa kohta!
Seitsmenda kuu viieteistkümnenda päeva pühal + Mõeldud on lehtmajadepüha. toimetagu ta nõndasamuti - neil seitsmel päeval - samasugune patuohver, põletusohver, roaohver ja niisama palju õli!
Hesekiel 46 Nõnda ütleb Issand Jumal: Sisemise õue värav, see, mis on ida pool, peab olema suletud kuus tööpäeva; aga see olgu avatud hingamispäeval ja noorkuupäeval!
Siis mingu vürst väljast sisse värava eeskoja kaudu ja seisku väravaposti juures; preestrid valmistagu tema põletus- ja tänuohver, ta kummardagu väravalävel ja mingu siis välja; aga väravat ärgu suletagu enne õhtut!
Ja maa rahvas kummardagu selle värava suus hingamispäevil ja noorkuupäevil Issanda ees!
Ja põletusohvriks, mida vürst peab tooma hingamispäeval Issandale, olgu kuus veatut oinastalle ja üks veatu jäär;
ja roaohvriks üks eefa jäära kohta, aga roaohvriks tallede kohta nõnda palju, kui ta jõud lubab; ja hiin õli eefa kohta!
Noorkuupäeval olgu üks veatu härjavärss, kuus oinastalle ja üks jäär; need olgu veatud;
ja roaohvriks valmistagu ta üks eefa härjavärsi kohta ja üks eefa jäära kohta, ja oinastallede kohta nõnda palju, kui ta jõud lubab; ja hiin õli eefa kohta!
Ja kui vürst tuleb sisse, siis tulgu ta värava eeskoja kaudu ja mingu välja sedasama teed!
Aga kui maa rahvas tuleb seatud pühadel Issanda ette, siis see, kes tuli kummardama põhjavärava kaudu, mingu välja lõunavärava kaudu; ja kes tuli lõunavärava kaudu, mingu välja põhjavärava kaudu; ükski ärgu mingu tagasi selle värava kaudu, millest ta tuli, vaid mingu välja selle vastas olevast!
Ja vürst tulgu sisse nende keskel, kui nad sisse tulevad, ja mingu välja, kui nad välja lähevad!
Pühadel ja seatud pühadel olgu roaohvriks üks eefa härjavärsi kohta ja üks eefa jäära kohta, aga oinastallede kohta nõnda palju, kui ta jõud lubab; ja hiin õli eefa kohta!
Kui vürst tahab valmistada vabatahtliku ohvri, põletus- või tänuohvri vabatahtliku ohvrina Issandale, siis avatagu temale idapoolne värav ja ta valmistagu oma põletus- ja tänuohver nõnda, nagu ta valmistab hingamispäeval; seejärel mingu ta välja, ja pärast seda kui ta on välja läinud, suletagu värav!
Valmista aastane veatu oinastall iga päev Issandale põletusohvriks; valmista see igal hommikul!
Ja sellele lisaks valmista igal hommikul roaohvriks kuuendik eefat ja kolmandik hiini õli kasteks peenele jahule; see on roaohver Issandale - igavene, püsiv seadus!
Sel viisil valmistatagu oinastall, roaohver ja õli igal hommikul alaliseks põletusohvriks!
Nõnda ütleb Issand Jumal: Kui vürst annab oma pärisosast anni mõnele oma pojale, siis jääb see tema poegadele, see on nende omand päranduse kaudu.
Aga kui ta annab oma pärisosast anni ühele oma sulasele, siis jääb see tollele kuni vaba-aastani; seejärel läheb see tagasi vürstile; ainult tema poegadele jääb alles nende pärisosa.
Vürst ei tohi midagi võtta rahva pärisosast, surudes neid eemale nende maaomandist; ta võib anda oma maaomandist pärisosa oma poegadele, et minu rahvast kedagi ei pillutataks tema maaomandilt.”
Siis ta viis mu läbi sissekäigu, mis oli värava külgseinas, nende põhjapoolsete kambrite juurde, mis olid pühitsetud preestritele; ja vaata, seal oli üks paik kõige tagumises osas lääne pool.
Ja ta ütles mulle: „See on paik, kus preestrid keedavad süü- ja patuohvreid, kus nad küpsetavad roaohvrit, et seda mitte viia välja välimisse õue, hoidudes sel viisil rahva pühitsemisest.”
Siis ta viis mu välimisse õue ja laskis mind käia läbi õue neli nurka, ja vaata, igas õuenurgas oli õu.
Neljas õuenurgas olid kinnised õued, nelikümmend pikuti ja kolmkümmend laiuti; neil neljal nurgaõuel oli ühesugune mõõt.
Ja nende ümber oli müür, ümber nende nelja, ja alla müüride äärde olid tehtud keedupaigad ümberringi.
Ja ta ütles mulle: „Need on keedukojad, kus templiteenijad keedavad rahva tapaohvrit.”
Hesekiel 47 Siis ta viis mu tagasi templi ukse juurde. Ja vaata, vesi voolas templi läve alt välja ida poole, sest templi esikülg oli ida pool; ja vesi voolas alla templi parempoolse külgseina alt, lõuna poolt altarit.
Siis ta viis mu välja põhjavärava kaudu ja laskis mind minna väljastpoolt ringi välimise väravani, mis oli ida pool; ja vaata, vesi vulises parempoolsest külgseinast.
Kui mees läks välja ida suunas, siis oli tal mõõdunöör käes ja ta mõõtis tuhat küünart ning laskis mind veest läbi minna: vett oli pahkluudeni.
Ja ta mõõtis taas tuhat ning laskis mind veest läbi minna: vett oli põlvini. Ja ta mõõtis taas tuhat ning laskis mind läbi minna: vett oli niueteni.
Ja ta mõõtis taas tuhat: siis oli jõgi, millest ma ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks, jõgi, millest ei saadud läbi minna.
Siis ta küsis minult: „Inimesepoeg, kas oled seda näinud?” Ja ta saatis mind ning tõi mu tagasi mööda jõe kallast.
Aga kui ma tulin tagasi, vaata, siis oli jõe kaldal väga palju puid, nii siin- kui sealpool.
Ja ta ütles mulle: „Need veed voolavad idapoolsetele aladele, jooksevad alla lagendikule ja jõuavad merre; nende merre jõudes paraneb seal vesi.
Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu ja seal on väga palju kalu; sest kui need veed jõuavad sinna ja vesi paraneb, siis virguvad kõik ellu seal, kuhu see jõgi tuleb.
Ja kalamehed seisavad selle ääres: Een-Gedist kuni Een-Eglaimini on see võrkude kuivatuspaigaks; seal on igasugu kalu, nagu suure mere kalu, väga palju.
Selle soised kohad ja mülkad aga ei parane: need jäävad soolaseks.
Ja jõe ääres, selle kaldal siin- ja sealpool kasvab kõiksugu viljapuid; nende lehed ei närtsi ja nende vili ei lõpe: nad kannavad igas kuus uudsevilja, sest vesi nende jaoks voolab pühamust; nende vili on toiduks ja nende lehed terviseks.”
Nõnda ütleb Issand Jumal: „Need on maa piirid, milles te peate jaotama maa pärisosadeks Iisraeli kaheteistkümnele suguharule: Joosepile kaks osa.
Te saate selle pärisosaks, niihästi üks kui teine, sest ma olen oma käe üles tõstnud vandudes, et ma annan selle teie vanemaile; ja nii saab see maa teile pärisosaks.
Ja see on maa piir põhjakaares: suurest merest Hetloni suunas Sedadi teelahkmeni,
Hamat, Beerota, Sibrajim, mis on Damaskuse maa-ala ja Hamati maa-ala vahel, Haasar-Hattikon, mis on Haurani piiril:
see on piir merest Haasar-Eenonini; Damaskuse maa-ala on põhja pool, veel põhja pool on Hamati maa-ala; see on põhjakaar.
Ja idakaares: Haurani ja Damaskuse vahelt ja Gileadi ja Iisraeli maa vahelt piki Jordanit on piir kuni Idamereni, Taamarini; see on idakaar.
Ja lõunakaares, lõuna suunas: Taamarist Meriba veeni, mis on Kaadesis, kuni jõeni suure mere ääres; see on lõunakaar.
Ja läänekaares on piiriks suur meri kuni vastu Hamati teelahet; see on läänekaar.
Jaotage see maa eneste vahel Iisraeli suguharude järgi!
Jaotage see liisu läbi pärisosadeks enestele ja võõrastele, kes asuvad teie keskel ja kes on teie keskel lapsi sünnitanud; nad olgu teile nagu pärismaised Iisraeli laste hulgas: nad saagu koos teiega liisu läbi pärisosa Iisraeli suguharude seas!
Selles suguharus, kelle juures võõras asub, peate temale andma ta pärisosa, ütleb Issand Jumal.
Hesekiel 48 Ja need on suguharude nimed: põhjapoolsest otsast, piki Hetloni teed Hamati teelahkmeni, Haasar-Eenonini - Damaskuse maa-ala jääb põhja poole, Hamati kõrvale - Daanile üks osa; see saab temale idakaarest läände.
Ja Daani maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Aaserile üks osa.
Ja Aaseri maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Naftalile üks osa.
Ja Naftali maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Manassele üks osa.
Ja Manasse maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Efraimile üks osa.
Ja Efraimi maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Ruubenile üks osa.
Ja Ruubeni maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Juudale üks osa.
Ja Juuda maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole, olgu annetusmaa, mis te peate andma - kakskümmend viis tuhat laiuti ja nõnda pikk nagu üks osadest idakaare poolt läänekaare poole; ja pühamu olgu selle keskel!
Annetusmaa, mille te peate andma Issandale, olgu kakskümmend viis tuhat pikuti ja kümme tuhat laiuti!
Ja see püha annetusmaa kuulugu neile: preestritele - põhja pool kakskümmend viis tuhat, lääne pool kümme tuhat laiuti, ida pool kümme tuhat laiuti ja lõuna pool kakskümmend viis tuhat pikuti; ja Issanda pühamu olgu selle keskel!
Preestritele, kes on pühitsetud Saadoki poegade seast, kes on toimetanud minu teenistust, kes ei ole eksinud, nagu leviidid eksisid, siis kui Iisraeli lapsed eksisid,
neile kuulub annetusmaast eriline annetus kui kõige püham leviitide maa-ala kõrval.
Leviidid saagu niisama suur maa-ala nagu preestrid: kakskümmend viis tuhat pikuti ja kümme tuhat laiuti; kogu pikkus olgu kakskümmend viis tuhat ja laius kümme tuhat!
Nemad aga ei tohi sellest midagi müüa ega vahetada, et parim osa maast ei läheks võõrastesse kätesse, sest see on Issandale pühitsetud maa.
Ja viis tuhat laiuti, mis üle jääb kahekümne viie tuhande kõrval, on pühitsemata maa-ala linnale elamute ja karjamaa jaoks; ja linn olgu selle keskel!
Ja need on selle mõõdud: põhjakaar neli tuhat viissada, lõunakaar neli tuhat viissada, idakaar neli tuhat viissada ja läänekaar neli tuhat viissada.
Ja linnal olgu karjamaa: põhja poole kakssada viiskümmend, lõuna poole kakssada viiskümmend, ida poole kakssada viiskümmend ja lääne poole kakssada viiskümmend!
Ja mis püha annetusmaa kõrvalt pikuti üle jääb, kümme tuhat ida pool ja kümme tuhat lääne pool, olgu püha annetusmaa kõrval ja selle saak saagu leivaks linna töötajaile,
ja linna töötajad kõigist Iisraeli suguharudest peavad seal töötama!
Kogu annetusmaa olgu kakskümmend viis tuhat korda kakskümmend viis tuhat; teie antav püha annetusmaa koos linna maaomandiga olgu nelinurkne!
Ja mis üle jääb, kuulub vürstile: siin- ja sealpool püha annetusmaad ja linna maaomandit, piki seda kahtkümmend viit tuhandet - ida pool - kuni ida piirini, ja lääne pool - piki kahtkümmend viit tuhandet - kuni lääne piirini, vastavalt jaotatud maaosadele, kuulub vürstile; ja püha annetusmaa ja tempel-pühamu olgu selle keskel!
Leviitide maaomand ja linna maaomand olgu selle keskel, mis kuulub vürstile; see, mis kuulub vürstile, olgu Juuda maa-ala ja Benjamini maa-ala vahel!
Ja ülejäänud suguharudele: idakaare poolt läänekaare poole: Benjaminile üks osa.
Ja Benjamini maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Siimeonile üks osa.
Ja Siimeoni maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Issaskarile üks osa.
Ja Issaskari maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Sebulonile üks osa.
Ja Sebuloni maa-ala kõrval, idakaare poolt läänekaare poole: Gaadile üks osa.
Ja Gaadi maa-ala kõrval, lõunakaare pool lõuna suunas läheb piir Taamarist Kaadesi Riiuvee kaudu kuni jõeni suure mere ääres.
See on maa, mida te peate liisu läbi jaotama pärisosaks Iisraeli suguharudele, ja need on nende maaosad, ütleb Issand Jumal.
Ja need on linna väljapääsud: põhjakaare pool, mõõtmes neli tuhat viissada -
ja linna väravail on Iisraeli suguharude nimed - on kolm väravat põhja poole: üks Ruubeni värav, üks Juuda värav, üks Leevi värav.
Ja idakaare pool: neli tuhat viissada, ja kolm väravat: üks Joosepi värav, üks Benjamini värav, üks Daani värav.
Ja lõunakaare pool: mõõtmes neli tuhat viissada, ja kolm väravat: üks Siimeoni värav, üks Issaskari värav, üks Sebuloni värav.
Ja läänekaare pool: neli tuhat viissada, ja kolm väravat: üks Gaadi värav, üks Aaseri värav, üks Naftali värav.
Ümberringi: kaheksateist tuhat. Ja sellest päevast alates on linna nimeks „Issand on seal”.
Taaniel 1 Juuda kuninga Joojakimi kolmandal valitsemisaastal tuli Paabeli kuningas Nebukadnetsar Jeruusalemma alla ja piiras seda.
Ja Issand andis tema kätte Juuda kuninga Joojakimi ja osa Jumala koja riistu, ja ta viis need Sinearimaale + Sinearimaa tähendab Paabelimaad (Babülooniat), vrd 1Ms 11:2. oma jumalakotta; ta viis riistad oma jumala varakambrisse.
Ja kuningas käskis Aspenast, ülemteenrit, et ta tooks Iisraeli lastest, niihästi kuninglikust soost kui suursuguste hulgast,
noori mehi, kellel ei oleks ühtegi kehalist viga ja kes oleksid ilusa välimusega, kes oleksid taibukad kõigis teadustes, targad ja arusaajad, ja kes oleksid kõlblikud teenima kuningakojas; ja neile pidi ta õpetama kaldea + Vt Jr 37:8 seletust. kirja ning keelt.
Ja kuningas määras neile igapäevase osa kuninglikust roast ja veinist, mida ta ise jõi; ja nõnda pidi neid kasvatatama kolm aastat, et nad selle järel võiksid astuda kuninga teenistusse.
Ja nende seas olid Juuda lastest Taaniel, Hananja, Miisael ja Asarja.
Ja ülemteener pani neile nimed: ta nimetas Taanieli Beltsassariks, Hananja Sadrakiks, Miisaeli Meesakiks ja Asarja Abednegoks.
Aga Taaniel otsustas oma südames ennast mitte rüvetada kuninga roaga ja tema joodava veiniga, ja ta taotles ülemteenrilt, et tal poleks vaja ennast rüvetada.
Ja Jumal laskis Taanielil leida heldust ja armu ülemteenri ees.
Aga ülemteener ütles Taanielile: „Ma kardan, et kui mu isand kuningas, kes on määranud teie roa ja joogi, näeb teie palged olevat viletsama välimusega kui teistel teieealistel noortel meestel, viib see mu pea hädaohtu kuninga ees.”
Siis ütles Taaniel ülevaatajale, kelle ülemteener oli määranud Taanielile, Hananjale, Miisaelile ja Asarjale:
„Tee ometi oma sulastega kümme päeva katset, et meile antakse süüa taimetoitu ja juua vett!
Siis võrreldagu sinu juuresolekul meie välimust ja nende noorte meeste välimust, kes söövad kuninglikku rooga, ja selle järel talita oma sulastega, nagu sa heaks arvad!”
Ja ta kuulas neid selles asjas ning katsetas nendega kümme päeva.
Aga kümne päeva pärast näis nende välimus ilusam ja ihu priskem kui ühelgi neist noortest meestest, kes sõid kuninglikku rooga.
Siis ülevaataja võttis nende roa ja nende joodava veini ära ja andis neile taimetoitu.
Ja Jumal andis neile neljale noorele mehele igasuguses kirjas ja teaduses tarkust ja taipu, Taaniel mõistis aga igasuguseid nägemusi ja unenägusid.
Ja kui need aastad olid möödunud, mille järel kuningas oli käskinud nad enese ette tuua, viis ülemteener nad Nebukadnetsari ette.
Ja kuningas rääkis nendega, ja nende kõigi hulgast ei leidunud Taanieli, Hananja, Miisaeli ja Asarja sarnast, nõnda tulid nad kuninga teenistusse.
Ja kõigis teaduse ja tarkuse asjus, milles kuningas neid küsitles, leidis ta nad olevat kümme korda üle kõigist ennustajaist ja nõidadest, kes olid kogu ta kuningriigis.
Ja Taaniel jäi sinna kuningas Koorese esimese aastani.
Taaniel 2 Ja Nebukadnetsari teisel valitsemisaastal nägi Nebukadnetsar unenäo, ja ta vaim muutus rahutuks ning tal läks uni ära.
Ja kuningas käskis kutsuda ennustajaid ja nõidu, posijaid ja Kaldea tarku, et nad seletaksid talle ta unenäo; ja nad tulid ning astusid kuninga ette.
Ja kuningas ütles neile: „Ma nägin unenäo ja mu vaim on rahutu, püüdes seda unenägu mõista.”
Ja Kaldea targad rääkisid kuningale aramea keeles + Tekstiosast 2:4 kuni 7. peatüki lõpuni on algtekst arameakeelne, ülejäänu heebreakeelne. : „Kuningas elagu igavesti! Jutusta see unenägu oma sulastele, siis me anname sulle seletuse!”
Kuningas vastas Kaldea tarkadele: „Minu sõna on kindel: kui te ei seleta mulle ära unenägu ja selle tähendust, raiutakse teid tükkideks ja teie kojad tehakse rusudeks.
Aga kui te seletate mu unenäo ja selle tähenduse mulle ära, saate minult ande ja kingitusi ning suurt au. Nõnda et seletage mulle mu unenägu ja selle tähendus ära!”
Nad vastasid teist korda ja ütlesid: „Kuningas rääkigu oma sulastele, siis me anname sulle seletuse!”
Kuningas kostis ja ütles: „Ma mõistan tõesti, et te tahate aega võita, sest te näete, et minu sõna on kindel:
kui te ei seleta unenägu mulle ära, siis on teie kohta ainult see üks otsus. Te olete nõuks võtnud minu ees rääkida valelikke ja tühje sõnu, kuni ajad muutuvad. Seepärast öelge mulle unenägu, et ma teaksin, et te suudate ka selle tähenduse mulle teada anda!”
Kaldea targad vastasid kuningale ja ütlesid: „Ei ole maa peal inimest, kes suudaks kuninga soovi rahuldada. Sest ükski suur ja vägev kuningas ei ole küsinud niisugust asja üheltki ennustajalt, nõialt või Kaldea targalt.
Jah, asi, mida kuningas küsib, on raske ja ei ole muid, kes suudaksid seda kuningale seletada, kui jumalad, kelle eluase ei ole inimeste juures.”
Selle peale kuningas ägestus ja vihastas väga ning käskis hukata kõik Paabeli targad.
Kui käsk oli antud, et targad pidi tapetama, siis otsiti ka Taanieli ja tema kaaslasi, et neidki tappa.
Siis pöördus Taaniel targalt ja arukalt kuninga ihukaitsepealiku Arjoki poole, kes oli läinud Paabeli tarku tapma.
Ta sõnas ja ütles Arjokile, kuninga pealikule: „Mispärast on kuningas andnud selle valju käsu?” Siis andis Arjok Taanielile asjaolu teada.
Ja Taaniel läks sisse ning palus kuningat, et temale antaks aega seletada unenäo tähendus kuningale.
Siis läks Taaniel oma kotta ja teatas asjaolust oma kaaslastele Hananjale, Miisaelile ja Asarjale,
et need paluksid taeva Jumalalt halastust selle saladuse asjus, et Taaniel ja tema kaaslased ei hukkuks koos teiste Paabeli tarkadega.
Siis ilmutati saladus Taanielile öises nägemuses; ja Taaniel kiitis taeva Jumalat.
Taaniel hakkas kõnelema ja ütles: „Jumala nimi olgu kiidetud igavikust igavikku! Sest tema päralt on tarkus ja vägi.
Tema muudab aegu ja aastaid, tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid; tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust.
Tema paljastab sügavused ja saladused, tema teab, mis on pimeduses, sest tema juures elab valgus.
Sind, mu vanemate Jumalat, ma kiidan ja ülistan, et sa mulle oled andnud tarkust ja väge ja et sa nüüd oled teinud mulle teatavaks, mida me sinult oleme palunud - oled kuninga asja teinud meile teatavaks.”
Seejärel läks Taaniel Arjoki juurde, kelle kuningas oli pannud Paabeli tarku hukkama; ta tuli ja ütles temale nõnda: „Ära hukka Paabeli tarku, vii mind kuninga ette ja ma seletan kuningale unenäo tähenduse!”
Siis Arjok viis Taanieli kiiresti kuninga ette ja ütles temale nõnda: „Ma olen leidnud Juuda vangide hulgast mehe, kes tahab kuningale teatavaks teha unenäo tähenduse.”
Kuningas kostis ja ütles Taanielile, kelle nimeks oli Beltsassar: „Kas sina suudad mulle avaldada mu nähtud unenäo ja selle tähenduse?”
Taaniel vastas kuningale ja ütles: „Saladust, mille kohta kuningas küsib, ei suuda kuningale seletada ei targad, nõiad, ennustajad ega täheteadlased.
Aga taevas on Jumal, kes paljastab saladusi, ja tema ilmutab kuningas Nebukadnetsarile, mis tulevasil päevil sünnib. Su unenägu ja nägemused su peas, kui sa olid voodis, olid need:
sinul, kuningas, tõusid voodis olles mõtted selle kohta, mis tulevikus sünnib, ja tema, kes paljastab saladusi, ilmutas sulle, mis sünnib.
Ja minule on see saladus paljastatud mitte minu tarkuse läbi, kui mul olekski seda rohkem kui muil elavail, vaid seepärast, et selle tähendus saaks kuningale teatavaks ja et sa mõistaksid oma südame mõtteid.
Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus.
Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest,
sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist.
Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need.
Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa.
See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse:
sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au.
Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle - sina oled see kullast pea!
Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle.
Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud - raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik.
Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult.
Ja et jalgade varbad olid osalt rauast ja osalt savist, tähendab seda, et osa kuningriiki on tugev ja osa on rabe.
Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, ei püsi nad üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga.
Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti,
just nagu sa nägid, et üks kivi käte abita mäest lahti murdus ja purustas raua, vase, savi, hõbeda ja kulla. Suur Jumal on andnud kuningale teada, mis tulevikus sünnib. Ja unenägu on tõsi ning selle tähendus kindel.”
Siis kuningas Nebukadnetsar langes silmili maha ja kummardas Taanieli ning käskis temale ohverdada roaohvrit ja suitsutusohvrit.
Kuningas pöördus Taanieli poole ja ütles talle: „See on tõsi, et teie Jumal on jumalate Jumal ja kuningate Issand ning saladuste paljastaja, sest sina suutsid selle saladuse paljastada.”
Siis kuningas ülendas Taanieli ja andis temale palju kalleid kingitusi ning pani ta valitsejaks üle kogu Paabeli maakonna ja ülem-eestseisjaks kõigile Paabeli tarkadele.
Ja Taaniel palus kuningat ja see seadis Sadraki, Meesaki ja Abednego valitsema Paabeli maakonna üle; aga Taaniel jäi kuninga hoovkonda.
Taaniel 3 Kuningas Nebukadnetsar laskis valmistada kuldkuju, mille kõrgus oli kuuskümmend küünart ja laius kuus küünart; ta laskis selle püstitada Duura orgu Paabelimaal.
Ja kuningas Nebukadnetsar käskis kokku kutsuda asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad, nõunikud, varahoidjad, kohtunikud, korravalvurid ja kõik linna ametikandjad, et need tuleksid pühitsema kuju, mille kuningas Nebukadnetsar oli lasknud püstitada.
Siis kogunesid asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad, nõunikud, varahoidjad, kohtunikud, korravalvurid ja kõik linna ametikandjad pühitsema kuju, mille kuningas Nebukadnetsar oli lasknud püstitada. Nad asetusid kuju ette, mille Nebukadnetsar oli püstitanud.
Ja hüüdja hüüdis valjusti: „Teid, rahvad, suguvõsad ja keeled, kästakse:
niipea kui te kuulete sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, heitke maha ja kummardage kuldkuju, mille kuningas Nebukadnetsar on püstitanud!
Aga kes ei heida maha ega kummarda, see heidetakse otsekohe tulisesse ahju!”
Seepärast, niipea kui kuuldi sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, heitsid kõik rahvad, suguvõsad ja keeled maha ja kummardasid kuldkuju, mille kuningas Nebukadnetsar oli lasknud püstitada.
Seepeale astus otsekohe esile kaldea mehi ja need süüdistasid juute.
Nad hakkasid rääkima ja ütlesid kuningas Nebukadnetsarile: „Kuningas elagu igavesti!
Sina, kuningas, oled andnud käsu, et igaüks, kes kuuleb sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, peab heitma maha ja kummardama kuldkuju,
aga kes ei heida maha ega kummarda, see heidetakse tulisesse ahju.
On olemas juuda mehed, keda sa oled pannud valitsema Paabeli maakonna üle: Sadrak, Meesak ja Abednego. Need mehed ei hooli sinust, kuningas, nad ei teeni sinu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.”
Siis käskis vihane ja raevunud Nebukadnetsar tuua Sadraki, Meesaki ja Abednego; ja need mehed toodi kuninga ette.
Nebukadnetsar hakkas rääkima ja ütles neile: „Kas see on tõsi, Sadrak, Meesak ja Abednego, et teie ei teeni mu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille ma olen lasknud püstitada?
Kui te nüüd otsekohe, kui te kuulete sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, olete valmis maha heitma ja kummardama kuju, mille ma olen lasknud valmistada, siis on see hea; aga kui te ei kummarda, siis heidetakse teid otsekohe tulisesse ahju. Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest?”
Sadrak, Meesak ja Abednego kostsid ning ütlesid kuningale: „Nebukadnetsar! Selle peale pole meil tarvis sulle vastata sõnagi.
Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas!
Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.”
Siis Nebukadnetsar vihastas ja ta näojume muutus Sadraki, Meesaki ja Abednego pärast; ta käskis ahju kütta seitse korda rohkem kui tavaliselt.
Ja ta käskis mõningaid tugevaid mehi oma sõjaväest siduda Sadrak, Meesak ja Abednego kinni, et heita nad tulisesse ahju.
Siis seoti mehed kinni ning heideti tulisesse ahju koos nende kuubede, pükste, mütside ja muude riietega.
Et kuninga käsk oli vali ja ahi oli ülemäära köetud, siis tappis tuleleek need mehed, kes Sadraki, Meesaki ja Abednego sinna viisid.
Aga need kolm meest, Sadrak, Meesak ja Abednego, langesid seotuina tulisesse ahju.
Siis kuningas Nebukadnetsar ehmus ja tõusis kähku üles, kostis ja ütles oma nõuandjaile: „Eks me heitnud kolm seotud meest tulle?” Nad kostsid ja ütlesid kuningale: „Tõepoolest, kuningas!”
Tema kostis ja ütles: „Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane.”
Siis Nebukadnetsar läks tulise ahju ukse juurde, hakkas rääkima ja ütles: „Sadrak, Meesak ja Abednego, kõrgeima Jumala sulased, astuge välja ja tulge siia!” Siis tulid Sadrak, Meesak ja Abednego tulest välja.
Ja asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad ja kuninga nõuandjad kogunesid ning nägid, et tuli ei olnud saanud võimust nende meeste ihu üle; neil ei olnud juuksed peas kõrbenud, nende kuued ei olnud muutnud värvi ja neile ei olnud külge hakanud kõrbelõhna.
Nebukadnetsar kostis ja ütles: „Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes läkitas oma ingli ja päästis oma sulased, kes lootsid tema peale ja astusid üle kuninga käsust. Nad andsid pigem ära oma ihu, kui et teenida ja kummardada mõnda muud jumalat peale nende oma Jumala!
Nüüd antakse minu poolt käsk, et igaüks, olgu mis tahes rahvast, suguvõsast ja keelest, kes kõneleb häbematult Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumala kohta, raiutakse tükkideks ja tema koda tehakse rusuks, sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!”
Siis kuningas andis Sadrakile, Meesakile ja Abednegole Paabeli linnas hea põlve.
„Kuningas Nebukadnetsar, kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elavad kogu maal: teie rahu olgu suur!
Mul on hea meel teha teatavaks tunnustähti ja imetegusid, mis kõrgeim Jumal mulle on teinud.
Kui suured on tema tunnustähed ja kui vägevad on tema imeteod! Tema kuningriik on igavene kuningriik ja tema valitsus on põlvest põlve.
Taaniel 4 Mina, Nebukadnetsar, olin muretu oma kojas ja õnnelik oma palees.
Ma nägin und ja see kohutas mind; mu voodisoleku kujutlused ja peas sündinud nägemused tegid mulle hirmu.
Ja ma andsin käsu tuua mu ette kõik Paabeli targad, et need seletaksid mulle unenäo tähenduse.
Siis tulid ennustajad, nõiad, Kaldea teadjad ja tähetargad, ja ma jutustasin neile unenäo, aga nad ei suutnud mulle seletada selle tähendust.
Aga viimaks tuli mu ette Taaniel, kelle nimi on Beltsassar minu jumala nime järgi ja kelles on pühade jumalate vaim, ja ma jutustasin talle oma unenäo:
Beltsassar, ennustajate ülem, ma tean, et sinus on pühade jumalate vaim ja et ükski saladus ei tee sulle raskust. Siin on mu unenäo nägemused, mis ma nägin - ütle selle tähendus!
Ja need on mu pea nägemused, mis mul voodis olles olid: ma vaatasin, ja ennäe, keset maad oli üks puu ja selle kõrgus oli suur.
Puu kasvas ja muutus tugevaks, selle kõrgus ulatus taevani ja seda oli näha kogu maa ääreni.
Sellel olid ilusad lehed ja palju vilja ning seal oli toidust kõigile; selle all oli varju loomadele ja selle okstel elasid taeva linnud ning kõik liha toitis ennast sellest.
Ma nägin oma pea nägemustes, mis mul voodis olles olid, ja vaata, püha ingel astus taevast alla.
Ta hüüdis valjusti ja ütles nõnda: „Raiuge puu maha ja laasige sellelt oksad, rabage sellelt lehed ja puistake vili laiali, siis põgenevad loomad selle alt ja linnud selle okstelt!
Aga juur jätke maa sisse, raud- ja vaskahelasse aasa rohu peale; seda kastetagu taeva kastega ja koos loomadega olgu tal osa maa rohust.
Tema inimsüda võetagu ja temale antagu looma süda, ja seitse aega käigu temast üle!
See käsk oleneb inglite otsusest ja see asi pühade sõnast, selleks et elavad tunneksid, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle, annab selle, kellele ta tahab, ja tõstab selle üle kõige alama inimese.”
Selle unenäo nägin mina, kuningas Nebukadnetsar. Ja sina, Beltsassar, ütle, mida see tähendab, sest ükski mu kuningriigi tarkadest ei suuda mulle seletada selle tähendust! Sina aga suudad, sest sinus on pühade jumalate vaim.”
Taaniel, kelle nimi oli Beltsassar, kohkus siis hetkeks ja ta mõtted ehmatasid teda. Kuningas rääkis ja ütles: „Beltsassar, ärgu unenägu ja selle tähendus sind ehmatagu!” Beltsassar kostis ja ütles: „Mu isand! Unenägu tabagu su vihkajaid ja selle tähendus su vaenlasi!
Puu, mida sa nägid, mis kasvas ja sai tugevaks, mille kõrgus ulatus taevani ja mis oli nähtav kogu maal,
millel olid ilusad lehed ja palju vilja ning kus oli toidust kõigile, mille all elasid välja loomad ja mille okstel asusid taeva linnud -
see oled sina, kuningas, kes oled kasvanud ja saanud tugevaks; sinu suurus on kasvanud ja ulatub taevani ning sinu valitsus ulatub maailma ääreni.
Ja et kuningas nägi püha ingli taevast alla astuvat ja ütlevat: „Raiuge puu maha ja hävitage see, aga jätke juur maa sisse, raud- ja vaskahelasse aasa rohu peale; seda kastetagu taeva kastega ja koos välja loomadega olgu tal osa, kuni seitse aega on temast üle käinud”,
selle tähendus, oh kuningas, ja Kõigekõrgema otsus, mis tabab mu isandat kuningat, on see:
sind aetakse ära inimeste hulgast ja sul on eluase välja loomade juures; sulle antakse rohtu süüa nagu härgadele ja sind kastetakse taeva kastega, ja sinust käib üle seitse aega, kuni sa tunned, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab.
Ja et puu juur kästi alles jätta, tähendab seda: su kuningriik jääb sinule, niipea kui sa mõistad, et taevas valitseb.
Seepärast, oh kuningas, lase enesele meeldida mu nõu: vabasta ennast oma pattudest õigluse läbi, ja oma ülekohtutegudest viletsate peale halastades, et su õnn võiks kesta!”
Kõik see tabas kuningas Nebukadnetsarit.
Kaheteistkümne kuu pärast, kui ta oli kõndimas Paabeli kuningliku palee katusel,
hakkas kuningas rääkima ja ütles: „Eks see ole see suur Paabel, mille ma oma võimsa jõuga olen ehitanud kuninglikuks valitsuspaigaks ja oma väärikuse auks?”
Sõna oli alles kuninga suus, kui taevast kostis hääl: „Sinule, kuningas Nebukadnetsar, öeldakse: Sinult võetakse kuningriik,
sind aetakse ära inimeste juurest ja su asupaik on väljal loomade juures; sulle antakse süüa rohtu nagu härgadele ja sinust käib üle seitse aega, kuni sa mõistad, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab.”
Selsamal silmapilgul sai see sõna Nebukadnetsari kohta tõeks ja ta aeti ära inimeste juurest; ta sõi rohtu nagu härjad ja ta ihu kasteti taeva kastega, kuni ta juuksed kasvasid pikaks nagu kotkasuled ja ta küüned olid nagu linnuküünised.
„Aga pärast selle aja möödumist, mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi; ja ma õnnistasin Kõigekõrgemat, kiitsin ja ülistasin teda, kes elab igavesti, kelle valitsus on igavene valitsus ja kelle kuningriik püsib põlvest põlve.
Kõiki, kes elavad maa peal, ei tule panna mikski, sest tema talitab, nagu tahab, niihästi taeva väega kui maa elanikega, ega ole seda, kes võiks lüüa tema käe peale ja öelda temale: „Mis sa teed?”
Selsamal ajal tuli mu mõistus tagasi, ja mu toredus ja hiilgus tulid tagasi mu kuningriigi auks; mu ametikandjad ja suurnikud otsisid mind, ja mind pandi taas mu kuningriigi üle ja mulle anti veelgi suurem võim.
Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva kuningat, sest kõik tema teod on tõde ja tema teed on õiged! Tema võib alandada neid, kes käivad kõrkuses.”
Taaniel 5 Kuningas Belsassar tegi suure peo oma tuhandele suurnikule ja jõi veini selle tuhande ees.
Veini mõjul käskis Belsassar tuua kuld- ja hõberiistad, mis tema isa Nebukadnetsar Jeruusalemma templist oli toonud, et kuningas ja tema suurnikud, tema naised ja liignaised, saaksid neist juua.
Siis toodi need kuldriistad, mis olid toodud templist, Jumala kojast Jeruusalemmast, ja kuningas ning tema suurnikud, tema naised ja liignaised jõid nende seest.
Nad jõid veini ja ülistasid kuld-, hõbe-, vask-, raud-, puu- ja kivijumalaid.
Selsamal tunnil ilmusid inimkäe sõrmed ja kirjutasid kuninga palee lubjatud seinale, lambijala kohale; ja kuningas nägi kirjutavat kätt.
Siis kahvatas kuninga näojume ja ta mõtted kohutasid teda; ta niudeliigesed lõdisesid ja ta põlved pekslesid teineteise vastu.
Kuningas hüüdis valjusti, et toodaks nõiad, Kaldea teadjad ja tähetargad. Kuningas hakkas rääkima ja ütles Paabeli tarkadele: „Kes iganes oskab seda kirja lugeda ja seletab mulle selle tähenduse, see riietatakse purpurisse, temale pannakse kuldkee kaela ja ta saab kolmandaks valitsejaks kuningriigis!”
Siis tulid kõik targad, aga need ei osanud kirja lugeda ega selle seletust kuningale teatavaks teha.
Siis kohkus kuningas Belsassar väga ja ta näojume kahvatas, ja ta suurnikud sattusid segadusse.
Kuninga ja tema suurnike sõnade peale tuli kuninga ema pidusaali. Kuninga ema hakkas rääkima ja ütles: „Kuningas elagu igavesti! Ärgu kohutagu sind su mõtted ja ärgu kahvatagu su näojume!
Sinu kuningriigis on mees, kelles on pühade jumalate vaim. Su isa päevil leidus temal arusaamist, taipu ja tarkust otsekui jumalate tarkust, ja kuningas Nebukadnetsar, su isa, tõstis tema ennustajate, nõidade, Kaldea teadjate ja tähetarkade ülemaks - kuningas, su isa -,
sellepärast et temas, Taanielis, kellele kuningas oli pannud nimeks Beltsassar, leidus eriline vaim ja temal oli mõistust ning taipu seletada unenägusid, lahendada mõistatusi ja harutada lahti sõlmi. Kutsutagu nüüd Taaniel, küll tema annab tähenduse teada!”
Siis toodi Taaniel kuninga ette. Kuningas hakkas rääkima ja ütles Taanielile: „Kas sina oled Taaniel, Juuda vangide hulgast, keda kuningas, mu isa, Juudast tõi?
Ma olen sinust kuulnud, et sinus on jumalate vaim ja et sinul leidub arusaamist ja taipu ning erilist tarkust.
Ja nüüd on mu ette toodud targad ja nõiad seda kirja lugema ning selle tähendust mulle teatavaks tegema, aga nad ei ole suutnud sellele asjale seletust anda.
Sinust ma olen aga kuulnud, et sina suudad seletusi anda ja sõlmi harutada. Kui sa suudad nüüd kirja lugeda ja selle tähenduse mulle teatavaks teha, siis riietatakse sind purpurisse, sulle pannakse kuldkee kaela ja sa saad kolmandaks valitsejaks kuningriigis.”
Siis kostis Taaniel ja ütles kuninga ees: „Su annid jäägu sulle enesele ja oma kingitused anna mõnele teisele! Aga kirja ma loen kuningale ja teen selle tähenduse temale teatavaks.
Sina, kuningas! Kõigekõrgem Jumal oli andnud su isale Nebukadnetsarile kuningriigi ja võimu, au ja hiilguse.
Võimu pärast, mille Jumal temale oli andnud, värisesid ja kartsid tema ees kõik rahvad, suguvõsad ja keeled. Tema tappis, keda tahtis, ja jättis ellu, keda tahtis; ta ülendas, keda tahtis, ja alandas, keda tahtis.
Aga kui ta süda suurustas ja ta vaim muutus ülemeelikuks, siis tõugati ta oma kuninglikult aujärjelt ja ta au võeti temalt ära.
Ta aeti ära inimlaste hulgast ja ta süda muutus looma südame sarnaseks; tema eluase oli metseeslite juures ja talle anti süüa rohtu nagu härgadele ja ta ihu kasteti taeva kastega, kuni ta mõistis, et Kõigekõrgem Jumal valitseb inimeste kuningriiki ja tõstab selle üle, keda tema tahab.
Aga sina, tema poeg Belsassar, ei ole alandanud oma südant, kuigi sa teadsid kõike seda,
vaid oled tõusnud taeva Issanda vastu: tema koja riistad on toodud su ette, sina ja su suurnikud, su naised ja su liignaised olete joonud nende seest veini; sa oled ülistanud hõbe-, kuld-, vask-, raud-, puu- ja kivijumalaid, kes ei näe, ei kuule ega mõista. Aga seda Jumalat, kelle käes on su hing ja kelle omad on kõik su teed, ei ole sa austanud.
Sellepärast on tema poolt läkitatud see käsi ja kirjutatud see kiri.
Ja see on see kirjutatud kiri: „Menee, menee, tekeel, ufarsiin.” + Tekst on kahetähenduslik. Vähenevas väärtuse järjekorras antud kaalu- ja rahaühikute nimetused miina, miina (mene, mene), seekel (tekel) ja pool seeklit (u-feres) võib aramea keeles tõlkida ka: loetud, loetud, kaalutud, jagatud.
Sõnade tähendus on niisugune: menee - Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu.
Tekeel - sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.
Ufarsiin - su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.”
Siis Belsassar andis käsu ja Taaniel riietati purpurisse, talle pandi kuldkee kaela ja temast kuulutati, et ta hakkab kuningriigis valitsema kolmandana.
Selsamal ööl tapeti Belsassar, Kaldea kuningas.
Taaniel 6 Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli kuuskümmend kaks aastat vana.
Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis,
ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel, kellele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei sünniks kahju.
Taaniel oli silmapaistvam kui teised ametikandjad ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi.
Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et leida Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud.
Siis ütlesid need mehed: „Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.”
Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga juurde ja ütlesid temale nõnda: „Kuningas Daarjaves elagu igavesti!
Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku.
Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi tühistada!”
Ja kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu.
Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.
Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli palvetamast ja anumast oma Jumala ees.
Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga keelu kohta: „Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku?” Kuningas kostis ja ütles: „Asi on kindel meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!”
Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: „Taaniel, kes on Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet.”
Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa; ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni.
Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid kuningale: „Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!”
Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: „Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!”
Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust.
Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.
Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõvide augu juurde.
Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: „Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?”
Siis Taaniel kõneles kuningaga: „Kuningas elagu igavesti!
Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud.”
Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.
Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid.
Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: „Teie rahu olgu suur!
Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat. Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe.
Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.”
Ja Taanieli käsi käis hästi Daarjavese kuningriigis ja pärslase Koorese kuningriigis.
Taaniel 7 Paabeli kuninga Belsassari esimesel aastal nägi Taaniel voodis olles und ja nägemusi oma peas. Siis ta kirjutas unenäo üles, tegi selle sisust kokkuvõtte.
Taaniel hakkas rääkima ja ütles: „Ma nägin oma nägemuses öösel, vaata, neli taeva tuult panid voogama suure mere.
Ja neli suurt metsalist tõusid merest, üksteisest erinevad.
Esimene oli nagu lõvi, aga tal olid kotka tiivad; minu nähes katkuti talt tiivad ja ta tõsteti maast üles ning pandi jalgadele püsti nagu inimene, ja temale anti inimese süda.
Ja vaata, tema järel tuli teine metsaline, karu sarnane; aga see pandi püsti ühe külje peale ja tal oli kolm küljeluud suus hammaste vahel; ja temale öeldi nõnda: „Tõuse, söö palju liha!”
Pärast seda ma nägin, vaata, oli üks teine, otsekui panter, ja tal oli seljas neli linnutiiba; sel metsalisel oli neli pead ja temale anti valitsus.
Pärast seda ma nägin öistes nägemustes, vaata, seal oli neljas metsaline, kole ja kohutav ja väga tugev; tal olid suured raudhambad, ta sõi ja näris ning tallas ülejäägi jalgade alla. Ja see oli erinev kõigist endistest metsalistest, ja tal oli kümme sarve.
Ma vaatasin neid sarvi, ja vaata, veel üks pisike sarv tõusis nende vahelt ja kolm endistest sarvedest kisti selle eest välja; ja vaata, sellel sarvel olid silmad nagu inimese silmad, ja suu, mis suurustas.
Kui ma seda vaatasin, asetati aujärjed ja Elatanu võttis istet. Tema kuub oli valge nagu lumi ja ta juuksed nagu puhas vill. Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks oli põlev tuli.
Tulejõgi voolas ja läks välja ta juurest. Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees. Kohus võttis istet ja raamatud avati.
Ma vaatasin siis nende suurte sõnade kõla pärast, mis sarv rääkis. Kui ma vaatasin, siis tapeti metsaline ja ta keha hävitati ning heideti tulle põlema.
Ka teistelt metsalistelt võeti valitsus ära ja määrati kindlaks nende eluea aeg ja kestus.
Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja + 'Kes oli Inimesepoja sarnane' on sõna-sõnalt tõlgituna 'kui inimese poeg', mis tähendab sama 'kui inimindiviid'. Sellele tugineb nimetus 'Inimese poeg', mis esineb Uues Testamendis sarnane. Ja ta saabus Elatanu juurde ning viidi tema ette.
Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.
Mina, Taaniel, olin selle tõttu ärevil ja nägemused mu peas kohutasid mind.
Ma astusin ühe juurde seal seisjaist ja palusin temalt seletust kõigi nende asjade kohta; ja ta vastas mulle ning tegi nende asjade tähenduse mulle teatavaks:
„Need suured metsalised, keda on neli, on neli kuningat, kes tõusevad maa peal.
Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti.”
Siis ma tahtsin seletust neljanda metsalise kohta, kes oli teistsugune kui kõik muud, kes oli väga kohutav, kellel olid raudhambad ja vaskküüned, kes sõi, näris ja tallas ülejäägi jalgade alla,
ja kümne sarve kohta ta peas ja selle sarve kohta, mis tõusis, mille eest kolm maha langes; selle sarve kohta, millel olid silmad ja suurustav suu ja mis näis olevat suurem kui teised.
Kui ma vaatasin, siis seesama sarv sõdis pühadega ja võitis nad,
kuni tuli Elatanu ja kohus anti Kõigekõrgema pühade kätte ja jõudis aeg, mil pühad said kuningriigi endile.
Ta ütles nõnda: „Neljas metsaline on neljas kuningriik maa peal, kõigist kuningriikidest erinev, see sööb kogu maa ja tallab ning purustab selle.
Ja need kümme sarve: sellest kuningriigist tõuseb kümme kuningat, ja veel üks tõuseb pärast neid; aga tema on teistsugune kui eelmised ja ta alandab kolm kuningat.
Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühasid. Ja ta püüab muuta aegu ja seadust, ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks.
Siis võtab kohus istet ja temalt võetakse ära valitsus ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.
Ja kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.”
Siin lõpeb jutustus. Mind, Taanieli, kohutasid mu mõtted väga ja mu näojume kahvatas, aga selle asja ma pidasin meeles.
Taaniel 8 Kuningas Belsassari valitsemise kolmandal aastal ilmutati mulle, Taanielile, nägemus lisaks sellele, mis mulle varem oli ilmutatud.
Kui ma nägemuses nägin, siis ma olin, kui ma vaatasin, Suusani palees Eelami maakonnas; ja ma nägin selles nägemuses, et ma olin Uulai jõe ääres.
Ja ma tõstsin oma silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, üks jäär seisis teisel pool jõge ja tal oli kaks sarve; ja sarved olid pikad, aga üks oli teisest pikem, ja pikem tõusis viimasena.
Ma nägin jäära kaevlevat lääne ja põhja ja lõuna poole, ja ükski loom ei suutnud temale vastu seista ega olnud tema käest päästjat; ta tegi, nagu temale meeldis, ja ta suurustas.
Siis ma panin tähele, ja vaata, üks sikk tuli lääne poolt üle kogu maa, ilma et ta oleks puudutanud maad; ja sikul oli silmade vahel võimas sarv.
Ja ta tuli kahe sarvega jäära juurde, keda ma olin näinud seisvat teisel pool jõge, ja jooksis oma vägevas vihas sellele kallale.
Ja ma nägin teda jõudvat jäära juurde; siis ta märatses selle vastu ja puskis jäära ning murdis selle mõlemad sarved; ja jääral ei olnud jõudu temale vastu seista, vaid too paiskas ta maha ja tallas teda; ja ei olnud kedagi, kes oleks päästnud jäära tema käest.
Ja sikk suurustas väga, aga kui ta oli vägevuse tipul, murdus võimas sarv ja selle asemele kasvas neli suurt sarve taeva nelja tuule poole.
Ja ühest neist sarvedest tuli veel üks pisike sarv ja see kasvas väga suureks lõuna ja ida ja ilusa maa suunas.
Ta kasvas suureks kuni taeva väeni ja paiskas maha mõned sellest väest ja tähtedest ning tallas neid.
Ja ta tõstis ennast kuni selle väe vürstini; sellelt võeti ära alaline ohver ja ta pühamu paik tõugati ümber.
Ja alalise ohvri asemele pandi üleastumise vägi; ta paiskas tõe maha, ja mida ta tegi, läks tal korda.
Siis ma kuulsin ühte püha kõnelevat, ja teine püha küsis kõnelejalt: „Kui kaua kestab see nägemus alalisest ohvrist ja hukutavast üleastumisest, pühamu ja väe tallataandmisest?”
Ja ta ütles mulle: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut. Siis saab pühamu taas oma õiguse.”
Ja kui mina, Taaniel, olin näinud seda nägemust ja püüdsin seda mõista, vaata, siis seisis mu ees keegi, kellel oli mehe välimus.
Ja ma kuulsin inimese häält Uulai kallaste vahelt, ja see hüüdis ning ütles: „Gabriel, seleta see nägemus tollele seal!”
Siis ta tuli sinna, kus ma seisin, ja kui ta tuli, siis ma kohkusin ja langesin silmili maha. Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, pane tähele, et see nägemus tähendab viimset aega!”
Ja kui ta minuga rääkis, olin ma sügavas unes, silmili maas; aga ta puudutas mind ja pani mu seisma sinna, kus ma olin seisnud,
ja ütles: „Vaata, ma annan sulle teada, mis sünnib sajatuse viimsel ajal: seatud ajal tuleb lõpp!
Jäär, keda sa nägid, kellel oli kaks sarve, on Meedia ja Pärsia kuningad.
Karune sikk on Kreeka kuningas; suur sarv tema silmade vahel on esimene kuningas.
Ja et see murdus ning neli tõusid selle asemele, on neli kuningriiki, mis tõusevad tema rahvast, aga mitte nii vägevad kui tema.
Ja nende valitsuste lõpus, kui üleastujate mõõt on täis saanud, tõuseb üks kuningas, jultunud näoga ja salasepitsustes osav.
Ja tema jõud on vägev, aga mitte tema enese jõust, ja ta valmistab tohutu õnnetuse; tal on kordaminek teos ja ta hävitab vägevaid ja püha rahva.
Tema kavaluse tõttu õnnestub pettus ta käes; ta suurustab oma südames ja hävitab paljusid ootamatult. Ta tõuseb ka vürstide vürsti vastu, ent ta ise murtakse ilma inimkäeta.
Ja nägemus õhtuist ja hommikuist, millest oli kõne, on tõsi; aga sina hoia see nägemus saladuses, sest see on kaugeiks päeviks!”
Ja mina, Taaniel, olin seejärel mõnda aega haige; siis ma tõusin üles ja toimetasin kuninga teenistust, aga ma olin kohkunud nägemuse pärast ega mõistnud seda.
Taaniel 9 Daarjavese, Ahasverose poja, kes oli meedlaste soost ja oli saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal,
tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel, raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku kohta - seitsekümmend aastat.
Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.
Ma palusin Issandat, oma Jumalat, tunnistasin ja ütlesin: „Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad.
Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja seadustest,
me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa rahvale.
Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja kogu Iisraelil, kes on ligidal ja kaugel kõigis maades, kuhu sa nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule osutasid.
Issand! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud.
Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me oleme hakanud temale vastu
ega ole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, et oleksime käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste prohvetite läbi,
vaid kogu Iisrael on astunud üle su Seadusest ja on taganenud sellest, võtmata kuulda su häält. Seepärast on meie peale valatud see vanne, mille ta on vandunud, mis Jumala sulase Moosese Seaduses on kirja pandud. Sest me oleme tema vastu pattu teinud.
Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas.
Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja tähele pannud sinu tõde.
Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie peale; sest Issand, meie Jumal, on õiglane kõigis oma tegudes, mis ta teeb. Meie aga ei ole kuulanud tema häält.
Ja nüüd, Issand, meie Jumal, kes sa oled oma rahva Egiptusemaalt ära toonud oma vägeva käega ja oled teinud enesele nime, nagu see tänapäeval on: meie oleme pattu teinud ja õelad olnud.
Issand, kõigi su õiglaste tegude pärast pöördugu ometi su viha ja raev su linnalt Jeruusalemmalt, su pühalt mäelt! Sest meie pattude ja meie vanemate süütegude pärast on Jeruusalemm ja sinu rahvas saanud teotusealuseks kõikidele meie naabritele.
Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi, ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale Issanda pärast!
Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast!
Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest su linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi.”
Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast,
kui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel, keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde õhtuse ohvri ajal.
Ta õpetas mind ja rääkis minuga ning ütles: „Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema.
Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!
Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.
Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade surve all. Ja aegade lõpus,
pärast kuutkümmend kahte aastanädalat, kaotatakse võitu ja teda ei ole enam; linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas; ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on määratud.
Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.””
Taaniel 10 Pärsia kuninga Koorese kolmandal aastal ilmutati Taanielile, kellele oli pandud nimeks Beltsassar, üks sõnum; ja see sõnum on tõsi ning tähendab suurt vaeva. Ta pani sõnumit tähele ja õppis nägemust mõistma.
„Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat.
Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud.
Ja esimese kuu kahekümne neljandal päeval olin ma suure jõe, Hiddekeli kaldal.
Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase kullaga.
Ta ihu oli nagu krüsoliit ja ta pale oli välgutaoline, ta silmad olid nagu tulelondid, ta käsivarred ja jalad hiilgasid vase sarnaselt; ja ta sõnad kõlasid nagu rahvahulga rõkkamine.
Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes olid koos minuga, seda nägemust ei näinud; ometi valdas neid suur hirm ja nad jooksid peitu.
Ma jäin üksi. Ja kui ma nägin seda suurt nägemust, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.
Ja ma kuulsin tema sõnade kõla; ja kui ma tema sõnade kõla kuulsin, langesin ma sügavas tardumuses silmili maha, nägu vastu maad.
Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma põlvili ja käpukile.
Ja ta ütles mulle: „Taaniel, armas mees, pane tähele sõnu, mis ma sulle räägin, ja seisa seal, kus sa seisid, sest mind on nüüd läkitatud sinu juurde!” Ja kui ta minuga neid sõnu rääkis, seisin ma värisedes.
Ja ta ütles mulle: „Ära karda, Taaniel, sest esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud su sõnade pärast!
Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest, tuli mulle appi ja ma jäin sinna, Pärsia kuningate kaitseingli juurde,
ja tulin sulle õpetama seda, mis rahvale juhtub viimseil päevil, sest on veelgi üks nägemus neiks päeviks.”
Ja kui ta minuga nõnda rääkis, lõin ma oma silmad maha ja vaikisin.
Ja vaata, nagu oleks üks inimkäsi puudutanud mu huuli; ja ma avasin suu ja rääkisin ning ütlesin sellele, kes seisis mu kohal: „Mu isand, nägemus on täitnud mind hirmuga ja mul ei ole enam jõudu.
Ja kuidas võikski mu isanda sulane rääkida isandaga? Sest mul ei ole ikka veel jõudu ja mu hing on üha kinni.”
Siis puudutas see inimesesarnane mind jälle ja turgutas mind.
Ja ta ütles: „Ära karda, armas mees, rahu olgu sulle! Ole julge! Ole julge!” Ja kui ta minuga rääkis, tundsin ma ennast tugevana ja ütlesin: „Rääkigu mu isand, sest sa oled mind turgutanud!”
Ja tema ütles: „Kas sa tead, mispärast ma su juurde olen tulnud? Aga nüüd ma lähen tagasi, võitlema Pärsia kaitseingliga, ja kui ma temaga valmis saan, vaata, siis tuleb Kreeka kaitseingel.
Ometi tahan ma sulle teada anda, mis on kirjutatud tõeraamatusse! Ei ole ühtegi, kes aitaks mind nende vastu, kui ainult teie kaitseingel Miikael.
Taaniel 11 Ja ma seisin meedlase Daarjavese esimesel aastal temale toeks ning kaitseks.
Ja nüüd ma annan sulle teada tõe: vaata, veel kolm kuningat tõuseb Pärsias ja neljas soetab suurema rikkuse kui kõik muud; ja kui ta oma rikkuse tõttu on saanud vägevaks, paneb ta kõik liikuma Kreeka kuningriigi vastu.
Siis tõuseb kangelaskuningas, valitseb suure võimuga ja teeb, mida tahab.
Aga niipea kui ta on tõusnud, murdub ta kuningriik ja jaguneb taeva nelja tuule poole, aga mitte tema järglastele ja mitte selle võimuga, millega ta valitses; sest tema kuningriik kistakse ära ja saab teistele, aga mitte neile.
Ja Lõuna kuningas saab vägevaks, samuti üks tema vürstidest; aga see saab temast vägevamaks ja valitseb: tema valitsus on suur.
Ja aastate pärast teevad nad liidu ja Lõuna kuninga tütar läheb Põhja kuninga juurde rahu tegema; aga tema käsivarrel ei ole jõudu ning tema ja ta sugu ei jää püsima, vaid ta antakse ära, tema ja ta saatjaskond, tema sigitaja ja see, kes teda kosis.
Sel ajal tõuseb üks võsu tema juurest ta asemele ja tuleb sõjaväe vastu ning tungib Põhja kuninga kindlustesse, talitab nendega, nagu tahab, ja saab vägevaks.
Nende jumaladki ja nende valatud kujud ning hõbedast ja kullast ihaldusväärsed asjad viib ta saagina Egiptusesse; siis ta jätab Põhja kuninga mõneks aastaks rahule.
See tuleb küll Lõuna kuninga riiki, ent peab omaenese maale tagasi minema.
Aga tema pojad varustavad ja koguvad suuri sõjaväehulki; ja üks neist tuleb temale kallale, ujutab maa üle ja käib läbi; siis ta tuleb uuesti ja tungib kuni tema kindluseni.
Siis vihastab Lõuna kuningas ja läheb ning sõdib temaga, Põhja kuningaga; too ajab kokku suure väehulga, aga see väehulk antakse Lõuna kuninga kätte.
Ja kui see väehulk on võetud, siis läheb ta süda ülbeks; ta tapab palju tuhandeid, aga võitu ei saa.
Ja jälle ajab Põhja kuningas kokku väehulga, mis on suurem kui endine, ja mõne aasta pärast tuleb ta temale kallale suure sõjaväe ja rikkaliku vooriga.
Ja sel ajal tõusevad paljud Lõuna kuninga vastu; ja sinu oma rahvast tõuseb vägivallamehi, et nägemus läheks tõeks, nad ise aga langevad.
Ja Põhja kuningas tuleb ja kuhjab piiramisvalli ning vallutab kindlustatud linna; Lõuna sõjaväed ei pea vastu ega ole ta valitute väel püsimiseks jõudu.
Ja see, kes tuleb tema vastu, talitab oma heaksarvamise järgi ja ükski ei suuda seisma jääda tema ees; ta asub ilusale maale ja lõpp on tema käe läbi.
Siis ta pöörab oma näo, et Lõuna kuningas võiks tulla kogu oma kuningriigi võimsusega; ja ta mõtted on õiged ja ta teostab nad, ning annab temale naiseks oma tütre, et seda maad hävitada; aga see ei toimu ega lähe tal korda.
Siis ta pöörab oma näo saarte poole ja vallutab paljud; aga üks väepealik teeb ta pilkamisele lõpu, tõesti, ta tasub temale ta pilkamise eest.
Siis ta pöörab näo tagasi maa kindluste poole, aga ta komistab ja langeb ning teda ei ole enam.
Ja tema asemele tõuseb keegi, kes paneb maksunõudja kõige suursugusemat kuningriiki läbi käima, aga mõne aja pärast ta murdub, ent mitte viha ega sõja läbi.
Ja tema asemele tõuseb üks kõlvatu, kellele ei ole antud kuninglikku väärikust; aga ta tuleb ootamatult ja haarab libekeelsusega kuningriigi enesele.
Sõjaväed uhutakse sootuks tema eest ja murtakse, nõndasamuti ka lepinguvürst.
Niipea kui temaga on tehtud leping, teeb ta pettust; ja ta läheb ning saab vähese rahvaga vägevaks.
Ootamatult tungib ta maa viljakamasse ossa ja teeb, mida ta isad ja isade isad ei ole teinud; pillub omadele kokkuröövitud saaki ja vara. Ja ta sepitseb plaane kindlustatud linnade vastu, aga ainult pisut aega.
Ja ta õhutab oma jõudu ning julgust, et minna Lõuna kuninga vastu suure sõjaväega; ka Lõuna kuningas valmistub sõjaks suure ja väga tugeva sõjaväega, aga see ei suuda vastu panna, sest tema vastu sepitsetakse vandenõu.
Need, kes ta lauas söövad, murravad tema, ta sõjavägi uhutakse ära ja paljud langevad mahalööduina.
Mõlemad kuningad mõtlevad südames kurja ja räägivad valet ühes lauas istudeski. Aga see ei õnnestu, sest lõpp tuleb alles määratud ajal.
Ja ta läheb tagasi oma maale suure varandusega, aga ta süda on püha lepingu vastu; ta teeb, mida tahab, ja läheb tagasi oma maale.
Määratud ajal tuleb ta jälle Lõunasse, aga teisel korral ei sünni nõnda nagu esimesel korral.
Sest kittide laevad tulevad tema vastu ja ta lööb kartma ning läheb tagasi, sajatades püha lepingut; ja ta jätkab tegutsemist ning pöördub nende poole, kes loobuvad pühast lepingust.
Ja tema poolt saadetud sõjaväed tulevad ja teotavad pühamut, kindlat linna; nad kõrvaldavad alalise ohvri ja panevad sinna hävituse koletise + 'Hävituse koletis' viitab pühadust teotavatele kujudele ja ehitistele, mida vaenlase kuningas püstitas Jeruusalemma templisse. Vrd 1Mak 1:54-59; Mt 24:15. .
Ja oma libekeelsusega ta hukutab lepingurikkujaid, aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb.
Ja mõistlikud rahva hulgast õpetavad paljusid, kuigi neid mõnda aega jälitatakse mõõga ja tulega, vangipanekuga ja riisumisega.
Sel ajal, kui neid jälitatakse, saavad nad vähest abi, ja paljud hoiduvad libekeelsuses nende poole.
Ja mõistlikest langevad mõned, et neid sulatada ja puhastada ja valgeks teha lõpuajaks, sest määratud aeg viibib veel.
Ja kuningas teeb, mida tahab, ja ta ülistab ennast ning suurustab iga jumala ees, isegi jumalate Jumala vastu räägib ta kuulmatuid asju; ja see õnnestub tal, kuni viha on teostunud, sest mis on otsustatud, see sünnib.
Ja ta ei hooli oma vanemate jumalaist, ka mitte sellest, keda naised armastavad, ja ta ei hooli ühestki muust jumalast, vaid suurustab nende kõigi ees
ja austab selle asemel kindluste jumalat; jumalat, keda ta vanemad ei tundnud, austab ta kulla ja hõbedaga, kalliskivide ja väärtasjadega.
Ja ta teeb kindlustatud linnu koos võõra jumalaga; kes teda tunnustavad, neid austab ta väga ja paneb valitsema paljude üle ning jagab neile tasuks maad.
Aga lõpuajal põrkab Lõuna kuningas temaga kokku ja Põhja kuningas tormab temale kallale sõjavankrite, ratsanike ja paljude laevadega; ta tungib tema maadesse, ujutab need üle ja käib neist läbi.
Ja ta tungib ilusale maale ning kümned tuhanded langevad. Aga Edom, Moab ja suurem osa ammonlastest pääsevad tema käest.
Ja ta sirutab käe maade järele ja Egiptusemaa ei pääse.
Ja ta valitseb kulla ja hõbeda varandusi ja kõiki Egiptuse väärtasju; ja liibüalased ja etiooplased on tema saatjaskonnas.
Aga sõnumid idast ja põhjast teevad talle hirmu ja ta läheb ära suures vihas, hukkama ja hävitama paljusid.
Ja ta lööb oma toredad telgid üles mere ja püha ilumäe vahele; aga tema lõpp tuleb ja ükski ei aita teda.
Taaniel 12 Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.
Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.
Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.
Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb.”
Ja mina, Taaniel, vaatasin, ja ennäe, veel kaks inglit seisid seal, üks jõe siinpoolsel kaldal ja teine jõe sealpoolsel kaldal.
Ja üks küsis linases riides mehelt, kes oli jõe vete kohal: „Kui kaua tuleb oodata nende imede lõppu?”
Siis ma kuulsin linases riides meest, kes oli jõe vete kohal, kuidas ta oma paremat ja vasakut kätt taeva poole tõstes vandus selle juures, kes igavesti elab: „Tõesti, aeg, ajad ja pool aega! Ja kui püha rahva jõu hävitus on lõpule jõudnud, siis teostuvad need kõik.”
Ma kuulsin, aga ei mõistnud, ja ma küsisin: „Mu isand, missugune on nende lõpp?”
Aga ta ütles: „Mine, Taaniel, sest need sõnad jäävad saladusse ja pitseriga kinnipanduks kuni lõpuajani!
Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll.
Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver ja sinna pannakse hävituse koletis, on tuhat kakssada üheksakümmend päeva.
Õnnis on see, kes ootab ja elab üle tuhat kolmsada kolmkümmend viis päeva.
Aga sina mine lõpule vastu ja puhka ning tõuse oma liisuosaks päevade lõpus!”
Hoosea 1 Issanda sõna, mis tuli Hooseale, Beeri pojale, Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil ja Iisraeli kuninga Jerobeami, Joase poja päevil.
Alguses, kui Issand hakkas rääkima Hoosea läbi, ütles Issand Hooseale: „Mine võta enesele hooranaine ja sohilapsed, sest maa lahkub üha hoorates Issanda järelt!”
Siis ta läks ja võttis enesele Gomeri, Diblaimi tütre; naine jäi lapseootele ja tõi temale poja ilmale.
Siis ütles Issand talle: „Pane temale nimeks Jisreel + Nimi Jisreel tähendab 'Jumal külvab'. Siin viidatakse Jisreeli tasandikule, kus Jehu oli hävitanud Omri soo. , sest veel pisut aega ja ma tasun Jisreeli veresüü Jehu soole ning lõpetan Iisraeli soo kuningriigi!
Sel päeval murran ma katki Iisraeli ammu Jisreeli orus.”
Ja naine jäi taas lapseootele ja tõi tütre ilmale ning Issand ütles Hooseale: „Pane temale nimeks Lo-Ruhama + Nimi Lo-Ruhama tähendab 'ei ole halastust'. , sest ma ei halasta enam Iisraeli soo peale, nõnda et annaksin neile andeks!
Aga Juuda soo peale ma halastan ja ma päästan nad Issanda, nende Jumala läbi; kuid ma ei päästa neid ei ammu, mõõga ega sõja läbi, ei hobuste ega ratsanike läbi.”
Kui naine oli võõrutanud Lo-Ruhama, jäi ta jälle lapseootele ja tõi poja ilmale.
Ja Issand ütles: „Pane temale nimeks Lo-Ammi + Nimi Lo-Ammi tähendab 'ei ole minu rahvas'. , sest teie ei ole minu rahvas ja mina ei ole teie päralt!
Hoosea 2 Aga ükskord on Iisraeli lapsi arvu poolest nagu mereliiva, mida ei saa mõõta ega lugeda; ja selle asemel et neile öelda: „Teie ei ole minu rahvas”, öeldakse neile: „Elava Jumala lapsed.”
Siis kogunevad ühtekokku Juuda lapsed ja Iisraeli lapsed, panevad ühe endile peaks ja vallutavad maa, sest Jisreeli + Nime Jisreel kasutati ka uuenenud Iisraeli kohta, vrd 2:24. päev on suur.
Öelge oma vendadele: „Minu rahvas!” ja oma õdedele: „Teie peale on halastatud!”
Riielge oma emaga, riielge, sest ta ei ole minu naine ja mina ei ole tema mees! Ta eemaldagu oma näost oma hooratööd ja oma rindade vahelt oma abielurikkumised,
et ma ei võtaks teda alasti ega paneks teda seisma, nagu ta oli oma sündimise päeval; et ma ei teeks teda kõrbeks, ei teeks teda põuase maa sarnaseks ega tapaks teda januga!
Ja ma ei halasta tema laste peale, sest need on sohilapsed.
Jah, hooratööd on teinud nende ema, kes kandis neid oma ihus, ta on elanud häbiväärselt, sest ta ütles: „Ma käin oma armastajate järel, kes annavad mulle leiba ja vett, villu ja linu, õli ja jooki.”
Seepärast, vaata, ma tõkestan kibuvitstega tema tee ja ehitan temale müüri, et ta ei leiaks oma radu.
Ja ta ajab taga oma armukesi, aga ei saa neid kätte; ta otsib neid, aga ei leia. Siis ta ütleb: „Ma lähen ja pöördun tagasi oma esimese mehe juurde, sest mul oli siis parem kui nüüd.”
Aga ta ei tea, et mina andsin temale vilja, veini ja õli, ma andsin temale palju hõbedat ja kulda, millest nad tegid Baali.
Seepärast ma võtan tagasi oma vilja, kui selle aeg on käes, ja oma veini vastaval ajal; ma kisun ära oma villa ja lina, mis pidid katma tema alastust.
Nüüd ma paljastan tema häbeme ta armukeste silme ees ja ükski ei päästa teda minu käest.
Ma lõpetan kõik ta rõõmu, tema pidustused, noorkuud ja hingamispäevad ja kõik ta pühad.
Ja ma hävitan tema viina- ja viigipuud, mille kohta ta ütles: „Need on minu kingitused, mis mu armukesed mulle on andnud.” Mina teen need metsikuks ja metsloomad söövad neist.
Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, kui ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas minu, ütleb Issand.
Seepärast, vaata, meelitan ma teda, viin ta kõrbe ja räägin tema meele järgi.
Sealt alates annan ma temale ta viinamäed ja lootuse ukseks Aakori oru + Aakori oru nimetamine viitab kaotusele Ai juures ja Aakani vargust, vt Jos 7. ; siis ta läheb sinna nagu oma nooruspäevil, nagu siis, kui ta tuli Egiptusemaalt.
Sel päeval, ütleb Issand, sa hüüad mind: „Minu mees!” ega hüüa mind enam: „Minu Baal!”
Ma kõrvaldan tema suust baalide nimed ja enam ei meenutata neid nimepidi.
Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti.
Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast.
Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.
Sel päeval ma vastan, ütleb Issand, mina vastan taevale ja see vastab maale;
maa vastab viljale, veinile ja õlile ja need vastavad Jisreelile.
Ja mina külvan ta enesele sellel maal, halastan Lo-Ruhama peale ja ütlen Lo-Ammile: „Sina oled minu rahvas!” ja tema ütleb: „Minu Jumal!””
Hoosea 3 Ja Issand ütles mulle: „Mine veel kord ja armasta naist, keda armuke armastab ja kes on abielurikkuja, nagu Issand armastab Iisraeli lapsi, kuigi need pöörduvad teiste jumalate poole ja armastavad rosinakakkusid!”
Siis ma kauplesin tema enesele viieteistkümne hõbeseekli ning kahe ja poole tündri otrade eest,
ja ma ütlesin temale: „Sa pead jääma mu juurde kauaks ajaks; sa ei tohi teha hooratööd ega kuuluda teisele mehele, ja minagi ei tule su juurde!
Sest Iisraeli lapsed jäävad kauaks ajaks kuningata ja vürstita, ohvrita ja sambata, õlarüüta ja teeraviteta.
Seejärel Iisraeli lapsed pöörduvad ja otsivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat; nad tulevad värisedes Issanda ja tema headuse juurde viimseil päevil.”
Hoosea 4 „Kuulge Issanda sõna, Iisraeli lapsed, sest Issandal on maa elanikega riid, sellepärast et maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist!
Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse, rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle.
Sellepärast leinab maa ja kiratsevad kõik, kes seal elavad, metsloomad, taeva linnud ja mere kaladki võetakse ära.
Ometi ärgu ükski sõidelgu ja ärgu ükski laitku! Ja sinu rahvas on nagu need, kes riidlevad preestriga.
Ja sa komistad päeval ja koos sinuga komistab prohvetki öösel; ja ma hukkan su ema.
Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel; et sa põlgad tarkust, siis põlgan mina sind: sa ei või olla mu preester. Ja et sa oled unustanud oma Jumala Seaduse, siis unustan minagi su lapsed.
Mida rohkem neid on, seda rohkem teevad nad pattu mu vastu. Ma muudan nende au häbiks.
Nad toituvad mu rahva patust ja nende hing himustab tema süütegu.
Aga nagu rahvaga, nõnda ka preestriga: mina nuhtlen teda ta eluviiside järgi ja tasun temale ta teod.
Nad söövad, aga nende kõhud ei saa täis; nad teevad hooratööd, aga nad ei sigine, sest nad on Issanda maha jätnud.
Hooraelu, vein ja virre võtavad mõistuse.
Minu rahvas küsib nõu oma puult ja tema kepp seletab talle; sest hooruse vaim on neid eksitanud ja nad on hoorates lahkunud oma Jumalast.
Nad ohverdavad mägede harjadel ja suitsutavad küngastel tamme, papli või terebindi all, sest selle vari on meeldiv. Seepärast teevad teie tütred hooratööd ja teie miniad rikuvad abielu.
Mina ei karista teie tütreid, et nad teevad hooratööd, ega teie miniaid, et nad rikuvad abielu, sest mehed ise lähevad hooradega kõrvale ja ohverdavad koos templi pordunaistega; nõnda hukkub mõistmatu rahvas.
Kui sina, Iisrael, teed hooratööd, siis ärgu Juuda saagu süüdlaseks; ärge tulge Gilgalisse ja ärge minge üles Beet-Aavenisse + Beet-Aaven ('patu koda') on Peeteli ('Jumala koda') pilkenimi. , ärge vanduge: „Nii tõesti kui Issand elab!”
Sest Iisrael on kangekaelne otsekui kangekaelne lehm; kas Issand peaks neid nüüd karjatama nagu tallekesi avaral karjamaal?
Efraim on liitunud ebajumalatega - las ta läheb!
Nende jooming on lõppenud, üha teevad nad hooratööd, nad armastavad teotust enam kui tema kilpe.
Tuul haarab neid oma tiibadega; nad peavad häbenema oma ohvrite pärast.
Hoosea 5 Kuulge seda, preestrid, ja pane tähele, Iisraeli sugu! Kuulata, kuninglik koda! Sest teid tabab kohus. Jah, te olete püüdepaelaks Mispale ja võrguks, mis on laotatud Taabori peale.
Te süvendate Sittimi kõlvatust, aga mina karistan teid kõiki.
Mina tunnen Efraimi ja Iisrael ei ole mu eest varjul; sest nüüd, Efraim, oled sa teinud hooratööd, Iisrael on ennast roojastanud.
Nende teod ei luba neil pöörduda oma Jumala poole, sest nende sees on hooruse vaim ja nad ei tunne Issandat.
Iisraeli kõrkus tunnistab temale otse näkku, Iisrael ja Efraim komistavad oma süü läbi, Juudagi komistab koos nendega.
Oma lammaste ja härgadega lähevad nad küll otsima Issandat, aga nad ei leia teda: ta on tõmbunud neist eemale.
Nad on olnud Issanda vastu truuduseta, sest nad on sünnitanud võõraid lapsi. Nüüd neelab „noorkuu” neid koos nende põldudega.
Puhuge sarve Gibeas, pasunat Raamas! Tõstke sõjakisa Beet-Aavenis! Juba ollakse sul kannul, Benjamin!
Efraim muutub karistuspäeval kõrbeks. Iisraeli suguharude keskel ma kuulutan tõde.
Juuda vürstid on saanud piirinihutajate sarnaseks; ma valan nende peale oma viha nagu vett.
Efraimile on liiga tehtud, õigus on rikutud, sest ta tahab käia käsu järgi.
Aga mina olen Efraimile nagu koi ja Juuda soole nagu mädanik.
Kui Efraim nägi oma haigust ja Juuda oma paiset, siis läks Efraim Assurisse ja läkitas suurkuninga juurde; aga tema ei suutnud teha teid terveks ega ravida teid paisetest.
Sest mina olen Efraimile nagu lõvi ja Juuda soole nagu noor lõvi: mina murran nad maha ja lähen, kannan ära, ja päästjat ei ole.
Ma lähen, pöördun tagasi oma asupaika, kuni nad kahetsevad ja otsivad mu palet; oma kitsikuses otsivad nad mind.
Hoosea 6 Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid!
Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees.
Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.
Mis ma teen sinuga, Efraim? Mis ma teen sinuga, Juuda? Sest teie ustavus on nagu hommikune pilv, nagu varakult haihtuv kaste.
Sellepärast olen andnud sulle rooska prohvetite kaudu, olen tapnud sõnadega omaenese suust, ja mu otsused su kohta on lahvatanud nagu valgus.
Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid.
Aga Adamis + Adam on linn Jordani jõe ääres. rikkusid nad lepingu, seal olid nad mu vastu truuduseta.
Gilead on kurjategijate linn, veresüüst määritud.
Ja preestrite jõuk on nagu varitsevad röövlid: nad luuravad ja tapavad Sekemi teel, nad teevad tõesti häbitegu.
Iisraeli soo keskel olen ma näinud hirmsaid asju: seal on Efraimi hooratöö - Iisrael on ennast roojastanud.
Ka sinule, Juuda, on määratud lõikus, kui ma pööran oma rahva saatuse.
Hoosea 7 Kui ma teen Iisraeli terveks, siis saavad avalikuks Efraimi süüd ja Samaaria kuriteod; + Iisrael ja Efraim tähendavad mõlemad põhjariiki Iisraeli, mille pealinn oli Samaaria. sest nad teevad pettust, varas tungib sisse ja väljas rüüstavad röövlid.
Aga nad ei mõtle oma südames, et ma pean meeles kõik nende kuriteod; nüüd ümbritsevad neid nende teod, need on minu palge ees.
Oma kurjusega rõõmustavad nad kuningat ja oma valedega vürste.
Nad kõik on abielurikkujad; nad on nagu küdev küpsetusahi, mille tule pagar jätab kohendamata taigna sõtkumisest hapnemiseni.
Meie kuninga päeval on vürstid hõõguvast veinist haiged. Ta lööb pilkajatega kätt.
Sest need on tulnud lähedale, nende süda on varitsemises nagu kuum küpsetusahi; nende pagar magab kogu öö, aga hommikul lööb lõkkele otsekui tuleleek.
Nad kõik on kuumad nagu küpsetusahi ja nad neelavad oma kohtumõistjad; kõik nende kuningad langevad, ükski neist ei hüüa minu poole.
Efraim seguneb rahvaste hulka; Efraim on nagu kook, millel ei ole pööratud teist külge.
Võõrad söövad ta jõu, aga tema ise ei märkagi; ta juustesse on puistatud halli, aga tema ise ei teagi.
Iisraeli kõrkus tunnistab tema enese vastu; nad ei pöördu Issanda, oma Jumala poole ega otsi teda kõigest hoolimata.
Efraim on otsekui tuvi, kohtlane ja taipamatu; nad kutsuvad Egiptust, nad lähevad Assurisse.
Aga kui nad lähevad, siis ma laotan nende peale oma võrgu, ma toon nad alla nagu taeva linnud; ma karistan neid, nagu nende koguduses on kuulutatud.
Häda neile, sest nad põgenevad minu juurest! Hukatus neile, sest nad astuvad üles minu vastu! Mina tahtsin neid lunastada, aga nemad räägivad mu kohta valet.
Nad ei hüüa südamest minu poole, vaid uluvad oma asemeil. Nad lõikavad endile leinamärke ihusse vilja ja veini pärast, aga minu vastu tõstavad nad mässu.
Mina olen juhtinud ja kinnitanud nende käsivarsi, aga nemad kavatsevad minu vastu kurja.
Nad pöörduvad, aga mitte ülespoole, nad on otsekui lõtv amb. Nende vürstid langevad mõõga läbi oma pilkava keele pärast: sellepärast pilgatakse neid Egiptusemaal.
Hoosea 8 Olgu sul pasun huultel! Issanda koja peale langeb otsekui kotkas. Sest nad on rikkunud mu lepingut ja on hakanud vastu mu Seadusele.
Nad kisendavad küll minu poole: „Mu Jumal! Meie, Iisrael, tunneme sind!”
Iisrael on hüljanud hea, vaenlane ajab teda taga.
Nad on seadnud kuningaid, aga mitte minu poolt; nad on seadnud vürste, aga mina ei teagi; oma hõbedast ja kullast on nad teinud enestele ebajumalaid, et saada hävitatud.
Samaaria! Su vasikas tõugatakse ära! Mu viha põleb nende vastu. Kui kaua on nad võimetud puhastuseks?
Sest ka see on tulnud Iisraelist, sepp on selle teinud, see ei ole jumal. Kildudeks lüüakse Samaaria vasikas.
Jah, nad külvavad tuult ja lõikavad tormi. Kõrrel pole kasvu, see ei anna jahu; või kui annabki, siis neelavad selle võõrad.
Iisrael on ära neelatud. Nüüd on nad paganate seas nagu kõlbmatu astja.
Sest nad on läinud Assurisse nagu üksik metseesel. Efraim on jaganud armukingitusi.
Kuigi nad jagavad neid paganate seas, kogun mina neid nüüd; ja nad hakkavad vähenema kuninga ja vürstide koorma all.
Et Efraim on patu tegemiseks ehitanud palju altareid, siis on altarid saanud temale patuks.
Kuigi ma kirjutan temale väga palju oma seadusi, peetakse neid võõraks asjaks.
Nad ohverdavad mu ohvriandide ohvreid ja söövad selle liha; Issandal pole neist hea meel. Nüüd mõtleb ta nende süüle ja nuhtleb nende patte: nad peavad pöörduma tagasi Egiptusesse.
Iisrael unustas oma Looja ja ehitas paleesid, ka Juuda ehitas palju kindlustatud linnu; aga mina saadan ta linnadesse tule ja see neelab ta suured hooned.
Hoosea 9 Ära rõõmusta, Iisrael, ära hõiska nagu teised rahvad! Sest sa oled hoora viisil lahkunud oma Jumalast, oled armastanud hoorapalka kõigis rehealustes.
Rehi ja surutõrs neid ei toida ja veini ei pea neil olema.
Nad ei saa jääda Issanda maale, vaid Efraim läheb tagasi Egiptusesse ja nad peavad Assuris sööma roojaseid asju.
Seal nad ei kalla Issandale veini ja nende tapaohvrid pole talle meele järgi; nende leib on nagu leinaleib: kõik, kes seda söövad, rüvetavad endid; sest leiba on neil ainult eneste jaoks, Issanda kotta seda ei tule.
Mida te teete pühade ajal, Issanda-püha päevadel?
Jah, vaata, nad peavad lahkuma laastamise pärast; neid kogub Egiptus, neid matab Memfis; umbrohi pärib nende hõbeasjad, nende telkides kasvavad ohakad.
Katsumise päevad tulevad, kättemaksu päevad tulevad, Iisrael saab seda tunda. „Prohvet on rumal, vaimumees on hull!” Et su süü on suur, siis on ka vaen suur.
Efraim luurab prohvetit, kes on mu Jumalaga. Kõigil ta teedel on linnupüüdja pael, ta Jumala kojas on vaenulikkus.
Nad on sügavalt laostunud, otsekui Gibea päevil; aga tema mäletab nende süüd ja nuhtleb neid nende pattude eest.
Ma leidsin Iisraeli nagu viinamarjad kõrbes; nagu esimesed marjad noorel viigipuul, nõnda leidsin teie vanemad. Aga nad tulid Baal-Peori, pühendasid endid Häbile ja muutusid põlastusväärseiks nagu see, keda nad armastasid.
Efraim - linnuna lendab ära nende au, enam ei ole sünnitust, rasedust ega eostust.
Ja kuigi nad kasvataksid oma lapsed suureks, teen mina nad lastetuks, inimestest lahti. Tõesti, häda neile, kui ma neist eemaldun!
Efraim, nagu ma näen, on palmiks, mis on istutatud vainule; aga Efraim peab viima oma lapsed tapja kätte.
Anna neile, Issand, mida sa pidid andma: anna neile viljatu rüpp ja kuivetunud rinnad!
Kõik nende kurjus on Gilgalis, seal hakkasin ma neid vihkama. Nende kurjade tegude pärast ajan ma nad ära oma kojast. Ma ei armasta neid enam: kõik nende vürstid on tõrksad.
Efraim lüüakse maha, nende juur kuivab, nad ei kanna vilja. Kui nad siiski sünnitaksid, surmaksin mina nende kalli ihuvilja.
Minu Jumal hülgab nad, sest nad ei kuula teda. Neist saavad põgenikud paganate seas.
Hoosea 10 Iisrael on vohav viinapuu, mis kasvatab oma vilja; aga mida viljakam ta on, seda rohkem tuleb altareid; mida parem on ta maa, seda kaunimaid sambaid püstitatakse.
Nende süda on valelik, nüüd peavad nad kandma karistust: nende altarid purustatakse, nende sambad hävitatakse.
Sest nad ütlevad nüüd: „Meil ei ole kuningat vaja! Kuna me ei karda Issandat, siis mida saaks kuningaski teha meie heaks?”
Kuningad teevad sõnu, vannuvad valet, sõlmivad lepinguid - aga kohus nende üle võrsub otsekui mürgirohi igal põlluvaol.
Beet-Aaveni + Vt 4:15 seletust. vasikate pärast halisevad Samaaria elanikud; tõesti, selle pärast leinab ta rahvas ja uluvad ta preestrid, et neilt võetakse nende au.
Ka vasikas ise viiakse Assurisse, kingituseks suurkuningale. Häbi valdab Efraimi ja Iisrael jääb häbisse oma nõu pärast.
Samaaria hävitatakse, ta kuningas on nagu vaht vee peal.
Aaveni ohvrikünkad, Iisraeli patt, hävitatakse ära; nende altareil kasvavad kibuvitsad ja ohakad. Siis nad ütlevad mägedele: „Katke meid!” ja mäekinkudele: „Langege meie peale!”
Alates Gibea päevist oled sa teinud pattu, Iisrael! Sinna on nad jäänud peatuma. Kas Gibeas ei saa neid kätte sõda sõnakuulmatute laste vastu?
Oma himu järgi ma karistan neid, ja rahvad kogunevad nende vastu, kui neid karistatakse nende kahekordse süüteo pärast.
Efraim on õpetatud härjavärss, kes armastab pahmast tallata; aga mina panen ikke tema kauni kaela peale. Mina rakendan Efraimi, Juuda peab kündma, Jaakob äestama!
Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni ta tuleb ja õpetab teile õigust!
Te olete kündnud õelust, lõiganud ülekohut, söönud valede vilja. Sest sa oled lootnud oma tee peale, oma paljude kangelaste peale.
Seepärast tõuseb su rahva keskel sõjakära ja kõik su kindlused hävitatakse, nõnda nagu Salman + Salman oli Moabi või Assuri kuningas. hävitas sõjaajal Beet-Arbeli: emad koos lastega rebiti tükkideks.
Nõnda on teinud teile Peetel teie väga suure kurjuse pärast; koiduajal hukkub kindlasti Iisraeli kuningas.
Hoosea 11 Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.
Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele.
Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.
Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid,
et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast.
Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades, lõhkuma nende riivid ja neelama nad ära nende kavatsuste pärast.
Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.
Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga + Adma ja Seboim olid Soodoma ja Gomorra lähedal asuvad linnad, vt 1Ms 19:25 ja 5Ms 29:22. ? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.
Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.
Nad hakkavad käima Issanda järel, kes möirgab nagu lõvi. Kui tema möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt.
Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.
Hoosea 12 Efraim on mind ümbritsenud valega ja Iisraeli sugu pettusega; aga Juuda käib veel koos Jumalaga ja on truu Kõigepühamale.
Efraimil on tegemist tuulega ja ta ajab kogu päeva idatuult taga; vale ja vägivald kasvab, Assuriga tehakse leping ja Egiptusesse viiakse õli.
Aga Issandal on riid Iisraeliga ja ta tahab nuhelda Jaakobit tema eluviiside pärast, tasuda temale ta tegusid mööda.
Emaihus haaras ta oma vennal kannast ja meheeas võitles ta Jumalaga.
Ta võitles ingliga ja võitis, ta nuttis ja anus teda; Peetelis leidis ta tema ja seal rääkis ta meiega -
Issand, vägede Jumal, Issand on tema nimi:
„Aga sina pöördu tagasi oma telki, hoia osadust ja õigust ja oota alati oma Jumalat!”
Kaupmees, kelle käes on väärad vaekausid, armastab tüssata.
Ja Efraim ütleb: „Ma olen ometi saanud rikkaks, olen saavutanud enesele jõukuse, kogu mu töövaevas ei leita mulle süütegu, mis oleks patt.”
Aga mina olen Issand, su Jumal, Egiptusemaalt alates; ma lasen sul jälle elada telkides nagu meie kohtumispäevil.
Mina olen rääkinud prohvetitele, olen andnud palju nägemusi ja ilmutusi prohvetite läbi.
Kui Gileadis on nurjatust, siis nad hävivad tõesti; kui nad Gilgalis ohverdavad härgi, siis saavad ka nende altarid kivihunnikuks põlluvagudel.
Jaakob põgenes Süüria väljadele, Iisrael orjas naise pärast, naise pärast hoidis ta karja.
Aga prohveti läbi tõi Issand Iisraeli Egiptusest ära ja prohveti läbi hoidis ta teda.
Efraim on kibedasti solvanud; sellepärast jätab tema Issand ta veresüü tema enese peale ja tasub temale ta teotuse eest.
Hoosea 13 Kui Efraim kõneles, värisesid kõik, ta oli Iisraelis ülistatud; aga ta sai Baali pärast süüdlaseks ja pidi surema.
Nüüd teevad nad edasi pattu ja valmistavad enestele hõbedast valatud kujud, ebajumalate kujud oma kujutluse järgi - kõik sepatöö. Nad ütlevad neile: „Ohverdajad suudelgu vasikaid!”
Seepärast on nad nagu hommikune pilv, nagu kaste, mis varakult kaob, nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse, nagu unkast tõusev suits.
Aga mina olen Issand, su Jumal, Egiptusemaalt alates; sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina.
Mina hoidsin sind kõrbes, palaval ja põuasel maal.
Kui nad käisid karjas, sai nende kõht täis; kui nende kõht sai täis, läks nende süda ülbeks - sellepärast nad unustasid minu.
Aga minust sai neile otsekui noor lõvi, ma luuran tee ääres nagu panter.
Ma tulen neile kallale nagu karu, kellelt on röövitud pojad, ja ma rebestan nende rinnakorvi; nagu emalõvi sööb neid seal ja metsloomad kisuvad nad lõhki.
See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi vastu.
Kus on siis su kuningas, kes päästaks sind kõigis su linnades, ja kus on su kohtumõistjad, kelle kohta sa ütlesid: „Anna mulle kuningas ja vürste!”?
Oma vihas ma annan sulle kuninga ja oma raevus ma võtan ta ära.
Efraimi süütegu on kokku seotud, tema patt on tallele pandud.
Tema pärast tulevad sünnitusvalud: ta on mõistmatu laps, sest ta ei asu õigel ajal emakasuudmesse.
Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast? Surm, kus on su okkad? Põrguhaud, kus on su astel? Kaastunne on peidus mu silme eest.
Kuigi ta vendade keskel kannab vilja, tõuseb idatuul, tõuseb kõrbest Issanda tuul: tema kaev kuivab ja allikas taheneb; temalt riisutakse ta varandus, kõik ta väärtasjad.
Hoosea 14 Samaaria peab kandma karistust, sest ta on vastu pannud oma Jumalale: nad langevad mõõga läbi, nende lapsed rebitakse tükkideks ja nende rasedad lõigatakse lõhki.
Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde, sest sa oled komistanud omaenese süü läbi!
Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: „Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!
Assur ei päästa meid, me ei taha sõita hobuste seljas ja me ei ütle enam oma kätetööle: „Meie jumal!”, sest sinu juures leiab ka vaeslaps halastust.”
Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid oma heast tahtest, mu viha pöördub nendelt ära.
Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon.
Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn.
Nad pöörduvad tagasi, elavad minu varju all, kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuu. Ta on kuulus nagu Liibanoni vein.
Efraim, mis on sul veel tegemist ebajumalatega? Mina võtan kuulda ja juhin teda. Mina olen nagu haljendav küpress: minult tuleb sinu vili.
Kes on tark, mõistku seda; kes on arukas, võtku teatavaks; sest Issanda teed on õiged: õiged käivad nende peal, aga üleastujad komistavad.”
Joel 1 Issanda sõna, mis tuli Joelile, Petueli pojale:
„Kuulge seda, vanemad, ja pange tähele, kõik maa elanikud! Kas seesugust on sündinud teie päevil või teie vanemate päevil?
Jutustage sellest oma lastele ja teie lapsed oma lastele ja nende lapsed tulevastele põlvedele:
mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle tirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad.
Ärgake, te joobnud, ja nutke, ulguge, kõik veinijoojad, veinivirde pärast, et see on kadunud teie suust!
Sest mu maa kallale on tulnud vägev ja arvutu rahvas: ta hambad on lõvi hambad ja tal on emalõvi lõualuud.
Ta on rüüstanud mu viinapuu tühjaks ja murdnud mu viigipuu katki; ta on koorinud selle koguni paljaks, nii et see on valge ja raagus.
Nuta nagu neitsi, kel kotiriie üll, oma peigmehe pärast!
Roa- ja joogiohver on kadunud Issanda kojast, preestrid, Issanda teenrid, leinavad.
Põllud on laastatud, muld leinab, sest vili on rüüstatud, vein ikaldunud, õli lõppenud.
Põllumehed on jäänud häbisse, viinamäe aednikud halisevad nisu ja odra pärast, sest saak on hävinud.
Viinapuud on äpardunud ja viigipuud närbunud, granaatõunapuu, samuti palm ja õunapuu - kõik puud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest.
Vöötage endid ja leinake, preestrid, kurtke, altari teenrid! Minge sisse, veetke öö kotiriideis, minu Jumala teenrid, sest teie Jumala kojast on kõrvaldatud roa- ja joogiohver!
Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek, koguge vanemad ja kõik maa elanikud Issanda, oma Jumala kotta ja kisendage Issanda poole!
Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.
Eks ole meie silme eest kadunud toidus, meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine?
Seemneivad mulla all on tahkunud kõvaks, tagavarad on rüüstatud; aidad on lammutatud, sest vili on ikaldunud.
Kuidas küll loomad ägavad, veisekarjad on arust ära, sest neil pole karjamaad. Ka lambakarjad on hävimas.
Ma kisendan sinu poole, Issand, sest tuli on neelanud kõrbe rohumaad ja leek on kõrvetanud kõik metsapuud.
Metsloomadki igatsevad sind, sest veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad.
Joel 2 Puhuge sarve Siionis, tõstke häält mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Issanda päev tuleb, see on ligidal,
pime ja must päev, pilvine ja sünge päev! Nõnda nagu koit laotub mägedele, tuleb suur ja vägev rahvas, kelle sarnast pole olnud igiaegadest alates ega tule ka enam pärast teda, tulevaste põlvede aastateni.
Tema ees käib hävitav tuli ja tema taga kõrvetav leek; tema ees on maa otsekui Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest.
Neil on otse hobuste välimus ja nad jooksevad kui sõjaratsud.
Otsekui sõjavankrite mürinal kihutavad nad üle mäeharjade, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi moel, vägeva rahva sarnaselt, kes on valmis tapluseks.
Nende ees värisevad rahvad, kahvatuvad kõik palged.
Nad ruttavad nagu võitlejad, ronivad müüridele nagu sõdurid. Igaüks käib oma teed ega muuda oma rada.
Üks ei tõuka teist, igaüks käib oma teed; nad sööstavad peatumata viskodade vahelt läbi.
Nad tormavad linna, jooksevad müürile, ronivad kodadesse, tungivad akendest sisse nagu varas.
Nende ees väriseb maa, põrub taevas, päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära.
Ja Issand laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees, sest tema leer on väga suur. Tõesti, vägev on tema käsutäitja, sest Issanda päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?
Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes!
Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!
Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse, nii et te saate tuua roaohvrit ja joogiohvrit Issandale, oma Jumalale?
Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek!
Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja imikud, peigmees tulgu välja oma toast ja pruut oma kambrist!
Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?”
Siis Issand hoolitseb oma maa eest ja tunneb oma rahvale kaasa.
Ja Issand kostab ning ütleb oma rahvale: „Vaata, ma läkitan teile vilja, veini ja õli, et teil on seda kõike küllalt. Ma ei anna teid enam teotuseks paganate sekka.
Ja selle põhja poolt tulija ajan ma teist kaugele, hajutan ta kuivale ja tühjale maale, ta eelväe Idamerre, ta järelväe Läänemerre; ja temast tõuseb hais, tõuseb roiskumise lehk, sellepärast et ta tahtis teha suuri asju.
Ära karda, maa! Hõiska ja rõõmusta, sest Issand teeb suuri asju!
Ärge kartke, välja loomad, sest kõrbe rohumaad löövad haljendama ja puud hakkavad vilja kandma, viigi- ja viinapuud kannavad külluslikult!
Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmustage Issandas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi!
Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist.
Ja ma tasun teile nende aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud, vastsed, mardikad ja röövikud - see mu suur sõjavägi, kelle ma läkitasin teie kallale.
Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse.
Ja te saate tunda, et mina olen Iisraeli keskel, et mina, Issand, olen teie Jumal ja ei keegi teine. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse.
Joel 3 Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi.
Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale.
Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid.
Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav.
Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub.
Joel 4 Jah, vaata, neil päevil ja sel ajal, kui ma pööran Juuda ja Jeruusalemma vangipõlve,
kogun ma kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu + Nimi Joosafat tähendab 'Issand mõistab kohut'. ; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, sellepärast et nad on ta pillutanud paganate sekka ja on jaotanud minu maa;
sellepärast et nad on liisku heitnud mu rahva pärast, on andnud poeglapse hoora vastu ja on müünud tütarlapse veini eest, mida nad jõid.
Ja mis on teilgi minuga tegemist, Tüüros ja Siidon ja kogu vilistite maa? Kas tahate mulle millegi eest kätte tasuda? Aga kui te mulle kätte tasute, siis ma saadan kiiresti teie teod teie eneste pea peale tagasi.
Sest te olete võtnud mu hõbeda ja kulla ning olete viinud mu ilusad väärtasjad oma paleedesse.
Te olete müünud Juuda lapsi ja Jeruusalemma lapsi kreeklastele, et saata neid kaugele nende oma maast.
Vaata, ma panen nad liikvele paigast, kuhu te nad olete müünud, ja saadan teie teod teie eneste pea peale tagasi.
Ma müün teie pojad ja tütred Juuda lastele, ja need müüvad nad seebalastele, ühele kaugele rahvale. Jah, Issand on rääkinud.
Kuulutage seda paganate seas, valmistuge pühaks sõjaks, innustage kangelasi; astugu ligi ja mingu üles kõik sõjamehed!
Taguge oma sahad mõõkadeks ja sirbid piikideks! Nõdergi öelgu: „Ma olen kangelane!”
Rutake ja tulge, kõik paganad naabrusest, ja kogunege! Vii, Issand, sinna alla oma kangelased!
Paganad asugu teele ja mingu Joosafati orgu, sest seal ma istun ja mõistan kohut kõigi ümberkaudsete rahvaste üle!
Pistke sirp vilja külge, sest lõikus on valminud! Tulge, sõtkuge, sest surutõrs on täis! Tõrred voolavad üle, sest nende kurjus on suur.
Rahvahulk on rahvahulga kõrval Otsuseorus. Sest Issanda päev ligineb Otsuseorus.
Päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära.
Issand möirgab Siionist ja toob Jeruusalemmast kuuldavale oma hääle; taevas ja maa värisevad, aga Issand on varjupaigaks oma rahvale ja kindlaks linnaks Iisraeli lastele.
Siis te tunnete, et mina olen Issand, teie Jumal, kes elab Siionis oma pühal mäel. Jeruusalemm saab pühaks ja võõrad ei käi enam temast läbi.
Ja sel päeval sünnib, et mäed tilguvad värsket veini ja künkad voolavad piima; kõigis Juuda nõgudes voolab vesi ja Issanda kojast voolab välja allikas ning kastab Sittimi orgu.
Egiptus jääb lagedaks ja Edom saab kõrbeks vägivalla pärast Juuda laste kallal, sellepärast et nad oma maal on valanud süütut verd.
Aga Juuda jääb asustatuks igavesti ja Jeruusalemm põlvest põlve.
Ma tasun kätte nende vere eest, mille eest ma seni ei ole kätte tasunud. Ja Issand elab Siionis.”
Aamos 1 Aamose sõnad sellest, mis ta nägi Iisraeli kohta Juuda kuninga Ussija päevil ja Iisraeli kuninga Jerobeami, Joase poja päevil kaks aastat enne maavärisemist. Aamos oli Tekoa karjaste hulgast.
Ta ütles: „Issand möirgab Siionist ja toob Jeruusalemmast kuuldavale oma hääle. Karjaste rohumaad leinavad ja Karmeli tipp kuivab.
Nõnda ütleb Issand: Damaskuse kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on peksnud Gileadi raudsete pahmavankritega.
Seepärast ma läkitan Hasaeli kotta tule ja see põletab Ben-Hadadi paleed.
Ja ma murran katki Damaskuse riivid, hävitan Bikat-Aaveni elanikud ja Beet-Edenist valitsuskepihoidja. Ja Süüria rahvas peab minema asumisele Kiiri, ütleb Issand.
Nõnda ütleb Issand: Assa kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on viinud kogu rahva asumisele, et anda neid Edomi võimusesse.
Seepärast läkitan ma Assa müüridesse tule ja see põletab ta paleed.
Ja ma hävitan Asdodist elanikud ning Askelonist valitsuskepihoidja. Ma pööran oma käe Ekroni vastu ja vilistite jääk hukkub, ütleb Issand Jumal.
Nõnda ütleb Issand: Tüürose kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on andnud Edomi võimusesse kõik asumiselesaadetud ega ole vendluslepingust hoolinud.
Seepärast läkitan ma Tüürose müüridesse tule ja see põletab ta paleed.
Nõnda ütleb Issand: Edomi kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest ta on oma venda mõõgaga taga ajanud ja on kaotanud oma halastuse; ta on pidanud viha ja on säilitanud oma raevu igaveseks.
Seepärast läkitan ma Teemanisse tule ja see põletab Bosra paleed.
Nõnda ütleb Issand: Ammonlaste kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on rebinud lõhki Gileadi rasedad naised, et laiendada oma maa-ala.
Seepärast süütan ma Rabba + Rabba on praegune Amman. müüridesse tule ja see põletab ta paleed, kui lahingupäeval puhkeb sõjakisa ja puhkeb tormipäeva tuul.
Ja nende kuningas, tema ja ta vürstid saadetakse vangi üheskoos, ütleb Issand.
Aamos 2 Nõnda ütleb Issand: Moabi kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on põletanud lubjaks Edomi kuninga luud.
Seepärast läkitan ma Moabisse tule ja see põletab Kerijoti paleed. Moab sureb sõjakäras võitlushüüete ja pasunahääle saatel.
Ma hävitan tema keskelt kohtumõistja ja tapan koos temaga kõik ta vürstid, ütleb Issand.
Nõnda ütleb Issand: Juuda kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on hüljanud Issanda Seaduse ega ole pidanud tema määrusi; neid on eksitanud nende valejumalad, kelle järel on käinud nende vanemad.
Seepärast läkitan ma Juudasse tule ja see põletab Jeruusalemma paleed.
Nõnda ütleb Issand: Iisraeli kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad müüvad raha eest õige ja sandaalipaari eest vaese,
nad ihaldavad mullapõrmu viletsate pea peale ja väänavad väetite õigust; poeg ja isa lähevad sama tüdruku juurde teotama mu püha nime.
Nad heidavad panditud riiete peale iga altari kõrval ja joovad oma jumalate kojas nende veini, keda nad ise on süüdi mõistnud.
Ja ometi hävitasin mina nende eest emorlased, kes olid pikakasvulised nagu seedrid ja tugevad nagu tammed; ma hävitasin neil vilja ülevalt ja juured alt.
Mina tõin teid ära Egiptusemaalt ja saatsin teid kõrbes nelikümmend aastat, et saite pärida emorlaste maa.
Mina tõstsin teie poegade hulgast prohveteid ja teie noorte meeste hulgast nasiire + Nasiir oli Jumala teenimisele pühendunud inimene, kes pidi hoiduma muu hulgas ka veinist, vt 4Ms 6; Km 13:5-7. . Või ei ole see nõnda, Iisraeli lapsed? ütleb Issand.
Aga teie jootsite nasiiridele veini ja keelasite prohveteid, öeldes: „Ärge ennustage!”
Vaata, ma lasen maapinna teie all vankuda, otsekui vanguks viljavihkudega täidetud vanker.
Siis on nobedal põgenemine võimatu, tugeval ei ole kasu tema jõust ega saa kangelane päästa oma hinge.
Ja ammukütt ei pea vastu, kärmet ei aita tema jalad ega päästa ratsanik oma elu.
Isegi südikaim kangelaste seast peab sel päeval alasti põgenema, ütleb Issand.
Aamos 3 Kuulge seda sõna, mis Issand on kõnelnud teie kohta, Iisraeli lapsed, kogu selle suguseltsi kohta, kelle ma tõin Egiptusemaalt ära, öeldes:
Mina tunnustan ainult teid kõigist maa suguvõsadest; seepärast karistan ma teid kõigi teie süütegude pärast.
Kas kaks kõnnivad koos, ilma et oleksid ühel nõul?
Kas lõvi möirgab metsas, kui tal pole saaki? Kas noor lõvi häälitseb koopas, kui ta ei ole midagi püüdnud?
Kas lind langeb maas olevasse paela, kui talle pole pandud püünist? Kas pael tõuseb maapinnalt, kui see pole midagi püüdnud?
Kas linnas puhutakse sarve, ilma et rahvas ehmuks? Kas linnas juhtub õnnetus, mida Issand ei ole saatnud?
Tõesti, Issand Jumal ei tee midagi, ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile.
Lõvi möirgab - kes ei kardaks? Issand Jumal räägib - kes ei ennustaks?
Kuulutage Asdodi paleedele ja paleedele Egiptusemaal ning öelge: Kogunege Samaaria mägedele ja vaadake suurt segadust tema keskel ning ülekohut tema sees!
Nad ei oska teha õigust, ütleb Issand; nad kuhjavad ülekohut ja vägivalda oma paleedesse.
Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaenlane tuleb piirama su maad, sinult kistakse ära su võim ja su paleed rüüstatakse.
Nõnda ütleb Issand: Otsekui karjane päästab lõvi suust paar koiba või kõrvaotsakese, nõnda päästetakse Iisraeli lapsed, kes Samaarias istuvad toredail asemeil ja Damaskuse voodites.
Kuulge ja hoiatage Jaakobi sugu, ütleb Issand, vägede Jumal.
Sest päeval, kui ma karistan Iisraeli tema üleastumise pärast, karistan ma Peeteli altareid: altari sarved raiutakse ära ja need langevad maha.
Ja ma löön puruks talvekoja koos suvekojaga, elevandiluuga ehitud kojad purustatakse ja paljud kojad hävivad, ütleb Issand.
Aamos 4 Kuulge seda sõna, Baasani lihavad lehmad, kes te olete Samaaria mäel, kes te rõhute viletsaid ja teete liiga vaestele, kes te ütlete oma isandaile: „Tooge meile juua!”
Issand Jumal on vandunud oma pühaduse juures: Vaata, teile tulevad tõesti päevad, kui teid lohistatakse haakidega ja viimaseid teist kalapüügikonksudega.
Te peate müüriaukudest välja tulema, igaüks üksikult, ja teid heidetakse Harmonile, ütleb Issand.
Minge Peetelisse ja astuge käsust üle, veel rohkem astuge käsust üle Gilgalis: tooge hommikuti oma tapaohvreid, iga kolme päeva järel oma kümniseid.
Suitsutage hapnenust tänuohvrit ja kuulutage välja vabatahtlikud annetused, tehke need teatavaks! Sest seda te armastate, Iisraeli lapsed, ütleb Issand.
Mina andsin teile küll jõudehambad kõigis teie linnades ja leivapuuduse kõigis teie paigus, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand.
Mina hoidsin ka vihma teist eemal, kui oli veel kolm kuud lõikuseni; ma lasksin sadada ühele linnale, aga teisele linnale ei lasknud ma sadada; üks põld sai vihma, aga teine põld, millele vihma ei tulnud, kuivas ära.
Siis tulid tuikudes kaks, kolm linna ühte linna vett jooma, kuid ei saanud kustutada oma janu; ometi ei pöördunud te tagasi minu juurde, ütleb Issand.
Mina lõin teid viljakõrvetuse ja -roostega, lasksin kuivada teie rohuaiad ja viinamäed, röövikud sõid ära teie viigi- ja õlipuud, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand.
Mina läkitasin teie sekka katku nagu Egiptuses, tapsin mõõgaga teie noored mehed, samuti viidi ära teie hobused; ja ma lasksin tõusta teile ninna kõrbelõhna teie leeridest, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand.
Ja ma paiskasin teid segi, nagu Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra; te olite otsekui tulest tõmmatud tukk, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand.
Seepärast, Iisrael, ma talitan sinuga nõnda. Et ma sulle seda teen, siis valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat!
Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel - Issand, vägede Jumal on tema nimi.
Aamos 5 Kuulge seda kõnet, nutulaulu, mida ma alustan teie pärast, Iisraeli sugu!
On langenud ega tõuse enam Iisraeli neitsi; ta lamab märkamatult oma maal, ükski ei aita teda üles.
Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Linnast, kust välja läks tuhat, jääb järele sada, ja kust välja läks sada, jääb järele kümme Iisraeli soole.
Sest Issand ütleb Iisraeli soole nõnda: Otsige mind, et te jääksite elama!
Ärge otsige Peetelit, ärge minge Gilgalisse, ärge läbige Beer-Sebat; sest Gilgal läheb kindlasti vangi ja Peetelist saab õudne paik!
Otsige Issandat, et te jääksite elama, et ta nagu tuli ei tungiks Joosepi kotta ega põletaks seda, ilma et Peetelil oleks kustutajat,
teie, kes muudate õiguse koirohuks ja paiskate maha õigluse!
Tema, kes on teinud Sõela- ja Vardatähed, kes muudab pimeduse hommikuks ja pimendab päeva ööks, kes kutsub mereveed ja valab need maa peale - Issand on tema nimi.
See on tema, kes laseb tulla hukatuse tugevale ja toob hävingu kindlale linnale.
Nad vihkavad noomijat väravas ja põlgavad seda, kes räägib tõtt.
Et te tõstate viletsale renti ja võtate temalt viljamaksu, siis juhtub teiega nõnda: kuigi te ehitate tahutud kividest kodasid, ei ela neis teie, kuigi te istutate toredaid viinamägesid, ei joo nende veini teie.
Sest ma tean, et teie üleastumisi on palju ja teie patud on suured: te kiusate taga õiget, võtate altkäemaksu ja tõukate vaesed väravas kõrvale.
Sellepärast vaikib mõistlik niisugusel ajal, sest see on kuri aeg.
Otsige head, aga mitte kurja, et te jääksite elama! Siis on teiega Issand, vägede Jumal, nõnda nagu te ütlete.
Vihake kurja ja armastage head, pange väravas kehtima õigus; vahest Issand, vägede Jumal, annab siiski armu Joosepi jäägile!
Seepärast ütleb Issand, vägede Jumal, nõnda: Kõigil turgudel on kaebus ja kõigil tänavail öeldakse: „Häda, häda!” Põllumehi kutsutakse leinama ja nutulaulu oskajaid kaebusele.
Ja kõigil viinamägedel on kurtmine, sest mina lähen teie hulgast läbi, ütleb Issand.
Häda neile, kes igatsevad Issanda päeva! Milleks teile Issanda päev? See on pimedus, aga mitte valgus.
See on, nagu keegi põgeneb lõvi eest, aga temale tuleb vastu karu; või nagu keegi tuleb kotta, nõjatub käega seinale, aga madu salvab teda.
Eks ole Issanda päev pimedus, aga mitte valgus? See on sünge ja sel pole sära.
Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna.
Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale.
Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!
Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!
Kas te tõite minule kõrbes tapa- ja roaohvreid nelikümmend aastat, Iisraeli sugu?
Aga teie peate kandma oma kuningat Sikkutit ja oma tähejumalat Kiijunit, kujusid, mis te enestele olete teinud.
Ja ma viin teid vangi teisele poole Damaskust, ütleb Issand, kelle nimi on Vägede Jumal.
Aamos 6 Häda muretuile Siionis ja julgeile Samaaria mäel ja rahva tähtsaile meestele, kelle juurde tuleb Iisraeli sugu!
Minge Kalnesse ja vaadake, ja sealt minge suurde Hamatisse; siis minge alla vilistite Gatti: kas olete neist kuningriikidest paremad? Ons nende maa teie maast suurem?
Häda teile, kes te peate kaugeks kurja päeva, aga toote ligidale vägivalla aasta,
kes te magate elevandiluust voodites ja aelete oma asemeil, sööte talled karjast ja nuumvasikad laudast,
kes te sepitsete laule naabli saatel, valmistate endile mänguriistu nagu Taavet,
kes te joote karikaist veini ja võiate endid parima õliga, aga Joosepi hukkumine ei tee teile haiget.
Seepärast viiakse nad nüüd vangi esimeste viidavate seas ja nende aelemispeol on lõpp.
Issand Jumal on iseeneses vandunud, Issand, vägede Jumal, ütleb: Ma ei salli Jaakobi kõrkust, ma vihkan tema paleesid; ma loovutan linna ja kõik, kes selles on.
Ja kui siis ka kümme meest ühte kotta alles jääb, surevad needki.
Ja kui kellegi sugulane ja laibapõletaja ta võtab, et luid kojast välja viia, ja küsib siis sellelt, kes on koja kaugeimas nurgas: „Kas sinu juures on veel keegi?”, siis vastab see: „Ei ole.” Aga teine ütleb: „Tasa!” Sest Issanda nime ei tohi nimetada.
Sest vaata, Issand käsib ja suur koda lüüakse tükkideks ning väike koda kildudeks.
Kas hobused saavad joosta kaljul või küntakse seda härgadega, et te pöörate õiguse mürgiks ja õigluse vilja koirohuks,
teie, kes rõõmustate Lo-Debari pärast, kes ütlete: „Eks me ole oma jõuga võtnud enestele Karnaimi?”
Jah, vaata, ma lasen tõusta teie vastu, Iisraeli sugu, ühe rahva, ütleb Issand, vägede Jumal, ja nad suruvad teid Hamati teelahkmest Lagendikujõeni.
Aamos 7 Issand Jumal andis mulle niisuguse nägemuse: vaata, ta oli valmistamas rohutirtse, kui ädal oli hakanud kasvama; ja vaata, see oli ädal pärast niitmist kuningale.
Ja kui rohutirtsud olid maa rohu ära söönud, siis ütlesin mina: „Issand Jumal, anna ometi andeks! Kuidas küll Jaakob püsib, kui ta jääb nii väikeseks?”
Issand kahetses seda. „See ei sünni!” ütles Issand.
Issand Jumal andis mulle niisuguse nägemuse: vaata, Issand Jumal kutsus karistuseks tule ja see hävitas suure sügavuse veed ning hakkas hävitama põllumaad.
Siis ütlesin mina: „Issand Jumal, lõpeta ometi! Kuidas küll Jaakob püsib, kui ta jääb nii väikeseks?”
Issand kahetses seda. „Seegi ei sünni!” ütles Issand Jumal.
Ta andis mulle niisuguse nägemuse: vaata, Issand seisis looditud müüril ja tal oli käes tinalood.
Ja Issand küsis minult: „Mida sa näed, Aamos?” Ja ma vastasin: „Loodi.” Siis ütles Issand: „Vaata, ma panen loodi oma Iisraeli rahva keskele. Ma ei lähe enam temast mööda,
vaid Iisaki ohvrikünkad hävitatakse ja Iisraeli pühamud rüüstatakse, ja ma tõusen mõõgaga Jerobeami soo vastu.”
Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu.
Sest Aamos on öelnud nõnda: Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.”
Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal!
Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.”
Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja.
Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!
Ja kuule siis nüüd Issanda sõna: Sina ütled: Ära ennusta Iisraelile ja ära pilla sõnu Iisaki soole!
Sellepärast ütleb Issand nõnda: Su naine saab linnas hooraks, su pojad ja su tütred langevad mõõga läbi, su maa jaotatakse nööriga, sa ise sured roojasel maal ja Iisrael peab minema vangi, ära omaenese maalt.”
Aamos 8 „Issand Jumal andis mulle niisuguse nägemuse: vaata, seal oli korv küpse puuviljaga.
Ja ta küsis: „Mida sa näed, Aamos?” Ma vastasin: „Korvitäit küpset puuvilja.” Siis ütles Issand mulle: „Mu rahvale, Iisraelile, tuleb lõpp. Enam ma ei lähe temast mööda.
Sel päeval muutuvad palee laulud ulgumiseks, ütleb Issand Jumal. Palju on laipu, heidetud igasse paika. Vaikus.”
Kuulge seda, kes ahmite vaese järele ja tahate maal teha hädalisele lõpu,
öeldes: „Millal möödub noorkuu, et saaksime müüa vilja, ja hingamispäev, et võiksime avada viljaaidad, teha vaka väiksemaks ja seekli suuremaks, ja petta väärade vaekaussidega,
et saaksime osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese, ja müüa vilja pähe aganaid?”
Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: „Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!”
Kas ei peaks maa selle kõige pärast värisema ja kõik, kes seal elavad, leinama? Kas maa ei peaks sellest kerkima nagu jõgi, kohudes ja alanedes nagu Niilus Egiptuses?
„Ja selsamal päeval sünnib,” ütleb Issand Jumal, „et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal.
Ja ma muudan teie pühad leinaks ja kõik teie laulud nutulauludeks, ma panen kõigi niudeile kotiriide ja teen paljaks iga pea. Ma toon teile leina nagu ainsa poja pärast ja teie lõpp peab olema kibe.”
„Vaata, päevad tulevad,” ütleb Issand Jumal, „mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele.
Siis nad vaaruvad merest mereni ja põhjast itta, nad uitavad, otsides Issanda sõna, aga nad ei leia.
Sel päeval minestavad janu pärast ilusad neitsid ja noored mehed,
need, kes vandusid Samaaria süüteo juures ja ütlesid: „Nii tõesti kui su jumal elab, Daan!” ja: „Nii tõesti kui su lemmik elab, Beer-Seba!” - nad langevad ega tõuse enam.”
Aamos 9 Ma nägin, et Issand seisis altari juures ja ütles: „Löö sambanupu peale, nõnda et piidad vabiseksid, ja lõhu nad katki, et nad variseksid nende kõikide pähe! Siis ma tapan mõõgaga viimsedki neist. Ükski neist ei saa põgenema ja keegi neist ei pääse pakku.
Kuigi nad poeksid peitu surmavalda, rebiks mu käsi nad sealtki esile; ja kuigi nad läheksid üles taevasse, tooksin ma nad sealtki alla.
Kuigi nad poeksid peitu üles Karmeli tippu, ma otsiksin ja võtaksin nad ära ka sealt; ja kuigi nad läheksid mu silma eest varjule mere põhja, käsiksin ma maol neid sealgi salvata.
Kuigi nad sammuksid oma vaenlaste ees vangidena, käsiksin ma mõõka neid sealgi tappa. Ja ma pööran oma silmad nende vastu: kurjaks, aga mitte heaks.”
Issand, vägede Jumal, kelle puudutusest maa väriseb, nõnda et kõik selle elanikud leinavad, nõnda et see kõik tõuseb jõena ja alaneb jälle nagu Egiptuse Niilus,
tema, kes ehitab oma hoone taevasse ja püstitab maa kohale oma võlvi, kes kutsub mereveed ja valab need maa peale - Issand on tema nimi.
Eks ole teie, Iisraeli lapsed, mulle etiooplastega üheväärsed? Eks ole mina toonud Iisraeli Egiptusemaalt, vilistid Kaftoorist + Nimi Kaftoor tähendab mingit Vahemere saart, arvatavasti Kreetat. ja süürlased Kiirist?
Vaata, Issanda Jumala silmad on patuse kuningriigi vastu ja ma hävitan selle maapinnalt. Ometi ei hävita ma Jaakobi sugu sootuks, ütleb Issand.
Sest vaata, ma annan käsu ja sõelun Iisraeli sugu kõigi paganate seas, nõnda nagu sõelaga sõelutakse: ivagi ei pudene maha.
Mõõga läbi surevad kõik mu rahva patused, kes ütlevad: „Õnnetus ei tule meile ega taba meid.”
Sel päeval taastan ma jälle Taaveti lagunenud koja, müürin kinni ta praod, koristan ta varemed ja ehitan ta üles, nagu ta oli muistseil päevil,
et nad saaksid pärida Edomi jäägi ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud minu nimi, ütleb Issand, kes seda teeb.
Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil kündja jõuab järele lõikajale ja viinamarjasõtkuja seemne külvajale; siis tilguvad mäed värsket veini ja kõik künkad sulavad.
Siis ma pööran oma Iisraeli rahva vangipõlve, nad ehitavad üles hävitatud linnad ja elavad neis; nad istutavad viinamägesid ja joovad nende veini, nad rajavad rohuaedu ja söövad nende vilja.
Ma istutan nad nende oma maale ja enam ei kitkuta neid ära nende maalt, mille ma neile olen andnud, ütleb Issand, sinu Jumal.”
Obadja 1 Obadja nägemus. „Nõnda ütleb Issand Jumal Edomi kohta - me oleme kuulnud sõnumit Issandalt ja käskjalg on läkitatud rahvaste juurde: „Üles, tõuskem sõdima tema vastu!”
Vaata, ma teen sind pisikeseks rahvaste keskel, sind põlatakse väga.
Su südame ülbus petab sind, kes sa elad kaljulõhedes, kes sa oled rajanud oma asupaiga kõrgele ja mõtled oma südames: „Kes võiks mind tõugata alla maa peale?”
Kuigi sa tõuseksid kotka kõrgusele ja kuigi su pesa oleks tehtud tähtede sekka, tooksin ma su sealt alla, ütleb Issand.
Kui su juurde tulevad vargad või öised röövlid - kuidas sind siis laastatakse! Eks nad varasta vaid niipalju, kui neile on vaja? Kui sulle tulevad viinamarjakorjajad, kas nad ei jäta midagi järelnoppimiseks?
Ah, kuidas küll uuritakse Eesavit, tuhnitakse tema peidetud varandusi.
Kõik su liitlased ajavad sind piirini, su sõbrad petavad sind, võtavad su üle võimust, su leiva sööjad seavad sulle lõksu. - „Tema ei taipa midagi!” -
Kas see ei tule kätte sel päeval, ütleb Issand, kui ma hävitan targad Edomist ja mõistlikud Eesavi mäelt?
Siis, Teeman, ehmuvad su kangelased, sest Eesavi mäestikust tapetakse viimne kui mees.
Süüteo pärast, vägivalla pärast su venna Jaakobi kallal katab sind häbi ja sind hävitatakse igaveseks.
Sel päeval, kui sa seisid eemal, päeval, kui võõrad viisid ära ta varanduse, kui muulased tulid ta väravasse ja heitsid liisku Jeruusalemma pärast, olid sinagi nagu üks neist.
Ära vaata põlgusega oma venna peale tema viletsuse ajal; ära rõõmusta Juuda laste pärast nende hukkumispäeval; ära oma suuga suurusta hädapäeval!
Ära mine sisse mu rahva väravast tema õnnetuspäeval; ära sinagi tunne rõõmu tema hädast ta õnnetuspäeval; ära pista kätt tema varanduse külge tema õnnetuspäeval!
Ära varitse teelahkmel tema põgenikke hävitamas, ära loovuta tema pääsenuid hädapäeval!
Sest Issanda päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks. Nõnda nagu sina talitasid, talitatakse sinuga, su teod tulevad tagasi su oma pea peale.
Sest nõnda nagu te olete joonud mu pühal mäel, nõnda peavad kõik rahvad alati jooma: nad joovad ja rüüpavad, ja siis on, nagu ei oleks neid olnudki.
Aga pääsemine on Siioni mäel, see on püha, ja Jaakobi sugu pärib oma endised pärandid.
Jaakobi sugu on tuli ja Joosepi sugu on leek, aga Eesavi sugu on kõrs: nad süütavad selle ja põletavad ja Eesavi soole ei jää pääsenuid. Jah, Issand on rääkinud.
Nad pärivad Lõunamaa koos Eesavi mäestikuga, ja Madalmaa koos vilistitega; nad pärivad Efraimi väljad ja Samaaria väljad ja Benjamini koos Gileadiga.
Ja Iisraeli laste vangiviidud vägi, kes on kaananlaste seas Sareptani, ja Jeruusalemmast vangiviidud, kes on Sefaradis, pärivad Lõunamaa linnad.
Päästjad lähevad üles Siioni mäele kohut mõistma Eesavi mäestiku üle. Ja kuningriik jääb Issandale.”
Joona 1 Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:
„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.
Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.
Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: „Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!”
Aga isekeskis nad rääkisid: „Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!” Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
Siis nad ütlesid temale: „Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?”
Ja ta vastas neile: „Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.”
Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: „Miks sa seda tegid?” Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud.
Ja nad küsisid temalt: „Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?” Sest meri hakkas üha enam mässama.
Ja ta vastas neile: „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.”
Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama.
Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: „Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Issand, teed nõnda, nagu on sinule meelepärane!”
Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.
Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi.
Joona 2 Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.
Ja Joona palus Issandat, oma Jumalat, kala kõhus
ja ütles: „Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle. Haua sisemuses hüüdsin ma appi ja sina kuulsid mu häält.
Sest sina heitsid mind sügavusse, merede südamesse; veevool ümbritses mind, kõik su vood ja su lained käisid minust üle.
Siis ma mõtlesin: Ma olen ära aetud su silma eest. Siiski ehk saan veel näha su püha templit!
Vesi ümbritses mind kõrist saadik, süvavesi piiras mind, mererohi mähkis mu pead.
Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks. Aga sina tõid mu elu hauast üles, Issand, mu Jumal!
Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse.
Need, kes austavad tühje ebajumalaid, hülgavad oma osaduse.
Aga mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades. Mida olen tõotanud, seda täidan! Issanda käes on pääste!”
Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale.
Joona 3 Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles:
„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!”
Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda.
Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: „Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!”
Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.
Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.
Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: „Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,
vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!
Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.”
Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.
Joona 4 Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
Ja ta palus Issandat ning ütles: „Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.
Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!”
Aga Issand küsis: „Kas sul on õigus vihastada?”
Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.
Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.
Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.
Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”
Aga Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?” Tema vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.”
Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,
aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!”
Miika 1 Issanda sõna, mis tuli Miikale, moorastlasele, Juuda kuningate Jootami, Aahase ja Hiskija päevil, ta nägemus Samaaria ja Jeruusalemma kohta:
„Kuulge, kõik rahvad, pane tähele, maa ja kõik, mis seda täidab! Olgu Issand Jumal tunnistajaks teie vastu, Issand oma pühast templist!
Sest vaata, Issand tuleb välja oma asupaigast, astub alla ja kõnnib maa kõrgendikel.
Mäed sulavad tema all ja orud lõhenevad otsekui vaha tule paistel, otsekui järsakult alla voolav vesi.
Jaakobi üleastumise pärast ja Iisraeli soo pattude pärast sünnib see kõik. Kes on süüdi Jaakobi üleastumises? Kas mitte Samaaria? Ja kellelt on Juuda ohvrikünkad? Kas mitte Jeruusalemmalt?
Sellepärast teen ma Samaaria kivikangruks väljal, viinamäe istutusmaaks, veeretan ta kivid orgu ja paljastan ta alusmüürid.
Kõik ta nikerdatud kujud lüüakse katki, kogu ta hoorapalk põletatakse tulega ja ma hävitan kõik ta ebajumalad; sest ta on kogunud need hoorapalgast ja hoorapalgaks saavad need jälle.
Sellepärast pean ma kaeblema ja ulguma, käima paljajalu ja alasti, pean ulguma nagu šaakal ja leinama nagu jaanalind.
Sest tema haav on ravimatu. Jah, see on jõudnud Juudani, ulatub mu rahva väravani, lausa Jeruusalemmani.
Ärge kuulutage Gatis, ärge nutke valjusti, püherdage põrmus Beet-Afras!
Minge ära, Saafiri elanikud, alasti ja häbis, Saanani asukad ei lähe välja: Beet-Haeselis on kurtmine, teilt võetakse püsi.
Jah, Maaroti elanikud ootavad õnne, aga Issandalt tuleb õnnetus Jeruusalemma väravasse.
Rakendage hobused vankri ette, Laakise elanikud! Siin oli Siioni tütre patu algus, sest sinus peitusid Iisraeli üleastumised.
Sellepärast tuleb sul anda lahkumisand Mooreset-Gatile. Aksibi kojad on pettumuseks Iisraeli kuningaile.
Ma toon su vastu vallutaja, Maaresa elanik! Adullamini + Adullami koobas oli Taaveti pelgupaik, vt 1Sm 22:1; 1Sm 23:13. jõuab Iisraeli auhiilgus.
Lõika juuksed ära ja aja pea kiilaks oma hellitatud laste pärast! Aja oma pea laialt paljaks nagu on raisakotkal, sest nad viiakse su juurest vangi!
Miika 2 Häda neile, kes kavatsevad nurjatust ja hauvad oma voodites kurje mõtteid, et neid hommiku koites täide saata, sest nende käes on võim.
Nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile, kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda, igaühte ja ta pärisosa.
Sellepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, selle suguvõsa vastu kavatsen ma õnnetust, millest te ei saa oma kaela välja kiskuda ega käia upsakalt püstipäi, sest aeg tuleb kuri.
Sel päeval tehakse teist pilkealused ja lauldakse teie kohta kahetsuslaulu: „Nüüd on see juhtunud,” öeldakse, „nüüd me oleme hävitatud sootuks; ta on vahetanud ära mu rahvale kuuluva osa. Oh, ta eemaldab mu sealt, ta jagab meie põllud vangistajaile!”
Seepärast ei ole sul kedagi, kes heidaks mõõdunööri liisuosaks Issanda koguduses.
„Ärge kuulutage!” kuulutavad nad. „Nõnda ei kuulutata! Teotus ei ulatu meieni!”
Kas nõnda räägitakse, Jaakobi sugu? Ons Issanda Vaim kannatamatu? Ons tema teod seesugused? Eks tee mu sõnad head sellele, kes sirgelt käib?
Aga juba eile oli mu rahvas tõusnud vaenlaseks; rõivaste pealt te tõmbate mantli nendelt, kes julgesti mööda lähevad, kes sõjast tagasi pöörduvad.
Te ajate ära mu rahva naised nende armsatest kodadest, te võtate nende lastelt minu ehted igaveseks.
Tõuske ja minge ära, see siin pole jäämise paik; oma rüvetatuse tõttu peab see valusalt hävima!
Kui tuleks mees, kes ajab tuult taga ja kõneleb valet: „Mina kuulutan sulle veinist ja vägijoogist”, siis oleks ta küll sellele rahvale prohvetiks.
Ma tahan sind, Jaakob, koguda ühtekokku, ma tahan korjata Iisraeli jäägi; ma panen nad ühte nagu lambad tarasse, otsekui karja oma karjamaale - inimesi on rohkesti.
Ja nende ees käib teeavaja: nad avavad tee, läbivad värava ja lähevad sealtkaudu välja. Nende ees käib nende kuningas ja nende eesotsas on Issand.
Miika 3 Ja mina ütlesin: Kuulge ometi, Jaakobi peamehed ja Iisraeli soo juhid! Kas teil ei olegi tarvis teada, mis on õige,
teil, kes te vihkate head ja armastate kurja, kes te rebite neil naha pealt ja liha kontidelt,
kes te sööte mu rahva liha ja nülite neilt naha, murrate nende luud ja tükeldate neid nagu liha keedupotti või katlasse panekuks?
Küllap nad kord kisendavad Issanda poole, kuid tema ei vasta neile, vaid peidab sel ajal oma palge nende eest, sellepärast, et nad on teinud kurje tegusid.
Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast, kes hüüavad: „Rahu!”, kui neil on hammaste vahel midagi närida, aga kuulutavad sõja sellele, kes ei pane neile midagi suhu.
Sellepärast tuleb teile nägemusteta öö ja ennustusteta pimedus. Päike loojub nende prohvetite kohal ja päev muutub neile pimedaks.
Siis jäävad nägijad häbisse ja ennustajad tunnevad piinlikkust; nad kõik katavad kinni oma habeme, sest Jumala vastust ei ole.
Aga mina olen täis jõudu, Issanda Vaimu, täis õigust ja vägevust, et kuulutada Jaakobile ta üleastumist ja Iisraelile ta pattu.
Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli soo juhid, kes te põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge,
kes te ehitate Siionit verega ja Jeruusalemma ülekohtuga!
Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest, tema preestrid õpetavad tasu eest ja tema prohvetid ennustavad raha eest. Ometi toetuvad nad Issandale, öeldes: „Eks ole Issand meie keskel? Ei meile tule õnnetust!”
Teie pärast küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab kivivaremeks ja templimägi võsastunud künkaks.
Miika 4 Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning rahvad voorivad ta juurde.
Ja paljud paganad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meile oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!”
Ja tema mõistab kohut paljude rahvaste vahel ning noomib vägevaid paganaid kaugete maadeni. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima.
Siis istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja keegi ei hirmuta neid, sest vägede Issanda suu on kõnelnud.
Kuigi kõik rahvad käivad igaüks oma jumala nimel, käime meie Issanda, oma Jumala nimel ikka ja igavesti.
Sel päeval, ütleb Issand, kogun ma lonkajad ja korjan hajutatud, ja need, kellele ma olen kurja teinud.
Ja ma teen lonkajaist allesjääjad ning väsinuist vägeva rahva. Ja Issand valitseb kui kuningas nende üle Siioni mäel sellest ajast ja igavesti.
Ja sina, Karjatorn, Siioni tütre küngas! Sinu juurde tuleb ja saabub endine valitsus, Jeruusalemma tütre kuningriik.
Mispärast sa nüüd halad nii valjusti? Kas sul pole kuningat? Või on kadunud su nõuandja, et valu valdab sind otsekui sünnitajat?
Väänle ja vaevle, Siioni tütar, sünnitaja sarnaselt, sest nüüd pead sa lahkuma linnast, elama väljal ja minema Paabelini: seal päästetakse sind, seal lunastab Issand sinu su vaenlaste käest.
Nüüd on kogunenud su vastu palju paganaid, kes ütlevad: „Saagu ta rüvetatud! Vaadaku me silmad Siionit mõnuga!”
Ent nad ei tunne Issanda mõtteid ega mõista tema nõu, sest ta kogub neid otsekui vihke rehealusesse.
Tõuse ja peksa reht, Siioni tütar, sest ma teen sulle raudsarved ja vasksõrad ja sa pihustad hulga rahvaid! Ja ma tõotan vandega nende tulu Jumalale, nende rikkuse kogu maa Issandale.
Kogu nüüd salku, sõjasalga tütar! Meie vastu on tehtud piiramisvall, Iisraeli kohtumõistjat lüüakse kepiga põsele.
Miika 5 Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest.
Seepärast jäetakse nad saatuse hooleks ajani, mil sünnitaja on sünnitanud; siis pöördub ta vendade jääk tagasi Iisraeli laste juurde.
Ja tema seisab ning hoiab karja Issanda jõus, Issanda, oma Jumala nime ülevuses. Ja nemad jäävad elama, sest tema on suur ilmamaa ääreni.
Ja see tähendab rahu. Kui Assur tuleb meie maale ja kui ta astub meie paleedesse, siis seame tema vastu seitse karjast ja kaheksa vürsti.
Nemad karjatavad mõõgaga Assuri maad ja halja teraga Nimrodi maad; tema päästab meid Assuri käest, kui see tuleb meie maale ja tungib meie piiridesse.
Siis on Jaakobi jääk paljude rahvaste keskel otsekui kaste Issandalt, nagu vihmapiisad rohu peal, mis ei oota inimest ega looda inimlaste peale.
Siis on Jaakobi jääk paganate seas, paljude rahvaste keskel, otsekui lõvi metsloomade seas, otsekui noor lõvi lambakarja keskel, kes sinna tungides tallab ja murrab, ilma et oleks päästjat.
Olgu su käsi tõstetud su vaenlaste vastu ja kõik su vihamehed hävitatagu!
Ja sel päeval, ütleb Issand, hävitan ma sinult hobused ja teen lõpu su sõjavankritele.
Ma hävitan su maa linnad ja kisun maha kõik su kindlused.
Ma hävitan sinu nõidused ja sulle ei jää enam lausujaid.
Ma hävitan sinu nikerdatud kujud ja ebaususambad ja sa ei saa enam kummardada oma kätetööd.
Ma kisun sinult su viljakustulbad ja hävitan su linnad.
Vihas ja raevus tasun ma kätte paganaile, kes pole võtnud mind kuulda.
Miika 6 Kuulge ometi, mida ütleb Issand: Tõuse ja riidle mägede ees, ja künkad kuulgu su häält!
Kuulge Issanda riidlemist, mäed ja maa püsivad alused, sest Issandal on oma rahvaga riid ja ta tahab käia Iisraeliga kohut.
Mu rahvas, mida ma olen sulle teinud ja millega ma olen sind vaevanud? Vasta mulle!
Jah, ma tõin sind Egiptusemaalt ja lunastasin orjusekojast. Ma läkitasin Moosese, Aaroni ja Mirjami käima sinu eel.
Mu rahvas, tuleta ometi meelde Baalaki, Moabi kuninga kavatsust ja Bileami, Beori poja vastust temale, ja mis sündis Sittimist Gilgalini, et sa mõistaksid Issanda õiglasi tegusid!
Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega?
Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest?
Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?
Issanda hääl hüüab linnale - ja tark on karta sinu nime - Kuulge vitsast ja selle saatjast!
Kas ikka veel on õela kojas ülekohtused varandused ja neetud, vähendatud vakk?
Kas ma peaksin olema hea väärade vaekausside ja võltsitud vihtidega kukru juures?
Selle linna rikkad on täis vägivalda, elanikud räägivad valet ja neil on suus petise keel.
Seepärast teen minagi su haigeks, pekstes sind ja laastates sind su pattude pärast.
Sa sööd, aga sa ei küllastu ja su kõht jääb tühjaks. Sa paned küll kõrvale, kuid ei saa seda päästa, ja mida sa päästadki, selle ma annan mõõga kätte.
Sa külvad, aga ei saa lõigata; sa sõtkud õlimarju, aga ei saa ennast õliga võida; ja sa sõtkud marjamahla, aga ei saa veini juua.
Sest pannakse tähele Omri seadusi ja kõiki Ahabi soo tegusid; te käite nende nõu järgi, selleks et peaksin su tegema õudseks ja sinu elanikud pilkealuseiks. Te kannate minu rahva teotust.
Miika 7 Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab.
Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga.
Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik räägib oma hinge himustamise järgi; ja seda nad keerutavad.
Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed. Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb. Nüüd satuvad nad segadusse.
Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!
Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed.
Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.
Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.
Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.
Siis mu vaenlane näeb ja häbi katab seda, kes mulle ütleb: „Kus on Issand, su Jumal?” Mu silmad saavad kahjurõõmsalt näha, et nüüd tallatakse teda nagu tänavapori.
Päev su müüride ülesehitamiseks. See päev on ammu määratud.
Sel päeval tullakse su juurde Assuri poolt ja Egiptuse linnadest ja Egiptuse poolt Frati jõeni, merest mereni ja mäest mäeni.
Aga maa tehakse lagedaks ta elanike pärast, nende tegude vilja pärast.
Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!
Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid.
Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks.
Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind.
Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu,
kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.
Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.”
Nahum 1 Ennustus Niineve kohta. Elkoslase Nahumi nägemuste raamat.
Issand on kättemaksja ja püha vihaga Jumal, Issand on kättemaksja ja täis raevu. Issand maksab kätte oma vihameestele ja on vihane oma vaenlastele.
Issand on pika vihaga ja rammult suur ja Issand ei jäta kedagi karistamata. Tema tee on tuulekeerises ja tormis ja pilved on tema jalgade tolm.
Ta sõitleb merd ja kuivatab selle ning laseb taheneda kõik jõed. Närbuvad Baasan ja Karmel ja Liibanoni õied närtsivad.
Mäed värisevad tema ees ja künkad sulavad. Tema palge ees kerkib maa, maailm ja kõik, kes seal elavad.
Kes võiks seista tema sajatuse ees? Või kes võiks taluda tema tulist viha? Tema raev puhkeb nagu tuli, kaljudki purustatakse tema poolt.
Issand on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid, kes tema juures pelgupaika otsivad.
Aga tulvavate voogudega teeb ta sellele paigale lõpu ja ajab oma vaenlased pimedusse.
Mida te kavatsete Issanda vastu? Tema teeb lõpu! Häda ei tule teist korda!
Sest olgugi nad põimunud nagu kibuvitsad ja joobunud oma joogist - nad hävitatakse kõik nagu kuivanud kõrred.
Sinust, Niineve, on lähtunud see, kes kavatseb kurja Issanda vastu, nurjatu nõuandja.
Nõnda ütleb Issand: Olgugi nad täisjõus ja olgugi neid nõnda palju, siiski tehakse neile lõpp ja nad kaovad. Ja kuigi ma sind, Juuda, olen alandanud, siis enam ma sind ei alanda.
Nüüd ma murran su pealt tema kepi ja rebin katki su köidikud.
Aga sinu kohta, Niineve, on Issand andnud käsu: Su nime ei meenutata enam. Ma hävitan su jumalate kojast nikerdatud ja valatud kujud. Ma valmistan sulle haua, sest sa oled neetud.
Nahum 2 Vaata, juba on mägede peal sõnumitooja jalad, tema kuulutab rahu. Pühitse, Juuda, oma pühi! Tasu oma tõotused! Sest iialgi enam ei tule su kallale nurjatu - ta hävitatakse sootuks.
Pillutaja tuleb su vastu. Ole valvel! Pea silmas teed! Kinnita vööd! Võta jõud hästi kokku!
Sest Issand taastab Jaakobi suuruse nagu Iisraeli suuruse, kuigi rüüstajad on rüüstanud neid ja on hävitanud nende võsud.
Tema kangelaste kilbid on punased, sõjamehed ise purpurpunaseis riideis; ta määratud päeval on sõjavankrid otsekui tõrvikute tuli ja ratsud on rahutud.
Vankrid kihutavad tänavail, tormavad turgudel sinna ja tänna; need paistavad tõrvikuina, sähvivad otsekui välgud.
Tema vägevad kutsutakse kokku: nad komistavad teel, nad tõttavad müürile, aga juba on püstitatud kaitsekatus.
Jõeväravad avatakse ja palee hakkab vankuma.
Kuninganna tõstetakse püsti, võetakse paljaks, viiakse ära. Tema teenijad halavad, häälitsevad nagu tuvid, taovad enestele vastu rinda.
Niineve on nagu veetiik, mille veed voolavad ära. „Pidage! Seiske!” Aga keegi ei pöördu tagasi.
Riisuge hõbedat, riisuge kulda! Varandust on otsatult! Võtke enestele kandam kõigist kalleist asjust!
Tühjus, lagedus ja häving! Julgus kaob, põlved võbisevad, kõigis niudeis on värin ja kõik palged õhetavad.
Kus on nüüd lõvide pesapaik ja noorte lõvide söödamaa, kuhu lõvi sai pugeda ja kus viibis lõvikutsikas, ilma et keegi neid oleks peletanud?
Kus on lõvi, kes murdis oma kutsikate tarviduseks ja kägistas emalõvide jaoks, kes täitis oma urkad saagiga ja pesapaigad sellega, mis ta murdis?
Vaata, ma tulen sulle kallale, ütleb vägede Issand, ja ma põletan su sõjavankrid suitsuks, mõõk hävitab su noored lõvid. Ma lõpetan maa pealt su röövteo ja enam ei kosta su käskjalgade hääl.
Nahum 3 Häda veresüüga linnale, kuhjaga täis valet ja röövimist! Ei lakka mahamurdmine.
Kuule! Piitsaplaks ja rattamürin, kihutavad hobused ja rappuvad vankrid.
Ratsud ajavad end püsti, mõõgad sähvivad ja piigid välguvad. Ja mahalööduid on palju, laipu on määratu hulk, korjustel pole lõppu, korjuste otsa komistatakse.
Ja seda kõike selle veetlevalt ilusa, nõiduses osava hoora arvutu hooratöö pärast, kes oma hooratöödega võrgutas rahvaid, ja nõidustega suguvõsasid.
Vaata, ma tulen sulle kallale, ütleb vägede Issand. Ma tõstan su hõlmad üle su näo ja näitan rahvaile su alastiolekut, kuningriikidele su häbistust.
Ma viskan su peale jäledaid asju, häbistan sind ja panen sind silmaimeks.
Siis põgenevad su juurest kõik, kes sind näevad, ja ütlevad: „Niineve on hävitatud!” Kes peaks teda kahetsema? Kust ma otsin talle trööstijaid?
Kas sa oled parem Noo-Aamonist, kes asus jõgede ääres, ümberringi vesi, kraaviks meri, müüriks meri?
Etioopia ja Egiptus olid ta otsatu jõud, Puut ja liibüalased olid ta aitajad.
Siiski pidi ta minema asumisele, ta läks vangi. Temagi lapsed rebiti tükkideks igal tänavanurgal, tema auliste pärast heideti liisku ja kõik ta suurnikud pandi ahelaisse.
Sinagi joobud, jääd oimetuks, sinagi pead otsima pelgupaika vaenlase eest.
Kõik su kindlused on nagu varajaste marjadega viigipuud: kui neid raputatakse, langevad marjad sööjale suhu.
Vaata, sinu sõjavägi su sees on nagu naised. Su maa väravad tehakse su vaenlastele pärani lahti. Tuli põletab su riivid.
Võta enesele piiramisajaks vett, tugevda oma kindlustusi, astu savisse ja sõtku savi, haara telliskivide vorm!
Seal neelab sind tuli, hävitab mõõk, see sööb sind otsekui rohutirtsu vastne. Olgugi sind nii palju nagu vastseid, olgugi sind nii palju nagu rohutirtse,
olgugi et oled enesele soetanud kaupmehi rohkem kui taevatähti - vastne ajab kesta ja lendab ära.
Sul on valvureid nagu rohutirtse ja kirjutajaid rohutirtsude parvena, kes asuvad aedade ääres külmal päeval; kui päike tõuseb, siis nad põgenevad ja ükski ei tea nende asupaika.
Su karjased tukuvad, Assuri kuningas, su aulised istuvad jõude, su rahvas pillutatakse mägedele ja kogujat ei ole.
Ei ole paranemist su vigastusel, su haav teeb haiget. Kõik, kes kuulevad sinust sõnumit, plaksutavad sinu pärast käsi. Sest kellest ei ole sinu kurjus lakkamata üle käinud?
Habakuk 1 Prohvet Habakuki nähtud ennustus:
„Kui kaua, Issand, pean ma appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid? Või sulle kisendama vägivalla pärast, ilma et sa aitaksid?
Miks sa lased mind näha nurjatust ja vaatad ise seda õnnetust pealt? Hävitus ja vägivald on mu ees - on tulnud riid ja tõusnud tüli.
Seepärast on Seadus jõuetu ja õigus ei tule iial esile. Sest õel piirab õiget - nõnda tekib väänatud õigus.
Vaadake ringi paganate seas ja pange tähele, imestage ja hämmastuge! Sest teie päevil tehakse tegu, mida te ei usuks, kui sellest jutustataks.
Sest vaata, ma lasen tõusta kaldealased + Vt Jr 37:9 seletust. , kibeda ja tormaka rahva, kes käib maa laiuti läbi, et vallutada eluasemeid, mis pole tema omad.
Ta on kardetav ja julm, temast enesest tuleb ta õigus ja vägi.
Tema hobused on kiiremad kui pantrid, metsikumad kui hundid õhtul. Tema ratsud trambivad - kaugelt tulevad ta ratsanikud, lendavad nagu saagile sööstvad kotkad.
Kõik nad tulevad tegema vägivalda; nende näod vaatavad otse ette ja nad koguvad vange nagu liiva.
Nad pilkavad kuningaid ja aukandjad on neile naerualuseks. Nad naeravad iga kindlust, kuhjavad kokku mulda ja vallutavad selle.
Siis nad tormavad kui tuul ja tõttavad edasi. Nad teevad omaenese jõu enestele jumalaks.
Eks ole sina, Issand, muistsest ajast mu püha Jumal? Ära lase meil surra! Issand! Sina oled nad pannud meie üle kohut mõistma, sina, kalju, oled määranud nad meile nuhtlejaiks.
Sinu silmad on liiga puhtad selleks, et näha kurja, ja sina ei või vaadata õnnetust. Mispärast sa vaatad uskmatute peale, vaikid, kui õel neelab selle, kes on temast õigem,
teed inimesed mere kalade sarnaseks, otsekui roomajaiks, kellel pole valitsejat?
Need kõik tõmbavad nad õngega üles, veavad oma noota ja koguvad võrku; seepärast nad rõõmustavad ja hõiskavad.
Seepärast ohverdavad nad oma noodale ja suitsutavad võrgule, sest nende abil on nende saak rasvane ja roog rammus.
Kas nad võivad nõnda lõpmatult tühjendada oma noota, rahvaid armuta tappes?
Habakuk 2 Mina seisan oma vahipostil, asun linnusel ja vaatan, et näha, mida ta mulle räägib ja mida ta mulle vastab mu etteheite peale.
Ja Issand vastas mulle ning ütles: Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti lauakeste peale, et see, kes seda loeb, võiks lugeda soravalt.
Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle.
Vaata, kes on isemeelne, selle hing ei ole siiras ta sees; aga õige elab oma usust.
Ning veel enam: vein on petlik - ei jõua sihile hoopleja mees, kes avab oma kurgu nagu haua ja on täitmatu otsekui surm, kes korjab enesele kõik paganad ja kogub enese juurde kõik rahvad.
Eks nad kõik tee tema kohta pilkelaule ja osatavaid mõistukõnesid ning ütle: Häda sellele, kes kuhjab kokku, mis ei ole tema oma - kui kauaks? - ja koormab ennast võlaga.
Kas viimaks su võlausaldajad ei tõuse äkitselt ja su vintsutajad ei ärka? Jah, ja sina jääd neile saagiks!
Sest sa oled riisunud paljusid rahvaid, nüüd riisuvad kõik rahvad sind inimeste vere ja kõige vägivalla pärast, mis sa oled teinud maale ja linnale ning kõigile selle asukaile.
Häda sellele, kes ahnitseb oma kojale ülekohtust kasu, et paigutada oma pesa kõrgele ja päästa ennast kurja käest.
Sa oled oma kavatsustega häbistanud oma koja, oled hävitanud paljusid rahvaid ja oled teinud pattu oma hinge vastu.
Sest kivi müüris kisendab ja sarikapuu vastab temale.
Häda sellele, kes ehitab verega linna ja rajab ülekohtuga linnust!
Vaata, eks seegi ole vägede Issandalt, et rahvaste vaev saab tuleroaks ja rahvahõimud väsitavad endid ilmaaegu?
Sest maa saab täis Issanda au tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
Häda sellele, kes joodab ligimest, pannes joogi hulka oma viha, et jooja joobnuks jääks ja jootja saaks vaadata tema alastiolekut.
Au asemel sa küllastud häbist: joo sinagi ja näita oma eesnahka! Issanda parema käe karikas jõuab ringiga sinuni, ja su au kaetakse häbiga.
Sest Liibanonile tehtud vägivald katab sind ja loomade hävitus teeb sulle hirmu inimeste vere, samuti maale, linnale ja kõigile selle asukaile tehtud vägivalla pärast.
Mis kasu on nikerdatud kujust, mille meister nikerdab, valatud kujust ja valeõpetajast, et meister kuju peale loodab, valmistades keeletuid ebajumalaid?
Häda sellele, kes ütleb puule: „Ärka!” või liikumatule kivile: „Liigu!” Ons see õpetaja? Vaata, see on kulla ja hõbedaga kaetud, ometi pole vaimu tema sees.
Aga Issand on oma pühas templis, tema palge ees vaikigu kogu maa!”
Habakuk 3 Prohvet Habakuki palve kaebelaulude kujul:
„Issand, ma olen kuulnud su sõnumit, ma kardan su tegu, Issand. Aga lase see ligemail aastail sündida, tee see ligemail aastail teoks ja mõtle oma vihas halastusele!
Jumal tuleb Teemanist, püha Paarani mäelt! Sela + Esitusjuhend, mille tähendus on mitmeti tõlgendatav. . Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis tema kiitust.
Tema all on nagu valguse sära, tema kõrval on kiired, seal on ta võimsuse loor.
Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud.
Tema seisab ja mõõdab maad, tema vaatab ja paneb rahvad võpatama. Purunevad igavesed mäed, vajuvad ürgsed künkad. Tema teed on igavesed.
Ma näen Kuusani telke vaevakoorma all, Midjanimaa telgiriided värisevad.
Kas oled vihane jõgede pärast, Issand? Ons sul viha jõgede või raev mere vastu, kui sa sõidad oma hobuste seljas ja võit on su sõjavankrite päralt?
Sina paljastad oma ammu, paned nooled nöörile. Sela. Sina lõhestad jõgedega maa.
Mäed näevad sind ja värisevad, pilved kallavad vett, põhjavesi teeb häält, tõstab oma käed kõrgele.
Päike ja kuu jäävad tõusmata: nad jäävad paigale noolte valguses, su välkuvate piikide säras.
Raevus sammud sa läbi maa, vihas peksad rahvaid nagu reht.
Sa lähed aitama oma rahvast, appi oma võitule. Sa peksad puruks katuse õela kojalt ja paljastad aluse kaljuni. Sela.
Sa läbistad oma nooltega nende pea, kes tõttavad mind laiali pillutama; nad hõiskavad, otsekui neelaksid nad viletsaid salamahti.
Sa tallasid merre tema ratsud, voogude põhjaporri.
Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb selle rahva üle, kes on tulnud meile kallale.
Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,
ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas.
Issand Jumal on minu jõud. Tema teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind käima mu kõrgustikel.” Laulujuhatajale: minu keelpillisaade.
Sefanja 1 Issanda sõna, mis tuli Sefanjale, Kuusi pojale, kes oli Gedalja poeg, kes oli Amarja poeg, kes oli Hiskija poeg, Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja päevil:
„Ma võtan maapinnalt kõik sootuks ära, ütleb Issand.
Ma võtan inimesed ja loomad, võtan taeva linnud ja mere kalad; ma panen õelad komistama ja hävitan inimesed maapinnalt, ütleb Issand.
Ma sirutan oma käe Juuda vastu ja kõigi Jeruusalemma elanike vastu; ma hävitan sellest paigast Baali jäänused, ebajumalapappide nimed koos preestritega
ja need, kes katustel kummardavad taevaväge, ja need, kes kummardavad Issandat ning vannuvad tema juures, aga vannuvad ka Milkomi + Milkom oli ammonlaste peajumal. juures,
ja need, kes on taganenud Issanda järelt, kes ei otsi Issandat ega nõua teda.
Olge tasa Issanda Jumala ees! Sest Issanda päev on ligidal, sest Issand on korraldanud tapaohvri, on pühitsenud oma külalised.
Ja Issanda tapaohvri päeval nuhtlen ma vürste ja kuningapoegi ja kõiki, kes panevad selga võõramaised riided.
Ja ma nuhtlen sel päeval kõiki, kes ronivad lävele, kes täidavad oma isanda koja vägivalla ja pettusega.
Ja sel päeval, ütleb Issand, kostab hädakisa Kalaväravast, ulgumine Uuslinnast ja vali kärgatus küngastelt.
Ulguge, Uhmri elanikud, sest kõik kaubitsejad tapetakse, kõik hõbedavaagijad hävitatakse!
Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: „Issand ei tee ei head ega kurja!”
Nende varandus riisutakse ja nende kojad jäävad tühjaks. Kuigi nad ehitavad kodasid, ei ela neis nemad ja kuigi nad istutavad viinamägesid, ei joo neist veini nemad.
Ligidal on Issanda suur päev, see on ligidal ja ruttab väga. Issanda päeva hääl - seal kisendab kangelanegi kibedasti.
See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, õnnetuse ja hävingu päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev,
sarve ja sõjahüüu päev kindlustatud linnade ja kõrgete nurgatornide vastu.
Ma viin inimesed ahastusse, et nad käivad nagu pimedad, sest nad on teinud pattu Issanda vastu. Nende verd valatakse nagu põrmu ja nende sisikondi laotatakse nagu sõnnikut.
Isegi mitte nende hõbe ja kuld ei suuda neid päästa Issanda vihapäeval: tema püha viha tules hävib kogu maa, sest lõpu, jah, äkilise ehmatuse valmistab ta kõigile maa elanikele.
Sefanja 2 Kogunege ja olge koos, häbitu rahvas,
enne kui tuleb määratud päev, mil lendate ära kui aganad, enne kui teie peale tuleb Issanda tuline viha, enne kui teie peale tuleb Issanda vihapäev!
Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval!
Sest Assa jäetakse maha ja Askelon jääb tühjaks, Asdod aetakse ära keskpäeval ja Ekron juuritakse välja.
Häda teile, ranniku elanikud, kreedi rahvas! Issanda sõna on teie vastu, Kaanan, vilistite maa; ma hävitan sind asustamatuks.
Sest kreetide mererand jääb karjastele karjamaaks ning lammastele ja kitsedele taradeks.
See rannik saab Juuda soo jäägile - seal nad hoiavad karja, lebavad õhtuti Askeloni kodades; sest Issand, nende Jumal, tunneb muret nende pärast ja pöörab nende vangipõlve.
Ma olen kuulnud Moabi teotust ja ammonlaste sõimu, millega nad on teotanud mu rahvast ja on suurustanud ta maa ees.
Seepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, saab Moab Soodoma ja ammonlased Gomorra sarnaseks, kureherne kasvukohaks, soolalaukaks, ja igavesti laastatuks; mu rahva jääk riisub neid, mu rahva riismed vallutavad need.
See saab neile osaks nende kõrkuse eest, sest nad on teotanud vägede Issanda rahvast ja on suurustanud selle ees.
Issand saab neile kardetavaks, sest ta laseb kaduda kõik maa jumalad; ja nad peavad kummardama teda, igaüks oma paigas, kõik paganate saared.
Ka teid, etiooplased, lüüakse maha mu mõõgaga.
Ta sirutab oma käe põhja poole ja hävitab Assuri; ta teeb Niineve lagedaks, kuivaks nagu kõrbe.
Keset linna lebavad karjad, kõiksugu metsloomade hulgad. Niihästi puguhaned kui öökullid ööbivad selle sambanuppudel. Kuule, kuidas nad huikavad aknaaukudes! Häving on lävede peal, jah, seedrivooderdis on ära kistud.
See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: „Mina, ja ei keegi muu!” Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.
Sefanja 3 Häda tõrksale ja roojasele linnale, kes on rõhuja!
Ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Issanda peale, ei ole liginenud oma Jumalale.
Ta vürstid temas on möirgavad lõvid, ta kohtumõistjad on õhtused hundid, kes ei jäta midagi hommikuni.
Ta prohvetid on jultunud, truuduseta mehed, ta preestrid teotavad pühamut, rikuvad Seadust.
Issand tema keskel on õiglane, tema ei tee ülekohut; tema toob igal hommikul valguse ette oma õiguse, ei see jää tulemata! Aga ülekohtutegija ei tunne häbi.
Ma olen hävitanud paganaid, nende nurgatornid on rüüstatud; ma olen teinud nende tänavad tühjaks, käidamatuks; nende linnad on laastatud, inimtühjad, elaniketa.
Ma mõtlesin: Küllap sa kardad mind, küll sa võtad õpetust, et tema eluaset ei kaotataks; et sa peaksid meeles kõike, mis ma talle käsuks olen andnud. Aga ometi olid nad agarad tegema kurja kõigi oma tegudega.
Seepärast oodake mind, ütleb Issand, päeva, kui ma tõusen saagile! Sest minu õigus on koguda rahvaid, koondada kuningriike, et valada nende peale välja oma meelepaha, kogu oma tuline viha, sest mu püha viha tules peab hävima kogu maa.
Sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval.
Siis toovad mulle roaohvreid minu poole palvetajad, hajuvil olijad, teiselt poolt Etioopia jõgesid.
Sel päeval pole sul vaja häbeneda ühegi oma teo pärast, millega sa oled üles astunud minu vastu, sest siis ma kõrvaldan su keskelt su ülemeelikud hooplejad, ja sa ei ole enam ülbe mu pühal mäel.
Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes.
Iisraeli jääk ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt. Tõesti, nad käivad karjas ja puhkavad ja ükski ei peleta neid.
Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar!
Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta, ta on pööranud ära su vaenlase. Issand, Iisraeli kuningas, on su keskel, enam pole sul vaja näha õnnetust.
Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed!
Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.
Ma võtan sinult ära need, kes on pühade pärast kurvad; teotus on koormaks tema peal.
Vaata, sel ajal teen ma lõpu kõigile su rõhujaile. Ma aitan lonkajat ja kogun äraaetu; ma teen nad ülistatuiks ja kuulsaiks kõigis maades, kus nad on pidanud häbenema.
Sel ajal toon ma teid, sel ajal kogun ma teid, sest ma teen teid kuulsaiks ja ülistatuiks kõigi maa rahvaste seas, kui ma teie eneste nähes pööran teie saatuse, ütleb Issand.”
Haggai 1 Kuningas Daarjavese teisel aastal, kuuenda kuu esimesel päeval tuli Issanda sõna prohvet Haggai kaudu Serubbaabelile, Sealtieli pojale, Juuda maavalitsejale, ja Joosuale, Joosadaki pojale, ülempreestrile; ta ütles:
„Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: See rahvas ütleb: Aeg ei ole veel tulnud Issanda koja ülesehitamiseks.”
Ja prohvet Haggai kaudu tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Ons teil endil aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui see koda on varemeis?
Ja nüüd ütleb vägede Issand nõnda: Pange tähele oma teguviisi!
Te külvate palju, aga saate pisut; sööte, aga kõht ei saa täis; joote, aga janu ei kao; riietute, aga ei saa sooja; ja kes teenib palgalisena, teenib katkisesse kukrusse.
Nõnda ütleb vägede Issand: Pange tähele oma teguviisi!
Minge mägedele, tooge puid ja ehitage koda üles, siis on mul sellest hea meel ja ma ilmutan oma auhiilgust, ütleb Issand.
Te loodate palju, aga vaata, kõik väheneb; te toote koju, aga mina puhun selle ära. Mispärast? küsib vägede Issand. Minu koja pärast, sest see on varemeis, teie aga jooksete igaüks omaenese koja asjus.
Seepärast keelab taevas teile kastet ja maa oma vilja.
Ma olen kutsunud põua maale ja mägedele, viljale, veinile ja õlile ja kõigele, mida maa toodab, ning inimestele ja loomadele, ja kogu nende kätetööle.”
Ja Serubbaabel, Sealtieli poeg, ja Joosua, Joosadaki poeg, ülempreester, ja kõik, kes olid rahvast alles jäänud, kuulsid Issanda, oma Jumala häält ja prohvet Haggai sõnu, nõnda nagu Issand, nende Jumal, teda läkitas, ja rahvas kartis Issandat.
Ja Haggai, Issanda käskjalg, ütles Issanda ülesannet täites rahvale nõnda: „Mina olen teiega, ütleb Issand.”
Ja Issand äratas Serubbaabeli, Sealtieli poja, Juuda maavalitseja vaimu ja Joosua, Joosadaki poja, ülempreestri vaimu ja kogu allesjäänud rahva vaimu, ja need tulid ning alustasid tööd vägede Issanda, oma Jumala koja kallal
kuningas Daarjavese teisel aastal, kuuenda kuu kahekümne neljandal päeval.
Haggai 2 Seitsmenda kuu kahekümne esimesel päeval tuli prohvet Haggai kaudu Issanda sõna; ta ütles:
„Räägi nüüd Serubbaabelile, Sealtieli pojale, Juuda maavalitsejale, ja Joosuale, Joosadaki pojale, ülempreestrile, ja allesjäänud rahvale ning ütle:
Kes teist, allesjäänuist, on näinud seda koda selle endises toreduses? Missugusena näete seda nüüd? Eks see ole teie silmis, nagu ei olekski midagi?
Aga ole nüüd tubli, Serubbaabel, ütleb Issand, ja ole tubli Joosua, Joosadaki poeg, ülempreester, ja olge tublid, kõik maa rahvas, ütleb Issand, ja tehke tööd, sest mina olen teiega, ütleb vägede Issand!
Selle lepingu sõna, mille ma tegin teiega, kui te Egiptusest ära tulite, ja minu Vaim püsivad teie keskel. Ärge kartke!
Sest nõnda ütleb vägede Issand: Veel pisut aega, ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa.
Ja ma panen värisema kõik paganad, nõnda et kõigi paganate rikkused tuuakse, ja ma täidan selle koja toredusega, ütleb vägede Issand.
Minu on hõbe ja minu on kuld, ütleb vägede Issand.
Selle koja tulevane hiilgus saab suuremaks, kui oli esimesel, ütleb vägede Issand, ja selles paigas ma annan rahu, ütleb vägede Issand.”
Üheksanda kuu kahekümne neljandal päeval, Daarjavese teisel aastal, tuli Issanda sõna prohvet Haggaile; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand: Küsi ometi preestrilt õpetust ja ütle:
Kui keegi kannab pühitsetud liha oma kuue hõlmas ja puudutab oma hõlmaga leiba või leent, veini või õli või mõnda muud rooga, kas see saab siis pühaks?” Ja preestrid vastasid ning ütlesid: „Ei!”
Seejärel küsis Haggai: „Kui keegi laibast roojastatu puudutab mõnda neist, kas see saab siis roojaseks?” Ja preestrid vastasid ning ütlesid: „See saab roojaseks.”
Siis kostis Haggai ja ütles: „Niisugune on see rahvas ja niisugune on see sugu mu palge ees, ütleb Issand, ja niisugune on kõik nende kätetöö ja see, mis nad seal ohverdavad: see on roojane.
Ja nüüd pange ometi tähele tänasest päevast alates! Enne kui Issanda templis pandi kivi kivi peale,
kuidas oli siis teiega lugu? Kui tulite kahekümnemõõdulise viljahunniku juurde, oli seal kümme; kui tulite surutõrre juurde, et ammutada tõrrest viiskümmend mõõtu, oli seal kakskümmend.
Mina lõin teid, kõike teie kätetööd viljakõrvetuse, roosteudu ja rahega, aga ükski teist ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand.
Pange ometi tähele aega sellest päevast peale, alates üheksanda kuu kahekümne neljandast päevast, sellest päevast, mil pandi alus Issanda templile! Pange tähele,
kas seeme veel jääb aita? Ja kas viinapuu, viigipuu, granaatõunapuu ja õlipuu veel ei kanna vilja? Sellest päevast alates annan ma neile õnnistuse.”
Ja Issanda sõna tuli Haggaile teist korda kuu kahekümne neljandal päeval; ta ütles:
„Räägi Serubbaabeliga, Juuda maavalitsejaga, ja ütle: Mina panen värisema taeva ja maa!
Ja ma paiskan ümber kuningriikide aujärjed, kaotan paganate kuningriikide võimu; ma paiskan ümber sõjavankrid ja nendel sõitjad, hobused ja ratsanikud langevad maha, mees teise mehe mõõga läbi.
Sel päeval, ütleb vägede Issand, ma võtan sinu, mu sulane Serubbaabel, Sealtieli poeg, ütleb Issand, ja teen su pitserisõrmuse sarnaseks; sest ma olen valinud sinu, ütleb vägede Issand.”
Sakarja 1 Daarjavese teisel aastal, kaheksandas kuus, tuli Issanda sõna prohvet Sakarjale, Iddo poja Berekja pojale; ta ütles:
„Issand oli väga vihane teie vanemate peale.
Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Pöörduge minu juurde, ütleb vägede Issand, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Issand!
Ärge olge oma vanemate sarnased, kellele endised prohvetid hüüdsid, öeldes: Nõnda ütleb vägede Issand: Pöörduge ometi oma kurjadelt teedelt ja oma kurjadest tegudest! Aga nad ei kuulanud ega pannud mind tähele, ütleb Issand.
Teie vanemad - kus nad on? Ja prohvetid - kas nad elavad igavesti?
Aga minu sõnad ja seadused, mis ma andsin oma sulastele prohvetitele, eks need tabanud teie vanemaid, nii et nad pöördusid ja ütlesid: Nõnda nagu vägede Issand nõuks võttis meiega talitada meie eluviiside ja tegude järgi, nõnda ta meiega talitas.”
Kahekümne neljandal päeval, üheteistkümnendas kuus, see on sebatikuus, Daarjavese teisel aastal, tuli Issanda sõna prohvet Sakarjale, Iddo poja Berekja pojale; ta ütles:
„Mul oli öösel nägemus, vaata, üks mees ratsutas punase hobuse seljas. Siis ta seisatas sügavikus olevate mürdipuude keskel ja tema järel tulid punased, võigud ja valged hobused.
Siis ma küsisin: „Kes need on, Issand?” Ja ingel, kes minuga rääkis, vastas mulle: „Ma näitan sulle, kes need on.”
Ja mees, kes seisis mürdipuude keskel, kostis ning ütles: „Nemad on need, keda Issand on läkitanud maad läbi käima.”
Ja nad vastasid Issanda inglile, kes seisis mürdipuude keskel, ning ütlesid: „Me oleme maa läbi käinud, ja vaata, kogu maa elab rahus.”
Siis kostis Issanda ingel ja ütles: „Vägede Issand! Kui kaua sa keelad halastust Jeruusalemmale ja Juuda linnadele, kelle pärast sa oled olnud pahane need seitsekümmend aastat?”
Aga Issand vastas inglile, kes minuga rääkis, heade, trööstivate sõnadega.
Ja ingel, kes minuga rääkis, ütles mulle: „Hüüa ja ütle: Nõnda ütleb vägede Issand: Mu püha viha Jeruusalemma ja Siioni pärast on suur.
Ma olen väga vihastanud muretute paganate peale, kes, kui ma olin vähem vihane, aitasid õnnetusele kaasa.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Ma pöördun halastusega tagasi Jeruusalemma juurde. Minu koda tuleb seal üles ehitada, ütleb vägede Issand, ja mõõdunöör veetagu pinguli Jeruusalemma üle!
Hüüa veel ja ütle: Nõnda ütleb vägede Issand: Minu linnad voolavad taas jõukusest üle ja Issand trööstib taas Siionit ning valib taas Jeruusalemma!”
Sakarja 2 Ja ma tõstsin silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, seal oli neli sarve.
Ja ma küsisin inglilt, kes minuga rääkis: „Mis need on?” Ja tema ütles mulle: „Need on sarved, mis puistasid laiali Juuda, Iisraeli ja Jeruusalemma.”
Siis näitas Issand mulle nelja seppa.
Ja mina küsisin: „Mida nemad on tulnud tegema?” Ja tema vastas ning ütles: „Need sarved on need, mis on pillutanud Juudat, nõnda et ükski ei saa tõsta oma pead; ja sepad on tulnud teritama kirveid, et paisata maha nende paganate sarvi, kes on tõstnud sarve Juudamaa vastu, et seda pillutada.”
Siis ma tõstsin silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, seal oli mees, kel oli mõõdunöör käes.
Ja ma küsisin: „Kuhu sa lähed?” Ja tema vastas mulle: „Jeruusalemma mõõtma, et näha, kui lai ja kui pikk ta peaks olema.”
Ja vaata, ingel, kes minuga rääkis, läks välja ja üks teine ingel tuli temale vastu
ning ütles talle: „Jookse, räägi selle noore mehega seal ja ütle: Jeruusalemm jääb lahtiseks linnaks paljude inimeste ja loomade pärast tema sees.
Aga mina olen temale tuliseks müüriks ümberringi, ütleb Issand, ja auhiilguseks tema keskel.”
Üles, üles! Põgenege põhjamaalt, ütleb Issand, kuigi ma olen teid pillutanud taeva nelja tuule poole, ütleb Issand!
Üles, päästke endid Siionisse, kes te elate Paabeli tütre juures!
Sest nõnda ütleb vägede Issand pärast seda, kui ta au läkitas mind paganate juurde, kes teid riisusid, sest kes puudutab teid, see puudutab tema silmatera:
Tõesti, vaata, ma viibutan oma kätt nende kohal ja nad saavad oma orjade saagiks. Siis te mõistate, et vägede Issand on mind läkitanud.
Hõiska ja rõõmusta, Siioni tütar, sest vaata, ma tulen ja asun su keskele, ütleb Issand!
Sel päeval hoiab Issanda poole palju paganaid ja nad saavad minu rahvaks. Ja mina asun sinu keskele ja sa hakkad mõistma, et vägede Issand on mind läkitanud sinu juurde.
Ja Issand võiab Juuda enesele pärisosaks pühal pinnal ning valib taas Jeruusalemma.
Vaiki Issanda ees, kõik liha, sest tema tõuseb oma pühast asupaigast!
Sakarja 3 Ja ta näitas mulle ülempreester Joosuat seismas Issanda ingli ees, ja saatanat seismas temast paremal pool teda süüdistamas.
Ja Issanda ingel ütles saatanale: „Issand sõidelgu sind, saatan! Jah, Issand, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks see ole tulest tõmmatud tukk?”
Joosual olid seljas määrdunud riided ja ta seisis ingli ees.
Siis ingel kostis ja ütles neile, kes seisid ta ees, nõnda: „Võtke tal määrdunud riided seljast ära!” Ja ingel ütles temale: „Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega!”
Ja ta ütles: „Pange temale puhas mähis pähe!” Ja temale pandi puhas mähis pähe ja riided selga. Ja Issanda ingel seisis juures.
Ja Issanda ingel kinnitas Joosuale, öeldes:
„Nõnda ütleb vägede Issand: Kui sa käid minu teedel ja täidad minu antud kohustust, siis sinagi mõistad õigust minu kojale ja valvad ka mu õuesid, ja ma annan sulle ligipääsu nende hulgas, kes siin seisavad.
Kuule siis, ülempreester Joosua, sina ja su sõbrad, kes istuvad su ees - nemad on ju hea ende mehed -, sest vaata, ma toon oma sulase Võsu!
Sest vaata, kivi, mille ma panin Joosua ette - selle ühe kivi peal on seitse silma. Vaata, ma uurendan sinna kirjad, ütleb vägede Issand, ja pühin üheainsa päevaga ära selle maa süü.
Sel päeval, ütleb vägede Issand, kutsute te üksteist viinapuu alla ja viigipuu alla.”
Sakarja 4 Ja ingel, kes minuga rääkis, tuli jälle ja äratas mind, nagu unest äratatakse.
Ja ta küsis minult: „Mida sa näed?” Mina vastasin: „Ma näen, vaata, lambijalga, läbinisti kullast, ja selle otsas on õliastja; selle küljes on seitse lampi ja seitse putke lampide jaoks, mis on lambijala otsas.
Ja selle kõrval on kaks õlipuud: üks õliastjast paremal ja teine vasakul pool.”
Ja mina võtsin sõna ning ütlesin inglile, kes minuga rääkis, ja küsisin: „Mis need on, Issand?”
Ja ingel, kes minuga rääkis, kostis ning küsis minult: „Kas sa ei tea, mis need on?” Ma vastasin: „Ei, Issand.”
Siis ta kostis ja ütles mulle nõnda: „See on Issanda sõna, mis on öeldud Serubbaabelile: See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.
Mis sa ka oled, suur mägi, Serubbaabeli ees? Sa muutud tasandikuks! Tema toob esile tipukivi hüüete saatel: „Ilus, see on ilus!””
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Serubbaabeli käed on rajanud selle koja ja tema käed viivad selle lõpule. Ja sina hakkad mõistma, et vägede Issand on mind läkitanud teie juurde.
Sest kes pidasid halvaks väikeste alguste päeva, need saavad rõõmustada ja näha loodikivi Serubbaabeli käes. Need seitse on Issanda silmad, need, mis silmitsevad kogu maad.”
Ja ma võtsin sõna ning küsisin temalt: „Mis on need kaks õlipuud lambijalast paremal ja vasakul pool?”
Siis ma võtsin teist korda sõna ja küsisin temalt: „Mis on need kaks õlipuu oksakimpu nende mõlema kuldputke kõrval, millest voolab kuldset õli?”
Ja ta vastas mulle ning küsis: „Kas sa siis tõesti ei tea, mis need on?” Ma vastasin: „Ei, Issand.”
Tema ütles: „Need on need kaks võitut, kes seisavad kogu ilmamaa Issanda ees.”
Sakarja 5 Ja ma tõstsin jälle silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, seal oli lendav rullraamat.
Ja ta küsis minult: „Mida sa näed?” Ja mina vastasin: „Ma näen lendavat rullraamatut, kakskümmend küünart pikk ja kümme küünart lai.”
Siis ta ütles mulle: „See on needus, mis käib üle kogu maa. Sest ühelt poolt - kõik, kes on varastanud, saavad karistada, ja teiselt poolt - kõik, kes on valet vandunud, saavad karistada.
Mina olen lasknud selle välja tulla, ütleb vägede Issand, ja see tungib varga kotta ja selle kotta, kes valet vannub minu nimel; ja see jääb tema kotta ja hävitab selle, niihästi puud kui kivid.”
Siis ingel, kes minuga rääkis, astus ette ja ütles mulle: „Tõsta ometi silmad üles ja vaata, mis see on, mis välja tuleb?”
Aga minagi küsisin: „Mis see on?” Ja tema vastas: „See, mis välja tuleb, on vakk.” Ja ta ütles: „See on nende süü kogu maal.”
Ja vaata, tinakaas tõusis üles, ja vakas istus üks naine.
Ja tema ütles: „See on õelus.” Ja ta viskas selle vakka ning virutas tinakaane vaka suu peale.
Ja ma tõstsin silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, kaks naist tuli esile. Ja neil oli tuul tiibades, neil olid tiivad nagu haigru tiivad ja nad kandsid vaka üles maa ja taeva vahele.
Siis ma küsisin inglilt, kes minuga rääkis: „Kuhu nad selle vaka viivad?”
Ja ta vastas mulle: „Sinearimaale, et ehitada temale koda. Ja kui see on valmis, siis asetatakse ta sinna oma paika.”
Sakarja 6 Ja ma tõstsin jälle silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, neli vankrit tuli välja kahe mäe vahelt; ja need mäed olid vaskmäed.
Esimese vankri ees olid punased hobused ja teise vankri ees olid mustad hobused;
kolmanda vankri ees olid valged hobused ja neljanda vankri ees olid tugevad kirjud hobused - vägevad kõik.
Ja ma võtsin sõna ning küsisin inglilt, kes minuga rääkis: „Mis need on, Issand?”
Ingel kostis ja ütles mulle: „Need on taeva neli tuult, mis lähevad välja, olles seisnud kogu ilmamaa Issanda ees.
Mustad hobused lähevad põhjamaale, valged lähevad nende järel lääne poole ja kirjud lähevad lõunamaale. + Salm on heebreakeelses tekstis säilinud poolikult.
Ja vägevad hobused lähevad välja ning üritavad minna maad läbi käima.” Ja ta ütles: „Minge käige maa läbi!” Ja nad käisid maa läbi.
Siis ta hüüdis mind, rääkis minuga ja ütles: „Vaata, need, kes lähevad põhjamaale, viivad mu Vaimu põhjamaale hingama.”
Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Võta väljasaadetuilt Heldailt, Toobijalt ja Jedajalt, kes Paabelist on tulnud, mine samal päeval, mine Joosija, Sefanja poja kotta
ja võta hõbedat ja kulda, valmista kroon ja pane see pähe ülempreester Joosuale, Joosadaki pojale,
ja ütle temale nõnda: Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Vaata, üks mees, nimega Võsu, võrsub oma pinnast ja ehitab üles Issanda templi.
Ta ehitab Issanda templi ja temale saab osaks kuninglik au; ta istub ja valitseb oma aujärjel; ja seal on preester oma aujärjel, ja nende mõlema vahel on rahutahe.
Ja kroon olgu Heldai, Toobija, Jedaja ja Sefanja poja armsaks mälestuseks Issanda templis!
Ja kaugelolijad tulevad ning ehitavad Issanda templit. Ja te mõistate, et vägede Issand on mind läkitanud teie juurde. Ja see sünnib, kui te Issanda, oma Jumala häält tõesti kuulda võtate.””
Sakarja 7 Ja kuningas Daarjavese neljandal aastal tuli Issanda sõna Sakarjale üheksanda kuu, kislevikuu neljandal päeval.
Peetel oli saatnud Sareseri ja Regem-Meleki oma meestega leevendama Issanda palet
ja küsima preestreilt, kes olid vägede Issanda kojas, ja prohveteilt nõnda: „Kas ma pean viiendas kuus nutma ja paastuma, nagu ma nii palju aastaid olen teinud?”
Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:
„Räägi kogu maa rahvale ja preestreile ning ütle: Kui te olete paastunud ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat, kas te siis mulle olete paastunud?
Ja kui te olete söönud ja joonud, eks te ole siis söönud ja joonud iseendile?
Kas pole need samad sõnad, mis Issand kuulutas endiste prohvetite läbi, kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad elasid alles rahus ja Lõunamaa ja Madalmaa olid asustatud?”
Ja Issanda sõna tuli Sakarjale; ta ütles:
„Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale!
Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!
Aga nad tõrkusid tähele panemast ja tegid oma kaela kangeks ja kõrvad kurdiks kuulma.
Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha.
Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand.
Ma puhusin nad laiali kõigi paganate juurde, keda nad ei tundnud, ja maa nende taga jäi tühjaks minejaist ja tulijaist. Nõnda muudeti ihaldatud maa kõrbeks.”
Sakarja 8 Siis tuli see vägede Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand: Mul on suur püha viha Siioni pärast, mul on suur tuline viha tema pärast.
Nõnda ütleb Issand: Ma pöördun tagasi Siionisse ja elan Jeruusalemma keskel; Jeruusalemma nimetatakse siis ustavaks linnaks ja vägede Issanda mäge pühaks mäeks.
Nõnda ütleb vägede Issand: Vanad mehed ja vanad naised istuvad jälle Jeruusalemma turgudel, igaühel kepp käes elupäevade rohkuse tõttu.
Ja linna turud on täis poisse ja tüdrukuid, kes mängivad tema turgudel.
Nõnda ütleb vägede Issand: Kuigi see on neil päevil ime selle rahva jäägi silmis, kas peaks see olema ime ka minu silmis? küsib vägede Issand.
Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, mina päästan oma rahva päikesetõusu maalt ja päikeseloojaku maalt.
Ja mina toon nad tagasi Jeruusalemma elama: nad on mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, ustav ja õiglane.
Nõnda ütleb vägede Issand: Olgu teil käed tugevad, teil, kes te neil päevil kuulete neid sõnu prohvetite suust, ajal, kui vägede Issanda kojale, templile alus rajatakse, et seda üles ehitada.
Sest enne neid päevi ei olnud inimesel ega loomal kasu tööst, ei olnud ka minejal ega tulijal rahu vaenlase eest, ja ma ajasin kõik inimesed üksteise vastu.
Aga nüüd ei ole ma selle rahva jäägile enam selline nagu endisil päevil, ütleb vägede Issand,
vaid külv peab õnnestuma: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, taevas annab kastet, ja selle kõik annan ma pärisosaks selle rahva jäägile.
Ja nagu te olete olnud needuseks paganate seas, Juuda sugu ja Iisraeli sugu nõndasamuti - kui ma teid päästan, saate te õnnistuseks. Ärge kartke, teie käed olgu tugevad!
Sest nõnda ütleb vägede Issand: Nagu ma mõtlesin teile kurja teha, kui teie vanemad mind vihastasid, ütleb vägede Issand, ja ma ei kahetsenud seda,
nõnda mõtlen ma neil päevil jälle head teha Jeruusalemmale ja Juuda soole. Ärge kartke!
Need on sõnad, mis te peate täitma: rääkige üksteisele tõtt, mõistke oma väravais kohut tões ja rahus!
Ärge hauduge südames üksteisele kurja ja ärge armastage valevandumist, sest kõike seda ma vihkan, ütleb Issand!”
Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand: Neljanda kuu paast, viienda kuu paast, seitsmenda kuu paast ja kümnenda kuu paast olgu Juuda soole lustiks ja rõõmuks ning meeldivaiks pühiks! Aga armastage tõtt ja rahu!
Nõnda ütleb vägede Issand: Veel tuleb rahvaid ja paljude linnade elanikke,
ja ühe linna elanikud lähevad teise juurde ning ütlevad: „Tulge, lähme leevendama Issanda palet ja otsima vägede Issandat! Minagi lähen!”
Ja paljud rahvad ning vägevad paganad tulevad Jeruusalemma otsima vägede Issandat ja leevendama Issanda palet.
Nõnda ütleb vägede Issand: Neil päevil sünnib, et kümme meest igakeelsete paganate hulgast haaravad kinni Juuda mehe hõlmast ja ütlevad: „Me tahame minna koos teiega, sest me oleme kuulnud, et teiega on Jumal.””
Sakarja 9 Ennustus: Issanda sõna on Hadrakimaal ja tema hingamispaik on Damaskus, sest Issand hoiab oma silma inimeste peal nagu kõigil Iisraeli suguharudel,
ka Hamatil, mis on Damaskuse piiril, ka Tüürosel ja Siidonil, kuigi need on väga targad.
Tüüros on ehitanud enese kindluseks, ta on kuhjanud kokku hõbedat nagu põrmu ja kulda nagu tänavapori.
Vaata, Issand teeb ta vaeseks, paiskab ta müüri merre ja laseb tal tules hävida.
Askelon näeb seda ja kardab, ka Assa, ja väriseb väga; samuti Ekron, sest ta lootus muutub häbiks. Assast hukkub kuningas ja Askelonis ei elata enam.
Asdodis hakkavad elama võõrad ja ma kaotan vilistite kõrkuse.
Ma kõrvaldan ta suust vere ja ta hammaste vahelt jäledused: temastki jääb jääk meie Jumalale, temastki saab nagu üks Juuda pealik, ja Ekron on võrreldav jebuuslastega.
Ma löön leeri üles oma koja kaitseks, minejate ja tulijate pärast, et rõhuja ei tuleks enam neile kallale, sest nüüd ma olen seda näinud oma silmaga.
Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.
Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni.
Ja sulle: Sinu lepinguvere pärast ma vabastan su vangid august, kus pole vett.
Pöörduge tagasi turvapaika, lootusrikkad vangid, sest ma kuulutan täna: Ma tahan sulle kahekordselt tasuda!
Sest ma vinnastan enesele Juuda nagu ammu, panen Efraimi nooleks peale. Ja ma õhutan su pojad, Siion, sinu poegade kallale, Jaavan. Ma teen sind kangelase mõõga sarnaseks.
Siis ilmub Issand nende kohale ja tema nool läheb välja nagu välk; ja Issand Jumal puhub sarve ning tuleb lõunatormides.
Vägede Issand kaitseb neid, tema lingukivid purevad liha, joovad verd nagu veini ja täituvad otsekui piserdusnõu, otsekui altari nurgad.
Ja Issand, nende Jumal, aitab neid sel päeval nagu oma rahva karja; sest otsekui laubaehte kivid peavad nad sätendama tema maal.
Tõesti, kui hea ja ilus see on! Vili kosutab noori mehi ja viinamarjamahl neidusid.
Sakarja 10 Paluge Issandalt vihma kevadvihmade ajal! Issand teeb kõuepilved ja annab neile vihmavalingud, igaühele rohtu väljal.
Sest teeravid räägivad nurjatust, ennustajad näevad valet ja jutustavad tühiseid unenägusid, trööstivad asjata. Seepärast inimesed ekslevad nagu lambad ja vaevlevad, sest karjast ei ole.
Mu viha on süttinud põlema karjaste vastu ja ma karistan juhte, sest vägede Issand tuleb katsuma oma karja, Juuda sugu, ja teeb nad oma toreda sõjaratsu sarnaseks.
Neist enestest tuleb nurgakivi, neist enestest telgivai, neist enestest sõjaamb, neist enestest kõik võimukandjad.
Üheskoos on nad kangelaste sarnased, kes sõjas tallavad tänavate pori; nad võitlevad, sest Issand on nendega, ja ratsanikud hobuste seljas jäävad häbisse.
Ma teen vägevaks Juuda soo ja päästan Joosepi soo; ma toon nad tagasi, sest ma halastan nende peale ja nad on jälle, nagu ei olekski nad olnud ära tõugatud. Sest mina, Issand, olen nende Jumal ja ma vastan neile.
Ja Efraim on siis nagu kangelane ning nende süda rõõmustab otsekui veinist. Nende lapsed näevad seda ja rõõmustavad, nende südamed hõiskavad Issandas.
Ma vilistan neid ja kogun neid, sest ma lunastan nad; ja neid on siis niisama palju, nagu neid oli.
Ma külvasin nad rahvaste sekka, aga nad meenutavad mind kaugetes maades; nad jäävad elama koos lastega ja tulevad tagasi.
Ma toon nad tagasi Egiptusemaalt ja kogun neid Assurist; ma viin nad Gileadimaale ja Liibanonile, ikkagi ei leidu neile küllalt ruumi.
Ja nad lähevad läbi kitsikuse mere ja ma löön merelaineid ja kõik Niiluse sügavikud kuivavad, Assuri kõrkus tõugatakse maha ja Egiptuse valitsuskepp peab taanduma.
Ma teen nad vägevaks Issandas ja nad kõnnivad tema nimes, ütleb Issand.
Sakarja 11 Ava oma uksed, Liibanon, et tuli saaks põletada su seedrid!
Ulu, küpress, sest seeder on langenud, võimsad on laastatud! Ulguge, Baasani tammed, sest läbipääsmatu mets on langetatud.
Kuule! Karjaste hädakisa, sest nende kuulsus on hävitatud. Kuule! See on noorte lõvide möirgamine, sest Jordani padrik on laastatud.
Nõnda ütleb Issand, mu Jumal: „Karjata tapalambaid,
keda nende ostjad tapavad, tundmata end süüdlastena, ja kelle müüjad ütlevad: „Kiidetud olgu Issand, et ma olen saanud rikkaks!” - ja kellele nende karjased ei anna armu.
Sest mina ei anna enam armu maa elanikele, ütleb Issand. Vaata, ma lasen iga inimese sattuda tema karjase ja kuninga kätte ja need hävitavad maa, aga mina ei päästa kedagi nende käest.”
Nõnda ma siis karjatasin tapalambaid lambakaupmeestele ja võtsin enesele kaks keppi: ühte ma nimetasin Lahkuseks ja teist ma nimetasin Ühenduseks; ja ma karjatasin lambaid.
Aga ma kõrvaldasin ühe kuu jooksul kolm karjast; siis tüdis mu hing neist ja minagi olin neile vastumeelt.
Ja ma ütlesin: „Mina ei taha teid karjatada! Kes sureb, see surgu, kes hukkub, see hukkugu, ja järelejääjad söögu üksteise liha!”
Ja ma võtsin oma kepi Lahkuse ning murdsin selle katki, tühistades oma lepingu, mille ma olin teinud kõigi rahvastega.
See tühistus selsamal päeval ja lambakaupmehed, kes panid mind tähele, mõistsid, et see oli Issanda sõna.
Siis ma ütlesin neile: „Kui see teie silmis hea on, siis andke mu palk; aga kui mitte, siis laske olla!” - ja nad vaagisid mu palga: kolmkümmend hõbeseeklit.
Ja Issand ütles mulle: „Viska see potissepale!” See suurepärane hind, millega nad mind olid hinnanud! Ja ma võtsin need kolmkümmend hõbeseeklit ja viskasin potissepale Issanda kojas.
Siis ma murdsin katki oma teise kepi, Ühenduse, et tühistada vendlust Juuda ja Iisraeli vahel.
Siis ütles Issand mulle: „Võta enesele veel kord meeletu karjase varustus!
Sest vaata, ma lasen tõusta maale ühe karjase: ta ei tunne puudust hukkunust, ta ei otsi kadunut, ta ei ravi haavatut, ta ei hoolitse terve eest, aga ta sööb lihavate liha ja rebib ära nende sõrad.
Häda nurjatule karjasele, kes jätab lambad maha! Mõõk temale käsivarde ja paremasse silma! Ta käsivars kuivagu hoopis ja ta parem silm kustugu koguni!”
Sakarja 12 Ennustus. Issanda sõna Iisraeli kohta. Issand, kes laotab taeva ja rajab maale aluse ja kes valmistab inimese vaimu tema sees, ütleb:
„Vaata, ma teen Jeruusalemma uimastuskarikaks kõigile ümberkaudseile rahvaile, ja see pannakse ka Juuda peale Jeruusalemma ahistamises.
Ja sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekiviks kõigile rahvaile: kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid; ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.
Sel päeval, ütleb Issand, teen ma kõik hobused peruks ja nende ratsanikud hullumeelseks. Aga Juuda kohal teen ma oma silmad lahti, kui ma löön sõgedusega kõiki rahvaste hobuseid.
Siis mõtlevad Juuda pealikud oma südames: Jeruusalemma elanikud on mulle jaksuks vägede Issandas, oma Jumalas.
Sel päeval teen ma Juuda pealikud tulise sütepanni sarnaseks keset puid või põleva tõrviku sarnaseks vihkude hulgas, ja need põletavad paremalt ja vasakult kõik ümberkaudsed rahvad. Aga Jeruusalemm jääb edasi oma paika - Jeruusalemma.
Ja Issand päästab esmalt Juuda telgid, et Taaveti soo hiilgus ja Jeruusalemma elanike hiilgus ei saaks suurustada Juuda ees.
Sel päeval kaitseb Issand Jeruusalemma elanikke; sel päeval on komistaja nende seas nagu Taavet, ja Taaveti sugu on nagu Jumal, nagu Issanda ingel nende ees.
Aga sel päeval ma hävitan kõik paganad, kes tulevad Jeruusalemma kallale.
Ja ma valan Taaveti soo peale ja Jeruusalemma elanike peale kaastunde ja anumise vaimu; siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid, ja kaeblevad tema pärast, nagu kaeveldakse ainsa lapse pärast, ja nutavad tema pärast kibedasti, nagu nutetakse kibedasti esmasündinu pärast.
Sel päeval on Jeruusalemmas niisama suur kaebamine, nagu oli Hadad-Rimmoni pärast Megiddo orus.
Ja maa teeb kaebust, iga suguvõsa eraldi: Taaveti koja suguvõsa eraldi ja nende naised eraldi, Naatani koja suguvõsa eraldi ja nende naised eraldi,
Leevi koja suguvõsa eraldi ja nende naised eraldi, simeilaste suguvõsa eraldi ja nende naised eraldi,
kõik muud suguvõsad - iga suguvõsa eraldi ja nende naised eraldi.
Sakarja 13 Sel päeval avaneb Taaveti soole ja Jeruusalemma elanikele allikas patu ja rüveduse vastu.
Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, kaotan ma maalt ebajumalate nimed ja enam ei tuletata neid meelde. Ka prohvetid ja rüveduse vaimu ajan ma maalt ära.
Ja kui keegi veel ennustab, siis peavad temale ütlema ta isa ja ema, kes ta on sünnitanud: „Sa ei või jääda elama, sest sa räägid valet Issanda nimel.” Ja ta isa ja ema, kes ta on sünnitanud, pistavad ta läbi tema ennustamise pärast.
Ja sel päeval häbeneb iga prohvet oma nägemust, kui ta on ennustanud, ega pane selga karust kuube selleks, et valetada,
vaid ütleb: „Mina ei ole prohvet, ma olen põllumees, sest põld on mu omand alates mu noorusest.”
Ja kui temalt küsitakse: „Mis haavad need su rinnas on?”, siis ta vastab: „Need löödi mulle mu sõprade kojas.”
Mõõk, tõuse mu karjase kallale, mu kaaslase kallale, ütleb vägede Issand! Ma löön karjast ja lambad pillutatakse, ma pööran oma käe karjapoiste vastu.
Ja nõnda sünnib kogu maal, ütleb Issand, sealt hävitatakse ja hukkub kaks osa, aga kolmas osa jääb sinna järele.
Ja ma viin kolmanda osa tulle ning sulatan neid, nagu sulatatakse hõbedat, ja proovin neid, nagu proovitakse kulda. Ta hüüab minu nime ja ma vastan temale. Mina ütlen: „See on minu rahvas.” Ja tema ütleb: „Issand, minu Jumal!””
Sakarja 14 Vaata, Issanda päev tuleb ja sinult võetud saak jagatakse su keskel.
Sest ma kogun kõik paganad sõdima Jeruusalemma vastu; linn vallutatakse, kojad rüüstatakse, naised vägistatakse ja pool linna läheb vangi; aga ülejäänud rahvast ei hävitata linnast.
Siis läheb Issand välja ja sõdib nende paganate vastu nagu oma võitluspäeval, lahingupäeval.
Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks, sest pool mäge vajub põhja poole ja teine pool lõuna poole.
Ja te põgenete siis mu mägede oru kaudu, sest mägede org ulatub Aasalini; te põgenete, nõnda kui te põgenesite maavärisemise eest Juuda kuninga Ussija päevil. Ja Issand, minu Jumal, tuleb ja kõik pühad koos temaga.
Ja sel päeval ei ole valgust, on külm ja pakane.
Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka õhtuajal.
Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel.
Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.
Kogu maa muutub lagendikuks Gebast kuni Rimmonini lõuna pool Jeruusalemma; see tõuseb aga kõrgele ja jääb oma kohale Benjamini väravast endise värava asupaigani, Nurgaväravani, ja Hananeli tornist kuninga surutõrteni.
Seal elatakse, seda ei panda enam vande alla ja Jeruusalemm elab julgesti.
Ja see on nuhtlus, millega Issand lööb kõiki rahvaid, kes sõdivad Jeruusalemma vastu: ta määndab nende liha, kui nad alles jalgel seisavad, nende silmad mädanevad oma koobastes ja neil mädaneb keel suus.
Ja sel päeval on nende hulgas suur Issanda kartus, nõnda et nad haaravad kinni üksteise käest ja ühe käsi tõuseb teise käe vastu.
Juudagi sõdib Jeruusalemmas ja kõigi ümberkaudsete paganate varandused kogutakse kokku: kuld ja hõbe ja üpris palju riideid.
Ja samasugune nuhtlus tabab hobuseid, muulasid, kaameleid, eesleid ja kõiki loomi, kes nende leerides on - just samasugune nuhtlus.
Ja kõik järelejäänud kõigist paganaist, kes on tulnud Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama kuningat, vägede Issandat ja pidama lehtmajadepüha.
Aga neile maa suguvõsadest, kes ei lähe üles Jeruusalemma kuningat, vägede Issandat, kummardama, ei saja vihma.
Ja kui egiptlaste suguvõsa sinna üles ei lähe ega tule, siis saab ka neile osaks nuhtlus, millega Issand lööb neid paganaid, kes ei lähe sinna üles pidama lehtmajadepüha.
Seesugune on egiptlaste patukaristus ja kõigi paganate patukaristus, kes ei lähe pidama lehtmajadepüha.
Sel päeval seisab hobuste kuljustel: „Issandale pühitsetud!” Ja potid Issanda kojas on nagu piserdusnõud altari ees.
Iga pott Jeruusalemmas ja Juudas on pühitsetud vägede Issandale. Ja kõik ohverdajad tulevad ja võtavad need ning keedavad nende sees. Ja sel päeval ei ole enam ühtegi kaubitsejat vägede Issanda kojas.”
Malaki 1 Ennustus. Issanda sõna Iisraelile Malaki + Malaki raamatu autorit ei tunta. Heebreakeelne nimetus mal'aki tähendab 'minu käskjalg', vrd 2:7; 3:1. kaudu:
„Mina olen teid armastanud, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Kuidas sa meid oled armastanud?” Kas Eesav ei olnud Jaakobi vend? ütleb Issand. Jaakobit ma armastasin,
aga Eesavit ma vihkasin; ma tegin ta mäestiku lagedaks ja jätsin ta pärisosa kõrbe šaakalitele.
Kui Edom ütleb: „Me oleme purustatud, aga me ehitame varemed taas üles”, siis ütleb vägede Issand nõnda: Nad ehitavad küll, aga mina kisun maha; ja neid nimetatakse „süüteo maaks” ja „rahvaks, keda Issand on neednud igaveseks”.
Teie silmad saavad seda näha ja te ütlete: „Issand on suur üle Iisraeli piiri!”
Poeg austab isa ja sulane isandat. Aga kui mina olen isa, kus on siis minu au? Ja kui mina olen Issand, kus on siis minu kartus? ütleb vägede Issand teile, preestrid, kes te põlgate minu nime. Aga te ütlete: „Kuidas me põlgame su nime?”
Te toote mu altarile rüvetatud leiba. Aga te ütlete: „Kuidas me rüvetame sind?” Sellega, et ütlete: „Issanda laud on põlastusväärne.”
Jah, kui te toote ohvriks pimeda, siis ei olevat see paha; või kui te toote lonkaja või tõbise, siis ei olevat see paha. Vii see ometi oma maavalitsejale! Kas temal on sinust hea meel või kas ta peab sinust lugu? ütleb vägede Issand.
Ja nüüd: leevendage ometi Jumala palet, et ta oleks meile armuline! Teie käest on see tulnud - kas ta saaks teist lugu pidada? ütleb vägede Issand.
Kes ometi oleks teie hulgast, kes suleks uksed, et te ei saaks ilmaaegu süüdata tuld mu altaril? Mul ei ole teist hea meel, ütleb vägede Issand, ja roaohver teie käest ei meeldi mulle.
Sest päikesetõusu poolt päikeseloojaku poole on mu nimi paganate seas suur, ja igas paigas suitsutatakse ning tuuakse mu nimele puhas roaohver. Sest mu nimi on paganate seas suur, ütleb vägede Issand.
Aga teie teotate seda, kui te ütlete: „Issanda laud on rüvetatud, ja selle vilja, tema rooga, võib põlata.”
Ja te ütlete: „Vaata, missugune vaev!” ja alahindate seda, ütleb vägede Issand. Te toote seda, mis on röövitud, lonkaja ja tõbine. Ja see peab olema ohvriand, mida te toote. Kas mul peaks olema hea meel seda teie käest vastu võtta? ütleb Issand.
Neetud olgu petis, kellel on karjas isane loom ja kes on selle tõotanud, aga ohverdab Issandale vigase! Sest mina olen suur kuningas, ütleb vägede Issand, ja mu nimi on kardetav paganate seas.
Malaki 2 Ja nüüd teie kohta, preestrid, on otsus see:
kui te ei kuula ega võta südamesse, et te peate andma au mu nimele, ütleb vägede Issand, siis ma läkitan teie vastu needuse ja muudan teie õnnistused needuseks, jah, needuseks, sest te ei ole võtnud seda südamesse.
Vaata, ma sõitlen teie seemet ja puistan teile rooja näkku, teie pidupäevade rooja, ja teid endid viiakse selle juurde.
Ja te saate tunda, et mina olen teile läkitanud selle otsuse, et minu leping Leeviga jääks püsima, ütleb vägede Issand.
Minu leping temaga oli elu ja rahu, ja ma andsin selle temale, et ta kardaks; ja ta kartis mind, ta värises mu nime ees.
Tõeõpetus oli tal suus ja pettust ei leitud tema huulilt. Rahus ja siiruses käis ta minuga ja pööras paljusid ära patust.
Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg.
Aga teie olete lahkunud sellelt teelt, olete õpetusega pannud paljusid komistama, olete rikkunud Leevi liidu, ütleb vägede Issand.
Sellepärast teen minagi teid põlatuiks ja armetuiks kõigi rahvaste juures, sest te pole tähele pannud minu teid, vaid olete õpetuses olnud erapoolikud.
Eks ole meil kõigil üks isa? Eks ole meid loonud üks Jumal? Mispärast me siis ei ole üksteisele truud, vaid teotame oma vanemate lepingut?
Juuda on olnud truuduseta ja Iisraelis ja Jeruusalemmas on tehtud jäledust. Sest Juuda on teotanud pühamut, mida Issand armastab, ja on võtnud naiseks võõra jumala tütre.
Issand hävitagu Jaakobi telkidest mees, kes seda teeb, olgu ta kes tahes, ka see, kes viib vägede Issandale ohvriandi.
Ja veel te olete teinud seda: Issanda altar on kaetud silmaveega, nutu ja oigamisega, nii et ta enam ei pöördu ohvrianni poole ega võta seda hea meelega teie käest vastu.
Aga te ütlete: „Mispärast?” Sellepärast, et Issand on tunnistajaks sinu ja su noorpõlve naise vahel, kelle vastu sa oled olnud truudusetu, kuigi ta on sinu abikaasa ja sinu seadusejärgne naine.
Aga ükski ei tee seda, kelles on veel vaimu jääki. Ja mida peab ta tegema? Otsima Jumala sugu! Kandke siis hoolt oma vaimu eest ja ükski ärgu olgu truudusetu oma noorpõlve naise vastu!
Sest ma vihkan lahutust, ütleb Issand, Iisraeli Jumal, ja seda, kes katab oma kuue vägivallaga, ütleb vägede Issand. Kandke siis hoolt oma vaimu eest ja ärge olge truudusetud!
Te väsitate Issandat oma kõnedega. Ometi te ütlete: „Kuidas me väsitame?” Sellega, et ütlete: „Igaüks, kes kurja teeb, on Issanda silmis hea, ja seesugune on tema meele järgi.” Või: „Kus on kohut mõistev Jumal?”
Malaki 3 Vaata, ma läkitan oma ingli ja tema valmistab minu ees teed. Ja äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda te otsite, ja lepingu ingel, keda te igatsete. Vaata, ta tuleb, ütleb vägede Issand.
Aga kes suudab taluda tema tuleku päeva? Ja kes jääb püsima tema ilmudes? Sest tema on nagu sulataja tuli ja nagu pesupesija leelis.
Ja ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat: siis toovad nad Issandale õige ohvrianni.
Siis meeldib Issandale Juuda ja Jeruusalemma ohvriand nagu muistseil päevil ja ammuseil aastail.
Ja ma tulen teile kohut mõistma ning olen kärmeks tunnistajaks nõidade, abielurikkujate ja valevandujate vastu ning nende vastu, kes teevad liiga palgalisele palga poolest, lesknaisele ja vaeslapsele, kes tõukavad võõra kõrvale ega karda mind, ütleb vägede Issand.
Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud, ja teie, Jaakobi lapsed, ei ole otsa lõppenud.
Oma vanemate päevist alates olete te lahkunud mu määrustest ega ole neid pidanud. Pöörduge tagasi minu juurde, siis pöördun mina teie juurde, ütleb vägede Issand. Aga teie ütlete: „Kuidas me peaksime pöörduma?”
Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: „Kuidas me sind röövime?” Kümnise ja tõstelõivuga.
Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite!
Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.
Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Issand.
Siis kiidavad teid õndsaks kõik rahvad, sest te saate ihaldatud maaks, ütleb vägede Issand.
Teie sõnad mu kohta on karmid, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Mida me su kohta oleme rääkinud?”
Te ütlete: „Ilmaaegu on Jumalat teenida. Ja mis kasu on meil tema käsu täitmisest või leinariietes käimisest vägede Issanda palge ees?
Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid. Elavad edasi needki, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad.”
Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime.
Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib.
Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni.
Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa.
Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad.
Ja te tallate õelaid, sest need saavad põrmuks teie taldade all sel päeval, mille ma valmistan, ütleb vägede Issand.
Tuletage meelde mu sulase Moosese Seadust, määrusi ja käske, mis ma temale andsin Hoorebil kogu Iisraeli jaoks!
Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav.
Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega.”
Matteuse 1 Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu:
Aabrahamile sündis Iisak, Iisakile sündis Jaakob, Jaakobile sündisid Juuda ja tema vennad,
Juudale sündisid Taamariga Perets ja Serah, Peretsile sündis Hesron, Hesronile sündis Aram,
Aramile sündis Amminadab, Amminadabile sündis Nahson, Nahsonile sündis Salma,
Salmale sündis Raahabiga Boas, Boasele sündis Rutiga Oobed, Oobedile sündis Iisai,
Iisaile sündis kuningas Taavet.Taavetile sündis Uurija naisega Saalomon,
Saalomonile sündis Rehabeam, Rehabeamile sündis Abija, Abijale sündis Aasa,
Aasale sündis Joosafat, Joosafatile sündis Jooram, Jooramile sündis Ussija,
Ussijale sündis Jootam, Jootamile sündis Aahas, Aahasele sündis Hiskija,
Hiskijale sündis Manasse, Manassele sündis Aamon, Aamonile sündis Joosija,
Joosijale sündisid Jekonja ja tema vennad Paabeli vangipõlve ajal.
Pärast Paabeli vangipõlve sündis Jekonjale Sealtiel, Sealtielile sündis Serubbaabel,
Serubbaabelile sündis Abihuud, Abihuudile sündis Eljakim, Eljakimile sündis Assur,
Assurile sündis Saadok, Saadokile sündis Ahhim, Ahhimile sündis Elihuud,
Elihuudile sündis Eleasar, Eleasarile sündis Mattan, Mattanile sündis Jaakob,
Jaakobile sündis Joosep, selle Maarja mees, kellest sündis Jeesus, keda nimetatakse Kristuseks + Kreekapärane sõna Kristus tähendab 'võitu', 'salvitu'. .
Niisiis on Aabrahamist Taavetini kokku neliteist sugupõlve ja Taavetist Paabeli vangipõlveni neliteist sugupõlve ja Paabeli vangipõlvest Kristuseni samuti neliteist sugupõlve.
Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last.
Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata.
Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust.
Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus + Jeesus on kreeka vorm heebreakeelsest nimest Joosua, mis tähendab 'Jahve päästab'. , sest tema päästab oma rahva nende pattudest.”
Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu:
„Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega.
Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde,
ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.
Matteuse 2 Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese + See kuningas oli Heroodes Suur. ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma
ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.”
Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga.
Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad + Kirjatundjad olid koolitatud ja autoriteetsed Vana Testamendi tõlgendajad. ning päris nende käest, kus Messias + Heebreapärane sõna Messias tähendab samuti 'võitu', 'salvitu' nagu nimi Kristus. Vt 1:16 seletust. pidi sündima.
Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal + Juudamaa oli Rooma halduspiirkond, Juuda tähendab Iisraeli suguharu. , sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi:
Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda + Juuda tähendab Iisraeli suguharu. vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.”
Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud,
ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.”
Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps.
Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga.
Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.
Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.
Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!”
Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse.
Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.”
Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud.
Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu:
„Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raahel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam.”
Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos
ja ütles: „Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!”
Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli Iisraelimaale.
Kuulnud aga, et Arhelaos on kuningaks Juudamaal oma isa Heroodese järel, kartis Joosep sinna minna. Teda hoiatati unenäos, et neil tuleb varjuda Galileas,
ning ta tuli ja asus elama külla, mida kutsutakse Naatsaretiks, et läheks täide, mida on räägitud prohvetite kaudu, et teda hüütakse Naatsaretlaseks.
Matteuse 3 Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes:
„Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”
Tema ongi see, kellest on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!”
Johannesel oli kaamelikarvadest kuub, ja ta niuete ümber oli nahkvöö, aga roaks olid talle rohutirtsud ja metsmesi.
Siis läks tema juurde Jeruusalemma ja terve Juudamaa ja kogu Jordani ümbruskonna rahvas,
ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões.
Aga kui ta nägi palju varisere + Variserid kuulusid ilmikute hulka, kellele olid tähtsad puhtuse- ja pühadusereeglid. ja sadusere + Saduserid, preester Saadoki järglased, olid kõrgeima preesterkonna esindajad, vt 2Sm 8:17. ristimisele tulevat, ütles ta neile: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?
Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja
ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham!”, sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi.
Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle.
Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.”
Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida.
Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida - ja sina tuled minu juurde!”
Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis Johannes andis talle järele.
Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale,
ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!”
Matteuse 4 Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata.
Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte.
Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!”
Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.”
Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale
ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.”
Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.”
Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust
ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.”
Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”
Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.
Aga kui Jeesus oli kuulda saanud, et Johannes on vangistatud, läks ta tagasi Galileasse
ja jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on järve ääres, Sebuloni ja Naftali piirkonnas,
et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu:
„Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea,
rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus - neile tõuseb valgus!”
Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”
Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, noota heitvat - nad olid ju kalurid -
ning ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!”
Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.
Ja kui ta läks sealt edasi, nägi ta teist vendade paari, Sebedeuse poegi Jaakobust ja Johannest, kes olid koos oma isa Sebedeusega paadis ja parandasid võrke, ja ta kutsus neid.
Ja nemad jätsid kohe paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid talle.
Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas.
Ja kuuldus Jeesusest levis üle kogu Süüria, ja tema juurde toodi kõik, kes põdesid mitmesuguseid tõbesid ja olid piinade käes ja kurjast vaimust vaevatud ja langetõbised ja halvatud, ning tema tegi nad terveks.
Ja Jeesusega käisid kaasas suured rahvahulgad Galileast ja Kümnelinnamaalt + Kümnelinnamaa on kreeka keeles Dekapolis. ja Jeruusalemmast ja Juudamaalt ja sealtpoolt Jordanit.
Matteuse 5 Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud,
avas ta oma suu ja õpetas neid:
„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga.
Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.
Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.
Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.
Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.
Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.
Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.
Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.
Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.
Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.
Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.
Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.
Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.
Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis.
Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!
Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla.
Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse.
Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu,
siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!
Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi!
Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu.
Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda!
Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.
Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse.
Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.
Seaduses on öeldud: Mees, kes oma naise minema ajab, andku talle lahutuskiri!
Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui liiderdamise pärast minema ajab, teeb oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes võtab minema aetud naise, rikub abielu.
Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: „Sa ei tohi valet vanduda!” ja „Issandale antud vandeid tuleb pidada!”
Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon,
ega maa juures, sest see on tema jalgealune järg, ega Jeruusalemma juures, sest see on suure Kuninga linn!
Ära vannu ka oma pea juures, sest ise ei saa sa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks teha!
Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast.
Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu!
Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!
Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki - jäta talle ka kuub!
Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili + Algtekstis milion, umbes 1,5 kilomeetrit. , mine temaga kaks!
Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata!
Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!
Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad,
et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!
Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki + Tölnerid olid lõivu- ja tollimaksu kogujad, kes teenisid võimukandjaid ka oma huvides. tee sedasama?
Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?
Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!
Matteuse 6 Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas!
Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, nii nagu silmakirjatsejad teevad sünagoogides ja tänavatel, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!
Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb,
et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!
Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!
Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!
Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.
Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!
Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi!
Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!
Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! [Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.]
Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks,
kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.
Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!
Aga sina, kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu,
et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!
Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad!
Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!
Sest kus su aare on, seal on ka su süda.
Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis.
Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?
Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.
Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?
Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?
Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?
Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.
Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!
Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?”
Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.
Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!
Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.
Matteuse 7 Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut,
sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!
Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?
Või kuidas sa võid oma vennale öelda: „Lase ma tõmban pinnu sinu silmast välja!” ja ennäe, sul endal on silmas palk?
Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!
Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei tallaks oma jalgadega ega pöörduks tagasi ja teid lõhki ei kisuks!
Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse,
sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!
Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi?
Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!
Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.
Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse!
Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.
Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid!
Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?
Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.
Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.
Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.
Küllap te tunnete nad ära nende viljast!
Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.
Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?”
Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!
Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.
Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.
Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale.
Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.”
Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest,
sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.
Matteuse 8 Kui siis Jeesus tuli mäelt alla, järgnesid talle suured rahvahulgad.
Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: „Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”
Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!” Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks.
Ja Jeesus ütles talle: „Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda and, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!”
Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda:
„Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!”
Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?”
Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!
Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!
Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis,
Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema teener paranes selsamal tunnil.
Ja Jeesus, tulnud Peetruse majja, nägi tema ämma lamavat palavikus.
Ja Jeesus puudutas ta kätt, ning palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ning teenis teda.
Aga õhtu jõudes toodi Jeesuse juurde palju kurjadest vaimudest vaevatuid, ja ta ajas neist vaimud välja sõnaga ning tervendas kõik haiged,
et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Ta on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved.”
Aga kui Jeesus nägi rahvahulka enese ümber, käskis ta minna vastaskaldale.
Ja üks kirjatundja ütles tema juurde astudes: „Õpetaja, ma tahan sulle järgneda, kuhu sa ka iganes läheksid!”
Ja Jeesus vastas talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal + Inimese Poeg võib siin tähendada Jeesuse tiitlit nagu tavaliselt, ent võimalik, et ka lihtsalt inimest, vrd Mk 2:28. ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”
Üks teine tema jüngritest ütles talle: „Issand, luba mul enne minna matma oma isa!”
Aga Jeesus vastas talle: „Järgne mulle ja lase surnuil oma surnud matta!”
Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa.
Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas.
Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!”
Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks.
Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?”
Ja kui Jeesus jõudis vastaskaldale gadaralaste maale, juhtus talle vastu kaks hauakambreist tulnud kurjast vaimust vaevatut, kes olid hirmsad ja väga ohtlikud, nii et keegi ei saanud käia seda teed.
Ja vaata, need karjusid: „Mis on meil sinuga asja, sa Jumala Poeg? Kas sa oled tulnud meid enneaegu piinama?”
Aga tükk maad neist eemal oli suur seakari söömas.
Kurjad vaimud palusid siis teda: „Kui sa meid välja ajad, siis läkita meid seakarja sisse!”
Ja ta ütles neile: „Minge!” Siis need tulid välja ja läksid sigade sisse. Ja vaata, kogu kari sööstis järsakult järve ja uppus.
Karjased aga põgenesid ja läksid linna ja kuulutasid kõike ning kurjast vaimust vaevatute lugu.
Ja vaata, kogu linn tuli välja Jeesusele vastu. Ja teda nähes nad palusid, et ta lahkuks nende paikkonnast.
Matteuse 9 Ja Jeesus astus paati ja tuli teisele poole järve oma kodulinna.
Ja vaata, tema juurde kanti üks halvatu, kes oli kanderaamil. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Ole julge, poeg, sinu patud on sulle andeks antud!”
Ja vaata, mõned kirjatundjad mõtlesid endamisi: „See teotab Jumalat!”
Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: „Mispärast te mõtlete kurja oma südames?
Sest kumb on kergem, kas öelda: „Sinu patud on andeks antud!” või öelda: „Tõuse püsti ja kõnni!”?
Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,” - siis ta ütles halvatule - „tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!”
Ja too tõusis ning läks koju.
Seda nähes hakkasid rahvahulgad kartma ja ülistasid Jumalat, kes annab inimestele sellise meelevalla.
Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: „Järgne mulle!” Ja Matteus tõusis ning järgnes talle.
Ja kui Jeesus istus lauas tema kodus, vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega.
Ja seda nähes ütlesid variserid tema jüngritele: „Miks teie õpetaja sööb koos tölnerite ja patustega?”
Aga seda kuuldes vastas Jeesus: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged.
Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!”
Siis tulid ta juurde Johannese jüngrid ja küsisid: „Miks meie ja variserid paastume, sinu jüngrid aga ei paastu?”
Ja Jeesus ütles neile: „Ega peiupoisid või leinata sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad!
Aga keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube, sest paik rebeneks küljest ja käristaks augu veel suuremaks.
Ei kallata ka värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu lähkrid rebeneksid ja vein voolaks maha ning lähkrid muutuksid kõlbmatuks, vaid värske vein kallatakse uutesse lähkritesse, ja siis säilivad mõlemad.”
Kui Jeesus seda neile rääkis, vaata, siis tuli üks ülem, kummardas teda ja ütles: „Mu tütar suri äsja, kuid tule, pane oma käsi ta peale, siis ta ärkab ellu!”
Ja Jeesus tõusis, läks temaga kaasa ja samuti ta jüngrid.
Ja vaata, üks naine, kes oli olnud veritõves kaksteist aastat, tuli ta selja taha ja puudutas ta kuue palistust,
sest naine mõtles endamisi: „Kui ma ainult saaksin puudutada tema kuube, siis ma pääseksin!”
Aga Jeesus pöördus ja sõnas teda nähes: „Tütar, ole julge, sinu usk on su päästnud!” Ja naine sai terveks selsamal hetkel.
Kui Jeesus ülema majja jõudis ning nägi vilepuhujaid ja käratsevat rahvahulka,
siis ta ütles: „Hoiduge eemale, tüdruk ei ole surnud, vaid magab!” Aga nad naersid tema üle.
Ent kui rahvahulk oli välja aetud, läks Jeesus sisse, võttis tal käest kinni ja tüdruk ärkas üles.
Ja kuuldus sellest levis üle kogu selle maa.
Kui Jeesus sealt edasi läks, järgnesid talle kaks pimedat, kisendades: „Taaveti Poeg, halasta meie peale!”
Kui ta siis koju tuli, astusid pimedad ta juurde. Ja Jeesus küsis neilt: „Kas te usute, et mina võin seda teha?” Nemad ütlesid talle: „Jah, Issand!”
Siis ta puudutas nende silmi ja ütles: „Teile sündigu teie usku mööda!”
Ja nende silmad avanesid. Ja Jeesus hoiatas neid: „Vaadake, et keegi sellest teada ei saaks!”
Aga nemad läksid välja ja levitasid juttu tema kohta kogu sellel maal.
Kui need olid lahkunud, vaata, siis toodi tema juurde tumm mees, kes oli kurjast vaimust vaevatud.
Ja kui kuri vaim oli välja aetud, hakkas tumm rääkima. Rahvahulgad panid seda imeks ja ütlesid: „Sellist asja ei ole Iisraelis iialgi nähtud!”
Variserid aga ütlesid: „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema abil.”
Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused.
Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast.
Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.
Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!”
Matteuse 10 Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust.
Nende kaheteistkümne apostli nimed on aga need: esimene Siimon, nimetatud Peetruseks, ja Andreas, tema vend, ja Jaakobus, Sebedeuse poeg, ja Johannes, tema vend,
Filippus ja Bartolomeus, Toomas ja tölner Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja Taddeus,
Siimon Kananaios + Kananaios ei ole pärisnimi, vaid heebreakeelne sõna, mis tähendab 'vabadusvõitleja', 'seloot'. ja Juudas Iskariot, kes tema ka ära andis.
Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskides neid: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna,
pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!
Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal!
Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!
Ärge soetage kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele,
ei pauna teele ega kahte särki ega jalatseid ega saua, sest töömees on oma elatist väärt!
Aga kuhu linna või külasse te iganes sisse astute, uurige, kes seal on vääriline, ja sinna jääge, kuni te sealt lahkute!
Majja astudes aga tervitage seda!
Ja kui see maja väärib, tulgu teie rahu tema peale, kui ta aga ei vääri, pöördugu teie rahu tagasi teie juurde!
Ja kus iganes teid vastu ei võeta ega kuulata teie sõnu, sellest majast või linnast minge välja ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt! + Tolmu jalgadelt maharaputamine oli sümboolne toiming osaduse katkestamise puhul.
Tõesti, ma ütlen teile: Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sellel linnal!
Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!
Hoiduge inimeste eest, sest teid antakse ülemkohtute kätte ja teid piitsutatakse nende sünagoogides,
teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette neile ja rahvastele tunnistuseks.
Aga kui teid reedetakse, ärge muretsege, kuidas või mida peate rääkima, sest teile antakse tollel tunnil see, mida rääkida,
sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu.
Aga vend annab surma venna ja isa lapse, ning lapsed tõusevad vanemate vastu ja lasevad neid surmata.
Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse.
Siis aga, kui teid kiusatakse taga ühes linnas, põgenege teise! Sest tõesti, ma ütlen teile, te ei jõua kõiki Iisraeli linnu läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb.
Ei ole jünger üle õpetajast ega teenija üle oma isandast.
Jüngrile olgu küllalt, et tema saab selliseks nagu ta õpetaja ja teenija nagu ta isand. Kui nad pereisandat on kutsunud Peltsebuliks + Peltsebul oli kaananlaste jumal, keda peeti kurjade vaimude peameheks. , kui palju enam siis tema peret!
Ärge siis kartke neid! Midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada.
Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt!
Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!
Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.
Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.
Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.
Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.
Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.
Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka,
sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast,
ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.
Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt.
Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.
Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.
Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja.
Kes prohveti vastu võtab ta prohvetinime tõttu, saab prohveti palga, ja kes õige vastu võtab õige inimese nime tõttu, saab õige inimese palga.
Ja kes iganes ühele neist pisikestest annab juua kas või ainult karikatäie külma vett jüngri nime tõttu, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma.”
Matteuse 11 Ja sündis, et kui Jeesus oli lõpetanud korralduste andmise oma kaheteistkümnele jüngrile, siis siirdus ta sealt edasi õpetama ja jutlustama nende linnadesse.
Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid
temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?”
Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete:
pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi
ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!”
Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu?
Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades.
Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit!
Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees.
Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast.
Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale.
Kõik Prohvetid ja Seadus on ju ennustanud Johanneseni,
ja kui te nõustuda tahate: tema on Eelija, kes pidi tulema.
Kel kõrvad on, see kuulgu!
Aga kellega ma võrdleksin seda sugupõlve? See on laste sarnane, kes istuvad turgudel, hõigates teistele:
Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud. Me oleme teile itkenud, ja te ei ole vastu rindu löönud.
Sest Johannes tuli, ei söönud ega joonud, ja nad ütlevad: „Tal on kuri vaim.”
Inimese Poeg tuli, sööb ja joob, ja nad ütlevad: „Ennäe, see inimene on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber!” Ja ometi annavad tarkusele õiguse ta enda teod.”
Siis hakkas Jeesus hurjutama neid linnu, kus kõige rohkem oli sündinud tema vägevaid tegusid, et nad ei olnud meelt parandanud:
„Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! + Korasin ja Betsaida asuvad Kapernauma lähedal. Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on aset leidnud, küll nad oleksid ammugi kotiriides ja tuhas meelt parandanud.
Ometi ma ütlen teile: Tüürosel ja Siidonil on kohtupäeval hõlpsam põli kui teil!
Ja sina, Kapernaum, kas sa arvad, et sind ülendatakse taevani? Ei, sind tõugatakse alla põrgusse, sest kui Soodomas oleksid sündinud need vägevad teod mis sinus, siis ta oleks püsinud tänini.
Ometi ma ütlen teile: Soodomamaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sinul!”
Tolsamal ajal ütles Jeesus: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!
Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda.
Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.
Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!
Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, + Väljend 'iket enese peale võtma' tähendab kellegi õpetust omaks võtma. sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele,
sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”
Matteuse 12 Tolsamal ajal läks Jeesus hingamispäeval läbi viljapõldude. Tema jüngrid tundsid aga nälga ja hakkasid katkuma viljapäid ning sööma.
Aga seda nähes ütlesid variserid talle: „Vaata, sinu jüngrid teevad, mida ei tohi teha hingamispäeval!”
Tema aga ütles neile: „Kas te ei ole lugenud, mida tegi Taavet, kui tema ja ta mehed olid näljas?
Kuidas ta läks Jumala kotta ja nad sõid ära ohvrileivad, mida ei tohtinud süüa ei tema ega ta mehed, vaid ainult preestrid üksi?
Või kas te ei ole lugenud Seadusest, et preestrid rikuvad pühakojas hingamispäeva ja on siiski ilma süüta?
Ent mina ütlen teile, siin on see, kes on suurem kui pühakoda!
Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid,
sest Inimese Poeg on hingamispäeva isand.”
Ja Jeesus läks sealt edasi ning tuli ühte nende sünagoogi.
Ja vaata, seal oli kuivanud käega inimene. Ja nad küsisid temalt: „Kas hingamispäeval tohib teha terveks?” - et nad võiksid tema peale kaevata.
Aga tema ütles neile: „Kes on teie seast inimene, kellel on üksainus lammas ja kui see kukub auku hingamispäeval, et ta ei haara temast kinni ega tõmba teda välja?
Kui palju tähtsam lambast on nüüd inimene! Tähendab, hingamispäeval tohib teha head.”
Siis ta ütles inimesele: „Siruta oma käsi!” Ja too sirutas ning ta käsi sai jälle terveks nagu teinegi.
Aga variserid läksid välja ning võtsid Jeesuse kohta vastu otsuse, et ta tuleb hukata.
Aga kui Jeesus sai seda teada, eemaldus ta sealt. Ja paljud läksid temaga kaasa, ja tema tegi nad kõik terveks.
Ja ta hoiatas neid, et nad ei teeks teda tuntuks,
et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu:
„Vaata, see on mu sulane, kelle ma olen valinud, mu armastatu, kellest mu hingel on hea meel. Ma panen oma Vaimu tema peale ja ta kuulutab paganaile õigust.
Ta ei riidle ega kisenda ega kuule tänavail keegi ta häält,
rudjutud roogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, kuni ta on õigusele võidu saatnud,
ja paganad loodavad tema nime peale.”
Siis toodi Jeesuse juurde kurjast vaimust vaevatu, kes oli pime ja tumm, ning Jeesus tegi ta terveks, nii et tumm rääkis ja nägi.
Ja kõik rahvahulgad hämmastusid ning ütlesid: „Egas see ometi ole Taaveti Poeg?”
Aga variserid ütlesid sellest kuulda saades: „See ei aja kurje vaime välja kellegi muu kui Peltsebuli, kurjade vaimude ülema abil.”
Ent Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.
Ja kui saatan ajab välja saatana, siis on ta iseenesega riius. Kuidas võib tema kuningriik siis püsida?
Ja kui mina peaksin kurje vaime välja ajama Peltsebuli abiga, kelle abiga siis teie pojad ajavad neid välja? Järelikult saavad nendest teile kohtumõistjad.
Aga kui mina Jumala Vaimu abil ajan kurje vaime välja, küllap siis on Jumala riik jõudnud teie juurde.
Või kuidas saab keegi minna vägimehe majja ja röövida tema asju, kui ta esmalt ei köida vägimeest kinni? Alles siis saab ta tema maja röövida.
Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see pillab laiali.
Seepärast ma ütlen teile: Inimestele antakse andeks iga patt ja teotamine, aga Vaimu teotamist ei anta andeks.
Ja kui keegi ütleb midagi Inimese Poja vastu, võib ta saada andeks, aga kui keegi ütleb midagi Püha Vaimu vastu, ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul.
Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast.
Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil.
Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja.
Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud,
sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”
Siis mõned kirjatundjad ja variserid vastasid talle: „Õpetaja, me tahame sinult näha tunnustähte!”
Aga tema ütles neile: „See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, ent talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht,
sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.
Niineve mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona!
Lõunamaa kuninganna tõuseb kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistab ta süüdi, sest tema tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust, ja vaata, siin on rohkem kui Saalomon!
Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda.
Siis ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja tulin.” Ja tulles leiab ta selle tühja olevat ning puhtaks pühitud ja ehitud.
Siis ta läheb ja võtab enesega kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast endast, ja nad tulevad ning asuvad sinna elama, ja selle inimese viimne lugu läheb pahemaks kui esimene. Nõnda sünnib ka sellele kurjale sugupõlvele!”
Kui Jeesus alles rääkis rahvahulkadele, vaata, siis seisid tema ema ja vennad väljas, otsides võimalust temaga rääkida.
[Aga keegi ütles talle: „Vaata, su ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sinuga rääkida!”]
Tema aga kostis teate toojale: „Kes on mu ema ja kes on mu vennad?”
Ja sirutades käed jüngrite poole ütles ta: „Ennäe, mu ema ja mu vennad!
Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.”
Matteuse 13 Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde.
Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal
ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles:„Vaata, külvaja läks välja külvama.
Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.
Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda.
Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt.
Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.
Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.
Kel kõrvad on, kuulgu!”
Jüngrid astusid Jeesuse juurde ning küsisid temalt: „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?”
Ja Jeesus kostis: „Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole,
sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.
Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista.
Ja nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, mis ütleb: „Kuuldes te kuulete ega mõista, vaadates vaatate ega näe.
Sest selle rahva süda on kalestunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin neid parandada.”
Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad.
Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.
Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust.
Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.
Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab,
aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.
Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks.
Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.”
Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet.
Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema.
Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale.
Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”
Tema lausus neile: „See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: „Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?”
Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu.
Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: „Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!””
Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule.
See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.”
Ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna: „Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.”
Seda kõike rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnades ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi,
et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: „Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale.”
Siis laskis Jeesus rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna raiheinast!”
Ja tema kostis: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg.
Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad.
Ent vihamees, kes neid külvab, on kurat. Lõikus on ajastu lõpp, lõikajad on inglid.
Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul.
Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad
ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, kuulgu!
Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.
Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid.
Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.
Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu.
Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema.
Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt
ning viskavad nad tuleahju. Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Kas te mõistate seda kõike?” Nad vastasid talle: „Jah.”
Siis ta ütles neile: „Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.”
Ja sündis, et kui Jeesus oli need tähendamissõnad lõpetanud, lahkus ta sealt
ja tuli oma kodukohta ning õpetas nende sünagoogis, nii et nad hämmastusid ja ütlesid: „Kust on pärit tema tarkus ja vägevad teod?
Eks ta ole see puusepa poeg? Eks tema ema hüüta Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Joosepiks ja Siimonaks ja Juudaks?
Ja eks ta õed ole kõik meie juures? Kust siis talle see kõik on tulnud?”
Ja nad põlastasid teda. Aga Jeesus ütles neile: „Kuskil ei austata prohvetit vähem kui ta oma kodukohas ja oma majas.”
Ja ta ei teinud seal kuigi palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.
Matteuse 14 Tol ajal sai nelivürst Heroodes + Nelivürst Heroodes Antipas. kuulda, mida Jeesusest räägiti.
Ja ta ütles oma meestele: „See on Ristija Johannes! Tema on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad imeväed tema kaudu.”
Heroodes oli ju Johannese kinni võtnud, aheldanud ja pannud vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast,
sest Johannes oli talle öelnud: „Sa ei tohi teda pidada!”
Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, kuid kartis rahvast, sest Johannest peeti prohvetiks.
Aga kui tuli Heroodese sünnipäev, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele,
nõnda et ta vandega tõotas talle anda, mida ta iganes soovib.
Tema aga lausus oma ema õhutusel: „Anna mulle vaagnal Ristija Johannese pea!”
Kuningas kurvastas, kuid vande ja piduliste pärast käskis talle selle anda.
Ja ta saatis vanglasse mehed Johannesel pead otsast lööma.
Ja Johannese pea toodi vaagnal ja anti tüdrukule ning too viis selle oma emale.
Ja Johannese jüngrid tulid, viisid ta surnukeha ära ja matsid maha ning tulid ja teatasid sellest Jeesusele.
Kui Jeesus sai sellest kuulda, eemaldus ta sealt paadiga tühja paika, et olla omaette. Ja kui rahvahulgad sellest kuulsid, järgnesid nad talle jalgsi linnadest.
Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, läks ta meel haledaks ning ta tervendas nende haiged.
Õhtu jõudes aga astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja ütlesid: „Paik on üksildane ja aeg juba hiline, lase nüüd rahvahulgad ära minna, et nad läheksid küladesse endale süüa otsima!”
Aga Jeesus ütles neile: „Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile süüa!”
Nemad aga ütlesid talle: „Meil ei ole siin rohkem kui vaid viis leiba ja kaks kala.”
Aga tema ütles: „Tooge need mulle siia!”
Ja Jeesus käskis rahvahulkadel istuda rohule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis ning andis leivad jüngrite kätte, jüngrid aga andsid need rahvale.
Ja kõik sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit.
Aga sööjaid oli ligi viis tuhat meest, peale selle veel naised ja lapsed.
Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna.
Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.
Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu.
Ent neljandal öövahikorral + Roomlased jagasid öö neljaks kolmetunniseks vahikorraks. Neljas öövahikord oli seega kella kolmest kuueni. tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides.
Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama.
Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”
Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!”
Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.
Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!”
Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”
Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”
Ja kui nad olid sõitnud üle järve, siis nad tulid maale Genneesaretis.
Ja kui selle koha mehed Jeesuse ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümbruskonda ja tema juurde toodi kõik haiged
ja need palusid teda, et nad saaksid üksnes puudutada tema kuue palistust, ja kes iganes teda puudutas, sai terveks.
Matteuse 15 Siis tuli Jeruusalemmast Jeesuse juurde varisere ja kirjatundjaid, kes ütlesid:
„Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate pärimusest? Nad ei pese oma käsi, kui hakkavad leiba võtma.”
Aga tema vastas neile: „Miks teie ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast?
Jumal ütleb ju: Austa isa ja ema, ja kes isa või ema sajatab, peab surma surema.
Teie aga lausute: Kui keegi ütleb isale või emale: „Olen selle pühendanud templile ohvrianniks, mis sina pidid minu käest saama”,
siis ta ei pea enam oma vanemat austama. Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.
Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja:
See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.
Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”
Ja kui Jeesus oli rahvahulga enda juurde kutsunud, ütles ta neile: „Kuulge ja mõistke!
Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest.”
Siis astusid Jeesuse jüngrid tema juurde ja ütlesid talle: „Kas sa tead, et seda sõna kuuldes said variserid pahaseks?”
Tema vastas: „Iga taim, mida minu taevane Isa ei ole istutanud, juuritakse välja.
Jätke nad! Nad on pimedate sõgedad teejuhid. Aga kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.”
Aga Peetrus vastas talle: „Selgita meile seda mõistukõnet!”
Jeesus ütles: „Kas ka teie veel ei mõista?
Kas te ei saa aru, et kõik, mis suust sisse tuleb, läheb kõhtu ja heidetakse jälle välja?
Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest,
sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust.
Need on, mis inimest rüvetavad, aga pesemata kätega söömine ei rüveta inimest.”
Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele.
Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.”
Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!”
Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.”
Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!”
Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”
Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.”
Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.
Ja sealt siirdus Jeesus Galilea järve äärde ning läks üles mäele ja istus sinna.
Ja ta juurde tulid suured rahvahulgad, kaasas jalutuid, vigaseid, pimedaid, kurte ja palju teisi ning panid need tema jalgade ette ja tema tegi nad terveks,
nii et rahvas imestas, nähes kurte rääkimas, vigaseid tervena ja jalutuid kõndimas ning pimedaid nägemas. Ja nad ülistasid Iisraeli Jumalat.
Aga Jeesus kutsus oma jüngrid enese juurde ja ütles: „Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa. Ma ei taha neid söömata ära lasta, et nad teel ei nõrkeks.”
Jüngrid vastasid talle: „Kust me siin kõrbes nõnda palju leiba võtame, et nii suure rahvahulga kõhud saaksid täis?”
Jeesus ütles neile: „Mitu leiba teil on?” Nemad ütlesid: „Seitse, ja mõned kalakesed.”
Ja ta käskis rahvahulgal maha istuda,
võttis need seitse leiba ja kalad ning tänades murdis ja andis jüngrite kätte, jüngrid aga rahva kätte.
Ja nad kõik sõid ja said kõhud täis ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit.
Sööjaid oli aga neli tuhat meest, peale selle veel naised ja lapsed.
Ja kui Jeesus oli lasknud rahvahulgal ära minna, astus ta paati ja tuli Magadani + Mõnedes käsikirjades on nimi Magdala. piirkonda.
Matteuse 16 Ja variserid ja saduserid astusid Jeesuse juurde ning kiusates nõudsid, et ta näitaks neile tunnustähte taevast.
Tema aga kostis: „[Õhtu jõudes te ütlete: „Ilus ilm tuleb, sest taevas punetab.”
Ja varahommikul te ütlete: „Täna tuleb rajuilm, sest taevas punetab ja on sompus.” Taeva palge üle otsustada te oskate, aegade tunnustähtede üle aga ei suuda.]
See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, aga talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht.” Ja ta jättis nad sinna ja läks ära.
Ja vastaskaldale minekul olid jüngrid unustanud leiba kaasa võtta.
Aga Jeesus ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge variseride ja saduseride haputaignast!”
Ent nemad arutlesid endamisi: „See ongi see, et me ei võtnud leiba kaasa!”
Jeesus aga ütles seda märgates: „Mis te arutlete endamisi, te nõdrausulised, et teil ei ole leiba?!
Kas te ikka veel ei mõista? Kas teil ei ole meeles need viis leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite?
Ja need seitse leiba neljale tuhandele ja mitu korvitäit te saite?
Kuidas te siis ei mõista, et ma teile ei öelnud leibade kohta: Hoiduge variseride ja saduseride haputaignast!?”
Siis nad mõistsid, et ta ei käskinud hoiduda leiva haputaignast, vaid variseride ja saduseride õpetusest.
Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja + Inimese Poeg on Jeesuse messialik aunimetus. olevat?”
Aga nemad kostsid: „Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.”
Tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”
Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.”
Jeesus vastas talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas.
Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. + Nimi Peetrus (kreeka Petros) tuleneb sõnast petra 'kalju'.
Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.”
Siis ta keelas jüngreid, et nad kellelegi ei ütleks, et tema on Messias.
Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.
Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!”
Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”
Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!
Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.
Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?
Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.
Tõesti, ma ütlen teile, on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma.”
Matteuse 17 Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse.
Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus.
Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga.
Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.”
Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!”
Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga.
Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!”
Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi.
Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”
Ja jüngrid küsisid Jeesuselt: „Miks siis kirjatundjad ütlevad, et enne peab tulema Eelija?”
Aga tema vastas: „Muidugi tuleb Eelija ja seab kõik korda,
aga ma ütlen teile: Eelija on juba tulnud, ent nad ei ole teda ära tundnud, vaid on talle teinud, mida kõike ainult tahtsid. Niisamuti peab ka Inimese Poeg kannatama nende käes.”
Siis mõistsid jüngrid, et ta rääkis neile Ristija Johannesest.
Ja kui nad rahvahulga juurde tulid, astus Jeesuse juurde üks inimene, heitis ta ette põlvili
ja ütles: „Issand, halasta mu poja peale, sest ta on langetõbine ja kannatab hirmsasti, sageli kukub ta tulle ja sageli vette!
Ma tõin ta sinu jüngrite juurde, kuid nemad ei suutnud teda terveks teha.”
Aga Jeesus vastas: „Oh uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta siia minu juurde!”
Ja Jeesus sõitles kurja vaimu ja kuri vaim läks poisist välja ning sellest hetkest sai poiss terveks.
Kui nad siis olid omaette, astusid jüngrid Jeesuse juurde ja ütlesid: „Mispärast meie ei suutnud teda välja ajada?”
Aga tema ütles neile: „Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: „Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.
[See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.]”
Aga kui nad olid kogunenud Galileasse, ütles Jeesus neile: „Inimese Poeg antakse inimeste kätte
ja nad tapavad tema ja kolmandal päeval äratatakse ta üles.” Ja nad jäid väga kurvaks.
Kui nad siis Kapernauma tulid, astusid Peetruse juurde templimaksu kogujad ja ütlesid: „Kas teie Õpetaja templimaksu ei maksa?”
Peetrus vastas: „Küll ta maksab.” Ja kui ta koju tuli, ennetas Jeesus teda ja küsis: „Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?”
Aga kui Peetrus ütles: „Võõrastelt”, lausus Jeesus talle: „Siis on pojad vabad.
Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!”
Matteuse 18 Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?”
Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma
ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!
Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis.
Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.
Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.
Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!
Aga kui su käsi või su jalg ajab sind patustama, raiu ta ära ja heida minema! Sul on parem minna käteta või jalutuna ellu kui kahe käega ja kahe jalaga olla visatud igavesse tulle.
Ja kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja ja heida minema! Sul on parem ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse.
Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!
[Inimese Poeg on ju tulnud päästma kadunut.]
Mis te arvate? Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut?
Ja kui ta selle üles leiab, tõesti, ma ütlen teile, ta rõõmustab tema pärast enam kui nende üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud.
Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks.
Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud.
Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi.
Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!
Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas.
Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas.
Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.”
Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?”
Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.
Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha.
Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti + Talent oli tolleaegne suurim rahaühik, mis vastas 6000 teenarile. Üks teenar oli töömehe tavaline päevapalk. .
Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta.
Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!”
Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu.
Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!”
Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!”
Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab.
Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud.
Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind.
Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”
Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.
Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.”
Matteuse 19 Ja sündis, et kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, lahkus ta Galileast ja tuli Juudamaa alale sinnapoole Jordanit.
Ja talle järgnesid rahvahulgad, ning ta tegi nad seal terveks.
Ja Jeesuse juurde astus varisere, kes küsisid teda kiusates: „Kas tohib oma naist minema ajada mis tahes põhjusel?”
Tema aga vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?”
ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks.
Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”
Nad ütlesid talle: „Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?”
Jeesus vastas neile: „Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda.
Aga mina ütlen teile: Kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu abiellub minema aetud naisega, rikub abielu].”
Jüngrid ütlesid talle: „Kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on kasulikum jätta abiellumata.”
Tema aga ütles neile: „Seda sõna ei taipa igaüks, vaid ainult need, kellele antakse.
On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!”
Siis toodi Jeesuse juurde lapsi, et ta paneks oma käed nende peale ja palvetaks. Jüngrid sõitlesid toojaid.
Aga Jeesus ütles: „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!”
Ja ta pani oma käed laste peale. Ning läks sealt ära.
Ja vaata, keegi ütles Jeesuse juurde astudes: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?”
Tema ütles talle: „Miks sa minult küsid, mis on hea? On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!”
Mees küsis temalt: „Millised?” Jeesus lausus: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust,
austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast!”
Noormees ütles talle: „Seda kõike ma olen pidanud. Mis mul veel puudub?”
Jeesus lausus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!”
Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik.
Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga.
Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.”
Aga seda kuuldes jüngrid hämmastusid väga ja ütlesid: „Kes siis küll võib pääseda?”
Jeesus aga ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.”
Siis kostis Peetrus: „Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle. Mis siis meile saab?”
Aga Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma.
Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.
Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.
Matteuse 20 Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele.
Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele.
Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, + Päev ja öö jagati mõlemad 12 tunniks. 'Kolmas tund' tähendab aega kella kaheksast üheksani, 'üheteistkümnes tund' aega kella viieni pärastlõunal. nägi ta turul teisi jõude seismas
ja ta ütles neilegi: „Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!”
Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti.
Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Mis te siin kogu päeva jõude seisate?”
Nad ütlesid talle: „Meid ei ole keegi palganud.” Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele!”
Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: „Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!”
Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari.
Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari.
Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle:
„Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!”
Isand aga vastas ühele nendest: „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile?
Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi!
Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?”
Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. [Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.]”
Kui Jeesus läks üles Jeruusalemma, võttis ta kaksteist jüngrit kõrvale ja ütles neile teel:
„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma
ja annavad ta paganate kätte teotada ja piitsutada ja risti lüüa; ning kolmandal päeval äratatakse ta üles.”
Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi.
Jeesus küsis: „Mida sa tahad?” Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!”
Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?” Nad vastasid talle: „Võime küll!”
Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel - ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.”
Ja kui need kümme sellest kuulsid, läks nende meel pahaseks kahe venna peale.
Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal.
Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija,
ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane,
nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Ja Jeerikost välja minnes läks Jeesusega kaasa suur rahvahulk.
Ja vaata, kaks pimedat istus tee ääres. Kui nad kuulsid, et Jeesus möödub, kisendasid nad: „Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!”
Rahvahulk aga sõitles neid, et nad vaikiksid. Kuid nemad kisendasid veel rohkem: „Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!”
Ja Jeesus seisatas, kutsus neid ja ütles: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?”
Nemad ütlesid talle: „Issand, et meie silmad avaneksid!”
Jeesusel hakkas neist hale ja ta puudutas nende silmi. Ja kohe nägid nad jälle ning läksid temaga kaasa.
Matteuse 21 Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit
ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle!
Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.”
Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud:
„Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.””
Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud:
tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna.
Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale.
Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna + Sõna hoosanna (heebrea hoosianna) tähendab 'aita'. Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”
Ja kui ta Jeruusalemma tuli, oli kogu linn ärevil: „Kes selline on?”
Rahvahulgad ütlesid: „Tema on see prohvet Jeesus Galilea Naatsaretist.”
Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid.
Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on:Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!”
Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks.
Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!”, siis nende meel läks pahaseks
ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?” Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?”
Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal.
Aga varahommikul linna tagasi tulles tundis Jeesus nälga,
ja kui ta nägi ühte viigipuud tee kõrval, läks ta selle juurde, ent ei leidnud muud kui lehti. Ja ta ütles sellele: „Ei tule sinust enam iialgi vilja!” Ja viigipuu kuivas otsekohe ära.
Kui jüngrid seda nägid, ütlesid nad imestades: „Kuidas see viigipuu nii otsekohe ära kuivas?”
Aga Jeesus vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: „Kerki ja kukuta end merre!”, siis see sünniks.
Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.”
Ja kui Jeesus oli pühakotta tulnud ja õpetas, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja ütlesid: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?”
Aga Jeesus vastas neile: „Ka mina küsin teilt ühte asja. Kui te mulle seda ütlete, siis ütlen minagi teile, millise meelevallaga mina seda kõike teen.
Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?” Nemad arutlesid aga endamisi: „Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: „Miks te siis ei uskunud teda?”
Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet.”
Nii nad vastasid Jeesusele: „Meie ei tea.” Siis lausus ka tema neile: „Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen.
Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!”
Kuid too kostis: „Ei taha!”, ent hiljem ta kahetses ja läks.
Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: „Küll ma lähen, isand!”, kuid ei läinud.
Kumb neist tegi isa tahtmist?” Nad ütlesid: „Esimene.” Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!
Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.
Kuulge teist tähendamissõna! Oli inimene, majaisand, kes istutas viinamäe ja piiras selle aiaga ning õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ja reisis võõrsile.
Kui saagiaeg lähenes, läkitas ta oma sulaseid rentnike juurde oma vilja vastu võtma.
Aga rentnikud võtsid ta sulased kinni, mõnda nad peksid, mõne tapsid, mõne aga viskasid kividega surnuks.
Taas ta läkitas teisi sulaseid, rohkem kui esimesi, ja nad tegid nendega nõndasamuti.
Aga lõpuks ta läkitas nende juurde oma poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!”
Kuid rentnikud rääkisid poega nähes omavahel: „Tema ongi see pärija! Läki, tapame ta ära ja tema pärandi saame meie!”
Ja nad võtsid ta kinni ja viskasid viinamäelt välja ja tapsid ära.
Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida ta teeb nende rentnikega?”
Nad ütlesid talle: „Ta hukkab need kurjad kurjal kombel ja annab viinamäe teiste rentnike kätte, kes annavad talle vilja õigel ajal.”
Jeesus vastas neile: „Kas te pole kunagi lugenud Kirjast: „Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks. See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.”
Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab.
[Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.]”
Kui ülempreestrid ja variserid seda Jeesuse tähendamissõna kuulsid, taipasid nad, et ta räägib seda nende kohta.
Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid kartsid rahvahulki, sest need pidasid Jeesust prohvetiks.
Matteuse 22 Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema:
„Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad.
Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.
Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!”
Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale,
mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära.
Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.
Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt.
Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!”
Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.
Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas.
Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?” Aga see ei saanud sõnagi suust.
Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.”
Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda.
Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule.
Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?”
Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: „Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad?
Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki ta kätte teenari.
Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?”
Nad ütlesid temale: „Keisri.” Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!”
Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika.
Tolsamal päeval astusid Jeesuse juurde saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
„Õpetaja, Mooses ütles: Kui keegi sureb, ilma et tal oleks lapsi, siis ta vend peab abielluma oma surnud venna naisega ja soetama sugu vennale.
Meie pool oli seitse venda. Esimene võttis naise, kuid suri. Ja et tal ei olnud järglast, siis jättis ta naise oma vennale.
Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
Pärast kõiki suri see naine.
Ülestõusmisel nüüd: kelle naine nendest seitsmest peab ta olema? Ta on ju olnud nende kõikide oma.”
Jeesus aga vastas neile: „Te eksite, kuna ei tunne pühi kirju ega Jumala väge.
Ülestõusmisel ju ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas.
Aga surnute ülestõusmisest - kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud:
Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.”
Seda kuuldes rahvas hämmastus tema õpetusest.
Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna.
Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates:
„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?”
Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!
See ongi suurim ja esimene käsk.
Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!
Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”
Aga kui variserid olid koos, küsis Jeesus neilt:
„Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?” Nad ütlesid talle: „Taaveti.”
Tema lausus neile: „Kuidas siis Taavet vaimus hüüab teda Issandaks:
Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla!?
Kui nüüd Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?”
Ja ükski ei suutnud talle vastata sõnagi ja keegi ei julgenud sellest päevast peale teda enam küsitleda.
Matteuse 23 Siis Jeesus kõneles rahvale ja oma jüngritele:
„Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid.
Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee!
Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks.
Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides
ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks + Rabi on juudi õpetaja aunimetus. .
Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!
Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane!
Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja - Kristus!
Aga suurim teie seast olgu teie teenija!
Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.
Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te lukustate taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna.
[Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te neelate alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitate palvetused pikaks! Seepärast te saate seda rängema kohtuotsuse.]
Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete.
Häda teile, te sõgedad teejuhid, kes te ütlete: „Kes iganes vannub templi juures, selle vanne ei loe midagi, kes aga iganes vannub templi kulla juures, see on kohustatud vannet täitma.”
Te rumalad ja sõgedad! Kumb on suurem, kas kuld või tempel, mis kulla pühitseb?
Te ütlete: „Kes iganes vannub altari juures, selle vanne ei loe midagi, aga kes iganes vannub altaril oleva ohvrianni juures, see on kohustatud vannet täitma.”
Teie sõgedad, kumb siis on suurem, kas ohvriand või altar, mis ohvrianni pühitseb?
Niisiis, kes vannub altari juures, see vannub selle ja kõige juures, mis on altaril,
ja kes vannub templi juures, see vannub selle ja tema juures, kes templis elab,
ja kes vannub taeva juures, see vannub Jumala trooni ja troonil istuja juures.
Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest - õigluse ja halastuse ja ustavuse! Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale!
Te sõgedad teejuhid, te kurnate välja küll sääsed, aga kaamelid neelate alla.
Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te puhastate karika ja liua väljastpoolt, aga seest on need täis riisumist ja aplust!
Sa sõge variser! Puhasta enne karikas seestpoolt, et see ka väljast saaks puhtaks!
Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku!
Nõnda paistate ka teie inimestele õigetena, aga seestpoolt olete täis silmakirjatsemist ja ülekohut.
Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te ehitate prohvetite hauamärke ja ehite õigete hauakambreid
ja ütlete: „Kui meie oleksime elanud oma esiisade päevil, siis meie küll ei oleks olnud nende kaasosalised prohvetite vere valamisel.”
Nõnda te tunnistate ise eneste kohta, et teie olete prohvetite tapjate pojad + Sõna 'poeg' ei tähista ainult otsest veresugulast, vaid ka vaimset ühtekuuluvust ja sõltuvust. Vrd Ap 13:10; Rm 8:14. .
Täitke siis teiegi oma vanemate mõõt!
Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?
Seepärast, vaata, mina läkitan teie juurde prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid ning osa te tapate ja lööte risti ning osa te piitsutate oma sünagoogides ja jälitate neid linnast linna,
et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.
Tõesti, ma ütlen teile, see kõik tuleb selle sugupõlve peale!
Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!
Vaata, teie koda jäetakse maha,
sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”
Matteuse 24 Ja Jeesus tuli pühakojast välja ja läks edasi. Ja ta jüngrid astusid tema juurde talle pühakoja hooneid näitama.
Jeesus hakkas rääkima ja ütles neile: „Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!”
Aga kui Jeesus istus Õlimäel, astusid jüngrid ta juurde ja küsisid omavahel olles: „Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?”
Ja Jeesus vastas neile: „Vaadake, et keegi teid ei eksitaks!
Sest paljud tulevad minu nime all, öeldes: „Mina olen Kristus!” ja eksitavad paljusid.
Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes.
Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid.
See kõik on aga sünnitusvalude algus.
Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast.
Ja siis pahandavad paljud ja reedavad üksteist ja vihkavad üksteist.
Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid.
Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus.
Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.
Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.
Kui te siis näete pühakojas seisvat hävituse koletist, millest prohvet Taaniel on rääkinud - lugeja mõtelgu sellele! -,
siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedesse.
Kes on katusel, ärgu tulgu alla oma majast midagi võtma,
ja kes on põllul, ärgu pöördugu tagasi võtma oma kuube!
Aga häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad neil päevil!
Aga palvetage, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval.
Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial.
Ja kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski, aga valitute pärast kahandatakse neid päevi.
Kui siis keegi teile ütleb: „Ennäe, Kristus on siin!” või „Ennäe, seal!”, ärge uskuge,
sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid.
Vaata, mina olen teile seda ette ütelnud.
Kui teile siis öeldakse: „Ennäe, ta on kõrbes!”, ärge siis minge välja; „Ennäe, ta on kambrites!”, ärge siis uskuge!
Sest otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.
Kus iganes on korjus, sinna kogunevad raisakotkad.
Aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse.
Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega.
Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni.
Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal.
Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga!
Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.
Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.
Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine.
Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust - sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva,
ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine.
Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha;
kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.
Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!
Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda.
Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!
Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andma?
Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.
Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle.
Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: „Mu isand viibib,”
ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega,
siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea,
ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Matteuse 25 Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu.
Viis nendest olid rumalad ja viis arukad,
rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli,
arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad.
Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama.
Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!”
Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid.
Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!”
Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!”
Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati.
Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!”
Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.”
Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!
Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte.
Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile.
Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis.
Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde.
Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha.
Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru.
Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: „Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!”
Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!”
Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: „Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!”
Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!”
Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: „Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud.
Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!”
Tema isand aga vastas talle: „Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud.
Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga.
Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti!
Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.
Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine!”
Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile
ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.
Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.
Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!
Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu,
ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”
Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?
Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind?
Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?”
Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!
Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua,
ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.”
Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?”
Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”
Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.”
Matteuse 26 Ja sündis, kui Jeesus oli kõik need kõned lõpetanud, et ta ütles oma jüngritele:
„Te teate, et ülehomme on paasapüha ja Inimese Poeg antakse risti lüüa.”
Siis kogunesid ülempreestrid ja rahvavanemad ülempreester Kaifase kotta
ja otsustasid Jeesuse kavalusega kinni võtta ja tappa.
Nad ütlesid aga: „Teda ei tohi kinni võtta pühade ajal, sest muidu hakkab rahvas mässama.”
Aga kui Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas,
astus ta juurde naine, kellel oli alabasternõu ülihinnalise salviga, ning valas salvi lauas istuva Jeesuse pea peale.
Jüngrite meel läks aga pahaseks seda nähes ja nad ütlesid: „Milleks küll see raiskamine?
Selle oleks ju võinud müüa suure raha eest ja raha anda vaestele.”
Aga Jeesus ütles seda märgates neile: „Miks te tülitate seda naist? Ta on teinud mulle kauni teo.
Vaeseid on teie juures ju alati, mind aga ei ole teil alati.
Sest seda salvi minu ihu peale kallates tegi tema seda minu matuseks.
Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas kuulutatakse evangeeliumi, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud.”
Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde
ja ütles: „Mis te tahate mulle anda, kui ma tema teie kätte annan?” Nemad pakkusid talle kolmkümmend hõberaha.
Ja sellest alates otsis Juudas parajat hetke, et Jeesust ära anda.
Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?”
Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!””
Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.
Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega.
Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.”
Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära.
Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.”
Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”
Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”
Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest,
sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.”
Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
Siis ütles Jeesus neile: „Teie kõik taganete minust täna öösel, sest kirjutatud on: Ma löön karjast, ja karja lambad pillutatakse laiali.
Kuid pärast oma ülesäratamist lähen ma teie eele Galileasse.”
Aga Peetrus kostis: „Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!”
Jeesus lausus talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
Peetrus ütles talle: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.
Siis Jeesus tuli koos nendega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles jüngritele: „Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!”
Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust.
Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!”
Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!”
Ja Jeesus tuli jüngrite juurde ja leidis nad magamast ning ütles Peetrusele: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?
Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.”
Ta läks teist korda ära ja palvetas: „Minu Isa, kui see ei saa mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu sinu tahtmine!”
Ja kui ta tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamast, sest nende silmad olid rasked unest.
Ja ta jättis nad sinna ning läks jälle ära ja palvetas kolmandat korda, lausudes uuesti needsamad sõnad.
Siis Jeesus tuli jüngrite juurde ja ütles neile: „Teie aina magate ja puhkate! Vaata, tund on lähedal ja Inimese Poeg antakse patuste kätte!
Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!”
Ja kui Jeesus alles rääkis, ennäe, tuli Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja temaga oli kaasas suur rahvahulk mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt.
Aga tema äraandja oli andnud neile tähise: „See, kellele ma suud annan, ongi tema. Tema võtke kinni!”
Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: „Tere, rabi!” ning andis talle suud.
Aga Jeesus ütles talle: „Sõber, milleks sa siin oled?” Siis nad astusid Jeesuse juurde, panid käed tema külge ja võtsid ta kinni.
Ja ennäe, üks Jeesuse kaaslastest sirutas käe ja tõmbas tupest oma mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära.
Siis ütles Jeesus talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!
Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegioni + Leegion oli suurim rooma väeüksus; see koosnes 6000 mehest. ingleid?
Aga kuidas siis saaksid täide minna kirjad, et see nõnda peab sündima?”
Sel tunnil ütles Jeesus rahvahulgale: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen päevast päeva istunud pühakojas õpetamas ja te ei ole mind vangistanud!”
Aga see kõik on sündinud, et prohvetite kirjad läheksid täide. Siis põgenesid kõik jüngrid, jättes tema maha.
Aga Jeesuse vangistajad viisid ta ülempreester Kaifase juurde, kuhu olid kogunenud kirjatundjad ja vanemad.
Peetrus järgnes talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sisse ja istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõpeb.
Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surmata,
ent ei leidnud, kuigi palju valetunnistajaid astus ette. Viimaks aga astusid ette kaks,
kes ütlesid: „Tema on lausunud: „Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada.””
Siis ülempreester tõusis püsti ja ütles Jeesusele: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?”
Aga Jeesus vaikis. Ja ülempreester ütles talle: „Ma vannutan sind elava Jumala ees, et sa meile ütleksid, kas sina oled Messias, Jumala Poeg?”
Jeesus vastas talle: „Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.”
Siis ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Ta on teotanud pühadust! Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Vaata, nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust!
Mis teie arvate?” Aga nemad kostsid: „Tal on surmasüü!”
Siis nad sülitasid Jeesusele näkku ja peksid teda rusikatega, mõned aga lõid teda kepiga
ja ütlesid: „Ütle meile prohveti viisil, Messias, kes see on, kes sind lõi?”
Peetrus istus aga väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: „Ka sina olid galilealase Jeesusega.”
Aga tema salgas kõigi ees: „Ma ei mõista, mida sa räägid!”
Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles neile, kes seal olid: „Tema oli naatsaretlase Jeesusega.”
Ja taas salgas ta vandega: „Ma ei tunne seda inimest!”
Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: „Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära.”
Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest!” Ja kohe laulis kukk
ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: „Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära.” Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma.
Matteuse 27 Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb surmata,
ja viisid ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte.
Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi,
öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!”
Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.
Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: „Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.”
Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele.
Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini.
Siis läks täide, mis prohvet Jeremija kaudu on räägitud: „Ja nad võtsid kolmkümmend hõberaha, hinna, mille vääriliseks Iisraeli lapsed ta olid hinnanud,
ja andsid need potissepa põllu eest, nii nagu Issand mind oli käskinud.”
Jeesus pandi aga seisma maavalitseja ette, ja maavalitseja küsis temalt: „Sina oled siis juutide kuningas?” Aga Jeesus lausus: „Need on sinu sõnad.”
Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale tema kohta ei vastanud Jeesus midagi.
Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei kuule, mida kõike nad sinu vastu tunnistavad?”
Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks.
Maavalitsejal oli aga tava vastu pühi lasta vabaks üks vang, keda rahvahulk tahtis.
Tollal oli vangide seas Barabase-nimeline kurikuulus mees.
Kui nad nüüd koos olid, küsis Pilaatus neilt: „Kumma te tahate, et ma lasen teile vabaks, kas Barabase või Messiaks nimetatud Jeesuse?”
Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud.
Aga kui Pilaatus istus kohtujärjel, saatis ta naine talle sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!”
Ülempreestrid ja vanemad keelitasid aga rahvahulki, et need nõuaksid Barabast, Jeesuse aga laseksid hukata.
Maavalitseja küsis veel kord: „Kumma neist kahest te tahate, et ma vabaks laseksin?” Nemad vastasid: „Barabase!”
Pilaatus küsis neilt: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” Nad kõik ütlesid: „Löödagu risti!”
Aga tema lausus: „Miks nii, mis halba on ta siis teinud?” Rahvahulk karjus aga veel valjemini: „Löödagu risti!”
Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!”
Ja kogu rahvas kostis talle: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!”
Siis ta laskis neile vabaks Barabase, Jeesust aga laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.
Siis võtsid maavalitseja sõdurid Jeesuse kaasa kohtukotta ja kogusid tema kallale terve väesalga.
Ja nad võtsid ta riidest lahti ja panid talle selga punase mantli.
Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: „Tervist, juutide kuningas!”
Ja nad sülitasid ta peale ja võtsid pilliroo ning lõid talle pähe.
Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad tal mantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse ja viisid ta ära ristilöömiseks.
Välja minnes leidsid nad Küreene mehe, nimega Siimon, seda nad sundisid kandma Jeesuse risti.
Ja kui nad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks - see tähendab Pealuu paigaks -,
andsid nad Jeesusele juua sapiga segatud veini. Kui ta seda oli maitsnud, siis ta ei tahtnud juua.
Aga kui nad tema olid risti löönud, jagasid nad liisku heites ta rõivad omavahel
ja istusid maha ning valvasid teda seal.
Ja nad panid ta pea kohale kirja tema süüga: „See on Jeesus, juutide kuningas.”
Siis nad lõid koos Jeesusega risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele.
Möödujad aga parastasid teda päid vangutades:
„Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!”
Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega:
„Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse!
Ta on lootnud Jumala peale, eks tema päästku ta, kui ta teda tahab, ta ju ütleb, et ta on Jumala Poeg.”
Just niisamuti teotasid teda ka koos temaga ristilöödud teeröövlid.
Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.
Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: „Elii, elii, lemaa sabahtani?” - see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: „See hüüab Eelijat appi!”
Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus talle juua.
Aga teised rääkisid: „Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda päästma!”
Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge.
Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid
ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid
ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha.
Aga kui väeülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma ja ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!”
Aga seal oli toimuvat eemalt vaatamas palju naisi, kes olid Jeesusele järgnenud Galileast alates teda teenides,
nende seas Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ja Joosepi ema Maarja ning Sebedeuse poegade ema.
Aga õhtu jõudes tuli rikas mees Arimaatiast, nimega Joosep, kes oli ka Jeesuse jünger.
See läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis selle anda.
Ja Joosep võttis ihu, mässis selle puhtasse linasse
ja pani oma uude kaljusse raiutud hauakambrisse, ning veeretanud haua ukse ette suure kivi, läks ära.
Aga Maarja Magdaleena ja teine Maarja olid ka seal, nad istusid haua vastas.
Järgmisel päeval, see oli pühade valmistuspäevale järgnev hingamispäev, tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku
ja ütlesid: „Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui ta alles elas: „Mina ärkan kolme päeva pärast üles.”
Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.”
Pilaatus lausus neile: „Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!”
Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.
Matteuse 28 Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama.
Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale.
Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi.
Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud.
Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust.
Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas!
Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud.”
Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele.
Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: „Olge rõõmsad!” Aga nemad astusid ta juurde, haarasid ta jalgade ümbert kinni ja kummardasid teda.
Siis Jeesus ütles neile: „Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, ja seal saavad nad mind näha.”
Aga kui nad olid läinud, vaata, siis tulid mõned valvesalgast linna ja teatasid ülempreestritele kõik, mis oli sündinud.
Ja need tulid koos vanematega kokku ja võtsid nõuks anda sõduritele rohkesti raha.
Nad õpetasid: „Öelge: „Jeesuse jüngrid tulid öösel ja varastasid tema ära, kui me magasime.”
Ja kui maavalitseja peaks sellest kuulda saama, küll me teda meelitame ja teeme, et teie võite olla mureta.”
Nemad aga võtsid raha ja tegid, nagu neid oli õpetatud. Ja seda juttu levitatakse juutide seas tänini.
Need üksteist jüngrit läksid aga Galileasse sinna mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna.
Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda, mõned olid aga kahevahel.
Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.
Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
Markuse 1 Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus.
Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: „Vaata, ma saadan sinu palge eele oma käskjala, kes valmistab su teed.
Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!”,
nii sündis, et Ristija Johannes oli kõrbes ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks.
Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões.
Ja Johannese riided olid kaamelikarvadest ja ta niuete ümber oli nahkvöö ning ta sõi rohutirtse ja metsmett.
Ja ta kuulutas: „Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma.
Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga.”
Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis ta Jordanis.
Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale.
Ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!”
Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe
ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.
Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi:
„Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!”
Ja Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus Siimonat ja tema venda Andreast noota järve heitvat, nad olid ju kalurid.
Ja Jeesus ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!”
Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.
Ja kui ta oli pisut edasi läinud, nägi ta Sebedeuse poega Jaakobust ja tema venda Johannest paadis võrke parandamas
ja ta kutsus nad otsekohe. Ja nemad jätsid oma isa Sebedeuse koos palgalistega paati ning läksid tema järel ära.
Ja nad tulid Kapernauma. Ja Jeesus läks kohe järgmisel hingamispäeval sünagoogi ja hakkas õpetama.
Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.
Ja nende sünagoogis oli inimene, kelles oli rüve vaim, ja see kisendas:
„Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!”
Ja Jeesus sõitles teda: „Jää vait ja mine temast välja!”
Ja rüve vaim lahkus temast teda raputades ja valju häälega kisendades.
Ja nad kõik olid jahmunud, nii et nad arutasid omavahel: „Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!”
Ja kohe levis kuuldus temast kõikjale kogu Galilea ümbruskonda.
Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja.
Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast.
Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis neid.
Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud;
terve linn oli kogunenud maja ukse ette.
Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on.
Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.
Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele
ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: „Kõik otsivad sind!”
Tema aga ütles neile: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!”
Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime.
Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus teda ja põlvili heites ütles talle: „Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”
Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!”
Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks.
Ja Jeesus hoiatas meest ja saatis ta kohe minema.
Jeesus ütles talle: „Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!”
See aga läks ja hakkas igal pool kõnelema ja seda uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult minna ühtegi linna, vaid pidi viibima eemal asustamata paigus. Ja kõikjalt tuldi tema juurde.
Markuse 2 Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus.
Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna.
Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut.
Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas.
Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!”
Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames:
„Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?”
Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames?
Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!” või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!”?
Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,” - ta ütles halvatule -
„sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!”
Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!”
Ja Jeesus läks taas välja järve äärde ja ta juurde tuli suur hulk rahvast ja ta õpetas neid.
Ja edasi minnes nägi Jeesus Leevit, Alfeuse poega, tollihoone juures istuvat ja ütles talle: „Järgne mulle!” Ja too tõusis ja järgnes talle.
Ja sündis, et Jeesus istus lauas tema kodus ning palju tölnereid ja muid patuseid istus koos Jeesuse ja tema jüngritega. Sest neid oli palju, kes temaga kaasas käisid.
Ja kui variseride kirjatundjad nägid, et Jeesus sööb koos patuste ja tölneritega, ütlesid nad tema jüngritele: „Mis, kas ta sööb koos tölnerite ja patustega!”
Seda kuuldes ütles Jeesus neile: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.”
Johannese jüngritel ja variseridel oli tavaks paastuda. Nüüd tuldi ja öeldi Jeesusele: „Miks Johannese jüngrid ja variseride jüngrid paastuvad, aga sinu jüngrid ei paastu?”
Ja Jeesus ütles neile: „Ega peiupoisid või paastuda sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Niikaua kui peigmees on nende juures, nad ei või paastuda.
Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad tol päeval.
Keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube, muidu paik rebeneb selle küljest, uus vanast, ja auk läheb veel suuremaks.
Ja keegi ei kalla värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu vein rebestab lähkrid ning vein ja lähkrid muutuvad kõlbmatuks, vaid värske vein kallatakse uutesse lähkritesse.”
Ja ühel hingamispäeval juhtus Jeesus minema läbi viljapõldude ning tema jüngrid hakkasid teed käies viljapäid katkuma.
Ja variserid ütlesid talle: „Vaata, nad teevad hingamispäeval, mida ei tohi!”
Ja tema ütles neile: „Kas te pole kunagi lugenud, mida tegi Taavet, kui tal oli puudus ning tema ja ta mehed olid näljas?
Kuidas ta läks Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ning sõi ära ohvrileivad, ehkki neid ei tohi süüa keegi peale preestrite, ja andis ka oma meestele?”
Ja ta ütles neile: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks;
nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.”
Markuse 3 Ja Jeesus läks taas sünagoogi. Ja seal oli inimene, kellel oli kuivanud käsi.
Ja Jeesust varitseti, kas ta peaks tervendama hingamispäeval, et saaks tema peale kaevata.
Ja tema ütles inimesele, kellel oli kuivanud käsi: „Tõuse meie keskele püsti!”
Ja ta ütles neile: „Kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või tappa?” Aga nemad jäid vait.
Ja vaadates neid vihaga ja tundes meelehärmi nende südamekanguse pärast, ütles Jeesus inimesele: „Siruta käsi!” Ja too sirutas, ja ta käsi sai jälle terveks.
Ja variserid läksid kohe välja ning langetasid koos Heroodese meestega Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb hukata.
Ja Jeesus läks koos oma jüngritega eemale järve poole. Ja talle järgnes suur rahvahulk Galileast ja Juudamaalt
ja Jeruusalemmast ja Idumeast ja sealtpoolt Jordanit ja Tüürose ja Siidoni ümbrusest - suur rahvahulk tuli ta juurde, kui saadi kuulda, mida kõike Jeesus teeb.
Ja ta ütles oma jüngritele, et talle hoitaks väike paat valmis rahvahulga pärast, et see tema peale ei tungiks,
sest ta tegi terveks paljusid, nii et tema peale rõhusid kõik need, keda vaevas mingi häda, püüdes teda puudutada.
Ja rüvedad vaimud, kui nad nägid Jeesust, langesid ta ette maha ja kisendasid: „Sina oled Jumala Poeg!”
Ja ta hoiatas neid kõvasti, et nad ei teeks teda tuntuks.
Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde.
Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama
ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada.
Ja ta seadis need kaksteist: Siimona, ja pani talle nimeks Peetrus,
ja Jaakobuse, Sebedeuse poja, ning Jaakobuse venna Johannese, ja pani neile nimeks Boanerges, see on Kõuepojad,
ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Jaakobuse, Alfeuse poja, ja Taddeuse ja Siimon Kananaiose
ja Juudas Iskarioti, kes tema ära andis.
Ja Jeesus tuli koju ja taas kogunes rahvahulk, nii et nad ei saanud leibagi süüa.
Ja seda kuuldes tulid ta omaksed teda kinni võtma, sest räägiti, et ta on arust ära.
Ent kirjatundjad, kes olid tulnud Jeruusalemmast, ütlesid: „Temas on Peltsebul!” ja „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema abil!”
Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja rääkis neile mõistu: „Kuidas saab saatan ajada välja saatanat?
Ja kui kuningriik on omavahelises riius lõhenenud, siis ei saa see kuningriik püsida.
Ja kui pere on omavahelises riius lõhenenud, siis ei saa see pere püsida.
Ja kui saatan tõuseb iseenese vastu ja on lõhenenud, siis ei saa ta püsida, vaid tal on lõpp käes.
Ometi, keegi ei saa minna vägimehe majja ta asju röövima, kui ta esmalt ei köida vägimeest kinni, ja alles siis saab ta tema maja röövida.
Tõesti, ma ütlen teile, inimlastele antakse andeks kõik patud ja pühaduseteotused, kuidas nad iganes ka oleksid teotanud,
kes aga peaks teotama Püha Vaimu, sellele ei ole andeksandmist iialgi, vaid ta on süüdi igaveses patus!”
Nad ju ütlesid: „Tal on rüve vaim!”
Siis tulid Jeesuse ema ja ta vennad, ja väljas seistes lasksid nad teda kutsuda.
Ja rahvahulk istus Jeesuse ümber, kui talle öeldi: „Vaata, su ema ja su vennad ja su õed otsivad sind väljas.”
Ent Jeesus vastas neile: „Kes on mu ema ja vennad?”
Ja silmitsedes neid, kes istusid ringis ta ümber, ütles ta: „Ennäe, mu ema ja mu vennad!
Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.”
Markuse 4 Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Ja tema juurde kogunes väga suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ja istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve rannal
ning ta õpetas neid palju tähendamissõnadega. Ja ta ütles neile oma õpetuses:
„Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama.
Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.
Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda,
ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest sel ei olnud juurt.
Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja lämmatasid selle ning see ei andnud vilja.
Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”
Ja ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Kui Jeesus jäi koos kaheteistkümne jüngri ja mõne teisega omaette, küsisid need temalt seletust nende tähendamissõnade kohta.
Ja ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile väljasolijaile ilmneb kõik tähendamissõnades,
et nad vaadates vaataksid ega näeks ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ega antaks neile andeks.”
Ja Jeesus ütles neile: „Teie ei tea isegi selle tähendamissõna tähendust, ja kuidas te siis võiksite mõista mis tahes muud tähendamissõna?
Külvaja külvab sõna.
Teeäärsed on need, kuhu külvatakse sõna, ja kui nad vaid kuulevad, tuleb kohe saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna.
Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu,
ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad nad kohe.
Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on sellised, kes sõna küll kuulevad,
ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks.
Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”
Ja Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?!
Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.
Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!”
Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde,
sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.”
Ja Jeesus ütles: „Nõnda on Jumala riik: nagu inimene viskab seemne maa peale
ning heidab magama ja ärkab üles öösel ja päeval, ning seeme tärkab ja loob pea, nõnda et inimene ei tea, kuidas.
Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees.
Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes.”
Ja Jeesus ütles: „Millega võiksime võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga teda kujutaksime?
Sinepiivakesega, mis on, kui see külvatakse maha, väiksem kõigist seemneist maa peal.
Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud võivad teha pesa selle varjus.”
Ja Jeesus rääkis Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, kuivõrd nad suutsid kuulata,
aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile. Kuid omavahel olles seletas ta oma jüngreile kõik ära.
Ja samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus neile: „Sõitkem vastaskaldale!”
Ja jüngrid lasksid rahvahulgal minna ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga.
Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.
Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?”
Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!” Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks.
Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”
Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?”
Markuse 5 Ja nad tulid järve vastaskaldale gerasalaste maale.
Ja kohe, kui Jeesus oli paadist välja astunud, tuli talle vastu hauakambritest tulnud rüveda vaimuga inimene,
kelle eluase oli hauakambrites ja keda keegi polnud iial saanud isegi ahelatega kinni pidada,
sest meest oli küll korduvalt pandud jalaraudu ja ahelaisse, aga iga kord oli ta rebinud katki kõik ahelad oma küljest ja purustanud jalarauad, ning keegi ei suutnud teda taltsutada.
Ööd ja päevad läbi viibis ta haudades ja mägedel, karjus ja tagus end kividega.
Ja nähes kaugelt Jeesust, jooksis ta ja kummardas tema ette maha
ja kisendas valju häälega: „Mis on mul sinuga asja, Jeesus, kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind Jumala nimel, ära piina mind!”
Sest Jeesus ütles talle: „Rüve vaim, mine sellest inimesest ära!”
Ja Jeesus küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta ütles talle:
„Leegion on mu nimi, sest meid on palju.” Ja ta palus Jeesust väga, et ta ei saadaks neid välja sealt maalt.
Aga seal oli mäe peal suur seakari söömas.
Ja nad palusid teda: „Saada meid sigadesse, et me läheksime nendesse!”
Ja Jeesus andis neile loa. Ja kui rüvedad vaimud olid välja läinud, läksid nad sigadesse. Ja kari sööstis järsakult järve - neid oli ligi kaks tuhat - ning uppus järves.
Ja seakarjused põgenesid ning teatasid sellest linnas ja maal. Ja inimesed tulid vaatama, mis oli juhtunud.
Ja nad astusid Jeesuse juurde ja nägid kurjast vaimust vaevatut, kelles oli olnud Leegion, istuvat rõivastatult ja selge aruga, ja nad lõid kartma.
Ja pealtnägijad jutustasid neile, mis oli juhtunud kurjast vaimust vaevatuga, ja samuti sigadest.
Ja nad hakkasid Jeesust paluma, et ta läheks ära nende paikkonnast.
Ja kui Jeesus oli paati astumas, siis mees, kes oli olnud kurjast vaimust vaevatud, palus, et ta võiks jääda temaga.
Ent Jeesus ei lasknud teda jääda, vaid ütles talle: „Mine koju omade juurde ja kuuluta neile, mida kõike Issand sulle on teinud ja et ta sinu peale on halastanud!”
Ja mees läks ja hakkas Kümnelinnamaal + Vt Mt 4:25 seletust. kuulutama, mida kõike Jeesus talle oli teinud, ja kõik panid seda imeks.
Ja kui Jeesus oli sõitnud paadiga taas vastaskaldale, kogunes suur rahvahulk tema juurde, ning ta oli järve ääres.
Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha
ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!”
Ja Jeesus läks temaga.Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber.
Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves
ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks,
olles kuulnud lugusid Jeesusest, läks rahvahulga seas ta selja taha ja puudutas tema kuube,
sest ta ütles: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!”
Ja kohe kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast.
Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?”
Ja ta jüngrid ütlesid talle: „Sa näed, et rahvahulk su ümber tungleb, ja küsid veel: „Kes puudutas mind?”!”
Ent Jeesus vaatas ringi, et näha, kes seda oli teinud.
Aga naine, kes teadis, mis talle oli sündinud, tuli kartes ja värisedes ning langes Jeesuse ette ja rääkis talle kogu tõe.
Jeesus lausus aga talle: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!”
Kui ta alles kõneles, tuldi sünagoogi ülema poolt ja öeldi: „Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!”
Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles sünagoogi ülemale: „Ära karda, usu ainult!”
Ja ta ei lasknud endaga kaasa tulla kedagi peale Peetruse ja Jaakobuse ja Jaakobuse venna Johannese.
Ja nad tulid sünagoogi ülema kotta ning ta nägi käratsemist ja nutjaid ja valjult itkejaid
ja sisse astudes ütles ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!”
Ja nad naersid tema üle. Jeesus aga ajas kõik välja, võttis kaasa lapse isa ja ema ja oma kaaslased ning läks sinna, kus oli laps.
Ja võttes kinni lapse käest, ütles talle: „Talita kuum!” See on tõlkes: „Tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles!”
Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis; ta oli juba kaheteistkümneaastane. Ja nad hämmastusid üliväga.
Ja Jeesus keelas neid karmilt, et keegi ei tohi saada seda teada, ja käskis anda tüdrukule süüa.
Markuse 6 Ja Jeesus lahkus sealt ja tuli oma kodukohta ning ta jüngrid tulid temaga kaasa.
Ja kui tuli hingamispäev, hakkas Jeesus õpetama sünagoogis, ja need paljud, kes seda kuulsid, olid vapustatud: „Kust on temal pärit see kõik? Ja mis tarkus see on, mis talle on antud? Ja sellised vägevad teod, mis tema käte läbi sünnivad?
Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?” Ja nad said pahaseks ta peale.
Aga Jeesus ütles neile, et kusagil ei austata prohvetit vähem kui ta oma kodukohas ja oma sugulaste juures ja oma majas.
Ja ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale.
Ja ta pani imeks nende uskmatust.Ja Jeesus rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi.
Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle
ja käskis neid, et nad ei võtaks teele kaasa midagi peale saua - ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele -,
sandaalid olgu seotud jalga, kuid „ärge pange kahte särki selga”.
Ja ta ütles neile: „Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni te sealt paigast lahkute.
Ja kui mõni koht ei peaks teid vastu võtma ega teid kuulama, siis minge sealt minema ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks.”
Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt,
ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.
Ja kuningas Heroodes sai kuulda - Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks -, et öeldi: „Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.”
Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist.
Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: „Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!”
Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud;
sest Johannes oli Heroodesele öelnud: „Sa ei tohi pidada oma venna naist!”
Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud,
sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.
Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele.
Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: „Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!”
Ja ta tõotas ja vandus temale: „Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!”
Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: „Mida ma küsiksin?” Aga too ütles: „Ristija Johannese pead!”
Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: „Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!”
Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu.
Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea.
Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale.
Ja kui Johannese jüngrid said sellest kuulda, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning panid selle hauakambrisse.
Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid talle, mida kõike nad olid teinud ja mida kõike õpetanud.
Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!”, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi.
Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette.
Ent neid nähti minemas ja paljud tundsid nad ära ning jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid pärale enne neid.
Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast, ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju.
Ja kui aeg oli läinud juba hiliseks, astusid ta jüngrid tema juurde ja ütlesid: „Paik on üksildane ja aeg juba hiline,
lase nad ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse asulatesse ja küladesse ning ostaksid endile midagi süüa!”
Aga Jeesus vastas neile: „Andke teie neile süüa!” Nemad ütlesid talle: „Kas peame minema ja ostma kahesaja teenari eest leiba ja andma neile süüa?”
Aga tema ütles neile: „Mitu leiba teil on? Minge vaadake!” Ja kui nad olid järele vaadanud, ütlesid nad: „Viis, ja kaks kala.”
Ja ta käskis seada nad kõik istuma rühmiti haljale rohule.
Ja nad istusid maha sajakaupa ja viiekümnekaupa.
Ja Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte, et nad viiksid need rahvale, ning jagas ka need kaks kala kõigile.
Ja kõik sõid ja said kõhud täis.
Ja korjati kokku kaksteist korvitäit leivapalukesi ja kalu.
Ja nende leibade sööjaid oli viis tuhat meest.
Ja Jeesus käskis kohe oma jüngreid astuda paati ning sõita vastaskaldale, Betsaida poole, sellal kui tema laseb rahvahulgal minna.
Ja ta jättis nendega hüvasti ning läks mäele palvetama.
Ja õhtu jõudes oli paat keset järve ja Jeesus oli üksinda maal.
Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal + Öö jaotamisest vt 13:35 seletust. nende juurde järve peal kõndides ja tahtis neist mööduda.
Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid kisendama,
sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga Jeesus kõnetas neid ja ütles neile: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”
Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes,
sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks.
Ja sõitnud üle järve, tulid nad randa Genneesaretis.
Ja kui nad paadist välja astusid, tunti Jeesus kohe ära
ja joosti läbi kogu too maakoht ning hakati haigeid kandma kanderaamidel sinna, kus ta kuuldi olevat.
Ja kuhu ta iganes tuli, olgu küladesse või linnadesse või asulatesse, asetati haiged turgudele ja paluti Jeesust, et nad saaksid puudutada kas või tema kuuepalistust, ja kes iganes teda puudutasid, need paranesid.
Markuse 7 Ja kui variserid ja mõned kirjatundjad, kes olid tulnud Jeruusalemmast, kogunesid Jeesuse juurde,
nägid nad mõnda tema jüngritest pühitsemata, see tähendab pesemata kätega leiba söövat.
Variserid ja kõik juudid söövad ju alles siis, kui on kamalutäie veega käsi pesnud, kuna nad peavad kinni esivanemate pärimusest.
Ja kui nad tulevad turult, siis nad ei söö enne, kui on käsi loputanud, ja on palju muud, mida nad on võtnud pidada: karikate ja kausside ja katelde [ja lavatsite] pesemist.
Ja variserid ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt: „Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi, vaid võtavad leiba pühitsemata kätega?”
Aga Jeesus ütles neile: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.
Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”
Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust.”
Ja Jeesus ütles neile: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust!
Mooses ütles ju: „Austa oma isa ja oma ema!” ja „Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!”,
teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: „Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban”, see tähendab: templile pühendatud ohvriand,
siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks,
muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.”
Ja kui Jeesus oli taas rahvahulga enda juurde kutsunud, ütles ta neile: „Kuulge mind kõik ja mõistke!
Väljaspool inimest ei ole midagi, mis tema sisse minnes võiks teda rüvetada, vaid see, mis inimesest välja tuleb, rüvetab inimest.
[Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!]”
Kui Jeesus läks rahvahulga keskelt koju, küsisid ta jüngrid temalt selle tähendamissõna tähendust.
Ja tema ütles neile: „Kas teiegi olete mõistmatud? Kas te ei saa aru, et miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada,
sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja?” Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud.
Aga ta ütles: „Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest,
sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist,
abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust, rumalust -
kõik need pahed tulevad seest välja, ja need rüvetavad inimest.”
Aga Jeesus tõusis ja läks sealt ära Tüürose alale. Ja ta läks sisse ühte majja, soovides, et keegi ei tunneks teda ära. Ent ta ei saanud jääda varju,
sest otsekohe tuli üks naine, kes oli temast kuulnud, kelle tütrekesel oli rüve vaim, ning langes ta jalge ette.
Aga see naine oli kreeklanna, pärit Sürofoiniikiast, ja see palus teda, et ta ajaks kurja vaimu tema tütrest välja.
Ja Jeesus ütles talle: „Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ju ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele!”
Naine aga vastas talle: „Issand, koerakesed ju söövad laua all laste raasukesi!”
Ja Jeesus ütles talle: „Sellesama sõna pärast mine! Kuri vaim on sinu tütrest ära läinud!”
Ja naine läks koju ja leidis lapse voodis magamas ja kurja vaimu olevat lahkunud.
Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa + Vt Mt 4:25 seletust. piirkonna keskele.
Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale.
Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt
ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!”, see on „Avane!”
ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult.
Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi, aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid.
Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: „Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!”
Markuse 8 Neil päevil, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile:
„Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa.
Ja kui ma lasen nad koju söömata, siis nad nõrkevad teel, sest mõned neist on tulnud kaugelt.”
Ja ta jüngrid vastasid talle: „Kuidas võib keegi siin kõrbes nende kõhud täis sööta?”
Ja ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?” Nemad ütlesid: „Seitse.”
Ja Jeesus käskis rahvahulgal maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad jagaksid need, ja nad viisid leiva rahvale.
Ja neil olid mõned kalakesed, ja tema, õnnistades neid, käskis ka need viia rahvale.
Ja nad sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit.
Inimesi oli aga umbes neli tuhat. Ja Jeesus laskis neil minna.
Ja Jeesus astus kohe koos oma jüngritega paati ja läks Dalmanuuta aladele.
Ja variserid tulid välja ja hakkasid kiusates teda küsitlema, nõudes temalt tunnustähte taevast.
Ja Jeesus ohkas sügavasti oma vaimus ja ütles: „Miks see sugupõlv nõuab tunnustähte? Tõesti, ma ütlen teile, sellele sugupõlvele ei anta tunnustähte!”
Ja jättes nad sinnapaika, astus Jeesus taas paati ning siirdus vastaskaldale.
Nad olid unustanud kaasa võtta leiba, neil polnud paadis kaasas midagi peale ühe leiva.
Ja Jeesus kinnitas neile: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!”
Ja nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!”
Seda märgates ütles Jeesus neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva?
Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles,
kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?” Nad ütlesid talle: „Kaksteist.”
„Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?” Ja nad ütlesid: „Seitse.”
Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?”
Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?”
Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.”
Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti.
Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: „Ära mine külasse!”
Ja Jeesus ja ta jüngrid läksid edasi Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed minu olevat?”
Aga nemad ütlesid talle: „Ristija Johannese, ja teised Eelija, teised aga ühe prohveteist.”
Ja tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Peetrus kostis: „Sina oled Messias!”
Ja ta hoiatas neid, et nad midagi tema kohta ei räägiks.
Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma.
Ja ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda noomima.
Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!”
Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle,
sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?
Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega.”
Markuse 9 Ja ta ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma enne, kui näevad Jumala riiki tulnud olevat väega.”
Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees,
ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada.
Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega.
Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.”
Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm.
Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!”
Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.
Ja kui nad mäelt lahkusid, keelas Jeesus neid, et nad kellelegi ei jutustaks, mida nad olid näinud, enne kui Inimese Poeg on üles tõusnud surnuist.
Ja nad pidasid meeles need sõnad, ent omavahel arutasid: „Mida tähendab surnuist üles tõusma?”
Ja nad küsisid Jeesuselt: „Miks kirjatundjad ütlevad, et enne peab tulema Eelija?”
Aga tema lausus neile: „Eelija tuleb küll enne ja seab kõik korda, aga kuidas on kirjutatud Inimese Pojast, et temal tuleb palju kannatada ja teda põlatakse?
Aga ma ütlen teile, Eelija on juba tulnud, ent nad on talle teinud, mida kõike aga tahtsid, nii nagu temast on kirjutatud.”
Ja kui nad tulid jüngrite juurde, nägid nad suurt rahvahulka nende ümber ja kirjatundjaid jüngritega vaidlemas.
Niipea kui rahvahulk Jeesust nägi, olid nad kõik väga hämmastunud, jooksid tema juurde ja tervitasid teda.
Ja Jeesus küsis neilt: „Miks te vaidlete nendega?”
Keegi rahva hulgast vastas talle: „Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim,
ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.”
Aga tema vastas neile: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!”
Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades.
Ja Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?” Aga tema ütles: „Lapsest saadik,
ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!”
Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.”
Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!”
Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!”
Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud.
Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.
Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?”
Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.”
Ja kui nad sealt lahkusid, rändasid nad läbi Galilea. Ja Jeesus ei tahtnud, et keegi teda ära tunneks,
sest ta õpetas oma jüngreid ja ütles neile, et Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud, tõuseb ta kolme päeva pärast üles.
Neile aga jäi see ütlus arusaamatuks ja nad kartsid temalt seletust küsida.
Ja nad tulid Kapernauma. Ja kui nad jõudsid koju, küsis Jeesus neilt: „Mille üle te tee peal arutlesite?”
Nemad aga jäid vait, sest nad olid teel omavahel arutanud, kes on suurim.
Ja Jeesus istus maha, kutsus need kaksteist ja ütles neile: „Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!”
Ja ta võttis ühe lapse, pani nende keskele seisma, kaisutas last ja ütles neile:
„Kes iganes ühe niisuguse lapse vastu võtab minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes vastu võtab minu, võtab vastu mitte minu, vaid minu Läkitaja.”
Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.”
Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti,
sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt.
Jah, kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett, sellepärast et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma!
Ja kes iganes eksitab kelle tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks hoopis parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta oleks merre visatud.
Ja kui su käsi sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna vigasena ellu kui kahe käega põrgusse kustumatusse tulle
[kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu].
Ja kui su jalg sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe jalaga olla visatud põrgusse
[kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu].
Ja kui su silm sind ajab patustama, kisu ta välja! Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki kui kahe silmaga olla visatud põrgusse,
kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu.
Sest kõiki soolatakse tulega.
Sool on hea asi. Aga kui sool läheb magedaks, millega te maitsestate seda? Olgu teil soola enestes ja pidage rahu omavahel!”
Markuse 10 Ja Jeesus tõusis ja tuli Juudamaa alale sinnapoole Jordanit. Ja ta juurde voolas kokku rahvast ja ta õpetas neid, nagu tal oli tavaks.
Ja Jeesuse juurde astus varisere, kes küsisid temalt teda kiusates: „Kas mees tohib lahutada oma naisest?”
Aga tema vastas neile: „Mida Mooses teil käskis?”
Nemad ütlesid: „Mooses lubas kirjutada lahutustunnistuse, kui tahetakse naisest lahutada.”
Jeesus ütles aga neile: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu,
aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks.
Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole
ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha.
Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”
Ja kodus hakkasid jüngrid taas temalt selle kohta küsima
ja Jeesus ütles neile: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu,
ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu.”
Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid.
Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!
Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.”
Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale.
Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?”
Jeesus aga ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal.
Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!”
Tema aga lausus talle: „Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates.”
Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!”
Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.
Ja vaadanud ringi enda ümber, ütles Jeesus oma jüngritele: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!”
Aga jüngrid hämmastusid tema sõnade peale. Jeesus aga ütles neile uuesti: „Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki!
Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!”
Aga nemad hämmastusid üliväga ja ütlesid üksteisele: „Ja kes siis võib pääseda?”
Jeesus ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.”
Peetrus hakkas talle rääkima: „Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle!”
Jeesus lausus: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast
ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu.
Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.”
Aga nad olid minemas teel üles Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees, ja nad olid ehmunud, aga kaasaminejad kartsid. Ja võttes need kaksteist taas endaga, hakkas Jeesus neile rääkima, mis teda ees ootab:
„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte
ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles.”
Ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume.”
Jeesus küsis: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?”
Nemad ütlesid talle: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!”
Jeesus ütles neile: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?”
Nemad ütlesid talle: „Võime küll!” Jeesus aga ütles neile: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse,
kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.”
Ja kui need kümme sellest kuulsid, said nad pahaseks Jaakobuse ja Johannese peale.
Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal.
Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija,
ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane,
sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Ja nad tulid Jeerikosse. Ja kui Jeesus ja ta jüngrid koos üsna suure rahvahulgaga Jeerikost välja läksid, istus tee ääres pime kerjus Bartimeus, Timeuse poeg.
Ja kui see kuulis, et Jeesus Naatsaretlane on seal, hakkas ta karjuma: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Ja paljud sõitlesid teda, et ta vaikiks, tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Ja Jeesus ütles seisatades: „Kutsuge ta siia!” Ja nad kutsusid pimedat: „Ole julge, tõuse üles, tema kutsub sind!”
Pime viskas kuue seljast, hüppas püsti ja tuli Jeesuse juurde.
Ja Jeesus päris temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Aga pime ütles talle: „Rabbuuni + Arameakeelne sõna rabbuuni 'minu õpetaja' on aupaklikum kõnetus kui lihtsalt rabi (vrd Mt 23:7). , et ma jälle näeksin!”
Ja Jeesus ütles talle: „Mine, sinu usk on su päästnud!” Ja kohe nägi ta jälle ning läks Jeesusega teele kaasa.
Markuse 11 Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäe juurde, läkitas Jeesus kaks oma jüngritest
ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
Ja kui keegi teile ütleb: Miks te seda teete? siis öelge: Issand vajab teda ja läkitab ta peatselt tagasi!”
Jüngrid läksid ja leidsid sälu seotuna värava juures tänaval ja päästsid ta valla.
Ja mõned sealseisjaist ütlesid neile: „Mis te teete, et päästate sälu lahti?”
Aga nemad ütlesid neile just nõnda, nagu Jeesus oli käskinud, ja nad jäeti rahule.
Ja nad tõid sälu Jeesuse juurde ja heitsid oma rõivad ta peale ning Jeesus istus sälu selga.
Ja paljud laotasid tee peale oma rõivad, aga teised väljadelt raiutud oksi.
Need aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!
Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!”
Ja Jeesus tuli Jeruusalemma pühakotta. Kui ta oli ümberringi kõike vaadanud, läks ta hilise aja tõttu koos nende kaheteistkümnega Betaaniasse.
Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga
ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg.
Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda.
Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama neid, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid
ega lubanud, et keegi kannaks asju läbi pühakoja.
Ja ta õpetas ja kõneles neile: „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!”
Ja ülempreestrid ja kirjatundjad said sellest kuulda ning otsisid võimalust Jeesust hukata, sest nad kartsid teda, kuna kogu rahvas oli hämmastunud tema õpetusest.
Aga õhtuti läksid Jeesus ja jüngrid alati linnast välja.
Ja varahommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juurteni ära kuivanud olevat.
Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!”
Ja Jeesus vastas neile: „Olgu teil usku Jumalasse!
Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: „Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!
Seepärast ma ütlen teile: Kõike, mida te iganes palves endale palute - uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!
Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.
[Kui te aga ei anna andeks, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie eksimusi teile andeks.]”
Ja nad tulid uuesti Jeruusalemma. Ja kui Jeesus kõndis pühakojas, astusid ülempreestrid ja vanemad ta juurde
ja ütlesid talle: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Või kes on andnud sulle selle meelevalla, et sa seda teed?”
Aga Jeesus ütles neile: „Minagi küsin teilt üht asja ja teie vastake mulle, ja siis ma ütlen teile, millise meelevallaga mina seda kõike teen.
Kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest? Vastake mulle!”
Ja nad arutasid omavahel: Kui ütleme, et taevast, siis ta ütleb: „Miks te siis ei uskunud teda?”
Või peaksime ütlema, et inimestest? - aga nad kartsid rahvahulka, sest kõikide meelest oli Johannes tõepoolest olnud prohvet.
Nii nad vastasid Jeesusele: „Meie ei tea.” Ja Jeesus ütles neile: „Ega siis minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen.”
Markuse 12 Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: „Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile.
Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast.
Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega.
Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda.
Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid.
Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?”
Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!”
Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja.
Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.
Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks!?
See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.”
Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.
Ja Jeesuse juurde läkitati mõned variserid ja Heroodese mehed, et teda mõnest sõnast kinni püüda.
Ja need tulid ning ütlesid talle: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt. Kas keisrile peab andma pearaha või ei? Kas anname või ei anna?”
Aga Jeesus, teades nende silmakirjalikkust, ütles neile: „Miks te mind kiusate? Tooge mulle teenar näha!”
Nemad tõidki, ja ta ütles neile: „Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nad ütlesid talle: „Keisri.”
Aga Jeesus ütles neile: „Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” Ja nad imetlesid teda.
Ja Jeesuse juurde astusid saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
„Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud, et kui kellegi vend sureb ja jätab naise ega jäta järele last, et ta vend peab võtma oma surnud venna naise ja soetama järglase vennale.
Oli seitse venda. Ja esimene võttis naise ja surres ei jätnud järglast järele.
Ja teine võttis tema ja suri järglast jätmata, ja kolmas nõndasamuti.
Ja need seitse ei jätnud järele järglast. Viimasena kõigist suri ka naine.
Ülestõusmisel nüüd, kui nad üles tõusevad - kelle naine nende seast ta peab olema? Ta on ju olnud naiseks neile seitsmele.”
Jeesus lausus neile: „Kas te mitte ei eksi, sellepärast et te ei tunne pühi kirju ega Jumala väge?
Kui surnud üles tõusevad, siis nad ju ei võta naisi ega lähe mehele, vaid on nagu inglid taevas.
Surnute kohta aga, et nad üles äratatakse - kas te ei ole lugenud Moosese raamatust kibuvitsapõõsa loost, kuidas Jumal ütles Moosesele: „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal”?
Tema ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!”
Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: „Milline on kõige esimene käsk?”
Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand,
ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!
Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.”
Ja kirjatundja ütles talle: „Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema;
ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.”
Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.” Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda.
Ja Jeesus kõneles edasi ning õpetas pühakojas: „Kuidas kirjatundjad ütlevad, et Messias on Taaveti poeg?
Taavet ise ütles Pühas Vaimus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla.
Taavet ise nimetab teda Issandaks - kuidas siis tema saab olla ta poeg?”
Ja suur rahvahulk kuulas Jeesust meeleldi.Ja ta ütles oma õpetuses: „Hoiduge kirjatundjate eest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ja soovivad teretamisi turgudel
ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti võõruspidudel,
kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks. Need saavad seda rängema kohtuotsuse.”
Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju.
Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu.
Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu,
sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.”
Markuse 13 Ja kui nad pühakojast lahkusid, ütles üks ta jüngreid talle: „Õpetaja, ennäe, missugused kivid ja missugused hooned!”
Ja Jeesus ütles talle: „Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!”
Ja kui Jeesus istus Õlimäel pühakoja vastas, küsisid Peetrus ja Jaakobus ja Johannes ja Andreas temalt omavahel olles:
„Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on tunnustäheks, kui kõik see hakkab täituma?”
Aga Jeesus hakkas neile rääkima: „Vaadake, et keegi teid ei eksitaks!
Paljud tulevad minu nimel, öeldes: „Mina olengi see!” ja eksitavad paljusid.
Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, ärge ehmuge: see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes.
Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, paiguti on maavärinaid ja näljahäda - need on sünnitusvalude algus.
Aga teie vaadake iseennast: minu pärast antakse teid ülemkohtute kätte ja teid pekstakse sünagoogides ning seatakse maavalitsejate ja kuningate ette, tunnistuseks neile.
Ja kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi.
Ja kui teid viiakse ja antakse valitsejate kätte, ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid rääkige seda, mida iganes teile antakse sel tunnil, sest teie pole kõnelejad, vaid Püha Vaim.
Ja vend annab surma venna ja isa lapse ja lapsed tõusevad vanemate vastu ja lasevad nad surmata
ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.
Aga kui te näete hävituse koletist seisvat seal, kus see ei tohiks seista - lugeja mõtelgu sellele! -, siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedesse,
ja kes on katusel, ärgu tulgu alla ega mingu oma majast midagi võtma,
ja kes on väljal, ärgu pöördugu tagasi võtma oma kuube!
Aga häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad neil päevil!
Aga palvetage, et see ei juhtuks talvel,
sest need on ahistuse päevad, milliseid pole olnud loomise algusest, mille Jumal on loonud, kuni praeguse ajani, ega tulegi enam.
Ja kui Issand ei oleks nende päevade arvu kahandanud, siis ei pääseks ükski, kuid valitute pärast, keda tema on ära valinud, on ta kahandanud neid päevi.
Ja kui siis keegi ütleb teile: „Ennäe, Kristus on siin! Ennäe, seal!”, ärge uskuge,
sest tõuseb valekristusi ja valeprohveteid ja need pakuvad tunnustähti ja imetähti, et kui võimalik, eksitada ka valituid.
Aga teie vaadake: mina olen teile kõik ette öelnud!
Kuid neil päevil pärast seda ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma
ning tähed on taevast kukkumas ja taeva vägesid kõigutatakse.
Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja kirkusega.
Ja siis ta läkitab inglid ja kogub kokku oma valitud neljast tuulest, maa äärest taeva ääreni.
Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal -
nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga.
Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, enne kui kõik see on sündinud.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!
Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.
Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!
Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata,
nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, + Rooma sõjaväeteenistuses oli öö jaotatud neljaks valvekorraks (vt 6:48; Ap 12:4), Palestiinas kolmeks (vt Lk 12:38).
et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas.
Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!”
Markuse 14 Aga kahe päeva pärast oli paasa- ja hapnemata leibade püha ning ülempreestrid ja kirjatundjad pidasid aru, kuidas Jeesust kavalusega kinni võtta ja tappa,
sest nad ütlesid: „Teda ei tohi kinni võtta pühade ajal, sest muidu hakkab rahvas mässama.”
Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale.
Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: „Milleks see salvi raiskamine?
Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele.” Ja nad tõrelesid naisega.
Aga Jeesus ütles: „Jätke ta rahule! Miks te tülitate teda? Ta on teinud mulle kauni teo.
Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati.
Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks.
Aga tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud.”
Aga Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, läks ülempreestrite juurde, et teda neile reeta.
Aga seda kuuldes said need rõõmsaks ja tõotasid anda talle raha. Ja tema otsis võimalust, kuidas Jeesust parajal ajal ära anda.
Ja hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse, ütlesid Jeesuse jüngrid talle: „Kuhu sa tahad, et me läheme ja valmistame, et sa võiksid süüa paasat?”
Ja ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile: „Minge linna ja te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa
ja kuhu tahes ta ka sisse astuks, ütelge majaperemehele: „Õpetaja ütleb: Kus on mu võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat koos oma jüngritega?”
Ja tema näitab teile suurt vaipadega kaetud ning valmisseatud ülemist tuba, ja seal valmistage meile söömaaeg!”
Ja jüngrid läksid ära ja tulid linna ning leidsid kõik nii olevat, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega.
Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab mu ära.”
Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema: „Ega ometi mina?”
Aga Jeesus ütles neile: „Üks teist kaheteistkümnest, kes sööb minuga samast kausist.
Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud.”
Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.”
Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest.
Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest.
Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.”
Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
Ja Jeesus ütles neile: „Teie kõik taganete minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast, ja lambad pillutatakse laiali.
Kuid pärast minu ülesäratamist lähen ma teie eele Galileasse.”
Aga Peetrus vastas talle: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!”
Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna, selsamal ööl, enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
Aga tema ütles eriti kindlalt: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” Nõndasamuti ütlesid ka kõik teised.
Ja nad tulid paika, mille nimi on Ketsemani. Ja Jeesus ütles oma jüngritele: „Istuge siin, seni kui ma olen palvetanud!”
Ja ta võttis enesega Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning muutus kurvaks ja tundis ahastust.
Ja Jeesus ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake!”
Ja ta läks pisut eemale, langes maa peale ja palvetas, et kui on võimalik, see tund läheks temast mööda.
Ja ta ütles: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!”
Ja ta tuli ja leidis jüngrid magamas ning ütles Peetrusele: „Kas sa magad, Siimon? Kas sa ei jaksa ühtainustki tundi valvata?
Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.”
Ja ta läks taas ära ja palvetas, lausudes need sõnad.
Ja kui Jeesus tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamas, sest nende silmad olid rasked unest ja nad ei teadnud, mida talle vastata.
Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: „Teie muudkui magate ja puhkate! Küllalt! Tund on tulnud, vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte!
Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!”
Ja otsekohe, kui Jeesus alles rääkis, saabuski Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja koos temaga mõõkade ja nuiadega meeste salk ülempreestrite ja kirjatundjate ja vanemate poolt.
Aga tema äraandja oli andnud neile leppemärgi: „See, kellele ma annan suud, ongi tema. Tema võtke kinni ja viige valve all ära!”
Ja Juudas tuli ja astus kohe Jeesuse juurde ja ütles: „Rabi!” ja andis talle suud.
Aga nemad panid käed tema külge ja võtsid ta kinni.
Ent üks juuresolijaist tõmbas mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära.
Ja Jeesus hakkas neile rääkima: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma?
Ma olen olnud päevast päeva teie juures pühakojas õpetamas, ja teie ei ole mind kinni võtnud! Kuid kirjad peavad täide minema!”
Ja kõik põgenesid, jättes ta maha.
Ja Jeesusele järgnes keegi nooruk, kes oli särgiväel.
Ja nad püüdsid teda kinni võtta, aga tema jättis linase särgi ja põgenes alasti.
Ja nad viisid Jeesuse ülempreestri ette. Ja kõik ülempreestrid ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku.
Ja Peetrus järgnes talle eemalt ülempreestri õueni. Ja ta istus koos sulastega ja soojendas ennast tule paistel.
Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid tunnistust Jeesuse surmamiseks, kuid ei leidnud,
sest paljud tunnistasid küll valet tema peale, aga nende tunnistused ei läinud kokku.
Siis tõusid püsti mõned, kes esitasid tema peale valetunnistuse:
„Me oleme kuulnud teda ütlemas: „Mina lammutan selle kätega tehtud templi ja ehitan kolme päevaga teise, mis ei ole kätega tehtud.””
Aga nõndagi ei läinud nende tunnistus kokku.
Ja ülempreester, tõustes keskele püsti, küsis Jeesuselt: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?”
Aga tema vaikis ega vastanud midagi. Taas küsis temalt ülempreester: „Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?”
Aga Jeesus ütles: „Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.”
Aga ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Mis tunnistajaid meil veel vaja on!
Te olete ise kuulnud pühaduseteotust. Mis te arvate?” Aga nemad kõik otsustasid, et tal on surmasüü.
Ja mõned hakkasid sülitama Jeesuse peale ja katma ta palet ja peksma teda rusikatega ning ütlema talle: „Ütle prohveti kombel, kes see oli!” Ja teenrid jagasid talle kepihoope.
Ja kui Peetrus oli all õues, tuli üks ülempreestri teenijatüdruk
ja, nähes Peetrust ennast soojendamas, ütles tema otsa vaadates: „Ka sina olid selle Naatsaretlase Jeesusega.”
Aga tema salgas: „Ma ei mõista ega saa aru, mida sa kõneled!” Ja ta läks sealt välja eesõue.
Ja nähes teda seal, hakkas sama teenijatüdruk jälle ütlema juuresseisjatele, et see on üks nende seast.
Aga Peetrus salgas taas. Ja üsna varsti ütles üks juuresseisjaid taas Peetrusele: „Tõesti, sina oled nende seast, sinagi oled ju galilealane!”
Tema hakkas aga sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest, kellest teie räägite!”
Ja kohe laulis kukk teist korda. Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!” Ja ta puhkes nutma.
Markuse 15 Ja kohe varahommikul, kui ülempreestrid koos vanemate ja kirjatundjatega ning terve Suurkohus olid langetanud otsuse, viisid nad Jeesuse aheldatult ära ning andsid Pilaatuse kätte.
Ja Pilaatus küsis temalt: „Kas sina oled juutide kuningas?!” Jeesus aga kostis talle: „Need on sinu sõnad.”
Ja ülempreestrid kaebasid palju ta peale.
Aga Pilaatus küsis temalt taas: „Kas sa midagi ei vasta? Vaata, kui palju nad su peale kaebavad!”
Aga Jeesus ei vastanud enam midagi, nii et Pilaatus pani imeks.
Aga pühade eel tavatses maavalitseja vabaks lasta ühe vangi, keda nad palusid.
Koos mässumeestega, kes olid mässu ajal mõrva toime pannud, oli aheldatud üks Barabase-nimeline mees.
Ja üles tulnud rahvahulk hakkas paluma, et ta teeks neile nagu tal tavaks.
Pilaatus aga küsis neilt: „Kas te tahate, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?”
Ta ju mõistis, et ülempreestrid olid kadedusest Jeesuse tema kätte andnud.
Aga ülempreestrid ässitasid rahvahulka nõudma, et ta pigem laseks neile vabaks Barabase.
Pilaatus aga küsis neilt veel kord: „Mis ma siis pean tegema temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?”
Nemad aga karjusid taas: „Löö ta risti!”
Pilaatus ütles neile: „Kuidas nii, mis halba ta siis on teinud?” Ent nemad karjusid üha valjemini: „Löö ta risti!”
Aga Pilaatus, tahtes rahvahulga meele järgi olla, laskis neile vabaks Barabase, ent Jeesust laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.
Aga sõdurid viisid Jeesuse siseõue - see tähendab kohtukotta - ja kutsusid kokku terve väesalga.
Ja nad rõivastasid ta purpurmantlisse ja panid talle pähe pärja, mille nad olid pununud kibuvitstest,
ning hakkasid teda teretama: „Tervist, juutide kuningas!”
Ja nad lõid talle pillirooga pähe ja sülitasid ta peale ning kummardasid teda nõtkutatud põlvedega.
Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad talt purpurmantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse.Ja nad viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa.
Ja nad sundisid üht möödujat, maalt linna tulevat Küreene Siimonat, Aleksandrose ja Ruufuse isa, kandma tema risti.
Ja nad viisid Jeesuse Kolgata-nimelisse paika - see on tõlgitult Pealuu paik.
Ja talle pakuti mürriveini, aga tema ei võtnud vastu.
Ja nad lõid ta risti ja jagasid ta rõivad omavahel, heites liisku nende üle, kes mida saab.
Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid.
Ja tema süütahvlile oli kirjutatud: Juutide kuningas.
Ja koos temaga lõid nad risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele.
[Siis läks täide kiri, mis ütleb: „Ta on ülekohtuste sekka arvatud.”]
Ja möödujad parastasid teda pead vangutades ja üteldes: „Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja!
Päästa iseennast ja astu ristilt alla!”
Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjatega, üteldes: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa!
Messias, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, et me näeksime ja usuksime!” Ka need, kes temaga koos olid risti löödud, teotasid teda.
Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.
Ja kella kolme ajal kisendas Jeesus valju häälega: „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?” - see on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
Ja mõned juuresseisjaist sõnasid seda kuuldes: „Ennäe, ta hüüab Eelijat appi!”
Aga keegi jooksis, kastis käsna äädikasse ja, pistnud selle pilliroo otsa, pakkus talle juua, üteldes: „Noh, olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda maha võtma!”
Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge.
Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks.
Aga Jeesuse vastas seisev sadakonnaülem, nähes teda nõnda hinge heitvat, ütles: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!”
Aga seal oli ka naisi toimuvat eemalt vaatamas, nende seas Maarja Magdaleena ja Maarja, Jaakobus Noorema ja Joosese ema, ning Saloome,
kes olid talle järgnenud ja teda teeninud, kui ta oli Galileas, ja palju teisi naisi, kes olid koos temaga tulnud üles Jeruusalemma.
Ja kui päev oli juba jõudmas õhtule, kuna käes oli pühade valmistuspäev, see tähendab reede,
tuli Arimaatia Joosep, lugupeetud mees, Suurkohtu nõunik, kes ka ise ootas Jumala riiki, võttis julguse kokku ja astus sisse Pilaatuse juurde ning palus enesele Jeesuse ihu.
Aga Pilaatus imestas, et Jeesus on juba surnud, ja kutsus enda juurde sadakonnaülema ning küsis temalt, kas ta tõesti juba suri.
Ja kui ta sai seda sadakonnaülemalt teada, kinkis ta surnukeha Joosepile.
Ja too ostis lina, võttis Jeesuse ristilt maha, mähkis linasse ning paigutas ta kaljusse raiutud hauda ning veeretas kivi hauakambri ukse ette.
Aga Maarja Magdaleena ja Joosese ema Maarja vaatasid, kuhu ta pandi.
Markuse 16 Ja kui hingamispäev oli möödas, ostsid Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ema Maarja ja Saloome lõhnarohte, et tulla Jeesust võidma.
Ja nädala esimesel päeval väga vara, kui päike oli just tõusmas, tulid nad haua juurde.
Ja nad ütlesid üksteisele: „Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?”
Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur.
Ja hauakambrisse minnes nad nägid paremal pool istumas noorukit, riietatud pikka valgesse kuube. Ja neil hakkas hirm.
Aga nooruk ütles neile: „Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi!
Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles.”
Ja nad tulid välja ja põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid. + Sellega lõpevad vanemad käsikirjad.
[Aga kui Jeesus nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, näitas ta end esmalt Maarja Magdaleenale, kellest ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud,
ja too läks ja kuulutas neile, kes olid tulnud koos temaga, kui nad leinasid ja nutsid.
Ja nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud.
Aga seejärel näitas Jeesus end teisel kujul kahele teekäijale nende seast, kes olid minemas maale.
Ja need tulid tagasi ja kuulutasid teistele, aga nad ei uskunud neidki.
Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist.
Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!
Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.
Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli,
tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.”
Kui Issand oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele.
Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.]
Luuka 1 Juba mitmed on võtnud kätte koostada jutustus neist asjust, mis meie seas on aset leidnud,
nõnda nagu seda on meile edasi andnud need, kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks.
Seepärast on mullegi tundunud õige, pärast kõigega algusest peale täpset tutvumist, kirjutada sinu jaoks, üliauline Teofilos, järgemööda kõik üles,
et sa võiksid õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust.
Juuda kuninga Heroodese päevil elas preester, nimega Sakarias, Abija teenistuskorrast + Juuda preesterkond jagunes 24 teenistuskorraks. Iga teenistuskord teenis kaks korda aastas ühe nädala. Abija teenistuskord oli kaheksas. Vt 1Aj 24:1-19. , ta naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi oli Eliisabet.
Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi.
Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad.
Sündis aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra aegu preestritalituses Jumala ees,
et liisk langes ametikombe järgi talle minna Issanda templisse suitsutama.
Kui kogu rahvahulk palvetas õues suitsutamistunnil,
ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool.
Teda nähes Sakarias kohkus ja kartus langes ta peale.
Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes.
Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest,
sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus.
Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole.
Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast.”
Sakarias küsis inglilt: „Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas.”
Ja ingel vastas talle: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit.
Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.”
Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis.
Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ja nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes viipas neile käega ning jäi tummaks.
Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju.
Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes:
„Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis.” + Sigimatust peeti Idamaades suureks häbiks.
Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret,
neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja.
Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!”
Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada.
Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!
Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.
Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni.
Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.”
Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?”
Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.
Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks,
sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.”
Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest.
Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna
ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti.
Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu
ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!
Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?
Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast.
Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.”
Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat
ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,
sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,
sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi
ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.
Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.
Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke,
näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt.
Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust,
nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.”
Ja Maarja jäi Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks ja pöördus siis tagasi koju.
Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja.
Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga.
Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias.
Ent tema ema kostis: „Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!”
Nemad ütlesid talle: „Su suguvõsas pole kedagi selle nimega.”
Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada.
Sakarias palus lauakese ning kirjutas: „Johannes on tema nimi.” Ja kõik imestasid.
Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat.
Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus.
Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: „Mis saab küll sellest lapsest?” Sest Issanda käsi oli temaga.
Tema isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina:
„Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse
ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost,
nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi -
päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad,
et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut,
vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile.
Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda
vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama,
et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises
meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest.
See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.”
Aga lapsuke kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ja ta oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisraeli ette.
Luuka 2 Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas.
See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja.
Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.
Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt,
et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.
Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama.
Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.
Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja.
Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga.
Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale,
et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.
Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”
Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:
„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”
Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!”
Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta.
Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.
Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.
Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse.
Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette,
nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks”,
ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega”.
Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal.
Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat.
Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi,
siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles:
„Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda,
sest mu silmad on näinud sinu päästet,
mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees:
valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.”
Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti.
Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse -
ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.”
Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve
ja lesk olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega.
Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.
Kui nad olid täitnud kõik, mis tuli teha Issanda Seaduse järgi, siis nad pöördusid tagasi Galileasse oma külla Naatsaretti.
Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal.
Tema vanemad käisid igal aastal paasapühadel Jeruusalemmas.
Kui Jeesus oli saanud kaheteistkümneaastaseks, läksid nad üheskoos pühadeaja kombe järgi üles Jeruusalemma.
Kui nad olid pärast nende päevade möödumist teel kodu poole, jäi Jeesus Jeruusalemma, ent tema vanemad ei teadnud seda.
Aga et nad arvasid tema olevat teekaaslaste seas, käisid nad ära ühe päeva tee ja hakkasid alles siis otsima teda sugulaste ja tuttavate juurest.
Ja kui nad teda ei leidnud, pöördusid nad teda otsides tagasi Jeruusalemma.
Kolme päeva pärast sündis, et nad leidsid Jeesuse pühakojas istumas õpetajate keskel neid kuulamas ja küsitlemas.
Kõik, kes teda kuulsid, olid hämmastunud tema mõistusest ja ta vastustest.
Ja Jeesuse vanemad olid teda nähes jahmunud ning ta ema ütles talle: „Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud.”
Ent tema ütles neile: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?”
Aga nemad ei mõistnud neid sõnu, mis ta neile rääkis.
Jeesus läks koos nendega ja tuli Naatsaretti ning oli neile allaheitlik. Tema ema hoidis kõik need lood oma südames alal.
Ja Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.
Luuka 3 Keiser Tibeeriuse valitsemise viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst, tema vend Filippus aga Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst,
kui Hannas ja Kaifas olid ülempreestrid, sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrbes.
Ta käis läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks,
nagu on kirjutatud prohvet Jesaja sõnade raamatusse: „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!
Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks,
siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!”
Johannes ütles nüüd rahvale, kes oli tulnud, et lasta ennast temal ristida: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?
Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham.” Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.
Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.”
Rahvahulgad küsisid Johanneselt: „Mis meil siis tuleb teha?”
Aga tema kostis: „Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!”
Ent ka tölnereid tuli, et lasta ennast ristida, ja nemad ütlesid: „Õpetaja, mis meil tuleb teha?”
Tema ütles neile: „Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud!”
Aga temalt küsisid ka sõjamehed: „Ja meie, mis meil tuleb teha?” Tema ütles neile: „Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!”
Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias.
Siis vastas Johannes kõikidele: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega.”
Ka veel paljude muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit.
Aga kui nelivürst Heroodes sai Johannese käest noomida oma venna Filippuse naise Heroodiase ja kõigi pahategude pärast, mida Heroodes oli teinud,
sai ta hakkama veel sellega, et pani Johannese vangi.
Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes
ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!”
Ja Jeesus oli oma tegevust alustades umbes kolmkümmend aastat vana, ja oli, nagu oletati, Joosepi poeg, see oli Eeli,
see oli Mattati, see oli Leevi, see oli Malki, see oli Jannai, see oli Joosepi,
see oli Mattitjahu, see oli Aamose, see oli Nahumi, see oli Hesli, see oli Naggai,
see oli Mahati, see oli Mattitjahu, see oli Simei, see oli Jooseki, see oli Jooda,
see oli Joohanani, see oli Reesa, see oli Serubbaabeli, see oli Sealtieli, see oli Neeri,
see oli Melki, see oli Addi, see oli Koosami, see oli Elmadami, see oli Eeri,
see oli Jeesuse, see oli Elieseri, see oli Joorimi, see oli Mattati, see oli Leevi,
see oli Siimeoni, see oli Juuda, see oli Joosepi, see oli Joonami, see oli Eljakimi,
see oli Melea, see oli Menna, see oli Mattata, see oli Naatani, see oli Taaveti,
see oli Iisai, see oli Oobedi, see oli Boase, see oli Salma, see oli Nahsoni,
see oli Amminadabi, see oli Admini, see oli Arni, see oli Hesroni, see oli Peretsi, see oli Juuda,
see oli Jaakobi, see oli Iisaki, see oli Aabrahami, see oli Terahi, see oli Naahori,
see oli Serugi, see oli Reu, see oli Pelegi, see oli Eeberi, see oli Selahi,
see oli Keenani, see oli Arpaksadi, see oli Seemi, see oli Noa, see oli Lemeki,
see oli Metuusala, see oli Eenoki, see oli Jeredi, see oli Mahalaleli, see oli Keenani,
see oli Enose, see oli Seti, see oli Aadama, see oli Jumala poeg.
Luuka 4 Jeesus aga, täis Püha Vaimu, tuli tagasi Jordani äärest, ja aeti Vaimu läbi kõrbe,
kus ta oli nelikümmend päeva kuradi kiusata. Ja ta ei söönud midagi neil päevil. Ja kui need täis said, tuli talle nälg.
Aga kurat ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle sellele kivile, et see saaks leivaks!”
Ja Jeesus vastas talle: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast.”
Ja kurat viis tema kõrgele, et näidata talle ühe hetkega kõiki maailma kuningriike.
Ja kurat ütles talle: „Ma tahan anda sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende hiilguse, sest see on minu kätte antud ja mina võin selle anda, kellele ma iganes tahan.
Kui sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik sinu päralt.”
Ja Jeesus vastas talle: „Kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni ainult teda!”
Siis ta viis Jeesuse Jeruusalemma ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast siit alla,
sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid, et nad sind hoiaksid,
ja et nad kannaksid sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei lööks.”
Ja Jeesus vastas talle: „On öeldud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat!”
Ja kui kurat kogu kiusamise oli lõpetanud, jättis ta Jeesuse mõneks ajaks rahule.
Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse ja kuuldus temast levis kogu ümbruskonda.
Ja ta õpetas nende sünagoogides, ja kõik austasid teda.
Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema,
anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud:
„Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid,
kuulutama Issanda meelepärast aastat.” + 'Issanda meelepärast aastat' - viide juubeliaastale, mida Moosese Seaduse järgi tulnuks pidada igal viiekümnendal aastal. Vt 3Ms 25.
Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda.
Tema hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.”
Ja kõik tunnustasid teda ja imestasid, et tema suust tulid sellised armusõnad, ja ütlesid: „Eks tema ole Joosepi poeg?”
Aga tema ütles neile: „Küllap te ütlete mulle selle vanasõna: Arst, aita iseennast! Mida kõike oleme kuulnud Kapernaumas olevat sündinud, seda tee ka siin, oma kodukohas!”
Ja Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, ükski prohvet ei ole tunnustatud oma kodukohas.
Tõepoolest, ma ütlen teile, palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija päevil, mil taevas oli kolm aastat ja kuus kuud suletud, nii et suur nälg tuli üle kogu maa,
aga Eelijat ei läkitatud kellegi juurde nendest, vaid Sareptasse Siidonimaal ühe lesknaise juurde.
Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, ent keegi neist ei saanud puhtaks kui vaid süürlane Naaman.”
Seda kuuldes said kõik sünagoogis viibijad täis raevu
ja tõusid püsti, ajasid ta külast välja ja viisid üles mäerünkale, mille peale oli ehitatud nende küla, et teda ülepeakaela alla tõugata.
Jeesus läks aga nende keskelt läbi ja kõndis oma teed.
Jeesus tuli alla Kapernauma, Galilea linna, ja õpetas neid hingamispäeviti.
Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest tema sõnal oli meelevald.
Ja sünagoogi tuli inimene, kellel oli rüve vaim, ja see kisendas valju häälega:
„Võeh, mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!”
Ja Jeesus sõitles teda: „Jää vait ja mine temast välja!” Ja kuri vaim paiskas mehe nende keskele maha ja läks temast välja ega teinud talle mingit kahju.
Ja hirm tuli kõikide peale ja nad rääkisid omavahel: „Mis asi see siis on? Ta käsutab meelevalla ja väega rüvedaid vaime - ja need lähevadki välja!”
Ning kuuldus temast levis kõigisse ümbruskonna paikadesse.
Aga Jeesus tõusis püsti, lahkus sünagoogist ja tuli Siimona majja. Siimona ämm oli aga haige kõrges palavikus, ja nad palusid Jeesust teda aidata.
Ja Jeesus astus tema peatsi juurde ja sõitles palavikku ning see lahkus temast. Ja naine tõusis otsekohe üles ja teenis neid.
Aga kui päike oli loojunud, tõid kõik, kellel oli mitmesugustes tõbedes haigeid, need tema juurde. Ja Jeesus pani oma käed igaühe peale nendest ning tegi nad terveks.
Aga kurjad vaimudki läksid välja paljudest, ise kisendades: „Sina oled Jumala Poeg!” Ja tema sõitles kurje vaime ega lasknud neil rääkida, sest nad teadsid, et tema on Messias.
Päeva hakul Jeesus väljus ning läks tühja paika. Ja rahvahulgad otsisid ta üles, tulid tema juurde ja tahtsid teda kinni pidada, et ta nende juurest ära ei läheks.
Aga tema ütles neile: „Ma pean ka teistele linnadele kuulutama evangeeliumi Jumala riigist, sest selleks on mind läkitatud.”
Ja ta jutlustas Juudamaa sünagoogides.
Luuka 5 Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama,
et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke.
Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist.
Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!”
Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.”
Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid.
Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas.
Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!”
Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud.
Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!”
Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.
Ja see sündis, kui Jeesus ühes linnas viibis, vaata, seal oli mees üleni täis pidalitõbe. Ja kui ta nägi Jeesust, langes ta silmili maha ja anus teda: „Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”
Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!” Ja kohe lahkus pidalitõbi temast.
Jeesus keelas teda juhtunust kellelegi rääkimast ja käskis: „Mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtakssaamise eest, nii nagu Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!”
Aga sõnum Jeesusest levis seda enam, nii et suur rahvahulk tuli kokku teda kuulama ja saama temalt tervenemist oma haigustest.
Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada.
Ja ühel päeval, kui Jeesus oli õpetamas, istus seal ka varisere ja seadusetundjaid, kes olid tulnud kõigist Galilea ja Juudamaa küladest ja Jeruusalemmast. Ja Issanda vägi oli Jeesuse peal haigete tervendamiseks.
Ja ennäe, mehed kandsid kanderaamiga inimest, kes oli halvatud, ja püüdsid teda sisse tuua ning asetada Jeesuse ette.
Ja kuna nad rahvahulga tõttu ei leidnud teed, kuidas teda sisse tuua, läksid nad üles katusele ja lasksid ta koos kanderaamiga tellislaest läbi, keset tuba otse Jeesuse ette.
Ja nende usku nähes ütles Jeesus: „Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!”
Ja kirjatundjad ja variserid hakkasid arutama: „Kes see õige on, kes räägib Jumalat teotades? Kes muu saab patte andeks anda kui ainult Jumal üksi?”
Aga Jeesus vastas neile nende mõtteid ära tundes: „Mis te arutate oma südames?
Kumb on kergem, kas öelda: „Sinu patud on sulle andeks antud!” või öelda: „Tõuse püsti ja kõnni!”?
Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,” - ta ütles halvatule - „ma ütlen sulle: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!”
Ja otsekohe tõusis too üles nende silma all, võttis selle, millel ta oli lamanud, ja läks koju Jumalat ülistades.
Ja kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat ja said täis kartust, öeldes: „Me oleme täna kummalisi asju näinud!”
Pärast seda läks Jeesus välja ja nägi tölnerit, nimega Leevi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: „Järgne mulle!”
Ja Leevi tõusis, jättis kõik maha ja järgnes Jeesusele.
Ja Leevi tegi Jeesusele oma kodus suure pidusöögi ja suur hulk tölnereid ja muid istus nendega koos lauda.
Ent variserid ja nende kirjatundjad nurisesid tema jüngrite vastu: „Miks te sööte ja joote koos tölnerite ja patustega?”
Ja Jeesus vastas neile: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged.
Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele.”
Nemad aga ütlesid talle: „Johannese jüngrid paastuvad sageli ja peavad palveaegu, nõndasamuti ka variseride jüngrid, sinu omad aga söövad ja joovad.”
Jeesus ütles neile: „Kas te võite peiupoisse panna paastuma sel ajal, kui peigmees on nende juures?
Ent päevad tulevad, mil peigmees võetakse neilt ära, küll nad siis paastuvad neil päevil.”
Aga ta ütles neile ka tähendamissõna: „Keegi ei rebi paika uue kuue küljest, et parandada vana kuube, muidu ta ju rebib uue katki ning paik uue küljest ei sobi vana peale.
Ja keegi ei vala värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu värske vein rebestab lähkrid ja voolab maha ning lähkrid muutuvad kõlbmatuks,
vaid värske vein tuleb valada uutesse lähkritesse.
Ja keegi, kes on joonud vana, ei taha uut, vaid ütleb: Vana on maitsvam!”
Luuka 6 Aga ühel hingamispäeval, kui Jeesus juhtus minema läbi viljapõldude, katkusid tema jüngrid viljapäid, hõõrusid neid käte vahel ja sõid.
Mõned variserid ütlesid: „Miks te teete seda, mida ei tohi teha hingamispäeval?”
Ja Jeesus vastas neile: „Kas te ei ole seda lugenud, mida tegi Taavet, kui tema ja ta mehed olid näljas?
Kuidas ta läks Jumala kotta ja võttis ohvrileibu, sõi ja andis oma meestele, ehkki neid ei tohi süüa keegi peale preestrite?”
Ja ta ütles neile: „Inimese Poeg on hingamispäeva isand.”
Aga see juhtus ühel teisel hingamispäeval, kui Jeesus läks sünagoogi ja õpetas. Seal oli inimene, kelle parem käsi oli kuivanud.
Aga kirjatundjad ja variserid varitsesid teda, kas ta peaks tegema terveks hingamispäeval, et leida põhjust tema peale kaevata.
Jeesus teadis nende mõtteid ja seepärast ütles mehele, kellel oli kuivanud käsi: „Tõuse püsti ja astu keskele!” Too tõusis ja jäi seisma.
Jeesus ütles neile: „Ma küsin teilt, kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või hukata.”
Ja vaadanud neist igaühe peale, ütles Jeesus mehele: „Siruta oma käsi!” Ja too tegi seda ning ta käsi sai jälle terveks.
Nemad läksid aga raevu ja arutasid omavahel, mida nad küll saaksid teha Jeesusele.
Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.
Ja kui valgeks läks, kutsus ta oma jüngrid enese juurde ja valis nende seast kaksteist, keda ta nimetas ka apostliteks:
Siimona, keda ta nimetas ka Peetruseks, ja tema venna Andrease, ja Jaakobuse ja Johannese ja Filippuse ja Bartolomeuse
ja Matteuse ja Tooma ja Jaakobuse, Alfeuse poja, ja Siimona, keda hüütakse Selooteseks,
ja Juuda, Jaakobuse poja, ja Juudas Iskarioti, kes sai äraandjaks.
Ja kui Jeesus oli tulnud koos nendega mäelt alla, peatus ta lagedas paigas; seal oli suur hulk tema jüngreid ja väga palju rahvast kogu Juudamaalt ja Jeruusalemmast ning Tüürose ja Siidoni rannikualalt.
Nad kõik olid tulnud teda kuulama ja saama paranemist oma haigustest. Ja terveks said ka need, keda rüvedad vaimud piinasid.
Ja igaüks rahvast püüdis teda puudutada, sest temast läks vägi välja ja parandas kõik.
Ja Jeesus tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: „Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik!
Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga! Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda!
Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast!
Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas! Just samal kombel tegid nende isad prohvetitele.
Ent häda teile, rikkaile, sest teil on lohutus juba käes!
Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie näete veel nälga! Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta!
Häda teile, kui kõik inimesed räägivad teist hästi, sest nõndasamuti tegid ju nende vanemad valeprohvetitele.
Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad,
õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!
Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki!
Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi!
Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!
Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis lahkust te selle eest ootate? Isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad.
Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu te selle eest ootate? Isegi patused teevad sedasama.
Ja kui te laenate neile, kellelt te loodate tagasi saada, mis tänu te selle eest ootate? Ka patused laenavad patustele, et nad samavõrra tagasi saaksid.
Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu!
Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!
Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!
Andke, ja teile antakse - hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.”
Aga ta rääkis neile ka tähendamissõna: „Ega pime suuda pimedat juhtida teel? Eks nad mõlemad kuku auku?
Ei ole jünger õpetajast üle, aga iga koolitatu on samasugune nagu ta õpetaja.
Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?
Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas!
Ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega jälle halba puud, mis kannaks head vilja.
Iga puu tuntakse ära ju tema viljast, sest ei korjata viigimarju kibuvitstelt ega koguta ohakailt viinamarjakobaraid.
Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda.
Aga miks te mind hüüate: „Issand, Issand!” ega tee, mida ma ütlen?
Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järgi - ma näitan teile, kelle sarnane ta on.
Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja süvendas ja rajas selle aluse kaljule. Kui siis tuli suurvesi, paiskus vool vastu seda maja, aga ei suutnud seda kõigutada, sest see oli ehitatud hästi.
Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes ehitas maja maa peale ilma aluseta; tulvaveed paiskusid selle vastu ja see varises kohe kokku, ja selle maja varisemine oli ränk.”
Luuka 7 Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma.
Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas.
Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri.
Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid,
sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.”
Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!
Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!
Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!”
Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.
Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast.
Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda.
Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: „Ära nuta enam!”
Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!”
Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.
Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: „Meie seas on tõusnud suur prohvet!” ja „Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!”
Ja see jutt temast levis kogu Juudamaale ja kõikjale ümbruskonda.
Ja seda kõike kuulutasid Johannesele tema jüngrid. Ja Johannes kutsus enda juurde kaks oma jüngrit
ja saatis nad Issanda juurde küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?”
Kui mehed tema juurde jõudsid, ütlesid nad: „Ristija Johannes on meid sinu juurde läkitanud küsima: Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?”
Tolsamal tunnil tegi Jeesus paljusid terveks haigustest ja hädadest ja kurjadest vaimudest ning paljudele pimedatele kinkis ta nägemise.
Ja Jeesus vastas neile: „Minge, teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit
ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu!”
Kui siis Johannese käskjalad olid ära läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui te läksite välja kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu?
Või mida te tahtsite välja minnes vaadata? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, kes kalleis riideis ja toretsemises elavad, viibivad kuningakodades.
Või mida te tahtsite välja minnes näha? Kas prohvetit? Jah, ma ütlen, hoopis enamat kui prohvetit!
Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees.
Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas kedagi suuremat Johannesest, aga väikseim Jumala riigis on temast suurem.
Ja kogu rahvas, kes teda kuulas, ja tölneridki tunnistasid, et Jumalal on õigus, lastes endid ristida Johannese ristimisega.
Variserid ja seadusetundjad aga tunnistasid tühjaks Jumala nõu enese kohta sellega, et ei lasknud temal ennast ristida.
Kellega ma nüüd võrdleksin selle sugupõlve inimesi ja kelle sarnased nad on?
Nad on laste sarnased, kes istuvad turul ja hõikavad üksteisele nõnda: Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud, me oleme teile itkenud, ja te ei ole nutnud.
Sest Ristija Johannes on tulnud, ta ei söö leiba ega joo veini, ja te ütlete: „Tal on kuri vaim!”
Inimese Poeg on tulnud, sööb ja joob, ja te ütlete: „Ennäe, see inimene on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber!”
Ja ometi annavad tarkusele õiguse selle enda lapsed.”
Aga üks variseridest palus teda enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda.
Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga
ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga.
Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.”
Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!”
„Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend.
Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?”
Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.”
Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud.
Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast.
Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga.
Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.”
Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!”
Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?”
Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!”
Luuka 8 Mõni aeg hiljem rändas Jeesus linnast linna ja külast külla ning jutlustas ning kuulutas evangeeliumi Jumala riigist. Ja need kaksteist olid temaga
ja mõned naised, keda ta oli teinud terveks kurjadest vaimudest ja haigustest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud,
ja Johanna, Heroodese varahoidja Kuusase naine, ja Susanna ja palju teisi, kes neid aitasid oma varaga.
Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga:
„Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle.
Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust.
Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle.
Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab.
Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks.
See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna.
Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks.
Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära.
Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks.
Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.
Aga ükski, kes on süüdanud lambi, ei kata seda astjaga kinni ega pane voodi alla, vaid paneb selle lambijalale, et tuppa astujad näeksid valgust.
Sest midagi ei ole peidetut, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi varjul, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks.
Pidage siis silmas, kuidas te kuulete! Sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.”
Siis tulid Jeesuse juurde tema ema ja ta vennad, kuid ei saanud temaga rahvahulga tõttu kokku.
Ja talle teatati: „Sinu ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sind näha.”
Aga Jeesus kostis: „Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.”
Ühel päeval aga sündis, et Jeesus ja ta jüngrid astusid paati ja tema ütles neile: „Sõitkem üle järve vastaskaldale!” Ja nad asusid teele.
Aga purjetamise ajal jäi ta magama. Ja järvel tõusis tuulispea ja uhtis paadi vett täis ning nad olid hädaohus.
Siis nad astusid tema juurde, äratasid ta üles ja ütlesid: „Õpetaja, Õpetaja, me hukkume!” Tema tõusis, sõitles tuult ja veemöllu ja need vaibusid ning järv jäi vaikseks.
Jeesus ütles neile: „Kus on teie usk?” Aga nemad lõid kartma ja imestasid, öeldes üksteisele: „Kes küll tema on, et ta käsutab ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?”
Ja nad purjetasid gerasalaste maale, mis on Galilea vastaskaldal.
Aga kui Jeesus astus maale, juhtus talle vastu üks linnast tulnud mees, kel oli kuri vaim. Ammust ajast ei kandnud ta enam riideid ega elanud majas, vaid surnuhaudades.
Aga Jeesust nähes hakkas ta karjuma, heitis tema ette maha ja hüüdis valju häälega: „Mis on mul sinuga asja, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind, ära mind piina!”
Jeesus oli käskinud rüvedat vaimu inimesest välja minna. See oli ju teda kaua aega vaevanud, ja meest oli ahelatega seotud ja pandud jalaraudu, aga iga kord oli ta kiskunud köidikud katki ja kuri vaim oli teda kihutanud tühermaile.
Jeesus aga küsis temalt: „Mis su nimi on?” Tema ütles: „Leegion.” Sest temasse oli läinud palju kurje vaime.
Ja need palusid Jeesust, et ta ei käsiks neid sügavikku minna.
Aga seal oli suur seakari mäe peal söömas. Ja nad palusid teda, et ta annaks neile loa minna nende sisse, ja Jeesus andis neile loa.
Kui kurjad vaimud sellest inimesest olid välja läinud, läksid nad sigadesse. Ja kari sööstis järsakult järve ning uppus.
Aga kui karjased nägid, mis oli sündinud, põgenesid nad ja kuulutasid sellest linnas ja maal.
Siis inimesed tulid juhtunut vaatama. Kui nad tulid Jeesuse juurde ja leidsid inimese, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, rõivastatult ja selge aruga Jeesuse jalgade ees istumas, lõid nad kartma.
Ja pealtnägijad kuulutasid neile, kuidas kurjadest vaimudest vaevatu oli pääsenud.
Ja kõik Gerasa ümbruskonna elanikud palusid Jeesust, et ta läheks ära nende juurest, sest suur kartus oli neid vallanud. Siis astus Jeesus paati ning pöördus tagasi.
Mees aga, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, anus Jeesust, et ta tohiks jääda temaga. Ent Jeesus saatis ta minema ja ütles:
„Pöördu tagasi oma koju ja jutusta, mida kõike Issand sulle on teinud!” Ja mees läks ja kuulutas mööda kogu linna, mida kõike Jeesus temale oli teinud.
Aga kui Jeesus tagasi pöördus, võttis teda vastu rahvahulk, sest nad kõik ootasid teda.
Ja vaata, tuli mees, nimega Jairus, ta oli sünagoogi ülem. Ja ta langes Jeesuse jalge ette ning palus teda tulla oma koju,
sest tal oli üksainus tütar, umbes kaksteist aastat vana, ja see oli suremas. Aga Jeesuse sinnaminekul tungles rahvahulk tema ümber.
Ja üks naine, kes oli veritõves olnud kaksteist aastat ja arstide peale ära kulutanud kogu oma vara, ning keda ükski ei olnud suutnud terveks teha,
see tuli Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue palistust. Ja otsekohe lakkas ta verejooks.
Ja Jeesus küsis: „Kes puudutas mind?” Aga kui kõik eitasid, ütles Peetrus: „Õpetaja, rahvahulgad lausa tungivad su peale ja rõhuvad sind.”
Aga Jeesus ütles: „Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat.”
Kui naine nägi, et ta ei saa varjule jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse ette maha ja kuulutas kogu rahva ees, mis põhjusel ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli paranenud.
Jeesus aga ütles naisele: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!”
Kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema perest ja ütles: „Su tütar on surnud, ära tülita enam Õpetajat!”
Aga seda kuuldes Jeesus vastas Jairusele: „Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!”
Kui ta siis läks majja, ei lasknud ta kedagi endaga koos sisse tulla peale Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning lapse isa ja ema.
Kõik nutsid ja halisesid tütarlapse pärast. Aga Jeesus ütles: „Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid magab!”
Ja nad naersid tema üle, teades, et tütarlaps on surnud.
Aga Jeesus hüüdis tüdruku käest kinni võttes: „Tütarlaps, ärka üles!”
Ja vaim pöördus tüdrukusse tagasi ja ta tõusis otsekohe üles. Ja Jeesus käskis talle süüa anda.
Ja tütarlapse vanemad olid jahmunud; aga Jeesus keelas neid kellelegi seda rääkimast, mis oli sündinud.
Luuka 9 Kutsunud kokku need kaksteist, andis Jeesus neile väe ja meelevalla kõigi kurjade vaimude üle ja meelevalla haigusi ravida
ning läkitas nad kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid.
Ja ta ütles neile: „Ärge võtke midagi teele kaasa, ei saua ega pauna, ei leiba ega raha ja ärgu olgu kellelgi kahte särki!
Ja kuhu majja te iganes sisse astute, sinna jääge, ja sealt minge teele!
Kus teid vastu ei võeta, sellest linnast minge välja ja raputage selle koha tolm oma jalgadelt tunnistuseks nende vastu!”
Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid haigeid terveks kõikjal.
Aga nelivürst Heroodes sai kuulda kõigest toimunust ja oli kahevahel, sest mõned ütlesid: „Johannes on üles äratatud surnuist,”
mõned: „Eelija on ilmunud,” teised aga: „Keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.”
Aga Heroodes ütles: „Johannese pea lasksin ma maha raiuda. Kes on aga see, kellest ma niisuguseid asju kuulen?” Ja ta püüdis Jeesust näha saada.
Ja kui apostlid pöördusid tagasi, jutustasid nad Jeesusele, mida kõike nad olid teinud. Ja Jeesus võttis nad kaasa ning läks ära üksindusse, linna poole, mida hüütakse Betsaidaks.
Aga kui rahvahulgad said seda teada, järgnesid nad talle. Ja Jeesus võttis nad vastu ning rääkis neile Jumala riigist ja parandas need, kel tervekstegemist vaja.
Aga päev kaldus õhtule ja need kaksteist astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Lase rahvahulk ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja asulatesse öömajale ja toidupoolist otsima, sest me oleme siin tühjas paigas!”
Ent tema ütles neile: „Andke teie neile süüa!” Nemad ütlesid: „Meil ei ole rohkem kui viis leiba ja kaks kala, olgu siis, et läheksime ja ostaksime toitu kogu sellele rahvale.”
Neid oli ju ligi viis tuhat meest. Jeesus ütles siis oma jüngritele: „Seadke nad rühmiti istuma umbes viiekümne kaupa!”
Ja nad tegid nõnda ja seadsid kõik maha istuma.
Aga Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas neid ja murdis ning andis jüngrite kätte rahvale ette panna.
Ja nad sõid ja kõikide kõhud said täis. Ja nendest üle jäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit.
Kord, kui Jeesus palvetas üksildases paigas ja jüngrid olid koos temaga, küsis ta neilt: „Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat?”
Nemad kostsid: „Ristija Johannese, mõned aga Eelija, mõned aga, et keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.”
Aga tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Peetrus kostis: „Jumala Messias.”
Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast,
öeldes: „Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.”
Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle,
sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.
Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?
Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite kirkuses.
Aga ma ütlen teile, tõepoolest, siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala riiki.”
Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama.
Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks.
Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija,
kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia.
Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas.
Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.” Ta ei teadnud, mida ta ütleb.
Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes.
Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!”
Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud.
Ja kohe järgmisel päeval, kui nad mäelt laskusid, tuli Jeesusele vastu suur rahvahulk.
Ja ennäe, üks mees rahvahulgast hüüdis: „Õpetaja, ma anun sind, vaata mu poja peale, sest ta on mu ainus laps!
Ja vaata, vaim haarab temast kinni ja poiss karjatab äkitselt, ja vaim raputab teda, nii et poiss ajab vahtu suust, ja teda murdes taandub see temast väga tõrksalt.
Ja ma palusin sinu jüngreid, et nad ajaksid ta välja, aga nad ei suutnud.”
Aga Jeesus vastas: „Oh, uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema ja kannatama teiega? Too oma poeg siia!”
Kui poiss oli alles lähenemas, paiskas kuri vaim ta maha ja raputas teda. Jeesus aga sõitles rüvedat vaimu, tegi poisi terveks ning andis ta isale tagasi.
Ja kõik hämmastusid Jumala suurusest. Aga kui kõik panid imeks Jeesuse tegusid, siis ütles ta oma jüngritele:
„Pidage meeles need sõnad: Inimese Poeg antakse inimeste kätte!”
Aga neile jäi see ütlus arusaamatuks ja see oli varjule pandud nende eest, et nad seda ei mõistaks, ent nad kartsid Jeesuselt küsida seletust selle kohta.
Jüngrite seas aga sündis arutlus, kes küll nendest peaks olema suurim.
Ent Jeesus, teades nende südame mõtteid, võttis ühe lapse, pani ta enese kõrvale seisma
ja ütles neile: „Kes iganes selle lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes võtab vastu minu, võtab vastu minu Läkitaja. Sest kes on väikseim teie kõikide seas, see on suur.”
Siis Johannes hakkas rääkima: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja püüdsime teda keelata, sest ta ei järgne meile.”
Aga Jeesus ütles talle: „Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!”
Aga see sündis, kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, et ta hakkas minema Jeruusalemma poole.
Ja Jeesus läkitas enese eele käskjalgu. Need läksid teele ja tulid ühte samaarlaste külla, et talle öömaja valmistada.
Aga külarahvas ei võtnud teda vastu, sest ta oli minemas Jeruusalemma poole.
Seda nähes jüngrid Jaakobus ja Johannes ütlesid: „Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?”
Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid.
Ja nad läksid teise külla.
Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.”
Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”
Teisele ütles ta: „Järgne mulle!” Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!”
Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!”
Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!”
Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”
Luuka 10 Aga pärast seda määras Issand veel seitsekümmend ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna.
Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!
Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.
Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel!
Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!”
Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale.
Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise!
Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse,
ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala riik on teie lähedal!”
Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge:
„Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!”
Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal.
Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on sündinud, küll nad oleksid ammugi kotiriides ja tuhas istudes parandanud meelt.
Ometi on Tüürosel ja Siidonil kohtus hõlpsam põli kui teil.
Ja sina, Kapernaum, kas sind ülendatakse taevani? Ei, surmavallani tõugatakse sind alla.
Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.”
Aga need seitsekümmend pöördusid rõõmuga tagasi ja ütlesid: „Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime mõjul!”
Tema ütles neile: „Ma nägin saatanat kui välku taevast maha langevat.
Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.
Ometi ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!”
Selsamal tunnil juubeldas Jeesus Pühas Vaimus ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda.
Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.”
Ja omavahel olles ütles Jeesus jüngrite poole pöördudes: „Õndsad on silmad, mis näevad seda, mida teie näete,
sest ma ütlen teile, palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.”
Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”
Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?”
Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!”
Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!”
Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?”
Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.
Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda.
Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda.
Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale
ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest.
Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.”
Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?”
Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!”
Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu.
Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet.
Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!”
Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega,
aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.”
Luuka 11 Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!”
Aga tema ütles neile: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu!
Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva,
ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!”
Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba,
sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”,
kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”?
Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.
Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse,
sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!
Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao?
Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!”
Ja kord ajas ta välja kurja vaimu; see oli keeletu. Ja sündis, et kui kuri vaim oli välja läinud, hakkas keeletu inimene rääkima, ja rahvahulgad panid seda imeks.
Aga mõned nende seast ütlesid: „Ta kihutab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema Peltsebuli abil.”
Teised aga nõudsid kiusates tema käest tunnustähte taevast.
Jeesus aga, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja koda langeb koja peale.
Aga kui saatangi on omavahelises riius lõhenenud, kuidas siis tema kuningriik saab püsida? Te ju ütlete, et mina ajavat kurje vaime välja Peltsebuli abil.
Aga kui mina ajan kurje vaime välja Peltsebuli abil, kelle abil siis ajavad neid välja teie pojad? Järelikult saavad nendest teile kohtumõistjad.
Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde.
Kui tugev relvastatud vägimees valvab oma elamut, siis ta vara on rahus.
Aga kui temast tugevam tuleb ta kallale ja võidab tema, siis võtab ta ära tema sõjavarustuse, mille peale ta lootis, ja jagab laiali temalt saadud saagi.
Kes ei ole minuga, see on minu vastu, kes ei kogu minuga, see pillab.
Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda. Siis ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja läksin.”
Ja tulles leiab ta selle pühitud ja ehitud olevat.
Siis ta läheb ja võtab kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast endast, ja nad tulevad ning asuvad sinna elama, ja selle inimese viimane lugu läheb halvemaks kui esimene.”
Sündis aga, et kui Jeesus seda kõike rääkis, tõstis üks naine rahva hulgast häält ja ütles talle: „Õnnis on ihu, mis sind on kandnud, ja rinnad, mida sa oled imenud!”
Aga tema ütles: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.”
Kui aga rahvahulki murdu kokku tuli, hakkas Jeesus kõnelema: „See sugupõlv on paha sugupõlv, ta nõuab tunnustähte, ja talle ei anta muud kui Joona tunnustäht,
sest nii nagu Joona sai tunnustäheks Niineve rahvale, nii peab ka Inimese Poeg olema sellele sugupõlvele.
Lõunamaa kuninganna tõuseb üles kohtupäeval koos selle sugupõlve meestega ja mõistab nad süüdi, sest tema tuli ilmamaa otsast kuulama Saalomoni tarkust, ja vaata, siin on rohkem kui Saalomon.
Niineve mehed tõusevad üles kohtupäeval koos selle sugupõlvega ja mõistavad ta süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona.
Keegi, kes on süüdanud lambi, ei pane seda peitu ega vaka alla, vaid lambijalale, et sisseastujad näeksid valgust.
Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus.
Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!
Kui nüüd kogu sinu ihu on valgust täis, see tähendab, et temas sugugi ei ole pimedust, siis on ta tervenisti valgust täis nagu siis, kui lamp sind valgustaks oma säraga.”
Jeesuse rääkimise aegu palus keegi variser teda enese juurde lõunale. Jeesus läks sisse ja istus maha.
Variser imestas, et ta enne lõunasööki käsi ei pesnud.
Aga Issand ütles talle: „Teie, variserid, puhastate nüüd karika ja vaagna küll väljastpoolt, teie sisemus aga on täis rüüstet ja kurjust.
Te mõistmatud, eks see, kes on teinud välispidise, ole teinud ka seespidise?
Ent andke seesolev halastusanniks, ja vaata, siis on teile kõik puhas!
Kuid häda teile, variserid, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja igast aedviljast, aga lähete mööda kohusest ja Jumala armastusest! Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse.
Häda teile, variserid, et te armastate esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel!
Häda teile, et te olete nagu tähistamata hauad, ja inimesed, kes kõnnivad nende peal, ei teagi!” + Inimest peeti rüvetatuks, kui ta puudutas hauda.
Aga keegi seadusetundja kostis Jeesusele: „Õpetaja, seda öeldes sa solvad ka meid.”
Tema aga ütles: „Häda ka teile, seadusetundjad, sest te koormate inimesi vaevukantavate koormatega, ise ei pane aga neile koormaile sõrmeotsagi külge!
Häda teile, sest te ehitate prohvetitele hauamärke, teie isad on nad aga tapnud!
Niisiis, te ise tunnistate, et olete oma isade tegude poolt, sest nemad tapsid nad ära, aga teie ehitate nende hauamärke.
Seepärast ütleb ka Jumala tarkus: Ma läkitan nende juurde prohveteid ja apostleid, ja nad kiusavad neid taga ja tapavad neist mõned,
et sellelt sugupõlvelt nõutaks kätte kõigi prohvetite veri, mis on valatud maailma rajamisest peale,
Aabeli verest kuni Sakarja vereni, kes hukati altari ja jumalakoja vahel. Jah, ma ütlen teile, see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt!
Häda teile, seadusetundjaile, sest te olete ära võtnud tunnetuse võtme; ise te ei ole sisse läinud, ent olete takistanud sisseminejaid!”
Ja kui Jeesus oli majast väljunud, said kirjatundjad ja variserid väga vihaseks ja hakkasid teda sõnast püüdma paljude asjade pärast,
varitsedes teda, et midagi kätte saada tema suust.
Luuka 12 Sel ajal, kui rahvast oli kokku tulnud tuhandete kaupa, nii et üksteist tallati, hakkas Jeesus rääkima esmalt oma jüngritele: „Hoidke end variseride haputaigna, see tähendab silmakirjalikkuse eest!
Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada.
Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt.
Teile aga, oma sõpradele, ma ütlen: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha!
Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke!
Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees.
Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!
Aga ma ütlen teile, igaüht, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala inglite ees,
aga see, kes minu ära salgab inimeste ees, salatakse ära Jumala inglite ees.
Igaüks, kes ütleb midagi Inimese Poja kohta, võib saada andeks, aga kes teotab Püha Vaimu, sellele ei anta andeks.
Aga kui teid viiakse sünagoogidesse ja ülemate ja võimumeeste ette, ärge siis muretsege, kuidas või mida enese eest kosta või mida öelda,
sest selsamal tunnil õpetab Püha Vaim teile, mida te peate ütlema.”
Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!”
Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?”
Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!”
Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud.
Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.”
Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara
ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”
Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.”
Aga Jeesus ütles jüngritele: „Seepärast ma ütlen teile, ärge muretsege elu pärast, mida süüa, ega ihu pärast, millega rõivastuda,
sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas.
Vaadake kaarnaid - nad ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Kui palju enamat väärt olete teie lindudest!
Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elueale küünra lisada?
Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, mis te siis muu pärast muretsete?
Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist.
Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!
Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud,
sest kõike seda taotlevad maailma rahvad. Teie Isa ju teab, et te seda vajate.
Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi!
Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!
Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas,
sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.
Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu
ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada.
Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.
Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral + Vt Mk 13:35 seletust. ja leiaks nad nõnda - õndsad on need!
Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda.
Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!”
Aga Peetrus küsis: „Issand, kas sa räägid selle tähendamissõna meile või kõikidele?”
Ja Issand ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona?
Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.
Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle.
Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles”, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama,
siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada.
Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,
kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.
Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!
Aga mul on ees ristimine, millega mind ristitakse, ja kuidas mul on kitsas käes, kuni see on viidud lõpule!
Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt.
Sest nüüdsest peale on viis ühes kojas lahkmeeles, kolm kahe vastu ja kaks kolme vastu,
isa poja vastu ja poeg isa vastu, ema tütre vastu ja tütar ema vastu, ämm minia ja minia ämma vastu.”
Aga Jeesus ütles ka rahvahulkadele: „Kui te näete pilve tõusvat lääne poolt, siis te ütlete kohe: „Raske sadu tuleb.” Ja nõnda sünnibki.
Ja kui puhub lõunatuul, siis te ütlete: „Kuum ilm tuleb.” Ja nõnda sünnib.
Te silmakirjatsejad! Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva?
Miks te siis iseeneste kohta ei otsusta, mis on õige?
Sest see on nii: kui sa oma vastasega lähed ülema ette, püüa siis temaga asi lahendada teel, et ta sind ei veaks kohtuniku ette ja kohtunik ei annaks sind kohtuteenri kätte ja kohtuteener ei heidaks sind vangi.
Ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi leptoni.”
Luuka 13 Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega.
Ja Jeesus ütles neile vastuseks: „Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud?
Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.
Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad?
Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.”
Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud.
Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?”
Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen,
ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!””
Ja Jeesus oli õpetamas ühes sünagoogis hingamispäeval.
Ja vaata, seal oli naine, kel oli haiguse vaim kaheksateist aastat ja kes käis kõveras ega saanud ennast päris sirgeks ajada.
Teda nähes kutsus Jeesus ta enese juurde ja ütles talle: „Naine, sa oled lahti oma haigusest!”
Ja ta pani käed tema peale ja otsekohe ajas naine enese sirgeks ja ülistas Jumalat.
Aga sünagoogi ülem, kelle meel läks pahaseks, et Jeesus tervendas hingamispäeval, ütles rahvahulgale: „Kuus päeva on, mil tööd peab tegema, tulge siis neil päevil ja laske endid terveks teha, aga ärge tulge hingamispäeval!”
Aga Issand vastas talle: „Te silmakirjatsejad, eks igaüks teie seast päästa ka hingamispäeval oma härja või eesli sõime küljest lahti ja vii jooma?
Kas siis teda, kes on Aabrahami tütar, keda saatan, ennäe, juba kaheksateist aastat on hoidnud ahelais, ei oleks tohtinud sellest köidikust lahti päästa hingamispäeval?”
Ja kui ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ent kogu rahvahulk rõõmustas kõigi auliste tegude üle, mis sündisid Jeesuse läbi.
Siis ta ütles: „Mille sarnane on Jumala riik ja millega ma teda võrdleksin?
Ta on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma aeda. See kasvas ja sai puuks ja taeva linnud pesitsesid tema okstes.”
Ja Jeesus ütles taas: „Millega ma võrdleksin Jumala riiki?
See on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.”
Ja Jeesus rändas mööda linnu ja külasid, õpetades ja käies teed Jeruusalemma poole.
Aga keegi ütles temale: „Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?” Tema aga ütles neile:
„Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!
Pärast seda kui kojaisand on tõusnud ja ukse lukku pannud, jääte te seisma õue ja uksele koputama, öeldes: Issand, ava meile! Ja tema kostab teile: Mina ei tunne teid, kust te olete tulnud.
Siis ütlete teie: Me oleme sinu ees söönud ja joonud ja sina õpetasid meie tänavatel.
Ja tema ütleb teile: Ma ei tea, kust te olete tulnud, hoidke minust eemale, kõik ülekohtutegijad!
Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami ja Iisakit ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, endid aga välja tõugatuina.
Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis.
Ja vaata, on viimaseid, kes saavad esimesteks, ja on esimesi, kes jäävad viimasteks!”
Tolsamal ajal tulid mõned variserid ja ütlesid Jeesusele: „Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!”
Aga tema ütles neile: „Minge ja ütelge sellele rebasele + Rebane on rabinistlikus kirjanduses tühise ja salakavala inimese võrdpildiks. : Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule.
Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas.
Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!
Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”
Luuka 14 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda.
Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene.
Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: „Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?”
Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna.
Ja nendele ta ütles: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?”
Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata.
Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti:
„Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem,
ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika;
vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad.
Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Aga sellele, kes ta oli kutsunud, ütles Jeesus: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu,
vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid,
siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel.”
Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis, ütles ta Jeesusele: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!”
Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid.
Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis!
Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind!
Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!
Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.
Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid!
Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi.
Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis!
Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!”
Aga koos Jeesusega käis palju rahvast. Ja ta ütles nende poole pöördudes:
„Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.
Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger.
Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks?
Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama:
See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!
Või kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu, eks ta istu enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu, kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega?
Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik rahuks?
Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger.
Sool on küll hea, aga kui soolgi läheb tuimaks, millega seda siis maitsestada?
Ei see kõlba mulda ega sõnnikusse, see visatakse minema. Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Luuka 15 Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama.
Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!”
Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna:
„Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele
ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!”
Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab?
Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!”
Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”
Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega.
Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.
Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.
Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.
Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!
Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,
ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!””
Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.
Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”
Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga
ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,
sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,
ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.
See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.”
Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.
Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.
Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!”
Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.
Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.””
Luuka 16 Aga Jeesus ütles ka jüngritele: „Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara.
Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: „Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!”
Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: „Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen.
Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!”
Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: „Kui palju sa võlgned mu isandale?”
See ütles: „Sada vaati õli.” Tema aga ütles talle: „Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!”
Seejärel ta küsis teiselt: „Aga kui palju sina võlgned?” See ütles: „Sada tündrit nisu.” Sellele ütles valitseja: „Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!”
Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.
Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.
Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus.
Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist?
Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?
Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!”
Aga seda kõike kuulsid ka variserid, kes olid rahaahned, ja nad irvitasid Jeesuse üle.
Ja ta ütles neile: „Teie olete need, kes end õigena näitavad inimeste silmis. Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on kõrge, see on Jumala ees jäledus.
Moosese Seadus ja Prohvetid ulatuvad Johanneseni. Sellest ajast peale kuulutatakse evangeeliumi Jumala riigist ja igaüks tungib väevõimul sinna sisse.
Aga hõlpsamini kaovad taevas ja maa kui üksainus kriipsuke Seadusest.
Igaüks, kes ajab minema oma naise ja võtab teise, rikub abielu, ja kes võtab minemaaetud naise, rikub abielu.
Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.
Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.
Ja ta hüüdis: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!”
Aga Aabraham ütles: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu.
Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”
Aga tema ütles: „Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta,
sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!”
Kuid Aabraham ütles: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!”
Ent tema ütles: „Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!”
Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!””
Luuka 17 Aga Jeesus ütles oma jüngritele: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad.
Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule.
Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!
Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen”, andesta ikka talle!”
Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!”
Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!” ja see kuulaks teie sõna.
Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”?
Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!”
Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi?
Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.”
Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi.
Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma.
Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!”
Ja neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks.
Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades
ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane.
Jeesus kostis: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa?
Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?”
Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!”
Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt
ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!”
Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha.
Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge minge välja ja ärge jookske selle järele,
sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.
Kuid enne peab ta palju kannatama ja see sugupõlv tunnistab ta kõlbmatuks.
Ja just nõnda nagu sündis Noa päevil, nii on ka Inimese Poja päevil:
nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik.
Nõndasamuti ka, nagu oli Loti päevil: nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid,
aga sel päeval, mil Lott lahkus Soodomast, sadas taevast tuld ja väävlit ning hävitas nad kõik.
Otse niisamuti on sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub.
Kes sel päeval on katusel ja ta asjad on majas, ärgu tulgu alla neid võtma, ja nõndasamuti see, kes on väljal, ärgu pöördugu tagasi!
Tuletage meelde Loti naist!
Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.
Ma ütlen teile, sel ööl on kaks ühes voodis - üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha,
kaks naist jahvatavad üheskoos - üks võetakse vastu, teine jäetakse maha.
[Kaks (meest) on väljal - üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.]”
Ja nad kostsid: „Kus, Issand?” Aga tema ütles neile: „Kus korjus on, sinna kogunevad ka raisakotkad.”
Luuka 18 Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida:
„Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi.
Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: „Kaitse mu õigust mu vastase vastu!”
Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: „Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi,
ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.””
Aga Issand ütles: „Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb!
Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates?
Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”
Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna:
„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner.
Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.
Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.”
Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid.
Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!
Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.”
Ja keegi ülem küsis Jeesuselt: „Hea Õpetaja, mida tehes ma päriksin igavese elu?”
Jeesus ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal.
Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa oma isa ja ema!”
Aga tema ütles: „Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest saadik.”
Seda kuuldes ütles Jeesus talle: „Üks asi on sul veel vajaka: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!”
Aga seda kuuldes jäi ta päris kurvaks, sest ta oli väga rikas.
Aga nähes teda kurvastavat, ütles Jeesus: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!
Sest hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki.”
Kuulajad küsisid: „Kes siis võib saada päästetud?”
Ent tema ütles: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.”
Peetrus ütles: „Vaata, meie oleme oma vara maha jätnud ja järgnenud sulle.”
Tema aga ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast,
kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu.”
Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast,
sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse,
ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.”
Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet.
Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres.
Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla.
Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda.
Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt:
„Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Tema aga ütles: „Issand, et ma jälle näeksin!”
Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!”
Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.
Luuka 19 Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi.
Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem, ja ta oli rikas.
Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus, aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu.
Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema.
Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale: „Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!”
Ja Sakkeus tuli kiiresti maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu.
Ja seda nähes nurisesid kõik: „Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!”
Sakkeus ütles aga Issanda ette astudes: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.”
Aga Jeesus ütles talle: „Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on Aabrahami poeg.
Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.”
Aga neile, kes teda kuulasid, rääkis Jeesus veel ühe tähendamissõna, sest ta oli Jeruusalemma lähedal ja nemad arvasid, et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab.
Ta ütles siis: „Üks kõrgest soost inimene reisis kaugele maale, et omandada kuningriik ja siis pöörduda tagasi.
Ning ta kutsus kümme oma sulastest ja andis neile kümme naela raha + Kõne all oleva raha väärtus on 100 teenarit. ja ütles neile: „Kaubelge, kuni ma tagasi tulen!”
Aga ta alamad vihkasid teda ja läkitasid saadikud talle järele ütlema: „Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks.”
Ja see sündis, kui ta tagasi tuli, olles saanud selle riigi, et ta käskis enese juurde kutsuda need sulased, kellele ta oli raha andnud, et saada teada, kui palju kasu keegi kaubeldes oli saanud.
Siis tuli esimene ja ütles: „Isand, sinu nael on kümme naela kasu toonud.”
Ja tema ütles sellele: „Tubli, sa hea sulane! Et sa oled olnud ustav kõige pisemas, seepärast olgu sul meelevald kümne linna üle.”
Ja teine tuli ja ütles: „Isand, sinu nael on viis naela kasu toonud.”
Tema ütles sellelegi: „Ja sina ole viie linna üle!”
Ja veel teine tuli ja ütles: „Isand, vaata, siin on sinu nael, mida ma olen alles hoidnud higirätikus,
sest ma kartsin sind: sa oled vali mees, sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud.”
Tema ütles talle: „Sinu enda suu läbi ma mõistan su süüdi, sa halb sulane! Eks sa teadnud, et ma olen vali mees: võtan, mida ma ei ole paigale pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud?
Mispärast sa ei ole siis andnud mu raha panka? Küll ma siis oleksin selle tagasi tulles kasuga kätte nõudnud.”
Ja ta ütles juuresseisjaile: „Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!”
Ja nemad ütlesid talle: „Isand, tal on kümme naela!”
„Ma ütlen teile, igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on.
Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin, tooge siia ja lööge nad maha minu ees!””
Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole.
Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest,
öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.””
Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud.
Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?”
Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.”
Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.
Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale.
Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
„Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!”
Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!”
Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”
Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast:
„Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.
Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt
ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.”
Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid,
öeldes neile: „Kirjutatud on:Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.”
Ja Jeesus oli päevast päeva õpetamas pühakojas. Aga ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust teda hukata, samuti ülikud,
ent nad ei leidnud, mida teha, sest kogu rahvas rippus Jeesuse küljes teda kuulates.
Luuka 20 Ja see sündis ühel neist päevist, kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas, et ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega astusid ta juurde
ja küsisid temalt: „Ütle meile, millise meelevallaga sa neid asju teed või kes on see, kes sulle selle meelevalla on andnud?”
Jeesus kostis neile: „Ka mina küsin teilt ühte asja. Öelge mulle,
kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest.”
Aga nemad arutasid omavahel: „Kui ütleme, et taevast, siis ta ütleb: „Miks te siis ei uskunud teda?”
Kui me aga ütleksime: „Inimestest”, siis kogu rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet.”
Ja nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust see oli.
Siis Jeesus ütles neile: „Ega minagi teile ütle, millise meelevallaga ma seda teen.”
Jeesus aga hakkas rahvale rääkima seda tähendamissõna: „Üks inimene istutas viinamäe ja andis selle rentnike kätte ning reisis pikaks ajaks võõrsile.
Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et need sellele annaksid viinamäe viljast. Aga rentnikud peksid teda ja saatsid ta minema tühjade kätega.
Ja ta läkitas veel teise sulase. Nemad peksid ja solvasid tedagi ning saatsid ta minema tühjade kätega.
Ja ta läkitas veel kolmanda. Aga sellegi nad peksid veriseks ja viskasid välja.
Siis mõtles viinamäe isand: „Mis ma pean tegema? Ma saadan oma armsa poja, võib-olla teda nad häbenevad.”
Aga teda nähes arutasid rentnikud omavahel: „Tema ongi see pärija! Tapame ta ära, et pärand saaks meile!”
Ja nad viskasid ta viinamäelt välja ning tapsid ära. Mida nüüd viinamäe isand teeb nendega?
Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.” Seda kuuldes nad ütlesid: „Taevas hoidku selle eest!”
Tema aga ütles neile otsa vaadates: „Mida siis tähendab see kirjasõna: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks?
Igaüks, kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.”
Ja kirjatundjad ja ülempreestrid otsisid võimalust selsamal tunnil pista käsi tema külge, kuid nad kartsid rahvast. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta.
Ja nad läkitasid Jeesust varitsema nuhke, kes pidid teesklema õigeid, et teda tabada mõne sõna pealt, nii et nad võiksid ta anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda.
Ja need küsisid temalt: „Õpetaja, me teame, et sa räägid ja õpetad õigesti ega otsusta näo järgi, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt.
Kas me peame keisrile andma pearaha või ei?”
Aga et Jeesus märkas nende salakavalust, ütles ta neile:
„Näidake mulle teenarit! Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nemad ütlesid: „Keisri.”
Jeesus ütles neile: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!”
Ja nad ei suutnud teda millestki tema kõnes tabada rahvahulga ees ja tema vastust imetledes jäid nad vait.
Jeesuse juurde astusid mõned saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
„Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud: Kui sureb kellegi vend, kel on naine, ja tal ei ole olnud lapsi, siis ta vend peab võtma oma surnud venna naise ja soetama sugu vennale.
Oli kord seitse venda: ja esimene võttis naise ja suri lapseta,
ja teine,
ja kolmas võttis tema, ja nõndasamuti kõik seitse - nad ei jätnud lapsi järele ja surid.
Pärast suri ka naine.
See naine - kelle naiseks nende seast ta saab ülestõusmisel? Ta on olnud naiseks ju neile seitsmele.”
Ja Jeesus ütles neile: „Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele,
aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele,
sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.
Aga et surnud tõusevad üles, seda osutab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos, kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks.
Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.”
Siis mõned kirjatundjaist kostsid: „Õpetaja, sa rääkisid hästi”,
sest nad ei julgenud temalt enam midagi küsida.
Jeesus aga ütles neile: „Kuidas nad ütlevad Messia olevat Taaveti poja?
Taavet ise ju ütleb Laulude raamatus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!
Seega nimetab Taavet teda Issandaks - kuidas on ta siis tema poeg?”
Aga Jeesus ütles kogu rahva kuuldes jüngritele:
„Hoiduge kirjatundjatest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ning armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti pidusöökidel,
kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks! Nemad saavad seda rängema kohtuotsuse.”
Luuka 21 Aga vaadates ümber nägi Jeesus rikkaid oma ande ohvrikirstu panevat.
Ta nägi ka üht vaest lesknaist panevat sinna kaks leptonit
ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud,
sest need kõik panid oma küllusest Jumalale anniks, kuid tema pani oma kehvusest kogu elatise, mis tal oli.”
Ja kui mõned ütlesid pühakoja kohta, et see on ilusate kividega ja tõotusandidega ehitud, siis Jeesus ütles:
„Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!”
Aga nad küsisid temalt: „Õpetaja, millal need siis tulevad ja mis on tunnustäheks, kui need peavad sündima?”
Jeesus ütles: „Vaadake, et teid ei eksitataks! Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes: „Mina see olen!” ja „Aeg on lähedal!” Ärge minge nende järel!
Aga kui te kuulete sõdadest ja rahutustest, siis ärge kartke, sest see kõik peab enne sündima, kuid lõpp ei ole veel niipea käes.”
Siis ta ütles neile: „Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu.
Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast.
Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.
See annab teile võimaluse tunnistamiseks.
Jätke siis meelde, et te ette ei muretseks, mida eneste eest kosta,
sest mina ise annan teile suu ja tarkuse, mille vastu ei saa seista ega rääkida keegi teie vastastest.
Aga ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad reedavad teid ja lasevad mõned teie seast surmata,
ning teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast.
Ent juuksekarvgi ei saa hukka teie peast.
Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge.
Aga kui te näete Jeruusalemma sõjalaagreist piiratuna, siis mõistke, et selle laastamine on lähedal.
Siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedele, ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu tulgu linna,
sest need on kättemaksupäevad, et kõik läheks täide, mis on kirjutatud.
Häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad neil päevil, sest suur kitsikus tuleb maa peale ja viha selle rahva vastu.
Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka, ja Jeruusalemm jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis.
Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast.
Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.
Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.
Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!”
Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid:
kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal.
Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal!
Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.
Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt
otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad!
Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!”
Aga Jeesus oli päeva ajal õpetamas pühakojas, ööseks aga läks välja ööbima mäele, mida hüütakse Õlimäeks.
Ja kõik rahvas tuli varahommikul tema juurde pühakotta teda kuulama.
Luuka 22 Aga lähenes hapnemata leibade püha, mida hüütakse paasaks,
ning ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust, kuidas Jeesust hukata, sest nad kartsid rahvast.
Aga saatan oli läinud Juuda sisse, keda hüüti Iskariotiks, kes oli nende kaheteistkümne hulgast,
ja Juudas läks ja rääkis kokku ülempreestrite ja templivalvuritega selles, kuidas ta saaks Jeesuse ära anda nende kätte.
Ja nad said rõõmsaks ja leppisid temaga kokku, et nad annavad talle raha.
Ja Juudas nõustus ning hakkas otsima Jeesuse äraandmiseks parajat aega, mil rahvahulka pole ta ümber.
Saabus hapnemata leibade püha, mil paasatall pidi tapetama,
ja Jeesus läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: „Minge ja valmistage meile paasa, et me seda sööksime!”
Nemad küsisid temalt: „Kuhu sa tahad, et me selle valmistaksime?”
Tema ütles neile: „Vaata, kui te lähete linna sisse, siis te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa sinna majja, kuhu ta sisse astub,
ja ütelge selle maja peremehele: „Õpetaja ütleb sulle: Kus on võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?”
Siis too näitab teile suurt vaipadega kaetud ülemist tuba, seal valmistage!”
Nad läksid ja leidsid nõnda, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga.
Ja ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist,
sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.”
Ja ta võttis karika, tänas ning ütles: „Võtke see ning jagage eneste vahel!
Sest ma ütlen teile, mina ei joo nüüdsest peale viinapuu viljast, kuni Jumala riik on tulnud.”
Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!”
Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.
Siiski, vaata, minu äraandja käsi on minuga lauas,
sest Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu see on määratud, ometi häda sellele inimesele, kes ta ära annab!”
Ja nemad hakkasid omavahel arutama, kes see küll võiks nende seast olla, kes seda kavatseb teha.
Aga nende seas tõusis ka vaidlus, keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks.
Ent Jeesus ütles neile: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse „heategijaiks”.
Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib.
Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.
Aga teie olete need, kes minu juures on püsinud mu kiusatustes,
ja mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud,
et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule.
Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu!
Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!”
Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!”
Jeesus aga ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!”
Ja Jeesus ütles neile: „Kui ma läkitasin teid kukruta ja paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?” Nemad ütlesid: „Ei midagi.”
Siis ta ütles neile: „Kuid nüüd, kellel on kukkur, võtku see kaasa, nõndasamuti ka paun, ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub ja ostku mõõk!
Sest ma ütlen teile, minus peab minema täide, mis on kirjutatud: Ta on ülekohtuste sekka arvatud. Sest ka see, mis minu kohta käib, on lõpul.”
Aga nemad ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka.” Tema ütles neile: „Sellest on küllalt.”
Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja jüngrid järgnesid talle.
Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: „Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!”
Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas:
„Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!”
[Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.
Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.]
Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast.
Ja ta ütles neile: „Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!”
Kui Jeesus alles rääkis, vaata, tuli rahvajõuk, ja see, keda hüüti Juudaks - üks neist kaheteistkümnest -, käis nende ees ja astus Jeesuse juurde talle suud andma.
Aga Jeesus ütles talle: „Juudas, kas sa annad Inimese Poja suudlusega ära?”
Kui tema jüngrid nägid, mis on tulemas, ütlesid nad: „Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?”
Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva.
Aga Jeesus kostis: „Jätke see!” Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.
Aga Jeesus ütles ülempreestritele ja templivalvuritele ja vanematele, kes tema vastu olid tulnud: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega?
Kui ma olin päevast päeva teie juures pühakojas, siis te ei pannud käsi mu külge. Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald.”
Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri majja. Ent Peetrus järgnes eemalt.
Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende sekka.
Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: „Ka tema oli koos Jeesusega.”
Peetrus aga salgas: „Naine, ma ei tunne teda.”
Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: „Ka sina oled nende seast.” Peetrus aga lausus: „Inimene, ma ei ole.”
Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine: „Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane.”
Peetrus aga ütles: „Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid.” Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk.
Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.
Aga mehed, kes Jeesust kinni pidasid, teotasid teda ja peksid.
Nad katsid kinni ta silmad ja küsisid temalt: „Ütle prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?”
Ja nad teotasid teda paljude pilkesõnadega.
Ja kui valgeks läks, kogunes rahva vanematekogu, ülempreestrid ja ka kirjatundjad, ning nad viisid Jeesuse Suurkohtu ette
ja ütlesid: „Kui sina oled Messias, siis ütle meile!” Aga tema ütles neile: „Kui ma teile ütleksin, ei usuks te mitte,
ja kui ma küsiksin, ei vastaks te mitte.
Ent nüüdsest peale istub Inimese Poeg Jumala väe paremal käel.”
Aga nad kõik ütlesid: „Sina oled siis Jumala Poeg?” Aga Jeesus lausus neile: „Need on teie sõnad, et mina olen.”
Nemad aga ütlesid: „Mis tunnistust meil veel on vaja? Oleme ju ise seda kuulnud tema suust!”
Luuka 23 Ja kogu nende hulk tõusis püsti ning viis Jeesuse Pilaatuse juurde.
Ja nad hakkasid tema peale kaebama: „Me oleme leidnud, et tema ahvatleb meie rahvast eksiteele. Ta keelab anda keisrile pearaha ja väidab enda kuningas Messia olevat.”
Pilaatus küsis Jeesuselt: „Kas sina oled juutide kuningas?” Tema lausus talle vastates: „Need on sinu sõnad.”
Pilaatus ütles ülempreestritele ja rahvahulgale: „Ma ei leia sellel inimesel mingit süüd.”
Nemad aga ajasid peale, üteldes: „Tema ässitab rahvast, õpetades rahvast kogu Juudamaal, alates Galileast kuni siiani.”
Seda kuuldes küsis Pilaatus, kas see inimene on galilealane.
Ja kui ta sai teada, et Jeesus on Heroodese meelevalla alt, saatis ta tema Heroodese juurde, kes ka ise oli neil päevil Jeruusalemmas.
Aga Heroodes sai Jeesust nähes väga rõõmsaks, sest ta oli juba ammugi tahtnud teda näha, kuna ta oli temast kuulnud; samuti lootis ta näha mõnda imetähte, mida ta teeb.
Ta küsitles teda paljudes asjades, aga Jeesus ei vastanud talle midagi.
Ent ülempreestrid ja kirjatundjad seisid seal juures ja kaebasid ägedalt ta peale.
Kui siis ka Heroodes oma sõduritega oli teda halvustanud ja teotanud, heitis ta talle ülle särava rõiva ja saatis tagasi Pilaatuse juurde.
Aga selsamal päeval said Pilaatus ja Heroodes omavahel sõpradeks, kuna enne seda olid nad olnud teineteisega vaenus.
Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid ja ülemad ja rahva
ning ütles neile: „Te olete toonud minu juurde selle inimese otsekui rahva ässitaja, ja vaata, mina ei ole teie ees teda üle kuulates leidnud sellel inimesel ühtegi süüd, mida teie tema peale kaebate.
Kuid ühtegi süüd ei ole leidnud ka Heroodes, sest ta on tema saatnud tagasi meie juurde. Ja vaata, ta ei ole teinud midagi, mis vääriks surma.
Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.”
[Aga ta oli kohustatud neile pühadeks ühe vangi vabaks laskma.]
Aga rahvahulk karjus ja hüüdis: „Hukka ta ära! Lase meile vabaks Barabas!”
Too oli linnas sündinud mässu ja mõrva pärast vangi heidetud.
Aga Pilaatus pöördus taas nende poole, tahtes vabaks lasta Jeesust.
Kuid nemad karjusid vastu: „Löö risti, löö ta risti!”
Tema aga ütles neile kolmandat korda: „Kuidas nii, mis ta siis halba on teinud? Ma ei ole temast leidnud ühtegi surmasüüd. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.”
Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.
Ja Pilaatus otsustas, et sünniks nende nõudmist mööda:
ta laskis vabaks selle, kes mässamise ja mõrva pärast oli heidetud vangi, aga selle, keda nemad palusid, Jeesuse, andis ta nende meelevalla kätte.
Kuid teda ära viies said nad kätte kellegi Siimona Küreenest, kes oli maalt linna tulemas, ja panid risti tema selga, et ta kannaks seda Jeesuse järel.
Ent Jeesusega käis kaasas suur hulk rahvast ja naisi, kes endale vastu rindu lüües teda itkesid.
Jeesus aga ütles nende poole pöördudes: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast,
sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!
Siis hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale! ja küngastele: Katke meid!
Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga?”
Aga ka kaks muud kurjategijat viidi hukkamisele koos temaga.
Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti, samuti kurjategijad - ühe temast paremale, teise vasemale.
[Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”] Aga nad heitsid liisku tema rõivaid jagades.
Ja rahvas oli jäänud seisma ja teda vaatama. Aga ülemadki irvitasid Jeesuse üle: „Teisi on ta päästnud, päästku iseennast, kui ta on see äravalitu, Jumala Messias!”
Ja ka sõdurid teotasid teda, astudes ta juurde, tuues talle äädikat
ja öeldes: „Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast!”
Aga tema kohal oli ka tahvel: See on juutide kuningas.
Aga üks ristil rippuvaist kurjategijaist teotas Jeesust: „Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!”
Aga teine sõitles teda: „Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all!
Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.”
Ja ta ütles: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!”
Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”
Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat,
sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.
Ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Seda öeldes heitis ta hinge.
Aga juhtunut nähes andis väeülem Jumalale au, öeldes: „See inimene oli tõesti õige!”
Ja kogu rahvahulk, kes oli tulnud seda pealt vaatama, lõi sündivat nähes endale vastu rindu ja pöördus tagasi.
Aga kõik, kes Jeesust tundsid, olid jäänud seisma eemale, samuti naised, kes olid käinud temaga kaasas Galileamaalt alates, ja nad nägid seda.
Ja vaata, Juuda linnast Arimaatiast pärit Joosepi-nimeline Suurkohtu nõunik, kes oli hea ja õiglane mees,
kes ei olnud leppinud nende otsuse ega teoga ja kes ootas Jumala riiki,
läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu.
Ja ta võttis selle maha, mähkis linasse ja asetas kaljusse raiutud hauda, kuhu polnud veel mitte kedagi maetud.
Ja see oli pühade valmistumispäev, ning hingamispäev oli algamas.
Aga naised, kes olid Jeesusega koos tulnud Galileast, läksid kaasa ja vaatasid hauakambrit ja seda, kuidas tema ihu sinna pandi.
Siis nad pöördusid tagasi ning panid valmis lõhnarohte ja mürri. Ja hingamispäeval puhkasid nad käsu järgi.
Luuka 24 Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud.
Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat.
Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu.
Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas.
Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest?
Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas,
öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.”
Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele.
Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele,
ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.
[Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.]
Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel, + Algtekstis 'ligi kuuskümmend staadioni'. Staadion on umbes 190 m. mille nimi on Emmaus.
Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis olid juhtunud.
Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas.
Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära.
Aga Jeesus ütles neile: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?” Ja nad jäid kurvalt seisma.
Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?”
Ja ta küsis neilt: „Mis siis?” Nemad ütlesid talle: „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees,
kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud.
Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist.
Aga ka mõned naised meie seast, kes käisid koidu ajal hauakambri juures, panid meid hämmastuma.
Kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad, öeldes end ka näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et tema elab.
Ja mõned meie kaaslastest läksid hauakambrisse ja leidsid nõnda olevat, nagu ka naised olid ütelnud, teda ennast nad aga ei näinud.”
Ja tema ütles neile: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!
Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?”
Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.
Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi ta, nagu läheks ta edasi.
Aga nemad käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!” Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda.
Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile.
Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist.
Ja nad ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?”
Ja nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi Jeruusalemma ning leidsid koos olevat need üksteist ja nende kaaslased,
kes ütlesid: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.”
Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud.
Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!”
Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.
Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames?
Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!”
Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu.
Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?”
Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala,
ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all.
Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.”
Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama
ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist.
Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast.
Teie olete nende asjade tunnistajad.
Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!”
Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid.
Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse.
Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma
ja olid alati pühakojas Jumalat tänades.
Johannese 1 Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.
Seesama oli alguses Jumala juures.
Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud
tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. + Teisiti interpunkteerides võib tõlkida: 'Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.'
Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.
Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes,
see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma.
Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest.
Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.
Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära.
Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.
Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse,
kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.
Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.
Johannes tunnistas temast ja hüüdis valjusti: „Tema ongi see, kelle kohta mina ütlesin: See, kes tuleb pärast mind, on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina.”
Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale.
Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.
Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.
Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid tema juurde Jeruusalemmast preestreid ja leviite küsima: „Kes sina oled?”
Tema tunnistas ega salanud, vaid tunnistas: „Mina ei ole Messias.”
Ja nad küsisid temalt: „Kes siis? Kas sa oled Eelija?” Ja ta ütles: „Ei ole.” - „Kas sa oled prohvet?” Aga tema vastas: „Ei.”
Siis nad ütlesid talle: „Kes sa siis oled? Me peame andma vastuse neile, kes meid läkitasid. Kelleks sa ennast nimetad?”
Ta lausus: „Mina olen hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud.”
Aga läkitatuid oli ka variseride seast.
Ja need küsisid Johanneselt: „Kui sa ei ole Messias ega Eelija ega prohvet, miks sa siis ristid?”
Tema vastas neile: „Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see,
kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.”
See juhtus Betaanias, sealpool Jordanit, kus Johannes oli ristimas.
Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.
Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina.
Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma olen tulnud ristima veega selleks, et tema saaks avalikuks Iisraelile.”
Ja Johannes tunnistas: „Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat.
Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega ristima, tema ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga.
Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg.”
Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga.
Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: „Vaata, see on Jumala Tall.”
Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa.
Aga Jeesus pöördus ümber ja nähes neid kaasa tulemas, küsis neilt: „Mida te otsite?” Nemad ütlesid talle: „Rabi,” - see on tõlkes „Õpetaja” - „kus sa oled öömajal?”
Ta ütles neile: „Tulge ja vaadake!” Nad tulid siis ja nägid, kus ta oli öömajal, ja jäidki sel päeval tema juurde. Oli umbes neljas tund pärast lõunat.
Üks neist kahest, kes oli kuulnud, mida Johannes ütles, ja Jeesusega kaasa läinud, oli Andreas, Siimon Peetruse vend.
Ta leidis esmalt oma venna Siimona ja ütles talle: „Me oleme leidnud Messia!” - see on tõlkes „Kristuse”.
Andreas viis venna Jeesuse juurde. Jeesus ütles tollele otsa vaadates: „Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” - see on tõlkes Peetruseks. + Nii arameakeelne nimi Keefas kui kreekapärane Peetrus põhineb sõnal 'kalju'.
Järgmisel päeval tahtis Jeesus minna Galileasse. Ja ta leidis Filippuse ja ütles talle: „Järgne mulle!”
Filippus oli pärit Andrease ja Peetruse kodukülast Betsaidast.
Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle: „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.”
Ja Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!”
Jeesus nägi Naatanaeli enda juurde tulevat ja ütles tema kohta: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.”
Naatanael küsis temalt: „Kust sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles talle: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.”
Naatanael ütles talle: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!”
Jeesus vastas talle: „Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.”
Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.”
Johannese 2 Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal.
Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma.
Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.”
Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.”
Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!”
Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit.
Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nad täitsid need ääretasa.
Ja ta ütles neile: „Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Ja nemad viisid.
Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on - teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda -, siis pulmavanem kutsus peigmehe
ja ütles talle: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.”
See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et ta jüngrid jäid temasse uskuma.
Pärast seda läks Jeesus koos oma ema ja vendade ja jüngritega alla Kapernauma ja viibis seal mõned päevad.
Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma.
Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas.
Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad
ja ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!”
Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära.”
Siis ütlesid juudid Jeesusele: „Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?”
Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!”
Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?”
Aga tema mõtles „templi” all oma ihu.
Siis, kui ta oli üles tõusnud surnuist, tuli ta jüngritele meelde, et ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.
Aga kui Jeesus oli paasapühadel Jeruusalemmas, hakkasid paljud tema nimesse uskuma, nähes tunnustähti, mida ta tegi.
Kuid Jeesus ise ei usaldanud ennast nende kätte, sest ta tundis inimesi,
ning tal ei olnud tarvis, et keegi oleks andnud tunnistust teise inimese kohta, sest ta teadis, mis oli inimeses.
Johannese 3 Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid.
Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.”
Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.”
Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?”
Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.
Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.
Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt!
Tuul + Algteksti sõna pneuma tähendab nii tuult kui vaimu. puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”
Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?”
Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?
Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu.
Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?”
Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.
Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,
et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.
Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.
Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.
Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.
Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale; ta viibis seal koos nendega ja ristis.
Ka Johannes oli Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett, ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida;
sest Johannest ei olnud veel vangi heidetud.
Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamiste üle vaidlema.
Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid talle: „Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit ja kellest sa tunnistasid, vaata, ka see ristib ja kõik lähevad tema juurde.”
Johannes kostis: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast.
Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu.
Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.
Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.”
Kes tuleb ülalt, on üle kõikide. Kes on maast, on maast ja räägib maast. Kes tuleb taevast, on üle kõikide.
Tema tunnistab seda, mida on näinud ja kuulnud, ja ometi ei võta keegi tema tunnistust vastu.
Tema tunnistuse vastuvõtmine tähendab pitseriga kinnitamist, et Jumal on tõeline.
Jah, see, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu; Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi.
Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik.
Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.
Johannese 4 Kui nüüd Issand sai teada, et variserid olid kuulnud, et Jeesus teeb jüngriteks ja ristib rohkem inimesi kui Johannes -
kuigi Jeesus ise ei ristinud, vaid tema jüngrid -,
jättis ta Juudamaa ja läks tagasi Galileasse.
Ta pidi aga minema läbi Samaaria.
Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile;
seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg.
Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: „Anna mulle juua!”
Aga tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma.
Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega.
Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.”
Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee”?
Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?”
Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle,
aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”
Naine ütles talle: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!”
Jeesus ütles talle: „Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!”
Naine vastas: „Mul ei ole meest.” Jeesus ütles talle: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest”,
sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.”
Naine ütles temale: „Isand, ma näen, et sa oled prohvet.
Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel, ja teie ütlete, et Jeruusalemm olevat paik, kus peab kummardama.”
Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas!
Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt.
Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad.
Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.”
Naine ütles temale: „Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuulutab meile kõik.”
Jeesus ütles talle: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.”
Ja sel hetkel tulid ta jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei öelnud keegi: „Mis sa temalt tahad?” või „Mida sa temaga räägid?”
Siis jättis naine oma veekannu sinna ning läks tagasi külla ja ütles inimestele:
„Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?”
Ja nad tulid külast välja Jeesuse juurde.
Vahepeal palusid jüngrid teda: „Rabi, söö!”
Aga tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.”
Siis arutasid jüngrid omavahel: „Kas keegi on talle süüa toonud?”
Jeesus ütles neile: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.
Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!
Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada.
Jah, siin on tõsi see ütlus: „Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.”
Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.”
Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.”
Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva.
Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi.
Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.”
Aga kahe päeva möödudes rändas Jeesus sealt edasi Galileasse.
Jeesus ise ju tunnistas, et „prohvetist ei peeta lugu ta oma kodukohas”.
Ometi, kui ta nüüd tuli Galileasse, võtsid galilealased tema hästi vastu, sest nad olid näinud, mida kõike ta oli teinud pühade ajal Jeruusalemmas; nemadki olid ju käinud nendel pühadel.
Nii tuli Jeesus taas Galilea Kaanasse, kus ta oli muutnud vee veiniks. Ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige.
Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas.
Siis Jeesus ütles talle: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.”
Ametimees ütles talle: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!”
Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!” Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks.
Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et ta laps elab.
Siis ta päris neilt tundi, mil pojal hakkas kergem. Nad ütlesid talle: „Eile päeval kella ühe ajal lahkus temast palavik.”
Nüüd märkas isa, et see oli juhtunud täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: „Sinu poeg elab!” Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.
Selle teise tunnustähe tegi Jeesus pärast Juudamaalt Galileasse tulekut.
Johannese 5 Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma.
Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku.
Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid ootasid vee liikumist,
sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli].
Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat.
Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?”
Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.”
Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!”
Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev.
Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.”
Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!”
Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?”
Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka.
Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!”
Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.
Seepärast hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda teinud hingamispäeval.
Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen.”
Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks.
Siis Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg.
Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb, ning tahab temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda et te seda panete imeks.
Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.
Ja tõepoolest: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte,
et kõik austaksid Poega, nõnda nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on tema läkitanud.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama.
Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas,
ja ta on temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese Poeg.
Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält
ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.
Mina ei saa iseenesest teha midagi. Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane, sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.
Kui ma tunnistaksin iseenese kohta, ei oleks mu tunnistus kehtiv.
See, kes minu kohta tunnistab, on keegi teine, ja ma tean: see tunnistus, mida tema minu kohta tunnistab, on kehtiv.
Teie olete läkitanud saadikuid Johannese juurde, ja tema on tunnistanud tõtt.
Aga mina ei vaja mingit inimese tunnistust, vaid räägin seda selleks, et teie võiksite pääseda.
Johannes oli lamp, mis põles ja paistis, teie aga tahtsite üürikest aega ilutseda tema valguses.
Aga minul on suurem tunnistus kui Johannese oma: teod, mis Isa mulle on andnud täide viia, needsamad teod, mida ma teen, tunnistavadki minust, et Isa on minu läkitanud.
Ja Isa, kes minu on saatnud, tema ise tunnistab minu kohta. Teie ei ole iialgi kuulnud tema häält ega näinud tema nägu
ega püsi tema sõna teis, sest te ei usu teda, kelle tema on läkitanud.
Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu - ja just need on, mis tunnistavad minust.
Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.
Mina ei vaja austust inimestelt,
kuid ma tunnen teid: teie sees ei ole armastust Jumala vastu.
Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu. Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu.
Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?
Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud,
sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.
Aga kui te isegi tema kirju ei usu, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu?”
Johannese 6 Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve.
Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi.
Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega.
Ent paasa, juutide püha, oli ligi.
Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”
Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha.
Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.”
Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle:
„Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?”
Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest.
Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid.
Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!”
Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud.
Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.”
Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.
Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde
ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde.
Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained.
Nad olid nüüd sõudnud umbes kolm-neli miili, kui nägid Jeesust järvel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma.
Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!”
Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.
Järgmisel päeval nägi järve kaldal seisev rahvahulk, et seal oli ainult üks paat. Nad teadsid, et Jeesus ei olnud astunud paati koos oma jüngritega, vaid ta jüngrid olid ära läinud üksi.
Tibeeriasest tuli veel teisi paate selle paiga lähedale, kus nad olid söönud Issanda õnnistatud leiba.
Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma.
Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: „Rabi, millal sa siia said?”
Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.
Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.”
Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?”
Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.”
Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?
Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.”
Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast.
Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.”
Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”
Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.
Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.
Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.
Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.
Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval.
See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.”
Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: „Mina olen taevast alla tulnud leib.”
Ja nad laususid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla tulnud taevast?”
Jeesus vastas neile: „Ärge nurisege endamisi!
Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.
Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde.
Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.
Mina olen eluleib.
Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.
See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks.
Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.”
Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: „Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?”
Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.
Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval,
sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.
Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.
Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.
See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.”
Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.
Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?”
Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: „Kas see ärritab teid?
Aga mis on veel siis, kui te näete Inimese Poega üles minevat sinna, kus ta oli enne?
Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.
Kuid teie seas on mõned, kes ei usu.” Jeesus teadis ju algusest peale, kes on need, kes ei usu, ja kes on see, kes tema reedab.
Ja ta ütles: „Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa.”
Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.
Siis ütles Jeesus neile kaheteistkümnele: „Kas teiegi tahate ära minna?”
Siimon Peetrus vastas talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad,
ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.”
Jeesus vastas neile: „Eks ma ole teid kahtteistkümmend välja valinud, ent üks teie seast on kurat.”
Aga seda ta ütles Juudas Iskarioti kohta, sest see kavatses teda reeta, üks neist kaheteistkümnest.
Johannese 7 Pärast seda käis Jeesus mööda Galileamaad, sest ta ei tahtnud rännata Juudamaal, kuna juudid otsisid võimalust teda tappa.
Aga juutide lehtmajadepüha oli lähedal.
Siis Jeesuse vennad ütlesid talle: „Lahku siit ja mine Juudamaale, et ka sinu jüngrid näeksid su tegusid, mida sa teed,
sest keegi ei tee midagi salajas, kui ta ise tahab olla üldsusele tuntud. Kui sa teed selliseid asju, siis avalda ennast maailmale!”
Isegi Jeesuse vennad ei uskunud temasse.
Siis ütles Jeesus neile: „Minu aeg ei ole veel käes, aga teil on alati paras aeg.
Maailm ei saa teid vihata, mind see aga vihkab, sest mina tunnistan selle kohta, et selle teod on kurjad.
Teie minge üles pühiks, mina ei lähe üles neiks pühiks, sest minu aeg ei ole veel täis saanud.”
Ta ütles seda neile ja jäi Galileasse.
Aga kui Jeesuse vennad olid pühiks üles läinud, läks temagi, aga ta ei läinud avalikult, vaid otsekui salaja.
Siis juudid otsisid Jeesust pühadeks kogunenute hulgast ja küsisid: „Kus ta on?”
Ja rahvahulgas sosistati rohkesti tema kohta, ühed ütlesid, et ta on hea, teised, et ei ole, vaid ta eksitab rahvast.
Ometi ei rääkinud keegi temast avalikult, sest kõik kartsid juute.
Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas.
Juudid panid seda imeks ja ütlesid: „Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?”
Siis Jeesus vastas neile: „Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud.
Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.
Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet.
Kas Mooses ei andnud teile Seadust? Aga keegi teist ei tee Seaduse järgi. Miks te otsite võimalust mind tappa?”
Rahvahulk vastas: „Sinus on kuri vaim. Kes otsib võimalust sind tappa?”
Jeesus kostis: „Ma tegin ühe teo, ja te kõik panete imeks.
Eks ole: Mooses on andnud teile ümberlõikamise - kuigi see ei ole pärit Mooseselt, vaid esiisadelt - ja te lõikate inimese ümber ka hingamispäeval.
Kui inimese peab ümber lõikama hingamispäeval, et Moosese Seadus ei jääks täitmata, miks te siis minu peale tigedad olete, et ma olen kogu inimese terveks teinud hingamispäeval?
Ärge tehke kohtuotsust näo järgi, vaid tehke õiglane otsus!”
Siis mõned jeruusalemlastest ütlesid: „Eks ta ole seesama, kelle tapmiseks nad otsivad võimalust?
Ja ennäe, ta räägib avalikult, ja talle ei öelda midagi! Kas ehk ülemad on tõesti ära tundnud, et tema ongi Messias?
Kuid me teame teda, kust ta on pärit, aga kui tuleb Messias, siis ei tea keegi, kust ta on.”
Siis hüüdis Jeesus pühakojas õpetades valjusti: „Jah, mind te teate ja teate ka, kust ma olen. Ent mina ei ole tulnud iseenesest, vaid tõeline on tema, kes minu on saatnud ja keda teie ei tunne.
Mina tunnen teda, sest ma olen tulnud tema juurest ja tema on minu läkitanud.”
Nüüd nad otsisid võimalust teda vahistada, ometi ei pannud keegi kätt ta külge, sest tema tund ei olnud veel tulnud.
Aga rahvahulgast uskusid temasse paljud, ja need ütlesid: „Kui Messias tuleb, kas ta teeb rohkem tunnustähti, kui tema on teinud?”
Kui variserid kuulsid rahvahulka omavahel nõnda tema üle sosistamas, läkitasid nemad ja ülempreestrid sulaseid teda vahistama.
Siis ütles Jeesus: „Ma olen teie seas veel ainult pisut aega ning siis ma lähen selle juurde, kes minu on saatnud.
Te otsite mind, ent ei leia, ja kus mina olen, sinna ei saa teie tulla.”
Siis juudid ütlesid üksteisele: „Kuhu ta kavatseb minna, nii et me teda ei leia? Ega ta ometi lähe nende juurde, kes elavad kreeklaste seas, ja hakka õpetama kreeklasi?
Mida tähendab see sõna, mis ta ütles: Te otsite mind, ent ei leia, ja kus mina olen, sinna ei saa teie tulla?”
Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!
Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.”
Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.
Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: „Tema on tõesti prohvet.”
Teised ütlesid: „Tema on Messias.” Aga paljud ütlesid: „Ega siis Messias tule Galileast?
Eks Kiri ütle, et Messias tuleb Taaveti järglaste seast ja Petlemma külast, kust oli Taavet.”
Siis tekkis rahva hulgas lahkmeel Jeesuse pärast.
Mõned neist tahtsid teda vahistada, kuid ükski ei pannud kätt tema külge.
Templisulased läksid nüüd ülempreestrite ja variseride juurde tagasi, ja nood küsisid neilt: „Miks te ei toonud teda?”
Templisulased vastasid: „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.”
Siis variserid vastasid neile: „Kas teiegi olete lasknud ennast eksitada?
Kas üksainuski ülemaist või variseridest on temasse uskunud?
Kuid see rahvahulk, kes ei tunne Seadust, on neetud!”
Nikodeemos, kes kord varem oli Jeesuse juures käinud ja oli üks nende seast, ütles neile:
„Ega siis meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud?”
Nad kostsid talle: „Kas ka sina oled Galileast? Uuri järele, ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!”
[Ja igaüks läks koju.
Johannese 8 Aga Jeesus läks Õlimäele.
Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”
Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!”
Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?”
Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”]
Siis Jeesus rääkis neile taas: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.”
Siis ütlesid variserid talle: „Sina tunnistad iseenese kohta, sinu tunnistus ei ole õige.”
Jeesus kostis: „Isegi kui ma enese kohta tunnistan, on minu tunnistus õige, sest ma tean, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen. Aga teie ei tea, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen.
Teie mõistate kohut maailma kombel, mina ei mõista kohut kellegi üle.
Aga kui ma mõistangi kohut, siis on minu otsus õige, sest mina ei ole üksi, vaid minuga on Isa, kes minu on saatnud.
Ja peale selle on ka teie Seadusesse kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on õige.
Mina ise olen tunnistajaks enese kohta ning minu kohta tunnistab Isa, kes minu on saatnud.”
Siis nad ütlesid talle: „Kus on sinu Isa?” Jeesus vastas: „Teie ei tunne mind ega minu Isa. Kui te tunneksite mind, tunneksite te ka mu Isa.”
Neid sõnu rääkis Jeesus pühakojas aardekirstu juures õpetades, ja ükski ei vahistanud teda, sest tema tund ei olnud veel tulnud.
Siis ütles Jeesus neile taas: „Mina lähen ära ja te otsite mind, ja te surete oma pattudesse. Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla.”
Nüüd ütlesid juudid: „Kas ta ehk kavatseb ennast tappa, et ta ütleb: Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla?”
Ja Jeesus ütles neile: „Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast.
Ma just ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et mina olen see, siis te surete oma pattudesse.”
Nüüd nad küsisid temalt: „Kes sa siis oled?” Jeesus ütles neile: „Mis ma üldse teiega räägin?
Mul on palju rääkida teie kohta, ka kohut mõista. Kuid tema, kes minu on saatnud, on tõene, ja mina räägin maailmale vaid seda, mida ma temalt olen kuulnud.”
Nad ei saanud aru, et ta rääkis neile Isast.
Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et mina olen see ja et ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud.
Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.”
Kui ta seda rääkis, hakkasid temasse uskuma paljud.
Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid
ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.”
Nad vastasid talle: „Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?”
Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori.
Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks.
Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.
Ma tean, et te olete Aabrahami järglased, kuid te otsite võimalust mind tappa, sest minu sõna ei mahu teisse.
Mina räägin, mida ma olen näinud oma Isa juures, ja teie teete, mida te olete kuulnud oma isalt.”
Nad kostsid: „Meie isa on Aabraham.” Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid.
Aga nüüd te otsite võimalust tappa mind - inimest, kes ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda ei ole Aabraham teinud.
Teie teete oma isa tegusid.” Nad ütlesid talle: „Meie ei ole sündinud liiderdamisest, meil on üks isa - Jumal.”
Jeesus ütles neile: „Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen pärit Jumalast ja tulnud siia. Mina ei ole ju tulnud omapäi, vaid tema on minu läkitanud.
Miks te ei mõista mu kõnet? Seepärast, et teie ei suuda kuulata minu sõna.
Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa.
Aga et mina kõnelen tõtt, siis te ei usu mind.
Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind?
Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.”
Juudid kostsid talle: „Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?”
Jeesus vastas: „Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind.
Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!”
Juudid ütlesid talle: „Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.
Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?”
Jeesus vastas: „Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: „Ta on meie Jumal.”
Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna.
Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.”
Nüüd ütlesid juudid temale: „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?”
Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.”
Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.
Johannese 9 Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest.
Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?”
Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.
Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.
Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.”
Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi
ja ütles talle: „Mine pese end Siiloahi tiigis!” „Siiloah” on tõlkes „Läkitatu”. Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.
Siis ütlesid naabrid ja need, kes teda seni olid kerjusena näinud: „Eks see ole sama mees, kes istus ja kerjas?”
Ühed ütlesid: „Jah, ta on seesama,” ja teised: „Ei, ta on vaid tema sarnane.” Tema ise ütles: „Mina olen seesama.”
Siis nad küsisid: „Kuidas sinu silmad avanesid?”
Tema vastas: „Inimene, keda nimetatakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis mu silmi ja ütles mulle: „Mine Siiloahi tiigi äärde ja pese end!” Kui ma siis läksin ja pesin, saingi nägijaks.”
Ja nad küsisid temalt: „Kus ta on?” Ta ütles: „Ma ei tea.”
Nad viisid tema, endise pimeda, variseride juurde,
sest see päev, mil Jeesus tegi muda ja avas ta silmad, oli hingamispäev.
Ja variserid küsisid temalt nüüd omakorda, kuidas ta on saanud nägijaks. Aga tema ütles neile: „Ta pani muda mu silmadele ja ma pesin end ning näen nüüd.”
Siis ütlesid mõned variseridest: „See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea hingamispäeva.” Teised ütlesid: „Kuidas saab patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?” Ja nende vahel oli lahkmeel.
Nad ütlesid nüüd taas pimedale: „Mida sina ise tema kohta ütled, et ta on avanud sinu silmad?” Aga tema ütles: „Ta on prohvet.”
Siis ei tahtnud juudid uskuda, et ta oli olnud pime ja saanud nägijaks, kuni nad olid kutsunud nägijakssaanu vanemad
ning küsinud neilt: „Kas see on teie poeg, kellest te ütlete, et ta sündis pimedana? Kuidas ta siis praegu näeb?”
Seepeale kostsid ta vanemad: „Me teame, et see on meie poeg ja et ta sündis pimedana,
aga kuidas ta nüüd näeb, seda me ei tea ega tea me ka seda, kes ta silmad avas. Küsige tema enda käest, ta on küllalt vana ja võib ise enda kohta rääkida.”
Ta vanemad vastasid nõnda, sest nad kartsid juute, kuna juudid olid juba kokku leppinud, et kes iganes tema Messiaks tunnistab, heidetakse kogudusest välja.
Seepärast ta vanemad ütlesid: „Ta on küllalt vana, küsige tema enda käest.”
Nad kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid talle: „Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.”
Seepeale vastas too: „Kas ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.”
Nüüd nad küsisid temalt: „Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad avas?”
Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata tema jüngriteks?”
Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid.
Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema on, seda me ei tea.”
Mees kostis neile: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad.
Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb.
Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad.
Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi.”
Nad kostsid talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?” Ja nad heitsid ta kogudusest välja.
Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?”
Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.”
Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema.”
Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda.
Jeesus ütles: „Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.”
Seda kuulsid mõned variseridest, kes olid tema juures, ja ütlesid talle: „Kas meiegi oleme pimedad?”
Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme”, siis jääb teie patt teile.
Johannese 10 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel.
Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane.
Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja.
Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält.
Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.”
Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis.
Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks.
Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud.
Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.
Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.
Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.
Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -,
ta on ju palgaline ega hooli lammastest.
Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind,
nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.
Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.
Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.
Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.”
Siis tekkis taas juutide seas nende sõnade pärast lõhe.
Paljud neist ütlesid: „Temas on kuri vaim ja ta jampsib, mis te teda kuulate!”
Teised ütlesid: „Need ei ole kurjast vaimust vaevatu sõnad. Ega siis kuri vaim suuda avada pimeda silmi?”
Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv.
Jeesus kõndis pühakojas Saalomoni sammaskäigus,
kui juudid piirasid ta ümber ja ütlesid talle: „Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!”
Jeesus vastas neile: „Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust,
kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast.
Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle
ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.
Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest.
Mina ja Isa oleme üks.”
Taas kandsid juudid kokku kive, et teda nendega surnuks visata.
Jeesus ütles neile: „Mina olen teile näidanud palju häid tegusid oma Isalt. Millise teo pärast nende seast te tahate mind kividega surnuks visata?”
Juudid vastasid talle: „Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.”
Jeesus vastas neile: „Eks teie Seadusesse ole kirjutatud: Mina olen öelnud: Teie olete jumalad!?
Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis - ja Pühakirja ei saa teha tühjaks -,
kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?
Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind!
Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas.”
Siis nad otsisid taas võimalust teda vahistada, ent tema pääses nende käest.
Ja Jeesus läks tagasi sinnapoole Jordanit, paika, kus Johannes kunagi oli ristinud, ning jäi sinna.
Ja paljud tulid tema juurde ning ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte, aga kõik, mis Johannes sellest mehest on öelnud, on tõsi.”
Ja seal hakkasid paljud temasse uskuma.
Johannese 11 Aga keegi mees oli haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast;
Maarja oli aga see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas ta jalgu oma juustega; tema vend Laatsarus oligi haige.
Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: „Issand, vaata, su sõber on haige.”
Seda kuulnud, ütles Jeesus: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.”
Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.
Kui ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.
Pärast seda ütles ta jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!”
Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?”
Jeesus vastas: „Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.”
Nii ta rääkis ja jätkas siis: „Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.”
Siis ütlesid jüngrid talle: „Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.”
Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest.
Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: „Laatsarus on surnud,
ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!”
Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks + Nimi Toomas (aramea te'oma, kreeka didymos) tähendab 'kaksik'. , kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra!”
Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.
Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,
ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.
Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.
Siis ütles Marta Jeesusele: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.
Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.”
Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.”
Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.”
Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?”
Marta ütles talle: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.”
Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: „Õpetaja on siin ja kutsub sind.”
Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,
sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.
Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.
Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.”
Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas
ja ütles: „Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid talle: „Issand, tule ja vaata!”
Jeesus nuttis.
Siis juudid ütlesid: „Vaata, kuidas ta teda armastas!”
Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?”
Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.
Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.”
Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?”
Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.
Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.”
Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!”
Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”
Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.
Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jeesus oli teinud.
Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.
Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.”
Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi
ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.”
Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.
Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.
Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.
Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis seal koos jüngritega.
Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.
Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes üksteiselt: „Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?”
Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid ta vahistada.
Johannese 12 Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud.
Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid.
Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi + Nardisalvi valmistati Himaalajas kasvava Nardostachys jatamansi juurtest. , võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast.
Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles:
„Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?”
Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.
Siis ütles Jeesus: „Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks.
Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.”
Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud.
Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa,
sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma.
Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,
ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!”
Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:
„Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.”
Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud.
Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas.
Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe.
Variserid ütlesid nüüd üksteisele: „Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!”
Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.
Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.”
Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.
Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.
Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi.
Isa, kirgasta oma nime!” Siis tuli hääl taevast: „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.”
Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: „Ingel rääkis temaga.”
Jeesus kostis: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast.
Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst.
Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.”
Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.
Rahvahulk vastas siis talle: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?”
Jeesus ütles neile: „Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb.
Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.” Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.
Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse,
et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: „Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?”
Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud:
„Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.”
Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast.
Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja,
sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.
Aga Jeesus hüüdis valjusti: „Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud,
ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud.
Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.
Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma.
Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval,
sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima.
Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud.”
Johannese 13 Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.
Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks,
ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde,
tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle.
Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.
Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: „Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?”
Jeesus vastas: „Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.”
Peetrus ütles talle: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!” Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.”
Siimon Peetrus ütles talle: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.”
Jeesus ütles talle: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.”
Ta ju teadis, kes tema reedab, seepärast ta ütleski: „Teie ei ole kõik puhtad.”
Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: „Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud?
Te hüüate mind „Õpetaja” ja „Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen.
Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu,
sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud.
Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.
Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: „See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.”
Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.”
Seda öelnud, võpatas Jeesus vaimus ja tunnistas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast reedab minu.”
Jüngrid vaatasid nõutuses üksteisele otsa ega osanud arvata, kelle kohta ta seda ütleb.
Üks ta jüngritest, see, keda Jeesus armastas, oli tema kõrval lauas.
Siimon Peetrus noogutas nüüd peaga selle poole, öeldes: „Küsi temalt, kes see on, kellest ta räägib?”
See jünger nõjatus siis Jeesuse rinnale ja ütles talle: „Issand, kes see on?”
Siis vastas Jeesus: „Seesama, kelle jaoks ma kastan palakese ja annan talle.” Siis ta kastis palakese ja andis Juudas Iskariotile, Siimona pojale.
Ja palakese järel läks saatan temasse. Jeesus ütles talle nüüd: „Mida sa teed, tee kiiresti!”
Lauasistujatest ei taibanud aga keegi, mille kohta Jeesus talle nii ütles,
sest mõned arvasid, kuna Juudas oli kukruhoidja, et Jeesus ütles talle: „Osta, mida vajame pühadeks!” või et ta käskis anda midagi vaestele.
Kui siis Juudas oli võtnud palakese vastu, lahkus ta kohe. Aga oli öö.
Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: „Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud.
Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd.
Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla”, nii ütlen ma praegu ka teile.
Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!
Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”
Siimon Peetrus küsis temalt: „Issand, kuhu sa lähed?” Jeesus vastas: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa sina mulle praegu järgneda, aga sa järgned hiljem.”
Peetrus ütles talle: „Issand, miks ma siis praegu ei saa sulle järgneda? Ma annan oma elu sinu eest.”
Jeesus vastas: „Kas sina annad oma elu minu eest? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kukk ei laula enne, kui sina oled mind juba kolm korda salanud.
Johannese 14 Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!
Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?
Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.
Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.”
Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?”
Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.
Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete teda ja olete teda näinud.”
Filippus aga ütles talle: „Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!”
Jeesus ütles talle: „Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!?
Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.
Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde
ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas.
Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.
Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!
Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti:
Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.
Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.
Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.
Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.
Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.”
Talle ütles Juudas, mitte Iskariot: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?”
Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.
Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud.
Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides.
Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.
Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!
Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.”
Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.
Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle,
vaid et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud. Tõuske, läki siit minema!”
Johannese 15 „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.
Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.
Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud.
Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.
Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.
Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.
Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.
Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks.
Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!
Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.
Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.
Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!
Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.
Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.
Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.
Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel.
Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!
Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.
Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.
Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: „Ei ole teener suurem kui ta isand!” Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna.
Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud.
Kui ma ei oleks tulnud ja neile rääkinud, ei oleks neil pattu, aga nüüd ei saa nad vabandada oma pattu.
Kes vihkab mind, see vihkab ka mu Isa.
Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd nad on küll näinud, ent ometi vihanud nii mind kui ka minu Isa.
Kuid see on sündinud, et läheks täide nende Seadusesse kirjutatud sõna: „Nad on mind vihanud põhjuseta.”
Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust.
Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale.
Johannese 16 Seda ma olen rääkinud teile, et te ei komistaks.
Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.
Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.
Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.
Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: „Kuhu sa lähed?”
Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame.
Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.
Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta:
patu kohta, et nad ei usu minusse;
õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam;
kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.
Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda.
Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.
Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.”
Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: „Mis see on, mida ta meile ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!” ning „Ma lähen Isa juurde!”?”
Nad ütlesid siis: „Mis see on, mida ta ütleb: „Veel pisut aega”? Me ei tea, mida ta räägib.”
Jeesus märkas, et nad tahtsid temalt midagi küsida, ja ütles neile: „Te arutate omavahel seda, et ma ütlesin: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.”
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks.
Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.
Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.
Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.
Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!
Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult.
Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest,
sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.
Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.”
Ta jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega.
Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.”
Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute?
Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.
Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”
Johannese 17 Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind,
nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud.
Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.
Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,
ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!
Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna.
Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest,
sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.
Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.
Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.
Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!
Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.
Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.
Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.
Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!
Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.
Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.
Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma,
et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.
Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud.
Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.”
Johannese 18 Kui Jeesus seda oli rääkinud, lahkus ta oma jüngritega üle Kidroni jõe. Seal oli aed, kuhu ta läks oma jüngritega.
Aga seda paika teadis ka tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud koos oma jüngritega.
Võtnud kaasa terve väeosa + Väeosa (kreeka speira, ladina cohors) koosnes 600 mehest; 10 kohorti moodustasid leegioni. Vt ka Mt 26:53 seletust. ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid, tuli Juudas nüüd sinna tõrvikute ja lampide ja relvadega.
Jeesus, kes teadis kõike, mis teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: „Keda te otsite?”
Nad vastasid talle: „Jeesust Naatsaretlast.” Ta ütles neile: „Mina olengi see.” Ka tema äraandja Juudas seisis koos nendega.
Kui ta nüüd neile ütles: „Mina olengi see”, taganesid nad ja kukkusid maha.
Siis küsis Jeesus neilt veel kord: „Keda te otsite?” Nemad ütlesid: „Jeesust Naatsaretlast.”
Jeesus vastas: „Ma ju ütlesin teile, et mina olengi see. Kui te nüüd mind otsite, siis laske neil minna”,
et läheks täide sõna, mis ta oli öelnud: „Ma ei ole kaotanud ühtki neist, keda sa mulle oled andnud.”
Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus.
Jeesus ütles siis Peetrusele: „Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?”
Väeosa ja ülempealik ja juutide sulased võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid ta kinni
ning viisid esiteks Hannase juurde, sest see oli Kaifase äi, ja Kaifas oli tol aastal ülempreester.
Kaifas oli aga see, kes andis juutidele nõu, et parem on surra ühel inimesel rahva eest.
Aga Siimon Peetrus ja üks teine jünger järgnesid Jeesusele. See jünger oli ülempreestri tuttav ja ta läks koos Jeesusega ülempreestri õue.
Peetrus seisis aga väljas ukse ees. Siis väljus see teine jünger, kes oli ülempreestri tuttav, ja kõneles uksehoidjatüdrukuga ning viis Peetruse sisse.
Uksehoidjatüdruk ütles nüüd Peetrusele: „Eks sinagi ole üks selle inimese jüngreid?” Tema ütles: „Ei ole.”
Aga orjad ja sulased olid teinud lõkke, sest oli külm, ja seisid ning soojendasid end. Ja ka Peetrus seisis nende seas ja soojendas end.
Ülempreester küsitles nüüd Jeesust tema jüngrite ja õpetuse kohta.
Jeesus vastas talle: „Mina olen rääkinud maailmale avalikult. Mina olen alati õpetanud sünagoogis ja pühakojas, kuhu kogunevad kõik juudid, ja salaja pole ma rääkinud midagi.
Miks sa küsid seda minult? Küsi nendelt, kes on kuulnud, mida ma olen neile rääkinud. Vaata, nemad teavad, mida ma olen öelnud.”
Aga kui ta seda ütles, andis üks seal kõrval seisnud sulane Jeesusele kõrvakiilu ja ütles talle: „Kas sa nõnda vastad ülempreestrile?”
Jeesus vastas talle: „Kui ma rääkisin pahasti, siis tunnista see pahaks, kui see oli aga õige, miks sa mind siis lööd?”
Siis Hannas läkitas ta kinniseotult ülempreester Kaifase juurde.
Aga Siimon Peetrus seisis seal ja soojendas end. Nad ütlesid nüüd talle: „Eks sinagi ole üks tema jüngreid?” Tema aga salgas ja ütles: „Ei ole.”
Üks ülempreestri orje, selle sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud, ütles: „Eks mina näinud sind temaga koos aias?”
Siis salgas Peetrus jälle, ja kohe kires kukk.
Nad viisid nüüd Jeesuse Kaifase juurest kohtukotta. Aga oli varahommik. Ja nad ise ei läinud kohtukotta sisse, et nad ei rüvetaks end, vaid võiksid süüa paasat.
Pilaatus tuli siis ise nende juurde välja ja lausus: „Mis kaebus teil on selle inimese peale?”
Nad kostsid talle: „Kui see siin ei oleks kurjategija, ei me siis oleks teda sinu kätte loovutanud!”
Pilaatus ütles nüüd neile: „Võtke teie ta ning mõistke ise tema üle kohut oma Seaduse järgi!” Juudid ütlesid talle: „Meil ei ole meelevalda kedagi tappa”,
et läheks täide Jeesuse sõna, mis ta oli öelnud, kui ta vihjas, missugust surma tal tuleb surra.
Pilaatus läks nüüd taas kohtukotta ja kutsus Jeesuse ning ütles talle: „Kas sina oled juutide kuningas?”
Jeesus vastas: „Kas sa ütled seda omast peast või on teised sulle seda minu kohta öelnud?”
Pilaatus vastas: „Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte. Mis sa oled teinud?”
Jeesus vastas: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.”
Pilaatus ütles nüüd talle: „Sina oled siis ikkagi kuningas?” Jeesus vastas: „Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.”
Pilaatus küsis temalt: „Mis on tõde?”Ja seda öelnud, läks Pilaatus taas juutide juurde välja ja ütles neile: „Mina ei leia temal mingit süüd.
Teil on ju kombeks, et ma paasapühal teile kellegi vabaks lasen. Kas te soovite nüüd, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?”
Nemad hüüdsid siis taas: „Ei, mitte teda, vaid Barabas!” Aga Barabas oli röövel.
Johannese 19 Nüüd võttis Pilaatus Jeesuse ja laskis teda piitsutada.
Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga
ning tulid tema juurde ja ütlesid: „Tervist, juutide kuningas!” ja andsid talle kõrvakiile.
Ja Pilaatus läks taas välja ja ütles neile: „Vaata, ma toon ta teile välja, et te saaksite aru: mina ei leia temal mingit süüd.”
Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: „Ennäe inimest!”
Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad: „Löö risti! Löö risti!” Pilaatus ütles neile: „Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!”
Juudid vastasid talle: „Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.”
Seda sõna kuuldes kartis Pilaatus veel enam.
Ja ta läks jälle kohtukotta ja küsis Jeesuselt: „Kust sina oled?” Aga Jeesus ei andnud talle vastust.
Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei räägi minuga? Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?”
Jeesus vastas: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.”
Sellest alates otsis Pilaatus võimalust teda vabaks lasta. Aga juudid hüüdsid: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.”
Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, heebrea keeles aga Gabbataks.
Aga oli paasapühade valmistuspäev, umbes keskpäev. Ja ta ütles juutidele: „Ennäe, teie kuningas!”
Need aga hüüdsid nüüd: „Vii ära, vii ära, löö ta risti!” Pilaatus ütles neile: „Kas ma pean teie kuninga risti lööma?” Ülempreestrid vastasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.”
Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid nüüd Jeesuse -
ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks.
Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele.
Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.”
Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles.
Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: „Ära kirjuta „Juutide kuningas”, vaid „Tema ütles: Olen juutide kuningas.””
Pilaatus vastas: „Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.”
Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid nad ta rõivad ja jagasid nelja ossa, igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka särgi, särk oli aga õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla.
Nad ütlesid siis üksteisele: „Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab”, et läheks täide Kiri: „Nad on mu rõivad omavahel jaganud, ja riiete peale liisku heitnud.” Sedasama sõdurid nüüd tegidki.
Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena.
Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!”
Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.
Pärast seda ütles Jeesus, teades, et kõik on juba lõpetatud, et Kiri läheks täide: „Mul on janu.”
Seal seisis äädikat täis anum. Nad torkasid nüüd äädikaga immutatud käsna iisopi roo otsa ja ulatasid selle tema suu juurde.
Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: „See on lõpetatud!” ja, langetanud pea, heitis hinge.
Aga et oli pühade valmistuspäev, siis palusid juudid Pilaatust, et ristilöödute sääreluud löödaks katki ja nad viidaks minema, et ihud ei jääks ristile hingamispäevaks - sest see hingamispäev oli suur püha.
Sõdurid tulid nüüd ja lõid katki sääreluud nii esimesel kui teisel, kes koos Jeesusega olid risti löödud.
Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki tema sääreluid,
vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.
Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.
Sest see on sündinud, et läheks täide Kiri: „Ühtegi tema luud ei purustata.”
Ja veel teine kirjakoht ütleb: „Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud.”
Aga pärast seda palus Arimaatia Joosep - ta oli Jeesuse jünger, kuid salaja, sest ta kartis juute - Pilaatuselt luba võtta Jeesuse ihu. Ja Pilaatus lubas. Siis ta tuli ja võttis Jeesuse ihu.
Siis tuli ka Nikodeemos, kes kord varem oli tulnud Jeesuse juurde öösel, ja tõi kaasa sada naela + Sada naela on umbes 30 kilo. mürri ja aaloe segu.
Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme.
Seal paigas aga, kus ta risti löödi, oli aed ning aias uus haud, kuhu ei olnud veel kunagi kedagi pandud.
Sinna nad panid nüüd Jeesuse juutide pühade valmistuspäeva pärast, sest see haud oli lähedal.
Johannese 20 Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud.
Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.”
Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde.
Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena.
Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse.
Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu
ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas.
Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus.
Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma.
Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.
Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda
ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis,
ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?” Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.”
Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus.
Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.”
Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!” Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni”, see tähendab „Õpetaja”.
Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.”
Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.”
Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!”
Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.
Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.”
Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!
Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.
Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!”
Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!”
Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”
Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”
Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”
Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud,
aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.
Johannese 21 Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres. Aga ta ilmus nõnda:
Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos.
Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.” Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.” Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.
Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.
Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad vastasid talle: „Ei ole.”
Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu.
Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!” Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve.
Aga teised jüngrid tulid paadiga - nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart + 200 küünart on umbes 90-100 m. - ja vedasid noota kaladega.
Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.
Jeesus ütles neile: „Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!”
Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju.
Jeesus ütles neile: „Tulge sööma!” Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: „Kes sa oled?”, sest nad teadsid, et ta on Issand.
Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala.
See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.
Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!”
Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!”
Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!
Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.”
Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!”
Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?”
Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas on temaga?”
Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!”
Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?”
Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige.
On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.
Apostlite 1 Esimese raamatu, Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas
kuni selle päevani, mil ta võeti üles taevasse pärast seda, kui ta apostlitele, keda ta oli valinud Püha Vaimu kaudu, oli andnud korraldusi.
Neile ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist.
Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, „mis teie olete minult kuulnud.
Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi.”
Siis küsisid temalt need, kes olid kokku tulnud: „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?”
Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud,
vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.”
Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.
Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest,
kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.”
Siis nad pöördusid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe hingamispäeva teekonna + Hingamispäeva teekond oli vahemaa, mida juut tohtis hingamispäeval käia; umbes 1 km. kaugusel.
Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida: Peetrus ja Johannes ja Jaakobus ja Andreas ja Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja seloot Siimon ja Juudas, Jaakobuse poeg.
Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.
Neil päevil tõusis Peetrus vendade keskel püsti - rahvast oli koos umbes sada kakskümmend inimest - ning ütles:
„Mehed-vennad! Täide pidi minema kirjasõna, mis Püha Vaim on Taaveti suu läbi ette kuulutanud Juuda kohta, kellest sai Jeesuse kinnivõtjate teejuht.
Ta oli ju meie sekka arvatud ja sama teenimine oli temagi osa.
Just tema hankis ülekohtu palgast enesele põllu, aga ta ise kukkus ülepeakaela alla, lõhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja.
See on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nii et seda põldu nende murdes kutsutakse Hakeldamaks, see tähendab Verepõlluks.
Laulude raamatusse on ju kirjutatud: „Tema elupaik saagu tühermaaks ja ärgu elagu selles keegi”, ja „Tema ülevaatajaamet saagu teisele!”
Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja,
alates Johannese ristimisest kuni päevani, mil ta meilt võeti üles.”
Ja nad esitasid kaks meest: Joosepi, keda kutsutakse Barsabaseks, hüüdnimega Justus, ning Mattiase.
Siis nad palvetasid: „Sina, Issand, kõikide südametundja - näita, kumma neist kahest sina oled valinud
saama selle teenimiskoha ja apostliameti, kust Juudas on tagasi astunud, et minna paika, kuhu ta kuulub.”
Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Mattiase peale, ja tema arvati ühena kaheteistkümne apostli hulka.
Apostlite 2 Kui nelipühapäev + Nelipüha pühitseti 50 päeva pärast ülestõusmispüha. Vt 3Ms 23:15-21. kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas.
Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid.
Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas.
Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.
Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all.
Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret.
Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased?
Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?
Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias,
Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased,
juudid ja nende usku pöördunud kreetalased ja araablased - kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?”
Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?”
Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!”
Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile: „Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada - pange tähele mu sõnu!
Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul.
Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:
„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid,
ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad,
ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid.
Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.
Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”
Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate,
tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.
Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.
Taavet ütleb tema kohta: „Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.
Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses,
sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist.
Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.”
Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini.
Et ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli talle vandega tõotanud tema troonile seada istuma järglase ta niuete viljast,
siis ta nägi ette ning rääkis Messia ülestõusmisest: „Ei teda jäeta surmavalda ega näe ta liha kõdunemist.”
Sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist, meie kõik oleme selle tunnistajad.
Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi.
Taavet ei ole ju läinud taevasse, aga ta ütleb: „Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!”
Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!”
Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?”
Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.
Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.”
Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: „Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!”
Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.
Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi.
Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine.
Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.
Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega,
kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.
Apostlite 3 Peetrus ja Johannes läksid üles pühakotta palvusele, mida peeti pärastlõunal kella kolme ajal.
Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu. Ta pandi päevast päeva pühakoja selle ukse ette, mida nimetatakse Ilusaks väravaks, pühakotta minejailt almuseid paluma.
Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust.
Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!”
Too jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada.
Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!”
Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks
ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites.
Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas.
Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud.
Aga kui jalutu, kes oli terveks saanud, jäi Peetruse ja Johannese järel käima, jooksis kogu rahvahulk nende juurde kokku paika, mida kutsutakse Saalomoni sammaskäiguks.
Seda nähes hakkas Peetrus rahvale kõnelema: „Iisraeli mehed, miks te imestate selle üle või miks te ainiti vahite meid, otsekui meie oleksime oma erilise väe või jumalakartlikkusega selle mehe pannud kõndima?
Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie isade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse, kelle teie olete reetnud ja ära salanud Pilaatuse palge ees, kui see oli otsustanud tema vabaks lasta.
Teie salgasite ära Püha ja Õige ning palusite, et teile kingitaks mees, kes oli mõrtsukas.
Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on ta surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie.
Ja kuna tema siin, keda te näete ja tunnete, on uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks, ja usk, mis tuleb Jeesuse läbi, on talle andnud täie tervise teie kõikide silma all.
Ja nüüd, vennad, ma tean, et te olete seda teinud teadmatusest just nagu teie ülemadki.
Jumal on aga sel kombel täide saatnud kõigi oma prohvetite suu kaudu ennustatu, et tema Võitu peab kannatama.
Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks,
nii et Issandalt tuleksid kosumisajad ja ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse.
Tema peab jääma taevasse kuni selle ajani, kui uuendatakse kõik, millest Jumal on rääkinud oma pühade prohvetite suu kaudu maailma algusest peale.
Mooses on ju öelnud: „Issand, teie Jumal, tõstab teile Prohveti teie vendade seast, seesuguse nagu mina. Teda kuulake kõiges, mida ta iial teile ütleb.
Aga iga inimene, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse rahva seast ära.”
Kõik prohvetid Saamuelist peale ja hiljem, niipalju kui nad on rääkinud, on ka neid päevi ette kuulutanud.
Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal sõlmis teie isadega, kui ta Aabrahamile ütles: „Ja sinu soos õnnistatakse kõiki maailma suguvõsasid.”
Jumal on esmalt teile oma sulase Jeesuse üles äratanud ja teie juurde läkitanud teid õnnistama, kui te igaüks pöördute oma tigedusest.”
Apostlite 4 Sellal kui apostlid rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja templipealik ja saduserid.
Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses.
Nad võtsid Peetruse ja Johannese kinni ja panid nad hommikuni vangimajja, sest oli juba õhtu.
Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat.
Hommikul sündis, et nende ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid Jeruusalemma kokku,
ka ülempreester Hannas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost.
Ja nad panid apostlid endi keskele seisma ja pärisid: „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?”
Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad ja vanemad!
Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud heateo pärast, mille läbi ta päästeti,
siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena.
Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks”.
Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.”
Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.
Ja kui nad nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda.
Siis nad käskisid neid Suurkohtust välja minna ja pidasid omavahel nõu:
„Mis me peaksime nende inimestega tegema? Sest see, et nende läbi on sündinud silmapaistev tunnustäht, on teada kõigile jeruusalemlastele ja me ei saa seda salata.
Kuid et nad sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele, siis ähvardagem neid kõvasti.”
Ja nad kutsusid apostlid sisse ning keelasid neil üldse rääkida ja õpetada Jeesuse nimel.
Peetrus ja Johannes vastasid aga neile: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat?
Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.”
Nemad aga, veel rohkem ähvardades, lasksid apostlid vabaks, sest rahva pärast nad ei leidnud viisi, kuidas apostleid nuhelda, kuna kõik ülistasid Jumalat toimunu eest.
Sest inimene, kellele see paranemise tunnustäht oli sündinud, oli üle neljakümne aasta vana.
Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud.
Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole, öeldes: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees,
kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud: „Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja?
Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu.”
Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud,
et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima.
Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna,
sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.”
Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.
Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.
Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal.
Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha
ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.
Näiteks Joosep, Küprose saarelt pärit leviit, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabaseks, mis tähendab Julgustuse poeg,
müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge ette.
Apostlite 5 Aga keegi mees, Hananias nimi, oli koos oma naise Safiiraga müünud omandi
ja osa saadud rahast naise teades kõrvale toimetanud, ja osa ta tõi ja pani apostlite jalgade ette.
Siis ütles Peetrus: „Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast?
Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.”
Neid sõnu kuuldes langes Hananias maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.
Noormehed aga tõusid ja mässisid ta linasse, kandsid välja ja matsid maha.
Umbes kolme tunni pärast juhtus, et tema naine tuli sisse ega teadnud, mis oli sündinud.
Peetrus küsis temalt: „Ütle mulle, kas te müüsite maatüki sellise hinnaga?” Tema ütles: „Jah, selle hinnaga.”
Peetrus ütles nüüd talle: „Mispärast te olete ühte nõusse heitnud, et Issanda Vaimu kiusata? Ennäe, nende jalad, kes su mehe on matnud, on ukse taga ja nad kannavad välja sinugi.”
Otsekohe kukkus naine tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noormehed sisse tulid, leidsid nad ta surnud olevat ning kandsid ta välja ja matsid ta tema mehe kõrvale.
Ja suur kartus tuli terve koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.
Apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid rahva seas, ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni sammaskäigus.
Ehkki muudest inimestest ei söandanud keegi nendega lähedalt suhelda, pidas rahvas neist suurt lugu.
Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, suurel hulgal nii mehi kui naisi,
nii et nad kandsid ka haigeid tänavatele ning panid need kanderaamidele ja vooditele, et Peetruse möödudes kas või tema varigi langeks mõne peale neist.
Ka Jeruusalemma ümbruse linnade rahvas tuli kokku, tuues haigeid ja rüvedatest vaimudest vaevatuid, kes kõik said terveks.
Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased, saduseride erakond, muutusid kadedaks
ja pistsid oma käed apostlite külge ning panid nad üldvanglasse.
Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles:
„Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!”
Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama.Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma.
Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid:
„Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.”
Neid sõnumeid kuuldes olid templipealik ja ülempreestrid nõutud - mis küll võis juhtuda?
Siis aga saabus keegi, kes teatas neile: „Ennäe, mehed, kelle teie panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!”
Siis läks templipealik sulastega kaasa ja tõi apostlid ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et muidu rahvas viskab nad kividega surnuks.
Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt:
„Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!”
Peetrus ja teised apostlid kostsid: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.
Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge.
Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.
Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.”
Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.
Siis aga tõusis Suurkohtus üles üks variser, Gamaliel nimi, Moosese Seaduse õpetaja, keda kogu rahvas hindas, käskis mehed natukeseks ajaks välja viia
ning ütles Suurkohtu liikmetele: „Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud nende inimestega, mida te ka tahate teha!
Sest hiljaaegu tõusis Teudas, öeldes enese kellegi olevat, ja tema poole kaldus arvult ligi nelisada meest. Ta hukati ja kõik tema pooldajad hajutati ning neist ei jäänud midagi järele.
Pärast teda tõusis rahvaloenduspäevil üles galilealane Juudas ja ahvatles rahva enese järel ära taganema. Temagi hukkus ja kõik tema pooldajad pillutati laiali.
Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla - sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja,
aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada -, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!” Nad võtsidki teda kuulda
ja kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasksid nad vabaks.
Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.
Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.
Apostlite 6 Aga neil päevil, kui jüngrite arv kasvas, hakkasid kreekakeelsed juudid nurisema heebrea keelt kõnelevate vastu, + Heebrea keelt kõnelejate all mõeldakse Jeruusalemma algkoguduse seda osa, kes rääkis aramea keelt. et igapäevases abiandmises jäetakse nende lesed kahe silma vahele.
Siis kutsusid need kaksteist kokku jüngrite kogu ning ütlesid: „See ei sobi, et me Jumala sõna kõrvale jättes hoolitseme toidulaudade eest.
Vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea maine ja kes on täis Vaimu ja tarkust, et me võiksime nemad seada sellesse ametisse.
Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele.”
See kõne meeldis tervele kogukonnale. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikanori ja Timoni ja Parmenase ja Nikolaose, juudi usku pöördunud antiooklase.
Need nad seadsid apostlite ette, ja kui nad palvetasid, panid nad oma käed nende peale.
Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks.
Aga Stefanos, täis armu ja väge, tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas.
Siis tõusid mõned nõndanimetatud vabakslastute ja küreenlaste ja aleksandrialaste sünagoogist ning nende seast, kes on Kiliikia ja Aasia poolt, Stefanosega vaidlema,
ent ei suutnud vastu seista tarkusele ja Vaimule, kelle läbi tema rääkis.
Siis nad kihutasid üles mehi ütlema: „Me oleme kuulnud teda rääkivat teotussõnu Moosese ja Jumala vastu.”
Nad ässitasid rahvast ja vanemaid ja kirjatundjaid ning tulid, võtsid Stefanose kinni ja viisid ta Suurkohtu ette.
Nad seadsid sinna ka valetunnistajaid, kes ütlesid: „See inimene ei lakka rääkimast sõnu püha paiga ja Seaduse vastu.
Me oleme kuulnud teda ütlevat, et see Jeesus Naatsaretlane hävitab selle koha ja muudab kombed, mis Mooses meile on pärandanud.”
Ja kui kõik Suurkohtus istujad teda ainiti vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.
Apostlite 7 Ülempreester küsis: „Kas see on nõnda?”
Aga Stefanos ütles: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias, enne Haaranisse elama asumist,
ning ütles talle: „Mine välja oma maalt ja oma sugulaste seast ja siirdu sinna maale, mille ma sulle näitan!”
Siis ta lahkus kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja pärast oma isa surma asus ta sealt ümber sellele maale, kus te nüüd elate.
Ja Jumal ei andnud Aabrahamile siin jalatäitki maad pärandiks, ent tõotas selle anda omandiks talle ja ta järglastele - kuigi tal ei olnud last.
Jumal rääkis nõnda: Tema järglased elavad võõrana võõral maal ja nad orjastatakse ja neile tehakse kurja nelisada aastat,
ja rahvast, kes nad orjastab, mina karistan, ütles Jumal, ja pärast seda nad lähevad välja ja teenivad mind selles paigas.
Ja Jumal andis talle ümberlõikamislepingu. Ja nii sündis talle Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat.
Ja peavanemad kadestasid Joosepit ja müüsid ta ära Egiptusesse, ent Jumal oli temaga
ja kiskus ta välja kõigist ta viletsustest ning andis talle armu ja tarkust vaarao, Egiptuse kuninga ees, ning see tõstis ta kogu Egiptusemaa ja terve oma koja ülemaks.
Aga siis tuli nälg kogu Egiptuse- ja Kaananimaale ja suur viletsus ning meie isad ei leidnud toidupoolist.
Aga kui Jaakob sai kuulda, et Egiptuses on vilja, läkitas ta meie isad sinna esimest korda.
Ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele, ja vaaraole sai teatavaks Joosepi päritolu.
Siis Joosep laskis kutsuda enda juurde oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.
Ja Jaakob läks alla Egiptusesse. Ja tema suri seal ja ka meie isad,
ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli hõbeda eest ostnud Hamori laste käest Sekemis.
Kui nüüd lähenes selle tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli andnud, kosus rahvas ja kasvas Egiptuses,
kuni tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.
See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi kurja meie isadele, nõudes, et nende imikud heidetaks ära, nii et need ei jääks ellu.
Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda kasvatati kolm kuud tema isa kojas.
Aga kui ta oli ära heidetud, siis vaarao tütar lapsendas ta ning kasvatas endale pojaks.
Ja Moosesele õpetati kogu egiptlaste tarkust ja tema oli vägev oma sõnadelt ja tegudelt.
Aga kui tal neljakümnes aasta täis sai, tuli tema südamesse mõte minna vaatama oma vendi, Iisraeli lapsi.
Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.
Ta arvas, et ta vennad mõistavad, kuidas Jumal tema käe läbi annab neile pääste, aga nad ei mõistnud.
Ja järgmisel päeval, sattudes nende juurde, kui nad tülitsesid omavahel, katsus ta neid lepitada ja ütles: „Mehed, te olete ometi vennad, miks te siis teete teineteisele ülekohut?”
Aga see, kes tegi ligimesele ülekohut, tõukas ta eemale ja ütles: „Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?
Kas sa tahad ka mind hukata samal kombel, nagu sa eile hukkasid egiptlase?”
Nende sõnade pärast Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal, kus talle sündis kaks poega.
Ja kui nelikümmend aastat sai täis, näitas talle ennast ingel Siinai mäe lähedal kõrbes tuleleegis kibuvitsapõõsas.
Mooses imestas seda nägemust nähes, ja kui ta astus lähemale vaatama, kostis Issanda hääl:
„Mina olen sinu isade Jumal, Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal.” Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud enam vaadata.
Siis ütles Issand talle: „Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!
Ma olen küllalt näinud oma rahva vaevamist Egiptuses ja olen kuulnud nende ägamist ning olen alla tulnud neid vabastama. Ja nüüd mine, ma läkitan su Egiptusesse!”
Sellesama Moosese, kelle nad olid ära salanud, öeldes: „Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?”, selle läkitas Jumal ülemaks ja lunastajaks ingli käe läbi, kes oli ennast talle näidanud kibuvitsapõõsas.
Seesama Mooses viis nad välja, tehes imetegusid ja tunnustähti Egiptusemaal ja Punases meres ja kõrbes neljakümne aasta jooksul.
See on see Mooses, kes ütles Iisraeli lastele: „Jumal tõstab teie vendade seast teile Prohveti, seesuguse nagu mina.”
Tema on see, kes oli koguduse seas kõrbes koos ingliga, kes kõneles talle Siinai mäel, ja oli koos meie isadega, kes said elavaid sõnu meile edasiandmiseks.
Kuid meie isad ei tahtnud olla talle kuulekad, vaid tõukasid ta eemale ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole,
öeldes Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie eel, sest me ei tea, mis on juhtunud selle Moosesega, kes tõi meid välja Egiptusest!”
Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ja rõõmustasid oma käte tegude üle.
Jumal aga pööras neile selja ning jättis nad teenima taevavägesid, nõnda nagu prohvetite raamatus on kirjutatud: „Kas teie, Iisraeli sugu, tõite mulle tapa- ja roaohvreid nelikümmend aastat kõrbes olles?
Ei, vaid te võtsite Mooloki telgi ja oma jumala Raifa tähe, + 'Jumala Raifa täht' tähendab Saturni; Aamose 5:26 kasutatakse nime Kiijun. kujud, mis te olite teinud, et neid kummardada; ja ma asutan teid teisele poole Paabelit.”
Meie isadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli seadnud ingel, kes Moosesel käskis selle teha eeskuju järgi, mida ta oli näinud.
Selle telgi võtsid meie isad omaks ja koos Joosuaga tõid selle kaasa nende rahvaste maa vallutamisel, kelle Jumal oli tõuganud eemale meie isade palge eest. Nii see oli Taaveti päevini,
Taavet leidis armu Jumala silmis ja palus, et ta leiaks eluaseme Jaakobi soole.
Saalomon ehitas aga temale koja.
Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtus, nagu prohvet ütleb:
„Taevas on mu troon ja maa minu jalajäri. Millise koja teie tahate mulle ehitada?” ütleb Issand.
„Eks minu käsi ole kõik need teinud?!”
Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamelt ja kõrvadelt! Teie panete alati vastu Pühale Vaimule, nii nagu teie isad, nõnda teete teiegi.
Keda prohvetitest teie isad ei ole taga kiusanud? Ja nad on tapnud need, kes kuulutasid ette selle Õige tulemist, kelle reetjaiks ja mõrtsukaiks nüüd olete saanud teie,
kes te saite Seaduse inglite antud korralduse kaudu, ent ei ole seda pidanud.”
Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid.
Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel
ja ütles: „Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.”
Selle peale nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu kinni hoides sööstsid nagu üks mees tema kallale
ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad maha ühe noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks,
ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: „Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!”
Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära pane seda neile patuks!” Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.
Apostlite 8 Saulus oli samuti tema hukkamise poolt. Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad.
Aga mõned vagad mehed matsid Stefanose maha ja tegid suure leinatalituse tema pärast.
Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi.
Nüüd käisid need, kes olid tagakiusamisel hajutatud, mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi.
Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust.
Rahvahulk pani üksmeelselt tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes tunnustähti, mida ta tegi.
Sest paljudest, kel olid rüvedad vaimud, läksid need välja valju häälega kisendades, palju halvatuid ja jalutuid aga sai terveks.
Ja suur rõõm oli selles linnas.
Aga üks mees, Siimon nimi, oli juba varem selles linnas ja nõidus ning pani Samaaria rahvast jahmuma, öeldes end kellegi suure olevat.
Tema mõju all olid kõik, nii pisikesed kui suured, ja ütlesid: „See on Jumala vägi, mida hüütakse Suureks.”
Nad olid tema mõju all, sest ta oli kaua aega neid nõidumisega jahmuma pannud.
Aga kui nad hakkasid uskuma Filippust, kes neile kuulutas evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.
Siimonastki sai usklik, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde. Ta oli väga jahmunud, nähes sündimas suuri tunnustähti ja vägevaid tegusid.
Aga kui Jeruusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria on Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.
Need tulid kohale ja palvetasid samaarlaste eest, et nad võtaksid vastu Püha Vaimu.
Sest Vaim ei olnud langenud veel kellegi peale nende seast, nad olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse.
Siis panid apostlid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu.
Aga kui Siimon nägi, et Vaim antakse apostlite käte pealepanemise kaudu, tõi ta neile raha
ja ütles: „Andke minulegi see meelevald, et igaüks saaks Püha Vaimu, kelle peale ma iganes oma käed panen!”
Aga Peetrus ütles talle: „Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala andi saavat raha eest!
Sul ei ole osa ega pärandit selles sõnas, sest su süda ei ole siiras Jumala ees.
Paranda nüüd meelt oma kurjusest ja anu Issandat, et su mõttevälgatus sulle ehk andeks antaks.
Sest ma näen sind olevat täis kibedat sappi ja ülekohtu köidikus.”
Siimon aga vastas: „Paluge teie minu eest Issandat, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!”
Kui apostlid nüüd olid Issanda sõna tunnistanud ja rääkinud, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid evangeeliumi paljudes samaarlaste külades.
Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.”
Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake + Kandake oli etiooplaste kuninga tiitel (nagu vaarao egiptlastel). võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama
ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut.
Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!”
Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed?”
Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale.
Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud.
Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.”
Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?”
Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.
Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?”
[Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!”]
Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema.
Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga.
Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.
Apostlite 9 Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde
ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.
Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus
ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.”
Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.
Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.
Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
Ent Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi, ja Issand ütles temale nägemuses: „Hananias!” Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!”
Issand ütles talle: „Tõuse ja mine tänavale, mida kutsutakse Sirgeks + Sirge tänav oli (ja on) üks Damaskuse peatänavaid. , ja otsi Juuda kojas üles Tarsosest pärit Sauluse-nimeline mees, sest vaata, tema palvetab
ja on nägemuses näinud üht meest, Hananias nimi, sisse astuvat ja käed tema peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks.”
Hananias aga vastas: „Issand, ma olen paljudelt kuulnud sellest mehest, kui palju kurja ta on teinud sinu pühadele Jeruusalemmas,
ja siingi on tal ülempreestrite käest meelevald aheldada kõiki, kes sinu nime appi hüüavad.”
Aga Issand ütles talle: „Mine, sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette,
sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast.”
Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud - Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.”
Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida.
Ja kui ta oli toitu võtnud, sai ta tagasi oma jõu.Saulus oli siis mõned päevad Damaskuses jüngrite juures
ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg.
Aga kõik kuulajad jahmusid ning ütlesid: „Eks tema ole seesama, kes Jeruusalemmas hävitas selle nime appihüüdjaid ja kes on siia tulnud selleks, et neid viia aheldatult ülempreestrite juurde?”
Saulus läks aga järjest vägevamaks ja ajas segadusse Damaskuses elavad juudid ning selgitas, et Jeesus ongi Messias.
Kui juba üsna hulk päevi oli möödunud, võtsid juudid nõuks ta hukata.
Aga Saulusele sai nende salasepitsus teatavaks. Nemad luurasid aga päevad ja ööd väravais, et teda hukata.
Kuid ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.
Jõudnud Jeruusalemma, püüdis Saulus jüngritega liituda, ent kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.
Aga Barnabas võttis Sauluse oma hoolde ja viis ta apostlite juurde ning jutustas neile, kuidas Saulus teel oli näinud Issandat ning temaga kõnelnud ja kuidas ta oli Damaskuses avalikult Jeesuse nimel kuulutanud.
Ja Saulus käis nende juures Jeruusalemmas sisse ja välja ning kuulutas avalikult rõõmusõnumit Issanda nimel.
Ta rääkis ja vaidles ka kreekakeelsete juutidega, aga need võtsid nõuks ta hukata.
Ent kui vennad seda teada said, viisid nad ta alla Kaisareasse ja läkitasid Tarsosesse.
Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.
Aga sündis, et Peetrus kõiki paiku läbi käies tuli ka Lüddas elavate pühade juurde.
Seal leidis ta ühe inimese, Aineas nimi, kes oli olnud halvatuna voodis maas juba kaheksa aastat.
Ja Peetrus ütles talle: „Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks. Tõuse ja sea oma ase korda!” Ja Aineas tõusis kohe.
Ja kõik Lüdda ja Saaroni elanikud nägid teda ja pöördusid Issanda poole.
Aga Joppes + Joppe on sama mis Vana Testamendi Jaafo, tänapäeva Jaffa. oli naisjünger nimega Tabiita, see on tõlkes Gasell. Tema elu oli täis häid tegusid ja ta jagas palju almuseid.
Aga neil päevil juhtus, et ta jäi haigeks ja suri. Ta pesti ja pandi ülemisse tuppa.
Et aga Lüdda on Joppe lähedal, siis jüngrid, kuuldes, et Peetrus on seal, läkitasid kaks meest tema juurde palvega: „Ära viivita meie juurde tulekuga!”
Peetrus tõusiski ja läks nendega. Kui ta pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud.
Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palvetas ning pöördus ja ütles surnukehale: „Tabiita, tõuse püsti!” Tema avas oma silmad ja tõusis Peetrust nähes istuma.
Aga Peetrus andis talle käe ja tõstis ta püsti, hüüdis sisse pühad ja lesknaised ning seadis Tabiita elavalt nende ette.
Aga see sai teatavaks kogu Joppes, ja paljud hakkasid uskuma Issandasse.
Ja Peetrus jäi mitmeks päevaks Joppesse ühe nahkuri Siimona juurde.
Apostlite 10 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, nõndanimetatud Itaalia kohordi + Kohort oli 600-meheline väesalk. Leegionis oli 10 kohorti. pealik,
vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega; ta jagas rahvale palju almuseid ja palus alati Jumalat.
See nägi nägemuses selgesti, umbes kell kolm pärast lõunat, Jumala ingli enese juurde sisse astuvat ja ütlevat: „Korneelius!”
Tema vaatas aga ainiti ingli otsa ja ütles kartma lüües: „Mis on, isand?” See ütles talle: „Sinu palved ja su almused on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.
Ja nüüd saada mehi Joppesse ning lase kutsuda Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus.
Tema on külaliseks nahkur Siimona juures, kellel on koda mere ääres.”
Kui temaga rääkinud ingel oli lahkunud, kutsus Korneelius kaks majateenrit ja ühe jumalakartliku sõduri nende hulgast, kes alati ta juures viibisid,
jutustas neile kõigest ning läkitas nad Joppesse.
Aga järgmisel päeval, kui nad teed käies lähenesid linnale, läks Peetrus keskpäeva ajal katusele palvetama.
Ja talle tuli nälg ning ta tahtis midagi süüa. Aga kui talle süüa tehti, siis sündis, et ta oli nagu endast ära
ja nägi taeva avatud olevat ja sealt laskuvat anuma otsekui suure lina, mida nelja nurka pidi maa peale lasti.
Selle sees oli igasuguseid ilmamaa neljajalgseid ja roomajaid ja taeva linde.
Ja talle kostis hääl: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!”
Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma ei ole veel kunagi söönud seda, mis on keelatud ja rüve.”
Ja hääl hüüdis talle teist korda: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!”
See sündis kolm korda, ja kohe võeti anum üles taevasse.
Aga kui Peetrus oli eneses kahevahel, mida tema nähtud nägemus küll peaks tähendama, vaata, siis Korneeliuse läkitatud mehed, kes olid Siimona koja üles otsinud, seisid värava taga
ning pärisid, hüüdes: „Kas Siimon, hüüdnimega Peetrus, on siin külas?”
Peetrus alles mõtiskles nägemuse üle, kui Vaim ütles talle: „Vaata, kolm meest otsib sind.
Tõuse nüüd kohe, astu alla ja mine nendega koos ilma kõhklemata, sest mina ise olen nad läkitanud.”
Peetrus astus siis alla meeste juurde ja ütles: „Ennäe, mina olen see, keda te otsite. Mis asja pärast te olete tulnud?”
Nemad vastasid: „Rooma pealik Korneelius, õiglane ja jumalakartlik mees, kellel on hea maine kogu juuda rahva hulgas, on saanud pühalt inglilt märku sind oma majja kutsuda ja kuulata sinu sõnu.”
Siis ta kutsus nad sisse endale külla.Järgmisel päeval Peetrus tõusis ja läks teele koos nendega ja mõned Joppe vennad läksid temaga kaasa.
Aga ülejärgmisel päeval jõudis ta Kaisareasse. Korneelius ootas neid juba ja oli oma sugulased ja lähemad sõbrad kokku kutsunud.
Kui Peetrus sisse astus, läks Korneelius talle vastu ja kummardas teda ta jalgade ette maha heites.
Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse püsti, ka mina olen ju inimene!”
Ja temaga vesteldes astus ta sisse ja leidis palju kokkutulnuid.
Peetrus ütles neile: „Küllap te teate, et juuda mehel on lubamatu suhelda muulasega või minna tema juurde. Aga Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks.
Seepärast ma olengi sõnalausumata tulnud, kui mind kutsuti. Nüüd ma küsin: mis asja pärast te olete mu kutsunud?”
Ja Korneelius ütles: „Nelja päeva eest, samuti pärastlõunal kella kolme paiku, ma palvetasin oma majas. Ja vaata, mu ees seisis üks mees säravas rõivas
ning ütles: „Korneelius, su palvet on kuuldud ja su almuseid on tuletatud meelde Jumala ees.
Saada nüüd käskjalad Joppesse ja kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus; tema on külas nahkur Siimona kojas mere ääres.”
Ma saatsin siis otsekohe sinu järele ja sa oled hästi teinud, et sa tulid. Nüüd me oleme siis kõik üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mida Issand sulle on käskinud.”
Nüüd avas Peetrus oma suu ja ütles: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik,
vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust.