Rm 14:7-12:; Ps 27:1bcde,4,13-14; Lk 15:1-10 :: 1 :: Piibel 1997

Eestikeelne Piibel 1997

Nehemja 11 Nehemja, Hakalja poja sõnad. „Ja see sündis kahekümnenda aasta kislevikuus, et ma olin Suusani palees.
2 Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta.
3 Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.”
4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.
5 Ja ma ütlesin: „Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad!
6 Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.
7 Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid.
8 Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka,
9 aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele.
10 Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega.
11 Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!”Mina olin nimelt kuninga joogikallajate ülem.
Nehemja 21 Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
2 siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma kartsin üliväga
3 ja ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?”
4 Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?” Aga mina palusin taeva Jumalat
5 ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada!”
6 Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: „Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.
7 Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
8 nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun.” Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.
9 Siis ma tulin maavalitsejate juurde teisele poole Frati jõge ja andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli koos minuga läkitanud väepealikuid ja ratsanikke.
10 Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane, seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele.
11 Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
12 siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui see, kellega ma ise ratsutasin.
13 Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14 Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15 Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16 Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17 Aga nüüd ma ütlesin neile: „Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks!”
18 Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad ütlesid: „Võtkem kätte ja ehitagem!” Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
19 Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: „Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?”
20 Siis ma vastasin ja ütlesin neile: „Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!”
Nehemja 31 Siis ülempreester Eljasib ja tema vennad preestrid võtsid kätte ja ehitasid Lambavärava; nad pühitsesid selle ja panid sellele väravad ette, ja pühitsesid kuni Sajatornini ja kuni Hananeli tornini.
2 Ja nende kõrval ehitasid Jeeriko mehed; nende kõrval ehitas Sakkur, Imri poeg.
3 Ja Kalavärava ehitasid Senaa pojad; nemad raiusid selle palkidest ja panid sellele ette väravad, lukud ja riivid.
4 Ja nende kõrval parandas Meremot, Hakkosi poja Uurija poeg; nende kõrval parandas Mesullam, Mesesabeli poja Berekja poeg; nende kõrval parandas Saadek, Baana poeg.
5 Ja nende kõrval parandasid tekoalased; aga nende suurnikud ei painutanud oma kaela oma isanda teenistusse.
6 Ja Vanavärava parandasid Joojada, Paaseahi poeg, ja Mesullam, Besodja poeg; nemad raiusid selle palkidest ja panid sellele ette väravad, lukud ja riivid.
7 Ja nende kõrval parandasid Melatja, gibeonlane, ja Jaadon, meeronotlane, Gibeoni ja Mispa mehed Frati-taguse maavalitseja piirkonnast.
8 Nende kõrval parandas Ussiel, Harhaja poeg, kullassepp; tema kõrval parandas Hananja, salvisegaja; nemad taastasid Jeruusalemma müüri kuni laia müürini.
9 Ja nende kõrval parandas Refaja, Huuri poeg, Jeruusalemma piirkonna ühe poole ülem.
10 Ja tema kõrval parandas Jedaja, Harumafi poeg, oma koja kohal; tema kõrval parandas Hattus, Hasabneja poeg.
11 Järgmist lõiku parandasid Malkija, Haarimi poeg, ja Hassub, Pahat-Moabi poeg, kuni Ahjutornini.
12 Ja nende kõrval parandas Sallum, Halloohesi poeg, Jeruusalemma piirkonna teise poole ülem, tema ise ja ta tütred.
13 Oruvärava parandasid Haanun ja Saanoahi elanikud; nemad ehitasid selle ja panid sellele ette väravad, lukud ja riivid; ja veel tuhat küünart müüri kuni Sõnnikuväravani.
14 Ja Sõnnikuvärava parandas Malkija, Reekabi poeg, Beet-Keremi piirkonna ülem; ta ehitas selle ja pani sellele ette väravad, lukud ja riivid.
15 Ja Allikavärava parandas Sallun, Kol-Hose poeg, Mispa piirkonna ülem; tema ehitas selle, tegi sellele katuse ja pani sellele ette väravad, lukud ja riivid; ja veel parandas ta Veejuhtmetiigi müüri kuninga rohuaia juures kuni astmeteni, mis Taaveti linnast alla viivad.
16 Tema järel parandas Nehemja, Asbuki poeg, Beet-Suuri piirkonna ühe poole ülem, kuni Taaveti haudade kohani ja kaevatud tiigi ning sõjameeste hooneni.
17 Tema järel parandasid leviidid: Rehum, Baani poeg; tema kõrval parandas Hasabja, Keila piirkonna ühe poole ülem, oma piirkonna eest.
18 Tema järel parandasid nende vennad: Bavvai, Heenadadi poeg, Keila piirkonna teise poole ülem.
19 Ja tema kõrval parandas Eeser, Jeesua poeg, Mispa ülem, kahekordset osa selle koha vastas, kust nurgal olevasse lattu üles minnakse.
20 Tema järel parandas agarasti Baaruk, Sabbai poeg, järgmist lõiku nurgast alates kuni ülempreester Eljasibi koja ukseni.
21 Tema järel parandas Meremot, Hakkosi poja Uurija poeg, järgmist lõiku Eljasibi koja uksest Eljasibi koja otsani.
22 Ja tema järel parandasid preestrid, ümbruskonna mehed.
23 Nende järel parandasid Benjamin ja Hassub oma koja kohal; nende järel parandas Ananja poja Maaseja poeg Asarja oma koja kõrval.
24 Tema järel parandas Binnui, Heenadadi poeg, järgmist lõiku Asarja kojast kuni nurgani ja kuni käänakuni.
25 Paalal, Uusai poeg, parandas Nurga- ja Ülatorni kohal, mis kuningakojast välja ulatub vahtkonnaõue juures; tema järel Pedaja, Parosi poeg, -
26 ja Ofelil elavad templisulased - idapoolse Veevärava ja väljaulatuva torni kohal.
27 Tema järel parandasid tekoalased järgmist lõiku suure väljaulatuva torni kohalt kuni templikünka müürini.
28 Ülalpool Hobuväravat parandasid preestrid, igaüks oma koja kohal.
29 Nende järel parandas Saadok, Immeri poeg, oma koja kohal; ja tema järel parandas Semaja, Sekanja poeg, Idavärava valvur.
30 Tema järel parandasid Hananja, Selemja poeg, ja Haanun, Salafi kuues poeg, järgmist lõiku; nende järel parandas Mesullam, Berekja poeg, oma kambri kohal.
31 Tema järel parandas Malkija, kullassepp, templisulaste ja kaupmeeste kojani, Ülevaatusevärava kohal ja kuni nurgarõduni.
32 Ja nurgarõdu ning Lambavärava vahel parandasid kullassepad ja kaupmehed.
33 Aga kui Sanballat kuulis, et me müüri ehitame, siis ta vihastus ja oli väga pahane; ta pilkas juute
34 ja rääkis oma vendade ja Samaaria sõjaväe ees ning ütles: „Mida need väetid juudid teevad? Kas see peaks neile jääma? Kas nad hakkavad ohverdama? Kas nad juba täna saavad valmis? Kas nad tahavad põlenud kivid rusuhunnikust teha kõlblikuks?”
35 Ja tema kõrval oli ammonlane Toobija, kes ütles: „Ehitagu aga! Kui rebane peaks minema nende kivimüüri peale, ta kisuks selle maha!”
36 Kuule, meie Jumal, kuidas meid põlastatakse! Pööra nende teotus nende endi pähe ja anna nad riisutavaiks vangistusemaal!
37 Ära kata kinni nende süütegu ja ära lase kustuda nende pattu oma palge eest, sest nad on ehitajaid pahandanud!
38 Aga me ehitasime müüri ja kogu müür sai valmis pooles kõrguses. Ja rahvas oli südamega töö juures.
Nehemja 41 Aga kui Sanballat ja Toobija, araablased, ammonlased ja asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga.
2 Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma vastu sõdima ja temale tüli tegema.
3 Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.
4 Juudas öeldi: „Kandja ramm raugeb, prügi on palju - meil pole jaksu ehitada müüri.”
5 Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad, tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”
6 Kui juudid, kes elasid nende naabruses, tulid ja ütlesid meile vähemalt kümme korda, et kõigist paigust, kus nad elavad, tullakse meile kallale,
7 siis ma panin mehi madalamatesse paikadesse müüri taha, lahtistele kohtadele, ja seadsin rahva üles suguvõsade kaupa mõõkade, piikide ja ambudega.
8 Siis ma vaatasin ja võtsin kätte ning ütlesin suurnikele ja ülemaile ning muule rahvale: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale ja võidelge oma vendade, poegade ja tütarde, naiste ja kodade eest!”
9 Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi müüri juurde, igaüks oma tööle.
10 Ja sellest päevast alates tegid tööd ainult pooled minu noortest meestest ja pooled kandsid piike, kilpe, ambusid ja soomusrüüsid; ja vürstid seisid kogu Juuda soo taga,
11 kes müüri ehitas. Ja koormakandjad kandsid, tehes ühe käega tööd ja hoides teisega viskoda.
12 Ja ehitajail oli ehitades igaühel oma mõõk vööle seotud; ja minu kõrval oli sarvepuhuja.
13 Ja ma ütlesin suurnikele, ülemaile ja muule rahvale: „Töö on suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel.
14 Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie juurde! Meie Jumal sõdib meie eest.”
15 Nõnda me siis tegime tööd, aga pooled hoidsid piike, koiduajast kuni tähtede ilmumiseni.
16 Sel ajal ma ütlesin ka rahvale, et igaüks jääks oma sulasega ööseks Jeruusalemma, et nad oleksid meil öösel valves ja päeval töös.
17 Ja meie, ei mina ega mu vennad, ei mu sulased ega vahimehed, kes mulle järgnesid, ei võtnud endil riideid seljast; igaüks võttis end lahti ainult vette minnes.
Nehemja 51 Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.
2 Oli neid, kes ütlesid: „Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!”
3 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.”
4 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.
5 On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.”
6 Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.
7 Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: „Te võtate üksteiselt liigkasu!” Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse
8 ja ütlesin neile: „Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!” Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.
9 Ja ma ütlesin: „See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?
10 Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!
11 Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te neile olete laenanud!”
12 Ja nad vastasid: „Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.” Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.
13 Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: „Nõnda puistaku Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!” Ja terve kogudus ütles: „Aamen!” ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.
14 Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.
15 Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.
16 Ka võtsin ma ise osa sellest müüritööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.
17 Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas.
18 Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg, kuus valitud lammast ja linnud - neidki valmistati mulle - ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust veini, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.
19 Meenuta minu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!
Nehemja 61 Aga kui Sanballat ja Toobija ja araablane Gesem ja meie muud vaenlased said kuulda, et mina olin ehitanud müüri ja et sellesse ei olnud enam jäänud pragugi, kuigi ma selle ajani veel ei olnud väravaile uksi ette pannud,
2 siis läkitasid Sanballat ja Gesem mulle ütlema: „Tule, saame üksteisega kokku mõnes külas Oono orus!” Aga nad mõtlesid teha mulle kurja.
3 Ma läkitasin nende juurde käskjalad, et need ütleksid: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla. Töö jääks seisma, kui ma selle jätan ja teie juurde tulen.”
4 Nad läkitasid sel viisil mu juurde neli korda, kuid ma andsin neile sellesama vastuse.
5 Siis läkitas Sanballat sel viisil viiendat korda oma sulase mu juurde, ja sel oli käes lahtine kiri,
6 milles oli kirjutatud: „Rahvaste hulgas on saanud teatavaks, ja Gesem ütleb, et sina ja juudid kavatsete mässu. Seepärast sa ehitad müüri ja sa ise tahad saada neile kuningaks, nagu räägitakse.
7 Sa oled seadnud isegi prohveteid, et nad Jeruusalemmas sinust kuulutaksid ja ütleksid: Juudal on kuningas! Nüüd saab kuningas sellest kuulda. Tule siis ja peame üheskoos nõu!”
8 Aga ma läkitasin temale ütlema: „Ei ole sündinud midagi sellesarnast, millest sa räägid, vaid sa ise oled selle välja mõelnud.”
9 Sest nad kõik tahtsid meid hirmutada, mõeldes: „Nende käed muutuvad töö jaoks lõdvaks ja see jääb tegemata.” Aga kinnita nüüd sina, Jumal, minu käsi!
10 Ja kui ma läksin Mehetabeli poja Delaja poja Semaja kotta - tema ise oli takistatud -, siis ta ütles: „Kogunegem Jumala kotta, templi sisemusse, ja sulgegem templi uksed, sest nad tulevad sind tapma! Öösel tullakse sind tapma!”
11 Aga mina vastasin: „Kas mees nagu mina peaks põgenema? Või kes minutaolistest võiks minna templisse ja jääda ellu? Mina ei lähe.”
12 Sest vaata, ma sain aru, et Jumal ei olnud teda läkitanud, kuigi ta kõneles mu vastu prohvetisõna, vaid Toobija ja Sanballat olid teda palganud:
13 ta oli palgatud selleks, et ma hakkaksin kartma ja teeksin nõnda ning patustaksin; see oleks toonud mulle halva kuulsuse, millega nad oleksid saanud mind teotada.
14 Pea meeles, mu Jumal, Toobijat ja Sanballatit nende tegude pärast, samuti ka naisprohvet Nooadjat ja teisi prohveteid, kes tahtsid mind hirmutada!
15 Nõnda sai müür valmis elulikuu kahekümne viiendal päeval viiekümne kahe päevaga.
16 Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja langesid väga eneste silmis, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga.
17 Neil päevil saatsid Juuda suurnikud Toobijale palju kirju, ja Toobijalt tuli neile.
18 Sest Juudas olid paljud tema vandeseltslased, kuna ta oli Sakanja, Aarahi poja väimees ja tema poeg Joohanan oli võtnud naiseks Berekja poja Mesullami tütre.
19 Mullegi räägiti tema kohta kuuldusi ja minu sõnad viidi temale; aga Toobija läkitas kirju, et mind hirmutada.
Nehemja 71 Kui müür oli üles ehitatud ja ma olin väravad ette pannud, siis seati väravahoidjad, lauljad ja leviidid kohtadele.
2 Ja ma andsin käsutuse Jeruusalemma üle Hananile, oma vennale, ja Hananjale, paleeülemale, kes oli ustav mees ja kartis Jumalat enam kui paljud teised.
3 Ja ma ütlesin neile: „Jeruusalemma väravaid ei tohi lahti teha enne, kui päike palavasti paistab. Ja kui veel seistakse, suletagu ja riivistatagu väravad! Ja Jeruusalemma elanikest pandagu vahte, igaüks oma vahipostile ja igaüks oma koja kohale!”
4 Linn oli kõikepidi lai ja suur, aga rahvast oli selles vähe ja kojad ei olnud üles ehitatud.
5 Siis pani mu Jumal mulle südamele, et ma koguksin ülikud, peamehed ja rahva suguvõsakirja kandmiseks. Ma leidsin nende suguvõsakirja, kes esimestena olid tulnud, ja leidsin selles olevat kirjutatud:
6 Need on maa pojad, kes neist asumisele viidud vangidest teele läksid, keda Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, oli asumisele viinud ja kes tagasi pöördusid Jeruusalemma ja Juudamaale igaüks oma linna,
7 need, kes tulid koos Serubbaabeliga, Jeesuaga, Nehemjaga, Asarjaga, Raamjaga, Nahamaniga, Mordokaiga, Bilsaniga, Misperetiga, Bigvaiga, Nehumiga ja Baanaga; Iisraeli rahva meeste arv oli:
8 Parosi poegi kaks tuhat ükssada seitsekümmend kaks;
9 Sefatja poegi kolmsada seitsekümmend kaks;
10 Aarahi poegi kuussada viiskümmend kaks;
11 Pahat-Moabi poegi, Jeesua ja Joabi poegadest, kaks tuhat kaheksasada kaheksateist;
12 Eelami poegi tuhat kakssada viiskümmend neli;
13 Sattu poegi kaheksasada nelikümmend viis;
14 Sakkai poegi seitsesada kuuskümmend;
15 Binnui poegi kuussada nelikümmend kaheksa;
16 Beebai poegi kuussada kakskümmend kaheksa;
17 Asgadi poegi kaks tuhat kolmsada kakskümmend kaks;
18 Adonikami poegi kuussada kuuskümmend seitse;
19 Bigvai poegi kaks tuhat kuuskümmend seitse;
20 Aadini poegi kuussada viiskümmend viis;
21 Aateri poegi, Hiskija harust, üheksakümmend kaheksa;
22 Haasumi poegi kolmsada kakskümmend kaheksa;
23 Beesai poegi kolmsada kakskümmend neli;
24 Haarifi poegi sada kaksteist;
25 Gibeoni mehi üheksakümmend viis;
26 Petlemma ja Netofa mehi sada kaheksakümmend kaheksa;
27 Anatoti mehi sada kakskümmend kaheksa;
28 Beet-Asmaveti mehi nelikümmend kaks;
29 Kirjat-Jearimi, Kefiira ja Beeroti mehi seitsesada nelikümmend kolm;
30 Raama ja Geba mehi kuussada kakskümmend üks;
31 Mikmasi mehi sada kakskümmend kaks;
32 Peeteli ja Ai mehi sada kakskümmend kolm;
33 teise Nebo mehi viiskümmend kaks;
34 teise Eelami poegi tuhat kakssada viiskümmend neli;
35 Haarimi poegi kolmsada kakskümmend;
36 Jeeriko poegi kolmsada nelikümmend viis;
37 Loodi, Haadidi ja Oono mehi seitsesada kakskümmend üks;
38 Senaa poegi kolm tuhat üheksasada kolmkümmend.
39 Preestreid oli: Jedaja poegi, Jeesua soost, üheksasada seitsekümmend kolm;
40 Immeri poegi tuhat viiskümmend kaks;
41 Pashuri poegi tuhat kakssada nelikümmend seitse;
42 Haarimi poegi tuhat seitseteist.
43 Leviite oli: Jeesua poegi Kadmielist, Hoodavja poegadest seitsekümmend neli.
44 Lauljaid oli: Aasafi poegi sada nelikümmend kaheksa.
45 Väravahoidjaid oli: Sallumi poegi, Aateri poegi, Talmoni poegi, Akkubi poegi, Hatita poegi, Soobai poegi - sada kolmkümmend kaheksa.
46 Templisulased olid: Siiha pojad, Hasuufa pojad, Tabbaoti pojad;
47 Keerosi pojad, Siia pojad, Paadoni pojad;
48 Lebana pojad, Hagaba pojad, Salmai pojad;
49 Haanani pojad, Giddeli pojad, Gehari pojad;
50 Reaja pojad, Resini pojad, Nekooda pojad;
51 Gessami pojad, Ussa pojad, Paaseahi pojad;
52 Beesai pojad, meunlaste pojad, nefuslaste pojad;
53 Bakbuki pojad, Hakufa pojad, Harhuuri pojad;
54 Basluti pojad, Mehiida pojad, Harsa pojad;
55 Barkosi pojad, Siisera pojad, Taamahi pojad;
56 Nesiahi pojad, Hatiifi pojad.
57 Saalomoni orjade pojad olid: Sootai pojad, Soofereti pojad, Periida pojad;
58 Jaala pojad, Darkoni pojad, Giddeli pojad;
59 Sefatja pojad, Hattili pojad, Pokeret-Hassebaimi pojad, Aamoni pojad.
60 Templisulaseid ja Saalomoni orjade poegi oli kokku kolmsada üheksakümmend kaks.
61 Ja need olid teeleminejad Tel-Melahist, Tel-Harsast, Kerubist, Addonist ja Immerist, kes ei suutnud selgeks teha, kas nende vanemate kodu ja sugu pärines Iisraelist:
62 Delaja pojad, Toobija pojad, Nekooda pojad - kuussada nelikümmend kaks.
63 Ja preestreist olid: Habaja pojad, Hakkosi pojad, Barsillai pojad; Barsillai oli naise võtnud gileadlase Barsillai tütreist ja teda nimetati selle nimega, -
64 need, kes otsisid oma suguvõsakirja, aga ei leidnud, ja nad vabastati kui kõlbmatud preestriametist.
65 Ja maavalitseja keelas neid söömast kõige pühamat, enne kui uurimi ja tummimi jaoks on taas preester.
66 Terve kogudus kokku oli nelikümmend kaks tuhat kolmsada kuuskümmend hinge;
67 peale selle nende sulased ja teenijad, keda oli seitse tuhat kolmsada kolmkümmend seitse; ja neil oli kakssada nelikümmend viis mees- ja naislauljat;
68 kaameleid oli nelisada kolmkümmend viis, eesleid kuus tuhat seitsesada kakskümmend.”
69 Ja perekondade peameestest annetasid mõned töö tarvis. Maavalitseja andis alusvaraks tuhat kulddrahmi , viiskümmend piserdusnõu ja viissada kolmkümmend preestrikuube.
70 Ja perekondade peameestest annetasid mõned alusvaraks kakskümmend tuhat kulddrahmi ja kaks tuhat kakssada hõbemiini.
71 Ja mis muu rahvas andis, oli kakskümmend tuhat kulddrahmi, kaks tuhat hõbemiini ja kuuskümmend seitse preestrikuube.
72 Ja preestrid, leviidid, väravahoidjad, lauljad ning muu rahvas ja templisulased, kogu Iisrael, asusid oma linnadesse.Ja kui seitsmes kuu kätte jõudis, olid Iisraeli lapsed oma linnades.
Nehemja 81 Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule, ja nad ütlesid kirjatundjale Esrale, et ta tooks Moosese Seaduse raamatu, mille Issand Iisraelile oli andnud.
2 Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata, seitsmenda kuu esimesel päeval.
3 Ja ta luges seda Veevärava esisel väljakul koidust keskpäevani meeste ja naiste ning arusaajate ees; ja kogu rahva tähelepanu oli suunatud Seaduse raamatule.
4 Ja Esra, kirjatundja, seisis puust laval, mis selleks oli ehitatud, ja tema kõrval seisid Mattitja, Sema, Anaja, Uurija, Hilkija ja Maaseja paremal pool, ja Pedaja, Miisael, Malkija, Haasum, Hasbaddana, Sakarja ja Mesullam vasakul pool.
5 Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti.
6 Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!” Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha.
7 Ja Jeesua, Baani, Seerebja, Jaamin, Akkub, Sabbetai, Hoodija, Maaseja, Keliita, Asarja, Joosabad, Haanan, Pelaja, leviidid, õpetasid rahvale Seadust ja rahvas seisis püsti.
8 Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.
9 Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!” Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.
10 Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!”
11 Ja leviidid vaigistasid rahvakogu, öeldes: „Rahunege, sest see päev on püha! Ja ärge kurvastage!”
12 Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma, läkitama teistelegi osa ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.
13 Ja teisel päeval tulid kokku kogu rahva perekondade peamehed, preestrid ja leviidid kirjatundja Esra juurde Seaduse sõnu tundma õppima.
14 Ja nad leidsid Seaduses, mille Issand Moosese läbi oli andnud, kirjutatud olevat, et Iisraeli lapsed pidid pühade ajal seitsmendas kuus elama lehtmajades,
15 ja et kõigis nende linnades ja Jeruusalemmas pidi kuulutatama ja hüütama, öeldes: „Minge mägedele ja tooge õlipuu või metsõlipuu oksi ja mürdi, palmi või muu leherikka puu oksi lehtmajade tegemiseks, nagu on kirjutatud!”
16 Ja rahvas läks ja tõi ning tegi enesele lehtmaju, igaüks oma katusele ja õue ja Jumala koja õuedesse, Veevärava väljakule ja Efraimi värava väljakule.
17 Ja terve kogudus, kes vangist oli tagasi tulnud, tegi lehtmaju ja elas lehtmajades, sest Joosua, Nuuni poja päevist selle päevani ei olnud Iisraeli lapsed nõnda teinud. Ja rõõm oli väga suur.
18 Ja Jumala Seaduse raamatut loeti iga päev, esimesest päevast viimase päevani. Ja nad pidasid püha seitse päeva, ja kaheksandal päeval oli lõpetuspüha seatud viisi järgi.
Nehemja 91 Ja sellesama kuu kahekümne neljandal päeval kogunesid Iisraeli lapsed paastuma, kotiriided seljas ja mulda pea peal.
2 Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.
3 Siis nad tõusid oma kohal püsti ja lugesid Issanda, oma Jumala Seaduse raamatut kolm tundi; ja kolm tundi tunnistasid nad patte ning kummardasid Issandat, oma Jumalat.
4 Ja Jeesua, Baani, Kadmiel, Sebanja, Bunni, Seerebja, Baani ja Kenani läksid üles leviitide lavale ja hüüdsid suure häälega Issanda, oma Jumala poole.
5 Ja leviidid Jeesua, Kadmiel, Baani, Hasabneja, Seerebja, Hoodija, Sebanja ja Petahja ütlesid: „Tõuske üles ja kiitke Issandat, oma Jumalat, igavesest ajast igavesti, ja õnnistage tema aulist nime, mis on ülem kui kõik kiitus ja ülistus!
6 Sina üksi oled Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis neis on. Sina annad neile kõigile elu ja taevavägi kummardab sind.
7 Sina, Issand, oled Jumal, kes valis Aabrami ja tõi tema kaldealaste Uurist ning pani temale nimeks Aabraham.
8 Sina leidsid tema südame sinu ees ustava olevat ja sa tegid temaga lepingu, et sa annad tema soole kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, jebuuslaste ja girgaaslaste maa. Ja sa pidasid oma sõna, sest sina oled õige.
9 Sina nägid meie vanemate viletsust Egiptuses ja kuulsid nende kisendamist Kõrkjamere ääres.
10 Sina tegid tunnustähti ja imetegusid vaarao ja kõigi tema sulaste ja kogu tema maa rahva kallal, sest sa teadsid, et nad nende vastu ülbed olid olnud, ja sa tegid enesele nime, nagu see tänapäevalgi on.
11 Sina lõhestasid nende ees mere ja nad läksid kuiva mööda mere keskelt läbi; aga nende tagaajajad sa viskasid sügavustesse otsekui kivi võimsasse vette.
12 Sina juhtisid neid pilvesambas päeval ja tulesambas öösel, et valgustada neile teed, mida nad pidid käima.
13 Ja sa tulid alla Siinai mäele ja rääkisid nendega taevast ning andsid neile õiged seadlused, tõsised õpetused, head määrused ja käsud.
14 Sina tegid neile teatavaks oma püha hingamispäeva ja sa andsid neile käsud, määrused ja Seaduse oma sulase Moosese läbi.
15 Sina andsid neile taevast leiba, kui neil oli nälg, ja lasksid neile kaljust vett voolata, kui neil oli janu. Ja sa käskisid neid minna pärima maad, mille sa kätt tõstes olid lubanud neile anda.
16 Aga nemad, meie vanemad, läksid ülbeks, olid kangekaelsed ega kuulnud su käske.
17 Nad tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde sinu imetegusid, mis sa neile olid teinud, vaid olid kangekaelsed ja oma tõrksuses võtsid nad pähe oma orjapõlve tagasi minna. Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei jätnud neid maha.
18 Kuigi nad tegid endile valatud vasika ja ütlesid: „See on su jumal, kes sind Egiptusest välja tõi!” ja kuigi nad suuri teotusi korda saatsid,
19 ei jätnud sina siiski neid kõrbes maha oma suure halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida nad käisid.
20 Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil oli janu.
21 Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad.
22 Ja sa andsid neile kuningriigid ja rahvad ning jagasid need jaokaupa: nõnda pärisid nad Siihoni maa, Hesboni kuninga maa, ja Oogi, Baasani kuninga maa.
23 Ja sa tegid nende lapsed paljuks nagu taevatähed ja viisid nad maale, mille kohta sa nende vanemaile olid öelnud, et nad lähevad seda pärima.
24 Ja lapsed tulid ning pärisid maa, ja sina alandasid nende ees maa elanikud, kaananlased, ja andsid nad nende kätte, nende kuningad ja maa rahvad, et nad talitaksid nendega, nagu neile meeldib.
25 Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse tõttu.
26 Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu Seaduse selja taha ja tapsid sinu prohvetid, kes neid manitsesid sinu juurde tagasi pöörduma; ja nad saatsid korda suuri teotusi.
27 Seepärast sa andsid nad nende vaenlaste kätte ja need rõhusid neid. Aga sel ajal, kui neil kitsas käes oli, kisendasid nad sinu poole ja sina kuulsid taevast ning andsid neile oma suure halastuse pärast päästjaid, kes päästsid nad nende vaenlaste käest.
28 Aga kui nad said hingata, siis nad tegid jälle kurja sinu ees. Ja sina jätsid nad nende vaenlaste kätte, et need valitseksid nende üle. Aga kui nad jälle sind hüüdsid, siis sa kuulsid taevast ja päästsid nad oma halastuse pärast palju kordi.
29 Ja sa manitsesid neid tagasi pöörduma sinu Seaduse juurde, aga nemad olid ülbed ega kuulnud su käske, vaid patustasid su seadluste vastu, mida inimene peab täitma, et ellu jääda, ja pöörasid tõrksalt selja ning olid kangekaelsed ega kuulnud mitte.
30 Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma Vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele; seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte.
31 Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal!
32 Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kartustäratav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust, mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid, meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate päevist kuni tänapäevani!
33 Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad.
34 Jah, meie kuningad, meie vürstid, meie preestrid ja meie vanemad ei ole teinud su Seaduse järgi, ei ole tähele pannud su käske ja manitsusi, millega sa neid manitsesid.
35 Nad ei teeninud sind oma kuningriigis, hoolimata sinu suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja rammusast maast, mille sa neile olid andnud, ega pöördunud oma kurjadest tegudest.
36 Vaata, me oleme nüüd sulased. Maal, mille sa andsid meie vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja häid asju, vaata, seal me oleme sulased.
37 Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.”
Nehemja 101 Selle kõige tõttu me teeme ja kirjutame kindla lepingu, ja meie vürstid, meie leviidid ja meie preestrid kinnitavad seda pitseriga.
2 Ja pitseriga kinnitajad on: maavalitseja Nehemja, Hakalja poeg, ja Sidkija,
3 Seraja, Asarja, Jeremija,
4 Pashur, Amarja, Malkija,
5 Hattus, Sebanja, Malluk,
6 Haarim, Meremot, Obadja,
7 Taaniel, Ginneton, Baaruk,
8 Mesullam, Abija, Mijamin,
9 Maasja, Bilgai, Semaja - need on preestrid.
10 Ja leviidid on: Jeesua, Asanja poeg, Binnui, Heenadadi poegadest, Kadmiel,
11 ja nende vennad Sebanja, Hoodija, Keliita, Pelaja, Haanan,
12 Miika, Rehob, Hasabja,
13 Sakkur, Seerebja, Sebanja,
14 Hoodija, Baani, Beniinu.
15 Rahva peamehed on: Paros, Pahat-Moab, Eelam, Sattu, Baani,
16 Bunni, Asgad, Beebai,
17 Adonija, Bigvai, Aadin,
18 Aater, Hiskija, Assur,
19 Hoodija, Haasum, Beesai,
20 Haarif, Anatot, Neebai,
21 Magpias, Mesullam, Heesir,
22 Mesesabel, Saadok, Jaddua,
23 Pelatja, Haanan, Anaja,
24 Hoosea, Hananja, Hassub,
25 Halloohes, Pilha, Soobek,
26 Rehum, Hasabna, Maaseja,
27 Ahija, Haanan, Aanan,
28 Malluk, Haarim, Baana.
29 Ja ülejäänud rahvas, preestrid, leviidid, väravahoidjad, lauljad, templisulased ja kõik, kes olid end lahti öelnud teiste maade rahvaist Jumala Seaduse kasuks, nende naised, nende pojad ja tütred, kõik, kes olid võimelised aru saama,
30 need liitusid oma vägevamate vendadega ja võtsid needuse ja vande kinnitusel endile kohustuse käia Jumala Seaduse järgi, mis Jumala sulase Moosese läbi oli antud, ja tähele panna ning täita kõiki Issanda, meie Jumala käske, tema seadlusi ja määrusi:
31 „Me ei anna oma tütreid maa rahvaile ega võta nende tütreid oma poegadele.
32 Ja kui maa rahvad toovad hingamispäeval müügiks kaupa ja kõiksugu vilja, siis me ei võta neilt seda hingamispäeval ega muul pühal päeval. Me loobume seitsmenda aasta saagist ja igasugusest võlanõudest.
33 Me võtame endile kohustuse anda kolmandik seeklit aastas meie Jumala koja teenistuse tarvis:
34 ohvrileibadeks, alaliseks roaohvriks ja alaliseks põletusohvriks, ohvreiks hingamispäevil, noorkuupäevil ja pühadel, pühadeks asjadeks, patuohvriks, et toimetada Iisraelile lepitust, ja igaks tegevuseks meie Jumala kojas.
35 Meie, preestrid, leviidid ja rahvas, oleme heitnud liisku puude muretsemiseks, nende toomiseks meie perekondade kaupa oma Jumala kojale igal aastal kindlaksmääratud ajal, põletamiseks Issanda, meie Jumala altaril, nagu Seaduses on kirjutatud.
36 Me kohustume tooma Jumala kotta igal aastal uudsevilja oma põldudelt ja uudsevilja kõigist puudest,
37 ja esmasündinud oma poegadest ja kariloomadest, nagu Seaduses on kirjutatud; ja kohustume tooma oma veiste ning lammaste ja kitsede esmasündinuid oma Jumala kotta preestritele, kes teenivad meie Jumala kojas.
38 Me toome ka parimat oma taignast ja oma tõstelõivudest, kõiksugu puude vilja, värsket veini ja õli preestritele meie Jumala koja kambrites; ja oma põldude kümnist leviitidele, neile leviitidele, kes koguvad kümnist kõigis meie põllutöölinnades.
39 Ja üks preester, Aaroni poegadest, olgu koos leviitidega, kui leviidid koguvad kümnist, ja leviidid peavad viima kümnise kümnisest meie Jumala kotta varaaida kambritesse.
40 Sest neisse kambritesse peavad Iisraeli lapsed ja Leevi lapsed viima vilja, värske veini ja õli tõstelõivu; seal on ka pühamu riistad ja teenivad preestrid, väravahoidjad ja lauljad. Me ei jäta maha oma Jumala koda.”
Nehemja 111 Ja rahva vürstid asusid Jeruusalemma, aga muu rahvas heitis liisku, et üks kümnest läheks elama Jeruusalemma, pühasse linna, ja üheksa teistesse linnadesse.
2 Ja rahvas õnnistas kõiki neid mehi, kes vabatahtlikult läksid elama Jeruusalemma.
3 Ja need olid maa peamehed, kes elasid Jeruusalemmas; aga Juuda linnades elas igaüks oma pärandiosas, neile kuuluvais linnades: iisraellased, preestrid ja leviidid, templisulased ja Saalomoni orjade pojad.
4 Jeruusalemmas elas Juuda ja Benjamini poegi. Juuda poegadest: Ataja, Ussija poeg, kes oli Sakarja poeg, kes oli Amarja poeg, kes oli Sefatja poeg, kes oli Mahalaleli poeg Peretsi poegadest,
5 ja Maaseja, Baaruki poeg, kes oli Kol-Hose poeg, kes oli Hasaja poeg, kes oli Joojaribi poeg, kes oli Sakarja poeg, kes oli seelalase poeg.
6 Kõiki Jeruusalemmas elavaid Peretsi poegi oli nelisada kuuskümmend kaheksa vahvat meest.
7 Ja need olid Benjamini pojad: Sallu, Mesullami poeg, kes oli Joedi poeg, kes oli Pedaja poeg, kes oli Koolaja poeg, kes oli Maaseja poeg, kes oli Iitieli poeg, kes oli Jesaja poeg,
8 ja tema järel Gabbai ja Sallai - üheksasada kakskümmend kaheksa.
9 Ja Joel, Sikri poeg, oli nende ülevaataja, ja Juuda, Hassenua poeg, oli teine linnaülem.
10 Preestritest: Jedaja, Joojaribi poeg, Jaakin,
11 Seraja, Hilkija poeg, kes oli Mesullami poeg, kes oli Saadoki poeg, kes oli Merajoti poeg, kes oli Ahituubi poeg, Jumala koja eestseisja,
12 ja nende vennad, kes toimetasid templiteenistust - kaheksasada kakskümmend kaks; ja Adaja, Jerohami poeg, kes oli Pelalja poeg, kes oli Amsi poeg, kes oli Sakarja poeg, kes oli Pashuri poeg, kes oli Malkija poeg,
13 ja tema vennad, perekondade peamehed - kakssada nelikümmend kaks; ja Amassai, Asareli poeg, kes oli Ahsai poeg, kes oli Mesillemoti poeg, kes oli Immeri poeg,
14 ja nende vennad, vahvad mehed - sada kakskümmend kaheksa; nende ülevaataja oli Sabdiel, Gedolimi poeg.
15 Ja leviitidest: Semaja, Hassubi poeg, kes oli Asrikami poeg, kes oli Hasabja poeg, kes oli Bunni poeg;
16 Sabtai ja Joosabad, leviitide peameestest, kes olid Jumala koja välistööde ülevaatajad;
17 Mattanja, Miika poeg, kes oli Sabdi poeg, kes oli palvusel tänulaulu alustava laulujuhataja Aasafi poeg, ja Bakbukja, tema vendade hulgas teisel kohal olija, ja Abda, Sammua poeg, kes oli Gaalali poeg, kes oli Jedutuuni poeg.
18 Kõiki leviite pühas linnas oli kakssada kaheksakümmend neli.
19 Ja väravahoidjad olid: Akkub, Talmon ja nende vennad, kes valvasid väravaid - sada seitsekümmend kaks.
20 Ja ülejäänud Iisrael, preestrid ja leviidid olid kõigis Juuda linnades, igaüks oma pärisosas.
21 Ja templisulased elasid künkal; Siiha ja Gispa olid templisulaste ülemad.
22 Ja leviitide ülevaataja Jeruusalemmas oli Ussi, Baani poeg, kes oli Hasabja poeg, kes oli Mattanja poeg, kes oli Miika poeg Aasafi poegadest, kes laulsid Jumala koja teenistusel.
23 Sest nende kohta oli kuninga käsk ja kindel korraldus, kes nimelt iga päev pidid laulma.
24 Ja Petahja, Mesesabeli poeg, Serahi, Juuda poja poegadest, oli kuninga volinik kõiges, mis rahvasse puutus.
25 Ja nende põldude juures olevais asulais elas Juuda poegi Kirjat-Arbas ja selle tütarlinnades, Diibonis ja selle tütarlinnades, Jekabseelis ja selle külades,
26 Jeesuas, Mooladas, Beet-Peletis,
27 Hasar-Suualis, Beer-Sebas ja selle tütarlinnades,
28 Siklagis, Mekonas ja selle tütarlinnades,
29 Een-Rimmonis, Soras, Jarmutis,
30 Saanoahis, Adullamis ja nende külades, Laakises ja selle väljadel, Asekas ja selle tütarlinnades; nad lõid leeri üles Beer-Sebast Hinnomi oruni.
31 Ja Benjamini pojad asusid alates Gebast, Mikmasis, Ajjas, Peetelis ja selle tütarlinnades,
32 Anatotis, Noobis, Ananjas,
33 Haasoris, Raamas, Gittaimis,
34 Haadidis, Seboimis, Neballatis,
35 Loodis ja Oonos, Sepaorus.
36 Ja Juuda leviitide rühmad olid ka Benjamini maal.
Nehemja 121 Ja need olid preestrid ja leviidid, kes tulid tagasi koos Serubbaabeliga, Sealtieli pojaga, ja Jeesuaga: Seraja, Jeremija, Esra,
2 Amarja, Malluk, Hattus,
3 Sekanja, Rehum, Meremot,
4 Iddo, Ginnetoi, Abija,
5 Miijamin, Maadja, Bilga,
6 Semaja, Joojarib, Jedaja,
7 Sallu, Aamok, Hilkija, Jedaja; need olid preestrite ja nende vendade peamehed Jeesua päevil.
8 Ja leviidid olid: Jeesua, Binnui, Kadmiel, Seerebja, Juuda ja Mattanja, kes koos oma vendadega juhatas tänulaulu,
9 kuna Bakbukja ja Unni ning nende vennad teenistusel nendega vastamisi seisid.
10 Ja Jeesuale sündis Joojakim, ja Joojakimile sündis Eljasib, ja Eljasibile sündis Joojada,
11 ja Joojadale sündis Joonatan, ja Joonatanile sündis Jaddua.
12 Ja Joojakimi päevil olid need preestrid perekondade peameesteks: Serajal Meraja, Jeremijal Hananja,
13 Esral Mesullam, Amarjal Joohanan,
14 Mallukil Joonatan, Sebanjal Joosep,
15 Haarimil Adna, Merajotil Helkai,
16 Iddol Sakarja, Ginnetonil Mesullam,
17 Abijal Sikri, Minjaminil, Moadjal Piltai,
18 Bilgal Sammua, Semajal Joonatan,
19 Joojaribil Mattenai, Jedajal Ussi,
20 Sallail Kallai, Aamokil Eeber,
21 Hilkijal Hasabja, Jedajal Netaneel.
22 Leviidid: Eljasibi, Joojada, Joohanani ja Jaddua päevil on perekondade peamehed kirja pandud, nõndasamuti preestrid, kuni pärslase Daarjavese valitsemisajani.
23 Leevi pojad, perekondade peamehed, on ajaraamatusse kirja pandud Joohanani, Eljasibi poja päevini.
24 Ja leviitide peamehed olid: Hasabja, Seerebja ja Jeesua, Kadmieli poeg, ja nende vennad, kes olid nendega vastamisi kiitmas ja tänamas jumalamehe Taaveti käsu kohaselt, rühm vastavalt rühmale.
25 Mattanja, Bakbukja, Obadja, Mesullam, Talmon ja Akkub olid väravahoidjad, kes valvasid väravate varakambreid.
26 Need elasid Joojakimi, Joosadaki poja Jeesua päevil ja maavalitseja Nehemja ja preestri ning kirjatundja Esra päevil.
27 Ja kui Jeruusalemma müüri pühitseti, siis otsiti leviidid üles kõigist nende asupaikadest ja toodi Jeruusalemma, et pidada rõõmsat pühitsuspidu tänulaulude, simblite, naablite ja kanneldega.
28 Ja lauljate pojad kogunesid Jeruusalemma ümberkaudsest piirkonnast ja netofalaste küladest,
29 Beet-Gilgalist ja Geba ja Asmaveti väljadelt, sest lauljad olid endile ehitanud külasid ümber Jeruusalemma.
30 Preestrid ja leviidid puhastasid endid, nõndasamuti puhastasid nad rahva ning väravad ja müüri.
31 Siis ma käskisin Juuda vürste minna müüri peale, ja ma moodustasin kaks suurt laulukoori ja rongkäiku müüril paremale poole Sõnnikuvärava suunas,
32 ja nende järel käisid Hoosaja ning pooled Juuda vürstidest,
33 ja Asarja, Esra, Mesullam,
34 Juuda, Benjamin, Semaja ja Jeremija,
35 ja mõned preestrite pojad pasunatega: Sakarja, Joonatani poeg, kes oli Semaja poeg, kes oli Mattanja poeg, kes oli Miikaja poeg, kes oli Sakkuri poeg, kes oli Aasafi poeg,
36 ja tema vennad Semaja, Asarel, Milalai, Gilalai, Maai, Netaneel, Juuda ja Hananai jumalamees Taaveti mänguriistadega; ja Esra, kirjatundja, käis nende ees.
37 Ja nad läksid Allikaväravast mööda, tõusid otseteed Taaveti linna astmeid pidi üles, mööda müürile viivat treppi ülalpool Taaveti koda, kuni Veeväravani ida pool.
38 Ja teine laulukoor, ja selle järel mina ja pool rahvast, läks müüril vastassuunas, Ahjutornist mööda kuni laia müürini,
39 Efraimi väravast mööda ja üle Vanavärava, Kalavärava, Hananeli torni ja Sajatorni Lambaväravani; nad peatusid Vahtkonnaväravas.
40 Siis asetusid mõlemad laulukoorid Jumala kotta, ka mina ja pooled ülemaist, kes koos minuga olid,
41 ja preestrid Eljakim, Maaseja, Minjamin, Miikaja, Eljoenai, Sakarja ja Hananja pasunatega,
42 ja Maaseja, Semaja, Eleasar, Ussi, Joohanan, Malkija, Eelam ja Eser. Lauljad laulsid ja Jisrahja oli juhatajaks.
43 Ja nad ohverdasid sel päeval suuri ohvreid ning olid rõõmsad, sest Jumal oli neile suure rõõmu valmistanud; ka naised ja lapsed rõõmustasid, ja Jeruusalemma rõõm oli kaugele kuuldav.
44 Sel päeval määrati mehed varakambrite ülemaiks; varakambrid olid tõstelõivude, uudsevilja ja kümniste jaoks, et nad neisse koguksid linnade põldudelt preestritele ja leviitidele kuuluvad seaduspärased osad, sest Juudal oli rõõm teenivaist preestreist ja leviitidest.
45 Nemad toimetasid nende Jumala teenistust ja puhastusteenistust, nõndasamuti lauljad ja väravahoidjad, nagu Taavet ja tema poeg Saalomon olid käskinud.
46 Sest juba muiste, Taaveti ja Aasafi päevil, oli lauljail juhataja, ja oli olemas kiitus- ja tänulaule Jumalale.
47 Ja kogu Iisrael andis Serubbaabeli päevil ja Nehemja päevil lauljaile ja väravahoidjaile neile kuuluva igapäevase osa; pühitsetud annid anti leviitidele ja leviidid andsid pühitsetud annid Aaroni poegadele.
Nehemja 131 Sel päeval loeti rahva kuuldes Moosese raamatut ja selles leiti olevat kirjutatud, et ammonlane ja moab ei tohtinud iialgi tulla Jumala kogudusse,
2 sellepärast et nad ei olnud Iisraeli lastele vastu tulnud leiva ja veega, vaid palkasid Bileami neid needma; meie Jumal aga muutis needmise õnnistamiseks.
3 Ja kui nad Seadust olid kuulnud, siis nad lahutasid kõik segarahva Iisraelist.
4 Aga enne seda oli preester Eljasib, Toobija sugulane, kes oli pandud meie Jumala koja kambrite ülemaks,
5 sisustanud temale suure kambri, kuhu varem oli pandud roaohvreid, viirukit, riistu ning vilja-, veini- ja õlikümnist, mis oli määratud leviitidele, lauljatele ja väravahoidjatele, ja preestrite tõstelõive.
6 Ma ei olnud Jeruusalemmas, kui see kõik juhtus, sest Artahsasta, Paabeli kuninga kolmekümne teisel aastal olin ma läinud kuninga juurde. Aga mõne aja pärast palusin ma kuningalt luba
7 ja tulin Jeruusalemma. Ja kui ma märkasin, missuguse pahateo Eljasib Toobija pärast oli teinud, sisustades temale kambri Jumala koja õues,
8 siis ma sain väga pahaseks ja viskasin kõik Toobija koja asjad sellest kambrist välja.
9 Ja ma käskisin kambrid puhtaks teha ning viisin sinna tagasi Jumala koja riistad, roaohvrid ja viiruki.
10 Siis ma sain teada, et leviitidele ei olnud antud nende osa ja seepärast olid leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, põgenenud igaüks oma põllule.
11 Ja ma riidlesin ülematega ning ütlesin: „Mispärast on Jumala koda maha jäetud?” Ja ma kogusin nad kokku ning panin nad nende ametisse.
12 Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse.
13 Ja ma määrasin varaaitade ülemaiks preester Selemja ja kirjatundja Saadoki, ja leviitide hulgast Pedaja, ja neile abiliseks Haanani, Mattanja poja Sakkuri poja; sest neid peeti ustavaiks ja nende kohus oli jagada oma vendadele.
14 Mõtle, mu Jumal, minu peale selle pärast! Ära kustuta mu häid tegusid, mis ma olen teinud oma Jumala koja ja selle teenistuse heaks!
15 Neil päevil nägin ma Juudamaal mõningaid, kes hingamispäeval surutõrsi sõtkusid ja kes viljakoormaid tõid ja eeslite selga panid, nõndasamuti ka veini, viinamarju, viigimarju ja igasuguseid koormaid hingamispäeval Jeruusalemma tõid; ja ma manitsesin neid, et nad sel päeval toiduaineid müüsid.
16 Seal elas ka tüüroslasi, kes tõid kala ja igasugust kaupa ning müüsid hingamispäeval juutidele Jeruusalemmas.
17 Siis ma riidlesin Juuda suurnikega ja ütlesin neile: „Mis kõlvatu tegu see on, mida te teete, et te hingamispäeva teotate?
18 Eks teinud teie vanemad nõndasamuti ja eks lasknud meie Jumal tulla kogu selle õnnetuse meie ja selle linna peale? Ja hingamispäeva teotades te suurendate veelgi viha Iisraeli vastu.”
19 Ja niipea kui Jeruusalemma väravais hingamispäeva eel oli läinud pimedaks, käskisin ma väravad sulgeda ja lubasin need avada alles pärast hingamispäeva; ja ma seadsin mõned oma sulastest väravate juurde, et hingamispäeval ükski koorem sisse ei tuleks.
20 Siis jäid kaupmehed ja igasuguse kauba müüjad kord või kaks väljapoole Jeruusalemma.
21 Ja ma manitsesin neid ning ütlesin neile: „Miks jääte ööseks müüri taha? Kui te seda veel kord teete, siis ma pistan oma käe teie külge!” Sellest ajast ei tulnud nad enam hingamispäeval.
22 Ja ma käskisin leviite, et nad endid puhastaksid ja tuleksid väravaid valvama, et hingamispäeva pühitsetaks. Mõtle minu peale, mu Jumal, sellegi pärast, ja ole mulle armuline oma rohke helduse pärast!
23 Neil päevil nägin ma ka juute, kes olid naiseks võtnud asdodlasi, ammonlasi ja moabe.
24 Ja nende lastest rääkisid pooled asdodi keelt või mõne muu rahva keelt, aga juudi keelt nad ei osanud rääkida.
25 Siis ma riidlesin nendega ja sajatasin neid, peksin neist mõningaid mehi ja katkusin neilt karvu; ja ma vannutasin neid Jumala nimel: „Te ei tohi anda oma tütreid nende poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele või iseendile!
26 Eks ole Saalomon, Iisraeli kuningas, selle läbi pattu teinud? Paljude rahvaste hulgas ei olnud tema sarnast kuningat; ta oli oma Jumalale armas ja Jumal pani tema kuningaks kogu Iisraelile, aga tedagi saatsid võõramaa naised pattu tegema.
27 Kas me siis peame kuulma teistki, et teete samasugust suurt pahategu, võttes võõramaa naisi ja murdes nõnda meie Jumalale truudust?”
28 Ja üks ülempreester Eljasibi poja Joojada poegadest oli hooronlase Sanballati väimees, aga ma ajasin ta enese juurest ära.
29 Mu Jumal, pea neid meeles, et nad on rüvetanud preestriametit ning preestrite ja leviitide lepingut!
30 Nõnda ma puhastasin neid kõigest võõrast ja seadsin teenistuskorrad preestritele ja leviitidele, igaühele tema töö,
31 ning puude ja uudsevilja toomiseks määratud ajad. Meenuta, mu Jumal, seda minu heaks!”
Ester 11 Ja see sündis Ahasverose ajal, selle Ahasverose, kes valitses Indiast Etioopiani - sada kahtkümmend seitset maad -,
2 neil päevil, kui kuningas Ahasveros istus oma kuninglikul aujärjel Suusani palees.
3 Oma valitsemise kolmandal aastal tegi ta võõruspeo kõigile oma vürstidele ja sulastele; Pärsia ja Meedia võimukandjad, ülikud ja maavalitsejad olid tema juures.
4 Ta näitas oma kuningriigi määratut rikkust ja oma võimu toredat hiilgust palju päevi - sada kaheksakümmend päeva.
5 Ja kui need päevad olid möödunud, tegi kuningas seitsmepäevase peo kogu Suusani palees olevale rahvale, niihästi suurtele kui väikestele, kuningliku palee rohuaia väljakul.
6 Peened valged ja sinised kangad olid kinnitatud valgete ja purpurpunaste nööridega hõberõngaste ja marmorsammaste külge; kullast ja hõbedast lamamisasemed olid alabastrist ja marmorist, klaasjaist ja kirjudest kividest ruudulisel põrandal.
7 Juua anti kuldkarikaist, karikaid oli mitmesuguseid, ja kuninglikku veini oli palju, kuninga kohaselt.
8 Aga joomisel kehtis korraldus, et sundust ei ole, sest kuningas oli seda kinnitanud kõigile oma kojaülemaile, et igaüks võib teha, nagu temale meeldib.
9 Kuninganna Vasti tegi peo ka naistele kuningas Ahasverose kuninglikus kojas.
10 Seitsmendal päeval, kui kuninga süda oli veinirõõmus, käskis ta Mehumani, Bistat, Harbonat, Bigtat, Abagtat, Seetarit ja Karkast, seitset eunuhhi, kes kuningas Ahasverost teenisid,
11 tuua kuninganna Vasti kuninga ette koos kuningliku krooniga, et näidata rahvaile ja vürstidele tema ilu, sest ta oli ilusa välimusega.
12 Aga kuninganna Vasti keeldus tulemast kuninga käsu peale, mis eunuhhide kaudu oli antud; siis raevutses kuningas väga ja viha süttis temas põlema.
13 Ja kuningas küsis tarkadelt, kes aegu mõistsid, sest oli viisiks panna kuninga käsk kõigi seaduse- ja õigusetundjate ette,
14 ja temale lähemad olid Karsena, Seetar, Admata, Tarsis, Meres, Marsena ja Memukan, seitse Pärsia ja Meedia vürsti, kes nägid kuninga palet ja istusid kuningriigis esimesel kohal:
15 „Mida tuleks seaduse järgi teha kuninganna Vastiga, sellepärast et ta ei ole täitnud kuninga käsku, mis eunuhhide kaudu oli antud?”
16 Siis vastas Memukan kuninga ja vürstide ees: „Mitte ainult kuninga vastu ei ole kuninganna Vasti eksinud, vaid ka kõigi vürstide ja kõigi rahvaste vastu kuningas Ahasverose kõigis maades.
17 Kui kuninganna tegu saab teatavaks kõigile naistele, siis nad hakkavad põlgusega vaatama oma meestele, öeldes: Kuningas Ahasveros käskis tuua kuninganna Vasti enese ette, aga tema ei tulnud.
18 Juba täna võivad Pärsia ja Meedia vürstinnad, kes sellest kuninganna teost kuulevad, kõigile kuninga vürstidele nõnda vastata, ja sellest tuleb palju põlgust ning viha.
19 Kui kuningas heaks arvab, siis tulgu temalt kuninglik käsk ja see kirjutatagu muutmatuna Pärsia ja Meedia seaduste hulka, et Vasti ei tohi tulla kuningas Ahasverose ette ja et kuningas annab tema kuningliku au teisele, kes on temast parem!
20 Ja kui kuninga otsus, mille ta teeb, saab teatavaks kogu tema kuningriigis, mis on ju suur, siis austavad kõik naised oma mehi, niihästi suured kui väikesed.”
21 See kõne oli kuninga ja vürstide silmis hea, ja kuningas tegi Memukani sõna järgi.
22 Ja ta läkitas kirjad kõigisse kuninga maadesse, igale maale tema oma kirjaviisis ja igale rahvale tema oma keeles, et iga mees olgu valitseja oma kojas ja rääkigu oma rahva keelt!
Ester 21 Pärast neid sündmusi, kui kuningas Ahasverose viha oli jahtunud, mõtles ta Vastile ja sellele, mis ta oli teinud ning mis tema kohta oli otsustatud.
2 Siis ütlesid kuninga sulased, kes teda teenisid: „Otsitagu kuningale noori neitseid, kes on ilusa välimusega.
3 Kuningas pangu ametnikke kõigisse oma kuningriigi maadesse, et need koguksid kõik ilusa välimusega noored neitsid Suusani palee naistemajasse eunuhhi Heegai, kuninga naistevalvaja käe alla, ja et neile antaks vajalikku iluravi.
4 Ja tütarlaps, kes kuningale meeldib, saagu Vasti asemel kuningannaks.” See kõne oli kuninga meelest hea ja ta tegi nõnda.
5 Suusani palees oli Juuda mees, Mordokai nimi, Jairi poeg, kes oli Simei poeg, kes oli benjaminlase Kiisi poeg.
6 Tema oli Jeruusalemmast vangi viidud koos nende vangidega, kes vangistati koos Juuda kuninga Jekonjaga, kelle Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli vangi viinud.
7 Tema oli oma sugulase tütre Hadassa, see on Estri kasvataja, sest temal ei olnud ei isa ega ema; see tütarlaps oli ilusa jume ja kauni välimusega; ja et ta isa ja ema olid surnud, siis oli Mordokai võtnud tema enesele tütreks.
8 Ja kui nüüd kuninga käsk ja seadus said teatavaks ja palju tütarlapsi koguti Suusani paleesse Heegai käe alla, siis võeti ka Ester kuningakotta Heegai käe alla, kes oli naistevalvaja.
9 Tütarlaps meeldis temale ja leidis armu tema ees; ja ta tõttas temale andma iluravivahendeid ja kohast toitu, andis temale seitse valitud teenijat kuningakojast ning määras temale ja ta teenijaile parima paiga naistemajas.
10 Ester ei teatanud oma rahvust ja päritolu, sest Mordokai oli teda keelanud seda teatamast.
11 Ja Mordokai kõndis iga päev naistemaja õue ees, et teada saada, kuidas Estri käsi käib ja mis temaga juhtub.
12 Kui igale tütarlapsele jõudis kätte kord, et tal tuli minna kuningas Ahasverose juurde pärast kaheteistkümne kuu möödumist, nagu naistele oli määratud - sest nõnda kaua kestsid nende iluravipäevad: kuus kuud mürriõliga ja kuus kuud palsamite ning muude naiste iluravivahenditega -,
13 siis võis tütarlaps minna kuninga juurde ja temale anti naistemajast kuningakotta minnes kaasa kõik, mida ta soovis.
14 Ta läks õhtul ja tuli hommikul tagasi teise naistemajasse eunuhhi Saasgase, kuninga liignaistevalvaja käe alla; ta ei läinud enam kuninga juurde, olgu siis, et ta kuningale meeldis ja teda nimeliselt kutsuti.
15 Kui nüüd Estril, Mordokai sugulase Abihaili tütrel, kelle Mordokai oli võtnud enesele tütreks, tuli minna kuninga juurde, siis ei palunud ta midagi muud kui seda, mida eunuhh Heegai, kuninga naistevalvaja, soovitas; aga Ester leidis armu kõigi silmis, kes teda nägid.
16 Ja Ester viidi kuningas Ahasverose juurde tema kuninglikku kotta kümnendas kuus, see on teebetikuus, tema seitsmendal valitsemisaastal.
17 Ja kuningas armastas Estrit enam kui kõiki teisi naisi, ja Ester leidis tema ees armu ja heldust enam kui kõik teised neitsid; ta pani temale kuningliku krooni pähe ja tegi ta Vasti asemel kuningannaks.
18 Ja kuningas tegi suure võõruspeo kõigile oma vürstidele ja sulastele, võõruspeo Estri auks; ta alandas maade makse ja jagas kuningakohaseid kingitusi.
19 Kui teist korda neitseid koguti ja Mordokai istus kuninga väravas -
20 Ester ei olnud teatanud oma päritolu ja rahvust, nagu Mordokai teda oli keelanud, ja Ester tegi Mordokai käsu järgi nagu siis, kui ta oli tema kasvandik -,
21 siis neilsamul päevil, kui Mordokai istus kuninga väravas, vihastasid Bigtan ja Teres, kaks eunuhhi kuninga lävehoidjate hulgast, ja tahtsid pista kätt kuningas Ahasverose külge.
22 Aga Mordokai sai sellest teada ja ta jutustas sellest kuninganna Estrile, ja Ester rääkis seda kuningale Mordokai nimel.
23 Ja kui asja uuriti ning leiti nõnda olevat, siis poodi nad mõlemad puusse; ja see kirjutati kuninga jaoks ajaraamatusse.
Ester 31 Pärast neid sündmusi ülendas kuningas Ahasveros agaglase Haamani, Hammedata poja, edutas teda ja pani ta istme ülemale kõigist vürstidest, kes ta juures olid.
2 Ja kõik kuninga sulased, kes olid kuninga väravas, pidid heitma põlvili ja kummardama Haamanit, sest nõnda oli kuningas tema suhtes käskinud; aga Mordokai ei põlvitanud ega kummardanud.
3 Siis ütlesid kuninga sulased, kes olid kuninga väravas, Mordokaile: „Miks sa kuninga käsust üle astud?”
4 Ja kui nad seda temale iga päev olid öelnud, aga tema neid kuulda ei võtnud, siis teatasid nad sellest Haamanile, et näha, kas Mordokai põhjus on küllaldane, kuna ta neile oli öelnud enese juudi olevat.
5 Kui Haaman nägi, et Mordokai ei põlvitanud ja teda ei kummardanud, siis täitus Haaman vihaga.
6 Aga sellest oli tema silmis vähe, et pista kätt üksnes Mordokai külge - sest temale oli Mordokai rahvus teatavaks tehtud -, ja nõnda püüdis Haaman hävitada kõiki juute, kes olid kogu Ahasverose kuningriigis.
7 Esimeses kuus, see on niisanikuus, kuningas Ahasverose kaheteistkümnendal aastal, heideti Haamani ees päevast päeva puuri, see on liisku; nõnda kuust kuusse kaheteistkümnendani, see on adarikuuni.
8 Ja Haaman ütles kuningas Ahasverosele: „Üks rahvas on hajutatuna ja eraldatuna rahvaste keskel sinu kuningriigi kõigis maades; nende seadused on teistsugused kui kõigil muudel rahvastel ja nad ei tee kuninga seaduste järgi; seepärast ei ole kuningal kasulik neid sallida.
9 Kui kuningas heaks arvab, siis käskigu ta kirjutada, et nad tuleb hukata; mina vaen siis kümme tuhat talenti hõbedat ametnike kätte, et see viidaks kuninga varaaitadesse.”
10 Siis võttis kuningas oma pitserisõrmuse sõrmest ja andis selle agaglasele Haamanile, Hammedata pojale, juutide vaenlasele.
11 Ja kuningas ütles Haamanile: „Hõbe olgu antud sulle, nõndasamuti rahvas, et sa temaga talitaksid, nagu su meelest hea on!”
12 Ja esimese kuu kolmeteistkümnendal päeval kutsuti kuninga kirjutajad ning lasti kirjutada kõik, mida Haaman käskis, kuninga asehaldureile ja maavalitsejaile, kes olid iga maa üle, ja iga rahva vürstidele, igale maale tema kirjaviisis ja igale rahvale tema keeles; seda kirjutati kuningas Ahasverose nimel ja see kinnitati kuninga pitserisõrmusega.
13 Siis läkitati jooksjatega kirjad kõigisse kuninga maadesse, et tuleb hävitada, tappa ja hukata kõik juudid, noored ja vanad, lapsed ja naised ühel päeval, kaheteistkümnenda kuu, see on adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, ja et nende varandus tuleb riisuda.
14 Kirja ärakiri oli antud seadusena igale maale, avaldamiseks kõigile rahvastele, et nad oleksid selleks päevaks valmis.
15 Jooksjad läksid kuninga käsul rutates välja, kui seadus Suusani palees oli antud; kuningas ja Haaman istusid jooma, aga Suusani linn oli ärevuses.
Ester 41 Kui Mordokai sai teada kõik, mis oli sündinud, siis ta käristas oma riided lõhki, riietus kotiriidesse ja raputas tuhka pea peale, läks linna keskele ning kisendas valjusti ja kibedasti.
2 Ja ta läks kuninga värava ette, sest kotiriides ei olnud lubatud kuninga väravast sisse minna.
3 Igal maal, igas paigas, kuhu kuninga käsk ja tema seadus jõudis, oli juutidel suur lein, paast, nutt ja hala; kotiriie ja tuhk olid paljudele asemeks.
4 Kui Estri teenijad ja eunuhhid tulid ning temale sellest teatasid, siis tundis kuninganna suurt valu ja ta läkitas Mordokaile riideid selga panemiseks, et ta saaks oma kotiriide seljast ära võtta; aga tema ei võtnud neid vastu.
5 Siis kutsus Ester Hataki, ühe kuninga eunuhhidest, kes oli pandud teda teenima, ja andis temale käsu hankida teateid Mordokai kohta, et mis on ja mispärast see nõnda on.
6 Ja Hatak läks Mordokai juurde linna väljakule, mis oli kuninga värava ees,
7 ja Mordokai jutustas talle kõik, mis temaga oli juhtunud, ja andis täpseid andmeid hõbeda kohta, mida Haaman oli lubanud vaagida kuninga varaaitadesse juutide hukkamise eest.
8 Ja ta andis temale ärakirja seadusekirjast, mis Suusanis oli antud nende hävitamiseks, et ta näitaks seda Estrile ja jutustaks talle, ja käsiks teda minna kuninga juurde temalt armu paluma ja oma rahvale abi otsima.
9 Ja Hatak tuli ning andis Estrile edasi Mordokai sõnad.
10 Aga Ester rääkis Hatakiga ja käskis tal Mordokaile öelda:
11 „Kõik kuninga sulased ja kuninga maade rahvad teavad, et igaühe jaoks, olgu see mees või naine, kes kutsumata läheb kuninga juurde siseõue, on ainult üks seadus: ta peab surema; või olgu siis, kui kuningas sirutab oma kuldkepi tema poole, et ta võib jääda elama. Aga mind ei ole kuninga juurde kutsutud juba kolmkümmend päeva.”
12 Kui Estri sõnad Mordokaile edasi anti,
13 siis Mordokai käskis Estrile vastata: „Ära mõtle, et sa kuningakojas paremini pääsed kui kõik muud juudid!
14 Sest kui sa sel ajal tõesti vaikid, tuleb juutidele abi ja pääste mujalt, aga sina ja su isa pere hukkute! Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?”
15 Siis Ester käskis Mordokaile vastata:
16 „Mine kogu kokku kõik Suusanis leiduvad juudid ja paastuge minu pärast; kolm päeva ärge sööge ega jooge ei öösel ega päeval. Minagi paastun oma teenijatega nõnda. Ja siis ma lähen kuninga juurde, kuigi see pole seadusepärane. Aga kui ma hukkun, siis hukkun!”
17 Siis Mordokai läks ja tegi kõik nõnda, nagu Ester teda oli käskinud.
Ester 51 Ja kolmandal päeval pani Ester selga kuninglikud rõivad ning astus kuningakoja siseõue, mis oli otse kuningakoja vastas; ja kuningas istus oma kuninglikul aujärjel kuninglikus kojas, koja ukse vastas.
2 Kui kuningas nägi kuninganna Estrit õues seisvat, siis leidis too armu tema silmis ja kuningas sirutas Estri poole kuldkepi, mis tal käes oli; siis Ester astus ligi ja puudutas kepiotsa.
3 Ja kuningas ütles temale: „Mis sul tarvis on, kuninganna Ester, ja mida sa palud? Kui see oleks ka pool kuningriiki, see antakse sulle!”
4 Ja Ester vastas: „Kui kuningas heaks arvab, siis tulgu kuningas ja Haaman täna peole, mille ma temale olen korraldanud!”
5 Kuningas ütles: „Saatke kiiresti Haaman, et saaksime teha, nagu Ester on öelnud!” Ja kuningas ning Haaman tulid peole, mille Ester oli korraldanud.
6 Ja veini juues ütles kuningas Estrile: „Mida sa palud? See antakse sulle! Ja su soov, olgu see või pool kuningriiki, täidetakse!”
7 Aga Ester kostis ning ütles: „Mu palve ja soov on:
8 kui ma kuninga silmis olen armu leidnud ja kui kuningas heaks arvab anda, mida ma palun, ja teha, mida ma soovin, siis tulgu kuningas ja Haaman peole, mille ma neile korraldan; ma teen siis homme, nagu kuningas soovib!”
9 Ja Haaman läks sel päeval sealt ära rõõmsana ja heas tujus; aga kui Haaman nägi Mordokaid kuninga väravas, et too ei tõusnud püsti ega värisenud tema ees, siis Haaman sai täis tulist viha Mordokai vastu.
10 Aga Haaman talitses ennast ja läks oma kotta; siis ta läkitas sõna ja laskis tuua oma sõbrad ja oma naise Serese.
11 Ja Haaman jutustas neile oma suurest rikkusest ja oma paljudest poegadest, ja sellest, kuidas kuningas teda oli ülendanud ja kuidas ta teda oli edutanud kuninga vürstide ja sulaste ees.
12 Ja Haaman ütles: „Isegi kuninganna Ester ei lasknud kedagi muud kui mind tulla koos kuningaga peole, mille ta korraldas. Ja homsekski on ta mind kutsunud koos kuningaga.
13 Aga see kõik ei rahulda mind, niikaua kui ma näen juut Mordokaid istumas kuninga väravas!”
14 Siis ütlesid ta naine Seres ja kõik ta sõbrad temale: „Tehtagu puu, viiskümmend küünart kõrge, ja ütle hommikul kuningale, et Mordokai sinna poodaks. Siis sa võid rõõmsalt koos kuningaga minna peole!” See kõne oli Haamani meelest hea ja ta käskis puu valmis teha.
Ester 61 Sel ööl ei saanud kuningas und; siis käskis ta tuua meelespeetavate sündmuste kirja, ajaraamatu. Ja kui sellest kuningale ette loeti,
2 siis leiti kirjutatud olevat, kuidas Mordokai oli andnud teateid Bigtani ja Teresi, kuninga kahe eunuhhi kohta lävehoidjate hulgast, et need olid tahtnud pista oma kätt kuningas Ahasverose külge.
3 Ja kuningas küsis: „Missugune austus ja ülendus on Mordokaile selle eest osaks saanud?” Kuninga sulased, kes teda teenisid, vastasid: „Ta pole midagi saanud.”
4 Siis küsis kuningas: „Kes on õues?” Haaman oli just tulnud kuningakoja välisõue kuningale ütlema, et Mordokai poodaks puusse, mille ta tema jaoks oli käskinud valmistada.
5 Ja kuninga sulased vastasid temale: „Vaata, Haaman seisab õues.” Ja kuningas ütles: „Ta tulgu sisse!”
6 Ja Haaman tuli ning kuningas küsis temalt: „Mida tuleks teha selle mehega, keda kuningas tahab austada?” Siis mõtles Haaman oma südames: „Kellele muule tahab kuningas rohkem austust avaldada kui minule?”
7 Ja Haaman vastas kuningale: „Mehele, keda kuningas tahab austada,
8 toodagu kuninglik kuub, millesse kuningas ise on olnud riietatud, ja hobune, kelle seljas kuningas on ratsutanud ja kellele kuninglik peaehe on pähe pandud.
9 Kuub ja hobune antagu kuninga ühe vürsti kätte ülikute hulgast; ja riietatagu mees, keda kuningas tahab austada, ning sõidutatagu teda hobuse seljas linna väljakule ja hüütagu tema ees: Nõnda tehakse mehega, keda kuningas tahab austada!”
10 Siis ütles kuningas Haamanile: „Tõtta, võta kuub ja hobune, nagu sa oled öelnud, ja tee nõnda juut Mordokaiga, kes istub kuninga väravas! Ära jäta midagi tegemata kõigest sellest, mis sa oled öelnud!”
11 Ja Haaman võttis kuue ja hobuse, riietas Mordokai ja sõidutas ta linna väljakule ning hüüdis tema ees: „Nõnda tehakse mehega, keda kuningas tahab austada!”
12 Seejärel pöördus Mordokai tagasi kuninga väravasse, Haaman aga ruttas oma kotta leinates ja kinnikaetud peaga.
13 Kui Haaman jutustas Seresele, oma naisele, ja kõigile oma sõpradele kõik, mis temale oli juhtunud, siis ütlesid talle tema targad ja ta naine Seres: „Kui Mordokai, kelle ees sa oled hakanud langema, on juutide soost, siis sa ei suuda tema vastu midagi, vaid sa langed tõesti tema ees.”
14 Kui nad alles temaga rääkisid, saabusid kuninga eunuhhid ja kiirustasid Haamanit minema sellele peole, mille Ester oli korraldanud.
Ester 71 Kui kuningas ja Haaman olid tulnud kuninganna Estri juurde peole,
2 siis ütles kuningas veini juues Estrile ka teisel päeval: „Mida sa palud, kuninganna Ester, see antakse sulle! Ja su soov, olgu see või pool kuningriiki, täidetakse!”
3 Ja kuninganna Ester kostis ning ütles: „Kui ma olen sinu silmis armu leidnud, kuningas, ja kui kuningas heaks arvab, siis kingitagu mulle mu palvel mu elu ja vastavalt mu soovile mu rahvas!
4 Sest meie, mina ja mu rahvas, oleme müüdud hävitamiseks, tapmiseks ja hukkamiseks. Kui meid oleks müüdud sulaseiks ja teenijaiks, siis ma oleksin vaikinud, sest seesugune õnnetus ei oleks kuninga tülitamiseks küllaldane.”
5 Siis rääkis kuningas Ahasveros ja küsis kuninganna Estrilt: „Kes see on ja kus see on, kes on julgenud nõnda teha?”
6 Ja Ester vastas: „Vaenlane ja vihamees on see kuri Haaman!” Siis kohkus Haaman kuninga ja kuninganna ees.
7 Ja kuningas tõusis vihasena veini joomast ning läks palee rohuaeda, aga Haaman jäi paluma kuninganna Estrit oma elu pärast, sest ta nägi, et kuninga poolt oli tema kohta halba otsustatud.
8 Kui kuningas tuli palee rohuaiast tagasi kotta, kus veini oli joodud, siis oli Haaman langenud asemele, millel Ester lamas. Ja kuningas ütles: „Kas ta tahab isegi kuningannat mu oma kojas ära naerda?” Vaevalt oli see sõna kuninga suust välja tulnud, kui juba Haamani nägu kaeti.
9 Ja Harbona, üks kuningat teenivatest eunuhhidest, ütles: „Ennäe, seal on ka puu, mille Haaman laskis valmistada Mordokai jaoks, kes kuninga huvides kõneles. See seisab Haamani koja juures, viiskümmend küünart kõrge.” Ja kuningas ütles: „Pooge ta sinna!”
10 Ja Haaman poodi puusse, mille ta Mordokai jaoks oli lasknud valmistada; siis lahtus kuninga viha.
Ester 81 Selsamal päeval andis kuningas Ahasveros kuninganna Estrile juutide vaenlase Haamani koja; ja Mordokai võis tulla kuninga ette, sest Ester oli teatanud, kes ta temale oli.
2 Ja kuningas tõmbas oma pitserisõrmuse, mille ta Haamanilt oli ära võtnud, ja andis selle Mordokaile; ja Ester pani Mordokai Haamani koja üle.
3 Aga Ester rääkis veel kuninga ees ja heitis tema jalge ette maha, nuttis ja anus teda, et ta keelaks agaglase Haamani kurjuse ja tema kava, mille ta juutide vastu oli sepitsenud.
4 Siis sirutas kuningas kuldkepi Estri poole ja Ester tõusis ning seisis kuninga ees
5 ja ütles: „Kui kuningas heaks arvab ja kui ma tema ees olen armu leidnud, kui see asi on kuninga meelest õige ja mina tema silmis vastuvõetav, siis lase kirjutada, et agaglase Haamani, Hammedata poja kirjad kavaga, mis ta kirjutas kõigis kuninga maades olevate juutide hukkamiseks, tagasi võetaks!
6 Sest kuidas võiksin näha õnnetust, mis mu rahvast tabab, ja kuidas võiksin vaadata oma sugulaste hukkumist?”
7 Siis ütles kuningas Ahasveros kuninganna Estrile ja juut Mordokaile: „Vaata, ma olen andnud Haamani koja Estrile ja Haaman ise on puusse poodud, sellepärast et ta tahtis pista oma käe juutide külge.
8 Ja nüüd kirjutage teie ise juutide pärast kuninga nimel, nagu teie meelest hea on, ja kinnitage see kuningliku pitserisõrmusega; sest kirja, mis kuninga nimel on kirjutatud ja kuningliku pitserisõrmusega on kinnitatud, ei saa tagasi võtta!”
9 Siis kutsuti otsekohe kuninga kirjutajad - see oli kolmandas kuus, siivanikuus, selle kahekümne kolmandal päeval - ja kirjutati kõik, mida Mordokai käskis, juutidele ja asehaldureile, maavalitsejaile ja maade vürstidele Indiast Etioopiani, saja kahekümne seitsmel maal, igale maale tema kirjaviisis ja igale rahvale tema keeles; ka juutidele nende kirjaviisis ja keeles.
10 Seda kirjutati kuningas Ahasverose nimel ja kinnitati kuninga pitserisõrmusega; ja kirjad läkitati ratsakäskjalgadega, kes ratsutasid kuninglikel hobustel, võidusõiduratsudel.
11 Kirjas lubas kuningas juutidel igas linnas kokku tulla ja oma elu kaitsta, hävitades, tappes ja hukates iga rahva ja maa kõik relvastatud jõud, kes neile kallale kipuvad, ka lapsed ja naised, ja riisudes nende vara,
12 ühel ja samal päeval kõigis kuningas Ahasverose maades. See päev oli kaheteistkümnenda kuu, see on adarikuu kolmeteistkümnendal päeval.
13 Kirja ärakiri oli antud seadusena igale maale, avaldamiseks kõigile rahvastele, et juudid selleks päevaks oleksid valmis oma vaenlastele kätte maksma.
14 Kuninglikel hobustel ratsutavad käskjalad läksid kuninga käsul kiiresti välja ja ruttasid, niipea kui seadus oli Suusani palees antud.
15 Ja Mordokai tuli kuninga juurest kuninglikus kuues, sinises ja valges, suure kuldkrooniga ning valge ja purpurpunase mantliga; ja Suusani linn hõiskas ja rõõmustas.
16 Juutidel oli õnn ja rõõm, õndsus ja au.
17 Ja igal maal ja igas linnas, igal pool, kuhu kuninga käsk ja tema seadus jõudis, oli juutidel rõõm ja ilutsemine, pidu ja head päevad; ja maa rahvast tunnistasid paljud endid juutideks, sest neid valdas hirm juutide ees.
Ester 91 Ja kaheteistkümnendas kuus, see on adarikuus, selle kolmeteistkümnendal päeval, kui kuninga käsu ja tema seaduse teostamise aeg oli kätte jõudnud, sel päeval, kui juutide vaenlased lootsid saada võimust nende üle, mis oli aga muudetud, nõnda et juudid pidid saama võimust oma vihkajate üle,
2 tulid juudid kokku oma linnades kõigis kuningas Ahasverose maades, et pista oma käsi nende külge, kes neile kurja olid soovinud; ja ükski ei suutnud neile vastu panna, sest hirm nende ees oli vallanud kõiki rahvaid.
3 Ja kõik maade vürstid, asehaldurid ja maavalitsejad ning kuninga ametnikud aitasid juute, sest neid oli vallanud hirm Mordokai ees.
4 Sest Mordokai oli kuningakojas suur, ja kuuldus temast levis kõigisse maadesse; sest see mees, Mordokai, sai üha vägevamaks.
5 Ja juudid lõid kõiki oma vaenlasi mõõgaga lüües, tappes ja hukates, ja nad talitasid oma vihkajatega, nagu tahtsid.
6 Suusani palees tapsid ja hukkasid juudid viissada meest;
7 ja Parsandata, Dalfon, Aspata,
8 Poorata, Adalja, Aridata,
9 Parmasta, Arisai, Aridai ja Vajesata,
10 Haamani, Hammedata poja, juutide vaenlase kümme poega tapeti, aga tema vara külge nad ei pistnud oma kätt.
11 Selsamal päeval sai Suusani palees tapetute arv kuningale teatavaks.
12 Ja kuningas ütles kuninganna Estrile: „Suusani palees on juudid tapnud ja hukanud viissada meest ja kümme Haamani poega. Mida nad siis küll muudes kuninga maades on teinud? Mida sa nüüd palud? See antakse sulle! Ja mis su soov veel olekski, see täidetakse!”
13 Ja Ester ütles: „Kui kuningas heaks arvab, siis lubatagu ka homme juutidel, kes Suusanis on, talitada nagu täna! Ja kümme Haamani poega poodagu puusse!”
14 Ja kuningas käskis nõnda teha ning Suusanis anti seadus; ja kümme Haamani poega poodi.
15 Ja Suusani juudid tulid kokku ka adarikuu neljateistkümnendal päeval ning tapsid Suusanis kolmsada meest; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.
16 Ka muud juudid, kes olid kuninga maades, tulid kokku ja kaitsesid oma elu ja said hingata oma vaenlastest ning tapsid oma vihkajaist seitsekümmend viis tuhat; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.
17 See sündis adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, aga selle neljateistkümnendal päeval nad puhkasid ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.
18 Aga Suusani juudid tulid kokku selle kuu kolmeteistkümnendal ja neljateistkümnendal päeval, ja nad puhkasid selle kuu viieteistkümnendal päeval ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.
19 Seepärast tegid juudi maamehed, kes elasid maal külades, adarikuu neljateistkümnenda päeva endile rõõmu- ja pidupäevaks, heaks päevaks, ja läkitasid üksteisele rooga.
20 Ja Mordokai kirjutas need sündmused üles; ja ta läkitas kirjad kõigile juutidele kuningas Ahasverose kõigis maades, niihästi ligidal kui kaugel olijaile,
21 kohustades neid, et nad igal aastal pühitseksid adarikuu neljateistkümnendat ja viieteistkümnendat päeva
22 kui päevi, mil juudid said rahu oma vaenlastest, ja kuud, mil nende mure muutus rõõmuks ja lein pidupäevaks; nad pidid need tegema pidu- ja rõõmupäevadeks ning läkitama üksteisele rooga ja vaestele ande.
23 Ja juudid võtsid tavaks, mida nad juba olid hakanud tegema ja millest Mordokai neile kirjutas.
24 Kuna agaglane Haaman, Hammedata poeg, kõigi juutide vaenlane, oli kavatsenud juute hukata ja oli puuri, see on liisku heitnud nende tagakiusamiseks ja hukkamiseks -
25 ent kui asi jõudis kuninga ette, oli tema kirjalikult käskinud, et Haamani kuri kavatsus, mille ta juutide vastu oli sepitsenud, tuleks ta enese pea peale ja et tema ja ta pojad puusse poodaks -,
26 siis nimetasid nad neid päevi puurimiks , sõna „puur” järgi. Seepärast, vastavalt kõigile selle kirja sõnadele ja vastavalt sellele, mida nad ise olid näinud ja mis neile oli juhtunud,
27 seadsid ja võtsid juudid muutmatuks kohustuseks ja tavaks iseendile ja oma järeltulijaile ja kõigile nendega liitujaile pühitseda igal aastal neid kahte päeva vastavalt eeskirjale ja määratud ajale,
28 ja et neid päevi meenutaks ja pühitseks iga rahvapõlv ja iga suguvõsa igal maal ja igas linnas, et need puurimipäevad ei kaoks juutide hulgast ja et mälestus neist ei lakkaks nende järeltulijail.
29 Ja kuninganna Ester, Abihaili tütar, ja juut Mordokai kirjutasid kogu oma mõjujõuga, et kinnitada seda teist puurimikirja.
30 Ja kirjad läkitati kõigile juutidele Ahasverose kuningriigi saja kahekümne seitsmel maal sõbralike ja usaldusväärsete sõnadega,
31 et neid puurimipäevi peetaks määratud ajal, nagu juut Mordokai ja kuninganna Ester olid need neile seadnud ja nagu nad ise olid endile ja oma järeltulijaile korraldusi teinud paastu ja kaebehüüu asjus.
32 Nõnda kinnitas Estri käsk need puurimi eeskirjad, ja need kirjutati raamatusse.
Ester 101 Ja kuningas Ahasveros pani maale ja mere saartele peale töökohustuse.
2 Ja kõik tema võimsuse ja vägevuse teod ning täpsed andmed Mordokai suurusest, kuidas kuningas teda ülendas - eks need ole kirja pandud Meedia ja Pärsia kuningate Ajaraamatus?
3 Sest juut Mordokai oli kuningas Ahasverosest järgmine mees, ta oli juutidele suur ja oma paljudele vendadele armas; tema taotles oma rahvale head ja kõneles kogu oma soo hüvanguks.
Iiob 11 Uusimaal oli mees, Iiob nimi. See mees oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast.
2 Temale sündis seitse poega ja kolm tütart.
3 Tema karjas oli seitse tuhat lammast ja kitse, kolm tuhat kaamelit, viissada paari härgi, viissada emaeeslit, ja tal oli väga palju peret; see mees oli rikkaim kõigist hommikumaalastest.
4 Tema pojad käisid ja pidasid pidusid üksteise kodades, igaüks omal päeval; nad läkitasid käskjalad oma kolme õe järele ja kutsusid nad enestega sööma ja jooma.
5 Aga kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas käskjalad poegade järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: „Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud.” Nõnda tegi Iiob alati.
6 Ent ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka.
7 Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan vastas Issandale ning ütles: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
8 Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.”
9 Saatan vastas Issandale ning ütles: „Kas Iiob asjata Jumalat kardab?
10 Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta kari on siginenud maal.
11 Aga pista ometi käsi tema külge ja puuduta kõike, mis tal on! Kas ta siis õnnistab su palet?”
12 Siis Issand ütles saatanale: „Vaata, kõik, mis tal on, olgu sinu käes! Ära ainult pista kätt tema enese külge!” Ja saatan läks Issanda juurest ära.
13 Ja ühel päeval, kui ta pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas,
14 tuli käskjalg Iiobi juurde ja ütles: „Härjad olid kündmas ja emaeeslid nende kõrval söömas,
15 aga seebalased tulid kallale ja võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
16 Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Jumala tuli langes taevast ning süütas lambad, kitsed ja poisid ning põletas nad ära. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
17 Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Kaldealased tegid kolm salka ja tungisid kaamelite kallale ning võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
18 Kui ta alles rääkis, tuli veel üks käskjalg ja ütles: „Su pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas.
19 Vaata, siis tuli kõrbe poolt suur tuul, tõukas koja nelja nurka ja see langes noorte meeste peale, nõnda et nad surid. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
20 Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas
21 ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!”
22 Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega rääkinud Jumala kohta halba.
Iiob 21 Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
2 Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan vastas Issandale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
3 Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda ilma põhjuseta hävitama.”
4 Aga saatan vastas Issandale ning ütles: „Nahk naha vastu, ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
5 Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Kas ta siis õnnistab su palet?”
6 Ja Issand ütles saatanale: „Vaata, ta on su käes! Säästa ainult tema hing!”
7 Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade paisetega jalatallast pealaeni.
8 Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida; ja ta istus tuha sees.
9 Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!”
10 Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.
11 Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.
12 Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast tuhka pea peale.
13 Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur.
Iiob 31 Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
2 Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3 „Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: „Poeglaps on eostunud!”
4 Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
5 Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
6 See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
7 Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
8 Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!
9 Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10 sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
11 Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
12 Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13 Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
14 koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
15 või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
16 Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17 Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
18 seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
19 Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
20 Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
21 kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,
22 kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
23 Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
24 Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
25 Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
26 Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.”
Iiob 41 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2 „Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
3 Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
4 Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
5 Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
6 Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
7 Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
8 Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
9 Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
10 Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
11 Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
12 Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
13 öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
14 Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
15 Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
16 Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
17 „Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?”
18 Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
19 veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
20 Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
21 Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.
Iiob 51 Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
2 Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.
3 Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
4 Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
5 Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.
6 Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,
7 vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
8 Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,
9 kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,
10 kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,
11 et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
12 kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
13 kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,
14 et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
15 Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,
16 et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.
17 Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
18 Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
19 Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
20 Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.
21 Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.
22 Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.
23 Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.
24 Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.
25 Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.
26 Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.
27 Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!”
Iiob 61 Siis vastas Iiob ja ütles:
2 „Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3 Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.
4 Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
5 Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
6 Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
7 Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.
8 Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
9 Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,
10 siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
11 Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
12 Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
13 Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.
14 Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.
15 Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
16 mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;
17 veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.
18 Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.
19 Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:
20 oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.
21 Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.
22 Kas ma olen öelnud: „Andke mulle kingitusi!” või: „Makske oma varandusest minu eest,
23 päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!”?
24 Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
25 Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?
26 On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?
27 Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.
28 Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!
29 Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
30 Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?
Iiob 71 Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?
2 Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
3 nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.
4 Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: „Millal võin tõusta?” ja kui olen üles tõusnud, siis: „Millal tuleb õhtu?” Ma olen koiduni täis rahutust.
5 Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.
6 Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.
7 Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.
8 Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
9 Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
10 Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
11 Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
12 Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
13 Kui ma mõtlen: „Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma”,
14 siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
15 nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
16 Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
17 Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
18 vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
19 Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
20 Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
21 Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.”
Iiob 81 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2 „Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
3 Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust?
4 Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
5 Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat,
6 kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
7 Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks.
8 Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
9 Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari.
10 Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile?
11 Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta?
12 Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
13 Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob.
14 Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
15 Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
16 Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia.
17 Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda.
18 Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: „Ma ei ole sind näinudki!”
19 Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine.
20 Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest.
21 Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega.
22 Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam.”
Iiob 91 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?
3 Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.
4 Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?
5 Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;
6 tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;
7 tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;
8 tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;
9 tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;
10 tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.
11 Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.
12 Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: „Mis sa teed?”
13 Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.
14 Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?
15 Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
16 Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
17 tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
18 kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.
19 Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
20 Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.
21 Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
22 Ükskõik! Seepärast ma ütlen: „Tema hävitab niihästi õige kui õela.”
23 Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.
24 Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?
25 Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.
26 Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
27 Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus”,
28 siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
29 Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
30 Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,
31 pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
32 Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.
33 Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
34 Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!
35 Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.
Iiob 101 Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
2 ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3 Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
4 Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
5 Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
6 et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
7 kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8 Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
9 Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10 Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11 Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12 Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13 Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
14 kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
15 Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16 Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17 Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
18 Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
19 Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
20 Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21 enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
22 maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!”
Iiob 111 Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2 „Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta või lobisejal olema õigus?
3 Kas su vada peaks panema mehed vaikima või tohid sa mõnitada, ilma et ükski sind häbistaks?
4 Sest sa ütled: „Mu õpetus on selge ja ma olen tema silmis puhas.”
5 Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu
6 ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.
7 Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?
8 Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha? Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?
9 Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.
10 Kui tema mööda läheb ja vangistab ning kohtu kokku kutsub, kes teda siis võiks keelata?
11 Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,
12 et ka tühipäine mees saab oidu, kui inimene sünnib nagu metseesli varss.
13 Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole -
14 kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
15 siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.
16 Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele.
17 Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik.
18 Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada.
19 Sa võiksid maha heita, ilma et keegi hirmutaks. Ja paljud tuleksid sind meelitama.
20 Aga õelate silmad kustuksid, neil kaoks pelgupaik ja nende lootuseks oleks hingeheitmine.”
Iiob 121 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Tõsi, teie olete inimesed ja koos teiega sureb tarkus.
3 Ka minul on mõistus nagu teil, ma ei jää teist maha. Ja kes ei mõistaks seda kõike?
4 Naerualuseks ligimesele on saanud, kes hüüab Jumala poole, et see teda kuuleks. Naerualuseks on õige ja vaga.
5 Ülbe arvates ei ole vaja õnnetusest hoolida, see tabab neid, kelle jalg libastub.
6 Rahus on rüüstajate telgid ja julgeolek on Jumala ärritajal, sellel, kes Jumalat oma käes kannab.
7 Aga küsi ometi loomadelt, et need õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada,
8 või kõnele maale, et ta teeks sind targaks, ja et mere kalad jutustaksid sulle!
9 Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Issanda käsi,
10 kelle käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim.
11 Eks kõrv katsu sõnad läbi ja eks suulagi maitse rooga?
12 Elatanuil on tarkus ja pikaealistel mõistus.
13 Jumalal on tarkus ja vägi, temal on nõu ja mõistus.
14 Mida tema maha kisub, seda ei ehitata üles; keda tema vangistab, seda ei vabastata mitte.
15 Vaata, kui tema peatab veed, tekib kuivus, ja kui ta need valla päästab, hävitavad need maa.
16 Temal on tugevus ja tulemus, tema päralt on eksija ja eksitaja.
17 Tema viib nõuandjad riisutavaks ja teeb kohtumõistjad narriks.
18 Tema tühistab kuningate karistused ja köidab neile endile köie vööle.
19 Tema saadab preestrid paljajalu teele ja paiskab ümber vägevate istmed.
20 Tema riisub usaldusväärsetelt huuled ja võtab vanadelt aru.
21 Tema valab õilsate peale põlgust ja lõdvendab tugevate vööd.
22 Tema ilmutab saladused pimedusest ja toob surmavarju valguse kätte.
23 Tema teeb rahvaid suureks ja hukkab neid, tema laotab rahvaid laiali ja hävitab neid.
24 Maa rahva peameestelt võtab ta mõistuse ja paneb nad eksima tühjal teeta maal.
25 Nad kobavad pimeduses valguseta ja ekslevad nagu joobnud.
Iiob 131 Vaata, kõike seda on mu silm näinud, kõrv kuulnud ja tähele pannud.
2 Mida teie teate, seda tean minagi, ma ei jää teist maha.
3 Aga ma tahaksin Kõigevägevamaga rääkida ja meeleldi ennast kaitsta Jumala ees.
4 Sest teie olete valega võõpajad, ebaarstid olete teie kõik!
5 Oleks küll parem, kui te vaikiksite, siis võiks seda pidada teie tarkuseks.
6 Kuulge ometi mu manitsust ja pange tähele mu huulte väiteid!
7 Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida ja tema heaks pettust sõnastada?
8 Kas tahate olla tema poolt, Jumala kasuks asja ajada?
9 Ons see hea, kui ta teid läbi katsub? Või tahate teda petta nagu inimest?
10 Ta karistab teid karmilt, kui te oma poolehoidu osutate salalikult.
11 Kas tema auväärsus ei teegi teile hirmu ja kartus tema ees ei valda teid?
12 Teie väited on tuhka kirjutatud, teie kilbid on savikilbid.
13 Olge vait mu ees ja laske mind rääkida, tulgu siis mu peale mis tahes!
14 Ma võtan oma ihu hammaste vahele ja panen oma hinge pihku.
15 Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam! Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed.
16 Seegi on mulle abiks, et jumalatu ei pääse tema palge ette.
17 Kuulge hästi mu sõnu ja võtke kõrvu mu seletus!
18 Vaata ometi, ma olen asunud õigust jalule seadma: ma tean, et mul on õigus.
19 Kes tahaks mulle vastu vaielda? Siis ma vaikiksin nüüd ja heidaksin hinge.
20 Ainult kaks asja tee mulle, siis pole mul vaja ennast sinu eest peita:
21 võta käsi mu pealt ära ja hirm sinu ees ärgu heidutagu mind!
22 Hüüa siis ja mina vastan, või räägin mina ja sina vasta mulle!
23 Kui palju on mul süütegusid ja patte? Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!
24 Miks peidad oma palge ja pead mind oma vaenlaseks?
25 Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt,
26 et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju ja lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid,
27 paned mu jalad pakku, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?
28 Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsekui koi järatud riie.
Iiob 141 Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
2 Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
3 Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
4 Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
5 Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
6 siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
7 Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
8 Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
9 hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
10 Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
11 Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
12 nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
13 Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
14 Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
15 Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
16 Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
17 Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
18 Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
19 vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
20 Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
21 Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
22 Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.”
Iiob 151 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2 „Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,
3 seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?
4 Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees.
5 Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele.
6 Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su oma huuled kostavad su vastu.
7 Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
8 Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?
9 Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?
10 Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa.
11 Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt?
12 Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,
13 et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?
14 Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?
15 Vaata, tema ei usu oma ingleidki ja tema silmis ei ole taevadki selged,
16 veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett.
17 Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,
18 mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad,
19 kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
20 süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.
21 Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.
22 Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb: ta on mõõgale määratud.
23 Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.
24 Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.
25 Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
26 joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega.
27 Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust
28 ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks.
29 Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja tema omand ei kaldu maha.
30 Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja ta taandub tema suu hinguse ees.
31 Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib! Sest temale saab tasuks tühjus.
32 See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam.
33 Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu.
34 Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.
35 Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.”
Iiob 161 Aga Iiob rääkis ja ütles:
2 „Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
3 Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
4 Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
5 Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6 Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
7 Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
8 Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
9 Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
10 Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
11 Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
12 Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
13 ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
14 Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
15 Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
16 Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
17 kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
18 Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
19 Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
20 Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,
21 et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
22 Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.
Iiob 171 Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.
2 Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.
3 Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
4 Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.
5 Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.
6 Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
7 Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
8 Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
9 Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
10 Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.
11 Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.
12 Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.
13 Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.
14 Ma hüüan hauale: „Sa oled mu isa!” ja ussikestele: „Mu ema ja õde!”
15 Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?
16 Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.”
Iiob 181 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2 „Millal sa teed sõnadele lõpu? Mõtle järele, ja rääkigem siis.
3 Miks peetakse meid loomadeks, oleme rumalad teie silmis?
4 Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad - kas sinu pärast jäetakse maha maa või nihutatakse kalju oma asemelt?
5 Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista.
6 Ta telgis pimeneb valgus ja ta kohal kustub tema lamp.
7 Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks ja ta oma nõu paiskab ta maha.
8 Sest ta oma jalad viivad ta võrku ja ta käib püüniste peal.
9 Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni.
10 Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus.
11 Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul.
12 Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks.
13 Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed.
14 Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
15 Tema telki asub elama see, mis pole tema oma, ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
16 Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt.
17 Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata tänaval.
18 Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära.
19 Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
20 Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm.
21 Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”
Iiob 191 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3 Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4 Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5 Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6 siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7 Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8 Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9 Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10 Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11 Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12 Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13 Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14 Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15 Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16 Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17 Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18 Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19 Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20 Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21 Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22 Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23 Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24 raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25 Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26 Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27 teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28 Kui te mõtlete: „Me ajame teda taga, asja juur leidub temas”,
29 siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!”
Iiob 201 Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2 „Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.
3 Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.
4 Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
5 et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?
6 Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
7 ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: „Kus ta on?”
8 Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.
9 Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.
10 Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.
11 Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.
12 Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
13 kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
14 muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.
15 Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.
16 Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.
17 Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.
18 Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.
19 Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.
20 Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.
21 Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.
22 Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.
23 Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.
24 Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
25 viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.
26 Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.
27 Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.
28 Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.
29 See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.”
Iiob 211 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
3 Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4 Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5 Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
6 Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
7 Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8 Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
9 Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
10 Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11 Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
12 Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13 Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
14 Nad ütlevad Jumalale: „Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15 Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?”
16 Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
17 Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18 et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19 Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20 Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21 Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22 Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23 Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
24 reied lihavad ja kondid täis üdi.
25 Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
26 Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
27 Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
28 Sest te küsite: „Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?”
29 Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30 et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
31 Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32 Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33 Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
34 Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.”
Iiob 221 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2 „Kas Jumalal on inimesest kasu? Ei, aga mõistlik mees toob kasu iseenesele.
3 Kas Kõigevägevamal on head sellest, et sa oled õiglane, või kasu, kui su eluviisid on laitmatud?
4 Kas ta noomib sind su jumalakartuse pärast, ja läheb sellepärast sinuga kohtusse?
5 Kas mitte su kurjus pole suur ja su süüteod otsatud?
6 Sest sa võtsid oma vendadelt panti ilmaaegu ja riisusid alastiolijailt riided.
7 Sa ei andnud väsinule juua ja keelasid näljasele leiba.
8 Aga rusikamees - tema päralt oli maa ja ainult armualune võis seal elada.
9 Sa saatsid lesknaised ära tühje käsi ja vaeslaste käsivarred murti.
10 Seepärast on nüüd su ümber silmused ja äkiline hirm kohutab sind.
11 Või on pimedus, sa ei näe enam, ja veetõus katab sind.
12 Eks ole Jumal kõrgel taevas? Ja vaata ülemaid tähti - kui kõrgel need on!
13 Seepärast sa mõtled: „Mis teab Jumal? Kas ta võib kohut mõista läbi suure pimeduse?
14 Pilved on tal varjuks ees, ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil.”
15 Kas tahad hoida vana teed, mida on käinud pahad inimesed,
16 need, keda enneaegselt haarati, kelle aluse uhtus vool,
17 kes Jumalale ütlesid: „Tagane meist!” ja veel: „Mida võiks Kõigevägevam meile teha?”
18 Ja ometi oli tema täitnud nende kojad õnnistusega ja õelate nõu oli minust kaugel.
19 Õiglased nägid seda ja rõõmustasid, ja süütu irvitas nende üle:
20 „Tõesti, meie vastased on hävitatud, ja mis neist järele jäi, selle sõi tuli.”
21 Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!
22 Võta ometi tema suust õpetust ja pane tema sõnad oma südamesse!
23 Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde, sind ehitatakse üles; kui sa saadad ülekohtu oma telgist kaugele,
24 viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka,
25 siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks,
26 sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole.
27 Kui sa ta poole palvetad, siis ta kuuleb sind, ja sina saad tasuda oma tõotused.
28 Kui sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda ja sinu teede peale paistab valgus.
29 Kui kedagi alandatakse, ütleb ta: „Üles!” ja ta aitab neid, kes silmad maha löövad.
30 Ta päästab selle, kes ei ole süütu, ja ta päästetakse su käte puhtuse pärast.”
Iiob 231 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.
3 Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!
4 Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.
5 Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.
6 Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.
7 Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.
8 Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.
9 Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.
10 Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.
11 Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.
12 Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.
13 Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb.
14 Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju.
15 Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda.
16 Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab.
17 Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?
Iiob 241 Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2 Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3 Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4 Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5 Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6 Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7 Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8 Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9 Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10 Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11 Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12 Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13 On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14 Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15 Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: „Ükski silm ei näe mind!” ja paneb katte näole.
16 Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17 Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18 Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19 Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20 Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21 Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22 Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23 Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24 Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25 Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?”
Iiob 251 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2 „Valitsus ja hirm on temal, kes oma kõrgustes rahu loob.
3 Kas on määra tema väehulkadel? Ja kellele tema valgus ei tõuse?
4 Kuidas võiks siis inimene olla õige Jumala ees? Ja kuidas võiks naisest sündinu olla puhas?
5 Vaata, isegi kuu ei hiilga ja tähedki pole tema silmis selged,
6 veel vähem siis inimene, see ussike, inimlaps, see vaglake.”
Iiob 261 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Kuidas sa küll oled aidanud rammetut, toetanud jõuetut käsivart!
3 Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud ja suurt tarkust õpetanud!
4 Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid ja kelle vaim on sinust välja tulnud?
5 Surnute vaimud all värisevad, hirmu täis on veed ja nende elanikud.
6 Paljas on surmavald Jumala ees ja kadupaigal pole katet.
7 Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale.
8 Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei rebenegi nende raskuse all.
9 Ta peidab oma aujärje, laotab selle üle oma pilve.
10 Ta joonistab vetepinnale sõõri kuni valguse ja pimeduse piirini.
11 Taeva sambad kõiguvad ja kohkuvad tema sõitlusest.
12 Oma rammuga liigutab ta merd ja oma taibukuses peksab ta Rahabit .
13 Tema hingusest selgib taevas, tema käsi torkab läbi põgeneva mao.
14 Vaata, need on ainult tema tee ääred. Ja see on siiski ainult sosin, mida me temast kuuleme. Aga tema vägevuse äikest - kes seda suudaks mõista?”
Iiob 271 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2 „Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge;
3 niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,
4 ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.
5 Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.
6 Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.
7 Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsekui kurjategijal!
8 Sest mis lootus on jumalatul, kui Jumal ta ära lõikab, kui ta tema hinge nõuab?
9 Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui talle kitsas kätte tuleb?
10 Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta hüüab Jumalat appi igal ajal?
11 Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga.
12 Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis lobisete tühja?
13 See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:
14 kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglastel ei ole küllalt leiba.
15 Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta.
16 Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,
17 siis varugu; aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda.
18 Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, hüti sarnaselt, mille vahimees teeb.
19 Rikas on ta magama heites, kuid mitte kauem; kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi.
20 Suur hirm saab ta kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris ta kaasa.
21 Idatuul tõstab ta üles ja ta läheb - see pühib ta ära tema asupaigast.
22 Tema peale visatakse ilma armuta kive ja ta peab põgenema nende käe eest.
23 Tema pärast plaksutatakse käsi, ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele.
Iiob 281 Tõesti, hõbedal on leiukoht ja kullal pesemispaik,
2 raud võetakse mullast ja kivist valatakse vask.
3 Piir pannakse pimedusele ning viimseni otsitakse üles pimeduse ja sünguse kivi.
4 Kaevandusi murtakse eluasemeist eemal, paigus, mille on unustanud jalad; nad kõlguvad kõikudes, inimestest kaugel.
5 Maast kasvab leib, aga maa sügavused pööratakse tulega pahupidi.
6 Selle kivimid on safiiride asukohaks ja seal on kullatolmu.
7 Teed sinna ei tea kotkaski ega märka kulli silm.
8 Seda ei talla uhked metsloomad, seal ei kõnni noor lõvigi.
9 Ränikivi külge pistetakse käsi, mäed pööratakse juurteni ümber.
10 Kaljudesse lõhutakse käike ja silm saab näha kõiksugu aardeid.
11 Vooluste nõrgumiskohad tõkestatakse, ja mis peidetud on, tuuakse valguse kätte.
12 Aga tarkus - kust seda leitakse? ja kus on arukuse asupaik?
13 Ei tunne inimene selle hinda ja seda ei leidu elavate maal.
14 Sügavus ütleb: „Minu sees seda pole.” Ja meri ütleb: „Ei ole minu juures.”
15 Puhta kulla eestki ei saa seda osta ega hõbedaga selle hinda vaagida.
16 See pole makstav Oofiri kullaga, ei kalli oonüksi ega safiiriga.
17 Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas, ka pole see vahetatav kuldriista vastu.
18 Koralle ja mägikristalli ei maksa mainidagi - omandatud tarkus on enam väärt kui pärlid.
19 Sellega pole võrreldav Etioopia krüsoliit, puhta kullagagi ei saa selle eest maksta.
20 Kust tuleb siis tarkus ja kus on arukuse asupaik?
21 See on varjul kõigi elavate silmade eest, peidetud taeva lindudegi eest.
22 Kadupaik ja surm ütlevad: „Meie kõrvus on sellest ainult kuuldus.”
23 Jumal, tema tunneb teed sinna ja tema teab selle asupaika.
24 Sest tema ulatub vaatama maa äärteni, tema näeb kõike, mis taeva all on.
25 Kui ta andis tuulele kaalu ja määras mõõduga veed,
26 kui ta andis vihmale seaduse ja kõuepilvele tee,
27 siis ta nägi seda ja seletas, valmistas ta ja uuris läbi.
28 Ja ta ütles inimesele: „Vaata, Issanda kartus - see on tarkus, ja hoidumine kurjast on arukus!””
Iiob 291 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2 „Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
3 kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
4 et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
5 kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
6 kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
7 Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
8 siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
9 pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
10 vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
11 Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
12 sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
13 Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
14 Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
15 Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
16 Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
17 Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
18 Seepärast ma mõtlesin: „Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
19 Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
20 Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.”
21 Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.
22 Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.
23 Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.
24 Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.
25 Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.
Iiob 301 Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2 Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3 kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4 Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5 Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6 Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7 Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8 jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9 Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10 Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11 Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12 Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13 Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14 Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15 Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16 Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17 Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18 Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19 Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20 Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
21 Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
22 Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
23 Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
24 Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
25 Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26 Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
27 Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
28 Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
29 Ma olen šaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
30 Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
31 Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.
Iiob 311 Ma andsin ju oma silmadele seaduse. Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?
2 Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?
3 Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?
4 Eks tema näe mu teed ja loe kõiki mu samme?
5 Kui ma olen valega kaasas käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole,
6 vaetagu mind õigetel vaekaussidel - siis saab Jumal teada mu ausust!
7 Kui mu sammud on kaldunud teelt kõrvale ja mu süda on järgnenud silmadele ja kui mulle on midagi pihku jäänud,
8 siis söögu keegi teine, mida ma külvan, ja mis mulle võrsub, juuritagu välja!
9 Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga,
10 siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!
11 Sest see oleks olnud häbitegu ja kohut väärt süü,
12 tuli, mis põletab kadupaigani ja hävitab juurteni kõik mu saagi.
13 Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja teenija õigust, kui neil oli minuga tüli,
14 mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?
15 Eks minu looja ole loonud emaihus ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?
16 Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?
17 Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaeslaps oleks saanud sellest süüa?
18 Sest ta kasvas mu noorusest peale minuga kui oma isaga, ja emaihust alates olen ma teda juhatanud.
19 Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?
20 Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
21 Kui ma olen tõstnud käe vaeslapse vastu, kuna ma väravas nägin enesele abi,
22 siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!
23 Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva karistuse ees, ja tema ülevõimu vastu ei oleks ma suutnud püsida.
24 Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: „Ma usaldan sind!”?
25 Kas ma rõõmustasin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?
26 Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,
27 kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud neile käesuudlusi,
28 siis oleks seegi olnud kohut väärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal.
29 Kas ma olen rõõmustanud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?
30 Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge.
31 Eks ole inimesed mu telgis öelnud: „Kes ei oleks temalt liha küllalt saanud?”
32 Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse.
33 Kas ma oleksin nagu Aadam varjanud oma üleastumisi, oma süütegu põue peites,
34 sellepärast et pidin kartma suurt rahvahulka ja et mind hirmutas suguvõsa põlgus, nõnda et oleksin pidanud vaikima, ilma uksestki välja minemata?
35 Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk - Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!
36 Tõesti, ma tõstaksin selle õlale, paneksin selle enesele krooniks.
37 Ma teeksin temale teatavaks kõik oma sammud, astuksin tema ette nagu vürst.
38 Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad,
39 et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
40 siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu.” Iiobi sõnad on lõppenud.
Iiob 321 Kui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast et ta oma silmis õige oli,
2 siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha; ta oli Raami suguvõsast. Ja ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
3 Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
4 Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad olid temast vanemad.
5 Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud vastust, siis ta viha süttis põlema.
6 Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, rääkis ning ütles: „Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud, sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.
7 Ma mõtlesin: Kõnelgu päevad ja aastate rohkus õpetagu tarkust.
8 Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.
9 Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige.
10 Seepärast ma ütlen: Kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamust.
11 Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda, ma kuulatasin teie tarkust, siis kui te otsisite sõnu.
12 Ma panin siis teid tähele, ja vaata, ükski teist ei kutsunud Iiobit korrale, ükski ei vastanud tema sõnadele.
13 Ärge seepärast mõtelge: „Meie oleme leidnud tarkuse.” Jumal ajab ta minema, mitte inimene.
14 Minu vastu ei ole ta oma sõnu seadnud ja teie sõnadega ei taha ma temale vastata.
15 Nad on ehmunud, nad ei vasta enam, neil on sõnad lõppenud.
16 Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi, et nad seisavad siin ega vasta enam?
17 Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa, ma tahan kuulutada ka oma arvamust.
18 Sest ma olen täis sõnu, vaim mu sees sunnib mind.
19 Vaata, mu sees on nagu vein, millel puudub väljapääs: otsekui uus nahkastja on see lõhkemas.
20 Ma pean rääkima, et saada enesele õhku, pean avama huuled ja vastama.
21 Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada.
22 Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta.
Iiob 331 Aga kuule nüüd ometi, Iiob, mu kõnet, ja pane tähele kõiki mu sõnu!
2 Vaata, ma avan nüüd oma suu, keel mu suulaes kõneleb.
3 Mu sõnad tulevad õiglasest südamest ja mu huuled kuulutavad selgesti seda, mis ma tean.
4 Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu.
5 Kui sa suudad, siis vasta mulle, sea ennast valmis, astu ette!
6 Vaata, Jumala ees olen mina samasugune kui sina: savist olen minagi voolitud.
7 Vaata, hirm minu ees ei saa kohutada sind ja minu surve ei ole sulle raske.
8 Tõesti, sa oled kõnelnud mulle kõrvu ja ma olen kuulnud su sõnade kõla:
9 „Mina olen puhas, mina pole üle astunud, ma olen laitmatu ja mul ei ole süüd.
10 Vaata, ta leiab mu vastu põhjusi, peab mind oma vaenlaseks.
11 Ta pistab mu jalad pakku, valvab kõiki mu radu.”
12 Vaata, selles ei ole sul õigus, vastan ma sulle, sest Jumal on suurem kui inimene!
13 Mispärast sa riidled temaga, kui ta ei vasta inimesele iga sõna peale?
14 Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata.
15 Unenäos, öises nägemuses, kui sügav uni inimest valdab, voodis suikudes -
16 seal ta avab inimeste kõrvad ja paneb pitseri nende manitsustele,
17 et inimest pahateost eemal hoida ja mehe kõrkust kinni katta,
18 et säästa tema hinge hauast ja tema elu oda otsa jooksmast.
19 Ka manitsetakse teda valu läbi voodis ja kestva vaevusega kontides.
20 Siis muutub vastikuks ta elule leib ja hingele maiusroog:
21 ta ihu kõhetub nähtamatuks, ja ta luud, mida näha ei olnud, paljastuvad.
22 Nõnda ligineb ta hing hauale ja ta elu sellele, mis toob surma.
23 Aga kui tema jaoks on ingel, eestkostja, üks tuhandest, kes kuulutab inimesele, mis tema kohus on,
24 siis Jumal halastab tema peale ning ütleb: „Vabasta teda haudaminekust, ma olen lunaraha saanud!”
25 Siis muutub ta ihu noorusvärskeks, ta pöördub tagasi oma nooruspäevadesse.
26 Ta palvetab Jumala poole ja sellel on temast hea meel; ta saab hõisates näha tema palet ja tema annab inimesele tagasi ta õiguse.
27 Ta laulab siis inimeste ees ja ütleb: „Ma tegin pattu ja väänasin õigust, aga selle eest ei tasutud mulle kätte.
28 Tema lunastas mu hinge haudaminekust ja mu elu saab valgust näha.”
29 Vaata, seda kõike teeb Jumal inimesele kaks, kolm korda,
30 et tema hinge hauast tagasi tuua ja valgustada teda elu valgusega.
31 Pane tähele, Iiob, kuule mind, vaiki, et mina saaksin rääkida!
32 Kui sul on sõnu, siis vasta mulle, räägi, sest meeleldi annaksin sulle õiguse!
33 Aga kui mitte, siis kuule sina mind, vaiki, siis ma õpetan sulle tarkust!”
Iiob 341 Ja Eliihu jätkas ning ütles:
2 „Kuulge mu sõnu, te targad, ja pöörake oma kõrv minu poole, te teadjad!
3 Sest kõrv katsub sõnad läbi ja suulagi maitseb rooga.
4 Valigem endile, mis on õige, tunnetagem isekeskis, mis on hea!
5 Sest Iiob on öelnud: „Ma olen õige, aga Jumal on võtnud minult õiguse.
6 Kuigi mul on õigus, peetakse mind valetajaks. Mul on parandamatu haav, kuigi ma pole üle astunud.”
7 Kas on Iiobi sarnast meest, kes pilget joob nagu vett,
8 kes läheb ülekohtutegijate kilda ja käib koos õelate inimestega?
9 Sest tema ütleb: „Ei ole inimesel sellest kasu, et tal on sõprus Jumalaga!”
10 Seepärast kuulge, mõistlikud mehed, mind: kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu.
11 Sest inimese tegu mööda tasub ta temale, ja nagu on kellegi tee, nõnda temale antakse.
12 Jah, tõesti, Jumal ei tee ülekohut ja Kõigevägevam ei vääna õigust.
13 Kes on temale usaldanud maa? Ja kes on loonud kogu maailma?
14 Kui ta iseenesesse tõmbuks, oma Vaimu ja hingeõhu tagasi võtaks,
15 siis heidaks kõik liha üheskoos hinge ja inimene saaks jälle põrmuks.
16 Kui sul nüüd on arukust, siis kuule seda, võta kõrvu mu sõnade kõla!
17 Kas siis tõesti peaks valitsema õiguse vihkaja? Või tahad sa süüdi mõista õiget ja võimast,
18 kes ütleb kuningale: „Kõlvatu!”, vürstidele: „Õel!”,
19 kes ei pea lugu vürstidest ega eelista suursugust viletsale, sest et need kõik on tema kätetöö?
20 Nad surevad äkitselt keset ööd: inimesed vaaruvad ja lähevad, ja ilma käetagi võetakse ära vägev.
21 Sest tema silmad on igaühe teede peal ja ta näeb kõiki tema samme.
22 Ei ole pimedust ega varjulist paika, kuhu ülekohtutegijad saaksid peitu pugeda.
23 Sest tema ei anna inimesele aega Jumala juurde kohtusse minekuks:
24 ta peksab vägevad üle kuulamata puruks ja paneb teised nende asemele.
25 Sellepärast, et ta nende tegusid tunneb, hävitab ta nad öösel ja nad purustatakse.
26 Ta peksab neid nagu kurjategijaid paigas, kus on nägijaid,
27 sellepärast et nad taganesid tema järelt ega hoolinud ühestki tema teest.
28 Nende pärast tõusis viletsate hädakisa tema ette, ja tema kuulis vaeste appihüüdeid.
29 Kui ta on vait, kes võiks teda süüdistada? Ja kui ta oma palge peidab, kes saaks teda näha? Niihästi rahva kui inimese üle
30 paneb ta kuningaks jumalavallatu inimese rahva võrgutajate seast.
31 Kui keegi ütleb Jumalale: „Ma olen eksinud, ma ei tee enam kurja;
32 mida ma ei mõista, seda õpeta sina mulle, ja kui olen ülekohut teinud, siis ma seda enam ei tee!”,
33 kas ta siis sinu arust peaks kätte maksma, sellepärast et sina ei ole sellega rahul? Kuid sina pead otsustama, mitte mina, seepärast räägi, mida sa tead!
34 Mõistlikud inimesed ütlevad mulle, samuti tark mees, kes mind kuuleb:
35 „Iiob räägib mõistmatult ja tema sõnad pole targad.”
36 Ah, peaks ometi Iiob pandama lõpuni proovile, kuna ta on vastanud nurjatul viisil!
37 Sest ta lisab oma patule üleastumise, peksab meie keskel keelt ja räägib palju Jumala vastu.”
Iiob 351 Ja Eliihu jätkas ning ütles:
2 „Seda sa pead siis õigeks, nimetad oma õiguseks Jumala ees,
3 et sa küsid: „Mis kasu mul on, mis abi on mul sellest, et ma pattu ei tee?”
4 Ma annan sõnadega vastuse sulle ja koos sinuga su sõpradele.
5 Tõsta oma pilk taeva poole ja vaata, pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal!
6 Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha? Ja kui sinu üleastumisi on palju, mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata?
7 Kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda? Või mida olekski tal võtta sinu käest?
8 Su ülekohus mõjutab vaid sinusugust meest ja su õiglus inimlast.
9 Nad kisendavad küll paljude rõhujate pärast, hüüavad appi vägevate käsivarre vastu,
10 aga ükski ei küsi: „Kus on Jumal, mu Looja, kes öösiti põhjustab kiituslaule,
11 kes õpetab meid rohkem kui loomi maa peal ja teeb meid taeva lindudest targemaks?”
12 Seal nad siis kisendavad, aga tema ei vasta kurjade kõrkuse pärast.
13 Tõesti asjata, Jumal ei kuule seda ja Kõigevägevam ei vaata sinna.
14 Kuigi sa ütled, et sa teda ei näe, on asi tema ees, seepärast oota teda!
15 Aga nüüd, kui ta viha ei karista ja ta ei tahagi nii väga teada ülemeelikusest,
16 ajab Iiob asjata oma suu pärani ja teeb mõistmatusest palju sõnu.”
Iiob 361 Ja Eliihu jätkas ning ütles:
2 „Olgu sul minuga pisut kannatust, siis ma õpetan sind, sest mul on veel Jumala heaks sõnu!
3 Ma tahan tuua oma tarkuse kaugemalt ja anda õiguse oma Loojale.
4 Sest mu sõnad pole tõesti mitte valed, täiuslik teadja on su ees.
5 Vaata, Jumal on vägev, kuid ta ei põlga kedagi, vägev on tema südame jõud!
6 Õelat ei jäta ta elama, aga viletsaile annab ta õiguse.
7 Ta ei pööra oma silmi ära õigete pealt, vaid paneb need koos kuningatega igaveseks istuma aujärjele, ja nad ülendatakse.
8 Ja kui nad on pandud ahelaisse, vangistatud viletsuse köidikuisse,
9 siis ta heidab neile ette nende tegu ja üleastumisi, et nad on olnud ülemeelikud,
10 ja avab nende kõrvad hoiatuseks ning käsib neid taganeda ülekohtust.
11 Kui nad siis kuulavad ja teenivad teda, siis nad lõpetavad oma päevad õnnes ja aastad õndsuses.
12 Aga kui nad ei kuula, siis nad tormavad oda otsa ja heidavad arutuina hinge.
13 Südamest jumalatud peavad viha, nad ei hüüa appi, kui ta on nad vangistanud.
14 Nende hing sureb noorelt ja nende elu pordumeeste seas.
15 Ta päästab viletsa tema viletsuse kaudu ja avab tema kõrva, kui ta on hädas.
16 Ta meelitaks sindki kitsikuse kurgust piiramata avarusse ja su laud oleks täis rasvast rooga.
17 Aga sa oled täis õelate kohut, kohus ja õigus tabavad sind.
18 Hoia, et viha sind liialt ei mõjustaks ja rohke lunaraha sind ei eksitaks!
19 Kas su õilsus on küllaldane? Ei aita kuld ega kõik su jõupingutused!
20 Ära igatse ööd, kui rahvad tõusevad oma asemeilt!
21 Hoidu pöördumast ülekohtu poole, sest seda sa eelistad viletsusele!
22 Vaata, Jumal toimib võimsalt oma jõus! Kes oleks seesugune õpetaja nagu tema?
23 Kes on temale määranud ta tee, ja kes julgeks öelda: „Sa oled ülekohut teinud”?
24 Pea meeles, et sinagi pead ülistama tema tööd, millest inimesed on laulnud!
25 Kõik inimesed näevad seda - inimene vaatab seda kaugelt.
26 Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu.
27 Sest ta tõmbab veepiisad üles: need nõrguvad tema udust vihmaks,
28 mida pilved kallavad ja tilgutavad paljude inimeste peale.
29 Tema, kes korraldab ka pilvekihte, oma kojast müristamist,
30 vaata, ta laotab talle oma valgust ja katab sellega mere põhjad.
31 Sest sellega ta toidab rahvaid ja annab külluses rooga.
32 Ta võtab välgu oma kätte ja käsib sellel märki tabada.
33 Tema mürin kuulutab sellest, loomakarigi kuulutab tõusvat tormi.
Iiob 371 Sellepärast väriseb minugi süda ja hüppab paigast.
2 Kuulge, kuulge tema hääle mürinat ja kõminat, mis tuleb ta suust!
3 Selle ta päästab lahti kogu taeva alla ja oma välgu maailma äärteni.
4 Selle taga möirgab tema hääl: ta müristab oma võimsa häälega ega peata välke, kui tema häält kuuldub.
5 Jumal müristab oma häälega imepärasel viisil, ta teeb suuri tegusid, mida meie ei mõista.
6 Sest ta ütleb lumele: „Lange maa peale!” ja vihmasabin ning vihmavaling on tema tugevus.
7 Ta paneb siis igamehe käe kinni otsekui pitseriga, et kõik inimesed tunneksid ta tegu.
8 Siis läheb metsloom oma peidupaika ja jääb oma pessa.
9 Lõunakambrist tuleb tuulispea ja põhjatuulega külm.
10 Jumala hingusest tekib jää ja tardub veepind.
11 Ta koormab ka pilvi niiskusega, pilved pilluvad tema välku.
12 Need rändavad ringi tema juhtimisel, et teha kõike, mida ta neil käsib maailmas ja maa peal,
13 olgu vitsana, kui ta maale tarvis, olgu armuna, kui ta seda osutab.
14 Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid!
15 Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
16 Kas sa mõistad pilvede sõudu, ülima tarkuse imetegu?
17 Sina, kellel riided kuumavad, kui ta lõunatuulega suigutab maad,
18 kas sa koos temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud peeglit?
19 Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema; pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.
20 Kas peaks temale jutustatama, et mina tahan rääkida? Kui keegi kõneleb, kas seda siis temale teada antakse?
21 Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse.
22 Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus - Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste.
23 Kõigevägevam - temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust.
24 Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.”
Iiob 381 Siis vastas Issand Iiobile tormituulest ja ütles:
2 „Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu?
3 Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
4 Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!
5 Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead. Või kes vedas selle üle mõõdunööri?
6 Mille peale on selle alussambad paigale pandud? Või kes asetas selle nurgakivi,
7 kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?
8 Ja kes sulges ustega mere, kui see esile murdes emaüsast välja tuli,
9 kui ma panin pilved selle katteks ja pilkase pimeduse mähkmeks,
10 kui ma sellele lõin korra, panin riivid ja uksed
11 ning ütlesin: „Siiani sa võid tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!”?
12 Kas sa oled kunagi oma elupäevil andnud hommikule käsu, määranud koidule tema paiga,
13 et ta haaraks kinni maa äärtest ja puistaks õelad sealt välja,
14 et see muutuks nagu savi pitsati all ja jääks seisma otsekui riie,
15 et õelailt võetaks nende valgus ja tõstetud käsivars murtaks?
16 Kas sa oled jõudnud mere allikateni ja kõndinud sügavuse põhjas?
17 Ons sulle ilmutatud surma väravaid, või oled sa näinud pilkase pimeduse väravaid?
18 Kas sa taipad, kui avar on maa? Jutusta, kui sa kõike seda tead!
19 Kus on tee valguse asukohta ja kus on pimeduse paik,
20 et sa võiksid teda viia ta piiridesse ja märkaksid teeradu tema koju?
21 Sa tead seda, sest olid ju siis juba sündinud ja su päevade arv on suur.
22 Kas sa oled käinud lumeaitade juures ja näinud raheaitu,
23 mida ma olen hoidnud hädaaja tarvis, sõja ja võitluse päevaks?
24 Kus on tee sinna, kus valgus jaguneb, kust idatuul levib üle maa?
25 Kes on lõhestanud vihmavalingule vao ja kõuepilvele tee,
26 et see võiks sadada asustamata maale, kõrbe, kus ei ole inimest,
27 laastatu ja lageda küllastuseks, et lasta tärgata noort rohtu?
28 Ons vihmal isa, või kes on sünnitanud kastetilgad?
29 Kelle üsast on välja tulnud jää ja kes on sünnitanud taeva halla,
30 kui veed tarduvad otsekui kiviks ja sügavuse pinnad tõmbuvad kokku?
31 Kas sa suudad siduda Sõelatähtede tõrksust või valla päästa Vardatähtede köidikuid?
32 Kas sa võid Vihmatähti välja saata õigel ajal ja juhatada Vankritähtede kogumit?
33 Kas sa tunned taeva seadusi? Või kehtestad sina maa peal tema kirja?
34 Kas sa suudad tõsta oma häält pilvedeni, et veevoolus sind kataks?
35 Ons sul võimalik saata välke, et need läheksid ja ütleksid sulle: „Vaata, siin me oleme”?
36 Kes on teinud iibise targaks või kes on andnud kukele mõistuse?
37 Kellel oleks osavust lugeda pilvi? Või kes võiks kummutada taevalähkreid,
38 kui muld on kokku vajunud känkraks ja kamakad on takerdunud üksteise külge?
39 Kas sina ajad lõvidele saaki ja täidad noorte lõvide isu,
40 kui need kükitavad pesades, lebavad varitsedes tihnikus?
41 Kes valmistab kaarnale roa, kui ta pojad karjuvad Jumala poole, toiduta ümber hulkudes?
Iiob 391 Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?
2 Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad,
3 kui nad kõveraks tõmbudes vasikaid heites oma ihuviljast vabanevad?
4 Nende vasikad kosuvad, kasvavad avaral aasal, lähevad ära ega tule tagasi nende juurde.
5 Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,
6 kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?
7 Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.
8 Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.
9 Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?
10 Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?
11 Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?
12 Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?
13 Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?
14 Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,
15 unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.
16 Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.
17 Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.
18 Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.
19 Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?
20 Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.
21 Ta kaabib orus ja tunneb rõõmu, ta läheb jõuliselt relvadele vastu.
22 Ta naerab hirmu, ta ei kohku ega tagane mõõga eest.
23 Ta kohal kõliseb nooletupp, piigitera ja viskoda.
24 Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti ega püsi paigal, kui sarv hüüab.
25 Siis kui puhutakse sarve, hirnub tema: iihahaa! Juba kaugelt haistab ta võitlust, pealikute kisa ja hõikeid.
26 Kas sinu mõistuse abil lendab kull kõrgele, laotab oma tiibu lõuna poole?
27 Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse ja teeb oma pesa kõrgele?
28 Ta elab ja ööbib kalju peal, kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.
29 Sealt ta luurab saaki ja ta silmad näevad kaugele.
30 Ta pojad rüübivad verd, ja kus on mahalööduid, seal on temagi.”
Iiob 401 Ja Issand vastas Iiobile ning ütles:
2 „Kas tahab nuriseja vaielda Kõigevägevamaga? Jumala süüdistaja andku vastus!”
3 Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
4 „Vaata, ma olen selleks liiga tühine. Mida peaksin sulle vastama? Ma panen käe suu peale.
5 Ma olen kord rääkinud ja ma ei vasta enam, koguni kaks korda, ja enam ma seda ei tee.”
6 Aga Issand vastas Iiobile tormituulest ja ütles:
7 „Pane nüüd vöö vööle nagu mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
8 Kas sina tahad minu õigust tühjaks teha, süüdistades mind, et õigustada iseennast?
9 Ons sul siis käsivars nagu Jumalal, või kas sina oma häälega suudad müristada nagu tema?
10 Ehi ennast siis uhkuse ja väärikusega, pane enesele ülle hiilgust ja ilu!
11 Päästa valla oma vihavood, vaata kõigi kõrkide peale ja alanda neid!
12 Vaata kõigi kõrkide peale, rudju neid, ja rõhu õelad maha otse kohapeal!
13 Mata nad kõik üheskoos põrmu, sule nende silmnäod salapaika,
14 siis minagi kiidan sind, et su parem käsi on sind aidanud!
15 Vaata ometi jõehobu , kelle ma olen loonud nagu sinugi: ta sööb rohtu nagu veis.
16 Ent vaata tema ristluude rammu ja kõhulihaste jõudu.
17 Ta saba on nagu seedritüvi, ta reite kõõlused otsekui põimitud.
18 Ta luud on nagu vaskputked, ta kondid otsekui raudtalad.
19 Ta on Jumala töödest parim: kes ta on teinud, toob ta lähedale mõõga.
20 Jah, toidust toodavad temale mäed, seal, kus kõik metsloomad mängivad.
21 Ta magab lootospõõsaste all, redutab pilliroos ja mudas.
22 Lootospõõsad, olles temale varjuks, katavad teda, jõeremmelgad on ta ümber.
23 Vaata, kui ka jõgi peale surub, ta ei tõtta minema, ta jääb kindlaks, isegi kui Jordan tormaks temale suhu.
24 Kas saaks tema nähes teda kinni võtta, temale püüniseid ninna torgata?
25 Kas sa saad krokodilli õngega välja tõmmata või nööriga köita tema keelt?
26 Kas sa saad temale kõrkjat ninna pista või ta lõugu oraga läbi torgata?
27 Kas ta hakkab sind palju anuma või räägib sulle mahedaid sõnu?
28 Kas ta teeb sinuga lepingu, et sa võtaksid tema alaliseks sulaseks?
29 Kas sa saad temaga mängida nagu linnuga või teda kinni siduda oma tütarlaste jaoks?
30 Kas püügiosalised hakkavad tema pärast kauplema, jaotavad teda kaupmeeste vahel?
31 Kas sa saad tema nahka viskodasid või tema pead kalatuurasid täis tikkida?
32 Pista aga oma käsi tema külge! Kui mõtled võitlusele, siis sa seda enam ei tee.
Iiob 411 Vaata, niisugune lootuski on petlik: kas teda nähes juba ei olda pikali?
2 Ükski ei ole nõnda julge, et teda ärritada. Ja kes suudaks siis püsida minu ees?
3 Kes on esmalt andnud mulle, et peaksin tasuma? Kõik, mis on taeva all, on minu oma.
4 Ma ei taha vaikida tema liikmeist, ta vägitegude asjast ning ta oleku ilust.
5 Kes paljastaks tema ta pealmisest kattest? Kes tungiks tema kahekordse soomuse vahele?
6 Kes avaks tema silmnäo väravad? Ta hambad ajavad hirmu peale.
7 Ta selg on kilpide rida, tihedalt pitseriga suletud:
8 üks on teisele nõnda ligi, et tuul ei pääse läbi nende vahelt.
9 Need on liibunud üksteise külge, seisavad koos ja neid ei saa lahutada.
10 Tema aevastustest välgub valgust ja ta silmad on nagu koidupuna kiired.
11 Tema suust käivad otsekui põlevad tõrvikud, kargavad välja tulesädemed.
12 Tema sõõrmeist tuleb välja suits nagu potist, mille all põlevad kõrkjad.
13 Tema hingeõhk süütab söed ja tema suust tuleb välja leek.
14 Tema turjal asub tugevus ja tema ees kargab kartus.
15 Tema lihav vats on otsekui valatud ta külge, liikumatult paigal.
16 Tema süda on kõva nagu kivi, otse alumise veskikivi kõvadune.
17 Kui ta tõuseb, siis kohkuvad vägevadki, tema murdmise tõttu on nad nagu arust ära.
18 Kui teda tabab mõõk, siis see ei pea vastu, samuti mitte piik, viskoda ega nool.
19 Ta peab rauda õleks ja vaske pehkinud puuks.
20 Nool ei aja teda põgenema, lingukivid muutuvad tema vastu kõrteks.
21 Vemblad on temale nagu kõrred ja ta naerab oda vihinat.
22 Tal on kõhu all otsekui teravad kivikillud, ta hüpleb nagu pahmavanker mööda muda.
23 Ta paneb sügavuse keema nagu paja, teeb mere salvipoti sarnaseks.
24 Enese järel ta jätab läikiva raja, sügavus näib olevat otsekui raugajuuksed.
25 Ei ole maa peal tema sarnast, ta on kartmatuks loodud.
26 Kõik, mis kõrge on, kardab teda, tema on kõigi uhkete loomade kuningas.”
Iiob 421 Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
2 „Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu.
3 Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista.
4 Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
5 Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.
6 Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.”
7 Ja pärast seda kui Issand oli rääkinud need sõnad Iiobile, ütles Issand teemanlasele Eliifasele: „Mu viha on süttinud põlema sinu vastu ja su mõlema sõbra vastu, sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!
8 Võtke siis nüüd seitse härjavärssi ja seitse jäära ning minge mu sulase Iiobi juurde ja ohverdage eneste eest põletusohver, ja mu sulane Iiob palvetagu teie eest; sest ma kuulen ainult tema palvet, et mitte talitada teiega häbistavalt, kuigi te ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!”
9 Siis läksid teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar ja tegid, nagu Issand neile oli öelnud; ja Issand kuulis Iiobi palvet.
10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.
11 Ja tema juurde tulid kõik ta vennad ja kõik ta õed ja kõik, kes teda enne olid tundnud, ja võtsid leiba koos temaga ta kojas; ja nad avaldasid temale kaastunnet ja trööstisid teda selle õnnetuse pärast, mis Issand temale oli lasknud tulla; ja igaüks andis temale ühe kaaluühiku raha ja ühe kuldrõnga.
12 Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit.
13 Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart.
14 Ta pani ühele tütrele nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandale Keren-Hapuuk .
15 Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel.
16 Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve.
17 Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.
Psalm 11 Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,
2 vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.
3 Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.
4 Aga nõnda ei ole õelad; vaid nad on nagu aganad, mida tuul laiali ajab.
5 Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus ega patused õigete koguduses.
6 Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.
Psalm 21 Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?
2 Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu:
3 „Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!”
4 Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.
5 Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma raevus ta teeb neile hirmu:
6 „Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.”
7 - „Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.
8 Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks.
9 Sa peksad nad puruks raudkepiga, sa lööd nad katki nagu potissepa tehtud astjad.”
10 Niisiis, teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida!
11 Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega!
12 Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad.
Psalm 31 Taaveti laul, kui ta oma poja Absalomi eest põgenes:
2 Issand, kui palju on mul vaenlasi, palju on neid, kes tõusevad mu vastu.
3 Paljud ütlevad mu hingele: „Ei ole temal päästet Jumalas!” Sela .
4 Aga sina, Issand, oled kilbiks mu ees, minu au, sa tõstad mu pea üles.
5 Oma häälega ma hüüan Issanda poole ja ta vastab minule oma pühalt mäelt. Sela.
6 Ma heitsin maha ja uinusin; ma ärkasin unest, sest Issand toetab mind.
7 Ei ma karda rahva musttuhandeid, kes igalt poolt on endid seadnud minu vastu.
8 Tõuse, Issand, päästa mind, mu Jumal! Sest kõiki mu vaenlasi oled sa löönud vastu lõugu, sa oled murdnud õelate hambad.
9 Issanda käes on pääste. Su rahvale tulgu sinu õnnistus! Sela.
Psalm 41 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti laul.
2 Kui ma hüüan, siis vasta mulle, mu õiguse Jumal! Kitsikuses andsid sa mulle avaruse. Ole mulle armuline ja kuule mu palvet!
3 Te suurtsugu mehed, kauaks jääb mu au teotada? Kui kaua te armastate tühja ja otsite valet? Sela.
4 Tundke ometi, et Issand kohtleb imeliselt oma vaga, Issand kuuleb, kui ma hüüan ta poole!
5 Värisege, ärge tehke pattu! Voodis olles mõtisklege oma südames ja vaikige! Sela.
6 Ohverdage õiguse ohvreid ja lootke Issanda peale!
7 Paljud ütlevad: „Kes annab meile näha head?” Issand, tõsta meie peale oma palge valgus!
8 Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu, kui oli neil rohke vilja ja värske veinisaagi ajal.
9 Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.
Psalm 51 Laulujuhatajale: vilepillidel mängida; Taaveti laul.
2 Issand, võta kuulda mu sõnu, pane tähele mu ohkamist!
3 Kuule mu appihüüdu, mu kuningas ja mu Jumal, sest sinu poole ma palvetan!
4 Issand, sa kuuled vara mu häält, vara ma valmistun sinule ja olen valvel.
5 Sest sina ei ole Jumal, kellel on hea meel õelusest; paha ei või olla sinu külaliseks.
6 Hooplejad ei astu su silma ette, sa vihkad kõiki, kes nurjatust teevad.
7 Sina hukkad vale rääkijad; verejanulised ja kavalad on jäledad Issandale.
8 Aga mina lähen su kotta sinu suurest heldusest ja kummardan su püha templi poole sinu kartuses.
9 Issand, juhata mind oma õigluses mu vihameeste pärast, tasanda oma tee minu ees!
10 Sest nende suus ei ole midagi kindlat, nende südames on hukatus, nende kurk on avatud haud ja libe on nende keel.
11 Mõista nad süüdi, Jumal! Nad langegu oma sepitsuste tõttu; nende üleastumiste hulga pärast lükka nad ära, sest nad on sinule vastu hakanud!
12 Aga rõõmsad olgu kõik, kes sinu juures pelgupaika otsivad; igavesti hõisaku nad, sest et sina kaitsed neid; ja ilutsegu sinus need, kes armastavad sinu nime!
13 Sest sina, Issand, õnnistad õiget; sa ehid teda oma hea meelega kui kaitsevarjuga.
Psalm 61 Laulujuhatajale: keelpillil mängida kaheksandal helil; Taaveti laul.
2 Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
3 Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand, sest mu luud-liikmed on jahmunud!
4 Mu hing on väga jahmunud. Aga sina, Issand, kui kaua veel?
5 Pöördu, Issand, minu poole, vabasta mu hing, päästa mind oma helduse pärast!
6 Sest surmas ei meenutata sind. Kes surmavallas tänab sind?
7 Ma olen väsinud oma ohkamisest, kogu öö ma ujutan pisaratega oma voodit, ma leotan oma silmaveega oma sängi.
8 Mu silmad on vajunud auku meelekibedusest, nad on läinud vanaks kõigi mu vastaste pärast.
9 Minge minust eemale kõik, kes teete nurjatust, sest Issand kuuleb mu nutuhäält!
10 Issand kuuleb mu anumist, Issand võtab vastu mu palve.
11 Kõik mu vaenlased jäävad häbisse ja kohkuvad hirmsasti, nad pöörduvad tagasi ja järsku nad satuvad häbisse.
Psalm 71 Taaveti palvelaul, mida ta laulis Issandale benjaminlase Kuusi sõnade puhul.
2 Issand, mu Jumal! Sinu juures ma otsin pelgupaika, päästa mind kõigist mu tagakiusajaist ja kisu mind ära nende käest,
3 et vaenlane ei rebiks mu hinge nagu lõvi ega murraks, ilma et oleks päästjat!
4 Issand, mu Jumal! Kui ma olen seda teinud, kui mu käte küljes on ülekohus,
5 kui ma olen tasunud kurjaga sellele, kes minuga pidas rahu - ma olen ju tahtnud vabastada sedagi, kes põhjuseta mind taga kiusas -,
6 siis ajagu vaenlane taga mu hinge ja saagu see kätte, tallaku maha mu elu ja vajutagu mu au põrmu! Sela.
7 Tõuse, Issand, oma vihas, astu üles mu rõhujate raevu vastu ja ärka mulle abiks, kes oled kohtu seadnud!
8 Rahvahõimude hulk ümbritsegu sind, pöördu nende üle tagasi kõrgele!
9 Issand mõistab kohut rahvastele. Mõista minule kohut, Issand, mu õigluse järgi ja mu veatust mööda!
10 Lõppegu ometi õelate kurjus ja kinnita õiget; sest sina oled südamete ja neerude läbikatsuja, sina, õiglane Jumal!
11 Mu kilp on Jumala käes; ta päästab need, kes on õiglased südamelt.
12 Jumal on õiglane kohtumõistja ja Jumal, kes iga päev ähvardab.
13 Kui keegi ei pöördu, siis ta ihub oma mõõga, tõmbab vinna oma ammu ja sihib sellega.
14 Siis ta seab enesele valmis oma surmarelva ja oma nooled teeb ta leekivaiks.
15 Vaata, see on lapsevaevas nurjatusega ja rase vaevaga ning toob vale ilmale.
16 Ta on kaevanud augu, on selle õõnestanud, ja ta kukub iseenese tehtud kaevandisse.
17 Tema sünnitatud vaev tuleb tagasi ta oma pea peale, ja ta vägivald langeb ta pealaele.
18 Ma tänan Issandat ta õigluse eest ja laulan kiitust Issanda, Kõigekõrgema nimele.
Psalm 81 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale; Taaveti laul.
2 Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste.
3 Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.
4 Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud,
5 siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?
6 Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega.
7 Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla,
8 lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad,
9 taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub.
10 Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!
Psalm 91 Laulujuhatajale: viisil „Sure poja eest!”; Taaveti laul.
2 Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid.
3 Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!
4 Sest mu vaenlased taganevad, nad komistavad ning hävivad su palge eest.
5 Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;
6 sa sõitlesid paganarahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks.
7 Vaenlased on otsa saanud, rusustatud jäädavalt, ja linnadel, mis sa oled laiali rebinud, on nimedki hävinud koos nendega.
8 Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks.
9 Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil.
10 Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal.
11 Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!
12 Laulge kiitust Issandale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!
13 Sest veresüü kättemaksjana tuletab ta neid meelde; ta ei unusta hädaliste kisendamist.
14 Ole mulle armuline, Issand! Vaata mu viletsust, mis tuleb mu vihameestelt, sina, kes mind ülendad surma väravaist,
15 et ma jutustaksin kõike su kiiduväärilisust Siioni tütre väravais ja ilutseksin su abist!
16 Paganad on vajunud auku, mille nad on teinud; võrku, mille nad salajasse on seadnud, on takerdunud nende jalg.
17 Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud; oma kätetöö püünisesse jääb kinni õel. Vahemäng. Sela.
18 Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!
19 Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks.
20 Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu; mõistetagu paganaile kohut sinu palge ees!
21 Issand, aja neile hirm peale! Tundku paganad endid olevat ainult inimesed! Sela.
Psalm 101 Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2 Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3 Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4 Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” - need on kõik tema mõtted.
5 Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6 Ta ütleb oma südames: „Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!”
7 Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8 Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9 Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10 Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11 Ta ütleb oma südames: „Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!”
12 Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13 Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14 Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15 Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16 Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17 Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18 et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
Psalm 111 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Ma otsin pelgupaika Issanda juures. Kuidas te ütlete mu hingele: „Põgene mägedele nagu lind!”
2 Sest vaata, õelad tõmbavad ammu vinna, nad asetavad nooled nöörile, et pimedas lasta siirameelsete pihta.
3 Kui alussambad maha kistakse, mida siis õige saab teha?
4 Issand on oma pühas templis, Issand, kelle aujärg on taevas; tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi.
5 Issand katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing.
6 Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa.
7 Sest Issand on õiglane, ta armastab õiglust; õiged saavad näha ta palet.
Psalm 121 Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.
2 Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
3 Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
4 Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
5 kes ütlevad: „Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?”
6 „Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,” ütleb Issand, „ma toon pääste sellele, kes hingeldab.”
7 Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
8 Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
9 Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.
Psalm 131 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
3 Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
4 Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
5 et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
6 Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
Psalm 141 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!” Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
2 Issand vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
3 Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
4 Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Issanda poole nad ei hüüa.
5 Seal valdab neid hirm, sest Jumal on õigete sugupõlve seas.
6 Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Issand on ta varjupaik.
7 Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.
Psalm 151 Taaveti laul. Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki? Kes tohib elada su pühal mäel?
2 See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südames,
3 kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale,
4 kelle silmis on jumalatud põlatavad, aga auväärt need, kes Issandat kardavad, kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet,
5 kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada, ega võta altkäemaksu süütu vastu. Kes nii teeb, see ei kõigu iialgi.
Psalm 161 Taaveti mõistulaul. Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!
2 Ma ütlesin Issandale: „Sina oled mu Issand, ei mul ole head ilma sinuta.”
3 Ja pühade kohta maa peal ma ütlesin: „Nemad on need aulised, kellest mul on väga hea meel.”
4 Palju piina saab neile, kes ruttavad teise jumala järele; ma ei taha valada nende vereohvreid ega võtta nende nimesid oma huultele.
5 Issand on mu põllu- ja mu karikaosa; sina hoiad alles, mis ma liisu teel olen saanud.
6 Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale, ka on pärisosa ilus mu meelest.
7 Ma tänan Issandat, kes mulle on nõu andnud; isegi öösiti manitsevad mind mu neerud.
8 Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool.
9 Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada.
10 Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist.
11 Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.
Psalm 171 Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
2 Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
3 Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
4 Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
5 Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
6 Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
7 Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
8 Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
9 õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
10 Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
11 Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
12 Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
13 Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
14 meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
15 Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.
Psalm 181 Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2 Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
3 Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
4 „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5 Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6 Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7 Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
8 Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
9 Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10 Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11 Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
12 Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
13 Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
14 Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
15 Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
16 Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
17 Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18 Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
19 Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20 Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
21 Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22 Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23 Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
24 Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.
25 Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu käte puhtust mööda tema silma ees.
26 Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
27 puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
28 Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.
29 Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.
30 Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
31 Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.
32 Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
33 See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee.
34 Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
35 Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
36 Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.
37 Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.
38 Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad kätte saada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.
39 Ma tahan nad purustada, nõnda et nad ei saa tõusta, vaid langevad mu jalge alla.
40 Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud maha mu alla need, kes tõusevad mu vastu.
41 Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.
42 Nad hüüavad appi, aga päästjat ei ole; nad hüüavad Issanda poole, aga tema ei vasta neile.
43 Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu tolmu tuule ees; ma põrmustan nad nagu tänavate pori.
44 Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.
45 Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.
46 Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.
47 Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
48 Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!
49 Sina, kes mind päästad mu vaenlaste käest, sa ülendad mu mulle vastuhakkajate üle ja vabastad mu vägivallameeste käest.
50 Sellepärast ma tahan, Issand, sind tänada rahvaste seas ja laulda kiitust su nimele.
51 Sina teed suureks oma kuninga võidud ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!”
Psalm 191 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd.
3 Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust.
4 Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks.
5 Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele.
6 Ja tema tuleb välja nagu peig oma kambrist, ta on rõõmus nagu kangelane jooksmas oma rada.
7 Taeva äärel on ta lähtekoht ja selle teisel äärel on ta pöördepunkt, nõnda et midagi ei jää varjule ta kuumuse eest.
8 Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks.
9 Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi.
10 Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged;
11 need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi.
12 Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga.
13 Eksimused - kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks!
14 Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest.
15 Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!
Psalm 201 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Issand vastaku sulle kitsikuse ajal; Jaakobi Jumala nimi varjaku sind!
3 Ta läkitagu sulle abi pühast paigast ja toetagu sind Siionist!
4 Ta mõelgu kõigile su roaohvritele ja su põletusohvrit ta arvaku rasvaseks! Sela.
5 Ta andku sulle, mida su süda kutsub ja lasku täide minna kogu su nõu!
6 Me tahame hõisata sinu võidust ja oma Jumala nimel lehvitada lippu. Issand täitku kõik su palved!
7 Nüüd ma tean, et Issand päästab oma võitud mehe; ta vastab temale oma pühast taevast oma parema käe vägeva abiga.
8 Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime.
9 Nemad vaaruvad ja langevad; meie aga tõuseme ja seisame püsti.
10 Issand, aita! Kuningas vastaku meile, kui me hüüame!
Psalm 211 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Issand, sinu võimusest rõõmutseb kuningas; kui väga ilutseb ta sinu abist!
3 Sa andsid temale, mida ta süda himustas, ja tema huulte igatsust sa ei keelanud! Sela.
4 Sest sa tulid temale vastu heade õnnistustega; sa panid temale pähe kuldkrooni.
5 Ta palus sinult elu; sina andsid talle pika ea igaveseks ja alatiseks.
6 Suur on tema au, kui sa tema päästad; hiilguse ja toreduse paned sa tema peale.
7 Sest sa paned ta õnnistuseks igavesti; sa teed ta õnnelikuks oma palge rõõmuga.
8 Sest kuningas loodab Issanda peale ja Kõigekõrgema helduses ta ei kõigu.
9 Sinu käsi leiab kõik su vaenlased, su parem käsi leiab su vihkajad.
10 Sa paned nad otsekui põlevasse ahju, kui sa oma palet näitad; Issand neelab nad ära oma vihas, ja tuli sööb nad ära.
11 Nende järeltuleva soo sa hävitad ära maa pealt ja nende seemne inimlaste seast.
12 Sest nemad püüdsid sulle kurja teha; nad sepitsesid kavalat nõu su vastu, aga nad ei suutnud midagi teha.
13 Sest sina sunnid nad selga pöörama, oma vibudega sihid sa neile näkku.
14 Tõuse kõrgele, Issand, oma võimuses: me tahame laulda ja ülistada sinu vägevust!
Psalm 221 Laulujuhatajale: viisil „Koiduaegne emahirv”; Taaveti laul.
2 Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3 Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4 Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5 Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6 nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7 Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8 Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9 „Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
10 Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11 Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12 Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13 Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14 Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15 Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16 Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17 Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18 ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19 Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20 Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
21 Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
22 Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
23 Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
24 Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
25 Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26 Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
27 Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
28 Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29 Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
30 Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31 Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
32 Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Psalm 231 Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
2 Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
3 tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
4 Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
5 Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
6 Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Psalm 241 Taaveti laul. Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.
2 Sest tema on selle rajanud merede peale ja on jõgede peale selle kinnitanud.
3 Kes tohib minna Issanda mäele ja kes tohib seista ta pühas paigas?
4 See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta ega vannu pettuseks.
5 Tema saab õnnistuse Issandalt ja õiguse oma Jumalalt, kes on tema pääste.
6 See on sugupõlv, kes teda nõuab, kes otsib su palet - see on Jaakob. Sela.
7 Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!
8 Kes on see aukuningas? See on Issand, tugev ja vägev Issand, vägev sõjas.
9 Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!
10 Kes on see aukuningas? Issand Sebaot , see on aukuningas! Sela.
Psalm 251 Taaveti laul. Issand, sinu poole ma tõstan oma hinge.
2 Mu Jumal, sinu peale ma loodan, ärgu ma jäägu häbisse; ära lase mu vaenlasi rõõmust hõisata minu pärast!
3 Ei jää ju häbisse ükski neist, kes sind ootavad; häbisse jäävad need, kes kerglaselt sinust loobuvad.
4 Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu!
5 Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind; sest sina oled mu pääste Jumal, sind ma ootan kogu päeva!
6 Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!
7 Ära tuleta meelde mu nooruse patte ega mu üleastumisi; mõtle minule oma heldust mööda, oma headuse pärast, oh Issand!
8 Hea ja õiglane on Issand; sellepärast ta õpetab patustele õiget teed.
9 Ta juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele.
10 Kõik Issanda teerajad on heldus ja tõde neile, kes peavad ta lepingut ja tema tunnistusi.
11 Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur!
12 Kes iganes kardab Issandat, seda ta õpetab teele, mis tuleb valida.
13 Selle hing viibib heas põlves ja ta sugu pärib maa.
14 Issanda osadus on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu.
15 Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.
16 Pöördu mu poole ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets!
17 Ahastused täidavad mu südame; tõmba mind välja mu kitsikustest!
18 Vaata mu viletsust ja mu vaeva ja anna andeks kõik mu patud!
19 Vaata mu vaenlasi, sest neid on palju, ja vägivaldset vihavaenu, millega nad mind vihkavad!
20 Hoia mu hinge ja kisu mind välja; ärgu ma jäägu häbisse, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!
21 Laitmatus ja õiglane meel kaitsku mind, sest ma ootan sind!
22 Vabasta, oh Jumal, Iisrael kõigist tema kitsikustest!
Psalm 261 Taaveti laul. Mõista mulle õigust, Issand, sest ma olen elanud laitmatuses ja olen lootnud Issanda peale ilma kõikumata!
2 Katsu mind läbi, Issand, ja proovi mind, sulata mu neerud ja mu süda!
3 Sest sinu heldus on mu silma ees ja ma käin sinu tões.
4 Ma ei ole istunud koos valelike inimestega ega lähe kaasa salalikega.
5 Ma vihkan kurjade kogu ega istu õelate kilda.
6 Ma pesen oma käsi süütuses ja käin sinu altari ümber, Issand,
7 et kuuldavale tuua tänu ja jutustada kõiki su imeasju.
8 Issand, ma armastan su koja asukohta ja su auhiilguse asupaika!
9 Ära korista mu hinge koos patustega ega mu elu koos meestega, kes verd valavad,
10 kelle kätes on häbitöö ja kelle parem käsi on täis altkäemaksu!
11 Aga mina tahan käia laitmatuses; lunasta mind ja ole mulle armuline!
12 Mu jalg seisab tasasel teel. Kogudustes ma kiidan sind, Issand!
Psalm 271 Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?
2 Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad.
3 Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale.
4 Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.
5 Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule.
6 Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale!
7 Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle!
8 Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
9 Ära peida oma palet minu eest, ära tõuka enesest vihas oma sulast! Sina olid mu abi, ära lükka mind ära, ja ära hülga mind, mu pääste Jumal!
10 Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles.
11 Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast!
12 Ära anna mind mu rõhujate meelevalda; sest mu vastu on tõusnud valetunnistajad, kes turtsuvad vägivallast!
13 Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal.
14 Oota Issandat, ole vahva, ja su süda olgu kindel! Oh, oota Issandat!
Psalm 281 Taaveti laul. Sinu poole, Issand, ma hüüan, mu kalju! Ära pöördu vaikides minust eemale, et ma su vaitolemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!
2 Kuule mu anumise häält, kui ma kisendan su poole, kui ma tõstan oma käed su pühamu pühima paiga poole!
3 Ära rebi mind ära koos õelatega ja nurjatuse tegijatega, kes räägivad oma ligimestega rahust, kuigi nende südames on kurjus!
4 Anna neile nende tegemist mööda ja nende kurje tegusid mööda; nende kätetöö järgi anna neile, tasu neile kätte nende tegu mööda!
5 Sest nad ei pane tähele Issanda tegemisi ega tema kätetööd. Kiskugu tema nad maha ja ärgu ta ehitagu neid enam üles!
6 Kiidetud olgu Issand, sest ta on kuulnud mu anumise häält!
7 Issand on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga.
8 Issand on neile tugevuseks. Ta on oma võitud mehe võidusaamise kindlustus.
9 Päästa oma rahvas ja õnnista oma pärisosa; hoia neid nagu karjane ja kanna neid igavesti!
Psalm 291 Taaveti laul. Andke Issandale, te jumalalapsed, andke Issandale au ja võimus!
2 Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat!
3 Issanda hääl on vete peal; auhiilguse Jumal müristab; Issand on suurte vete peal.
4 Issanda hääl kostab võimsasti; Issanda hääl kostab toredasti.
5 Issanda hääl murrab seedreid, Issand murrab katki Liibanoni seedrid.
6 Ta paneb Liibanoni karglema nagu vasika ja Sirjoni nagu noore metshärja.
7 Issanda mürina hääl purskab tuleleeke.
8 Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema; Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema.
9 Issanda mürina hääl paneb emahirved poegima, ta laasib metsad paljaks. Ent tema templis ütlevad kõik: „Oh seda auhiilgust!”
10 Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!
11 Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.
Psalm 301 Taaveti laul; templi pühitsemise lauluviis.
2 Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast.
3 Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.
4 Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda.
5 Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust!
6 Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.
7 Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi!
8 Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu.
9 Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin:
10 „Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust?
11 Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!”
12 Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks,
13 et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!
Psalm 311 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3 Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4 Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5 Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6 Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7 Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8 Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9 Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10 Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11 Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12 Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13 Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14 Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15 Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
16 Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17 Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18 Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19 Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20 Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21 Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22 Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23 Mina ütlesin oma hädas: „Ma olen ära lõigatud su silma eest!” Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24 Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
25 Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!
Psalm 321 Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.
2 Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.
3 Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest.
4 Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.
5 Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.
6 Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi.
7 Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela.
8 Sina ütled: „Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.”
9 Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi.
10 Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus.
11 Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!
Psalm 331 Hõisake Issandas, te õiged! Õiglastele sobib laulda kiituslaulu!
2 Tänage Issandat kandlega; kümnekeelse naabliga mängige talle!
3 Laulge talle uus laul, helistage pillikeeli rõõmuhõisetega!
4 Sest Issanda sõna on õige, kõik tema tööd on tehtud ustavuses.
5 Tema armastab õigust ja õiglust; Issanda heldus täidab maa.
6 Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingusega kõik nende väed.
7 Ta kogub mere veed nagu paisu taha, ta paneb ürgveed varaaitadesse.
8 Kartku Issandat kogu ilmamaa, tema ees värisegu kõik maailma elanikud!
9 Sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile.
10 Issand ajab nurja paganate nõu, ta teeb tühjaks rahvaste mõtted.
11 Issanda nõu püsib igavesti, tema südame mõtted põlvest põlve.
12 Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.
13 Issand vaatab taevast, ta näeb kõiki inimlapsi.
14 Oma elamu paigast ta vaatleb kõiki ilmamaa elanikke,
15 tema, kes valmistab nende südamed, paneb tähele kõiki nende tegusid.
16 Ei kuningas saa võitu suure sõjaväega, ei pääse kangelane suure rammu abil.
17 Petlik on sõjaratsule rajatud võidulootus, ta suur jõud ei päästa.
18 Vaata, Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad,
19 et tema tõmbaks nende hinge välja surmast ja hoiaks neid elus näljaajal.
20 Meie hing ootab Issandat, meie abi ja meie kilp on tema.
21 Sest temas on rõõmus meie süda ja me loodame tema püha nime peale.
22 Sinu heldus, Issand, olgu meie peal, nõnda nagu me ootame sind!
Psalm 341 Taaveti laul, kui ta teeskles hullumeelsust Abimeleki ees, nii et see tema ära ajas ja ta läks oma teed.
2 Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus minu suus.
3 Issandast kiitleb mu hing. Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.
4 Ülistage Issandat koos minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi!
5 Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.
6 Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi.
7 Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikustest.
8 Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad.
9 Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib.
10 Kartke Issandat, teie, tema pühad! Sest neil, kes teda kardavad, ei ole millestki puudust.
11 Noored lõvidki väsivad ja on näljas; aga kes Issandat otsivad, neil ei puudu mingit head.
12 Tulge, lapsed, kuulge mind, ma õpetan teile Issanda kartust!
13 Kes sa ka oled, kes hea meelega elaksid ja armastad elupäevi, et näha head põlve,
14 hoia oma keelt kurja eest ja oma huuli pettust rääkimast;
15 hoidu kurjast ja tee head, otsi rahu ja nõua seda taga!
16 Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.
17 Issanda pale on pahategijate vastu, et hävitada maa pealt nende mälestus.
18 Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.
19 Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.
20 Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.
21 Ta hoiab kõiki tema luid-liikmeid, ükski neist ei murdu.
22 Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi.
23 Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes tema juures pelgupaika otsib.
Psalm 351 Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!
2 Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!
3 Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: „Mina olen sinu pääste!”
4 Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!
5 Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!
6 Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!
7 Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
8 Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!
9 Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
10 Kõik mu luud-liikmed öelgu: „Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?”
11 Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.
12 Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
13 Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
14 Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
15 Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
16 nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
17 Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
18 Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
19 Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
20 Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
21 Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: „Paras, paras! Me näeme oma silmaga!”
22 Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
23 Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
24 Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
25 Ärgu nad öelgu oma südames: „Paras! Seda meie hing tahtis!” Ärgu nad öelgu: „Me oleme ta ära neelanud!”
26 Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
27 Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: „Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!”
28 Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!
Psalm 361 Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul.
2 Üleastumise sõna on õelal tema südame põhjas; ei ole Jumala kartust tema silma ees.
3 Sest temale meeldib arvata, et ta ülekohut ei leita ega vihata.
4 Tema suu sõnad on nurjatus ja pettus, ta on lakanud targaks saamast ja head tegemast;
5 ta mõtleb nurjatust oma voodis, ta jääb seisma teele, mis pole hea, ta ei põlga kurja.
6 Issand, sinu heldus on taevas ja su ustavus ulatub ülemate pilvedeni.
7 Sinu õigus on nagu Jumala mäed, su kohtuotsused on nagu suur ürgvesi; Issand, sa päästad inimesi ja loomi.
8 Kui kallis on su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika su tiibade varju all.
9 Nad saavad söönuks su koja küllusest, ja sa joodad neid oma rõõmujoovastuse ojast.
10 Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust.
11 Säilita oma heldus neile, kes sind tunnevad, ja oma õigus neile, kes on õiglased südamelt!
12 Ärgu tallaku suurelise jalg mu peal ja õelate käsi ärgu peletagu mind!
13 Seal on kukkunud, kes teevad nurjatust; nad on maha paisatud ega suuda enam tõusta.
Psalm 371 Taaveti laul. Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut,
2 sest need niidetakse peagi nagu hein ja nad närtsivad nagu haljas rohi!
3 Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!
4 Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!
5 Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!
6 Ta toob esile su õiguse nagu valguse ja su õigluse nagu lõuna selguse.
7 Ole vait Issanda ees ja oota teda; ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub, ega mehest, kes teeb kavalusi!
8 Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha!
9 Sest kurjad hävitatakse; aga kes Issandat ootavad, need pärivad maa.
10 Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vaatad tema aset, aga teda pole kuskil.
11 Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust.
12 Õel kavatseb kurja õigele ja kiristab tema peale hambaid.
13 Issand naerab teda, sest ta näeb tema hukatuse päeva tulevat.
14 Õelad paljastavad mõõga ja tõmbavad oma ammu vinna, et kukutada viletsat ja vaest ja tappa neid, kes on õigel teel.
15 Kuid nende mõõk läheb nende eneste südamesse, ja nende ammud murduvad.
16 Õige inimese pisku on parem kui paljude õelate suur varandus.
17 Sest õelate käsivarred murduvad; kuid Issand toetab õigeid.
18 Issand tunneb laitmatute päevi, ja nende pärisosa jääb igavesti.
19 Nemad ei jää häbisse kurjal ajal, ja nälja päevil on neil küllalt.
20 Sest õelad hukkuvad ja Issanda vaenlased nagu aasade ilu, nad haihtuvad, suitsuna haihtuvad.
21 Õel võtab laenuks ega tasu; aga õige on armuline ja annab.
22 Sest Issanda õnnistatud pärivad maa ja tema poolt neetud hävitatakse ära.
23 Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.
24 Kui ta langeb, ei kuku ta maha, sest Issand toetab ta kätt.
25 Ma olin noor ja olen vanaks saanud; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat.
26 Kogu päeva on ta armuline ja laenab välja ja ta järeltulev põlv on õnnistuseks.
27 Pöördu kurjast ja tee head, siis sa jääd oma elukohta igavesti!
28 Sest Issand armastab õiglust ega hülga oma vagasid; neid hoitakse igavesti; aga õelate seeme hävitatakse.
29 Õiged pärivad maa ja elavad seal põliselt.
30 Õige suu kõneleb tarkust ja tema keel räägib õigust;
31 tema Jumala Seadus on tema südames, tema sammud ei kõigu.
32 Õel varitseb õiget ja püüab teda tappa.
33 Issand ei jäta teda tema kätte ega lase teda hukka mõista, kui ta üle kohut mõistetakse.
34 Oota Issandat ja hoia kinni tema teest, siis ta ülendab sind, et sa pärid maa; ja sa näed, kuidas õelad hävitatakse!
35 Ma nägin vägivaldset õelat end laiutavat nagu juurest kasvav haljendav puu.
36 Aga ta kadus, ja vaata, teda polnud enam; ma otsisin teda, kuid teda ei olnud leida.
37 Hoia, mis laitmatu, ja vaata sellele, mis on õige, sest rahunõudjal mehel on tulevik!
38 Ent üleastujad kaotatakse täiesti ja õelate tulevik hävib.
39 Kuid õigete pääste tuleb Issanda käest; tema on nende tugev kaitse kitsikuse ajal.
40 Issand aitab neid ja päästab nad; ta päästab nad õelate käest ning annab neile abi, sest nad otsivad pelgupaika tema juures.
Psalm 381 Taaveti laul patu tunnistamisel.
2 Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
3 Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse ja su käsi vajub mu peale.
4 Ei ole midagi tervet mu lihas sinu pahameele pärast; ei ole rahu mu kontides mu patu pärast.
5 Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda.
6 Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast.
7 Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.
8 Sest mu puusad on täis põletikku ega ole midagi tervet mu lihas.
9 Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.
10 Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
11 Mu süda peksleb väga, mu ramm on mu hüljanud ja mu silma selgustki ei ole mul enam.
12 Mu armsad ja mu sõbrad hoiduvad eemale mu hädast ja mu omaksed seisavad kaugel.
13 Kes mu hinge püüavad, need seavad mulle võrke, ja kes mulle paha otsivad, need kõnelevad hukatusest, ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
14 Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
15 Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
16 Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!
17 Sest ma ütlen: Ärgu minust rõõmustagu need, kes mu jala vääratusel suurustasid mu vastu!
18 Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.
19 Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast.
20 Aga mu vaenlased elavad hästi, nad on vägevad, ja palju on neid, kes mind asjata vihkavad
21 ja kes head tasuvad kurjaga, kes on mu vastased, sellepärast et ma head taga nõuan.
22 Ära mind hülga, Issand, mu Jumal, ära ole minust kaugel!
23 Tõtta mulle appi, Issand, sa mu pääste!
Psalm 391 Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
2 Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
3 Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
4 Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
5 Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
6 Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
7 Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
8 Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
9 Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
10 Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
11 Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
12 Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
13 Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
14 Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!
Psalm 401 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist
3 ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.
4 Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.
5 Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole.
6 Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.
7 Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
8 Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud.
9 Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.”
10 Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
11 Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.
12 Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
13 Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud - mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse.
14 Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!
15 Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
16 Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
17 Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!”
18 Mina olen vilets ja vaene, aga Issand mõtleb mu peale! Sina oled mu abi ja mu päästja! Mu Jumal, ära viivita!
Psalm 411 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest, Issand päästab ta õnnetusepäeval.
3 Issand hoiab teda ja peab teda elus; teda kiidetakse õndsaks maa peal. Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda.
4 Issand toetab teda haigevoodis; sina pöörad kogu tema maasolemise, kui ta haigeks jääb.
5 Ma ütlesin: „Issand, ole mulle armuline, tee terveks mu hing, sest ma olen pattu teinud sinu vastu!”
6 Minu vaenlased räägivad minust kurja: „Millal ta sureb ja millal hävib ta nimi?”
7 Ja kui keegi tuleb mind vaatama, siis ta räägib valet; tema süda kogub enesesse nurjatust; ta läheb välja ja räägib seda edasi.
8 Kõik mu vihamehed sosistavad isekeskis minust, nad mõtlevad kurja minu vastu, öeldes:
9 „Hukatuse märk on tema küljes, ja see, kes kord on maas, ei tõuse enam!”
10 Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.
11 Aga sina, Issand, ole mulle armuline ja aita mind üles, siis ma tasun neile kätte!
12 Sellest ma tunnen, et olen sulle meeltmööda, kui mu vaenlane ei saa hõisata minu pärast.
13 Minu laitmatuse pärast sa pead mind ülal ja lased mind jäädavalt seista sinu ees.
14 Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Aamen ja aamen.
Psalm 421 Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2 Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
3 Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
4 Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: „Kus on su Jumal?”
5 Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
6 Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
7 Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
8 Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
9 Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
10 Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: „Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?”
11 Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: „Kus on su Jumal?”
12 Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Psalm 431 Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest!
2 Sest sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse. Mispärast sa tõukasid mu ära? Miks ma pean ikka kurvalt käima oma vaenlase surve all?
3 Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse,
4 et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!
5 Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Psalm 441 Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2 Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled sa teinud nende päevil, muistsel ajal.
3 Sina ajasid paganarahvad ära oma käega, aga nemad sa istutasid asemele; sa purustasid rahvaste hõimud ja kihutasid nad minema.
4 Sest mitte oma mõõgaga ei omandanud nad maad ja nende käsivars ei aidanud neid, vaid see oli sinu parem käsi, sinu käsivars ja sinu palge valgus, sest sul oli neist hea meel.
5 Sina, mu Jumal ja mu kuningas, käsuta võit Jaakobile!
6 Sinuga me paiskame maha oma rõhujad; sinu nimel tallame puruks oma vastased.
7 Sest ma ei looda oma ammu peale ja mu mõõk ei too mulle võitu;
8 vaid sina oled andnud meile võidu meie rõhujate üle ning oled saatnud häbisse meie vihamehed.
9 Kogu päeva me kiidame Jumalat ning tahame su nime tänada igavesti. Sela.
10 Ometi sa tõukasid ära ning häbistasid meid ega lähe välja meie sõjaväega.
11 Sa paned meid taganema vaenlase eest ja meie vihamehed rüüstavad meid.
12 Sina annad meid nende kätte söödaks nagu lambaid ja pillutad meid paganarahvaste sekka.
13 Sa müüd oma rahva tühise hinna eest ega ole sul kasu nende müügihinnast.
14 Sina paned meid teotuseks meie naabritele, irvitamiseks ja pilkamiseks meie ümbruskonnale.
15 Sa teed meid mõistusõnaks paganate suus ja põhjuseks vangutada pead rahvaste seas.
16 Iga päev on mu teotus mu ees, ja mu palge häbi katab mind
17 teotajate ja pilkajate sõnade pärast, vaenlaste ja kättemaksuhimuliste pärast.
18 See kõik on tulnud meie peale, ehkki me ei ole sind unustanud ega sinu lepingut rikkunud.
19 Meie süda ei ole sinust loobunud ega meie sammud kõrvale kaldunud sinu teerajalt,
20 et sa meid nii oled maha rõhunud šaakalite asupaigas ning oled meid katnud surmavarjuga.
21 Kui me oleksime unustanud oma Jumala nime ning laotanud oma käed võõra jumala poole,
22 eks Jumal oleks märganud seda? Sest tema tunneb ju südame saladusi.
23 Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks.
24 Virgu, Issand! Miks sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt!
25 Miks sa peidad oma palge ja unustad meie viletsuse ja meie häda?
26 Meie hing on painutatud põrmu, meie ihu on kinni maa küljes.
27 Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast!
Psalm 451 Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Korahi laste õpetuslaul; laul armastusest.
2 Häid sõnu voolab mu südamest, kuninga auks on mu laul. Mu keel on nagu usina kirjutaja sulg.
3 Sa oled kõige kaunim inimlastest, arm on valatud su huultele, seepärast on Jumal sind õnnistanud igavesti.
4 Pane mõõk vööle, sa kangelane, oma au ja oma hiilgus!
5 Oma hiilguses tungi edasi! Astu sõjavankrisse tõe eest ja õiguse ning alandlikkuse eest; küll su parem käsi sulle õpetab kardetavaid tegusid!
6 Su nooled on teravad: rahvad langevad su alla, nooled tungivad kuninga vaenlaste südamesse.
7 Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp.
8 Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.
9 Selgest mürrist ja aaloest ja kassiast lõhnavad kõik su riided, elevandiluust hoonetest rõõmustab sind keelpillimäng.
10 Kuningate tütreid leidub su kaaslaste seas: kuninganna seisab su paremal käel Oofiri kullas.
11 Kuule, tütar, ja vaata ning pööra oma kõrv ja unusta oma rahvas ja oma isamaja!
12 Siis kuningas himustab su ilu; sest ta on su isand; seepärast kummarda teda!
13 Tüürose tütred tulevad annetustega, kõige rikkamad rahva hulgast panevad särama su palge.
14 Kuninga tütar on täies auhiilguses oma toas; kuldlõngast on kootud ta rüü.
15 Kirjudes rõivastes viiakse ta kuninga juurde, neitsid, ta sõbrannad, tuuakse tema järel su juurde.
16 Nad tuuakse rõõmu ja ilutsemisega, nad lähevad kuninga hoonesse.
17 Su isade asemele astuvad su pojad, sa sead nad vürstideks kogu maal.
18 Ma teen su nime kuulsaks põlvest põlve; selle tõttu austavad sind rahvad ikka ja igavesti.
Psalm 461 Laulujuhatajale: Korahi laste laul; neidude häälele.
2 Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.
3 Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas.
4 Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.
5 Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid.
6 Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites.
7 Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid. Kui ta tegi häält, siis vabises maa.
8 Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks kaitseks. Sela.
9 Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale,
10 kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega.
11 „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!”
12 Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks. Sela.
Psalm 471 Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2 Plaksutage käsi, kõik rahvad! Hõisake Jumalale rõõmsa häälega!
3 Sest Issand, Kõigekõrgem, on kardetav, ta on kogu ilmamaa suur kuningas.
4 Tema heidab rahvad meie alla ja rahvahõimud meie jalge alla.
5 Tema valib meile meie pärisosa, oma armsa Jaakobi toreduse. Sela.
6 Jumal on üles läinud rõõmuhõisete saatel, Issand on üles läinud pasunahäälega.
7 Mängige kiitust Jumalale, mängige kiitust! Mängige kiitust meie kuningale, mängige kiitust!
8 Sest Jumal on kogu ilmamaa kuningas. Laulge temale kiituslaulu!
9 Jumal on kuningas rahvaste üle, Jumal istub oma pühal aujärjel.
10 Rahvaste õilsaimad tulid kokku, Aabrahami Jumala rahva juurde. Tõesti, Jumala omad on ilmamaa kilbid, tema on väga ülendatud.
Psalm 481 Korahi laste laul ja lauluviis.
2 Suur on Issand ja väga kiidetav meie Jumala linnas tema pühal mäel.
3 Kaunisti tõuseb kõrgele kogu maa rõõm, Siioni mägi kauges põhjas, see suure kuninga linn.
4 Jumal on tema kuninglikes kodades tuntud kindla varjupaigana.
5 Sest vaata, kuningad kogunesid ning läksid üheskoos tema vastu.
6 Nemad nägid ja tardusid, kohkusid, põgenesid ära.
7 Värin valdas neid seal, valu, nagu sünnitajal naisel.
8 Idatuulega sa murrad katki Tarsise laevad.
9 Nagu me oleme kuulnud, nõnda me näeme seda vägede Issanda linnas, oma Jumala linnas. Jumal lasku teda kindlasti püsida igavesti! Sela.
10 Me mõtiskleme su heldusest, oh Jumal, keset sinu templit.
11 Nõnda nagu su nimi, Jumal, ulatub ka sinu ülistus ilmamaa äärteni; su parem käsi on täis õiglust.
12 Siioni mägi rõõmutseb, Juuda tütred ilutsevad su kohtuotsuste tõttu.
13 Kõndige ümber Siioni ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid!
14 Pange hästi tähele ta kindlustust; kõndige läbi ta kuninglikud hooned, et võiksite jutustada neist tulevasele põlvele!
15 Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.
Psalm 491 Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2 Kuulge seda, kõik rahvad! Pange tähele, kõik maailma elanikud,
3 nii alamad kui ülemad, üheskoos rikas ja vaene!
4 Mu suu räägib tarkusesõnu ja mu südame mõte sügavat tunnetust.
5 Ma pööran oma kõrva tähendamissõna poole ja teen kandlega avalikuks oma mõistatuse.
6 Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod,
7 kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest?
8 Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda,
9 sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks,
10 et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda.
11 Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.
12 Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.
13 Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
14 See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.
15 Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.
16 Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu. Sela.
17 Ära karda, kui keegi rikastub, kui tema koja au saab suureks!
18 Sest oma surma ei võta ta midagi kaasa, tema au ei järgne talle.
19 Kui tema ka kiidab oma hinge õnnelikuks oma elus ja teised kiidavad sind, et sa teed enesele hea elu,
20 lähed sa siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust.
21 Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
Psalm 501 Aasafi laul. Vägev Jumal Issand kõneleb ja hüüab ilmamaale päikese tõusust selle loojakuni.
2 Siionist, kõige ilu täiusest, hakkab Jumal kiirgama.
3 Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab tema eel ja tema ümber möllab maru väga.
4 Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale.
5 „Koguge mulle kokku mu vagad, kes minuga on teinud lepingu ohvri juures!”
6 Siis taevad kuulutavad tema õigust, sest Jumal on kohtumõistja. Sela.
7 „Kuule, mu rahvas, ja ma räägin! Kuule, Iisrael, ma tunnistan su vastu: Jumal, sinu Jumal, olen mina!
8 Ei ma sind noomi su ohvrite pärast, sest su põletusohvrid on mu ees alati.
9 Ei ma võta su kojast härjavärsse ega sikke su taradest.
10 Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel.
11 Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures.
12 Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks seda sulle; sest maailm ja selle täius on minu päralt.
13 Kas ma peaksin sööma härgade liha ja jooma sikkude verd?
14 Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!
15 Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!”
16 Aga õelale ütleb Jumal: „Mis on sul sellest, et sa jutustad mu seadustest ja võtad oma suhu minu lepingu?
17 Sina ju vihkad õpetust ja heidad mu sõnad oma selja taha.
18 Kui sa näed varast, siis sa oled meeleldi koos temaga ja sul on osa abielurikkujatega.
19 Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust.
20 Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega.
21 Seda sa tegid, aga mina olin vait. Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!”
22 Pange siis seda tähele teie, kes unustate Jumala, et ma ei murraks, ilma et keegi päästaks!
23 Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!
Psalm 511 Laulujuhatajale: Taaveti laul,
2 kui prohvet Naatan tuli ta juurde, pärast seda kui Taavet oli käinud Batseba juures.
3 Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda!
4 Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust!
5 Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees.
6 Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, et sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises.
7 Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.
8 Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad sa mulle tarkust teada.
9 Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!
10 Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-liikmed, mis sina oled puruks löönud!
11 Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod!
12 Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!
13 Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!
14 Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!
15 Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid.
16 Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti sinu õiglusest.
17 Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!
18 Sest tapaohvrid ei meeldi sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt.
19 Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.
20 Tee head Siionile oma head meelt mööda, ehita Jeruusalemma müürid!
21 Siis hakkavad sulle meeldima õiguse ohvrid, põletusohvrid ja koguohvrid, siis tuuakse härjavärsse su altarile!
Psalm 521 Laulujuhatajale: Taaveti õpetuslaul,
2 kui edomlane Doeg tuli ja teatas Saulile ning ütles: „Taavet on tulnud Ahimeleki kotta.”
3 Mis sa kiitled kurjusest, sa vägivaldne mees? Jumala heldus püsib kogu päeva.
4 Sa kavatsed kadu, su keel on nagu terav habemenuga, sa pettuse tegija.
5 Sa armastad kurja rohkem kui head, rohkem valetada kui õigust rääkida. Sela.
6 Sa armastad kõiksugu hukutavaid sõnu, petlikku keelt.
7 Jumal kisub ka sinu igavesti maha; ta võtab su kinni ning rebib su välja su telgist ja kaotab su juureni ära elavate maalt. Sela.
8 Õiged näevad seda ja kardavad; ja nad naeravad teda:
9 „Ennäe seda meest, kes ei pannud Jumalat oma tugevuseks, vaid lootis oma suure rikkuse peale; ta oli tugev oma nurjatuses.”
10 Mina aga olen nagu haljas õlipuu Jumala kojas, ma loodan Jumala helduse peale ikka ja igavesti.
11 Ma tänan sind igavesti, et sa nõnda oled teinud, ja ootan su nime, sest su nimi on hea su vagade jaoks.
Psalm 531 Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; Taaveti õpetuslaul.
2 Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!” Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
3 Jumal vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
4 Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
5 Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Jumala poole nad ei hüüa.
6 Seal valdab neid hirm, kus ei ole hirmu põhjust, sest Jumal pillab laiali selle luud, kes seab leeri sinu vastu. Sa saadad nad häbisse, sest Jumal on nad hüljanud.
7 Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Jumal oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.
Psalm 541 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul,
2 kui Siifi mehed tulid ja ütlesid Saulile: „Eks Taavet ole peidus meie juures.”
3 Jumal, päästa mind oma nime abil ja aja mu asja oma vägevuse varal!
4 Jumal, kuule mu palvet, pane tähele mu suu kõnet!
5 Sest muulased kipuvad mu kallale ja vägivaldsed püüavad mu hinge; nad ei sea Jumalat oma silma ette. Sela.
6 Vaata, Jumal on mu abimees, Issand on mu hinge tugi.
7 Lasku ta tulla tagasi õnnetus minu varitsejaile, oma ustavusega hävita nad!
8 Hea meelega ma toon sulle ohvreid, ma tänan su nime, Issand, sest see on hea.
9 Sest ta tõmbas mind välja kõigist kitsikustest ja mu silmad parastasid mu vaenlasi.
Psalm 551 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul.
2 Jumal, pane tähele mu palvet ja ära peida ennast mu anumise eest!
3 Pane tähele mind ja vasta mulle! Ma ekslen ümber ägades ja jooksen uisapäisa
4 vaenlase hääle tõttu, õela rõhumise pärast, sest nad veeretavad mu peale nurjatust ja vihas kiusavad nad mind taga.
5 Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale.
6 Kartus ja värin tulid mu peale ja õudus kattis mind.
7 Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama.
8 Vaata, ma põgeneksin kaugele ja viibiksin kõrbes. Sela.
9 Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.
10 Hävita nad, Issand, sega nende keeled, sest ma näen linnas vägivalda ja riidu!
11 Ööd ja päevad nad käivad piki tema müüre, nurjatus ja vaev on ta keskel.
12 Kadu on ta keskel ja ta turult ei tagane rõhumine ja pettus.
13 Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast,
14 vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav,
15 kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.
16 Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda, sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!
17 Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind.
18 Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält.
19 Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.
20 Jumal kuuleb ja vastab neile, tema, kes istub aujärjel iidsest ajast. Sela. Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.
21 See mees oli pistnud oma käed nende külge, kes pidasid temaga rahu, ta rikkus oma lepingut.
22 Pehmem kui või on tema suu, aga südames ta tuleb kallale; libedamad kui õli on tema sõnad, kuid need on siiski nagu paljastatud mõõgad.
23 Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!
24 Jah, sina, Jumal, tõukad nad hukatuse auku; mõrtsukad ja petised ei saa oma elupäevi poolegi peale. Aga mina loodan sinu peale!
Psalm 561 Laulujuhatajale: viisil „Kauge tamme tuvi”; Taaveti mõistulaul ajast, kui vilistid võtsid ta kinni Gatis.
2 Ole mulle armuline, Jumal, sest inimesed tahavad mind rünnata, ühtelugu kipuvad sõjamehed mu kallale!
3 Mu varitsejad püüavad mind rünnata kogu päeva, sest palju on neid, kes mu vastu kõrgilt sõdivad.
4 Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale,
5 Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha?
6 Kogu päeva nad moonutavad mu sõnu, kõik nende mõtted minu kohta sihivad kurjale.
7 Nad tulevad kokku ja luuravad ning jälgivad mu samme, sest nad varitsevad mu hinge.
8 Kas peaks neil olema pääsemist oma nurjatusega? Vihaga tõuka maha rahvad, oh Jumal!
9 Minu pagulaspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?
10 Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.
11 Jumala sõna ma kiidan, Issanda sõna ma kiidan.
12 Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?
13 Jumal, minu peal on tõotused, mis ma sinule andsin; ma tasun sulle tänuohvrid.
14 Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.
Psalm 571 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2 Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3 Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4 Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5 Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6 Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7 Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8 Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9 Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10 Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11 Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12 Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Psalm 581 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul.
2 Kas te tõesti räägite õigust, kohtunikud? Kas te õiglaselt mõistate kohut, inimlapsed?
3 Küll te teete südames ülekohut, oma käte vägivalda te kaalute välja maa peal.
4 Õelad on loobunud Jumalast lapsekojast alates, valetajad on eksinud sünnist saadik.
5 Neil on mürki nagu ussi mürk, nagu kurdil rästikul, kes oma kõrvad kinni topib,
6 et ta ei kuuleks lausujate häält, osava võluri võlumist.
7 Jumal! Purusta hambad nende suus; kisu välja noorte lõvide hambad, Issand!
8 Hääbugu nad nagu vesi, mis laiali voolab; lasku ta välja oma nooled, kuid need olgu otsekui teravikuta!
9 Nagu tigu, kes sulab, nad kadugu, nagu nurisünnitis, mis ei ole näinud päikest!
10 Enne kui teie pajad saavad tunda kibuvitsa leeki, viigu torm nad laiali, olgu toorelt või kuumalt!
11 Õige rõõmustab, nähes kättemaksmist; ta peseb oma jalad õela veres.
12 Ja inimesed ütlevad: „Ometi on õigel kasu; tõesti on olemas Jumal, kes mõistab kohut maa peal.”
Psalm 591 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul ajast, kui Saul läkitas mehed varitsema tema maja ja teda surmama.
2 Tõmba mind ära mu vaenlaste käest, mu Jumal! Kaitse mind nende eest, kes mulle kallale tungivad!
3 Kisu mind ära nende käest, kes teevad nurjatust, ja päästa mind verevalajate käest!
4 Sest vaata, nad varitsevad mu hinge. Võimsad kipuvad mu kallale. Ometi pole mul üleastumisi ega patusüüd, oh Issand!
5 Ilma et ma oleksin paha teinud, jooksevad nad kokku ning valmistuvad. Virgu mulle vastu tulema ja vaata!
6 Ja sina, Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, ärka üles nuhtlema kõiki paganaid! Ära heida armu nurjatuile reetjaile! Sela.
7 Nad tulevad igal õhtul uuesti, uluvad nagu koerad ja käivad mööda linna.
8 Vaata, nad ajavad kurja välja oma suust, mõõgad on nende huultes, sest nad arvavad: „Kes seda kuuleb?”
9 Aga sina, Issand, naerad neid, sa pilkad kõiki paganaid.
10 Mu jõud, ma tahan hoida sinu poole, sest Jumal on mu kindel varjupaik.
11 Mu helduse Jumal tuleb mulle vastu, Jumal lubab mind parastada mu varitsejaid.
12 Ära tapa neid, et mu rahvas ei unustaks seda! Pilluta nad laiali oma vägevuse sunnil ja tõuka nad maha, Issand, meie kilp!
13 Nende suupatu pärast, nende huulte kõne pärast jäägu nad kinni oma kõrkuses ning sajatamise ja vale pärast, mida nad räägivad!
14 Lõpeta nad ära vihaleegiga; lõpeta nad, et neid ei oleks ja et nad tunneksid Jumala olevat valitseja Jaakobis maailma otsani! Sela.
15 Siis nad tulgu õhtul uuesti ja ulugu nagu koerad ja käigu mööda linna!
16 Hulkugu nad ümber, otsides toitu, ja kui nad jäävad söömata, urisegu pealegi!
17 Aga mina laulan sinu vägevusest ja hõiskan hommikul sinu heldusest; sest sa oled mulle kindlaks kaitsjaks, pelgupaigaks mu kitsikuse päeval.
18 Mu jõud, sinule ma mängin lauldes kiitust; sest Jumal on mu kindel varjupaik, mu helde Jumal!
Psalm 601 Laulujuhatajale: viisil „Tunnistuse liilia”; Taaveti mõistulaul õpetuseks,
2 kui ta oli võidelnud Mesopotaamia ja Sooba süürlastega, ja kui Joab tuli tagasi ja oli Soolaorus maha löönud kaksteist tuhat edomlast.
3 Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles!
4 Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub!
5 Sa andsid oma rahvale näha rasket põlve; sa jootsid meid uimastava veiniga.
6 Sa panid lipu lehvima neile, kes sind kardavad, et nad otsiksid varju ammu eest. Sela.
7 Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
8 Jumal on rääkinud oma pühamus: „Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
9 Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
10 Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!”
11 Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
12 Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära? Ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
13 Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
14 Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.
Psalm 611 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti laul.
2 Kuule, Jumal, mu haledat hüüdmist, pane tähele mu palvet!
3 Maailma otsast ma hüüan sinu poole oma südame nõrkedes; sa viisid mind kaljule, mis on minule liiga kõrge.
4 Sest sina olid mulle varjupaigaks ja tugevaks torniks vaenlaste vastu.
5 Võiksin ma ometi olla külaline su telgis igavesti, otsida pelgupaika su tiibade all. Sela.
6 Sest sina, Jumal, oled kuulnud mu tõotusi, sa oled minule andnud nende pärandi, kes su nime kardavad.
7 Lisa päevi kuninga päevadele, tema aastad kestku põlvest põlve!
8 Tema istugu aujärjel igavesti Jumala ees, sea heldus ja ustavus teda hoidma!
9 Siis ma mängin alati kiitust sinu nimele, et päevast päeva tasuda, mis ma olen tõotanud.
Psalm 621 Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Taaveti laul.
2 Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste.
3 Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.
4 Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür?
5 Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela.
6 Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!
7 Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.
8 Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.
9 Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
10 Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.
11 Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!
12 Kord on Jumal rääkinud; kaks korda ma olen seda kuulnud, et Jumalal on vägi,
13 ja et sinul, Issand, on heldus; sest sa tasud igaühele ta tegusid mööda.
Psalm 631 Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
2 Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
3 Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
4 Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
5 Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
6 Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
7 kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
8 Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
9 Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
10 Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
11 Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
12 Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.
Psalm 641 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!
3 Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,
4 kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,
5 et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.
6 Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: „Kes meid näeb?”
7 Nemad mõtlevad jultunud tegudele: „Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!” Sest sügav on mehe sisemus ning süda.
8 Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.
9 Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.
10 Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.
11 Õige rõõmustab Issandas ja otsib pelgupaika tema juures; ja kõik hõiskavad, kes on õiglased südamelt.
Psalm 651 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
2 Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused.
3 Sina kuuled palvet, sinu juurde tuleb kõik liha.
4 Minu süüteod on minust vägevamad, aga meie üleastumised annad sina andeks.
5 Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest.
6 Kardetavate tegudega vastad sa meile õigluses, sa meie pääste Jumal, sa kõige ilmamaa otsade ja kauge mere lootus,
7 kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega,
8 kes vaigistad mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu,
9 nõnda et ilmamaa äärte elanikud kardavad su imetähti. Päikese tõusu ja loojaku maad sa paned rõõmsasti hõiskama.
10 Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad,
11 kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku. Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu.
12 Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.
13 Rohtla vainud haljendavad ja kingud vöötavad end ilutsemisega,
14 nurmed rõivastuvad lambakarjadesse ja orud mähkuvad vilja; nad hõiskavad, nad laulavadki.
Psalm 661 Laulujuhatajale: laul ja lauluviis. Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!
2 Ülistage mängides tema nime au, andke temale au ja kiitust!
3 Öelge Jumalale: Kui kardetavad on sinu teod! Su suure väe pärast teesklevad su vaenlased su ees,
4 kõik ilmamaa kummardab sind ja mängib sulle kiitust, ta mängib kiitust su nimele. Sela.
5 Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures.
6 Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!
7 Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks! Sela.
8 Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus!
9 Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda.
10 Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.
11 Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele.
12 Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.
13 Ma lähen su kotta põletusohvritega, ma tasun sinule oma tõotused,
14 milleks mu huuled avanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses.
15 Ma toon sulle lihavaid põletusohvreid koos jäärade ohvrisuitsuga; ma valmistan sulle ohvriks veiseid koos sikkudega. Sela.
16 Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis tema on teinud mu hingele!
17 Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel.
18 Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.
19 Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält.
20 Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!
Psalm 671 Laulujuhatajale: keelpillil mängida, lauluviis ja laul.
2 Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, sela,
3 et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!
4 Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
5 Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal! Sela.
6 Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
7 Maa on andnud oma vilja; Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid!
8 Jumal õnnistagu meid ja kõik ilmamaa otsad kartku teda!
Psalm 681 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
2 Jumal tõuseb! Ta vaenlased hajuvad ja ta vihkajad põgenevad tema palge eest.
3 Nagu suits haihtub, nõnda sa nad hajutad; nagu vaha tule paistel sulab, nõnda hukkuvad õelad Jumala palge ees.
4 Kuid õiged rõõmutsevad ja hõiskavad Jumala palge ees ning ilutsevad rõõmu pärast.
5 Laulge Jumalale, mängige, kiites tema nime, tehke teed temale, kes sõidab kõrbetes! Tema nimi on Issand, hõisake rõõmu pärast tema ees!
6 Ta on vaeslaste isa ja lesknaiste asjaajaja, Jumal oma pühas elamus.
7 Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib välja vangid jõukale elujärjele; aga kangekaelsed jäävad elama põlenud maale.
8 Jumal, kui sa läksid välja oma rahva ees, kui sa sammusid kõrbeteed, sela,
9 siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees, Siinai värises Jumala ees, Iisraeli Jumala ees!
10 Rikkalikku vihma kallad sina, Jumal, oma pärisosale ja sa kosutad närbunut.
11 Sinu loomad asuvad seal; sina, Jumal, kinnitad oma headusega viletsat.
12 Issand annab sõnumi; heade sõnumite kuulutajaid on suur vägi.
13 Sõjavägede kuningad põgenevad, nad põgenevad ja pereema jagab saagi.
14 Kas tahate jääda puhkama sadulakorvide vahele? Seal on tuvi, tiivad hõbedaga karratud ja hoosuled vahajaskollase kullaga.
15 Kui Kõigeväeline seal pillutas kuningaid, sadas Salmonil lund.
16 Baasani mägi on Jumala mägi, Baasani mägi on kühmuline mägi.
17 Mispärast te, kühmulised mäed, vaatate kadedusega sellele mäele, mida Jumal on ihaldanud enesele eluasemeks? Tõesti, Issand tahab seal elada igavesti.
18 Jumala sõjavankreid oli musttuhandeid ja tuhat korda tuhandeid, kui Issand tuli Siinailt pühamusse.
19 Sa läksid üles kõrgesse ja võtsid vangihulga saagiks, said ande inimeste seast, isegi tõrkujate seast, sa Issand Jumal kõrgustes.
20 Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste. Sela.
21 See Jumal on meie pääste Jumal! Jumal, meie Issand, toob välja surmastki!
22 Aga Jumal peksab puruks oma vaenlaste pea ja nende karvase pealae, kes oma süütegudes kõnnivad.
23 Issand on öelnud: „Ma toon nad tagasi Baasanist, ma toon nad tagasi mere sügavustest,
24 et sa kastaksid oma jala verre ja su koerte keel saaks oma osa su vaenlastest.”
25 Su pidurongi nähakse, oh Jumal, su pidurongi pühamus, mu Jumal ja mu kuningas!
26 Ees käivad lauljad, taga keelpillimängijad, keskel trummilööjad neitsid.
27 Rahvakogudes tänage Jumalat, tänage Issandat, teie, kes olete Iisraeli allikalt!
28 Seal on Benjamin, noorim, nende juhataja, Juuda peamehed oma hulkadega, Sebuloni peamehed, Naftali peamehed.
29 Sinu Jumal seadis sulle võimuse. Kinnita, Jumal, mis sa meie heaks oled teinud!
30 Sinu Jeruusalemma templi pärast toogu kuningad sulle ande!
31 Taltsuta elajas pilliroos, härgade kari rahvaste vasikate seas, need, kes alistuvad hõbetükkide pärast! Jumal pillutab rahvad, kes igatsevad lahinguid.
32 Suured isandad tulevad Egiptusest, Etioopia sirutab rutuga oma käed Jumala poole.
33 Teie, ilmamaa kuningriigid, laulge Jumalale, mängige Issandale kiitust, sela,
34 temale, kes sõidab taevaste taevas, mis on muistsest ajast! Ennäe, tema annab kuulda oma häält, võimsat häält.
35 Andke Jumalale võimus! Tema kõrgus on Iisraeli üle ja tema võimus pilvedes.
36 Kardetav oled sina, Jumal, oma pühast paigast, Iisraeli Jumal; tema, kes annab võimu ja tugevust rahvale. Tänu olgu Jumalale!
Psalm 691 Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Taaveti laul.
2 Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3 Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
4 Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
5 Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
6 Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
7 Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8 Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
9 Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
10 Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
11 Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
12 Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
13 Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
14 Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
15 Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16 Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
17 Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
18 ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
19 Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
20 Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees.
21 Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin kaastunnet, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud.
22 Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.
23 Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks!
24 Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma!
25 Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!
26 Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke!
27 Sest nad jälitavad seda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud.
28 Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse!
29 Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja koos õigetega!
30 Aga mina olen vilets ja täis valu. Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind!
31 Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda.
32 See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad.
33 Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama.
34 Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange.
35 Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub!
36 Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.
37 Ja tema sulaste järeltulev sugu peab selle saama pärandiks, ja need, kes armastavad tema nime, asuvad sinna elama.
Psalm 701 Laulujuhatajale: Taaveti laul patu tunnistamisel.
2 Jumal, tõtta mind tõmbama välja hädast, Issand, rutta mulle appi!
3 Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
4 Mingu tagasi oma häbi pärast, kes ütlevad: „Paras, paras!”
5 Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; ja kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Jumal!”
6 Aga mina olen vilets ja vaene: oh Jumal, tõtta mu juurde! Sina oled mu abi ja mu päästja; Issand, ära viivita!
Psalm 711 Issand, sinu juures otsin ma pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse!
2 Oma õiglusega tõmba mind välja kitsikusest ja vabasta mind; pööra oma kõrv mu poole ja päästa mind!
3 Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna! Sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus.
4 Mu Jumal, vabasta mind õela käest ning ülekohtuse ja vägivaldse pihust!
5 Sest sina oled mu ootus, Issand Jumal. Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest.
6 Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates, sinule kõlab aina mu kiitus.
7 Ma olen saanud paljudele imeasjaks, kuid sina oled mulle tugevaks varjupaigaks.
8 Minu suu on täis sinu kiitust ja su ülevust kogu päeva.
9 Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb!
10 Sest mu vaenlased räägivad mu vastu, ja kes varitsevad mu hinge, peavad üheskoos nõu
11 ning ütlevad: „Jumal on tema hüljanud, jälitage teda ning võtke ta kinni, sest ei ole, kes ta ära kisuks meie käest!”
12 Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi!
13 Jäägu häbisse ja hukkugu minu hinge vastased; olgu häbistusse ja teotusse mähitud need, kes otsivad minu õnnetust!
14 Aga mina ootan alati ja suurendan kogu su kiidetavust.
15 Mu suu peab jutustama sinu õiglusest ja su päästetegudest kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu.
16 Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega, ma tunnistan üksnes sinu õiglust.
17 Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid.
18 Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!
19 Sest su õiglus ulatub kõrgele, oh Jumal, kes oled suuri asju teinud. Jumal, kes on nagu sina?
20 Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest.
21 Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!
22 Ma tahan sind tänada ka naablimänguga sinu ustavuse eest, mu Jumal! Ma tahan sulle lauldes mängida kannelt, sa Iisraeli Püha!
23 Mu huuled hõiskavad, kui ma sulle lauldes mängin, samuti mu hing, mille sa oled lunastanud.
24 Minu keelgi kõneleb kogu päeva sinu õiglusest, sest juba häbenesid ja kohmetusid, kes otsisid mu õnnetust.
Psalm 721 Saalomoni laul. Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale!
2 Ajagu tema su rahva asja õiguses ja su viletsate asja õigluses!
3 Toogu mäed rahu rahvale ja ka mäekünkad õiguse varal!
4 Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!
5 Kestku ta elu niikaua kui päike, ja seni kui kuu on, põlvest põlve!
6 Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale, nagu vihmapiisad, mis niisutavad maad.
7 Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud.
8 Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani.
9 Tema ees põlvitab kõrbe rahvas ja tema vaenlased lakuvad põrmu.
10 Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu.
11 Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!
12 Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.
13 Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge.
14 Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis.
15 Ja ta elab ning temale antakse Seeba kulda, ja tema eest palvetatakse alati, kogu päev õnnistatakse teda.
16 Viljarohkus on maa peal, mägede harjadel kahisevad viljapead nagu Liibanoni mets, ja linna elanikke tärkab otsekui maast rohtu.
17 Ta nimi püsib igavesti; päikese paistel võrsugu ta nimi, õnnistagu nad üksteist sellega! Kiitku teda õndsaks kõik rahvad!
18 Tänu olgu Issandale, Jumalale, Iisraeli Jumalale, kes ainuüksi teeb imet!
19 Ja tänu olgu tema aulisele nimele igavesti ning kogu maailm olgu täis tema au! Aamen, aamen!
20 Taaveti, Iisai poja palved on lõppenud.
Psalm 731 Aasafi laul. Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.
2 Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
3 Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
4 Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
5 Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
6 Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
7 Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
8 Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
9 Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
10 Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
11 Ja nad ütlevad: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?”
12 Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
13 Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
14 ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
15 Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16 Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
17 kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
18 Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
19 Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20 Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21 Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
22 siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
23 Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24 Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25 Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
26 Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27 Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
28 Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.
Psalm 741 Aasafi õpetuslaul. Miks sa, Jumal, oled meid ära heitnud jäädavalt? Miks suitseb su viha su karjamaa lammaste vastu?
2 Mõtle oma kogudusele, mille sa muiste oled enesele asutanud ja oma pärandi jaoks lunastanud, Siioni mäele, kus sina asud!
3 Tõsta oma sammud nendele igavestele varemetele, vaenlane on kõik rikkunud pühamus!
4 Su vastased möirgasid su kohtumishoones, nad on oma tähised pannud tähisteks.
5 Näis, nagu oleksid nad kirveid kõrgele tõstnud metsarägastikus.
6 Nii lõid nad puruks kiinide ja haamritega kõik selle nikerdused.
7 Nad on su pühamu süüdanud tulega põlema, su nime eluaseme on nad reostanud maani.
8 Nad ütlesid oma südames: „Hävitagem need täielikult!” Nad põletasid maha kõik Jumala kogudusekojad kogu maal.
9 Oma tähiseid me ei näe, prohvetit ei ole enam, ja meie seas ei ole kedagi, kes teaks, kui kaua.
10 Kui kaua, oh Jumal, saab tagakiusaja teotada? Kas vaenlane võib sinu nime laimata jäädavalt?
11 Miks sa tõmbad tagasi oma käe, oma parema käe? Tõmba see välja oma põuest, hävita!
12 Jumal on muistsest ajast mu kuningas, kes maailmas teostab päästmise.
13 Sina lõhestasid oma võimusega mere kaheks, sina lõid katki lohede pead vete peal.
14 Sina purustasid Leviatani pead, sa andsid need söögiks meresõitjale rahvale.
15 Sina lõhkusid allikad ja jõed, sina tegid voolavad jõed kuivaks.
16 Sinu päralt on päev ja öögi on sinu päralt, sina oled valmistanud valguse ja päikese.
17 Sina oled seadnud kõik ilmamaa rajad, suve ja talve oled sina teinud.
18 Mõtle sellele! Vaenlane teotab Issandat ja jõle rahvas laimab su nime.
19 Ära anna oma tuvikese hinge kiskjate kätte, ära unusta oma viletsate elu jäädavalt!
20 Vaata oma lepingule! Sest pimedad maanurgad on täis vägivalda.
21 Ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku sinu nime!
22 Tõuse, Jumal, seleta oma riiuasi, mõtle teotamisele, mis kogu päeva tuleb jõledalt mehelt!
23 Ära unusta oma vastaste kisa, nende möll, kes sulle vastu hakkavad, kohub suuremaks alatasa!
Psalm 751 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Aasafi lugu ja laul.
2 Me ülistame sind, Jumal, me ülistame sind, sest su nimi on ligi; sinu imeasju jutustatakse!
3 „Kui ma määran paraja aja, siis ma mõistan kohut õiglaselt.
4 Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale.” Sela.
5 Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles!
6 Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult!
7 Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist,
8 vaid Jumal on, kes mõistab kohut; ta alandab ühte ja ülendab teist.
9 Sest Issanda käes on karikas ja see vahutab veinist; see on täis tembitud jooki. Ja tema kallab sealt seest; isegi selle pära peavad kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani.
10 Aga mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale.
11 Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele.
Psalm 761 Keelpillil mängijale laulujuhatajale: Aasafi lugu ja laul.
2 Jumal on Juuda seas tuttav, Iisraelis on tema nimi suur.
3 Saalemis on tema elamu ja tema eluase on Siionis.
4 Seal ta murdis katki välkuvad ammud, kilbi ja mõõga ja sõja. Sela.
5 Sina oled hiilgav, ülevam igavestest mägedest.
6 Südidelt kangelastelt riisuti relvad; nad suikusid unne, ja ühegi vahva mehe kätel ei leidunud jõudu.
7 Sinu sõitlemise pärast, Jaakobi Jumal, olid uimaselt maas nii hobused kui ratsanikud.
8 Sina, sina oled kardetav; ja kes suudab seista sinu palge ees, kui sa vihastad?
9 Sina andsid taevast kuulda kohtuotsuse; ilmamaa lõi kartma ning jäi vait,
10 sest Jumal tõusis kohut mõistma, et päästa kõik hädalised maa peal. Sela.
11 Sest inimeste vihaleek peab sulle andma tänu; viimsegi vihaleegi jätte sa paned oma vööle.
12 Tehke tõotusi ja tasuge need Issandale, oma Jumalale; kõik, kes on tema ümber, toogu ande kardetavale!
13 Tema kärbib vürstide vaimu, tema on kardetav ilmamaa kuningaile.
Psalm 771 Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Aasafi laul.
2 Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.
3 Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.
4 Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sela.
5 Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida.
6 Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud.
7 Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb:
8 Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt?
9 Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?
10 Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Sela.
11 Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.
12 Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast
13 ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.
14 Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal?
15 Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas;
16 sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.
17 Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid.
18 Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.
19 Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värises ja vabises.
20 Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.
21 Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.
Psalm 781 Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
2 Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
3 Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
4 seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
5 Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
6 et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
7 ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
8 ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
9 Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval.
10 Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi
11 ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.
12 Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.
13 Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu.
14 Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega.
15 Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.
16 Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.
17 Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.
18 Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi,
19 ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: „Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?
20 Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?”
21 Sellepärast, kui Issand seda kuulis, siis ta raevutses, tuli süttis Jaakobis ja viha tõusis Iisraeli vastu,
22 sest et nad ei uskunud Jumalasse ega lootnud tema pääste peale.
23 Siis ta andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed
24 ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja.
25 Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai.
26 Ta tõstis taeva alla idatuule ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule;
27 ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu ja tiivulisi linde nagu mere liiva,
28 ning pillutas need nende leeri keskele, ümber nende majade.
29 Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii ta saatis neile, mida nad himustasid.
30 Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus,
31 kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.
32 Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.
33 Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.
34 Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat
35 ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.
36 Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.
37 Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.
38 Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
39 Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
40 Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
41 Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
42 Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
43 kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
44 kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
45 Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
46 Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
47 Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
48 Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
49 Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
50 Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
51 Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
52 Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
53 ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
54 Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
55 ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
56 Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
57 vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
58 ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
59 Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
60 ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
61 Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
62 ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
63 Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
64 nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
65 Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
66 ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
67 Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.
68 Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.
69 Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.
70 Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.
71 Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.
72 Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.
Psalm 791 Aasafi laul. Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks.
2 Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metsloomadele.
3 Nad on valanud nende verd nagu vett Jeruusalemma ümber ja ei ole olnud matjat.
4 Me oleme saanud teotuseks oma naabritele, irvituseks ja pilkeks oma ümbruskonnale.
5 Kui kaua sa, Issand, oled lõpmata vihane ja su püha viha leegitseb nagu tuli?
6 Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!
7 Sest nad on söönud ära Jaakobi ja on puupaljaks teinud tema eluaseme.
8 Ära tuleta meelde meie vastu esivanemate pahategusid; tõtaku meid kohtama sinu halastus, sest me oleme väga kurnatud!
9 Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepitus meie pattude eest oma nime pärast!
10 Mispärast peavad paganad ütlema: „Kus on nende Jumal?” Saagu teatavaks paganate seas meie silma all, et kätte makstakse su sulaste veri, mis on valatud!
11 Lase tulla oma palge ette vangide ägamine; oma käsivarre suurusega jäta ellu surmalapsed
12 ja tasu meie naabritele seitsmekordselt sülle nende teotamised, millega nad on teotanud sind, Issand!
13 Aga meie, sinu rahvas ja su karjamaa lambad, täname sind igavesti; me jutustame sinu kiitust põlvest põlve.
Psalm 801 Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Aasafi tunnistus ja laul.
2 Sina, Iisraeli karjane, võta kuulda! Kes Joosepit juhid nagu lambaid, kes istud keerubite peal, hakka kiirgama!
3 Ärata oma vägevus Efraimi, Benjamini ja Manasse ees ning tule meid päästma!
4 Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
5 Issand, vägede Jumal, kui kaua sa lased suitseda oma viha oma rahva palvest hoolimata?
6 Sa oled neid söötnud nutuleivaga ja jootnud rohke silmaveega.
7 Sa oled meid pannud riiuasjaks meie naabritele ja meie vaenlased irvitavad meie üle.
8 Vägede Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
9 Sina tõid viinapuu Egiptusest; sina ajasid ära rahvad ja istutasid selle nende asemele.
10 Sa tasandasid temale koha, ja ta ajas laiali oma juured ning täitis maa.
11 Tema varjuga kattusid mäed, tema okstega Jumala seedrid.
12 Tema väädid ulatusid mereni ja ta võsud Frati jõeni.
13 Miks oled kiskunud maha tema müürid, nõnda et kõik teekäijad tema küljest nopivad?
14 Metssiga tuustib teda ja loomad väljal on ta paljaks söönud.
15 Vägede Jumal, pöördu ometi, vaata taevast ja näe ning tule katsuma seda viinapuud
16 ja istikut, mille su parem käsi on istutanud, võsu, mille sa enesele oled tugevaks kasvatanud!
17 See on tulega ära põletatud, see on maha lõigatud; nad on su palge sõitlusest hukkunud.
18 Sinu käsi olgu su parema käe mehe, inimesepoja üle, kelle sa enesele oled tugevaks kasvatanud!
19 Siis me ei tagane sinust! Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime!
20 Issand, vägede Jumal, uuenda meie olukord, lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
Psalm 811 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Aasafi laul.
2 Hõisake Jumalale, kes on meie tugevus, hüüdke rõõmuga Jaakobi Jumala poole!
3 Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel!
4 Puhuge pasunat noorel kuul, täiskuu ajal, meie pidupäeval!
5 Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks.
6 Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu. Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud.
7 „Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest.
8 Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.” Sela.
9 „Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind!
10 Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette!
11 Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!
12 Aga mu rahvas ei võtnud kuulda mu häält, Iisrael ei tahtnud teha mu meelt mööda.
13 Siis ma andsin nad nende südame paadumusse ja nad käisid oma arvamiste järgi.
14 Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel!
15 Ma alistaksin varsti nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu.”
16 Kes Issandat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene.
17 Aga teda ta toidaks nisutuumadega, ja meega kaljust ma söödaksin sind küllaga.
Psalm 821 Aasafi laul. Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas.
2 Kui kaua te mõistate kohut ülekohtuselt ja hoiate õelate poole? Sela.
3 Mõistke kohut vaevalisele ja vaeslapsele, mõistke õigust viletsale ja kehvale!
4 Päästke vaevalised ja vaesed, vabastage nad õelate käest!
5 Nad ei tea ega saa sellest aru; nad käivad pimeduses; kõikuma on löönud kõik ilmamaa alused.
6 Mina küll ütlesin: Teie olete jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed.
7 Siiski te surete kui inimesed ja langete kui kes tahes vürstidest.
8 Tõuse, Jumal, mõista kohut maailma üle, sest sina pärid kõik rahvad!
Psalm 831 Aasafi laul ja lugu.
2 Jumal, ära ole nii vait, ära vaiki! Ära jää vagusi, mu Jumal!
3 Sest vaata, su vaenlased möllavad ja su vihkajad ajavad pea püsti.
4 Sinu rahva vastu nad sepitsevad kavatsusi ja peavad nõu sinu varju all olijate vastu.
5 Nad ütlevad: „Lähme ja hävitame nad rahvaste seast, nõnda et Iisraeli nimegi ei mäletata enam!”
6 Sest nemad on ühel meelel pidanud nõu ja teinud lepingu sinu vastu:
7 Edomi telgid ja Ismaeli, Moabi ja Hagri rahvas,
8 Gebal ja Ammon ja Amalek, Vilistimaa ja Tüürose elanikud.
9 Ka Assur on heitnud nende kilda, nad on Loti lastele käsivarreks. Sela.
10 Tee neile nõnda, nagu sa tegid Midjanile, nagu Siiserale, nagu Jaabinile Kiisoni jõe ääres!
11 Nad hävitati Eendoris; nad said sõnnikuks mullale.
12 Tee nende ülemad Oorebi ja Seebi sarnaseks ja kõik nende maavalitsejad Sebahi ja Salmuna taolisteks,
13 kes ütlesid: „Me omandame enestele Jumala aasad!”
14 Mu Jumal, tee nad ohakakera sarnaseiks, nagu põhk tuule kätte!
15 Nõnda nagu tuli põletab metsa ja leek paneb lõõmama mäed,
16 nõnda aja neid taga oma marutuulega ja tee neile hirmu oma tuulispeaga!
17 Täida nende silmad häbistusega, et nad otsiksid sinu nime, Issand!
18 Häbenegu nad ja ehmugu ikka ja igavesti; jäägu nad häbisse ja mingu hukka
19 ning tundku, et sina, Issand, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!
Psalm 841 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Korahi laste laul.
2 Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot!
3 Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole.
4 Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa, kuhu ta paneb oma pojad: sinu altarid, Issand Sebaot, mu kuningas ja mu Jumal!
5 Õndsad on need, kes elavad sinu kojas; nad kiidavad sind alati. Sela.
6 Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad.
7 Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega.
8 Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.
9 Issand, vägede Jumal, kuule mu palvet, võta kuulda, Jaakobi Jumal! Sela.
10 Meie kilp, Jumal, vaata siia ja pane tähele oma võitud mehe palet!
11 Sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat; ma seisan pigemini läve juures oma Jumala kojas, kui viibin õelate majades.
12 Sest Issand Jumal on päike ja kilp; armu ja au annab Issand ega keela head neile, kes laitmatult elavad.
13 Issand Sebaot, õnnis on inimene, kes sinu peale loodab.
Psalm 851 Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2 Issand, sul on olnud hea meel oma maast, sa oled pööranud Jaakobi vangipõlve.
3 Sa oled andnud andeks oma rahva pahateo ja oled katnud kinni kõik nende patud. Sela.
4 Sa oled koristanud kõik oma raevu, sa oled pöördunud oma tulisest vihast.
5 Taasta meid, meie pääste Jumal, ja lõpeta oma meelepaha meie vastu!
6 Kas sa oled meie peale tige igavesti ja jätkad oma viha põlvest põlve?
7 Kas sa meid ei elustaks taas, et su rahvas rõõmustuks sinus?
8 Issand, näita meile oma heldust ja anna meile oma abi!
9 Ma tahan kuulda, mida Jumal, Issand, räägib. Sest tema kuulutab rahu oma rahvale ja ütleb oma vagadele, et nad ei pöörduks alpuse poole.
10 Tõepoolest, tema pääste on ligi neile, kes kardavad teda, et meie maal au elaks,
11 heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud,
12 ustavus võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast.
13 Issand annab head ja meie maa annab oma lõikuse.
14 Õigus käib tema eel ja järgib tema samme.
Psalm 861 Taaveti palve. Issand, pööra oma kõrv ja kuule mind, sest ma olen vilets ja vaene!
2 Hoia mu hinge, sest ma olen vaga! Päästa sina, mu Jumal, oma sulane, kes loodab sinu peale!
3 Ole mulle armuline, Issand, sest ma hüüan su poole kogu päeva!
4 Rõõmusta oma sulase hinge, sest sinu poole, Issand, ma tõstan oma hinge!
5 Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.
6 Võta kuulda, Issand, mu palvet, ja pane tähele mu anumise häält!
7 Oma ahastuse päeval hüüan ma sind appi, sest sa vastad mulle.
8 Issand, sinu sarnast ei ole jumalate seas, ega ole niisuguseid tegusid kui sinul.
9 Kõik rahvad, keda sa oled teinud, tulevad kummardama su ette, Issand, ja annavad au sinu nimele.
10 Sest sina oled suur ja teed imesid, sina oled Jumal, sina üksi.
11 Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime!
12 Ma ülistan sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal, ja austan su nime igavesti.
13 Sest su heldus on suur minu vastu, ja sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest.
14 Jumal! Ülbed on tõusnud mu vastu, ja vägivaldsete jõuk püüab mu hinge; kuid sind nad ei pane tähele.
15 Ent sina, Issand, oled halastaja ja armuline Jumal, pikameelne ning rikas heldusest ja ustavusest.
16 Kaldu mu poole ja ole mulle armuline; anna oma sulasele oma ramm ja aita oma teenija poega!
17 Tee mulle tunnustäht mu heaks, et mu vihkajad näeksid ja häbeneksid, et sina, Issand, oled aidanud ja mind trööstinud!
Psalm 871 Korahi laste lugu ja laul. Tema alusmüür on pühadel mägedel -
2 Issand armastab Siioni väravaid rohkem kui kõiki Jaakobi hooneid.
3 Auväärseid asju räägitakse sinu sees, sa Jumala linn. Sela.
4 „Ma nimetan Rahabit ja Paabelit minu tundjateks. Vaata, Vilistimaa ja Tüüros koos Etioopiaga - need on seal sündinud.”
5 Aga Siionist öeldakse: Mees mehelt on nad seal sündinud, ja tema, Kõigekõrgem, asutab seda.
6 Issand loeb ära, kui ta rahvast kirjutab raamatusse: „See on seal sündinud.” Sela.
7 Ja lauldes ning ringtantsu tantsides hõisatakse: „Kõik mu allikad on sinus!”
Psalm 881 Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
2 Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.
3 Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!
4 Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
5 Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!
6 Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.
7 Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.
8 Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
9 Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.
10 Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.
11 Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.
12 Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?
13 Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?
14 Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.
15 Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?
16 Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.
17 Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;
18 need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.
19 Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.
Psalm 891 Esralase Eetani õpetuslaul.
2 Ma laulan Issanda heldusest igavesti, ma kuulutan oma suuga su ustavust põlvest põlve.
3 Sest ma ütlen: Igaveseks sa ehitasid helduse, taevastesse sa rajasid oma ustavuse.
4 „Ma olen teinud lepingu oma valituga, ma olen oma sulasele Taavetile vandunud:
5 Ma kinnitan su soo igaveseks ja ehitan su aujärje põlvest põlve.” Sela.
6 Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses.
7 Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas?
8 Jumal on kohutav pühade salajases kogus, ja ta on kardetav üle kõikide, kes teda ümbritsevad.
9 Issand, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Issand? Ja sinu ustavus on sinu ümber.
10 Sina valitsed mere uhkust; kui ta oma lained tõstab, vaigistad sina need.
11 Sina purustasid Rahabi nagu mahalöödu; oma vägeva käsivarrega sa pillutasid laiali oma vaenlased.
12 Sinu oma on taevas ja sinu on ka maa; maailmale ja kõigele, mis seda täidab, oled sina rajanud aluse.
13 Põhja ja lõuna oled sina loonud; Taabor ja Hermon laulavad hõisates sinu nimele.
14 Sinul on vägev käsivars, tugev on sinu käsi, kõrge su parem käsi.
15 Õigus ja õiglus on su aujärje alus; heldus ja ustavus käivad su palge ees.
16 Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad sinu palge valguses, Issand.
17 Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja sinu õigluses nad ülendatakse.
18 Sest sina oled nende tugevuse ilu, ja sinu hea meele pärast tõstetakse meie sarv kõrgele.
19 Sest Issanda hoolel on meie kilp, ja Iisraeli Püha hoolel on meie kuningas.
20 Kord sa rääkisid nägemuses oma vagadega ning ütlesid: „Ma olen pannud abi sangari kätte, ma olen valitu suureks tõstnud rahva hulgast.
21 Ma olen leidnud Taaveti, oma sulase, oma püha õliga olen ma tema võidnud.
22 Teda toetab mu käsi kõvasti ja mu käsivars tugevdab teda.
23 Vaenlane ei saa teda üllatada ega ülekohtune inimene teda maha rõhuda,
24 vaid mina taon puruks ta vaenlased ta eest ja löön maha tema vihkajad.
25 Ja mu ustavus ja mu heldus on temaga, ja tema sarv tõstetakse kõrgele minu nimes.
26 Ja ma panen tema käe mere peale ja ta parema käe jõgede peale.
27 Tema hüüab mind: Sina oled minu Isa, mu Jumal, mu päästekalju!
28 Ent mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa.
29 Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima.
30 Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad.
31 Kui ta lapsed hülgavad mu Seaduse ega käi mu määruste järgi,
32 kui nad teotavad mu korraldusi ega pea mu käske,
33 siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega,
34 kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust.
35 Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt.
36 Ma olen korra vandunud oma pühaduse juures; tõesti, ma ei valeta Taavetile.
37 Tema sugu püsib igavesti ja tema aujärg nagu päike minu ees;
38 nagu kuu peab ta jääma igavesti kindlaks ja nagu ustav tunnistaja pilvedes!” Sela.
39 Ja ometi oled sa tema ära tõuganud ja ära põlanud, sa oled saanud täis raevu oma võitud mehe vastu.
40 Sa oled tühistanud oma sulase lepingu, sa oled maani häbistanud tema krooni.
41 Sa oled kiskunud maha kõik tema müürid, sa oled tema kindlused teinud varemeiks.
42 Kõik, kes seda teed mööda käivad, rüüstavad teda, ta on saanud teotuseks oma naabritele.
43 Sa oled suureks tõstnud tema rõhujate parema käe, sa oled rõõmustanud kõiki tema vaenlasi.
44 Sa oled tagasi pööranud ka tema mõõgatera ega ole teda püsti hoidnud sõjas.
45 Sa oled lõpetanud tema hiilguse ja oled lükanud maha tema aujärje.
46 Sa oled lühendanud tema nooruspäevi ja oled katnud teda häbiga. Sela.
47 Kui kaua sa, Issand, peidad ennast? Kui kaua su viha peab leegitsema nagu tuli?
48 Mõtle, kui lühike on mu eluiga! Kui tühisteks sa oled loonud kõik inimlapsed!
49 Kus on inimene, kes jääb elama ega näe surma, kes päästab oma elu surmavalla käest? Sela.
50 Kus on su endised heldused, Issand, mis sa vandusid Taavetile oma ustavuses?
51 Mõtle, Issand, oma sulase teotusele kõigi suurte rahvaste poolt, mida ma kannan oma põues,
52 millega sinu vaenlased sind, Issand, teotavad, kui nad teotavad su võitud mehe jälgi!
53 Tänu olgu Issandale igavesti! Aamen ja aamen!
Psalm 901 Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
2 Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
3 Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
4 Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
5 Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
6 See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
7 Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
8 Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
9 Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
10 Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
11 Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
12 Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
13 Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
14 Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad ko

Seaded