Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 94 Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele!
Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda?
Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad.
Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa.
Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi,
ja mõtlevad: „Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.”
Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?
Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?
Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist?
Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.
Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust,
et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku.
Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa,
vaid kohus taotleb jälle õigust ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt.
Kes seisab minu eest tigedate vastu? Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu?
Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.
Kui ma ütlesin: „Mu jalg vääratab”, siis sinu heldus, Issand, toetas mind.
Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.
Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega, kus tehakse kurja seaduse varju all,
kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale ja mõistetakse hukka vaga veri?
Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin.
Tema tasub neile kätte nende nurjatuse ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast. Issand, meie Jumal, hukkab nad.
Jeremija 5 Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.
Aga kuigi nad ütlevad: „Nii tõesti kui Issand elab”, vannuvad nad siiski valet.
Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.
Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.
Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.
Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.
Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.
Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.
Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.
Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.
Nad on salanud Issandat ja on öelnud: „Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!”
Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!
Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.
Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.
Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.
Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad.
1. Timoteose 1 Selle korralduse ma annan sulle, mu poeg Timoteos, varasemate sinu kohta käivate ennustuste põhjal, et sa nende toel võitleksid head võitlust,
säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja.
Nende seas on Hümenaios ja Aleksandros; nemad ma olen loovutanud saatanale, et nad karistatuna loobuksid Jumala teotamisest.