Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 94 Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele!
Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda?
Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad.
Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa.
Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi,
ja mõtlevad: „Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.”
Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?
Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?
Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist?
Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.
Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust,
et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku.
Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa,
vaid kohus taotleb jälle õigust ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt.
Kes seisab minu eest tigedate vastu? Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu?
Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.
Kui ma ütlesin: „Mu jalg vääratab”, siis sinu heldus, Issand, toetas mind.
Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.
Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega, kus tehakse kurja seaduse varju all,
kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale ja mõistetakse hukka vaga veri?
Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin.
Tema tasub neile kätte nende nurjatuse ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast. Issand, meie Jumal, hukkab nad.
Jeremija 14 Issanda sõna, mis Jeremijale tuli ühenduses põuaga:
„Juuda leinab, ta väravad jäävad tühjaks, leinates lamatakse maas, Jeruusalemmast tõuseb hädakisa.
Nende suurnikud läkitavad oma alamaid vee järele; need lähevad kaevude juurde, aga ei leia vett - nende astjad tulevad tühjalt tagasi. Neil on häbi ja nad tunnevad piinlikkust ning katavad oma pead.
Sest põld on kohkunud, et maal ei ole vihma, põllumehed häbenevad ja katavad oma pead.
Koguni poeginud emahirv väljal jätab maha oma vasika, sest värsket rohtu ei ole.
Ja metseeslid seisavad tühermail ja ahmivad õhku nagu šaakalid; nende silmad tuhmuvad, sest rohtu ei ole.
Kui meie süüteod tunnistavad meie vastu, siis, Issand, toimi meiega oma nime kohaselt! Sest meie taganemisi on palju, me oleme pattu teinud sinu vastu.
Sina, Iisraeli lootus, tema päästja hädaajal. Mispärast sa oled nagu võõras maal või nagu rändur, kes lööb telgi üles ainult ööbimiseks?
Mispärast sa oled nagu jahmunud mees, nagu keegi, kes on võimetu päästma? Ja ometi oled sa meie keskel, Issand! Meile on pandud sinu nimi, ära jäta meid maha!
Nõnda ütleb Issand selle rahva kohta: Nii on siis neile meeldinud hulkuda, nad ei ole säästnud oma jalgu; seepärast ei ole Issandal neist hea meel, ta meenutab nüüd nende süüd ja nuhtleb nende patte.
Ja ütle neile see sõna: Minu silmist voolavad pisarad ööd ja päevad ega lakka, sest neitsi, mu rahva tütar, on vigastatud raske vigastusega, tema haav on ravimatu.
Kui ma lähen väljale, siis vaata: mõõgaga tapetud. Ja kui ma tulen linna, siis vaata: näljatõved. Aga niihästi prohvetid kui preestrid uitavad maal ega tea midagi.
Kas sa oled Juuda hoopis hüljanud? Või on su hing Siionist tüdinud? Mispärast sa oled meid nõnda löönud, et me ei saa terveks? Oodatakse rahu, aga head ei ole, ja paranemise aega, ent vaata: on kohkumus.
Issand, me tunneme oma õelust ja oma vanemate süüd, ja et me oleme pattu teinud sinu vastu.
Oma nime pärast ära põlga meid, ära teota oma aujärge! Pea meeles, ära tee tühjaks oma lepingut meiega!
Kas paganate ebajumalate seas on vihmategijaid või annab taevas piisku iseenesest? Eks see ole sina, Issand, meie Jumal? Me loodame sinu peale, sest sina oled kõik selle teinud.”
Luuka 22 Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu!
Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!”
Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!”
Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri majja. Ent Peetrus järgnes eemalt.
Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende sekka.
Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: „Ka tema oli koos Jeesusega.”
Peetrus aga salgas: „Naine, ma ei tunne teda.”
Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: „Ka sina oled nende seast.” Peetrus aga lausus: „Inimene, ma ei ole.”
Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine: „Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane.”
Peetrus aga ütles: „Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid.” Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk.
Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.