Eestikeelne Piibel 1997
2. Kuningate 14 Iisraeli kuninga Joase, Jooahase poja teisel aastal hakkas valitsema Juuda kuningas Amasja, Joase poeg.Ta oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Jooaddan, Jeruusalemmast.
Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte nõnda nagu tema isa Taavet; ta tegi kõik nõnda, nagu tema isa Joas oli teinud.
Ometi ei kadunud ohvrikünkad, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
Ja kui tal oli kuningriik kindlalt käes, siis ta lõi maha oma sulased, need, kes olid maha löönud kuninga, tema isa.
Tapjate lapsed aga jättis ta surmamata, nõnda nagu on kirjutatud Moosese Seaduse raamatus, milles Issand on käskinud ja öelnud: „Isasid ärgu surmatagu laste pärast ja lapsi ärgu surmatagu isade pärast, vaid igaüks surgu oma patu pärast!”
Tema lõi Soolaorus maha kümme tuhat edomlast ja vallutas sõjaga Sela ning pani sellele nimeks Jokteel, mis sellel on tänapäevani.
Siis Amasja läkitas käskjalad ütlema Iisraeli kuningale Joasele, Jehu poja Jooahase pojale: „Tule, vaatame teineteisele näkku!”
Aga Iisraeli kuningas Joas läkitas Juuda kuningale Amasjale vastuse: „Liibanoni orjavits läkitas ütlema Liibanoni seedrile: Anna oma tütar naiseks mu pojale! Aga Liibanoni metsloomad läksid mööda ja tallasid orjavitsa ära.
Sa oled tublisti löönud edomlasi, seepärast teeb su süda sind suureliseks; pea see au enesele ja jää koju. Mispärast sa tikud õnnetusse, kus sa langed ise ja koos sinuga Juuda?”
Aga Amasja ei kuulanud; siis tuli Iisraeli kuningas Joas ja nad vaatasid teineteisele näkku, tema ja Juuda kuningas Amasja, Juudale kuuluvas Beet-Semesis.
Juuda löödi maha Iisraeli ees ja igamees põgenes oma telki.
Ja Iisraeli kuningas Joas võttis Beet-Semesis vangi Juuda kuninga Amasja, Ahasja poja Joase poja; ja kui ta tuli Jeruusalemma, siis ta kiskus maha nelisada küünart Jeruusalemma müüri Efraimi väravast kuni Nurgaväravani.
Ja ta võttis ära kõik kulla ja hõbeda ja kõik riistad, mis leidusid Issanda kojas ja kuningakoja varanduste hulgas, ja võttis pantvange ning läks tagasi Samaariasse.
Psalm 92 Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem,
hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust,
kümnekeelsel pillil ja naablil, kandlel mängides.
Sest sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil.
Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes.
Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad
kuulutama, et Issand on siiras, et minu kaljus ei ole ülekohut.
Markuse 4 Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Ja tema juurde kogunes väga suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ja istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve rannal
ning ta õpetas neid palju tähendamissõnadega. Ja ta ütles neile oma õpetuses:
„Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama.
Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.
Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda,
ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest sel ei olnud juurt.
Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja lämmatasid selle ning see ei andnud vilja.
Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”
Ja ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Kui Jeesus jäi koos kaheteistkümne jüngri ja mõne teisega omaette, küsisid need temalt seletust nende tähendamissõnade kohta.
Ja ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile väljasolijaile ilmneb kõik tähendamissõnades,
et nad vaadates vaataksid ega näeks ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ega antaks neile andeks.”
Ja Jeesus ütles neile: „Teie ei tea isegi selle tähendamissõna tähendust, ja kuidas te siis võiksite mõista mis tahes muud tähendamissõna?
Külvaja külvab sõna.
Teeäärsed on need, kuhu külvatakse sõna, ja kui nad vaid kuulevad, tuleb kohe saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna.
Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu,
ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad nad kohe.
Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on sellised, kes sõna küll kuulevad,
ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks.
Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”