Piibel.NET
Otsing Ps 91:1-2, 9-16; 2Ms 5:10-23; Ap 7:30-34
(29 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 5 Ja rahva sundijad ja ülevaatajad läksid välja ning rääkisid rahvaga, öeldes: „Nõnda ütleb vaarao: Mina ei anna teile enam õlgi.
Minge ise, võtke endile õlgi, kust aga leiate, ent teie orjusest ei vähendata midagi!”
Siis rahvas hajus üle kogu Egiptusemaa korjama kõrsi õlgede asemel.
Ja sundijad kihutasid tagant, öeldes: „Tehke oma töö valmis, oma igapäevane jagu nagu siis, kui oli õlgi!”
Ja Iisraeli laste ülevaatajaid, kes vaarao sundijate poolt olid pandud nende üle, peksti, öeldes: „Mispärast te ei ole täitnud telliskivide määra endiselt, ei eile ega täna?”
Siis Iisraeli laste ülevaatajad tulid ja kisendasid vaarao poole, öeldes: „Mispärast sa teed oma sulastega nõnda?
Õlgi su sulastele ei anta, aga siiski öeldakse meile: Tehke telliskive! Vaata, su sulaseid pekstakse ja su rahvas teeb pattu!”
Aga tema vastas: „Laisad olete! Te olete laisad, seepärast te ütlete: Me tahame minna Issandale ohverdama!
Nüüd minge tööle! Õlgi teile ei anta, aga määratud hulga telliskive te peate andma!”
Siis Iisraeli laste ülevaatajad nägid endid olevat täbaras olukorras, kui neile öeldi: „Te ei tohi ühelgi päeval vähendada oma telliskivide päevaosa!”
Ja kui nad vaarao juurest tulid, siis nad kohtasid Moosest ja Aaronit, kes olid neid oodanud,
ja ütlesid neile: „Issand karistagu teid ja mõistku kohut, sest te olete meid viinud halba kuulsusesse vaarao ja tema sulaste silmis ja neile mõõga meie tapmiseks kätte andnud!”
Siis Mooses pöördus jälle Issanda poole ning ütles: „Issand, mispärast sa oled sellele rahvale kurja teinud? Milleks sa siis mind oled läkitanud?
Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!”
Psalm 91 Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”
Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.
Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
„Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.”
Apostlite 7 Ja kui nelikümmend aastat sai täis, näitas talle ennast ingel Siinai mäe lähedal kõrbes tuleleegis kibuvitsapõõsas.