Eestikeelne Piibel 1997
5. Moosese 31 Ja Issand ütles Moosesele: „Vaata, see aeg ligineb, mil sa pead surema. Kutsu Joosua ja astuge kogudusetelki, siis ma annan temale kohustuse!” Siis Mooses läks koos Joosuaga, ja nad astusid kogudusetelki.Ja Issand ilmutas ennast telgis pilvesambas, ja pilvesammas seisis telgi ukse kohal.
Ja Issand ütles Moosesele: „Vaata, sa lähed magama oma vanemate juurde, aga see rahvas võtab kätte ja käib hoorates võõraste jumalate järel sellel maal, kuhu ta nüüd jõuab; ta jätab mind maha ja tühistab mu lepingu, mille ma temaga olen teinud.
Sel ajal süttib mu viha põlema tema vastu ja ma jätan ta maha ning peidan oma palge tema eest ja teda hävitatakse ning teda tabab palju õnnetusi ja ahastusi. Sel ajal ta ütleb: „Eks ole need õnnetused mind tabanud selle pärast, et mu Jumal ei ole minu keskel?”
Aga sel ajal peidan ma oma palge täiesti kõige selle kurja pärast, mis ta on teinud, pöördudes teiste jumalate poole.
Ja nüüd kirjutage endile üles see laul! Õpeta seda Iisraeli lastele ja pane see neile suhu, et see laul oleks mulle tunnistajaks Iisraeli laste vastu!
Sest ma tahan neid viia sellele maale, mille ma nende vanemaile vandega tõotasin, mis piima ja mett voolab. Nad söövad, nende kõhud saavad täis ja nad rasvuvad, aga nad pöörduvad teiste jumalate poole ja teenivad neid, nad põlgavad mind ja tühistavad minu lepingu.
Kui neid tabavad suured õnnetused ja ahastused, siis kõneleb see laul tunnistajana nende vastu, sest see ei tohi ununeda nende järglaste suust, sellepärast et ma tunnen nende mõtteid, mis nad nüüd mõlgutavad, enne kui ma viin nad maale, mille ma vandega olen tõotanud neile anda.”
Ja Mooses kirjutas sel päeval üles selle laulu ning õpetas seda Iisraeli lastele.
Psalm 90 Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!
Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust!
Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus!
Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!
Tiituse 1 Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis jäi korraldamata, ning seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks:
kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed, keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.
Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline, kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,
vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma vasturääkijaid.