Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 16 Ja õhtul tulid vutid ning katsid leeri; ja hommikul oli kastekord leeri ümber.Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas.
Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad küsisid üksteiselt: „Mis see on?” Sest nad ei teadnud, mis see oli. Aga Mooses vastas neile: „See on leib, mida Issand annab teile süüa.
Issand käskis nõnda: Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on!”
Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem.
Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei olnud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju, kui ta sõi.
Ja Mooses ütles neile: „Ükski ärgu jätku sellest midagi homseks!”
Aga nad ei kuulanud Moosest, vaid mõningad jätsid sellest järele järgmiseks hommikuks; see täitus ussidega ja haises. Siis Mooses vihastus nende pärast.
Nõnda nad kogusid seda igal hommikul, igaüks niipalju, kui ta sõi; aga kui päike läks palavaks, siis see sulas.
Kuuendal päeval nad kogusid leiba kahekordselt, igaühele kaks kannu; siis tulid kõik koguduse vanemad ja teatasid sellest Moosesele.
Ja tema ütles neile: „See ongi, millest Issand rääkis. Homme on puhkus, Issanda püha hingamispäev. Mida küpsetate, seda küpsetage, ja mida keedate, seda keetke! Aga kõik, mis teil üle jääb, pange endile homseks tallele!”
Ja nad talletasid selle homseks, nagu Mooses käskis; see ei läinud haisema ega tulnud sellesse usse.
Ja Mooses ütles: „Sööge seda täna, sest täna on Issanda hingamispäev; täna te seda väljalt ei leia.
Kuus päeva saate seda koguda, aga seitsmes päev on hingamispäev, siis seda ei ole.”
Psalm 78 Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.
Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.
Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.
Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.
Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.
Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.
Rooma 9 Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?”
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?”
Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?
Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks,
ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?
Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.
Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas.
Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi: Teie pole minu rahvas!, et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks.”
Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed,
sest lõplikult ja kiiresti teeb Issand tõeks oma sõna maa peal.”
Ja nõnda on Jesaja ette öelnud: „Kui vägede Issand poleks meile jätnud seemet, siis oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks.”