Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 5 Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,
kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,
et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,
et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,
et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.
Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.
Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.
Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.
Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.
Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.
Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.
Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.
Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!”
Psalm 77 Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Aasafi laul.
Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.
Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.
Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sela.
Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida.
Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud.
Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb:
Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt?
Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?
Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Sela.
Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.
Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast
ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.
Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal?
Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas;
sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.
Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid.
Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.
Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värises ja vabises.
Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.
Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.
1. Peetruse 3 Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud.
Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud -, et ka teie võiksite pärida õnnistuse.
Sest „kes tahab armastada elu ja näha häid päevi, see vaigistagu keelt kõnelemast kurja ja huuli rääkimast pettust.
Ta hoidugu eemale kurjast ja tehku head, otsigu rahu ja taotlegu seda,
sest Issanda silmad on õiglaste poole ja tema kõrvad on lahti nende anumistele, aga Issanda pale on nende vastu, kes teevad kurja.”
Kes on, kes saab teile teha kurja, kui te olete innukad tegema head?
Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad. „Ent ärge kartke nende hirmutamist ja ärge kohkuge”,
vaid pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on.
Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult, omades head südametunnistust, et need, kes laimavad teie head käitumist Kristuses, jääksid häbisse just selles, milles nad teid halvustavad.
Parem on head tehes kannatada, kui see on Jumala tahtmine, kui kurja tehes.
Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi,