Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 73 Aasafi laul. Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
Ja nad ütlevad: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?”
Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
Õpetussõnad 11 Valed kaalud on Issanda meelest jäledus, aga õigest vihist on tal hea meel.
Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus.
Ausus juhib õiglasi, aga valelikkus hävitab truudusemurdjad.
Varandusest pole kasu vihapäeval, aga õiglus päästab surmast.
Õiglus tasandab vagale tema tee, aga õel langeb oma õeluse läbi.
Õigete õiglus päästab neid, aga truudusemurdjaid vangistab nende oma himu.
Kui õel inimene sureb, siis ta lootus hävib, ja rumalate ootus kaob.
Õige päästetakse hädast, aga õel satub sinna tema asemel.
Suuga hävitab jumalatu oma ligimese, aga õiged pääsevad teadlikkuse läbi.
Õigete õnnest hõiskab linn ja õelate hukkumisest tuntakse rõõmu.
Õigete õnnistusest kerkib linn, aga õelate suu kisub selle maha.
Napiaruline on, kes halvustab oma ligimest, aga arukas mees on vait.
Kes käib keelekandjana, reedab saladusi, aga kes on ustava vaimuga, varjab neid.
Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi.
Kes asub käendajaks võõrale, selle käsi käib halvasti, aga kes käendamist ei salli, võib olla muretu.
Veetlev naine saavutab au ja virgad saavutavad rikkuse.
Kes osutab halastust, teeb head iseenesele, aga kalk teeb valu oma ihule.
Õel teenib petise palga, aga õigluse külvaja tõelise tasu.
Kes püsib õigluses, jääb elama, aga kes taotleb kurja, saab surma.
Need, kel valelik süda, on Issanda meelest jäledad, aga tal on hea meel neist, kelle tee on laitmatu.
Käsi selle peale! Kuri ei jää karistuseta, aga õigete sugu pääseb.
Otsekui kuldrõngas sea kärsas on ilus naine, kel puudub peenetundelisus.
Õigete igatsuseks on ainult hea, õelate ootuseks viha.
Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes.
Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.
Kes keelab vilja, seda sajatab rahvas, aga müüja peale tuleb õnnistus.
Kes taotleb head, leiab tunnustuse, aga kes kavatseb kurja, seda ennast see tabab.
Kes loodab oma rikkuse peale, langeb, aga õiged haljendavad nagu lehed.
Kes oma koja hooletusse jätab, lõikab tuult, ja rumal saab targale sulaseks.
Õiglase vili on elupuu, aga tark saab hinged.
Vaata, õigele tasutakse maa peal, saati siis õelale ja patusele.
Heebrealaste 12 Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.
Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!
Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib!
Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.”
Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?
Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad.
Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada?
Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest.
Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.
Seepärast tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved
ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et lonkur ei väänaks jalga, vaid pigem saaks terveks.