Eestikeelne Piibel 1997
2. Kuningate 21 Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Hefsiba.Tema tegi kurja Issanda silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mille ta isa Hiskija oli hävitanud, ja ta püstitas altareid Baalile, valmistas Ašera kuju, nõnda nagu Iisraeli kuningas Ahab oli teinud, ja ta kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid.
Tema ehitas altareid Issanda kotta, kuigi Issand oli öelnud: „Jeruusalemma panen ma oma nime.”
Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Issanda koja kumbagi õue.
Tema laskis oma poja tulest läbi käia, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda.
Tema paigutas kotta Ašera nikerdatud kuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Issand oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: „Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigist Iisraeli suguharudest, panen ma oma nime igaveseks ajaks.
Ma ei tee enam Iisraeli jalga kodutuks sellelt maalt, mille ma olen andnud nende vanemaile, kui nad ainult panevad tähele ja teevad kõike, mida ma neid olen käskinud, ja kogu Seaduse järgi, mille mu sulane Mooses neile andis.”
Aga nad ei võtnud kuulda, vaid Manasse ahvatles neid tegema rohkem kurja kui need paganad, keda Issand oli hävitanud Iisraeli laste eest.
Ja Issand rääkis oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes:
„Et Juuda kuningas Manasse on teinud neid jõledaid asju, ja on teinud rohkem paha, kui tegid emorlased, kes olid enne teda, ja on saatnud ka Juuda pattu tegema oma ebajumalatega,
siis ütleb Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, ma lasen tulla Jeruusalemmale ja Juudale niisuguse õnnetuse, et igaühel, kes sellest kuuleb, hakkavad mõlemad kõrvad kumisema.
Ma tõmban Jeruusalemma peale Samaaria mõõdunööri ja Ahabi soo loodi; ma pühin Jeruusalemma, nõnda nagu pühitakse vaagnat: see pühitakse ja pööratakse kummuli.
Ma hülgan oma pärisosa jäägi ja annan nad nende vaenlaste kätte; nad saavad saagiks ja riisutavaiks kõigile oma vaenlastele,
sellepärast et nad on teinud kurja minu silmis ja on mind vihastanud sellest päevast peale, kui nende vanemad lahkusid Egiptusest, kuni tänapäevani.”
Psalm 66 Laulujuhatajale: laul ja lauluviis. Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!
Ülistage mängides tema nime au, andke temale au ja kiitust!
Öelge Jumalale: Kui kardetavad on sinu teod! Su suure väe pärast teesklevad su vaenlased su ees,
kõik ilmamaa kummardab sind ja mängib sulle kiitust, ta mängib kiitust su nimele. Sela.
Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures.
Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!
Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks! Sela.
Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus!
Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda.
Rooma 7 Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.
Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.
Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea.
Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab.
Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.
Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.
Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.
Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja.
Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,
oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes.
Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?
Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.