Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 65; Jl 2:1-11; 2Tm 3:10-15
(31 vastet, leht 1 2-st)
Psalm 65Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis. 
Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused. 
Sina kuuled palvet, sinu juurde tuleb kõik liha. 
Minu süüteod on minust vägevamad, aga meie üleastumised annad sina andeks. 
Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest. 
Kardetavate tegudega vastad sa meile õigluses, sa meie pääste Jumal, sa kõige ilmamaa otsade ja kauge mere lootus, 
kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega, 
kes vaigistad mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu, 
nõnda et ilmamaa äärte elanikud kardavad su imetähti. Päikese tõusu ja loojaku maad sa paned rõõmsasti hõiskama. 
Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad, 
kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku. Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu. 
Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli. 
Rohtla vainud haljendavad ja kingud vöötavad end ilutsemisega, 
nurmed rõivastuvad lambakarjadesse ja orud mähkuvad vilja; nad hõiskavad, nad laulavadki. 
Joel 2 Puhuge sarve Siionis, tõstke häält mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Issanda päev tuleb, see on ligidal, 
pime ja must päev, pilvine ja sünge päev! Nõnda nagu koit laotub mägedele, tuleb suur ja vägev rahvas, kelle sarnast pole olnud igiaegadest alates ega tule ka enam pärast teda, tulevaste põlvede aastateni. 
Tema ees käib hävitav tuli ja tema taga kõrvetav leek; tema ees on maa otsekui Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest. 
Neil on otse hobuste välimus ja nad jooksevad kui sõjaratsud. 
Otsekui sõjavankrite mürinal kihutavad nad üle mäeharjade, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi moel, vägeva rahva sarnaselt, kes on valmis tapluseks. 
Nende ees värisevad rahvad, kahvatuvad kõik palged. 
Nad ruttavad nagu võitlejad, ronivad müüridele nagu sõdurid. Igaüks käib oma teed ega muuda oma rada. 
Üks ei tõuka teist, igaüks käib oma teed; nad sööstavad peatumata viskodade vahelt läbi. 
Nad tormavad linna, jooksevad müürile, ronivad kodadesse, tungivad akendest sisse nagu varas. 
Nende ees väriseb maa, põrub taevas, päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära. 
Ja Issand laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees, sest tema leer on väga suur. Tõesti, vägev on tema käsutäitja, sest Issanda päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?