Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 9 Siis Issand ütles Moosesele: „Tõuse hommikul vara ja astu vaarao ette ning ütle temale: Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida!Sest seekord ma saadan kõik oma nuhtlused sulle enesele ja su sulastele ning su rahvale, et sa teaksid, et minu sarnast ei ole kogu maailmas.
Kui ma nüüd oma käe välja sirutasin ja sind ja su rahvast lõin katkuga, siis oleksid sa maa pealt kaotatud olnud,
aga ma jätsin sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nimi kogu maailmas.
Kui sa veel ülbe oled mu rahva vastu ega lase neid minna,
vaata, siis ma lasen homme sadada väga rasket rahet, millist ei ole Egiptuses olnud ta asustamisajast tänini.
Ja nüüd läkita järele, päästa oma kari ja kõik, kes sul väljal on! Kõigi inimeste ja loomade peale, kes on väljal ega ole viidud koju, langeb rahe ja nad surevad.”
Kes vaarao sulaseist kartis Issanda sõna, päästis oma sulased ja karja koju.
Aga kes ei võtnud Issanda sõna südamesse, jättis oma sulased ja karja väljale.
Ja Issand ütles Moosesele: „Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb rahet kogu Egiptusemaale, inimeste ja loomade peale, ja kõigi taimede peale Egiptusemaal!”
Ja Mooses sirutas oma kepi taeva poole ning Issand andis müristamist ja rahet, ja tuli lõi maha; ja Issand laskis Egiptusemaale rahet sadada.
Ja rahe ja tuli, mis oli rahega segamini, olid väga rängad, milliseid ei ole olnud kogu Egiptusemaal selle asustamisest alates.
Ja rahe lõi maha kogu Egiptusemaal kõik, kes olid väljal, niihästi inimesed kui loomad; ja rahe lõi maha kogu rohu ning murdis kõik puud väljal.
Ainult Gooseni maakonnas, kus olid Iisraeli lapsed, ei olnud rahet.
Siis vaarao läkitas järele ja kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles neile: „Ma olen seekord pattu teinud. Issand on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad.
Paluge Issandat, sest on küllalt Jumala müristamisest ja rahest. Ma lasen teid minna ja teil pole enam vaja jääda!”
Ja Mooses vastas temale: „Kui ma olen linnast välja läinud, siis ma sirutan oma käed Issanda poole: müristamine lakkab ja rahet ei ole enam, et sa teaksid, et maa on Issanda päralt.
Aga sinust ja su sulaseist ma tean, et te veelgi ei karda Jumalat Issandat.”
Ja lina ja oder löödi maha, sest oder oli loonud ja lina oli kupras;
nisu ja okasnisu aga ei löödud maha, sest need olid hilised.
Ja Mooses läks ära vaarao juurest, linnast välja, ja sirutas oma käed Issanda poole: müristamine ja rahe lakkasid ning vihma ei sadanud enam maa peale.
Kui vaarao nägi, et vihm, rahe ja müristamine lakkasid, siis ta patustas edasi ja tegi oma südame kõvaks, tema ja ta sulased.
Vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud Iisraeli lapsi minna - nagu Issand oli Moosese läbi öelnud.
Psalm 65 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused.
Sina kuuled palvet, sinu juurde tuleb kõik liha.
Minu süüteod on minust vägevamad, aga meie üleastumised annad sina andeks.
Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest.
Kardetavate tegudega vastad sa meile õigluses, sa meie pääste Jumal, sa kõige ilmamaa otsade ja kauge mere lootus,
kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega,
kes vaigistad mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu,
nõnda et ilmamaa äärte elanikud kardavad su imetähti. Päikese tõusu ja loojaku maad sa paned rõõmsasti hõiskama.
Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad,
kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku. Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu.
Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.
Rohtla vainud haljendavad ja kingud vöötavad end ilutsemisega,
nurmed rõivastuvad lambakarjadesse ja orud mähkuvad vilja; nad hõiskavad, nad laulavadki.
Apostlite 27 Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.
Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.
Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.
Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.
Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,
ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.