Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 7 Siis Issand ütles Moosesele: „Vaarao süda on kalk, ta keeldub rahvast ära laskmast.Mine hommikul vaarao juurde, kui ta läheb vee äärde, ja astu temale vastu Niiluse jõe ääres. Võta kätte kepp, mis muutus maoks,
ja ütle temale: Issand, heebrealaste Jumal, on mind läkitanud sinu juurde, et ma ütleksin: Lase mu rahvas minna ja mind kõrbes teenida! Aga vaata, sa ei ole senini kuulda võtnud.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Sellest sa tunned, et mina olen Issand: vaata, ma löön kepiga, mis mul käes on, jõe vett, ja see muutub vereks.
Kalad jões surevad ja jõgi hakkab haisema, nõnda et egiptlased jõest vett juues tunnevad tülgastust.”
Ja Issand ütles Moosesele: „Ütle Aaronile: Võta oma kepp ja siruta käsi egiptlaste vete kohale, nende jõgede, kanalite, tiikide ja kõigi veekogude kohale, et need muutuksid vereks. Siis on kogu Egiptusemaal veri, niihästi puu- kui kiviastjais.”
Ja Mooses ja Aaron tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Ta tõstis kepi üles ning lõi Niiluse jõe vett vaarao ja ta sulaste silma ees, ja kõik vesi jões muutus vereks.
Ja kalad jões surid, jõgi haises ja egiptlased ei saanud jõest vett juua; ja veri oli kogu Egiptusemaal.
Aga Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega sedasama. Ja vaarao süda jäi kõvaks ning ta ei kuulanud neid, nagu Issand oli öelnud.
Ja vaarao pöördus ümber ning läks oma kotta ega võtnud ka seda südamesse.
Aga kõik egiptlased kaevasid Niiluse jõe ümbruses joogivett otsides, sest nad ei saanud jõe vett juua.
Psalm 65 Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused.
Sina kuuled palvet, sinu juurde tuleb kõik liha.
Minu süüteod on minust vägevamad, aga meie üleastumised annad sina andeks.
Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest.
Kardetavate tegudega vastad sa meile õigluses, sa meie pääste Jumal, sa kõige ilmamaa otsade ja kauge mere lootus,
kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega,
kes vaigistad mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu,
nõnda et ilmamaa äärte elanikud kardavad su imetähti. Päikese tõusu ja loojaku maad sa paned rõõmsasti hõiskama.
Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad,
kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku. Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu.
Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.
Rohtla vainud haljendavad ja kingud vöötavad end ilutsemisega,
nurmed rõivastuvad lambakarjadesse ja orud mähkuvad vilja; nad hõiskavad, nad laulavadki.
Apostlite 27 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”
Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
Aga me peame jõudma mingile saarele.”
Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda + Süld on laialisirutatud käte vaheline pikkus, umbes 2 m. ; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
ütles Paulus pealikule ja sõduritele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!”
Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: „Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!”
Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.