Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 18 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:„Millal sa teed sõnadele lõpu? Mõtle järele, ja rääkigem siis.
Miks peetakse meid loomadeks, oleme rumalad teie silmis?
Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad - kas sinu pärast jäetakse maha maa või nihutatakse kalju oma asemelt?
Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista.
Ta telgis pimeneb valgus ja ta kohal kustub tema lamp.
Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks ja ta oma nõu paiskab ta maha.
Sest ta oma jalad viivad ta võrku ja ta käib püüniste peal.
Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni.
Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus.
Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul.
Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks.
Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed.
Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
Tema telki asub elama see, mis pole tema oma, ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt.
Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata tänaval.
Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära.
Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm.
Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”
Psalm 64 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!
Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,
kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,
et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.
Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: „Kes meid näeb?”
Nemad mõtlevad jultunud tegudele: „Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!” Sest sügav on mehe sisemus ning süda.
Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.
Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.
Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.
Õige rõõmustab Issandas ja otsib pelgupaika tema juures; ja kõik hõiskavad, kes on õiglased südamelt.
1. Korintose 1 Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,
sest kirjutatud on: „Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse.”
Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks?
Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad.
Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust,
meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks,
ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.
Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.
Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost.
Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.
Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on,
et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.
Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks,
et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!”