Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 50 Aasafi laul. Vägev Jumal Issand kõneleb ja hüüab ilmamaale päikese tõusust selle loojakuni.Siionist, kõige ilu täiusest, hakkab Jumal kiirgama.
Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab tema eel ja tema ümber möllab maru väga.
Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale.
„Koguge mulle kokku mu vagad, kes minuga on teinud lepingu ohvri juures!”
Siis taevad kuulutavad tema õigust, sest Jumal on kohtumõistja. Sela.
„Kuule, mu rahvas, ja ma räägin! Kuule, Iisrael, ma tunnistan su vastu: Jumal, sinu Jumal, olen mina!
Ei ma sind noomi su ohvrite pärast, sest su põletusohvrid on mu ees alati.
Ei ma võta su kojast härjavärsse ega sikke su taradest.
Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel.
Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures.
Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks seda sulle; sest maailm ja selle täius on minu päralt.
Kas ma peaksin sööma härgade liha ja jooma sikkude verd?
Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!
Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!”
Aga õelale ütleb Jumal: „Mis on sul sellest, et sa jutustad mu seadustest ja võtad oma suhu minu lepingu?
Sina ju vihkad õpetust ja heidad mu sõnad oma selja taha.
Kui sa näed varast, siis sa oled meeleldi koos temaga ja sul on osa abielurikkujatega.
Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust.
Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega.
Seda sa tegid, aga mina olin vait. Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!”
Pange siis seda tähele teie, kes unustate Jumala, et ma ei murraks, ilma et keegi päästaks!
Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!
Sakarja 7 Ja kuningas Daarjavese neljandal aastal tuli Issanda sõna Sakarjale üheksanda kuu, kislevikuu neljandal päeval.
Peetel oli saatnud Sareseri ja Regem-Meleki oma meestega leevendama Issanda palet
ja küsima preestreilt, kes olid vägede Issanda kojas, ja prohveteilt nõnda: „Kas ma pean viiendas kuus nutma ja paastuma, nagu ma nii palju aastaid olen teinud?”
Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:
„Räägi kogu maa rahvale ja preestreile ning ütle: Kui te olete paastunud ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat, kas te siis mulle olete paastunud?
Ja kui te olete söönud ja joonud, eks te ole siis söönud ja joonud iseendile?
Kas pole need samad sõnad, mis Issand kuulutas endiste prohvetite läbi, kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad elasid alles rahus ja Lõunamaa ja Madalmaa olid asustatud?”
Ja Issanda sõna tuli Sakarjale; ta ütles:
„Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale!
Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!
Aga nad tõrkusid tähele panemast ja tegid oma kaela kangeks ja kõrvad kurdiks kuulma.
Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha.
Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand.
Ma puhusin nad laiali kõigi paganate juurde, keda nad ei tundnud, ja maa nende taga jäi tühjaks minejaist ja tulijaist. Nõnda muudeti ihaldatud maa kõrbeks.”
Juuda 1 Aga ma tahan meenutada teile, kes te seda kõike küll juba teate, et Issand, kui ta kord oli päästnud rahva Egiptusemaalt, teisel korral hukkas uskmatud,
ning et ta ingleidki, kes ei hoidnud kinni oma päritolust, vaid hülgasid oma eluaseme, säilitab pilkase pimeduse all jäädavais ahelais suure päeva kohtuni.
Nii nagu ka Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena.
Otse nõndasamuti ju pilastavad ka need unenägijad ihu, lükkavad kõrvale Issanda valitsuse ja teotavad kirkuseingleid.
Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!”
Kuid need teotavad ju kõike, mida nad ei tunne. Millest nad aga loomu poolest nagu mõistuseta loomad aru saavad, selles nad hukutavad end.
Häda neile, sest nad on läinud Kaini teed ja andunud tasu eest Bileami eksitusele ning Korahi kombel vastuhakkamise läbi hukkunud!
Nemad on need teie armastussöömaaegade mustuseplekid, kes kartmatult teiega koos pidutsedes iseennast nuumavad. Nad on tuulte aetavad veeta pilved, hilissügisesed viljatud puud, ülesjuuritult kahekordselt surnud,
oma häbi välja vahutavad metsikud merelained, ekslevad tähed, kelle jaoks on hoitud pilkane pimedus igavesti.
Aga nende kohta on ka Eenok, seitsmes Aadamast, ennustanud: „Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga
pidama kohut kõigi üle ja karistama iga hinge kõikide nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalakartmatult on teinud, ja kõikide kalkide sõnade eest, mida jumalakartmatud patused on tema vastu rääkinud.”
Need on nurisevad saatusekirujad, oma himude järgi käijad, kelle suu räägib õõnsaid sõnu, ja nad lipitsevad inimeste ees kasu pärast.
Teie aga, armsad, meenutage meie Issanda Jeesuse Kristuse apostlite sõnu, mida nad juba enne on rääkinud.
Sest nad ütlesid teile, et viimsel ajal tuleb oma jumalakartmatute himude järgi käivaid pilkajaid.
Need on lõhede tekitajad, maised, kellel ei ole Vaimu.
Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus,
hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.