Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 50 „Kuule, mu rahvas, ja ma räägin! Kuule, Iisrael, ma tunnistan su vastu: Jumal, sinu Jumal, olen mina!Ei ma sind noomi su ohvrite pärast, sest su põletusohvrid on mu ees alati.
Ei ma võta su kojast härjavärsse ega sikke su taradest.
Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel.
Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures.
Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks seda sulle; sest maailm ja selle täius on minu päralt.
Kas ma peaksin sööma härgade liha ja jooma sikkude verd?
Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!
Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!”
Nutulaulud 3 Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: „Nüüd olen kadunud!”
Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
Sina kuulsid mu hüüdu: „Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!”
Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: „Ära karda!”
Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
Apostlite 28 Kui me siis olime tervelt pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Maltaks.
Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust, sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde.
Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni.
Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: „Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud.”
Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.
Selle paiga läheduses oli mõis saare tähtsaimal mehel, kelle nimi oli Publius. Tema võttis meid vastu ja võõrustas kolm päeva sõbralikult.
Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks.
Aga kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised, kes saarel olid haiged, ja said terveks.
Ja nad austasid meid mitmel kombel, ja kui me hakkasime merele minema, panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.