Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 27 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!”Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!
Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!”
Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.
Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!”
Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.
Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.”
Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!”
Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
Psalm 45 Kuningate tütreid leidub su kaaslaste seas: kuninganna seisab su paremal käel Oofiri kullas.
Kuule, tütar, ja vaata ning pööra oma kõrv ja unusta oma rahvas ja oma isamaja!
Siis kuningas himustab su ilu; sest ta on su isand; seepärast kummarda teda!
Tüürose tütred tulevad annetustega, kõige rikkamad rahva hulgast panevad särama su palge.
Kuninga tütar on täies auhiilguses oma toas; kuldlõngast on kootud ta rüü.
Kirjudes rõivastes viiakse ta kuninga juurde, neitsid, ta sõbrannad, tuuakse tema järel su juurde.
Nad tuuakse rõõmu ja ilutsemisega, nad lähevad kuninga hoonesse.
Su isade asemele astuvad su pojad, sa sead nad vürstideks kogu maal.
Rooma 7 Mis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi! Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: „Sa ei tohi himustada!”
Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud.
Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu,
mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks,
sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal.
Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.
Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.
Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.
Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.
Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea.
Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab.
Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.
Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.
Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.