Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 32 Kui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast et ta oma silmis õige oli,siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha; ta oli Raami suguvõsast. Ja ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad olid temast vanemad.
Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud vastust, siis ta viha süttis põlema.
Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, rääkis ning ütles: „Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud, sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.
Ma mõtlesin: Kõnelgu päevad ja aastate rohkus õpetagu tarkust.
Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.
Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige.
Seepärast ma ütlen: Kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamust.
Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda, ma kuulatasin teie tarkust, siis kui te otsisite sõnu.
Ma panin siis teid tähele, ja vaata, ükski teist ei kutsunud Iiobit korrale, ükski ei vastanud tema sõnadele.
Ärge seepärast mõtelge: „Meie oleme leidnud tarkuse.” Jumal ajab ta minema, mitte inimene.
Minu vastu ei ole ta oma sõnu seadnud ja teie sõnadega ei taha ma temale vastata.
Nad on ehmunud, nad ei vasta enam, neil on sõnad lõppenud.
Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi, et nad seisavad siin ega vasta enam?
Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa, ma tahan kuulutada ka oma arvamust.
Sest ma olen täis sõnu, vaim mu sees sunnib mind.
Vaata, mu sees on nagu vein, millel puudub väljapääs: otsekui uus nahkastja on see lõhkemas.
Ma pean rääkima, et saada enesele õhku, pean avama huuled ja vastama.
Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada.
Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta.
Psalm 39 Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!
Luuka 16 Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.
Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.
Ja ta hüüdis: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!”
Aga Aabraham ütles: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu.
Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”
Aga tema ütles: „Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta,
sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!”
Kuid Aabraham ütles: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!”
Ent tema ütles: „Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!”
Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!””