Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 35 Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: „Paras, paras! Me näeme oma silmaga!”
Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
Ärgu nad öelgu oma südames: „Paras! Seda meie hing tahtis!” Ärgu nad öelgu: „Me oleme ta ära neelanud!”
Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: „Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!”
Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!
Hesekiel 1 „Kolmekümnendal aastal, neljanda kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi.”
Kuu viiendal päeval, kuningas Joojakini vangiviimise viiendal aastal + Vrd 2Kn 24:8-17. Tõenäoliselt on kõne all aasta 595 eKr.
tuli Issanda sõna preester Hesekielile, Buusi pojale, kaldealaste maal Kebari jõe ääres; ja Issanda käsi tuli seal tema peale.
„Ja ma vaatasin, ja ennäe, põhja poolt tuli marutuul suure pilve ja lõõmava tulega. Ja pilve ümber oli kuma, ja keskelt, tule keskelt, paistis otsekui hiilgav metall.
Ja keset seda paistis midagi, mis koosnes neljast olevusest. Nende välimus oli niisugune: nad olid inimese sarnased,
aga igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba.
Nende jalad olid sirged ja nende labajalad olid nagu vasika sõrad. Ja nad hiilgasid nagu läikiv vask.
Neil olid inimese käed tiibade all, neljas küljes; ja neil neljal olid oma näod ja oma tiivad.
Nende tiivad puudutasid üksteist. Liikudes nad ei pöördunud, igaüks läks otse edasi.
Ja nende näod olid niisugused: esiküljel inimese nägu, neliku paremal küljel lõvi nägu, neliku vasakul küljel härja nägu ja neliku tagaküljel kotka nägu.
Niisugused olid nende näod. Ja nende tiivad olid laiali laotatud ülespoole; igaühel oli kaks tiiba vastastikuseks puudutamiseks ja kaks tiiba katsid nende ihu.
Nad liikusid igaüks otse edasi: kuhu vaim iganes tahtis minna, sinna nad läksid, liikudes nad ei pöördunud.
Ja olevuste vahel oli näha otsekui tuliseid süsi, mis põlesid tõrvikute sarnaselt, liikudes olevuste vahel sinna-tänna; ja tulel oli kuma ning tulest tuli välja välk.
Ja olevused jooksid sinna-tänna, otsekui lööks välku.
Siis ma vaatasin olevusi, ja ennäe, olevuste kõrval, igas neljas esiküljes, oli maas üks ratas.
Rataste välimus ja nende tegumood: need helkisid nagu krüsoliit ja kõigil neljal oli ühesugune kuju. Need olid välimuselt ja tegumoelt, nagu oleks ratas olnud ratta sees.
Liikudes nad läksid neljas eri suunas, liikudes nad ei pöördunud.
Ja nende rattapöiad olid kõrged ning kohutavad; ja sel nelikul olid rattapöiad ümberringi täis silmi.
Ja kui olevused liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid üles ka rattad.
Kuhu vaim iganes läks, sinna läksid needki, sinna, kuhu vaim tahtis minna. Rattad tõusid üles samuti kui nemad, sest rattais oli olevuste vaim.
Kui olevused liikusid, siis liikusid nemadki, ja kui need seisid, siis seisid nemadki; kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid selsamal kombel ka rattad, sest rattais oli olevuste vaim.
Ja olevuste peade kohal oli midagi taevalaotuse taolist, kohutav nagu jää, mis oli välja laotatud ülal nende peade kohal.
Ja laotuse all olid nende tiivad üksteise poole välja sirutatud; igaühel oli kaks tiiba oma keha katmiseks.
Kui nad liikusid, siis ma kuulsin nende tiibade kahinat otsekui suurte vete kohinat, otsekui Kõigevägevama häält, müristamise kaja - otsekui sõjaleeri kära. Kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
Ja hääl kuuldus taevalaotuse pealt, mis oli nende peade kohal; kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.
Ja nende peade kohal oleva taevalaotuse peal oli midagi, mis paistis safiirikividena, midagi aujärje sarnast. Ja selle aujärje sarnase peal, ülal selle peal, oli keegi, kes oli välimuselt inimese sarnane.
Ja ma nägin otsekui hiilgavat metalli, pealtnäha nagu tuld, millel oli kuma ümber, ülalpool sellest, mis paistis olevat ta niuded; allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, nägin ma pealtnäha nagu tuld ja sellel oli kuma ümber.
Otsekui vikerkaare paiste, mis vihmapäeval on pilvis, oli kuma paiste ümberringi. See oli Issanda auhiilguse ilmutuse paiste! Ja kui ma seda nägin, siis ma langesin silmili maha ja kuulsin häält, mis kõneles.
Hesekiel 2 Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, tõuse püsti, ma tahan sinuga rääkida!”
Apostlite 10 Siis ta kutsus nad sisse endale külla.Järgmisel päeval Peetrus tõusis ja läks teele koos nendega ja mõned Joppe vennad läksid temaga kaasa.
Aga ülejärgmisel päeval jõudis ta Kaisareasse. Korneelius ootas neid juba ja oli oma sugulased ja lähemad sõbrad kokku kutsunud.
Kui Peetrus sisse astus, läks Korneelius talle vastu ja kummardas teda ta jalgade ette maha heites.
Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse püsti, ka mina olen ju inimene!”
Ja temaga vesteldes astus ta sisse ja leidis palju kokkutulnuid.
Peetrus ütles neile: „Küllap te teate, et juuda mehel on lubamatu suhelda muulasega või minna tema juurde. Aga Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks.
Seepärast ma olengi sõnalausumata tulnud, kui mind kutsuti. Nüüd ma küsin: mis asja pärast te olete mu kutsunud?”
Ja Korneelius ütles: „Nelja päeva eest, samuti pärastlõunal kella kolme paiku, ma palvetasin oma majas. Ja vaata, mu ees seisis üks mees säravas rõivas
ning ütles: „Korneelius, su palvet on kuuldud ja su almuseid on tuletatud meelde Jumala ees.
Saada nüüd käskjalad Joppesse ja kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus; tema on külas nahkur Siimona kojas mere ääres.”
Ma saatsin siis otsekohe sinu järele ja sa oled hästi teinud, et sa tulid. Nüüd me oleme siis kõik üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mida Issand sulle on käskinud.”