Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 33 Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.Psalm 142 Taaveti õpetuslaul; palve, kui ta oli koopas.
Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat.
Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse.
Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised.
Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest.
Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal!
Pane tähele mu halisemist, sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad!
Vii välja mu hing vangist tänama sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui sina mulle head teed.
Markuse 12 Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: „Milline on kõige esimene käsk?”
Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand,
ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!
Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.”
Ja kirjatundja ütles talle: „Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema;
ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.”
Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.” Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda.
Luuka 19 Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast:
„Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.
Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt
ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.”
Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid,
öeldes neile: „Kirjutatud on:Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.”
Ja Jeesus oli päevast päeva õpetamas pühakojas. Aga ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust teda hukata, samuti ülikud,
ent nad ei leidnud, mida teha, sest kogu rahvas rippus Jeesuse küljes teda kuulates.
Rooma 9 Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja on mu südametunnistus Pühas Vaimus,
et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu,
sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased,
kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused,
kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti! Aamen.
Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael,
ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.”
See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.”
Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
Rooma 11 Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus - et teie poleks enda meelest targad -, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud,
ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: „Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse.
Ja see on minu leping nendele, kui ma kustutan ära nende patud.”
Evangeeliumi poolelt vaadates on nad küll Jumala vaenlased teie heaks, aga valiku poolelt vaadates on nad armastatud esiisade pärast.
Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.
Sest otsekui teie tollal olite Jumalale sõnakuulmatud, nüüd on aga teie peale nende sõnakuulmatuse tõttu halastatud,
nõnda on nüüd ka nemad muutunud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, et ka nende peale halastataks.
Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada.