Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 32 Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.
Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest.
Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.
Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.
Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi.
Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela.
Õpetussõnad 15 Õelate ohver on Issandale jäle, aga õigete palve on temale meelepärane.
Õela tee on Issanda meelest jäle, aga ta armastab õigusenõudjat.
Rajalt lahkuja karistus on karm, noomimise vihkaja peab surema.
Surmavald ja kadupaik on lahti Issanda ees, saati siis inimlaste südamed.
Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all.
Issand kisub maha kõrkide koja, aga ta kinnitab lesknaise raja.
Kurjad kavatsused on Issandale jäledad, aga heatahtlikud sõnad on puhtad.
Kes ahnitseb kasu, jätab oma koja hooletusse, aga kes vihkab meelehead, jääb elama.
Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.
Issand on õelatest kaugel, aga ta kuuleb õigete palveid.
Silmade särast rõõmustab süda, hea sõnum kosutab luid-liikmeid.
Kõrv, mis kuulab eluks vajalikku noomimist, jääb tarkade seltsi.
Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge, aga kes kuulab noomimist, saab targa südame.
Issanda kartus on tarkuse kool, aga enne au on alandus.
2. Korintose 1 Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel, ja vend Timoteos - Korintoses olevale Jumala kogudusele ning kõigile pühadele kogu Ahhaias:
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.
Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.
Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame.
Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.
Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi,
kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.