Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 31 Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!