Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 14 Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.”
Psalm 25 Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur!
Jeremija 17 Issand, Iisraeli lootus! Kõik, kes sinu hülgavad, jäävad häbisse. Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda.
Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus.
Vaata, nad ütlevad mulle: „Kus on Issanda sõna? Mingu see ometi täide!”
Ma ei ole põiganud järgnemast sulle, karjasele, ega ole soovinud õnnetusepäeva. Sa tead, et mis mu huultelt on välja tulnud, see on sinu palge ees.
Ära ole mulle hirmutuseks, sina, mu varjupaik kurjal ajal!
Efesose 1 Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda,
Toobit 8 Kui nad söömise olid lõpetanud, siis nad viisid Tobiase Saara juurde.
Aga sisse astudes meenusid temale Raafaeli sõnad ja ta võttis suitsutamiseks tuhka, pani selle peale kala südame ja maksa ning suitsutas.
Kui kuri vaim seda lõhna haistis, siis ta põgenes Ülem-Egiptusesse ja ingel sidus ta kinni.
Kui uks oli suletud mõlema tagant, siis Tobias tõusis voodist ja ütles: „Tõuse üles, õde, ja palvetagem, et Issand halastaks meie peale!”
Ja Tobias alustas, üteldes: „Ole kiidetud, meie vanemate Jumal, ja olgu igavesti kiidetud sinu püha ja auline nimi! Kiitku sind taevad ja kõik sinu looming!
Sina lõid Aadama ja andsid temale Eeva, tema naise, abiks ning toeks. Neist on inimsugu sündinud. Sina ütlesid: „Inimesel ei ole hea üksi olla, me teeme temale abi, kes on temaga sarnane.”
Ja nüüd, Issand, mina ei võta seda oma õde mitte hooruse pärast, vaid tõemeelselt. Lase mind armu leida ja koos temaga vanaks saada!”
Saara ütles koos temaga: „Aamen.”
Ja nad mõlemad magasid sellel ööl.
Aga Raguel tõusis üles, läks ja kaevas haua, üteldes: „Küllap ka tema sureb!”
Kui Raguel oli koju tagasi tulnud,
siis ta ütles oma naisele Ednale: „Läkita üks tüdrukuist vaatama, kas ta elab! Kui mitte, siis matame ta ja keegi ei saa sellest midagi teada.”
Ja tüdruk läks, avas ukse ning leidis mõlemad magamas.
Välja tulles kuulutas ta neile, et ta elab.
Siis Raguel kiitis Jumalat, üteldes: „Ole kiidetud, Jumal, kõige puhta ja püha kiitusega! Kiitku sind sinu pühad ja kogu sinu looming! Kõik sinu inglid ja valitud kiitku sind ikka ja igavesti!
Ole kiidetud, et oled mind rõõmustanud, et minule ei sündinud nõnda, nagu ma kartsin, vaid et sa talitasid meiega oma rohket halastust mööda!
Ole kiidetud, et halastasid kahe üksiklapse peale! Osuta neile, Issand, heldust ja lase neid elada tervises, rõõmu ja armuga!”
Siis ta käskis kodakondseil haua kinni ajada.
Ja ta korraldas neile pulmad, mis kestsid neliteist päeva.
Ja Raguel vannutas Tobiast, enne kui pulmapäevad olid lõppenud, et ta ei läheks ära varem, kui need neliteist pulmapäeva on mööda läinud.
Alles siis võis ta võtta poole tema varandusest ja tervisega minna oma isa juurde! „Ja ülejäänud osa saad siis, kui mina ja minu naine oleme surnud.”