Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 17 Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.
Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.
Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.
Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.
Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.
Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.
Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.
Ma hüüan hauale: „Sa oled mu isa!” ja ussikestele: „Mu ema ja õde!”
Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?
Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.”
Psalm 22 Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
Heebrealaste 3 Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete,
ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes,
kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat.
Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud.
Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!”
Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!
Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!
Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.
Selles ütlemises: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal” -
kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel?
Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?
Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud?
Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.