Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 20 Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:„Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.
Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.
Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?
Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: „Kus ta on?”
Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.
Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.
Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.
Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.
Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.
Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.
Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.
Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.
Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.
Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.
Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.
Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.
Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.
Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.
Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.
Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.
Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.
Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.
See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.”
Psalm 22 Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
Matteuse 15 Siis tuli Jeruusalemmast Jeesuse juurde varisere ja kirjatundjaid, kes ütlesid:
„Miks sinu jüngrid astuvad üle esivanemate pärimusest? Nad ei pese oma käsi, kui hakkavad leiba võtma.”
Aga tema vastas neile: „Miks teie ise astute üle Jumala käsust oma pärimuse pärast?
Jumal ütleb ju: Austa isa ja ema, ja kes isa või ema sajatab, peab surma surema.
Teie aga lausute: Kui keegi ütleb isale või emale: „Olen selle pühendanud templile ohvrianniks, mis sina pidid minu käest saama”,
siis ta ei pea enam oma vanemat austama. Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.
Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja:
See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.
Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”