Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 15 Mooses ja Iisraeli lapsed laulsid siis Issandale selle laulu; nad ütlesid nõnda: „Ma laulan Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre.Mu tugevus ja mu kiituslaul on Issand, tema oli mulle päästeks. Tema on mu Jumal ja ma ülistan teda, tema on mu isa Jumal ja ma kiidan teda kõrgeks.
Issand on sõjamees, Issand on ta nimi.
Vaarao sõjavankrid ja väe heitis ta merre, selle valitud võitlejad uputati Kõrkjameres.
Vetevood katsid nad, nad vajusid kivina sügavusse.
Issand, su parem käsi näitas oma jõudu; Issand, su parem käsi purustas vaenlase.
Suurima üleolekuga sa rebisid vastased maha, sa läkitasid oma vihaleegi, see põletas nad kõrtena.
Su vihapuhang paisutas vee, vallina seisis voolus, vood tardusid mere südames.
Vaenlane mõtles: 'Ajan taga, võtan kinni, jaotan saagi - mu hing täitub sellest. Tõmban oma mõõga, oma käega hävitan nad.'
Sina puhusid tuult, meri kattis nad, tinana vajusid nad võimsasse vette.
Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?
Kui siis vaarao hobused, ta sõjavankrid ja ratsanikud läksid merre ja Issand tõi tagasi nende peale mere vee, Iisraeli lapsed aga käisid kuiva mööda keset merd,
siis naisprohvet Mirjam, Aaroni õde, võttis trummi kätte, ja kõik naised käisid tema järel trummidega ja ringtantsu tantsides.
Ja Mirjam laulis neile: „Laulge Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre!”
Psalm 18 Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
Õpetussõnad 8 Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal.
Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust.
Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad.
Veel enne kui mäed paigale pandi, enne künkaid sündisin mina,
kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki.
Kui tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas sõõri sügavuse pinnale,
kui ta kinnitas pilved ülal, kui said jõuliseks sügavuse allikad,
kui ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust, kui ta kinnitas maa alused,
siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees,
mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest.
Ja nüüd, pojad, kuulge mind! Õndsad on need, kes hoiavad minu teed.