Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 36 Pea meeles, et sinagi pead ülistama tema tööd, millest inimesed on laulnud!Kõik inimesed näevad seda - inimene vaatab seda kaugelt.
Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu.
Sest ta tõmbab veepiisad üles: need nõrguvad tema udust vihmaks,
mida pilved kallavad ja tilgutavad paljude inimeste peale.
Tema, kes korraldab ka pilvekihte, oma kojast müristamist,
vaata, ta laotab talle oma valgust ja katab sellega mere põhjad.
Sest sellega ta toidab rahvaid ja annab külluses rooga.
Ta võtab välgu oma kätte ja käsib sellel märki tabada.
Tema mürin kuulutab sellest, loomakarigi kuulutab tõusvat tormi.
Iiob 37 Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid!
Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
Kas sa mõistad pilvede sõudu, ülima tarkuse imetegu?
Sina, kellel riided kuumavad, kui ta lõunatuulega suigutab maad,
kas sa koos temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud peeglit?
Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema; pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.
Kas peaks temale jutustatama, et mina tahan rääkida? Kui keegi kõneleb, kas seda siis temale teada antakse?
Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse.
Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus - Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste.
Kõigevägevam - temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust.
Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.”
Psalm 18 Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
Matteuse 8 Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa.
Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas.
Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!”
Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks.
Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?”