Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 38 Sel ajal läks Juuda ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua-nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.
Ja see jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.
Ja tema jäi taas lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.
Ja tema tõi veel ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.
Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.
Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issanda silmis paha ja Issand laskis tema surra.
Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!”
Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.
Aga see, mis ta tegi, oli Issanda silmis paha ja ta laskis surra ka tema.
Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!” Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad.” Ja Taamar läks ning jäi oma isakotta elama.
Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma lammaste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.
Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse lambaid niitma.”
Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.
Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.
Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!” Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?”
Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle.” Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad.”
Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?” Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on.” Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine jäi temast lapseootele.
Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.
Ja Juuda läkitas oma sõbra, Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.
Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see liiderlik naine, kes oli Eenaimi tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole liiderlikku naist olnud.”
Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: Siin pole liiderlikku naist olnud.”
Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda.”
Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst jäänud ka lapseootele.” Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!”
Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma lapseootel!” Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!”
Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on minust õigem! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale.” Ja ta ei ühtinud enam temaga.
Psalm 17 Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
Apostlite 24 Kui maavalitseja Paulusele märku andis rääkida, siis vastas ta: „Teades, et sa palju aastaid selle rahva kohtumõistja oled olnud, kaitsen ma end julge meelega.
Sa võid ju teada saada, et sellest ei ole rohkem kui kaksteist päeva möödas, mil ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.
Nad ei ole leidnud mind kellegagi arutlemas ega väitlemas või tekitamas rahvamässu templis, mõnes sünagoogis või linnas.
Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind nüüd süüdistavad.
Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud,
ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad.
Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
Nüüd ma olen aga pärast mitmeid aastaid tulnud tooma annetusi oma rahvale ja ohverdama.
Seda tegemast - mitte rahvahulga ega märuli keskelt - leidsid mind mõned Aasia juudid, kui ma end pühakojas puhastasin.
Need peaksid sinu ees olema ja mind süüdistama, kui neil on midagi minu vastu.
Või ütelgu nad siin ise, mis kuriteo nad minust leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees.
Kas siis selle ainsa sõna pärast, mis ma hüüdsin nende seas seistes: „Te mõistate täna mu üle kohut surnute ülestõusmise pärast!”?”
Feeliks aga, teades täpselt kõike usuteega seotut, lükkas nende kohtuasja edasi, öeldes: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb, siis ma otsustan teie asja ära.”
Ta käskis pealikut hoida Paulust vangis, kuid kerge vahi all, nii et kedagi omastest ei takistataks teda teenimast.