Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 137 Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!”
Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: „Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!”
Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.
Nutulaulud 5 Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust!
Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte.
Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed.
Vett me joome raha eest, puid me saame ostes.
Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu.
Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba.
Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd.
Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat.
Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk.
Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast.
Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid.
Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust.
Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all.
Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest.
On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks.
Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud!