Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 132; 2Kn 22:11-20; 1Kr 15:20-28
(37 vastet, leht 1 2-st)
2. Kuningate 22Aga kui kuningas kuulis Seaduse raamatu sõna, siis ta käristas oma riided lõhki. 
Ja kuningas andis käsu preester Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Akborile, Miikaja pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes: 
„Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks on kirjutatud!” 
Siis läksid preester Hilkija, Ahikam, Akbor, Saafan ja Asaja naisprohvet Hulda juurde, kes oli riietehoidja Sallumi, Tikva poja Harhase pojapoja naine ja elas Jeruusalemmas teises linnaosas; ja nad rääkisid temaga. 
Ja tema ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge sellele mehele, kes teid minu juurde läkitas: 
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle elanikele õnnetuse kõigi selle raamatu sõnade kohaselt, mida Juuda kuningas luges, 
sellepärast et nad jätsid mind maha ja suitsutasid teistele jumalatele, et mind vihastada oma kõiksugu kätetöödega; mu viha on süttinud põlema selle paiga vastu ega kustu mitte. 
Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud: 
Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Issanda ees, kui sa kuulsid, mis ma olen rääkinud selle paiga ja selle elanike kohta, et need saavad jubeduseks ja needesõnaks, ja et sa käristasid oma riided lõhki ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand. 
Sellepärast, vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale.” Ja nad tõid kuningale sõna tagasi. 
Psalm 132Palveteekonna laul. Issand, meenuta kõiki vaevu, mis on Taavetil, 
kes vandus Issandale, tõotas Jaakobi Vägevale: 
„Ei ma lähe oma maja ulualla ega heida oma magamisasemele, 
ei ma anna und oma silmadele ega suikumist oma laugudele, 
kuni ma leian paiga Issandale, eluaseme Jaakobi Vägevale!” 
Vaata, me kuulsime sellest Efratas, me leidsime selle Jaari väljadelt. 
Mingem nüüd ta eluasemeisse, kummardugem tema jalgade järi ette! 
Tõuse, Issand, minema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas! 
Sinu preestrid ehtigu endid õigusega ja su vagad hõisaku! 
Oma sulase Taaveti pärast ära lükka tagasi oma võitud mehe palet! 
Issand on vandunud Taavetile, tõesti, ta ei tagane sellest: „Sinu ihu soost panen ma ühe su aujärjele! 
Kui su pojad peavad minu lepingut ja mu tunnistusi, mis ma neile õpetan, siis ka nende pojad peavad istuma igavesti sinu aujärjel!” 
Sest Issand on valinud Siioni ja himustanud teda enesele eluasemeks. 
„See on mu hingamispaik igavesti; siia ma jään, sest ma olen himustanud seda. 
Ma tahan rohkesti õnnistada tema toidust, tema vaesed täita leivaga.