Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 8 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.
Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.
Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.
Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.
Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.
Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.
Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.
Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:
„Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!
Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!”
Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.
Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.
Psalm 124 Palveteekonna laul Taavetilt. Kui Issand ei oleks olnud meiega - nii ütelgu Iisrael -,
kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale,
siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu;
siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge;
siis oleksid ülbed veed läinud üle meie hinge.
Tänu olgu Issandale, kes ei andnud meid nende hammaste saagiks!
Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära.
Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa.
Rooma 6 Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?
Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?
Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.
Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega,
teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.
Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.
Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga,
teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,
sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale.
Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.