Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 21 Siis rääkis Iiob ja ütles:Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
reied lihavad ja kondid täis üdi.
Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
Sest te küsite: „Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?”
Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.”
Psalm 123 Palveteekonna laul. Ma tõstan oma silmad sinu poole, kes istud taevas.
Vaata, otsekui sulaste silmad vaatavad oma isandate käte peale, otsekui teenija silmad vaatavad oma emanda käte peale, nõnda vaatavad meie silmad Issanda, meie Jumala peale, kuni tema meile armu annab.
Anna meile armu, Issand! Anna meile armu, sest meil on enam kui küllalt põlgusest!
Meie hing on küllalt saanud tunda jultunute irvitust ja uhkete põlgust.