Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 12 Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
kes ütlevad: „Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?”
„Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,” ütleb Issand, „ma toon pääste sellele, kes hingeldab.”
Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.
Õpetussõnad 14 Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm.
Truudusetu süda küllastub oma viisidest, aga hea mees oma tegudest.
Lihtsameelne usub iga sõna, aga taiplik paneb tähele oma samme.
Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp on jultunud ja enesekindel.
Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, salasepitsejat meest vihatakse.
Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais.
Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud.
Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju.
Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks.
Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab.
Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele.
Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.
Rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk.
Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.
Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes.
Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.
Apostlite 4 Sellal kui apostlid rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja templipealik ja saduserid.
Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses.
Nad võtsid Peetruse ja Johannese kinni ja panid nad hommikuni vangimajja, sest oli juba õhtu.
Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat.
Hommikul sündis, et nende ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid Jeruusalemma kokku,
ka ülempreester Hannas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost.
Ja nad panid apostlid endi keskele seisma ja pärisid: „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?”
Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad ja vanemad!
Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud heateo pärast, mille läbi ta päästeti,
siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena.
Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks”.
Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.”