Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 119:89-96; Jr 36:11-26; 2Kr 7:2-12
(35 vastet, leht 2 2-st)
2. Korintose 7Ma ei ütle seda teie hukkamõistmiseks, sest ma olen juba enne öelnud, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime. 
Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses. 
Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati - väljas olid tülid, sees kartused. 
Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu. 
See ei olnud üksnes tema tulek, vaid ka julgustus, millega teie teda olete julgustanud, nii et ma veel enam rõõmustasin, kui ta meile jutustas teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innukusest minu pärast. 
Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Ja kui ma kahetsesingi - ma näen, et see kiri on teid ikkagi mõneks ajaks kurvastanud -, 
siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud, nii et meie ei ole teile millegagi kahju teinud. 
Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma. 
Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas. 
Niisiis, kui ma teile kirjutasin, ei sündinud see selle pärast, kes tegi ülekohut, ega selle pärast, kellele tehti ülekohut, vaid selleks, et teie keskel saaks avalikuks teie hool meie heaks Jumala ees.