Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 119 Sinu käed on mind teinud ja valmistanud, anna mulle arusaamist, et ma õpiksin sinu käske!Kes sind kardavad, näevad mind ja rõõmustavad, et ma loodan sinu sõna peale.
Ma tean, Issand, et su seadused on õiged ja et sa ustavuses mind oled vaevanud.
Olgu nüüd su heldus mulle troostiks, nõnda nagu sa oled ütelnud oma sulasele!
Tulgu su halastused minu peale, et ma elaksin, sest sinu Seadus on minu rõõm!
Jäägu häbisse ülbed, et nad mind valega on ära eksitanud! Mina mõlgutan meeles sinu korraldusi.
Pöördugu minu juurde need, kes sind kardavad ja tunnevad su tunnistusi!
Olgu mu süda laitmatu su määrustes, et ma ei jääks häbisse!
Jeremija 8 Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi?
Mispärast jääb see rahvas, Jeruusalemm, igavesti eksinuks? Nad hoiavad pettusest kinni, nad tõrguvad pöördumast.
Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: „Mis ma olen teinud!” Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus.
Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust.
Kuidas te võite öelda: „Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus”? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks.
Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse. Vaata, nad on põlanud Issanda sõna - mis tarkust võib neil olla?
Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik, niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.
Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.
Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.
Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda.
Apostlite 19 Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma: „Suur on efeslaste Artemis!”
Ja terve linn hakkas mässama ja nad sööstsid üksmeelselt teatrisse, lohistades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose, Pauluse matkakaaslased.
Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud jüngrid teda.
Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris.
Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku tulnud.
Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele, kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega, tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet.
Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste Artemis!”
Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus: „Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?
Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta.
Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole templiriisujad ega meie jumalanna teotajad.
Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist.
Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda korralisel rahvakoosolekul.
Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit põhjust ja millest me ei suuda aru anda.” Ja nende sõnadega õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.