Eestikeelne Piibel 1997
1. Saamueli 18 Ja kui nad olid kodu poole tulemas, pärast seda kui Taavet oli vilisti maha löönud, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.Ja tantsivad naised laulsid vastastikku ning ütlesid: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!”
Siis Sauli viha süttis väga põlema, sest seesugune kõne oli ta meelest paha, ja ta ütles: „Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga minule annavad tuhat! Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!”
Ja sellest päevast alates hakkas Saul Taavetile kõõrdi vaatama.
Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale ja ta märatses kojas: Taavet mängis siis oma käega kannelt nagu alati, aga Saulil oli piik käes.
Ja Saul viskas piigi ning mõtles: „Ma naelutan Taaveti seina külge.” Aga Taavet tõmbus kaks korda tema eest kõrvale.
Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.
Siis Saul eemaldas Taaveti oma ligidusest ja pani ta tuhandepealikuks; nõnda läks Taavet välja ja tuli tagasi rahva eesotsas.
Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga.
Kui Saul nägi, et tal oli suur edu, siis ta tundis tema ees hirmu.
Aga kogu Iisrael ja Juuda armastas Taavetit, kui ta läks välja ja tuli tagasi nende eesotsas.
Siis ütles Saul Taavetile: „Vaata, ma annan sulle naiseks oma vanema tütre Meerabi; ole mul ainult vahva ja võitle Issanda võitlusi!” Sest Saul mõtles: „Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu teda vilistite käsi!”
Aga Taavet vastas Saulile: „Mis olen mina ja mis on mu elu, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?”
Ja kui aeg tuli, mil Sauli tütar Meerab pidi antama Taavetile, anti ta naiseks meholatlasele Adrielile.
Aga Sauli tütar Miikal armastas Taavetit; ja kui sellest Saulile teatati, siis oli see asi temale meelepärane.
Saul mõtles: „Ma annan Miikali temale, et too saaks talle püüdepaelaks ja et teda tabaks vilistite käsi.” Ja Saul ütles Taavetile: „Sa võid nüüd teisega saada mu väimeheks.”
Ja Saul käskis oma sulast: „Rääkige Taavetiga salaja ja öelge: Vaata, kuningal on sinust hea meel ja kõik ta sulased armastavad sind: seepärast hakka nüüd kuninga väimeheks!”
Ja Sauli sulased kõnelesid need sõnad Taaveti kõrvu; aga Taavet ütles: „On siis teie meelest lihtne asi hakata kuninga väimeheks? Mina olen ju vaene ja tähtsuseta mees.”
Ja Saulile jutustasid tema sulased, öeldes: „Taavet on rääkinud seesuguseid sõnu.”
Siis ütles Saul: „Öelge Taavetile nõnda: Kuningas ei hooli mõrsjahinnast, vaid sajast vilistite eesnahast, et kätte maksta kuninga vaenlastele.” Aga Saul arvestas, et Taavet langeb vilistite käe läbi.
Ja kui tema sulased need sõnad Taavetile edasi andsid, siis oli Taaveti meelest õige hakata kuninga väimeheks; ja enne kui aeg oli täis saanud,
võttis Taavet kätte ja läks, tema ja ta mehed, ja lõi vilistitest maha kakssada meest; ja Taavet tõi nende eesnahad täiearvuliselt kuningale, et saada kuninga väimeheks; ja Saul andis temale naiseks oma tütre Miikali.
Saul nägi ja mõistis, et Issand oli Taavetiga; ja Miikal, Sauli tütar, armastas Taavetit.
Aga Saul kartis Taavetit üha enam; ja Saul oli Taaveti vaenlane kogu eluaja.
Aga vilistite vürstid tulid sõtta; ja iga kord, kui nad tulid välja, sündis, et Taavetil oli rohkem edu kui kõigil teistel Sauli sulastel; ja tema nimi oli väga austatud.
Psalm 119 Ma vihkan kahepaikseid mõtteid, aga sinu Seadust ma armastan.
Sina oled mu kaitse ja kilp; sinu sõna peale ma loodan.
Taganege minust, te kurjategijad, ja ma pean oma Jumala käske!
Kinnita mind oma ütluse järgi, et ma elaksin, ja ära lase mind sattuda häbisse mu lootuses!
Toeta mind, et ma pääseksin, siis ma vaatlen alati su määrusi!
Sa ei pane mikski neid, kes eksivad eemale sinu määrustest, sest nende kavalus on asjatu.
Sa koristad ära kõik õelad maa pealt kui räbu, sellepärast ma armastan sinu tunnistusi.
Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi.
Ma olen toiminud seadust ja õigust mööda, ära jäta mind mu rõhujate kätte!
Kosta oma sulase eest tema heaks, ärgu rõhugu mind ülbed!
Mu silmad on lõppenud ootamast su abi ja su õiguse tõotust.
Tee oma sulasega oma heldust mööda ja õpeta mulle oma määrusi!
Mina olen su sulane; anna mulle arusaamist, et ma tunnetaksin su tunnistusi!
Aeg on Issandal tegutseda; on ju tehtud tühjaks su Seadus.
Seepärast ma armastan su käske enam kui kulda ja selgemat kulda;
seepärast ma pean kõiki su korraldusi täiesti õigeks, ma vihkan iga valeteed.
Apostlite 27 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”
Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
Aga me peame jõudma mingile saarele.”
Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda + Süld on laialisirutatud käte vaheline pikkus, umbes 2 m. ; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
ütles Paulus pealikule ja sõduritele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!”
Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: „Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!”
Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.