Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 119,43;2Tm 4,3–4;1Sm 17,38–51; 2Kn 19,20–37
(35 vastet, leht 1 2-st)
1. Saamueli 17Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga. 
Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: „Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.” Ja Taavet võttis need oma seljast ära. 
Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu. 
Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees. 
Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega. 
Ja vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?” Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel. 
Siis ütles vilist Taavetile: „Tule mu juurde, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!” 
Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud. 
Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal! 
Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!” 
Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu. 
Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha. 
Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes. 
Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juurde ja võttis tema mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha. Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid. 
2. Kuningate 19Siis Jesaja, Aamotsi poeg, läkitas Hiskijale ütlema: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Et sa mind oled palunud Assuri kuninga Sanheribi pärast, siis ma olen võtnud kuulda. 
See on sõna, mis Issand tema kohta kõneleb: Neitsi, Siioni tütar, põlastab sind, pilkab sind, Jeruusalemma tütar vangutab su taga pead. 
Keda sa oled laimanud ja teotanud ja kelle vastu sa oled kõrgendanud häält? Sa oled suureliselt tõstnud oma silmad Iisraeli Püha vastu! 
Sa laimasid oma käskjalgade läbi Issandat ja ütlesid: „Ma tõusin oma vankrite hulgaga mägede harjadele, Liibanoni kaugemaisse kurudesse; ma raiusin maha ta kõrged seedrid, ta valitud küpressid, ma tungisin ta päramisse varju, ta tihedaimasse metsa. 
Ma kaevasin kaevusid ja jõin võõrast vett, ja ma kuivatasin oma jalataldadega kõik Egiptuse jõed.” 
Kas sa pole kuulnud, et mina olen seda valmistanud ammusest ajast, kavatsenud muistseist päevist peale? Nüüd olen mina lasknud sündida, et sina võisid laastata kindlustatud linnu ja teha need kivivaremeiks, 
et nende elanikud olid jõuetud, täis hirmu ja häbi, olid nagu rohi väljal, haljad taimekesed, nagu hein katustel või nagu idatuules kõrbenud vili. 
Ma tean su istumist ja su minekut ning tulekut, ka su raevutsemist minu vastu. 
Aga et sa raevutsed mu vastu ja su ülbus on ulatunud mu kõrvu, siis ma panen konksu sulle ninna, suurauad suhu ja viin sind tagasi sedasama teed, mida mööda sa tulidki. 
Ja see olgu sulle, Hiskija, märgiks: sel aastal tuleb süüa isekasvanud vilja ja teisel aastal järelkasvu, aga kolmandal aastal te külvate ja lõikate ning istutate viinamägesid ja sööte nende vilja. 
Ja Juuda soost pääsenu, tema jääk, juurdub taas alt ja kannab vilja pealt.