Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 31 Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
Psalm 118 Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Öelgu nüüd Iisrael, et tema heldus kestab igavesti!
Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tänan Issandat.
See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse.
Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks!
Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks.
Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis.
See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!
Oh Issand, aita nüüd! Oh Issand, lase hästi korda minna!
Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast.
Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni!
Sina oled mu Jumal ja sind ma tänan! Mu Jumal, sind ma ülistan!
Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Jesaja 50 Issand Jumal on mulle andnud õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga. Ta äratab igal hommikul, ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel.
Issand Jumal avas mu kõrva ja ma ei ole vastu pannud, ma ei ole taganenud.
Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest.
Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei jäänud häbisse, seepärast ma muutsin oma näo otsekui ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse,
et mu õigusemõistja on ligidal. Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juurde!
Vaata, Issand Jumal aitab mind! Kes võib mind süüdi mõista? Vaata, nad kõik kuluvad nagu rüü, koi sööb nad.
Markuse 11 Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäe juurde, läkitas Jeesus kaks oma jüngritest
ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
Ja kui keegi teile ütleb: Miks te seda teete? siis öelge: Issand vajab teda ja läkitab ta peatselt tagasi!”
Jüngrid läksid ja leidsid sälu seotuna värava juures tänaval ja päästsid ta valla.
Ja mõned sealseisjaist ütlesid neile: „Mis te teete, et päästate sälu lahti?”
Aga nemad ütlesid neile just nõnda, nagu Jeesus oli käskinud, ja nad jäeti rahule.
Ja nad tõid sälu Jeesuse juurde ja heitsid oma rõivad ta peale ning Jeesus istus sälu selga.
Ja paljud laotasid tee peale oma rõivad, aga teised väljadelt raiutud oksi.
Need aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!
Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!”
Ja Jeesus tuli Jeruusalemma pühakotta. Kui ta oli ümberringi kõike vaadanud, läks ta hilise aja tõttu koos nende kaheteistkümnega Betaaniasse.
Markuse 14 Aga kahe päeva pärast oli paasa- ja hapnemata leibade püha ning ülempreestrid ja kirjatundjad pidasid aru, kuidas Jeesust kavalusega kinni võtta ja tappa,
sest nad ütlesid: „Teda ei tohi kinni võtta pühade ajal, sest muidu hakkab rahvas mässama.”
Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale.
Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: „Milleks see salvi raiskamine?
Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele.” Ja nad tõrelesid naisega.
Aga Jeesus ütles: „Jätke ta rahule! Miks te tülitate teda? Ta on teinud mulle kauni teo.
Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati.
Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks.
Aga tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud.”
Aga Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, läks ülempreestrite juurde, et teda neile reeta.
Aga seda kuuldes said need rõõmsaks ja tõotasid anda talle raha. Ja tema otsis võimalust, kuidas Jeesust parajal ajal ära anda.
Ja hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse, ütlesid Jeesuse jüngrid talle: „Kuhu sa tahad, et me läheme ja valmistame, et sa võiksid süüa paasat?”
Ja ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile: „Minge linna ja te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa
ja kuhu tahes ta ka sisse astuks, ütelge majaperemehele: „Õpetaja ütleb: Kus on mu võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat koos oma jüngritega?”
Ja tema näitab teile suurt vaipadega kaetud ning valmisseatud ülemist tuba, ja seal valmistage meile söömaaeg!”
Ja jüngrid läksid ära ja tulid linna ning leidsid kõik nii olevat, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega.
Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab mu ära.”
Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema: „Ega ometi mina?”
Aga Jeesus ütles neile: „Üks teist kaheteistkümnest, kes sööb minuga samast kausist.
Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud.”
Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.”
Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest.
Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest.
Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.”
Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
Ja Jeesus ütles neile: „Teie kõik taganete minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast, ja lambad pillutatakse laiali.
Kuid pärast minu ülesäratamist lähen ma teie eele Galileasse.”
Aga Peetrus vastas talle: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!”
Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna, selsamal ööl, enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
Aga tema ütles eriti kindlalt: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” Nõndasamuti ütlesid ka kõik teised.
Ja nad tulid paika, mille nimi on Ketsemani. Ja Jeesus ütles oma jüngritele: „Istuge siin, seni kui ma olen palvetanud!”
Ja ta võttis enesega Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning muutus kurvaks ja tundis ahastust.
Ja Jeesus ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake!”
Ja ta läks pisut eemale, langes maa peale ja palvetas, et kui on võimalik, see tund läheks temast mööda.
Ja ta ütles: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!”
Ja ta tuli ja leidis jüngrid magamas ning ütles Peetrusele: „Kas sa magad, Siimon? Kas sa ei jaksa ühtainustki tundi valvata?
Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.”
Ja ta läks taas ära ja palvetas, lausudes need sõnad.
Ja kui Jeesus tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamas, sest nende silmad olid rasked unest ja nad ei teadnud, mida talle vastata.
Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: „Teie muudkui magate ja puhkate! Küllalt! Tund on tulnud, vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte!
Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!”
Ja otsekohe, kui Jeesus alles rääkis, saabuski Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja koos temaga mõõkade ja nuiadega meeste salk ülempreestrite ja kirjatundjate ja vanemate poolt.
Aga tema äraandja oli andnud neile leppemärgi: „See, kellele ma annan suud, ongi tema. Tema võtke kinni ja viige valve all ära!”
Ja Juudas tuli ja astus kohe Jeesuse juurde ja ütles: „Rabi!” ja andis talle suud.
Aga nemad panid käed tema külge ja võtsid ta kinni.
Ent üks juuresolijaist tõmbas mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära.
Ja Jeesus hakkas neile rääkima: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma?
Ma olen olnud päevast päeva teie juures pühakojas õpetamas, ja teie ei ole mind kinni võtnud! Kuid kirjad peavad täide minema!”
Ja kõik põgenesid, jättes ta maha.
Ja Jeesusele järgnes keegi nooruk, kes oli särgiväel.
Ja nad püüdsid teda kinni võtta, aga tema jättis linase särgi ja põgenes alasti.
Ja nad viisid Jeesuse ülempreestri ette. Ja kõik ülempreestrid ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku.
Ja Peetrus järgnes talle eemalt ülempreestri õueni. Ja ta istus koos sulastega ja soojendas ennast tule paistel.
Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid tunnistust Jeesuse surmamiseks, kuid ei leidnud,
sest paljud tunnistasid küll valet tema peale, aga nende tunnistused ei läinud kokku.
Siis tõusid püsti mõned, kes esitasid tema peale valetunnistuse:
„Me oleme kuulnud teda ütlemas: „Mina lammutan selle kätega tehtud templi ja ehitan kolme päevaga teise, mis ei ole kätega tehtud.””
Aga nõndagi ei läinud nende tunnistus kokku.
Ja ülempreester, tõustes keskele püsti, küsis Jeesuselt: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?”
Aga tema vaikis ega vastanud midagi. Taas küsis temalt ülempreester: „Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?”
Aga Jeesus ütles: „Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.”
Aga ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Mis tunnistajaid meil veel vaja on!
Te olete ise kuulnud pühaduseteotust. Mis te arvate?” Aga nemad kõik otsustasid, et tal on surmasüü.
Ja mõned hakkasid sülitama Jeesuse peale ja katma ta palet ja peksma teda rusikatega ning ütlema talle: „Ütle prohveti kombel, kes see oli!” Ja teenrid jagasid talle kepihoope.
Ja kui Peetrus oli all õues, tuli üks ülempreestri teenijatüdruk
ja, nähes Peetrust ennast soojendamas, ütles tema otsa vaadates: „Ka sina olid selle Naatsaretlase Jeesusega.”
Aga tema salgas: „Ma ei mõista ega saa aru, mida sa kõneled!” Ja ta läks sealt välja eesõue.
Ja nähes teda seal, hakkas sama teenijatüdruk jälle ütlema juuresseisjatele, et see on üks nende seast.
Aga Peetrus salgas taas. Ja üsna varsti ütles üks juuresseisjaid taas Peetrusele: „Tõesti, sina oled nende seast, sinagi oled ju galilealane!”
Tema hakkas aga sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest, kellest teie räägite!”
Ja kohe laulis kukk teist korda. Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!” Ja ta puhkes nutma.
Markuse 15 Ja kohe varahommikul, kui ülempreestrid koos vanemate ja kirjatundjatega ning terve Suurkohus olid langetanud otsuse, viisid nad Jeesuse aheldatult ära ning andsid Pilaatuse kätte.
Ja Pilaatus küsis temalt: „Kas sina oled juutide kuningas?!” Jeesus aga kostis talle: „Need on sinu sõnad.”
Ja ülempreestrid kaebasid palju ta peale.
Aga Pilaatus küsis temalt taas: „Kas sa midagi ei vasta? Vaata, kui palju nad su peale kaebavad!”
Aga Jeesus ei vastanud enam midagi, nii et Pilaatus pani imeks.
Aga pühade eel tavatses maavalitseja vabaks lasta ühe vangi, keda nad palusid.
Koos mässumeestega, kes olid mässu ajal mõrva toime pannud, oli aheldatud üks Barabase-nimeline mees.
Ja üles tulnud rahvahulk hakkas paluma, et ta teeks neile nagu tal tavaks.
Pilaatus aga küsis neilt: „Kas te tahate, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?”
Ta ju mõistis, et ülempreestrid olid kadedusest Jeesuse tema kätte andnud.
Aga ülempreestrid ässitasid rahvahulka nõudma, et ta pigem laseks neile vabaks Barabase.
Pilaatus aga küsis neilt veel kord: „Mis ma siis pean tegema temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?”
Nemad aga karjusid taas: „Löö ta risti!”
Pilaatus ütles neile: „Kuidas nii, mis halba ta siis on teinud?” Ent nemad karjusid üha valjemini: „Löö ta risti!”
Aga Pilaatus, tahtes rahvahulga meele järgi olla, laskis neile vabaks Barabase, ent Jeesust laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.
Aga sõdurid viisid Jeesuse siseõue - see tähendab kohtukotta - ja kutsusid kokku terve väesalga.
Ja nad rõivastasid ta purpurmantlisse ja panid talle pähe pärja, mille nad olid pununud kibuvitstest,
ning hakkasid teda teretama: „Tervist, juutide kuningas!”
Ja nad lõid talle pillirooga pähe ja sülitasid ta peale ning kummardasid teda nõtkutatud põlvedega.
Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad talt purpurmantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse.Ja nad viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa.
Ja nad sundisid üht möödujat, maalt linna tulevat Küreene Siimonat, Aleksandrose ja Ruufuse isa, kandma tema risti.
Ja nad viisid Jeesuse Kolgata-nimelisse paika - see on tõlgitult Pealuu paik.
Ja talle pakuti mürriveini, aga tema ei võtnud vastu.
Ja nad lõid ta risti ja jagasid ta rõivad omavahel, heites liisku nende üle, kes mida saab.
Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid.
Ja tema süütahvlile oli kirjutatud: Juutide kuningas.
Ja koos temaga lõid nad risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele.
[Siis läks täide kiri, mis ütleb: „Ta on ülekohtuste sekka arvatud.”]
Ja möödujad parastasid teda pead vangutades ja üteldes: „Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja!
Päästa iseennast ja astu ristilt alla!”
Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjatega, üteldes: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa!
Messias, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, et me näeksime ja usuksime!” Ka need, kes temaga koos olid risti löödud, teotasid teda.
Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.
Ja kella kolme ajal kisendas Jeesus valju häälega: „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?” - see on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
Ja mõned juuresseisjaist sõnasid seda kuuldes: „Ennäe, ta hüüab Eelijat appi!”
Aga keegi jooksis, kastis käsna äädikasse ja, pistnud selle pilliroo otsa, pakkus talle juua, üteldes: „Noh, olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda maha võtma!”
Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge.
Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks.
Aga Jeesuse vastas seisev sadakonnaülem, nähes teda nõnda hinge heitvat, ütles: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!”
Aga seal oli ka naisi toimuvat eemalt vaatamas, nende seas Maarja Magdaleena ja Maarja, Jaakobus Noorema ja Joosese ema, ning Saloome,
kes olid talle järgnenud ja teda teeninud, kui ta oli Galileas, ja palju teisi naisi, kes olid koos temaga tulnud üles Jeruusalemma.
Ja kui päev oli juba jõudmas õhtule, kuna käes oli pühade valmistuspäev, see tähendab reede,
tuli Arimaatia Joosep, lugupeetud mees, Suurkohtu nõunik, kes ka ise ootas Jumala riiki, võttis julguse kokku ja astus sisse Pilaatuse juurde ning palus enesele Jeesuse ihu.
Aga Pilaatus imestas, et Jeesus on juba surnud, ja kutsus enda juurde sadakonnaülema ning küsis temalt, kas ta tõesti juba suri.
Ja kui ta sai seda sadakonnaülemalt teada, kinkis ta surnukeha Joosepile.
Ja too ostis lina, võttis Jeesuse ristilt maha, mähkis linasse ning paigutas ta kaljusse raiutud hauda ning veeretas kivi hauakambri ukse ette.
Aga Maarja Magdaleena ja Joosese ema Maarja vaatasid, kuhu ta pandi.
Johannese 12 Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,
ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!”
Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:
„Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.”
Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud.
Filipi 2 Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:
kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.
Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.
Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime,
et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all,
ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks.