Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 111 Ta läkitas lunastuse oma rahvale, ta kinnitas oma lepingu igaveseks, püha ja kardetav on tema nimi.Apostlite 8 Aga üks mees, Siimon nimi, oli juba varem selles linnas ja nõidus ning pani Samaaria rahvast jahmuma, öeldes end kellegi suure olevat.
Tema mõju all olid kõik, nii pisikesed kui suured, ja ütlesid: „See on Jumala vägi, mida hüütakse Suureks.”
Nad olid tema mõju all, sest ta oli kaua aega neid nõidumisega jahmuma pannud.
Aga kui nad hakkasid uskuma Filippust, kes neile kuulutas evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.
Siimonastki sai usklik, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde. Ta oli väga jahmunud, nähes sündimas suuri tunnustähti ja vägevaid tegusid.
Aga kui Jeruusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria on Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.
Need tulid kohale ja palvetasid samaarlaste eest, et nad võtaksid vastu Püha Vaimu.
Sest Vaim ei olnud langenud veel kellegi peale nende seast, nad olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse.
Siis panid apostlid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu.
Aga kui Siimon nägi, et Vaim antakse apostlite käte pealepanemise kaudu, tõi ta neile raha
ja ütles: „Andke minulegi see meelevald, et igaüks saaks Püha Vaimu, kelle peale ma iganes oma käed panen!”
Aga Peetrus ütles talle: „Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala andi saavat raha eest!
Sul ei ole osa ega pärandit selles sõnas, sest su süda ei ole siiras Jumala ees.
Paranda nüüd meelt oma kurjusest ja anu Issandat, et su mõttevälgatus sulle ehk andeks antaks.
Sest ma näen sind olevat täis kibedat sappi ja ülekohtu köidikus.”
Siimon aga vastas: „Paluge teie minu eest Issandat, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!”
Kui apostlid nüüd olid Issanda sõna tunnistanud ja rääkinud, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid evangeeliumi paljudes samaarlaste külades.
1. Korintose 10 Just seepärast, mu armsad, põgenege ebajumalateenistuse eest!
Ma räägin teile kui arusaajaile, otsustage ise, mida ma räägin:
Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus?
Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.
Vaadake neid, kes ihu poolest on Iisrael! Eks need, kes ohvreid söövad, ole altari osaduses?
Mida ma siis nüüd ütlen? Kas seda, et ebajumalaohver on midagi? Või et ebajumal on midagi?
Ei! Vaid ma ütlen, et seda, mida ohverdatakse, ei ohverdata Jumalale, vaid kurjadele vaimudele. Aga ma ei taha, et teie saaksite kurjade vaimude kaaslasteks.